Avaldamata peatükk Jules Verne’i „20 000 ljööst vee all“, mis on olemas käsikirjas, lükati tagasi toimetaja Pierre-Jules Hetzeli poolt, kingitud autori poolt Pariisi krahvile, kaotatud ja taasleitud
Jean-Pierre Laigle
Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Sander
J. M. Troska (1881–1961) mälestuseks,
kes oli pärast Verne’i esimene kapten Nemost kirjutanu (1939).
„…piisab, kui ma õigustan kapteni kohutavat tegu provokatsiooniga, mille sihtmärk ta oli. Nemo ei karanud iga kord teiste laevade kallale, et neid uputada, ta vastas rünnakutele. Hoolimata sellest, mida ütlete oma kirjas, ei ole ma teda kuskil teinud meheks, kes tapab tapmise pärast. See on suuremeelne natuur, mille tundmused end vahete vahel ilmutavad. Tema viha inimkonna vastu selgitab piisavalt kõik see, mida ta on ise kannatanud…“
Jules Verne’i vastusest Pierre-Jules Hetzeli kirjale (1869)
10. peatükk
(Käib IX ja X peatüki vahele avaldatud versiooni II osas)
Lahkudes Neptuni kuningriigi hävinenud linnast, vabastasime end õhulüüsis skafandritest. Oma teejuhi märguande peale järgnesin talle raamatukokku. Ta pakkus mulle ühe vetikasigari ja ootas, kuni selle läitsin. Varsti rikastasid „Nautiluse“ õhku uimastava suitsu keerud ja kapten Nemo lõhkus omaette-oleku, mis oli valitsenud meie ekskursioonil pärast seda, kui ta oli kirjutanud nime „ATLANTIS“ merepõhja basaldile:
„Härra Aronnax, ma tahtsin, et te saadaksite mind üksi. Ma võlgnen teile selgituse.“
„Tõepoolest. Miks te ei võtnud kaasa ka Ned Landi ja Conseil’d?“ imestasin etteheitval toonil.
„Kas mäletate, et ma lubasin teile omapärast retke?“
„Mulle tundub küll, et pidasite sõna.“
„Siiski on lugu, mida kavatsen teile jutustada, veel omapärasem…“
„...millest mu õnnetud kaaslasedki peaks välismaailma teadmatusse jätma, sest „Nautilus“ on nende vangla,“ tuletasin kapten Nemole meelde.
„Härra Aronnax,“ vastas ta varjatud ärritusega, „te teate, et te ei ole minu vang. Me oleme mõlemad pühendunud teadusele. Ma ei oska öelda, kui pühendunud on teie sõbrad. Pean vajalikuks nende eest varjata saladusi, millest teil on mõningane ülevaade. Need säilmed kuulutavad ette meie oma suurlinnade saatust, mida Looja, tüdinud sellest, kuidas me oma teadmisi väärkasutame, ühel päeval teise veeuputuse alla matab. Kas te usuksite, kui teile räägiksin…?“
„Hea küll, ma olen ainult üks suur kõrv,“ julgustasin teda oma kõhklusest üle saama.
Tema, kes ta oli valinud maa asemel lained, tõmbas oma sigarist pika mahvi ning lasi pilgu uitama tihedate suitsuviirgude järele, enne kui pööras selle tagasi minu tagasihoidlikule isikule. Teistel asjaoludel oleksin meeleldi kõrgelt hinnanud võimalust suhelda suhtlust selle isikuga, kes polnud mitte ainult kultuurne inimene, vaid päästis ka kolm vaenulikku merehädalist. Soovides aga kannatamatult magama minna – koidutund oli juba käes – oli mul kiusatus paluda end vabandada. Kuid mu võõrustaja raputas sigarilt tuhka.
„Härra professor, ega te ei pane mulle pahaks, et meenutan teile, et pole praeguseni nõudnud ei teilt ega teie kaaslastelt mitte mingit vannet vastutasuks teie liikumisvabadusele „Nautilusel“?“
„Siiani…?“
„Jah. Ma ei ole teie eest varjanud, et kõik, mida te teate, peab kaduma koos teiega ning teie ise koos „Nautiluse“ ja selle saladustega. Aga senine pole midagi võrreldes asjadega, millest teile nüüd kõnelen. Nende avalikuks tegemine tooks kaasa katastroofi, mille suurusjärku võib võrrelda tollega, mis hukutas Atlantise ja selle suurepärase tsivilisatsiooni, mille õnnetust te nägite. Veel enam, pean nõudma teie ausõna enne jätkamist. Kas te annate selle mulle?“
„Teil on mu ausõna,“ vastasin kõhklemata.
