Kaastööd

Ajakirjas avaldamine, autoriõigused

Ulmeajakiri „Algernon” ootab teie kaastöid.

„Algernon” tegutseb sarnaselt iga muu ajakirjaga. Autor saadab meile kaastöö ning toimetus otsustab selle avaldamise. Vajadusel on kokkuleppel autoriga võimalik teha muudatusi.

Sellest hetkest, kui lugu ilmub, avaldatus enam mitte mingeid muudatusi ei tehta. See tähendab, loo saatmisega ajakirja on autor andnud toimetusele õiguse see ühel korral ajakirjas avaldada.

Avaldatule laienevad kõik tavapärased autoriõigused, ehk lühidalt kokku võetuna jääb avaldatu põhimõtteliselt kuuluma autorile ja seda ei tohi ilma temalt luba küsimata kommertseesmärgil kasutada.

Kaastööde vormistamine

„Algernon” võtab loomulikult vastu ainult elektronkujul meie mailile (algernon@lists.ut.ee) esitatud materjale.

Kaastööd saates peab see jutt või artikkel olema manusena (attachment) kirjale lisatud, st kaastöö ei tohi olla e-kirja sees kirja sisuna.

Kaastöö võib olla mistahes üldlevinud tekstitöötlusprogrammi formaadis. (... kuigi üldinimlikus plaanis tuleb sigaduseks lugeda uusimat M$ Wordi formaati, kui versioon, mida mitte miski peale mainitud programmi enda ei loe, on väljas olnud vähem kui aasta...) Eelistatud on kas OpenOffice .odt, MS Wordi .doc, .rtf või tavaline tekstifail. Sobib ka HTML, aga kindlasti ei taha me .pdf-e, sest neist teksti kättesaamine on paras peavalu.

Oluline on, et tekstis oleks reavahetused iga lõigu lõpus, mitte aga iga rea lõpus. (Tänapäeval sellist vormindust eriti ei esine, kuid igaks juhuks saagu ära mainitud.)

Faili sees peab olema jutu pealkiri ning autori nimi või siis pseudonüüm, mille all soovitakse seda lugu ilmutada. Toimetuse tööd raskendab oluliselt, kui failis mõlemad puuduvad ning autor need ainult e-kirja tekstis ära mainib.

Üldine reegel on, et mida vähem teksti on vormindatud, seda parem.

Juttudes tuleb igasugused sisulised mõttepausid tähistada tärnidega (*), väiksema pausi võib tähistada ühe, suurema kolme tärniga, st tühja reaga mõttepausi tähistamine ei ole vastuvõetav (automaatsed filtrid viskavad selle lihtsalt välja).

Soovi korral võib teksti lisada alapealkirjad. (Natuke tehnilisemas vaates -- need muunduvad vastavalt ajakirja kujundusreeglitele kas H3 või H4 tagideks ja konverterid reeglina tunnistavad tekstitöötlusprogrammide vastavaid stiile; see teema tuleb muidugi toimetusega enne avaldamist läbi rääkida).

Tekstile on võimalik lisada pilte ja illustratsioone. Need tuleb kaastöö esitamise mailile lisada põhitekstist eraldi ja tekstis märkida nurksulgudes, kuhu need mõeldud on – vastava faili nimi ja kas see peaks olema joondamata, vasakul või paremal.

„Algernonis” üldiselt ei ole mahupiirangut. Suuremad tekstid tasub ehk liigendada; see on kokkulepitav.

Pseudonüümidest

„Algernoni” toimetus ei taha tunnistada ühesõnalisi pseudonüüme. (Erandina ainult siis, kui autor tõestab, et ta on selle all juba teatud tuntuse saavutanud.) Meie arvates võiks autor valida endale pseudonüümi, mille all poleks häbi kirjanduslukku minna.

Üldiselt on see autori enda valik, nimi meest ei riku ja mõni peab ka päriselus tõelise jubedikuga läbi ajama, kuid „Algernon” on siiski kirjandusajakiri ja see eeldab kõigilt osapooltelt teatud väärikust.