[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"111","attributes":{"align":"right","alt":"","border":"2","class":"media-image","height":"480","style":"padding:5px;margin-left:5px;","typeof":"foaf:Image","width":"336"}}]]Katkend Dave Hutchinsoni romaanist "Euroopa sügis", tõlkinud Juhan Habicht, kirjastus Varrak.
Ungarlased tulid restorani umbes üheksa paiku õhtul, kaheksa suurt meest uhketes rätsepaülikondades, itaalia käsitsivalmistatud kingades, sajazlotiste juukselõikustega. Ülemkelner Michał püüdis neile öelda, et kui nad pole kohti reserveerinud, siis vabu laudu ei ole, aga nad läksid ühe suure laua juurde ja istusid. Üks neist noppis laudlina keskelt kaardi “Reserveeritud” ning saatis selle kerge randmeliigutusega ja karunaeratuse saatel saali kaugemasse otsa, mis pani teised õhtustajad küüru tõmbuma.
Omanik Maxil oli katuseleping Wesoły Ptakiga, kuid neile või politseile helistamise asemel – kumbki võimalus oleks tõenäoliselt lõppenud veresaunaga – võttis ta märkmiku ja läks läbi restorani ungarlaste tellimust kirja panema. See enesekindluse demonstratsioon ei takistanud paljusid kliente ägedasti vehkides arvet nõudmast.
Ungarlased olid juba lõbusas meeleolus, nad karjusid ja naersid Maxi üle, kui too püüdis nende soove üles kirjutada, mõtlesid alatasa ümber ja lasid Maxil jälle otsast alustada. Lõpuks kõndis Max laua juurest baari, kus seisis hirmust tardunud Gosia.
“Kuus pudelit Zubrowkat, maja arvel,” pomises ta tüdrukule rahulikult ning suundus köögi poole. “Ja ära jää kohmitsema.”
Ruudi, kes oli toimuvat köögi ukseavast huviga jälginud, ütles nüüd: “Midagi hirmsat on juhtumas, Max.”
“Kokka,” vastas Max ja ulatas talle tellimuse. “Kokka kiiresti.”
Kella kümneks olid ungarlased lipsud lõdvaks lasknud ja pintsakud maha võtnud; nad laulsid, hüüdsid üksteisele midagi ja naersid arusaamatute naljade peale. Nad olid lõpetanud kolm käiku oma viiekäigulisest tellimusest. Nad olid restoranis ainsad külastajad. Kuna suurem osa toidust oli valmis, saatis Ruudi köögimeeskonna koju.
Mingil hetkel hakkas üks ungarlastest, hiiglasekasvu mees barszcz’ivärvi näoga, teiste peale karjuma. Ta tõusis kergelt tuikudes püsti ja röökis oma kaasmaalaste peale, kes röökisid heatahtlikult vastu, et istugu jälle maha. Higi näol voolamas, pööras mees ringi, haaras kõrvallauast tooli, keerutas seda ja lennutas läbi saali. Tool prantsatas vastu seina, lõi seinalühtri puruks ja kukutas peegli alla.
Hetkeks tekkis vaikus. Ungarlane vaatas kulmu kortsutades rebenenud tapeeti. Siis istus ta tagasi, üks sõpradest valas ta klaasi täis ja patsutas seljale ning Max serveeris järgmise käigu.
Aeg jäi hilisemaks ja ungarlased muutusid härdameelseks. Nad toetasid käed üksteise õlgadele ja hakkasid laulma laule, mis läksid kesköö lähenedes ikka kurvemaks.
Ruudi, kes oli selleks õhtuks kokkamise lõpetanud, köögi puhastanud ja korda seadnud, seisis ukseavas ning kuulas nende laule. Ungarlastel olid kaunid laulud. Sõnadest ei saanud ta aru, aga meloodiad olid südamesse minevalt üksildased.
Üks neist nägi teda seal seismas ja hakkas ägedasti viipama. Teised pöördusid vaatama, mis toimub, ning hakkasid samuti kutsuvalt vehkima.
