Kiviema needus

David Farlandi jutu on inglise keelest tõlkinud Kudrun Tamm. Autorilt ilmuvad käesoleva numbri artiklite rubriigis ka nõuanded jutukirjutajale.

 

Siis, kui pilved alles õppisid lendama ning hulkusid tihti märjul jalul mööda maad, oli pika mudase tee lõpus maailmaääre kaljude lähedal linnake, mille nimi oli Kena Malts. See lösutas sakilistel kaljudel iidse Jumalate Kalmistu kohal.

Kena Maltsa elanikud ehitasid maju hiiglaslikest rahnudest – ka kõige vaesem talumees elas kivipangas –, ja sorkisid päevad läbi mullas, et kaevandada jumalate kivistunud luudest adamanti.

Kaupmeeste karavanid võtsid aeg-ajalt ette käänulise tee Kenasse Maltsa, mis kulges läbi varjuhiide ja kolekaarnaid tulvil metsi, kuid vähesed peale kauplejate olid võrdselt julged. Kaugetel maadel lõkete ääres kössitavad jutuvestjad teadsid sosistada, et Kena Maltsa lihtne rahvas oli samuti muutunud kivide taoliseks – külmaks, paindumatuks –, ega märganud enam ümbritsevate metslilledega kaetud küngaste ilu. Mõned väitsid, et vaesekesed olid langenud enda ahne võlukunsti ohvriks; selleks, et adamanti saabliteks ja medaljonideks vormida, pidid raidurid muutuma kõvemaks kui materjal, mida tahusid. Teised pelgasid, et kuna külaelanikud jõid allikaist, mis immitsesid nende kaevandusist, olid nad end mitme põlvkonna jooksul ära mürgitanud: olles adamandist osa saanud, muutusid nad selle taoliseks. Kõik olid aga nõus, et mis ka põhjus poleks, lasus maal kohutav needus, millest midagi head ei saanud tulla.

Juhtus, et Bronwythe, Kena Maltsa kuninganna, sünnitas varsti pärast abikaasa surma tütre. Lapsevoodis vaeveldes anus kuninganna, et ämmamoor võtaks printsessi ja annaks ta mõne linnaelaniku kasvatada, sest kuninganna ei suutnud näha midagi, mis talle kadunud meest meenutas.

Öösel ärkas Bronwythe ja kuulis akna taga öölind tenerieli tungivat hüüdu. Kuninganna liigutas ja leidis, et tema rinnad on paisunud ja tilguvad ternespiima. Ta kuulas lindu ja mõistis, et hääl kostab aknalaua alla asetatud korvhällist. Bronwythe mõtles: „Nõnda on nad lapse siiski siia jätnud ja mu rinnad tundsid tütre nutu varem ära kui ma ise.“

Bronwythe tõusis ja läks korvhälli juurde. Vandlikarva rasvaküünal selle kõrval oli peaaegu lõpuni põlenud, kuid naine nägi selle valgel last: tüdrukul olid kastanpruunid lokid nagu isal ning tema tumedais silmis oli hämarduva suvetaeva sinetus.

Laps jäi vait ja vaatas üles. Kuninganna mõistis, et imik oli olnud terve päeva toiduta, kuid ei nutnud. Teda pidi olema lihtne kasvatada. „Pean nimetama lapse Tenerieliks, sest tema hääles on öölinnu laul.“ Bronwythe tõstis lapse sülle, pani ta rinna otsa ning kui imik sõi, hoidis kuninganna teda kõvasti enda ligi ja nuttis.

Kuningas oli saanud kolme nädala eest kaevanduses surma ja Bronwythe nuttis esimest korda abikaasa pärast, kelle ta oli kaotanud ja tütre eest, kes oli talle kingitud.

Öeldakse, et kuninganna Bronwythe rahvas tundus külm ja kõva südamega, aga tõsi on ka see, et armastades olid nende tunded tihti tugevamad ja sügavamalt juurdunud kui mäed. Kindlasti ei kahelnud keegi selles, et Bronwythe armastus Tenerieli vastu muutus raskeks ja paindumatuks nagu kivi.

*

Sel ajal kui Kena Maltsa elanikud kaevasid auke ja rühkisid mööda tunneleid, kasvatati Tenerieli mustas tornis, kus olid paksud tolmused kardinad ja roostes raudrüüd. Mägede hällitatud linnas, mida kattis lumevaip, olid talved trööstitud. Lapsena kuhtus Teneriel pimedatel kuudel ning ootas lühikest kirglikku kevadet, mis elumärgid maakamarast välja ehmatas.

Tenerieli ema töötas kaevandustes ja kasutas oma kõlava hääle võlukunsti, et lõigata ja vormida musti luid; aja jooksul sai temast parim adamantiraidur.

Pikkade suvede jooksul küpses Teneriel nagu nisu. Kuna ta maad armastas, pidas ka see teda kalliks ning kinkis tüdrukule ilu. Kord ühel kevadel, kui Tenerieli ema lossimüüri ääres puhkesid õitsele lõhnavad metsroosid, puudutas tüdruk ühe õiega nägu ning selle jume jäi alaliseks tema põsile pidama. Ta pidi vaid hetkeks imetlema sügavsiniseid mägiorhideesid, et need annetaksid talle uue silmavärvi. Vaadates suvepäikese majesteetlikku loojumist õppis tüdruk nõnda oma kastanikarva juukseid kammima, et need hakkasid hiilgama ja kuninganna Bronwythe keelas tüdrukul neid lühemaks lõigata.

Isegi lapsena oli Tenerieli hääl kõlav nagu emal, kuid ta ei kasutanud seda kunagi adamanti nikerdamiseks. Kuna Kena Maltsa lihtne rahvas ei laulnud lõbu pärast, ei tundnud Teneriel muud muusikat peale selle, mida tegid hekist hekki sööstvad lõokesed ja kilkide öised koorid värskelt niidetud väljadel. Ta jättis meelde üle kivikeste sööstva vee sujuva vulina, rohule sadava kevadvihma sosina ja puiesteid mööda lehti keerutava tuule oiged.

Mõnikord, kui Teneriel oli veel laps ja talvepäeva kriiskav valgus külmalt ja üksildaselt hääbus, laulis tüdruk pelglikult sõnu, mida tundusid talle sosistavat ta oma luud, ning linnaelanikud, kes end töölt koju vedasid, peatusid tema toa akna all, hingasid tasa, kuulasid laulu, pea kallutatud, ning peaaegu soovisid sisimas, et neil süda löögi pealt seisma jääks.

