Teie ees on ulmeajakirja „Algernon” 2014. aasta oktoobrinumber, järjekorras 113.
Kindlasti on lugejatele hakanud silma tõlkelugude osakaalu kasv viimastel aastatel. Üle korrates juba mujal öeldut – ajakirja kuulsus on maailmas levinud ja paljud autorid saadavad heameelega meile oma lugusid. Loodan, et see ei kõla küüniliselt, aga küllap on neile oluline, et neid on veel ühes keeles avaldatud. Mõelgem positiivselt, inimmõtet saab jagades aina rohkem, võidavad kõik ja ehk on selles midagi uuest paremast maailmast, kus kultuuriväärtused levivad mitte kommertslikel, vaid väärtuspõhistel alustel. Seda arvesse võttes saab mainitud arengut ainult tervitada. Loomulikult mitte selles võtmes, et meie kirjutajatelt nii vähe avaldamiskõlbulikku tuleb, vaid et kui seda viimast teatud mõttes paratamatusena võtta, täidab „Algernon” ikkagi oma missiooni.
Eesti ulmeelu viimastel kuude tippsündmused olid kirjastuse „Fantaasia” jutuvõistlus ja loomulikult Estcon. Ulmeühingu aastakokkutulekust koos Stalkerite jagamise ja kõige muuga on juba kirjutatud, kindlasti tahaks aga üle korrata, et Estcon on leidnud laiema tunnustuse kultuuriüritusena – selle aasta üritust toetas kulka ja toetus on eraldatud ka tulevale Estconile! „Algernoni” toimetusel on hea meel, et Veiko Belials on hakanud asja vedama, see annab lootust, et väikesest ulmesõprade suvekogunemisest saab igas mõõdus oluline kultuurifestival.
Jutuvõistluses osalenutest on selles numbris Jan Willemsoni „Siim ja Laura”, mis oleks tõenäoliselt teeninud žüriilt suuremat poolehoidu kui võistlusele esitatud näidendivormis töö, aga, noh, juhtub. Üldiselt oleks sobilik sellele temaatikale joon alla tõmmata. Mitte selles mõttes, nagu „Algernon” enam võistlusega seotud töid ei avaldaks, vaid kutsuks üles lõpetama kohati inetuks kiskunud vaidlused žürii otsuste üle. Lugejatele on nüüdseks erinevates allikates käes päris suur valik osalenud tekstidest, nii et las nad otsustavad.
Head lugemist!