„Tore. Kas te pole üllatunud, et ma ei liikunud Atlantise linnale lähemale?“
„Võib-olla on sel mõte. Kas võib olla, et selles roidavad hiiglaslikud olevused, keda on nähtud vilksatamas hukkunud metsa lähedal? Sel juhul, miks ei võiks „Nautilusega“ lähemale sõita? Tõsi küll, siis peaksite hoidma isand Landi ning mu head Conseil’d omis kajuteis, kui tahaksite saladust pidada.“
„Teie teine küsimus võtab kokku minu olukorra, kui ma linna avastasin. Ma jäin seisma nende varemete kohal. Aga ma oleksin võinud niiviisi kaotada elu, oma pagendusekaaslased ja „Nautiluse“.“
„Ah, poleks arvanudki! Mis ohte te siis kohtasite? Öelge rutem!“ muutusin kannatamatuks.
„Igal asjal oma aeg, härra professor. Ma lasin „Nautilusel“ laskuda keskväljakule, mis meenutas rooma hipodroomi, et linna rohkem uurida. Aga, hetkel, kui see põhja puutus, ümbritses seda ere valgus ja me taandusime kohe. Ma olin käskinud avada suure salongi kaks illuminaatorit, olles veendunud manöövri ohutuses. Vastupandamatu jõud surus mind pimestatuna tekile lamama. Kaotasin meelemärkuse.
Ärgates oli silmanägemine tagasi tulnud, aga ma rippusin õhus. Kujutage ette mu jahmatust! Maalid, mis olid kaunistanud seinu, hulpisid mu ümber koos hulga muude esemetega. Akendest, mida kattis paks härmatis, nõrgus päevavalgust. Sirutanud käe, et neid pühkida, tõmbasin selle kähku tagasi enne, kui jõudsin neid sõrmeotsagagi puutuda. Panin ühtlasi tähele, et ka salongitemperatuur oli jäine.
Päris kähku jõudis mulle kohale, et „Nautilus“ polnud enam raskusjõu meelevallas. Vastumeelselt, järgides Newtoni printsiipi, et mõju tekitab alati sellega võrdse vastasmõju, saatsin lendu mõned maalid ning see viis mind koridorini, kus mitmesugused esemed aitasid mul jõuda masinaruumini. Käskisin sealviibivatel kaaslastel kulutada võimalikult palju naatriumi, et saada valgust ja sooja.
Aeglaselt hakaks temperatuur „Nautilusel“ tõusma. Ma lasin magnetiseerida kõik raudesemed, mida leidsime. Tuli vaid hoida neid mõlemas käes, et nende abil mööda seinte või teki metalli liikuda. Käisime kogu aluse läbi, informeerides üksteist selle olukorrast ja kõigest, mis on kohalt liikunud. See võttis tunde, harjutamine aga päevi. Haavatuid oli vähem kui surnuid, keda kaalutus oli verest tühjendanud.
Ma taasühinesin oma terveksjäänud kaaslastega ja andsin range käsu taastada „Nautiluse“ minimaalnegi töövõime. Kõige olulisem oli fikseerida kõik vabalt ringi hulpivad esemed, mis kujutasid endast tülikaid takistusi ja isegi ohte. Suurem osa köisi ja nööre läks käiku. Mis puutub hõljuvatesse vedelikesse, siis nende kokkukogumiseks kasutati ära kõik laeva käsnad…“
„Vabandage, et teid katkestan. Kõik see meenutab tugevasti ebameeldivusi, mida Relvaklubi liikmed pidid taluma nende reisi ajal Kuule…“
„Arvasite ära! Mul polnud veel aga tõendeid, et Nautilus oli lahkunud Neptuni kuningriigist ja jõudnud Uranose omasse!“
„Aga mismoodi, ilma kahurita…?“
„Kuulge nüüd. Kolumbiaad-suurtükk ei suudaks kunagi „Nautiluse“ massi orbiidile saata ja, nagu te kohe näete, jutt on kõvasti rohkemastki. Ükski selliseks suurtükiks sobiv auk või toru ei oleks atlantide linnas säilinud. „Nautilus“ ristles kaua varemete kohal enne laskumist. Ei, see pidi olema masinavärk, mis põhines tundmatutel printsiipidel, mida ma ei oska teile selgitada. Ja hoidku, et see tänapäeva teadlaste kätte ei satuks…“
„Atlantide teadus oli siis tõesti nii võimas? Ja kogu selle aja järel…?“
„Kahtlemata. Kuidas? Pole oluline. Laske mul jätkata…“
„Aga kas te olete vähemalt pärast naasmist linna läbi otsinud, et seda masinat leida?“ pahvatasin.