“Mine sinna,” ütles Max oma postilt baarileti juures.
“Nalja teed,” ütles Ruudi.
“Ei tee. Mine vaata, mida nad tahavad.”
“Ja kui nad tahavad mu läbi peksta?”
“Küll nad varsti tüdinevad.”
“Suur tänu, Max,” ütles Ruudi ja hakkas läbi restorani minema.
Ungarlaste laud nägi välja nii, nagu oleks viiekäiguline õhtusöök sellele lae kõrguselt alla pillatud. Põrand selle ümber krudises klaasi- ja taldrikukildudest, vaip kleepus kastmetest ja laialitrambitud toidujääkidest.
“Sina kokk?” küsis üks neist kehvas poola keeles, kui Ruudi lähemale jõudis.
“Jah,” vastas Ruudi ja hoidis juhuks, kui peaks olema vaja kiiresti liikuda, keharaskust päkkadel.
Poola keele oskaja nägi välja nii, nagu oleks härjakülje ümber õmmeldud Armani Taassünni ülikond. Ta nägu oli kahvatu ja higine ning ta kandis õlakabuuri, millest ulatus välja tohutu püstoli käepide. Ta kõverdas vorstisuurust nimetissõrme. Ruudi kummardus lähemale, kuni nende nägusid eraldas veel ainult mõni sentimeeter.
“Lugupidamist!” lõugas ungarlane. Tema hingeõhuga välja paiskuv liha, vürtsi, alkoholi ja tubaka tormituul pani Ruudi võpatama. “Igal pool, kuhu me selles fuck linnas läheme, ei mingit lugupidamist!”
See väide näis vastust nõudvat, nii et Ruudi tegi: “Oh?”
“Ei ole lugupidamist,” ütles ungarlane ja raputas nukralt pead. Järsku ta näoilme kirgastus. “Siin, Restaurant Maxis, peeti meist lugu!”
“Me peame alati oma klientidest lugu,” pomises hääletult Ruudi kõrvale astunud Max.
“Fuck tõsi!” ütles ungarlane valjusti. “Fuck tõsi. Restaurant Maxis rohkem lugupidamist.”
“Ja kuidas toit oli?” uuris Max naeratades.
“Hea fuck toit,” ütles ungarlane. Ta kaaslased laua ümber noogutasid päid. Ta vaatas Ruudile otsa ja röhatas. “Hea fuck kokk. Poola toit fuck sigade jaoks, aga hea fuck kokk.”
Ruudi naeratas. “Tänan,” ütles ta.
Ungarlase pilk keskendus järsku. “Hea,” ütles ta. “Meie läksime.” Ta ütles paar järsku sõna ja teised tõusid laua ääres püsti – kõik peale selle ühe, kes oli tooliga visanud ja norises nüüd vaikselt, põsk laudlinal. Kaks sõpra haarasid tal õlgadest ja küünarnukkidest ning tõstsid ta püsti. Mehe näole olid kleepunud toidupalad.
“Hea toit,” ütles poola keele oskaja Ruudile. Ta võttis toolileenilt pintsaku ja raputas selle endale selga. Ta pistis käe rinnataskusse ja võttis sealt kahe sõrmega välja visiitkaardi. “Sina tööd vajad, sina helistad.”
Ruudi võttis kaardi. “Tänan,” ütles ta jälle.
“Hästi.” Mees tõstis mõlemad käed näole ja pühkis pihkudega üles-alla, see liigutus seadis nagu võluväel korda ta soengu ja näis ta samas ka kaineks tegevat. “Meie läksime.” Ta vaatas Maxi poole. “Kaval fuck poolakas.” Ta pistis käe põuetaskusse ning tõmbas välja tellise suuruse ja kujuga rahakoti. “Palju on?”
“Maja maksab,” ütles Max. “Kingitus.”
Ruudi vaatas oma bossi ja kaalus, mis võib tolle kiilaks aetud peanaha all toimuda.