Kui Teneriel sai kaheksa, rändasid mustlaskaubitsejad pika tee Kenasse Maltsa. Nad olid täpselt sellised nagu muugi ahne rahvas, kes tulid kuninganna Bronwythe linna, käperdasid tema rikkusi ja näpistasid kõiki kanu, et teada saada, milline on kõige kopsakam. Bronwythe ei teadnud nende kohta midagi, kuid mustlased ei olnud kiitusega kitsid ja kuningannale hakkasid nad meeldima. Bronwythe kutsus nad lossi õhtusöögile, et ta saaks näidata oma kõige väärtuslikumat aaret, tütart.

Pärast seda, kui mustlased olid lõbustanud kuningannat võlutrikkidega, võtsid teenrid kandelaabrid laualt, tõid tuppa väikese Tenerieli ja asetasid ta lauale, seaprae ja leivakandikute vahele. Kõik ahmisid imestusest õhku. Kuninganna oli teinud Tenerielile kaelakee, et näidata, kuidas rubiinid tunduvad tüdruku pea ümber palmitsetud laineliste kastanikarva juuste kõrval läiketa ja tuhmid nagu rooste.

Kaltsakate kamba juht, hambutu eit, kelle nimi oli Mamma Cecesceau, jõllitas Tenerieli ja ütles hingetult: „Vaadake, kuis ta pilgus on kogu loodus!“

Kuninganna seisis uhkelt tütre kõrval ja hoidis tal käest kinni. Teneriel võttis kuldsed kammid ära ja raputas juuksed soengust lahti. Juuksed puudutasid lauaplaati ja hämmastunud seltskond nägi alles siis nende täit hiilgust, nii et nad ohkasid ja hüüatasid, samas kui Teneriel laulis süütu ja südamliku lookese, et ema külalisi tervitada.

Kuninganna Bronwythe vaatas räsitud rahvamassi. Mamma Cecesceau nuttis avalikult ning teised istusid, käed suu ees, ja Bronwythe naeratas selle peale, kuidas tütre ilu võis südameid murda.

Sel öösel, kui mustlased olid eredavärvilistes vankrites minema sõitnud, laperdas hiiglaslik öökull taevas sinna-tänna üle kuuketta ning jäi istuma selle tornitoa aknale, kus Teneriel magas. Järgmisel hommikul kajas raevuhüüd tõusulainena läbi Kena Maltsa, sest külas said kõik järk-järgult teada, et Teneriel oli röövitud. Bronwythe tormas lossist välja, lein ja raev silmis.

Kõik krabasid noad ja haamrid ning tormasid mägedesse; nad pingutasid mitu nädalat, et varastele järele jõuda. Tagaajamise jooksul haaras kolekaaren kolm inimest küüniste vahele ning linnarahvas sai vaid koletist needa, kui see nende kaaslastega minema lendas. Viha andis ellujääjatele jõudu, sundis neid edasi – mustlased põgenesid küll kiiresti, aga neile jõuti ikka uuesti jälile.

Kui kuninganna Bronwythe viimaks Mamma Cecesceaule järele jõudis, olid nii kuningannast kui vanamoorist järel vaid räbalais poolnälginud varjud. Bronwythe avastas, et mustlased olid varastanud peale tütre ka hulga häid kanu ja palju kulda. Kanade ja kulla näppamise eest lasi naine sõduritel mustlaste käed maha raiuda. Karistuseks tütre röövimise eest raius Bronwythe isiklikult maha Mamma Cecesceau pea, haaras vana naise juustest ja viskas tombu tee kõrvale metsa.

Seejärel läks Bronwythe kireva vankri juurde, milles ootas puuri lukustatud tütar. Ta tõmbas trellitatud ukse lahti ja kallistas armsat Tenerieli.

Teneriel hüüdis: „Ema, emakene, tulidki mulle järele! Ma palusin, et sa tuleks. Palusin, et sa mind päästaks! Isegi kui vana nõid luges kiiruseloitse ja me sööstsime edasi nagu väledad rebased, lootsin ma siiski.“

Bronwythe nuttis, kallistas last kõvasti ja ütles: „Ma luban, et keegi ei vii sind enam iialgi minu juurest ära!“ Rahvas jäi vaikseks ja kuninganna Bronwythe’s muutus miski. Ta kalestus ning nägi ühtäkki välja nagu naine, kes ei pruugi enam kunagi naeratada. Naisel jäi hääl kurku kinni, kui ta ütles: „Ma … Ma teen nii, et sind keegi ära ei rööviks.“

Bronwythe andis Tenerieli vahiülema kätte ja tubli mees vandus elu pandiks pannes, et viib Tenerieli koju. Ülem küsis: „Aga kuhu Teie lähete?“

Bronwythe langetas pea. „Minu tütar rööviti võlukunsti abil, seega pean leidma kunsti, mille abil teda hoida.“ Kuninganna läks üksi mööda pikka porist teed läbi tumeda metsa ning mõtiskles ja ei pannud tähelegi varjuhiide ega kolekaarnaid. Ta ratsutas palju nädalaid läbi udu, mis tegi ta läbimärjaks, sest pilved ei olnud veel õppinud lendama. Viimaks jõudis naine kõleda kõrbeni, kus ta leidis telgi, milles elas võlur (räägitakse, et huuri ja kõrbekeeristormi laps) – vana rändur, kelle nimi oli Farouk al-Hassad.

Bronwythe seisis päikseloojangul võluri voogava telgi ees tuule käes ning anus abi. Esmalt põlgas Farouk naise palve ära. „Minu loitsud maksavad kopsakat raha. Kahtlen, kas sinusugune kerjus sellist hinda suudab maksta.“ Ta pöördus, et telki tagasi minna.

