Tõlkinud Eugen Roomet
Tulin kell pool seitse hommikul maskiballilt. Maad kattis udu, kõle külm näpistas keha. Ent sellest hoolimata otsustasin jalutada saarel mõned korrad edasi-tagasi. Seda nimetatakse tervislikuks jalutuskäiguks. Samal ajal kippus mulle kangesti uni peale. Auru ja udu rüpest välja kooruvat Prahat nägin loojavajuvate lugude alt nagu läbi une. Korraga kolksas mulle miski vastu pead, puuoks, nagu mulle näis. Vaatasin pahuralt üles.
See, mida nägin, pani mind jahmatama. Olin kübaraga riivanud mitte puuoksa, vaid kellegi lakk-kamassi. Kõrgemal paistsid mustad püksid. Polnud kahtlust: mu ees rippus poonu! Hetkeks tundsin südamepööritust. Aga võtsin end kokku ja silmitsesin enesetapjat tähelepanelikumalt. Kõigepealt märkasin, et lakk-kamass on tal ainult ühes jalas. Teisest püksisäärest paistis välja kabi. Vaatasin kõrgemale. Suust rippus pikk tumepunane keel välja, peas paistis olevat paar vägevat sarve ja elegantse fraki hõlmade vahel tolknes karvane saba. Jah, kahtlust ei võinud olla: minu ees kõlkuv enesetapja ei olnud keegi muu kui vanakuri ise!
Pingil enesetapja jalge ees lebas paks ümbrik pealkirjaga "Sellele, kes mu laiba leiab". Laiba leidsin mina. Nii et võtsin ümbriku, avasin selle ja lugesin:
«Eeskätt pean tänama Praha politseid. Kus iganes mõrv või mõni muu roim juhtub, kannab ta alati selle eest hoolt, et süüdlane ei saaks ametivõimude poolt karistatud, vaid satuks minu kätte. Avaldan seega talle oma tänu. Tean, et kui ta mu laiba leiab (kui ta üldse leiab!), siis ei suuda ta mu isikut kindlaks teha aegade lõpuni. Sellepärast teatan kohe: olen kurat! Ja oma surma kohta: sooritasin enesetapu.
Mis puutub motiividesse, siis piisab, kui viimase öö sündmused üles loen. Et kontrollida, kuivõrd prahalased mind veel kardavad, läksin maskiballile, kus, nagu olen kuulnud, kõik Praha elanike kihid koos käivad. Panin selga fraki, muus osas jätsin oma tavalise ilme alles, et näha, millist muljet see avaldab.
Sain vaevalt saali astuda, kui kõik vatsadest kinni haarasid.
«Suurepärane mask!» tähendas keegi.
Arvasin, et nad ära hirmutan, nemad aga naeravad.
«Oleksin pidanud end ikka maskeerima,» turgatas mulle pähe. Kuid ma ikka veel lootsin, et mõni ehk lööb araks ja paneb plehku. Aga võta näpust. Kõik väljendasid avalikult mulle oma poolehoidu, pidades mind maskeerituks.
Viimaks astusin kellegi aastates daami juurde, kes pealtnäha paistis olevat väga jumalakartlik ja oli nähtavasti tulnud maskiballile selleks, et mujal tal ei ole õnnestunud leida armukest ega peigmeest.
Meie vahel hargnes väga originaalne keskustelu.
«Preili,» ütlesin, kui panin tähele, et minu mask talle meeldib, «pean teile ühe arusaamatuse selgitama: te eksite minus.»
«Sugugi mitte,» kostis ta kudrutades. «Olen eksinud vaid ühes inimeses. see oli õigusteaduse praktikant Ðtovicek, kes minuga kihlus ja jalga laskis. Ja rohkem mitte kelleski.»
«Aga minus te ikkagi eksite,» ütlesin mina.
«Oh, ei, ei,» raius ta vastu, mind kuuma pilguga mõõtes. «Nägin kohe, et teil on iseloomu.»
«Aga siiski, preili. Minu mask ei olegi mask, vaid tegelikkus ise. Olen kurat tõepoolest.»
«Ma ei kuulu nende hulka, kes tiitlile tähtsust omistavad. Mul on endal korralik varandus ja kui sa, kallim, tahad, et ma sinule kuuluksin ...»
Panin putku. Mul hakkas õudne. Isegi jumalakartlikud inimesed ei karda mind enam ja see püha Franciscuse kolmanda ordu nunn* on valmis mind endale meheks võtma.
Aga natukese aja pärast muutusin rahulikumaks. Ta ei karda mind sellepärast, et on vaga. Kindlasti leidub tal kodus pühitsetud vett, viirukit ja muud sarnast. Olin valikuga eksinud. Ma ei ole ju loodud selleks, et mind vooruslikud kardaksid, vaid patuste hirmuks. Nende poole mul tulebki pöörduda. Vaatame siis.
