Ei puhka sinus

Kristjan Sandri jutt "Ei puhka sinus" ilmus esmakordselt kogumikus "Täheaeg 4: Flööditüdruk" (2008).

 

1.

Lui vaatas teisel pool lauda istuvat meest ja mõistatas, mis tollel viga võiks olla. Kehaehitus oli vanahärral pigem sportlik. Võibolla vähk. Doonormaks, neerud ja muud taolised asjad on tal kindlasti kuskil külmkapis varuks.

"Ma ei ole aru saanud, kuidas see töötab," ütles klient ja suunas oma teraste silmade torkiva pilgu Luile. "Selgitage, palun." Ta klõbistas hoolitsetud sõrmeküüntega lauaplaadi serval. Küüned ning poleeritud mahagon peegeldusid puutehetkel teineteiselt. Närvid näivad igatahes läbi olevat, mõtles Lui.

"Lihtsustatult - väga lihtsustatult - on Mülleri kerad suletud ruumimullid... Nagu omaette universumid. Erinevalt aga meie omast, mis teatavasti paisub, on Mülleri kerad tasakaaluolekus. Nad säilitavad oma mõõtmed igaveseks. Me oleme suutelised viima enamvähem tühja Mülleri kerasse mitmesuguseid objekte ja samas kompenseerima seda viisil, millel ma pikemalt ei peatu, nii et kera säilitab tasakaaluoleku hoolimata massi lisandumisest. Keras toimuvat on võimalik väljaspoolt jälgida ning seda vahendab meile krüpteeritud kanaliga seade, mida lihtsuse mõttes nimetame Silmaks. Salvestusi kontrollitakse perioodiliselt vastava ameti poolt. Juhul, kui muna elanik peaks viga saama meie süül, algatatakse meie vastu kriminaalasi üldistel alustel. Mida loomulikult pole kordagi juhtunud. Sellisel juhul ei istuks ma siin."

Klient kraapis lauda.

"Ja see kommunikatsiooniseade - ma saan seda kasutada?"

Lui tegi kahetseva näo. "Ei, vastavalt Viimse Varjupaiga seadusele, täpsemalt §4 lg. 2, ei saa Viimsesse Eksiili siirdunu enam Maaga ühendust võtta. See on rangelt keelatud. Mõistate, seadusandja ei taha, et meie Maa äriimpeeriume ja riike hakataks juhtima Mülleri keradest. Salvestustele on ligipääs ainult vastavatel valitsusametnikel. Isegi mina ei saa neid vaadata. Samuti", jätkas ta väikese pausi järel, "samuti on keelatud sisustuse muutmine pärast eksiili algust või mistahes muu liiklus peale kerast välja suunduva andmevoo. Sellepärast nimetataksegi seda Eksiiliks."

Klient noogutas mõistvalt. Ma olen ta nime ära unustanud, sedastas Lui äkki tõsiselt kohkudes. Kurat küll...

"Kera... hm... interjöör... kujundatakse minu soovidele vastavalt?"

Nüüd oli aeg kõige usaldusväärsemaks naeratuseks. "Absoluutselt. Selle garanteerime sajaprotsendiliselt."

"Ma olen aru saanud, et te olete suuteline genereerima ka... organisme?"

Lui noogutas. "Täpselt nii. Kloonimise ja geenimanipulatsiooni vastased seadused, nagu ka muide kogu muu Maa õigus," ta vaatas kliendile - mis pagan küll ta nimi oli?? - korraks teravalt otsa, "ei laiene Mülleri kerades toimuvale."

"Mõistan, mõistan..." Kliendi - härra Joachim Stunde, mul on skleroos! - nägu jäi muutumatuks. "Mul on mõningad erisoovid..."

"Ma kuulan teid, härra Stunde," ütles Lui väga tähelepanelikult ja asetas käed klaviatuurile.

 

2.

Neil kõigil olid erisoovid. Lui oli härra Stunde all ootava "Rolls-Royce'ini" saatnud ja läks üle tee väikesesse restorani lõunat sööma. Riis, kana ja "Päevaleht".