„Olen kuninganna Bronwythe ja mulle kuuluvad kõik adamantikaevandused. Olen kõndinud kaua, et sind leida.“

Farouk imestas, pöördus, pomises ühe loitsu ja puudutas Bronwythe otsmikku, et veenduda, kas too räägib tõtt. Farouk jäi teada saaduga rahule ning tema pilk muutus mõistatuslikuks. „Teie Majesteet, vaid vähesed loitsud on nii võimsad, kui see, mida otsite, sest üksikud suudavad vastu seista nii mustale kui valgele võlukunstile. Ka kõige kangemaid loitse on võimalik teatud talismanidega murda. Kui soovite aga tütart enese juures hoida, saan ta sulgeda merevaigutükki, mis on nii raske, et keegi ei suuda seda kanda. Nii saate tema ilu alati imetleda, aga keegi ei saa tüdrukut minema viia.“

Bronwythe kattis suu käega ja ütles: „Kuid ta ju sureks!“

Võlur kehitas õlgu: „Hoiaksin teda merevaigu sees elus. Lõksus, kuid elus. Ta pääseks vabaks alles sel päeval, kui Allah Teid enda juurde võtab.“

„Ma ei saaks ju teda kuidagi puudutada, tema kätt pihku võtta ega kuuleks tütre häält.“

Võlur põlvitas ja hakkas tokiga liivale sümboleid joonistama. „Pole ühtki muud piisavalt tugevat loitsu, mis suudaks tüdrukut kinni hoida,“ ütles mees ja Bronwythe lootus hääbus. Ta asutas minema, kui Farouk ütles: „Aga... Ma saan luua silmamoonduse, murdmatu lumma, nii et kõik, kes tüdrukut näevad, peavad teda inetuks ja pööravad õuduses pilgu ära. Keegi ei tahaks siis enam Teilt tütart varastada ning ta oleks vaid Teie päralt. Teie kallistada ja hoida.“

„Te pole näinud mu tütre palge ilu,“ lausus Bronwythe. „Kas olete kindel, et loits suudab seda moondada?“

„See on tühiasi,“ kinnitas Farouk. „Tüdruk paistaks nii võigas, et isegi kutsikas ei jookseks ta juurde, et perenaise kingalt toidupala ära lakkuda. Suudan ta nõnda ära needa.“

„Ärge ta juukseid puudutage. Las jääda talle midagigi ilusat. Ma ei tahaks ta juukseid needa.“

„Sündigu nii,“ ütles võlur.

„Aga mis siis teha, kui tahan kunagi needuse murda?“ küsis Bronwythe.

„Pärast seda, kui olen loitsu tuulde lausunud, peate tütre kaks korda aastas enda juurde kutsuma, talle silma vaatama ja kinnitama, et teda on võigas vaadata. Niikaua, kui sellega jätkate, usub tüdruk, et on inetu ja kõik näevad, et ta ongi. Needust saab aga murda vaid see, kes tüdrukut tõeliselt armastab; keegi, kes suudab talle silma vaadata ja öelda, et ta on ilus, ise seda südamest uskudes.“ Farouk oli joonistanud liivale veidrad märgid – silmad, öökullid, pistodad ja kaalukaussi hoidva naise – ning vaatas siis kuninganna poole. „Keegi ei suuda teda armastada. Keegi ei suuda iialgi talle otsa vaadata.“

Bronwythe neelatas. „Aga . . . Mina armastan teda ju ikka,“ ütles naine, lõug värisemas, ja üritas südant kõvaks teha. „Mina armastan teda ikka ja suudaksin needuse murda.“

Võlur naeratas kurvalt ja tema tumedad silmad sätendasid veripunases päikseloojangus. „Olete kindel? Olete kindel, et armastate tütart ka pärast seda, kui olete heitnud pilgu ta koletislikule näole? Hoiatan, et see saab raske olema.“

Bronwythe jäi endale kindlaks, sest naise tahe oli tugev nagu ta rahvalgi ja Bronwythe armastus tütre vastu oli muutunud raskeks ja paindumatuks nagu kivi.

*

Ammu enne seda, kui kuninganna Bronwythe koju jõudis, puhus tugev lõunatuul Kenasse Maltsa rõugenuhtluse. Paljude kenade meeste ja naiste näod said eluks ajaks kohutavad armid, kuid kedagi ei rüüstanud tõbi nõnda rängalt kui õrna Tenerieli.

***

Teenija jättis taldrikud Tenerieli ukse taha ja jooksis kohe minema. Teneriel ei pannud talle seda pahaks. Ta oli ära harjunud. Keegi ei suutnud ta võigast nägu vaadata isegi kuus aastat pärast haiguse puhkemist; kuus aastat pärast seda, kui tüdruk kõik peeglid oli minema visanud.

Teneriel jõi teed ja vaatas pingsalt musta savitassi sügavustesse, üritades silmata oma peegelpilti ilma öökimata ja ära pööramata. See oli raske, ilmvõimatu. Tüdruk piilus üle tassiserva oma räsitud nägu. Paised ja punased vorbid ei olnud senini taandunud ja tüdruku nägu oli paistes ning moondunud; pundunud nina oli kõver. Isegi silmavalged olid muutunud kollaseks nagu vana mehe hambad, justkui vaevaks tüdrukut alaline kollatõbi.

Teneriel jõllitas oma nägu; pingutas kõigest jõust, et seda vaadata, kuid tal oli tunne, justkui oleks nähtamatu käsi ta pead järsult pööranud, et tüdruk ei peaks peegeldust taluma. Ta sulges silmad ja nuttis.

Teenijanna koputas uuesti: „Teneriel?“

„Kuulen,“ hüüdis Teneriel.

„Teie emal on kaugeid külalisi. Ta soovib, et näitaksite neile õhtul pärast pidusööki juukseid. Kas Teie mask tahab poleerimist?“

Tenerieli süda peksis, kui ta kummuti poole vaatas. Hõbemask lebas sinise satiiniga vooderdatud laekas, särav ja huuled alatiselt naeratamas. „Ei, seda pole vaja poleerida,“ vastas Teneriel.

Teenijanna sammud kaugenesid ja Teneriel surus maha tahtmise voodile viskuda ja veel nutta. Veel üks pidusöök, milles ta peab osalema nagu koletislik iluasjake, et mühakatest kaupmehed saaksid ta juukseid jõllitada. Veel üks pidusöök. Ta mõtles: „Ma tahaksin kas või kordki emaga kahekesi õhustada.“

Kuninganna Bronwythe aga kutsus Tenerieli harva einestama ning neil vähestel kordadel, kui nad koos õhtustasid, vaatas naine haletsevalt Tenerieli moondunud nägu ja tuletas tüdrukule meelde, kui koledaks too oli muutunud. Nii igatses Teneriel lapsepõlve järele, mil ta sai tunda Bronwythe sooje kallistusi ja nautida seda, kuidas ema juuksed tema laupa kõdistasid. Ta igatses ema poolehoidu, ükskõik kelle poolehoidu, kuid ei suutnud taluda et kuninganna pidas teda jälestusväärseks.

