Ajakirjast

Toimetuse koosseis

Ats Miller - peatoimetaja

Meelis Friedenthal - kaastööd

Triinu Meres - kaastööd, Facebook

Kristjan Sander - kaastööd, tõlked

 

"Algernon" on kvartaliajakiri ja ilmub võimaluse korral märtsis, juunis, septembris ja detsembris.

 


 

Ajakirja ajaloost

Idee hakata välja andma ulmeuudistele pühendatud fanzine'i „Algernon” sündis 1997. aasta sügisel. Toonase idee järgi pidi väljaanne ilmuma kord kuus kserograafiliselt paljundatuna paberil. Kuskil kõvakettal kellegi arvutis on isegi olemas valik esimesse numbrisse kavandatud uudistest. Ilusaks plaaniks projekt tollal jäigi, küll on aga praegune võrguajakiri „Algernon” igati tolle ajakirja-projekti nö. õigusjärglane, samuti on just tollest ajast pärit kunstnik Juhan Enniko joonistatud valge hiireke ja ajakirja päismiku shrift.

Aasta hiljem, oktoobris-novembris 1998 tõusis idee SF-uudistele pühendatud väljaandest taas päevakorda. Veidi enne seda oli ulmelistis sf2001 käinud järjekordne selle postiloendi kurikuulsatest vaidlustest, millest seekord oli kõlama jäänud mõte, et tuleks teha üks võrgulehekülg, kuhu (algajad) eesti autorid saaks oma ulmejutte üles panna ning et kaaskodanikel oleks võimalus neid vaimusünnitisi arvustada.

Kuna oli selge, et järjekordne paberajakirja projekt vaid idee tasandile jääkski, tuli „Algernoni”algsetel toimetajatel, Jüri Kallasel, Taavi Tuvikesele ja Raul Sulbil mõte hakata ulmeuudistele pühendatud fanzine'i tegema võrguajakirjana ning liita sellele siis võimalus algajatel autoritel oma jutte eelneva toimetamiseta võrgus lahedalt avaldada. Mõeldud-tehtud.

Ning nii astuski 19. novembril 1998 Daniel Keyesi klassikalisest jutustusest pärit valge hiire ning selle jutustuse järgi nime saanud legendaarse ulmeantoloogia „Lilled Algernonile” tõttu „Algernoniks” ristitud ulmeajakiri esimest korda lugejate ette. Ühelt poolt äärmiselt soe vastuvõtt ning teisalt vajadus sellise asja järele -- ilmus ju novembri viimase kolmandiku jooksul 11 ning detsembris 14 juttu -- olid piisavad tegurid, innustamaks tegijaid üritust jätkama.

„Taavi tehtud hiir” töötas sellisena ca 5 aastat. Muutus rubriikide jaotus ja kujundus ning mõnel kuul on oli materjali rohkem, mõnel vähem. Selle aja üks suuremaid tagasilööke oli hoopis see, et „Algernoni” väike, tubli ja ajuti üsna töökas kollektiiv pidi aprillist 1999 aprillini 2000 hakkama saama vaid kahe toimetajaga, kuna kolmas – Raul – otsustas tsiviilelust puhata ja aasta kaitseväes teenida. Lugejate kõrgel püsiv huvi aga näitas, et selline ajakiri on igati vajalik institutsioon Eesti ulmeilmas.

Kui ajakirja alustades olid ulmeuudised esmased ning juttude avaldamine veidi teisene eesmärk, siis esimese aasta jooksul kaldus kaalukauss kirjandusliku poole kasuks; ka toimetuse jaoks on see vast veidi olulisem kui uudised. Lisaks on olulised (kuigi varasematel kuudel vähem tähelepanu pälvinud) veel tõlkejuttude ja artiklite rubriik. Igatahes oli selgelt näha, et ajakiri on oma olemasolu õigustanud ning veelgi enam -- on hakanud oma elu elama.

Millalgi enne sajandivahetust liitus toimetusega Ats Miller. Kõik järgnev toimus juba tema osavõtul.

Aprillis 2000 sündis toimetuse otsus muuta 2000. aasta suvest põhimõtteliselt „Jutulabori” olemust. Kui ajakirja esimestel aastatel leidus paljudel sahtlipõhjas lisaks viletsapoolsetele ka suurepäraseid tekste, mida autor lihtsalt polnud vaevunud kuhugi pakkuma, soovimata tegemist teha tavaajakirjade teinekord väga ulmevaenulikku õhkkonnaga, siis peatselt hakkas laekuma ka jutte, mille kohta autor ise tunnistas, et kirjutas need samal hommikupoolikul ja et ka pealkirja võiks toimetus ise mõelda. Teiselt poolt aga tekkis lugejate hulgas nurin, kuna paljudel lõppes tahtmine avaldatava hulgast lugemisväärset otsida. Toimetus otsustas mitte enam raisata jõudu mõttetuna tunduvale „seinalehetööle” (st. kuhu igaüks oma loomingutpiiranguteta riputada saab) ja muuta „Algernon” nö. tavaliseks ulmeajakirjaks, kus toimetus teeb laekuvate kaastööde hulgast valiku ning asub avaldama vaid tekste, mis seda väärt on. Loomulikult oli tegemist kompromissiga, sest seada latti nii kõrgele, kui toimetus seda sisimas sooviks, polnud Eesti oludes realistlik. Uue korra mõte oli peamiselt just selles, et ilmumata jäävad need lood, mis üldse millegi poolest silma ei paista ning mille autorid ilmselt ei proovigi areneda ning iga järgmist teksti eelmisest paremini kirjutada.

