Kaks rändurit

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"149","field_deltas":{},"link_text":"Kuprin_Alexander_Ivanovich.jpg","attributes":{"style":"width: 180px; height: 257px; float: left; margin: 10px;","class":"media-image media-element file-media-large","data-delta":"1"},"fields":{}}]]Aleksander Kuprin (1870-1938) on viimane vene kirjanduse tsaariaegsetest klassikutest. Pärast bolševike võimuhaaramist liitus ta valgete liikumisega, lõpuks emigreerus ja kirjutas peamiselt publitsistikat. Varasemast pärineb aga mitu meistritööd, millest ulmehuvilisele võiks soovitada jutustust "Olesja" (1903), mis sarnaselt August Kitzbergi "Libahundiga" Eestis on Venemaal üldhariduskoolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Nõrgavõitu romaan "Vedel päike" (1913, e. k. 1929) võib olla esimene teadusulme teos, mis käsitleb päikeseenergeetikat Maal. Alljärgneva veeru ("Obštšeje Delo" 24.10.1920) on tõlkinud Rauno Pärnits.

 

Need on Fridtjof Nansen ja Herbert Wells. Inglise romanisti kajutiks oli tema kabinet, tüürimeheks avar fantaasia. Rootsi teadlane ja meresõitja veedab kogu töise elu kas laboris mikroskoobi kohal või päris laeva tekil, traali ja loodi seirates; tema ustav tüürimees on põhjala raudne mees, hiidude järeltulija, kapten Sverdrup.

Üks neist alustab oma teekonda punktist, mis kujutab endast füüsilist absurdi (milles peitubki tema erinevus geniaalsest Jules Verne'ist, kes maiste võimaluste osas oli tihti selgeltnägija). Tegelikult on ju Wellsi leiutatud kavoriit – millega taldu määrides muutub inimene õhust kergemaks ja lendab üles taevasse – pesuehtne jamps, nagu ka segu, mille alla neelates võib muutuda nähtamatuks; jaburad väljamõeldised on ka ajamasin ja marslaste alumiiniumpommid ja seleniidid ja morlokid ja doktor Moreau' inimloomad... Kuid just seepärast hr. Wells saigi napi ja piiratud kujutlusvõimega lugejate lemmikkirjanikuks. Janu imetabase järele on peidus igaühes, nii notarites kui provintsistatistikutes kui ka õpetatud naistes. Wells annab neile selle "imetabase" nii mugavas kulinaarsel kujul, et pole vajadust ei juurde mõelda, ei lahti lõigata ega mäluda – vaid neela küllastumiseni. Teine – tundmatu avastaja – seisab alati kindlal pinnal. Loomulikult, vähesed teavad suurest teest, mis Nansen sooritas põiki üle Gröönimaa jääkilbi. Kuid sajanditeks jääb mälestus kolmeaastasest ekspeditsioonist põhjapoolusele. Nansen mõtiskles sedasi. Esiteks, põhjapoolus on kaheldamatult reaalne geograafiline punkt maakeral. Teiseks, sinna jõudmine on seotud raskustega, mis vaevalt kunagi inimese teel teadmiste ees on seisnud. Kolmandaks, inimese mõistus, kannatus ja vastupidavus on võimalikkuse piirides piiramatud, vahel ka enam. Järelikult: "Kapten Sverdrup, pakkige oma kohvrid ja võtke juhtimine üle." Seepärast tekitabki tema kuiv päevik elava fantaasiaga inimestel alati vaimustust ja hämmastab neid, kelle vastu Jumal pole oma loomevõimes kitsi olnud.

Väikesel maakeral langevad olulised sündmused sageli kokku. Peaaegu samaaegselt me kuulsime, et Nansen ja Wells plaanivad sõita Nõukogude Liitu selle olude põhjalike ja igakülgsete uurimuste tarvis.

Nansen ei sõitnud. Kes julgeks kahelda tema, kes on surma nii lähedalt näinud, ja mitte hetketi, vaid kuude kaupa, otsustusvõimes? Teadusliku ja praktilise mõtteviisiga harjunud Nansen ehk ütles endale: "Isegi ilma reisita sellele õnnetule maale tean ma tema võimalusi. Paarsada hullumeelset, kuid salakavalat lurjust on veriste köitega kinni sidunud kurnatud, äraaetud, näljase, haige paljumiljonilise rahva. Kogu reaalset tõde need lurjused mulle ei ütle ega lase seda ka näha. Aga rahvas ei saa või julge seda teha. Mind ei jäeta hetkekski üksi. Ma ei soovi olla ninapidi veetava vodevillilollikese rollis."

Ja ei sõitnud.

Kuid Wells sõitis. Selle sõidu tarvis oli tal peas juba valmis tema enda leiutatud "kavoriit" – utoopiline ettekujutus maailma esimese kommunistliku vabariigiga seotud hüvedest. Teiste sõnadega, järgmise ametnike mõeldud romaani absurdne põhi oli juba koos.

Selles, kuidas Gorki, Lunatšarski & Co. vedasid Wellsi mööda kõiki nõukogude utoopia utoopilisi asutusi, kuidas ta kuulas Šaljapinit ja nautis balletti, ma rääkima ei hakka. Sellest on "Obštšeje Delo" lehekülgedel hiljuti väga elavalt ja ilmekalt kirjutanud A. Damanskaja.

Kuid üks mõte peibutab mind ja ajab naerma.

Ei saa olla, et nõukogude utoopia juhid poleks pakkunud maailmakuulsale romaanikirjanikule tema heasoovliku, meeldiva ja hajameelse tähelepanu eest väärilist hüvitust, kasvõi äärmiselt maskeeritud moel. Nad on ju harjunud, et kõik võtavad. Ent ma usun ka sellesse, et Wells keeldus meeleheast. Seda enam on ta jäänud ääretult kahemõttelisse seisu.

Mitte öelda – jääb igaveseks plekk inglase nii tärgeldatud ja triigitud südametunnistusele.

Öelda – kogu reis asjata, põrgusse kogu ehitatud utoopia ja prügikorvi uus juba valmismõeldud ja alustatudki fantastiline romaan.