Teneriel tahtis viskuda voodile nagu laps, kuid teadis, et nutmine ei aita. „Minu pidutsemisajad on läbi,“ ütles ta endale, „ja õige ta ongi. Keegi ei suuda mulle otsa vaadata. Täna õhtul, kui teised söövad, ei tohi ma lasta kiusatusel endast võitu saada ega maski näost liiga kaugel hoida. Nad ei pea taluma isegi viivukest minu näo vaatamist.“

Teneriel läks ja avas akna. Roosatav õhtupäike valgus sisse ja kuldas üle tolmukübemed, mis keerlesid tema toas, pelgupaigas, vanglas nagu väikesed maailmad. Õues hulkusid lehmad rohelistel künkakarjamaadel ja köögikolletest keerdus suitsuvine. Tüdruk päästis kastanikarva juuksed valla ja hakkas neid harjama, kuid hoidis nägu hoolikalt varjus juhuks, kui mõni möödakäija peaks aknasse vaatama.

***

Trevori selg valutas, sest ta oli liiga palju päevi vana mära seljas ratsutanud ning ta tundis, et on kerest kange. Ta oli rännanud kaks aastat, et leida koht, kus paigale jääda ja talu pidada. Ta otsustas, et oli õige paiga leidnud Kena Maltsa linnakeses päris maailma äärel. Kui mees oleks veel päeva ratsutanud, kukkunuks ta üle ääre alla. Tundus, et see oli hea koht peatumiseks.

Kena Malts oli ilus: puhtad hõbedased ojad voolasid mäekülgedel, kõikjal õitsesid põllulilled, iga kerjusegi koda oli nii suur kui Iiri loss ja seal jooksid ringi ruuged kanad, mahlased ja rammusad nagu imetava ema rind. Trevor oli kuulnud, et kõik linnaelanikud kaevandasid adamanti nagu mutid ning ei pistnud nina kunagi maa peale. Tänavad olid tühjad, seega pidasid kuulujutud paika. „Selles linnas elavad küll tohmanid,“ mõtles mees.

Siis, kui Trevor varjulisest tornist möödus, nii et hobusekapjade samm munakividelt vastu kajas, juhtus midagi veidrat: taevast langes juuksekarv. Mees nägi seda allapoole hõljumas, kui mööda ratsutas. See oli kastanikarva juus, mis sillerdas loojuva päikese valguses nagu kaksteist jalga kullakedrust. Trevor neelatas, kui see ohjadele langes, ja mõtles: „Ainult inglil võivad olla nii kaunid juuksed ja kui sa julged üles vaadata, Trevor O’Brien, näed inglit taevas tiibu lehvitamas ja Jumalal ei jää miskit muud üle kui sind surnuks lüüa, sest julgesid heita pilgu niivõrd pühale olendile, ja oled sina siis alles hädas.“

Trevor vaatas siiski üles. Ta nägi kaugel üleval mingit suurte valgete tiibadega olendit, kuid arvas siiski, et see on kas väike albiinogreif või pegasus, mitte ingel. Siis vaatas ta torniaknast sisse ja nägi seal juukseid kammimas kõige vapustavamalt ilust naist, keda ta oli kunagi näinud. Või vähemalt kõige vapustavama naise ülakeha. Tema nägu oli varjus, kuid naise liigutused olid graatsilised, liikmed peened, ning tal olid pikad ja veetlevad kastanikarva juuksed – välimuse järgi nii pikad, et neist oleks jagunud kümnele neidisele ja ikka oleks jäänud piisavalt üle, et juustest kleit kududa.

Trevor oli juhtumisi lihtne vallaline mees ning ta otsustas, hing kinni ja süda rinnus pekslemas nagu kelluke lapse pihus, et peab naisega tuttavaks saama. Kuigi tema kore särk oli reisist määrdunud, silus ta pikki punaseid juukseid ning tõi kuuldavale küsimuse, mis tal sel hetkel kõige rohkem südamel oli: „Kas olete abielus?“ Neidis katkestas juuste harjamise ning tardus, justkui uurides, kust mehe hääl kostus.

„Sina seal tornis, kas oled abielus?“ Tüdruk tõmbus varju. „Noor daam, ma jään nii kauaks siia hobuse selga istuma, kui mulle vastuse annad. Kas sa oled abielus?“

„Ei,“ vastas tüdruk ja tõmbas kardinad ette.

„Tore,“ mõtles Trevor. „Hea vastus.“

*

Teneriel ei olnud meelega nõnda teinud. Ta ei tahtnud tegelikult sellele hullule talupoisile lootust anda, kuid õhtul pärast seda, kui ema oli sundinud tüdrukut saalis juukseid näitama, täpselt nii, nagu ta seda lapsest saati oli teinud, naasis Teneriel tuppa ja vaatas aknast tähevalgesse õue. Poiss oli seal, istus väikese lõkke ääres, mille ta tänava serva tinutaja töökoja kõrvale oli teinud, praadis kana ja ei läinud kuhugi.

Teneriel käskis poisil ära minna ja too küsis: „Kes käsib?“ Ta lootis ilmselgelt, et tüdruk teatab oma nime. Tüdruk ütles talle, et on kuninglikust soost, kuid poiss vaidles vastu: „Oled veidra mutirahva printsess? Mis kuningasugu see ikka on?“ Tüdruk ütles talle, et on inetu ja poiss vastas: „Eks iga noor neid arva, et on inetu. Pane uus kleit selga, printsess, ja tunned ennast piisavalt kenana, et isegi minusugune võiks sind vaadata!“

Mõnikord öösel juteldes avastas tüdruk, et naerab poisi naljade peale. Too rääkis lugusid kaugetest paikadest – lahingutest, milles oli osalenud ja varandustest, mille oli peaaegu endale saanud. Tüdruk sai aru küll, et Trevor oli kiitleja, kuid vähemalt oli temaga lõbus. Nad rääkisid hiliste öötundideni. Teneriel kuulis kord pimeduses kukkesid kiremas ja mõistis, et Trevor oli tema jaoks rohkem kui hull tänavale laagri üles löönud talupoeg. Nad olid sõpradeks saanud. Teneriel soovis Trevorile head ööd ja too anus, et tüdruk oma nime ütleks ja lubaks, et poiss võib temaga järgmiselgi ööl kõneleda.

Tüdruk kõhkles kaua. „Mu nimi on Teneriel. Olen kohutavalt inetu. Mu nägu on eemaletõukav. Küsi linnaelanikelt, nad räägivad sulle.“

Trevor naeratas koidueelses valguses akna poole ja kordas tüdruku nime. „Teneriel. Ilus nimi. Kui juba su nimi on selline, ei usu ma, et su nägu kärbest meepotistki minema ehmataks,“ narris poiss ja üritas tüdruku traagilise suhtumise üle nalja heita. 

Teneriel naeris sunnitult. Ta teadis, et poiss küsib ümbruskondsetelt. Ta teadis, et ei räägi Trevoriga ilmselt enam kunagi.

