Intervjuu Elen ja Andres Kurikuga (kirjastus "Triquetra")

Raamatute toimetajateks-kujundajateks on märgitud Elen ja Andres Kurik. Kas tegu on perefirmaga?

Jah ja ei.

Perefirmaga selle poole pealt, et kirjastuse oleme asutanud ühiselt. Tegemist on ammuse soovi realiseerumisega ja üks osa kogu protsessist on kindlasti ka ise loometöös osaleda. See on tõesti see, millega tahame tegeleda.

Mis puudutab kirjastustegevust laiemalt, siis ei. Kindlasti ei piirdu valik ainult sellega, mis meile meeldib, vaid püüame saavutada võimalikult laia skaalat ja pakkuda raamatuid igale maitsele ja lugemiseelistusele. Praegusel hetkel ootame oma meeskonda ka häid toimetajaid, korrektoreid ja loomulikult oleme alati avatud autoritele ja tõlkijatele.

 

Te olete aasta jooksul ilmutanud kolm raamatut: "Asgard: Skandinaavia muinaslood", Mary Louisa Molesworthi kogumiku "Neli kummituslugu" ja Philip K. Dicki kogumiku "Vilistaja metsas". Kui jätta muinaslood kõrvale, siis kuidas jõudsite kahe viimase raamatu sisuvalikuni? Miks just Molesworth ja varane (1953. aasta) Dick?

Aga miks "Asgard" välja jätta? Kas mütoloogia, fantastika ja ulme on nii erinevad žanrid, et need tuleb kindlasti üksteisest eraldada? Mis on ulmekirjandus ja mis mitte? Kui Bradbury "Marsi kroonikad" on, kas siis Tammsaare "Põrgupõhja uus Vanapagan" ei ole? Mõlemad kirjanikud kajastavad inimlikke probleeme ja tundeid, ning mõlemad on toonud mängu müstilis-ulmelise kujundi selleks, et avaneksid tavaelu raamid ja avarduks lugeja silmapiir inimloomuse mõistmisel.

Kui nüüd konkreetsemalt kahest viimasest raamatust rääkida, siis "Kummituslugudel" pole tegelikult ulme ega õudusega mingit seost. Need on neli pildikest viktoriaanlikust ajastust, mis annavad võimaluse hingata sõõmuke selle ajastu hõngu, võludes samas oma lihtsuse ja siirusega. Üks lugudest on sealjuures õnneliku lõpuga love story. Ei saa jätta ka märkimata, et seda raamatut esmakordselt lugedes meenus tahtmatult juhtum, mida rääkis minu kadunud vanaema. Ta ema suri väga noorelt, kui vanaema oli veel pisike laps. Aastaid hiljem, nägi ta ühel õhtul voodis lebades, kuidas toanurgast, "palmipuude" vahelt, hõljus tema voodi juurde valge, pooleldi läbikumav naisterahva kuju, kes tõstis oma käed justkui õnnistades voodi kohale, misjärel kuju lihtsalt haihtus. Ta hüppas püsti ja jooksis oma isa juurde, kes kõrvaltoas magas ja hakkas teda üles raputama, ise õnnelikult hüüdes: "Isa, ärka üles! Emme käis siin!" Loomulikult teda ei usutud. "Maga edasi. Sa nägid lihtsalt und." Oma elu lõpuni uskus aga vanaema, et see oli ta ema, kes käis teda õnnistamas ja kogu selles juhtumis ei olnud vähimatki õudust ega hirmu. Eks siit ka põhjus, miks tekkis soov Molesworthi "Kummituslood" välja anda, kuna need kirjaldavadki kummitusi nii, nagu nad "päriselt" on. Võib-olla veidi kurvad ja üksildased, kuid mitte pahatahtlikud, jättes samas kõigile, kes nendega kohtuma juhtuvad sügavad tundmused ja mälestused.

Mis teist raamatut puudutab, siis algselt oli plaan alustada kogumikku Dicki esimese avaldatud looga, "Teie ees on Wub" (1952). Edaspidi, lugusid läbi sõeludes jäid väljavalituks siiski need neli, mis ka raamatu kaante vahele tee leidsid. Kõik lood ilmusid 1953 aastal ja kuuluvad seega Dicki varajasse loomeperioodi, kui mitte öelda, et lausa loomeperioodi algusesse. Lugude läbivaks jooneks on inimene vs ühiskond ja hämmastaval kombel on neis tugev seos ka meid tänapäeval ümbritseva elukorraldusega. Siinkohal pole tarvidust arutleda ja analüüsida seda, kuidas üks või teine asi võimalik on, vaid esikohale tõuseb kujundlikkus. Esimese lühijutu puhul tahaks väga kirjanikult küsida, kas enne loo kirjutamist oli ta tuttav budismiga või tekkis lihtne teekond nirvaanasse tema enda peas, ilma kõrvaliste mõjutusteta. (Arvestades Dicki huvi maailma asjade vastu, siis ilmselt ikka oli tuttav.) Teises loos tõstatub küsimus, kas inimkond üldse saab ilma sõdadeta eksisteerida. On see meie kaasasündinud loomus või lihtsalt sügavalt juurdunud tava, mille finaal kajastub raamatu viimases loos. Kolmandas jutus vastanduvad teravalt kaks kujundit. Ühelt poolt inimlikkuse minetanud poliitik, kes püüdleb "õilsate" eesmärkide poole, kasutades selleks terve planeedi (sõjalisi) ressursse ja lähtudes statistikast, mis on kirjas "Exceli tabelites". Teisalt lihtne inimene, keda juhib ellujäämisinstinkt ja puhtinimlik intuitsioon. Milleni see konflikt välja viib ja kelle püüdlusi saadab lõpuks häving ja kaos, saame selle suurepärase puändiga loo lõpust ka kenasti teada. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et lähtudes inimlikust intuitsioonist, leidub alati võimalus vältida sõda ja hävingut, saavutades sellegi poolest kõik eesmärgid. Küsimus on ainult selles, kas sõdadest läbi imbunud ja militarismi heroiseerivas ühiskonnas enam leidubki inimest, kes rahumeelset lahendust näeb ja selle teoks suudab teha?

On selgelt tajutav, et neis lugudes kajastub väga tugevalt loometeed alustava noore kirjaniku weltanschauung, olles ühtlasi võtmeks ka tema hilisema loomingu lahti mõtestamisel. Sellest lähtuvalt sai tehtud ka valik.

 

Kas esimeste raamatute põhjal jääv mulje, et ulmekirjandus pakub teile suuremat huvi, on õige?

Me näeme kogu ilukirjandust eelkõige ühtse tervikuna, kus oluliseks ei ole mitte niivõrd see aeg ja koht, kus toimub tegevus, vaid lugu ise. Kui nüüd väga täpselt küsimusele vastata, siis tulebki nentida, et ulmekirjandus pakub meile sama palju huvi, kui kogu ülejäänud ilukirjandus ja see piirjoon, mis eraldab ulmekirjanduse, on teinekord üsna hägune.

 

Mis väljaanded on edaspidi plaanis?

Sel suvel on plaanis kaante vahele saada üks raamat lastele ja teine krimisõpradele. Oma järge ootab ka üks ulmeklassika.