„Rahu, professor Aronnax! Olete te järele mõelnud selle üle, mida soovitate? Oletagem, et mul õnnestub tõesti see masin leida ning veel enam, seda mõista. Mis edasi? Kes võiks olla kindel, et suudab vastu panna kiusatusele mõjutada maailma saatust? Ma kasutan „Nautiluse“ märkimisväärset jõudu, et ennast kaitsta oma vaenlaste vastu ning siin ja seal mõningaid kannatusi vähendada, aga seda kõike oma pettumuste leevendamiseks. Milleks kasutaksin ülijõude?“
„Inimkonna õnne nimel!“
„Milliste kaaslastega? Mõelge kõikvõimalikele kiskjatele, kes ei suudaks hoiduda ahvatlusest omandada osakestki sellisest jõust! Ja mitme miljoni inimese surma hinnaga? Kas inimesed ei imetle iket, mida türannid on neile viimase võimaluseni peale surunud? Suurem osa inimesi sünnibki selleks, et neid orjastataks! Kui vaid leidub türann, kes seda teeb! Oleks vaid inimkonnal minu võimed! Teie, kes te seda nii armastate, kas teie suudaks vastu panna?“
„Võib-olla mitte,“ tunnistasin.
„Näete. Kord taastatud, lasin üle vaadata „Nautiluse“ masinad ning asendada maavälises keskkonnas vigastatud osad. Kaalu puudumisel liiguvad ja kuluvad osad kiiremini ja määrded on vedelamad. Tuli neid reguleerida ja välistada mõned ohtlikud võimalused. Ka termomeetrid ja ajamõõduseadmed olid valed. Me ei suutnud kuni hilisema ajani arvestada, kui kaua me reis kokku kestis.“
„Kui palju siis?“
„Kakskümmend kuus ja pool päeva. Relvaklubi seikluste kestus ei ületa kümmet. Siit ka suuremad ebameeldivused, kui nende omad.“
„Millised?“
„Me ei olnud amatöörid, aga ma kahtlen väga, kas me oleks kauem vastu pannud. Muidugi olid toiduvarud külluslikud, aga me ei saanud pinnale tõusta, et õhku juurde võtta. Meie hapnikuvarud ei kestnud suurt kauem kahest päevast; kolmest, kui arvestada surnute hulgaga. Õnneks oli „Nautiluse“ varustus kohandatud veest hapniku ja vesiniku eraldamiseks. selles pidi kahtlemata leiduma ka pääsetee. Kohe näete.
Olukord laeva sees kontrolli alla saadud, huvitas mind olukord laevast väljas. „Nautilus“ oli keset jääpanka, mille tumesinine värvus viitas äärmisele paksusele. Kavandatud taluma süvamere kõrgeid rõhke, peab selle kere vastu pidama ka vee külmumispunktist madalamal temperatuuril tekkivatele survetele ja selle erilisest kristallist vaateavad ka. Siiski, termomeetrite nõelad olid peatunud kaugel enne tegeliku temperatuuri näitamiseni jõudmist.
Me nägime ainult perioodiliselt tumenevasse sinisesse universumisse külmunud kalu ja vetikaid. Et jõuda jääni, otsustasin kasutada „Nautiluse“ väljumiskambrit. Et avada väljapääsu, tuli seda elektriga sulatada. Kui see avanes, vajus sisse pulbitsev voolus, mis tuli pumpade abil likvideerida. Mu kaaslased ja mina olime skafandrid tagasi selga pannud, kuid nägime ruttu nende kasutusala piire.