*

Ometi tuli Trevor järgmisel ööl tagasi ning tegi tinutaja töökoja kõrvale lõkke üles. Ta seisis tänaval, müts peos, ja ootas. „Rääkisin rahvaga,“ ütles Trevor, kui tüdruk akna avas. „Ja kuulsin, et rääkisid tõtt – su näol on kohutavad rõugearmid ja puha – aga mõtlesin selle üle. Isegi kui su nägu ei ole armas, pole sellest lugu. Pärast eilset ööd tahan ma ikka su sõber olla.“

Nõnda algas nende armastus, kuid nii see ei lõppenud. Igal ööl, kui säravad tähed taevasse veeresid, istus Teneriel aknalauale, et poisiga pimeduse peitvas varjus rääkida ning mõnikord laulis ta noormehele. Koidikul, kui päiksetõusu roosakas kuma taeva palgele tõusis, lahkus tüdruk aknalt ja palvetas, et Trevor ikka tagasi tuleks.

Päeval voodis lamades meenutas Teneriel, mida Trevor oli öelnud ning veeretas mõttes kõige süütumatki fraasi. Näiteks kolmandal ööl, kui poiss oli akna tagant lahkudes öelnud: „Head und, armas neidis,“ siis kas ta tahtis öelda, et Teneriel oli armas või oli see kõigest sõnakõlks – lause, mida noormees oleks mis tahes tüdrukule öelnud? Või too kord, kui Trevor ütles, et oli päeval kujutlenud, kuidas Teneriel tema kõrval lamab ja talle tasa laulab. Kas tüdruk oli tõesti kuulnud tema hääles igatsusenooti?

Mõned päevad hiljem, kui Trevor päiksetõusul minema asutas, ütles ta seda, mida tüdruk ühtaegu kuulda igatses ja kartis: „Ma armastan sind, Teneriel.“ Trevor ootas hetke vastust ja lisas siis: „Palun jää veel veidikeseks aknale, et sind näha saaksin. Asi ei saa nii hull olla kui sa väidad.“

„Kui sa mind armastad,“ vastas tüdruk, „ei tohiks mu näol mingit tähtsust olla.“ Ta tõmbas kardinad ette, süda pekslemas, viskus voodile ning nuttis patja. Trevor hüüdis teda, kuid tüdruk ei vastanud. Kui noormees sel õhtul naasis, rääkis tüdruk temaga lühidalt. „Palun mine ära,“ anus tüdruk. „Olen midagi kohutavalt õelat korda saatnud!“

„Mida sa tegid?“ küsis mees.

„Lasin sul endasse armuda,“ nuttis Teneriel. „Lubasin sellel isekusest juhtuda. Ma … ei uskunud, et nii läheb. Ma …“

Trevor ei lasknud tal jätkata. „Kas on tõesti nõnda raske uskuda, et keegi võiks sind armastada?“

Teneriel mõtles lastele, kes teda aeg-ajalt trollinäoks kutsusid ning sellele, kuidas ta ei suutnud peeglisse vaadata. Peamiselt aga mõtles ta emale, kes oli aastatega tema vastu külmaks muutunud. „Keegi ei suuda mind armastada,“ ütles tüdruk.

***

Kuninganna Bronwythe töötas varjulises kambris sügaval maa all ja haaras soonilise kõhna käega pikliku adamantitüki pihku. Kamakas oli raskem kui naine harjunud oli ning helises ebanormaalselt madala tooniga. Võib-olla seepärast, et see oli jumala nimetissõrme ots, mis oli jõudnud kivistuda juba aastatuhandeid, palju kauem kui teised luud. 

Talumats Trevor ootas närviliselt ukse kõrval ja tammus jalalt jalale. Vahid tundusid Trevorit nii palju hirmutavat, et ta ei julgenud isegi köhatada ja kuninganna tähelepanu äratada. „Las rumal poiss ootab,“ mõtles Bronwythe. „Jultunud tõusik, kes jäi vahele minu tütre kosimisega.“

Bronwythe tõstis vana luu vastu lõuga ning toetas alumised hambad vastu selle musta ja külma pinda. Ta laulis valjul ja madalal häälel kuni tundis, et luu ümiseb vastu. Bronwythe vaatas luusse ning kujutas ette, kust soovib seda lõikuda. Luu poolitus nagu saega lõigatud. Bronwythe pani väiksema tüki kõrvale ja jätkas tööd. Töötades jälgis ta Trevorit ja mõtles, mida teha.

Osa temast tahtis poisi tappa nagu Mamma Cecesceau, kuid kui Teneriel Trevorit armastas, ei saanud Bronwythe teda kohe surmata. Poiss neelatas, kui mõistis, et Bronwythe tahub mõõka, kuid ei üritanud jooksu pista ning see tegi talle au.

Kui Bronwythe käes säras juba rohmakas mõõk, viibutas ta sellega ja ütles: „Tule siia, poiss.“ Trevor astus edasi julgemalt kui Bronwythe’le oleks meeldinud. Upsakas, vaat mis ta oli. „Sind tabati mu tütrele armastust avaldamas. Kas sa ei arva, et on julm temasugusele õnnetukesele öelda, et teda armastad?“

„Ma tõesti armastan teda, Teie Kõrgus,“ sosistas Trevor.

Bronwythe tajus, et Trevori sõnad on siirad. „Tõesti? Selle vastuse eest jätan su meheau alles.“ Seda öeldes lõi Bronwythe adamantist tera kivipõrandasse. „Kuid räägi mulle, kuidas sa mu tütart armastama hakkasid?“

„Nägin teda ühel pärastlõunal tornis ning olen temaga palju vestelnud. Tean, et tema nägu on rikutud ja et ükski mees ei suutvat teda armastada, kuid …“

Bronwythe oli vapustatud. „Tahad öelda, et oled tema nägu näinud, kuid ikkagi armastad teda?“

„Ei,“ tunnistas Trevor. „Ta hoiab varju ja räägib minuga vaid öösi. Olen palunud, et ta end näitaks, kuid ta keeldub.“

„Kas tahad tütre mu kaela pealt ära viia nagu haige lehma?“

„Ma pole eladeski . . .“ Trevor vastas. „Ma . . . Ma tahtsin Teiega rääkida ning olen tänulik, et saan seda teha . . .“