Avaldanud niisiis mõne järgneva kuu jooksul enne filtri kehtestamist (18. aprill 2000) ootavad tekstid, alustas ajakiri toimetuse heakskiidu saanud lugude avaldamist. Aasta jooksul selgus, et ka nimetatud kord pole ideaalne: kuigi avaldatud lugude tase tõusis, ei pääsenud me nurinast. Teiselt poolt aga leidis toimetus, et me ei täida oma põhieesmärki -- aidata kaasa Eesti ulme arengule -- muutes algajatel täiesti võimatuks midagi avaldada ja nii „lasi läbi” ka tekste, mis juba paar korda avaldatud kirjutajate sulest oleks ilmselt välja jäänud.

Ülalmainitud asjaolud tingisid alates 2001. aasta septembrist veelkordse muutuse: otsustati „Jutulabor” jätta tõeliseks kirjanduslikuks laboriks, omamoodi elektrooniliseks workshop'iks ning teha juurde uus rubriik -- „Jutuvaramu”, kus ilmuvad vaid lood, mida toimetus on valmis sisemiste kompromissideta avaldama.

2002. aasta märtsist toimetuse koosseis laienes - uuteks liikmeteks said Juhan Habicht, Kristjan Sander ja Katariina Täht.

2003. aasta kevadel valiti peatoimetajaks Ats Miller.

2003. aasta septembris vahetas „Algernon” kuube. Taavi tehtud tehniline platvorm oli selleks ajaks aegunud ja õige mitmel põhjusel – milles viimane ei olnud see, et Taavi polnud kunagi vaevunud tehtut dokumenteerima – polnud vana koodibaasiga võimalik edasi minna. Siin tuleb tänada Kristjan Sanderit, kel oli oma põhitöölt võimalik „kõrvale panna” töötav ja ajakirjale sobiv Zope’i lahendus.

Ajakiri jäi edasi toimima obs.ee serverisse (suur tänu Taavile selle eest!) ja muide, mainitud serveril töötab siiani meie toimetuse maililist.

Tehnoloogiline uuenemine andis ajakirjale uue hingamise ja tõi ka kaasa muutusi. Toimetuse otsusega suleti Jutulabor. Põhjendus – meile saadetavate lugude tase langes läbi põranda. Lisaks tekkis teatud ring autoreid, keda toimetus oli aastate kogemustele tuginedes sunnitud lootusetuks tunnistama. Oli tekkinud ka hulk veebisaite, kuhu võis piiranguteta oma loomingut riputada ja paljud „püsiautorid” läksidki seda teed – milleks avaldada lugu „Algernonis”, kus tuleb vaid virisemist ja kriitikat, kui kusagil värskes põhus järgneb sõprade kiituslaviin...

Paraku tähendas see ajakirja mahu tunduvat vähenemist. Alates 2007. aastast läksime ilmumiselt kord kuus üle ilmumisele kord kvartalis.

2004. aasta veebriaris lahkus toimetuse liikmete hulgast Jüri „Jyrka” Kallas.

2005. aasta suvest 2012. aastani ilmus "Algernon" uues kujunduses. Täname Janek Parti!

2005. aasta novembris lahkus toimetuse liikmete hulgast Raul Sulbi.

2006. aasta algusest liitus toimetusega Meelis Friedenthal.

2008. aasta lõpus tekkis obs.ee serveriga tehnilisi probleeme (selle tarkvara uuendati ja selgus, et teatud ajakirjas kasutatavad lahendused, mis ei olnud suurema tööta vahetatavad, ei ole enam serveritarkvaraga ühilduvad). Ajakiri kolis uude serverisse zzz.ee. „Algernoni” aadress oli mõnda aega algernon.zzz.ee. Toimetus avaldab tänu zzz.ee haldajale Ott Köstnerile ja AS-ile Tigma.

Tasapisi tekkis ka seal probleeme. Igatahes kolis „Algernon” veel kord ja uueks aadressiks sai algernon.edu.ee.

2012. aasta suvel otsustas „Algernoni” toimetus minna üle uuele platvormile. Uus kujundus avaldati 1.12.2012. Uus hiir on tehtud Drupalis. Ajakiri on lõpuks saanud ka oma „õige” aadressi – algernon.ee

2014. aastal sai toimetuse liikmeks Triinu Meres, asendades Katariina Tähte. Pärast 2017. aasta märtsinumbrit lahkus toimetusest Juhan Habicht.

Läbi kogu „Algernoni” ajaloo on meil olnud rõõm tõdeda, et paljud huvilised pakuvad oma abi ajakirja paremaks muutmisel. Kõik sellised pakkumised on teretulnud ning koos toimetusega me ilmselt leiame vormis, milles selline koostöö võiks aset leida. Pidevad uuendused ja muutused ongi ju loomulikud, „Algernon” areneb, Eesti ulme areneb ja ega meil muud üle ei jäägi, kui koos nendega areneda.