Ungarlane vaatas restoranis ringi. “Me lõhkusime palju.”
Max kehitas hooletult õlgu.
“Hästi.” Ungarlane võttis rahakotist sentimeetripaksuse zlotipatsaka ja sirutas käe.
“Sina võta,” ütles ta. Max naeratas, tegi kerge kummarduse ja võttis raha, siis liikusid ungarlased juba väljapääsu poole. Veel viimane räme laulusalm, veel viimane baaripukk läbi restorani lendamas, pahvakas külma õhku avatud uksest ja nad olid läinud. Ruudi kuulis, kuidas Max nende järel ukse lukustas.
“Noh,” ütles Max trepist alla tulles. “See oli huvitav õhtu.”
Ruudi võttis mahakukkunud puki, tõstis kohale ja istus baarileti äärde. Ta märkas, et on oma valged kokariided läbimärjaks higistanud. “Ma mõtlen,” ütles ta, “et sa peaksid oma Wesoły Ptakiga tehtud lepingu tingimused üle vaatama.”
Max läks baarileti taha. Ta kummardus ja otsis midagi riiulitelt. “Kui Wesoły Ptak oleks täna siia ilmunud, oleksid pooled meist juba surnukuuris.” Ta tõusis püsti, hoides käes poolikut starkapudelit ja kahte klaasi.
Ruudi võttis taskust tulemasina ja plekk-karbi väikeste sigaritega. Ta süütas ühe ja vaatas ringi. Objektiivselt võttes oli kahjustusi tegelikult väga vähe. Koristajate jaoks oli tööd küll palju, aga neil oli olnud hullemate tagajärgedega pulmapidusid.
Max täitis klaasid ja tõstis ühe toostiks. “Hea fuck toit,” ütles ta.
Ruudi vaatas talle hetke otsa. Võttis siis teise klaasi, kordas toosti ja tühjendas klaasi ühe lonksuga. Siis hakkasid mõlemad naerma.
“Mis siis, kui nad tagasi tulevad?” küsis Ruudi.
Aga Max naeris ikka veel. “Hea fuck toit,” kordas ta, raputas pead ja valas klaasid jälle täis.
Ungarlased ei tulnud tagasi, mis näis kinnitavat Maxi arvamust, et nad olidki käinud pigem õhtust söömas kui end Wesoły Ptaki territooriumil sisse seadmas.
Wesoły Ptak – Õnnelik Lind poola keeles – oli sügavalt mitmekesine organisatsioon. Selle paljude harude hulka kuulusid prostitutsioon, narkootikumid, relvastatud röövid, limonaadivabrik Krakovi äärelinnas, bussifirma, hulk litsentsita kasiinosid ja katusepakkumine Floriańska tänava ümbruses, kohe Poola kunagise pealinna Turuplatsi kõrval.
Üldiselt ei olnud neil vägivallatsejate mainet, nad eelistasid rakendada jõudu kirurgilise täpsusega, mitte niisama lahmida. Kui näiteks mõni restorani või poe omanik püüdis ässitada oma naabreid jõugule vastu hakkama, võis ta leida end haiglast täiesti uut laadi jalaliigestega. Sõnum jõudis teistele mässajatele kohale ja kogu vastuhakk lõppes. Mõni teine jõuk oleks käivitanud ulatusliku spontaansete tulekahjude kampaania või korraldanud mõned silmatorkavalt verised mõrvad, kuid Õnnelik Lind rahuldus lähenemisviisiga “vähem-on-rohkem”.
Pärast ungarlaste visiiti Restauracja Maxi tõstatasid mõned teised ärid valjusti küsimuse, et mille eest nad Wesoły Ptakile õigupoolest maksavad. See kestis päeva või paar, siis juhtus ühe omaniku pojaga koolis väike pahandus. Ei midagi eluohtlikku, ainult mõned muhud ja kriimud, ning pärast seda nurisemine Floriańskal vaibus.