Bronwythe vaatas poissi, kellest nõrgus siirust nagu kasest mahla. Ta oli hullem vastane kui terve mustlasarmee. Poiss ajas Bronwythe’le hirmu nahka, pani ta vere tarduma. Selline poiss võis nõiduslumma kaotada või Tenerieli südame murda. Bronwythe tahtis ta lossist minema ajada. „Nõnda rikutud välimusega naise armastamine võib olla kohutav koorem,“ ütles Bronwythe usalduslikult. „Selleks on vaja tohutut meelekindlust. Sa pole tema nägu näinud. Usu mind, Teneriel on eemaletõukav.“

„Ehk on mind õnnistatud,“ ütles Trevor, „sest õppisin pimeduses nägema ilu, mis peitub tema sees.“

Bronwythe ohkas. Adamantist mõõk sädeles põrandas. Ta tõmbas relva välja ning keerutas seda ringi. „Mõõk on praegu rohmakas,“ ütles kuninganna, „kuid suudan selle mõne päevaga kauniks muuta, nii et seda hakatakse väga väärtuslikuks pidama. Ilu loomine nõuab kannatust, rasket tööd ja korda – olgu ilus asi siis mõõk või tütar. Teen seda mõõka kuningale. See ei saa kunagi sinu omaks.

Sul on Tenerieli koha pealt õigus. Ta on maise maski all ilus; osalt seepärast, et ma vormisin teda, aitasin tal ilusaks saada. Loodan anda tüdruku ühel päeval kellelegi, kes on sinust väärilisem. Kingin ta kunagi printsile, mitte lihtinimesele.“

„Kuigi mul pole tiitlit ega maad, voolab mu soontes Iiri kuningate veri,“ vastas Trevor. „Ma pole lihtinimene.“

Kuninganna lõi käega. „Öeldakse, et kui Iirimaal kivi visata, lendab see üle kahe või kolme kuningriigi – valdused on nii väikesed. Ning teie kuningad sigivad valimatult ja mõõdutundeta nagu kiimas kassid.

Räägitakse, et võid minna mis tahes lambakarja juurde ja avastada, et igat

utte ...,“ ta peatus ja tõmbas hinge, „karjatab poisike, kelle soontes voolab Iiri kuningate veri.“

Trevori nägu läks punaseks, kuid ta ei vastanud kuninganna solvangule. „Kuid olen kuulnud,“ ütles Trevor, „et keegi ei suuda Teie tütart taluda. Kui Teneriel on nõnda inetu, siis kas pole Teil raske leida meest, kes teda tõeliselt armastaks? Kui mul on õigus, siis anun, et laseksite mul tõestada, et olen Teie tütre vääriline! Armastan teda rohkem kui elu.“

Bronwythe vajus toolile ja hoidis peast kinni. Ta ei saanud poissi lihtsalt ära tappa, kuid kuningannat hirmutas mõte, et pidi ta ellu jätma. Lõppude lõpuks oli Bronwythe juba väga kaua kartnud. Mõnikord muretses naine, et vana võlur Farouk oli teda petnud ja saatnud tütrele kõigest rõugeneeduse. Kui nii, siis oleks tüdruku ilu igavesti kadunud. Trevor, nõretav armuvalus poisike, magus nagu mesi, oleks sel juhul parim kaasa, kelle tütar võiks üldse leida.

Bronwythe kartis aga muudki. Mõnikord immitses kohutavatelt paisetelt Tenerieli näol mäda või need väänlesid justkui oleks ussid naha alla kaevunud, ning õud – puhas hingeline valu, mida Bronwythe tundis, kui tüdrukut vaatas; süütunne selle pärast, mida naine oli teinud; hirm, et ta ei suuda needust murda – lasus raskelt kuninganna südamel.

„Ja siiski,“ kinnitas Bronwythe endale, „tegin kõike, et Tenerieli kaitsta. Keegi pole üritanud tänaseni teda minult võtta. Olen väsinud. Väsinud tema nägu vihkamast, väsinud ennast tehtu pärast vihkamast. Tahan, et see lõpeks. Surm poisile või surm mu süüle. Läheb, kuidas läheb, kuid kuidagi see kõik lõpeb.“

„Saadan Tenerielile sõnumi,“ ütles Bronwythe Trevorile. „Kui ta sind armastab, leian sobiva ülesande, et saaksid oma väärtust tõestada. Hoiatan sind – pead olema väga julge ja meelekindel. Neid omadusi läheb vaja, kui tahad koledat naist armastada.“

*

     Trevor ratsutas kuus päeva vanal märal lääne poole ja jälitas kuuldusi varjuhiiust. Viimaks leidis ta ahtral maal, mis oli täis rohelisi künkaid ja valgeid tahutud ruunidega monoliite, vana hambutu kitsekarjuse, kes elas seal, kus keegi teine ei julgenud viibida. Trevor jäi üleöö mehe juurde laagrisse ning kuulas tolle juttu, kui kitsed suure lõkke ümber ringis kössitasid. „Ära kunagi lase hiiu peidupaiga läheduses tulel hääbuda. Paljud mehed on hiiu peletuseks tule süüdanud, kuid ometi hiilib elajas kuuvalguseta ööl metsast välja ja võtab endaga need, kelle valveta lõkketuled on tuhaks põlenud. Kui tahad hiiuga võidelda, pead seda tegema öösel, lõkketuli selja taga.“

„Kas oled teda näinud? Oskad sa selle olendi kohta midagi öelda?“ küsis Trevor.

„Oh, jah, olen teda mitmeid kordi näinud,“ vastas kitsekarjus. „Ta on luusinud mu lõkke valgusrõngast väljaspool. Räägitakse, et ta on vaim, mis kummitab Jumalate Surnuaias, kuid too, keda mina kohanud olen, pole nii suur kui iidsed jumalad. Teised väidavad, et olend valvab maailma äärt. Minu arvates on ka nii. Küllap elab too päeval maailma teisel küljel, kus on pime, ja käib siin öösel küttimas.“

„Miks sa nii arvad?“

„Tundsin kord noormeest, kes läks maailma äärele ja sülitas sealt alla. Pärast seda tuli öösel varjuhiid ning viis ta ära. Nüüd usuvad isegi kaugete maade tobukesed, et maailma servalt alla sülitamine ajab hiiu vihale. Mina arvan, et hiid nägi noormeest äärel seismas ning jälitas teda.“

Trevor ei hakanud arutlema, mis olend hiid võib olla, vaid ratsutas koidikul maailma lõpu kaljudele. Keskpäeval vaatas ta alla lõputuile punastele kivipaljanditele, millel olid pääsukesevirtsast valged vöödid. Ta silmitses tähti maa alumisel küljel ja jälgis, kuidas miljonid smaragdrohelised pääsukesed hämaruses ringi sööstsid nagu tuules lendlevad sädelevad seemned. Trevor sülitas üle ääre alla.