Kõikidel, mõtles ta uuesti, kõikidel olid erisoovid. Kõige sagedasem grupp olid alfa-isased, kes soovisid tosinat kaunist piigat, paleed, veiniojasid ja muud sellist. "1001 öö muinasjuttude" laadis paradiisi ühesõnaga.

Siis tulid loomeinimesed - kunstnikud, kirjanikud, muusikud ja nii edasi. Vahel soovisid nad kaasa kogu maailma raamatuid, kirjutasid mägede kaupa sügavaid analüüse või nende arust surematut luulet ja demonstreerisid hoolikalt iga lehekülge Silmale. Loomulikult ei loe neid Korporatsiooni arhiivis keegi. Viimse eksiili volinikku huvitasid taolised asjad kõige vähem.

Ja siis, siis jah tulid ülejäänud. Keerukamad juhtumid. Ettekandja tõi söögiriistad. Akna taga kitsa kevadlillede peenra ääres seisis mingi paarike ja suudles, siis lahutas noormees oma näo tüdruku omast, pööras pead ja aevastas kõigest jõust.

Ja nende keerukamate juhtumite järel - siis tuli tükk tühja maad.

Ning seejärel härra Stunde.

Peainsener maandus ta lauda samal hetkel, kui kana ja riisi kohale jõudsid. "Ära minu järel ootama küll hakka, ära jahtub," ütles PI Luile ning tellis supi ja lõhe. Ta võttis laua keskelt ühe salvrätiku, voltis lahti ja kuivatas oma kiilast pealage. "Ei harju ma selle kliimaga..."

"Stunde tellimust jõudsid vaadata?"

"Veidi. Just samal hetkel saatsid, kui pidin ära tulema... Organismidega pole muret, ainult mahus on vahe. Ja nii muude asjadega ka. Sellel mehel on haaret, pean tunnistama."

"Mahub ta üldse ära?"

"Ta tahtis kahtkümmet tuhandet ruutkilomeetrit. Mahub küll ära. Teoreetiliselt. See tähendab, projekteerijale pole see keerulisem kui mõni isehakanud Tadzh Mahal... Aga millise arengumaa sa tühjaks kühveldad, et täitematerjali saada?"

Lui maitses kana. Kana oli suurepärane. "Nauru kõigepealt, aga väheks jääb."

"Pool Naurut veeti juba 20. sajandil minema, aga enne seda oleks ka väheks jäänud. Suurusjärgud on erinevad"

"Nojah, aga vähemalt üks rahvas, kes müüb rõõmuga pinna jalge alt."

"Seda küll. Huvitav, kas kuskil mingit mäge ei ole müügis."

"Kindlasti kuskil on... Võimsamat reaktorit pole vaja?"

"Heh, see reaktor, mis Keras on, see kütaks sada sellist projekti ära. Fusioonreaktorit ei saa ehitada lambipirni või muruniiduki jaoks parajaks, kui see sulle uudis peaks olema."

Lui noogutas ja kasutas oma suuvärki paremal otstarbel.

 

3.

Oktoober lõppes sel aastal tormiga, mis kontoriakende taga vihmavoogusid vastu klaasi peksis ja maja ümber näljase penina ulgus. Novembri esimene päev oli seevastu soe ja päikesepaisteline, tuues hetkeks meelde kevade. Soe ilm sügisel meenutab mõnikord aprillipäeva - tuul on vallatu, päike meelitav ning õhk värske ja lõhnav. Ometi olid need viimased ilusad ilmad sel aastal enne talve morni lopja ning jäitest libedaid teid.

Tollesama ilusa päeva hommikul - juhtumisi reedel - veeres kontoriuksest sisse elektritool, mille kõrval sammus vetruva kõnnakuga plaatinablond mannekeen. Ta nägu oli püüdlikult äranutetud ja äranutetus niisama püüdlikult mingiga varjatud. Elektritooli taga astus pika kitsa näoga hallipäine härrasmees, kelle iga liigutus reetis perekonna advokaadi.

Toolis endas kössitas härra Joachim Stunde - Lui oli ta nime igaks juhuks väikesele lipikule kirjutanud - ja vahtis kõike altkulmu.