Umbes nädala pärast külastas Restauracja Maxi just enne sulgemisaega Wesoły Ptaki esindaja Dariusz. Kõik teenistujad peale Ruudi ja Michałi olid koju läinud. Max käskis Ruudil valmistada kaks boeuf a la tartar’i, võttis pudeli Wyborowat ja paar klaasi ning nad läksid Dariusziga tühja restorani kõige hämaramas nurgas asuvasse lauda.
Kui Ruudi boeuf a la tartar’i komponente täis kandikuga köögist väljus, olid sigaretisuitsu pilvest ümbritsetud Max ja Dariusz seinalambi hämaras valguses vestlusse süvenenud.
Kui Ruudi toiduga lähenes, tõstis Dariusz pilgu ja naeratas. “Õhtusöök,” ütles ta.
Ruudi asetas lauale alused anšooviste ja hakitud sibulaga, väikesed kausid hapukurkidega, maitseained, taldrikud rukkileivaga, alustassid koorevõiga ning kaks taldrikut veisehakklihakuhjadega, kummagi õõnsas tipus munakollane.
“Me rääkisime teie eelmise kuu külalistest,” ütles Dariusz.
“See oli sündmusterohke õhtu,” nõustus Ruudi ja vahetas laual olnud tuhatoosi puhta vastu. “Head isu.”
“Kas sa ei taha meiega klaasikest võtta?” küsis Dariusz.
Ruudi vaatas Maxi, kes istus teisel pool lauda nagu sile ja edukas Sileesia Buddha, käed laial kõhul mugavasti koos. Max naeratas leebelt ja vaatas kuhugi kaugusse. Ta noogutas vaevumärgatavalt.
Ruudi kehitas õlgu. “Võib kah.” Ta pani kandiku ja kasutatud tuhatoosi naaberlauale, tõmbas endale tooli ja istus.
“Tihe õhtu,” urahtas Max ja võttis kahvli.
Ruudi noogutas. Mõnel päeval pärast ungarlaste külaskäiku oli külastajaid vähem olnud, aga nüüd olid numbrid jälle korralikud. Nädala alguses oli Max pomisenud midagi palgatõusust, aga Ruudi tundis teda küllalt kaua, et seda mitte tõsiselt võtta.
“Ma mõtlesin siin Władeki peale,” ütles Max.
Władek oli viimane pikas kokahakatiste reas, kes saabusid Restauracja Maxi ning avastasid siis, et ei saa pikkade päevade ja raske töö eest piisavalt palka.
“Ta näib püüdlikuna,” ütles Ruudi, vaadates, kuidas Max taldrikul kahvliküljega muna ja loomaliha segas.
“Alguses on nad kõik sellised,” nõustus Max. “Siis nad lähevad ahneks.”
“See ei ole ahnus, Max,” ütles Ruudi.
Max raputas pead. “Nad arvavad, et tulevad siia ja on kuu aja pärast valmis oma restorani avama. Nad ei mõista, kuidas see äri käib.”
Maxi filosoofial restoraniäri kohta oli ühiseid jooni zen-budismiga. Ruudit huvitas kokkamine rohkem kui filosoofia ja ta ütles: “See on üsna levinud väärarusaam.”
“Minu valdkonnas on see samamoodi,” ütles Dariusz. Ruudi oli väikest kasvu mehe lauasviibimise peaaegu unustanud, aga siin ta oli, segas keskendunud otsustavusega anšooviseid ja hakitud sibulat oma loomalihasse. “Te peaksite mõnda meie äsjavärvatut nägema, eriti just viimasest ajast. Nad mõtlevad, et aasta pärast kuulub linn neile.” Ta naeratas nukralt. “Kujutage siis ette nende pettumust.”
“Jah,” ütles Ruudi. “Ainus vahe on sellest, et kastmekokal on restoranist lihtsam lahkuda kui kellelgi Wesoły Ptakist.” Max tõstis pilgu taldrikult, ohkas, raputas pead ja jätkas siis kahvliga oma toidu segamist.