Varsti oli mul kohane subjekt leitud. See istus lauas kahe näitsikuga, kellega käitus enam kui vabalt. Võiks öelda, isegi häbematult. Too oli see, keda vajasin.
«Te viletsad uskmatud!» käratasin ähvardavalt. «Kas te ei karda, et teid ära viin?»
«Palume väga,» vastas üks näitsikutest. «Viige meid õhtust sööma.»
«Ärge mõelge tühjale-tähjale, kui olete põrguvürsti ees!» ütlesin mina.
Naerulagin oli sellele vastuseks.
«See kukkus teil hästi välja,» tähendas meesterahvas. «Põrgus on arvatavasti tore olla. Pole vähemalt tülinaks vanu eitesid ega mehi, kes kogu elu ära rikuvad.»
«Või nii?» kohkusin mina.
«Noh, muidugi,» vastas näitsik. «Mis seal põrgus on? Hammaste krigin ... Aga vanadel hambaid ei ole. On's nii?»
Olin küll hämmeldunud, kuid polnud veel kogu lootust kaotanud. Olen kahtlemata sattunud inimestele, kelle kohta öeldakse, et nad ei karda keda kuraditki. Ja kuidas nad saavadki mind karta, kui nad lihtsalt ei usu, et olen olemas? Pole midagi imelikku selles, et ma neile ei imponeeri. Vaja on leida üks patune, aga selline, kes minu olemasolusse ja põrgupiinadesse usub.
Käisin tükk aega saalis asjata ringi ja viimaks leidsin, keda otsisin. Seal oli mõistagi maskis üks kiriku kõrgemaid võimukandjaid ja ühtlasi seltskonnainimene.
Astusin ta juurde ja sõnasin: «Kõrgeauline monsinjoore!»
Ta tegi näo, nagu ei kuuleks.
Ilma pikemata tõmbasin teda käisest: «Ma kõnelen teiega, monsinjoore.»
«Nähtavasti peate mind kellekski teiseks.»
«Sugugi mitte,» vaidlesin vastu. «Tunnen teis väga hästi, siin ei saa olla eksitust.» Nimetasin nii tema enda kui ka daami nime, keda ta otsis.
«Kes te niisugune olete?» küsis ta imestunult ja ühtlasi kohkunult.
«Te ju näete, kõrgeausus. Mul ei ole maski. Niisugune on mu tegelik välimus. Olen kurat.»
Kirikuvürst puhkes valjusti naerma. «Te unustate, kellega räägite, mu härra. Olen väga õnnelik, et leidub inimesi, kes teie olemasolusse usuvad. Ja kui ma elangi teie arvel, siis see veel ei tähenda, et ma ka teisse usun. Kui seesama hirmutis, kelle me ise välja mõtlesime, tuleb juba meid endid hirmutama, siis on see häbematus ...»
«Kõrgeauline monsinjoore!» hüüdsin ma peaaegu ahastuses. «Teie siis ei usu minusse?»
«Ei tule mõttessegi,» vastas lõbus jumalasulane.
«Julgen küsida: miks?» oigasin mina.
Monsinjoore hakkas selgitama. Olen omal ajal lugenud brošüüre, milles tõestati, et mind tegelikult ei ole olemas, aga siin ma alles nägin, et ateistlike kirjutistega peaksid tegelema just kirikuvürstid ise. Ta tõestas mulle minu olemasolu võimatust nii veenvalt ja üksikasjalikult, et mulle endalegi hakkas tunduma, nagu mind ei olekski. Asjata püüdsin end kompamise teel uskuma panna, et ma ikkagi eksisteerin, et olen midagi enamat kui kummitus.
Mu hingelist seisundit pärast seda keskustelu on võimatu edasi anda. Otsekui terav astel piinas mu südant valus küsimus: kas ma ikka olen olemas või ei ole mind olemas?
Ja viimaks tegin otsuse: kui mu kogu elu on ainult kummitus, ainult unenägu, siis on parem talle järsk lõpp teha. Olgugi et ma ju tegelikult eksisteerin, aga ma näen, et olen oma aja üle elanud. Kelleski ma aukartust ei ärata, keegi mind ei karda. Ükski minusse enam raasugi ei usu. Kõik on otsas. Niipea, kui siit väljun, tõmban end oksa. Oma surma ma ei kahetse: see on loogiline järeldus kõigest sellest, mis mul viimasel ajal on tulnud üle elada.»
_______________
* Frantsisklaste tuumiku (esimese haru) moodustasid kerjusmungad, teise haru samade reeglite järgi elavad nunnad. Kolmanda, nõndanimetatud ilmikuteharu ehk tertsiaaride liikmeks võisid olla nii mehed kui naised, kes ei elanud kloostris, vaid "maailmas", kus pidid alluma kitsendavaile usulist ja kõlbelist laadi reeglitele.