Lui vaatas teda viivu. Vanamees oli kokkukuivanud ja küüru vajunud, suur hulk juukseid välja langenud, ülejäänud turritamas korrapäratute salkudena. Nagu lastud vares, mõtles Lui ja kummardas aupaklikult.

"Härra Stunde." Talle tundus, et tervist soovida oleks kohatu.

"Hommikust," kraaksatas istuja vastu. "Rõõm teid näha. Mulle teatati, et projekt sujub?"

"Projekt, härra Stunde, on valmis. Teie sfäär ootab teid."

Kerge värin raputas vanamehe keha ja ta heitis kiire pilgu ümberringi. Blond kaunitar luristas kohusetundlikult nina.

"Ma tahan seda... näha."

"Olge nii lahke." Lui vajutas nupule ja üks kabinetisein muutus läbipaistvaks. Selle taga laius panoraam - tehispäikeses särav merevööt põhjas, kadakased loopealsed pankranniku turjal, millel kasvavate puude võrad järjest kõrgemale tõusid ja lõpuks kõrgeks metsaks muutusid. Poolpaljad roostetooni rabad. Ürgorud, mis lõhejõed pangalt alla tõid ja väikesed järved metsavilus. Kaugemal lõuna pool hakkas maastik tõusma, kuppel kupli järel küürutas vaataja poole. Lõunapoolse ala kõrgeim tipp meenutas hiiglasliku muna teravat otsa, selle jalamilt hakkas maapind jälle laskuma, kuni jõudis männikroonidega liivaluidetest palistatud lõunakaldale. Mere kohal tiirlesid kajakad.

Vanamees istus ja vaatas.

Siis tõmbas ta sügavalt hinge ja ütles: "Ilus on see küll."

Lui vaikis taktitundeliselt.

"Näidake," käskis Stunde harjunud toonil, "küla."

Lui sõrmitses juhtimispulti ja kaamera hakkas laskuma, sööstis maanduva lennuki kombel poolviltu allapoole, kuni rohelisest vaibast eristus tilluke, kuid nähtavasti sügav järv. Puude vahel järve kaldal kössitas kümmekond tarekest, vana taadikõbi istus päikese käes ja mõneaastased lapsed toterdasid väikese lombi ümber. Kaamera liikus edasi, päris puulatvade kohal ja jõudis põlluni, kus töötasid tillukesed inimkogud ning jõe poole laskuva karjamaani, kus poisikesed hoidsid silma peal lehmadel ja hobustel. Kaamera tuli ringiga tagasi ja jäi korraks rippuma suitsust mustunud ümmarguse hoone kohal jõe kaldal, kust kostis kõlksumist.

"Sepikoda?" küsis vanamees valvsalt.

"Sooraud," kostis Lui. "Me järgisime instruktsioone täpselt. Ei mingit maaki ega kivisütt."

"Hea... Nüüd viimane asi. Minu keha." Vanamehe silmad põlesid, tema kaks saatjat seisid ta selja taga tummade kujudena. Lui klõpsutas uuesti nuppe, panoraam kadus ning mustale taustale ilmus humanoidse keha kolmemõõtmeline kujutis. See pöörles aeglaselt sedamööda, kuidas Lui pöidla all väikest munakest liigutas.

"Huvitavad teid anatoomilised üksikasjad või omadused?"

"Kas kõik..." vanamees tegi ebamäärase liigutuse, mis pidi üheskoos tähendama nii söömist, suguelu kui väljaheiteid "...käib ikka sama moodi?"

"Kõik eluks vajalikud funktsioonid on täpselt samasugused," vastas Lui kõlatult.

"Hüva, siis omaduste juurde."

Ekraanile lahvatas uus pilt - kaks mehekämmalt hoidmas tumedat rihveldatud varrast. Äkilise randmeliigutusega painutasid käed varda kahekorra, siis mõnevõrra suurema pingutusega neljakorra. "See polnud sooraud, vaid armatuuriteras," kommenteeris Lui.