Mu plaan oli lõhkuda nelinurkne tunnel pinnani, olgu seal siis ükskõik mis. Alustasime elektriga, aga vesi ujutas reservuaarid üle. Poole peal pidime võtma kirkad. Kaalu puudumise tõttu pidid kolm meeskonnaliiget olema toetuspunktideks neljandale, kasvatades sealjuures tema jõu mitmekordseks. Selleks olid skafandrid nuhtlus. Töö jätkus nahkrõivastes.
Üks meeskond kaevas samal ajal, kui teine kogus killud „Nautiluse“ sisemuses kottidesse. Riideriba suu ees vältis jääosakeste sissehingamist. Vaatamata väljuvale soojale õhule langes temperatuur alla 40 kraadi Celsiuse järgi. Sedamööda, kuidas jää helendus kaotas oma pehmuse, muutus see väljakannatamatuks. Üles seati kerge kellamehhanismiga lõhkelaeng ning selle alla jääst kork.
Too pidi pehmendama lööki enda alla asetatud illuminaatori paksu läätse pihta, mis fikseeriti jäässe tugevate raudklambritega. Viimane meeskond taandus nii kiiresti, kui läbipääsu ahtus lubas, kolmsada nelikümmend meetrit „Nautiluse“ poole, sest tingimused muutsid lõhkamisest teatamise võimaluse vaid hüpoteetiliseks. Plahvatust märkis kerge võbin. Tunnistan, et kõhklesin enne paksu metallpaneeli paotamist kaua. Õnnekombel jäid väljumiskambri teised uksed suletuks…“
„Te ei riskinud just paljuga. Kolumbiaadi mürsu reisijatel õnnestus õhku kaotamata koer välja visata.“
„Ma kardan, professor Aronnax, et nad olid suured naljatilgad. Kui ma korranuks nende väidetavat kogemust, ei istuks ma siin teiega juteldes. Teadke, et ma ei igatsenud sugugi kontrollida kosmilise tühjuse kohutavat imemisjõudu: see oleks „Nautiluse“ tema õhust mõne sekundiga tühjendanud. Rääkimata mitte vähem kohutavast temperatuurist, mis oleks ta hetkega ära külmunutanud nagu teda ümbritsenud ookeanivee, mis teda ajutiselt kaitsnud oli.“
„Näe, kes õpetab mind amatööride sõnu puhta kullana võtma!“
„Mingit õhu liikumist tähele panemata avasin ukse. Lasin „Nautiluse“ õhul veidi aega tunnelit soojendada. Läbisin selle aeglaselt. Mu kahekordselt polsterdatud käed värisesid puitkäsipuul, mis oli kogu seina pikkuses jää külge kinnitatud. Pühkisin ettevaatlikult udu kristallilt ja mind tabasid hetkeks Päikese kiired. Siis järges lühikesele pimestusele puhas ja selge vaatepilt: Maa kumerus pöördus mu silme all, sinine, valge ja kollakaspruun.