Siis taandus Trevor hüljatud põllule kivimetsa lähedale, kuhu olid seatud kahvatud rahnud, mis tähistasid ettevaatamatute karjuste haudu. Mets tundus veidralt väljasurnud. Kitsemurakate väädid olid täis küpseid marju, kuid ei karud, linnud ega isegi rebased polnud neid söönud. Ükski hirv polnud jätnud metsa servas pehmesse mulda sõrajälgi.

Tumedad habesamblikku kasvanud männid seisid vaikselt ja õhk tundus külm isegi siis, kui päike säras laiadele mäekülgedele.

Trevor magas päeval. Öösi, kui kuu oli loojas, hoidis hirm teda üleval. Trevor ei süüdanud tuld, sest kui hiid lähedale ei tulnud, polnud lootustki teda tappa.

Teisel ööl kahlas varjuhiid läbi kuuekümnejalaste mändide nagu need oleksid sõnajalad ja isegi miilide kaugusel oli kuulda vaikset sahinat, justkui ohkaks tuulehoog puude vahel. Samuti tähistas olendi lähenemist ragin: suured puud murdusid, kui hiid nad kõrvale painutas.

Sellal, kui hiid lähenes, hüppas Trevor mära selga, võttis kirve, kuulas tuulepuhanguid ja vaatas taevast. Viimaks hakkas Trevori kohal tumenevas taevas paistma tähtede nööpnõelamuster ja vari, tume siluett südaöösinise laotuse taustal, kattis osa Taevajõest. Hiid, kes nägi vaid veidi inimesetaoline välja, peatus ning jälgis Trevorit. Maa Trevori jalge all külmus, kui hiiu hingeõhk seda puudutas. Mehe mära hirnus hirmust, ajas end tagajalgele justkui noor täkk ning üritas hullunult minema kapata.

Trevor aga viibutas toekat kirvest ning hüüdis hiiule pilkavalt: „Häh! Ema hoiatas mind, et oled hiigelsuur ja võid mu tervelt alla neelata, aga näen nüüd, et ta valetas! Pole sa midagi nii suur! Valmistu surema!“

Trevor ründas.

Hiid sammus edasi. Trevor sõrmitses sügavas pimeduses taskusse peidetud väävlitoosi. Tulnuks hiid vaid veidi lähemale, saanuks Trevor väävlist tuld lüüa ja seda relvana kasutada.

Trevor ei näinudki, kuidas hiiu käsi temani siugles. Ta taipas vaid ühel hetkel, et hiiu ränkraske rusikas surus Trevori käed keha ligi ning tõstis ta kõrgele õhku – tukslevate tähtede, peksleva tuule maailma –, ning siis vingerdas ta juba, pea ees, läbi kitsa jääkülma hiiukurgu, nii et ümbritsevate lihaste piiramisrõngas lükkas teda edasi.

Varjuhiius voogav happeline õhk ajas Trevori öökima ning tal läks mitu sekundit, enne kui taskust väävlitoosi ja tulekivi kätte sai. Tal kulus rohkem kui minut, et käed üle pea saada ning selleks ajaks hakkas ta mõistus hägustuma. Trevor nägi taamal virvatulukesi ning talle tundus, et ta keerleb ikka alla, alla, alla, nende poole. Noormehel õnnestus ühe käega toos avada ning ta rapsas väetilt tulekiviga vastu metalltoosi. Ta lõi üha uuesti ja uuesti, kuni väävel viimaks tuld võttis ja toos põlema lahvatas.

Leegid purskusid läbi hiiu, justnagu välk raiub puult oksad ja põletab koore. Tuli rookis hiiu seest puhtaks ning Trevor kukkus, külg ees, põõsastesse.

Trevor lebas juhmistunult ning ei saanud paremat kätt liigutada. Varjuhiid kõrgus tema kohal ning viibutas käsi taeva poole, samas kui suured leegid tema olematut liha põletasid, justnagu oleks see tõrva kastetud kott. Hiid vaarus ja tuikus puude vahele ning süütas latvu. Olend karjus ning selle hääl kõlas nagu maavärinas varisevad suured kivid, nii et maa ja taevas tundusid sellest vappuvat. Siis ta komistas, haaras Trevori järele ning kukkus vaid mõned jardid enne meheni jõudmist maha. Trevor kiirustas hiiu juurde, haaras vasaku käega noa ja raius tema välja sirutatud käest tüki varjunahka. Ta rullis ihu mantli sisse, et seda valguse eest kaitsta.

Tuli mattis hiiu tervenisti. See põletas ära nii tema keha kui kõik, mis selle alla jäi – puud, kõrretüükad ja mulla –, nii et kui saabus koit, nägi Trevor vaid hiiukujulist tuhahunnikut, mis oli peast varbaotsteni 80 jalga pikk.

*

Kuninganna Bronwythe oli üllatunud, et Trevor naasis, kuid veelgi enam hämmastas teda, et Kena Maltsa rahvas mehe tulekust rõõmsalt kõigile kuulutas. Inimesed tunglesid maa-aluses saalis ning tõuklesid, et noormeest näha. Kui Trevor keepi rullitud tumeda tombu lahti pakkis ning varjuhiiu räsitud nahatüki laiali laotas, ahmis hea linnarahvas imestusest õhku ning Bronwythe ihukaitsjad hõiskasid. Naine ei kannatanud sõdurite rõõmuhüüdeid, kuid kuna varjuhiid oli rohkem kui tosina nende seast tapnud, andis naine neile andeks.