Järgmisel pildil toetus seinale pikakasvuline alasti mehekogu. Kummalisel kombel oli sellel ujuja kehaehitus, ei mingeid mänglevaid muskleid ega jämedaid luid. Kogu äärde astus laigulistes rõivastes mees Kalashnikovi automaadiga, võttis kaitseriivi maha ja tulistas ühe meetri pealt lühikese valangu. Kaamera liikus ettepoole ja näitas paljast rinnakorvi, mille naha alla ilmusid aegamisi sinised laigud. "Vastupanutest. Need on verevalumid," seletas Lui. "Kaovad mõne päevaga. Kasutati lahinglaskemoona." Laiguline kodanik asetas automaadi seina äärde, võttis kuskilt seljatagant mingi kaltsu ja viskas selle seisvale inimkujule kaela. Siis tõmbas ta tikust tuld ja nipsutas tillukese leegikese kaltsu suunas. Viimane lõi heledalt leegitsema. "Bensiin," mainis Lui. Veidi aja pärast tõmmati põlev kalts konksuga maha ja kaamera näitas suures plaanis ühegi märgita nahka seal, kus see just rippunud oli.

"Te võite jääda puu alla või sattuda metsatulekahjusse. Te võite karudega maadelda - seal on karusid, nagu te soovisite - ja iga kord võita. Teie pihta võidakse vibust või ammust lasta. Me garanteerime, et see ei tee teile midagi. Ka külma vastu olete kaitstud." Pilt alasti kogust lumehanges magamas ja suur plaan rahulikult hingavast näost, mille nina alla olid moodustunud väikesed purikad.

"Veel üks kasulik funktsioon." Uues kaadris seisis sama mehekeha metsa taustal ja kadus äkki. Õhk virvendas kergelt seal, kus ta oli seisnud. Virvendus liikus vasakule ja siis ilmus keha kaadri äärde kivile istuma. "Teatud tingimustel, mida teie juhtida saate, muudavad valguskiired keha kohates suunda, lähevad niiöelda ümber selle. Te olete peaaegu nähtamatu."

"Hea," vastas  Stunde kuivalt. Ta oli elus palju suuri tehinguid sõlminud ning näis, et sellegi, viimase ja suurima puhul ei liigu temas ükski närv.

"Rahaasjade korraldamiseks on täielik volitus härra Hartmannil." Lui ja advokaat vahetasid kange kummarduse. "Tema on ka minu testamenditäitja." Blondiin nuuksatas.

"Ma imestan, kuidas te kõik nii ruttu kokku saite," omandas Stunde hääl mõtliku tooni. "Vanamees külas ja puha..."

"Ma peaksin selgitamiseks füüsikaloengu pidama," vastas Lui. "Kui seada kaks kella ühele ajale ja neist üks viia Mülleri kerasse..."

"Las ta olla... See teadmine ei tee mind seal ei õnnelikumaks ega õnnetumaks," rehmas rauk teda katkestades käega.

"Minu poolest võime alustada."

 

4.

Esmaspäevaks oli hakanud lörtsi sadama ja tuul peksis merel lained üles. Sillal oli liiklusummik tavapärasest pikem ja linn täis plekimõlkimisi. Kui Lui lifti astus, raputas ta oma riietelt vaid mõne hetkega sadestunud määrdunud lörtsi maha. Valged räitsakad langesid vaibale ja imbusid sinna ümmargusteks mustadeks plekkideks.

Kontoris oli aga soe, lõhnas värske kohvi järele ning PI toas mängis raadio. Diktor teatas parajasti, et "Tornaado" oli võitnud Szolnoki klubi 72:65.

"Tere. Kaua tal läks?" küsis Lui.

Peainsener keeras ennast pöördtoolis tema poole.

"Ta on ikka veel seal."

"Ausalt või!? Näita pilti!"

Peainsener klõpsutas lülitit ja üks toasein lõi helendama. Hetke pärast kuvati sellel suure metsase saare kujutis. Isegi rannajoon on nii palju muutunud, nentis Lui imestunult.

Kaamera liikus üle rannajoone merele. Viiesaja meetri kaugusel rannast külitas hiiglaslik rändrahn ja selle siledal seljal lamas üksik alasti inimkogu. Sügisene meri voogas raskelt.

"Viimased kolmsada aastat on ta seal istunud ja toorest kala õginud," ütles PI. "Kui kohalikud välja surid, läks tal elu igavaks."