Jää kattis suure osa aknast, aga selle keskpaik oli vaba ning vaade väga kirgas. „Nautilus“ ei lebanud oma kaitsvas ümbrises mitte Kuul, vaid mingil teisel taevakehal. Kõik viitas taevakehale Maa orbiidil. Ma olin ennetanud Relvaklubi kosmilise navigatsiooni alal, nagu mu mehed võivad kinnitada. „Nautilus“ ei läinud nii kaugele kui nemad, kuid sellel on kosmoseljööde ees edumaa ljööde näol vee all, kus tuleb samuti välismaailmata hakkama saada.“
„Kapten, te panete arvama, et see on kahtlemata toosama taevakeha, mida Relvaklubi liikmed peavad Maa teiseks looduslikuks kaaslaseks?“
„Noh, neid naeruvääristati, kui astronoomid väsisid selle otsimisest. Nad pole seda ära varastanud!“
„Nad väidavad, et ei suuda seda tabada.“
„Ma ei vaidle, aga näitan kohe kokkulangevust aegades. Kaaslane teeb ühe ringi peaaegu ringikujulisel orbiidil 8200 kilomeetri kõrgusel, olles veidi lähemal kui nemad ütlevad, kuid nelja tunni ning viiekümne minutiga kolme tunni ja kahekümne minuti asemel. See pöörleb oma telje ümber kahekümne kolme minuti ja kahekümne sekundiga. Võttes aluseks meie poolt puuritud tunneli pikkuse, hindan selle mõõtmeid kaheksasajale meetrile läbimõõdus, kinnitades, et see on ümmargune.“
„Peaks esitama küsimuse härra Barbicane’ile ja tema kaaslastele.“
„Mul pole muid allikaid kui ajalehed ja raamatud, mida toon kaasa vähestelt salajastelt peatustelt, mis võimaldaks mul olla kursis teaduse progressi ja maailma arenguga. Aga meie boliid oli siiski sfääriline või mu arvutused meid hädast välja tulistamiseks oleks osutunud kohutavalt vigasteks.“
„Ja kellad, kas neid sai parandada?“
„Igas mõttes. Ma tean, et Maa pöörleb ümber oma telje kahekümne kolme tunni, viiekümne kuue minuti ja nelja sekundiga. Võttes aluseks punkti selle pinnal, võrdlesin selle liikumist oma käekellaga ning tegin kindlaks osuti liikumise kestuse. Sealt edasi võisin sooritada seeria arvutusi aja, nurkade, kauguste ja kiiruste kohta. Täpsustan, et mu sekstanti ja selle raamatukogu vahendeid täiendab väike teleskoop. Te oleksite teinud sama, kas pole, härra Aronnax?“
„Kahtlemata. Lõpuks, kuidas te Maale tagas saite?“
„Kähku ilmnes, et minu observatoorium oli väga ebamugav: see asus kraatri põhjas, mis piiras märkimisväärselt mu vaatevälja. Veel enam, äärmine külm ja kaaslase kiire pöörlemine muutsid mu vaatlused raskeks. Siiski kontsentreerusin ennekõike neile teaduslikele probleemidele, mis olid otseselt seotud „Nautiluse“ ellujäämisega selles vaenulikus keskkonnas. Nii sain, tänu tunneli puurimisele nii lähedale, kindlustada meid hingeõhuga.
Hea termomeetrita polnud mul võimalik mõõta hirmuäratavat välistemperatuuri, aga selle lähedus lubas eraldada vesiniku ja hapniku. Viimane nimelt muutub vedelaks kõvasti hiljem. See erinevus võimaldas mul piisavalt kiiresti eraldada kaks gaasi torustiku abil, mis peaaegu riivas välispinda. Ma sain need elektrolüüsi teel veest, millele oli lisatud soodat. Hapnik taastas atmosfääri, aga mida teha vesinikuga, mida on kaks korda rohkem? Te ei arva ära?“
„Kütta, et säästa elektrit? Kuid see põletab hapnikku. Vesinik on väga kergesti süttiv, kuid rõhu all ühtlasi ka plahvatusohtlik…“
„Küllalt õige. Te mäletate, et taevakehade tiirlemisperiood üksteise ümber on seda lühem, mida rohkem need üksteisele liginevad kuni teatud momendini, mil need purunevad. Alates teatud kaugusest, niinimetatud Roche’i piirist, ei suuda need enam koos püsida. Meie kaaslane pidi lahkuma oma orbiidilt kindlalt ja hetkega, mitte jääma mõnele madalamale orbiidile kinni või riskima purunemisega. Aeglustamisest ei piisanud. Tuli see muuta suunatud projektiiliks.“
„Saan aru. Kui kolumbiaadi mürsk soovis end Kuu külgetõmbejõust lahti rebida, kasutati selle kiirendamiseks rakette ja teie…“
„Vastupidine näide, kuid põhimõte on sama. Mina ei tahtnud mitte end Maa külgetõmbejõust lahti rebida, vaid sellele läheneda. Ma ei pruukinud rakette, vaid vesinik võimaldas mul kasutada tõukejõudu aeglustamiseks. Ma täitsin kolmandiku shahti vedela vesinikuga ning sellele lisaks hapnikuga põlemise jaoks. Vaakum tekitati ühe toru abil, mille ots ulatus pinnani ja korgiti uuesti kinni. Põlemine oli lühike, kuid võimas. Teha sai vaid ühe katse.“
„Teil oli risk põleda ära nagu meteoor ja hukkuda...“
„Mõelge järele, professor. Meri moodustab umbes kolm neljandikku Maa pinnast. Minu kaaslastel ja mul polnud midagi kaotada. Jää paksus säilitas küll mingil määral „Nautiluse“ sisetemperatuuri, aga selle hoidmiseks oleks kulunud mägede kaupa naatriumi. Avatud tunnelid põhjustavad õigustamatuid lekkeid. Tulnuks need sulgeda. Muide, elektrolüüs võtab liiga palju elektrit. Lõpuks saab ka sooda otsa.