Kui Dariusz ka solvus, ei näidanud ta seda igatahes välja. “Meie äri on nagu iga teinegi,” ütles ta.
“Mitte päris nagu iga teine,” ütles Ruudi. Max vaatas jälle tema poole. Sel korral kortsutas ta kulmu, enne kui jälle lihale keskendus.
Dariusz kortsutas samuti kulmu, aga vaevumärgatavalt, ja hetke pärast oli see juba kadunud. “Noh, meil on vähem kokkamist, see on tõsi,” ütles ta ja naeris. Max muigas ja raputas pead.
Ruudi nihutas end tahapoole ja tõstis käed rinnale. Wesoły Ptak polnud midagi ebatavalist; ta oli kohanud selliseid organisatsioone Tallinnas, Riias ja Vilniuses − need olid kõik samasugused, ainult Dariusz polnud tüüpiline. Ta nägi välja nagu tavaline väikest kasvu kõhetu keskealine mees odava soenguga ja naerukurdudega silmanurkades. Kui ta oli relvastatud, siis varjas ta inetu valmisülikond seda väga hästi.
“Kas me peaksime ungarlaste pärast muret tundma?” küsis Ruudi.
Dariusz tõstis pilgu taldrikult ja kergitas imestunult kulme. “Muret?” küsis ta. “Miks te peaksite muret tundma?”
Ruudi kehitas õlgu ja vaatas, kuidas Max oma liha töötleb. Ruudi vihkas boeuf a la tartar’i. Klient tegi kõik ettevalmistused ise ja lauad olid sel ajal hõivatud. Poolakad näisid seda veel eriliselt seltskondlikuks sündmuseks pidavat. Nad jändasid sellega lõputult, maitsesid ikka ja jälle ning lisasid tillukestes kogustes vürtse. Kui tal on kord oma restoran, siis boeuf a la tartar selle menüüsse ei kuulu.
Dariusz sirutas käe ja puudutas Ruudi käsivart. Ruudi märkas, et ta küüned olid näritud. “Ära muretse,” ütles Dariusz.
“Olgu,” vastas Ruudi.
“Selliseid asju juhtub kogu aeg.”
“Minuga küll ei juhtu.”
Dariusz naeratas. “Sa peaksid mõtlema meist nagu riikidest. Poolakad ja ungarlased on nagu Euroopa kriminaalsed vürstid.”
“Ja bulgaarlased,” lisas Max heatahtlikult.
Dariusz kehitas õlgu. “Jah, bulgaarlastega tuleb samuti arvestada. Me peame alatasa visiite tegema, üksteisel silma peal hoidma, varba vette pistma,” ütles ta Ruudile. “See on diplomaatia.”
“Kas sa tahad öelda, et see, mis siin tol õhtul juhtus, oli diplomaatiline afäär?” küsis Ruudi.
“Oleks vabalt võinud olla, kui targemad pead poleks õigesti tegutsenud.” Dariusz noogutas Maxi suunas.
“Sul pole midagi juua,” märkis Max. Ta vaatas restorani teise otsa ja Michał reageeris ülemkelneri telepaatiaga, tõi Ruudi jaoks lauale puhta klaasi ja taganes jälle baarileti taha. Max täitis klaasi viinaga ja ütles: “Nad tahtsid ainult lõõgastuda, aga keegi ei andnud selleks võimalust, sest kõik kartsid neid.”
“Seda ei saa ette heita,” ütles Dariusz. Ta maitses liha, võpatas, sirutas käe tabascopudeli järele ja raputas sealt lihale mõned tilgad. “Kamp purjus, hambuni relvastatud ungarlasi hulgub mööda restorane ja baare. Mida siis inimesed peaksid mõtlema?”
“Just nimelt,” nõustus Max.
“Nende oma viga, kui keegi oleks ülemäära äkiliselt reageerinud,” jätkas Dariusz. Ta maitses uuesti liha ja nüüd maitses see talle paremini. Sel korral tõstis ta kahvlitäie suhu ja mälus õnnelikult.