Lui istus kaksiratsi toolile, toetas lõua seljatoele ja vaatas. Kaamera liikus inimkuju kohale ja näitas ta nägu. See oli ilma ühegi kortsuta, täpselt selline, kui testidele saabudes... Pilt pidi praeguseks juba nädalaid vana olema, kuvar oli seatud seda järjest reaalajas edastama. PI toksas korraks üht nuppu, ekraan lõi korraks tumedaks ja näitas siis uuesti sama kivi. Nüüd sadas hõredat lund, ja see langes liikumatult kivilael istuva inimese õlgadele ja moodustas tema tuharate ümber väikesi hangesid.

"Mis nende kohalikega juhtus?"

"Viis tuhat aastat oli kõigil väga lõbus, kohalikud elasid oma elu, klient käis neid kollitamas ja tüdrukuid keppimas. Siis leiutasid nad ammud ja kolmeväljasüsteemi ja sigisid natuke. Paistis, et kõik läheb hästi edasi. Siis tuli aga ikaldus, tungalteramürgitus ja mingisugune taud, mis oli jõudnud välja areneda. Neid jäi neljakümne ringis järele. Kümmekond otsustasid laeva ehitada, sõitsid paremaid maid avastama ja läksid kuskil Serva lähedal põhja. Järele jäänud 30 hulgas oli kuus rauka, keda kõik kuulasid ning kaheksa viljakas eas naist. Neist kaks tükki suri sünnitusel koos lapsega, üht keppis klient ja too ohverdati Päikesele. Klient lõi selle peale raugad maha ja hakkas ise küla valitsema.

Peainsener värskendas uuesti pilti. Meri õõtsus pikkamööda vettiva lumekorra all, taevast langes räitsakaid tihedalt juurde ja kivi oli muutunud üheks hiiglaslikuks hangeks.

"Külarahval tuli aga mõte ta oma taresse sisse põletada. Mingi 17-aastane plika, kõige noorem naine, aga reetis selle plaani, ta võttis öösel plika selga ja suusatas vaikselt minema. Järele jäänud tüübid ohverdasid kaks vandenõulaste pealikut Päikesele, et neid needus ei tabaks. Ühe naise murdsid vastu kevadet hundid maha, nii et sinna jäi kokku 18 inimest, neist kolm naised, kellest kaks õed. Kolmas suri suvel sünnitades, kaks tükki aga olid terved kui purikad ja sigisid nagu küülikud kõigi meestega."

Peainsener rüüpas mõtlikult oma kohvi. "Geneetikud peavad seda asja uurima. Kuidagi oli kümme tuhat aastat neile nii mõjunud, et inbriiding oli äärmiselt ebameeldivate tagajärgedega. Peab vaatama, et tulevikus sellist asja ei juhtu..." Ta võttis uue lonksu. "Igatahes elas klient koos oma plikaga saare teises otsas vagusi, kuni plika üheksakümmend sai ja otsad andis. Siis tuli ta üle saare tagasi vaatama, mis külast saab, aga külas töllerdas kolmas põlvkond, kellest suurem osa olid daunid ja ülejäänud muud moodi hädised. Kahe järgmise põlve jooksul hääbusid nad lõplikult, kuigi klient pidevalt nendega askeldas, süüa tassis ja peaaegu kõik tööd ära tegi. Võibolla oli see viga..."

Pilt värskendus. Lühike talv oli otsa saamas. Lumi oli kadunud, päike pani lained sillerdama, kuid rand polnud veel roheliseks muutunud. Üksik inimkogu seisis kivi juures vees ja vaatas kaugusse.

"Kaua ta nüüd olnud on?"

"Kaksteist tuhat millegagi..."

Lui vilistas vaikselt. Igatahes oli see rekord. Alfa-isased suutsid viis-kuussada aastat vastu pidada. Kirjanikud ja teadlased paar tuhat.

Inimkogu lükkas ennast veepinnale libisema ja hakkas pikkade tõmmetega ujuma. Ta sõudis otse avamere poole, rannast eemale, päikesele vastu. Nad jälgisid teda, kuni ta silmist kadus.

Igatahes, mõtles Lui, oli see rekord.