Kaalu puudumine avaldas mõju meie tervisele, kuigi ma ei saa seda täpselt kirjeldada. Meie jõud langes ja toiduvarusid jäi aina vähemaks. Viimaks ei jäänud meile midagi peale jääst rebitud kalade ning meie seedekulgla funktsioonid halvenesid. Viimane puurimine oli tõeline martüürium, mille kallal töötas pool meeskonda, teine pool oli haige. Ei tulnud teha muud kui elektriliselt detoneerida pinnalähedane vesinik.
Süüde ja laengu suund sõltusid kaaslase pöörlemisest ja kõige paremast nurgast Maa suunas pidurdamiseks. Atmosfääri hõõrdumine meie jääst kaitsekesta vastu oli kohutav, aga selle paksus hajutas kuumust, kui see aurustus ning selle langev kaal vähendas kiirust. Lootsin, ise sellesse uskumata, et kui sellest vähegi alles jääb, pehmendab see merepinna puudutamisel meid tabavat lööki.
Teooria leidis kinnitust, aga tõukejõud, laskumine ja viimane löök olid kohutavad. Enne seda kinnitati iga ese nööridega ja iga mees rihmadega, aga meie boliid destabiliseerus ning ruleeris igas suunas. Selle sisu väänati ja raputati nagu ei üheski tormis. Kui me taas teadvusele tulime, oli „Nautilus“ jäänud kiiresti praguneva jäämäe vangiks. Kui kruvi vabanes, tõusis see pinnale. Maa õhk ümbritses meid ja me elasime edasi.“
„Kelleski ei tekitanud ärevust ühest üsna suure meteoriidist tekkinud tohutu auruhulk?“ olin üllatunud.
„Langesime Vaiksesse ookeani. Kui pärismaalased seda ka jälgisid, siis jääb see nende teada. Keegi ei asusta saart, kus „Nautilus“ kaldale tõmmati, et parandada selle vigastusi, laadida kütust ning varuda toitu. Me veetsime seal kuu, et nii ennast välja puhata, terveks saada ja uskumatus kosmilises seikuluses kaotatud jõudu taastada nagu ka matta ohvrid. Ma mõtlesin pikalt järele absoluutse vajaduse üle pidada seda saladuses niinimetatud tsiviliseeritud maailma eest.“
„Teie tegevus näitab, kapten, et te olete võtnud endale vastutuse progressi summutamise eest?“ ei suutnud ma hoiduda süüdistusest.
„Professor Aronnax, kujutage ette, kui üks natsioon, olgu nii humanistlik kui tahes, valdaks teadust, mis viis Nautiluse kosmosesse. Maa ümbritsemine tehiskuude rõngaga ei võtaks kaua. Tekib võime soovi mööda oma rivaale pommitada ja orjastada ning ekspluateerida nende rahvast, tuues ettekäändeks neile oma õnnekontseptsiooni ja jumalakuju pealesurumise. Saate te lõpuks aru, miks ma pressisin teilt välja lubaduse mitte kunagi seda kõike avalikuks teha?“ lõpetas ta kindlameelselt.
Noogutasin tummalt. Kõik oli öeldud. Koit oli käes. Kapten Nemo ulatas mulle uue sigari ja pakkus tuld. Vaatasime pikalt vaikides meretubaka suitsu pilvede rütmi raamatukogus, mis teadis juba kõiki saladusi. Siis võttis meid oma võimusse unisus. Et oma sõna pidada ilma lugejaid ahistamata, moonutasin ma Atlantise asukohta ning selle keelatud imesid. See oli „Nautiluse“ hämmastavaim seiklus.
07/08 – 13/08/2013