“Ja see poleks olnud kellegi huvides,” ütles Max. Ilmselt oli ka tema liha viimaks õige maitse saanud. Ta hakkas sööma.
“Noh, täpselt,” ütles Dariusz. “Sellisest asjast võib sõda tõusta.” Ta vaatas Ruudi poole ja kallutas pea küljele. “Sa oled Tallinnast, eks?”
“Ma sündisin Pärnus,” ütles Ruudi. “Aga ma olen Tallinnas elanud.”
“Ma pole seal kunagi käinud.” Dariusz vaatas oma klaasi, kuid see oli tühi. “Kuidas seal on?”
Ruudi vaatas, kuidas Max Dariuszi klaasi täis valas. “Normaalne.”
“Eestlase kohta räägid sa väga head poola keelt.”
Ruudi võttis oma klaasi ja tühjendas ühe lonksuga. “Aitäh.”
Dariusz pani kahvli käest ja pahvatas naerma. Ta sirutas käe ja patsutas Maxi õlale. “Ma ütlesin sulle! Kas ma ei öelnud sulle?”
Max naeratas, noogutas ja jätkas söömist. Ruudi keeras Wyborowal korgi pealt ja valas oma klaasi täis. Michał oli talle öelnud, et Wesoły Ptaki nimi pärines Eugeniuszi laulust – Eugeniusz oli üks paljudest poola sotsiaalpoliitilistest bardidest, kes saavutasid lühiajalise kuulsuse, enne kui end surnuks jõid ehk siis mõni armukade abikaasa või mahajäetud armuke nad maha lasi. Lind laulab puuris ja omanik arvab, et ta on õnnelik, oli Michał öelnud, aga lind on endiselt puuris. See seletus oli Ruudi täielikult segadusse ajanud.
“Me rääkisime siin geopoliitikast,” ütles Dariusz talle. “Mõtled sa sageli geopoliitikale?”
“Ma olen kokk,” ütles Ruudi. “Mitte poliitik.”
“Aga mingi arvamus peab sul ju olema. Igaühel on oma arvamus.”
Ruudi raputas pead.
Dariusz vaatas teda kahtlevalt. Tõstis siis klaasi ja rüüpas pisut vodkat. “Ma nägin eelmisel nädalal uudistest, et ainuüksi Euroopas on selle aasta jooksul tekkinud kaksteist uut riiki ja iseseisvat piirkonda.”
“Ja aasta pärast suuremat osa neist enam ei ole,” ütles Ruudi.
“No näed?” Dariusz sihtis teda võidukalt näpuga. “Sul on arvamus! Ma teadsin, et on!”
Ruudi ohkas. “Ma tean ainult nii palju, kui ma uudistest näen.”
“Ma kujutan Euroopat ette liustikuna,” pomises Max, “mis pudeneb jäämägedeks.” Ta võttis suutäie boeuf a la tartar’i ja näris rahulolevalt.
Ruudi ja Dariusz silmitsesid teda pikalt. Siis vaatas Dariusz uuesti Ruudi poole. “See pole paha võrdlus,” ütles ta. “Euroopa pudeneb ikka väiksemateks ja väiksemateks rahvasteks.”
“Kvaasi-rahvuslikeks entiteetideks,” täpsustas Ruudi. “Riikideks.”
Dariusz mühatas. “Sandžakid. Krahvkonnad. Vürstiriigid. Maakonnad. Euroopa vajub tagasi kaheksateistkümnendasse sajandisse.”
“Teie jaoks rohkem territooriumi,” märkis Ruudi.
“See on sama territoorium,” ütles Dariusz. “Rohkem piire. Rohkem bürokraatiat. Rohkem piirivalvureid. Rohkem tollieeskirju.”
Ruudi kehitas õlgu.
“Võta või näiteks Hindenberg,” ütles Dariusz. “Mismoodi see võis tunduda? Heidad Wrocławis magama ja ärkad üles Breslaus. Mismoodi see võis tunduda?”
Ainult et see polnud juhtunud üleöö. See, mis juhtus Wrocławi ja Opole ja nende ümbruse väiksemate linnade ja küladega, oli toimunud pika ja valusa aja jooksul ning uudiseid jälgides oli selge, et poolakate jaoks polnud see asi veel sugugi lõppenud.
“Võta näiteks päevad pärast Teist maailmasõda,” ütles Ruudi. “Churchill, Roosevelt ja Stalin saavad Jaltas kokku. Sa heidad magama Breslaus ja ärkad järgmisel hommikul Wrocławis.”
Dariusz naeris ja sihtis teda nõustudes kahvliga.
Vestlus jäi veidikeseks soiku.
“Mul on Hindenbergis nõbu,” mõtiskles Max.
Dariusz vaatas tema poole. “Muuseas, miks sa ise seal ei ela? Sa oled ju sileeslane.”
Max mühatas.
“Kohtud sa nõbuga tihti?” küsis Dariusz.
Max kehitas õlgu. “Reisimine on keeruline. Viisad ja kõik see värk. Mul on Poola pass, tema on Hindenbergi kodanik.”
“Aga ta helistab sulle, jah? Saadab e-maile?”
Max raputas pead. “Poola valitsuse poliitika,” ütles ta pahuralt.
Dariusz pöördus Ruudi poole. “Näed nüüd? Näed, millist südamevalu sellised asjad võivad põhjustada?”
Ruudi valas endale uue joogi ja mõtles, et vestlus oli äkitselt kuidagi väga konkreetseks muutunud.
“Et siis,” ütles Dariusz Maxile. “Kui palju sellest juba aega möödas on, mil sa viimati oma nõbuga rääkida said?”
“No ikka on,” nõustus Max mõtlikult, nagu poleks see talle ammu pähegi tulnud. “Isegi postile ei saa tänapäeval kindel olla.”
“Skandaalne,” pomises Dariusz. “Skandaalne.”
Ruudi jõi klaasi tühjaks ja tõusis püsti, nagu hakkaks lahkuma – lihtsalt et näha, mis juhtub.
Juhtus aga see, et Dariusz ja Max põrnitsesid jätkuvalt kuhugi kaugusse ning mõtisklesid Hindenbergi ebaõigluse ja Poola suhtumise üle sellesse. Ruudi istus tagasi ja vaatas neid.
“Siin me nüüd oleme,” ütles ta lõpuks. “Kaks Poola passiga meest, kellel on raskusi Hindenbergi pääsemiseks viisa hankimisega. Ja üks eestlane, kes võib samahästi kui vähimagi vaevata üle piiri kõndida.”
Dariusz näis taas teadvusele tulevat. Ta ilme elavnes. “Muidugi,” ütles ta. “Sa oled eestlane, eks ole.”
Ruudi imes hambavahesid ja valas oma klaasi jälle täis.
“Ruudi on eestlane, Max,” ütles Dariusz.
Ruudi hõõrus silmi. “Kas narkootikumid?” küsis ta.
Dariusz vaatas talle otsa ja korraks mõtles Ruudi, et sobivas olukorras võib väike mafiooso olla päris hirmuäratav. “Ei,” ütles Dariusz.
“Radioaktiivsed materjalid?”
Dariusz raputas pead.
“Spionaaž?”
“Parem, kui sa ei tea,” ütles Max.
“Teene,” ütles Dariusz tõsiselt. “Sina teed meile teene, meie võlgneme sulle teene.” Ta naeratas. “See ei saa ju läbinisti paha olla, või mis?”
See võis olla paha päris mitmel ettearvamatul moel. Ruudi kirus end vaikselt. Ta oleks võinud lihtsalt toidu serveerida ja koju minna.
“Kuidas ma üleandmise korraldan?”
“Noh,” ütles Dariusz pead kratsides, “see on suures osas su enda otsustada. Ja see ei ole üleandmine.”