Bronwythe astus troonilt alla, puudutas nahatükki, mis ta sõrmi külmaga kõrvetas, ning tõstis selle üles. Nahk oli raske ja sile nagu nahad ikka, kuid nii must, et see tundus olevat auk, mis kõik valguse endasse imeb. Naine hoidis seda jälkust hetke käes, kuid siis sai saalinurkade niššides võbelevate tõrvikute valgus olematust ihust jagu. See hakkas suitsema ja lahvatas leekidesse. Keegi ei võinud kahelda, et Trevor oli tõepoolest tapnud varjuhiiu. Kui Trevor kõneles, kuidas meelitas varjuhiidu teda alla neelama, et hiid seestpoolt põlema panna, tõestas ta, et oli olnud julgeim ja meelekindlaim mees kuningriigis. Trevor lõpetas jutu: „Mina tapsin hiiu. Palun, Teie Kõrgus, andke mulle Teneriel naiseks.“

Bronwythe langetas pea, et varjata leegitsevaid põski, ja mõtles: „Saatsin sind surma ning sina tood mulle tüki hiiuliha. Andsin sulle nõrkusehetkel järele. Võin sinutagi needuse murda.“

„Minu tütart nii odavalt ei müüda,“ ütles kuninganna viimaks. „Ta on mulle kuningriigistki kallim. Oled tõestanud oma julgust ja kavalust, kuid Tenerieli armastamiseks on sul muudki tarvis. Mine ning näita, et oled kannatlik ja truu. Roni Imetrooni mägedesse ning too mulle kolekaarna tiivad!“

Rahvas hakkas jahmunult sumisema – kolekaarnad sõid inimesi nagu harakad vaklu –, kuid Trevor vaatas kuningannale silma ja ütles: „Ei!“

„Mida?“ küsis Bronwythe šokeeritult. „Sina ütled mulle ei?!“

„Me tegime kaupa ja ma olen pruudi välja teeninud,“ ütles Trevor. Ta lisas: „Olen kuulnud, et Kena Maltsa kuninganna on kaval ja armutu kaupleja, kuid keegi pole teda valetajaks või petturiks kutsunud. Andke tütar mulle naiseks, nagu lubasite, või kõik, kes siin viibivad,“ Trevor viipas rahvahulgale selja taga, „kannavad jutud Teie reeturlikkusest maailma laiali.“

Kuninganna Bronwythe niisutas huuli ja vaatas inimhulka. Valetaja. Pettur. Reetur. Keegi polnud teda kunagi nõnda kutsunud. Kellelgi polnud nii palju häbematust jagunud. Kui poleks nii palju tunnistajaid, oleks Bronwythe käskinud poisi surnuks raiuda, kuid talle tuli pähe parem karistus. Bronwythe hüüdis: „Olgu! Võta too moor, kui teda talud! Võta see jälkus! Vahid, tooge Teneriel kohale!“

Vahid jõudsid vaid mõne hetke hiljem saali tagasi, nii et kuninganna raev polnud jõudnud veel kaugeltki lahtuda. Bronwythe mõistis, et küllap kuulis Teneriel lärmi ja asutas ise ennast tulekule, sest tüdrukul oli seljas imeline valge kleit, mis tema graatsilise kuju eriliselt välja tõi. Tema pikad kastanikarvad juuksed hõljusid nagu pruutkleidi slepp ja veiklesid valguse käes. Ta hoidis näo ees hõbemaski, millele vormitud kõhnad huuled naeratasid õrnalt.

„Tule siia,“ ütles Bronwythe Tenerielile ning rahvas tegi talle teed. Printsess astus Bronwythe kõrvale ning võttis valgesse satiinkindasse kängitsetud sõrmedega kuninganna käest. Bronwythe asutas tütre kätt Trevori pihku asetama. „Vaata seda õudust, mille enesele võitsid!“ karjus Bronwythe ja rebis hõbemaski tütre näolt.

Rahvas oigas ja mitmed taganesid, käed silme ees, ning aremad minestasid. Bronwythe tõstis käe ja paitas Teneriel nägu: punaseid laike, põletikulisi pustuleid, paistes nina. Trevor nuttis ning ei suutnud edasi astuda, et tüdrukul käest kinni võtta.

Võõra inimese kannatuste nägemine oleks olnud piinav, kuid noormees muutus lausa jõuetuks, sest pidi vaatama armastatud naist nõnda piinlemas.

Kuninganna naeris. „Oled kole, mu laps“ ütles Bronwythe Tenerielile. „Kole ja haletsusväärne.“

Teneriel üritas maski ette panna, kuid Bronwythe lõi tal selle käest ning mask kukkus kõlisedes maha. Teneriel üritas käed näo ette panna, kuid Bronwythe takistas teda, haaras tüdruku näost ja hoidis teda paigal, justkui näitaks kõigile Medusa pead. „Vaata tüdrukule silma ja murra needus, kui suudad!“ karjus Bronwythe Trevorile. „Räägid, et armastad teda hingepõhjast. Vaata siis talle silma ja ütle, et ta on imeline ja hiilgav, kaunis nagu koidik. Ütle talle, kui suudad. Ütle, kui talle peab kõlbama su väärastunud pühendumus. Tule, üllas noormees, ja suudle seda seapead. Suudle teda!“

Bronwythe tundis, et lummus töötas, sest Teneriel läks iga sekundiga koledamaks. Linnarahvas kattis silmad ning miski kõdistas kuninganna peopesa. Kuninganna silme all vingerdas Tenerieli lõuast välja õrnroheline toore õuna värvi ussike, vaatas rahvahulga poole ning kukkus põrandale. Trevor pööras jälestuses ära ning hakkas selg ees taganema.

Teneriel oigas ja minestas Bronwythe käte vahel. Bronwythe hoidis tütart üleval, kuid üks eriti vapper ihukaitsja, kelle käesooned punnitasid justkui köiesõlmed, kiirustas printsessi kinni püüdma.

Kui Bronwythe uuesti ringi vaatas, põgenes Trevor trepist üles päiksevalguse suunas, karjus kohkunult ja koperdas kiirustades vastu seinu. Bronwythel oli kiusatus põgenevale poisile mõni solvang hüüda, kuid mis sellest kasu oleks olnud?

Ta käskis vahil Teneriel troonisaalist ära kanda ning rahvas taganes ja pomises: „Oh, mis inetu olevus! Vaeseke! Olgu ta õnnistatud!“ Bronwythe nägi, et lapsed nutsid õudusest ja haletsusest ning kõik tõmbusid eemale nagu kardaksid, et Tenerieli inetus võiks nakata. Keegi ei suutnud talle otsa vaadata.

Nad sammusid pimedast trepikäigust üles ning Tenerieli rind tõusis, vajus ja rappus hääletus nutus. Bronwythe sai aru, et tüdruk oli ärkvel ning nuuksus nii, et hing väljas.

„Kuss-kuss, armas printsess,“ ütles Bronwythe. „Ära nuta.“ Vaht peatus ning kuninganna võttis tütrel käest kinni.

„Ema, palun tapa mind...“ nuttis Teneriel.

„Ei, ma päästan su. Ühel päeval saab sinust printsi kaasa. Hoian sind seni endale. Keegi ei saa enam kunagi sind ära röövida.“

„Keegi ei taha mind!“ hüüdis Teneriel. „Palun, ma ei suuda seda taluda. Tapa mind ära!“

Bronwythe tahtis tol hetkel, et nii inetus kui süütunne kaoks. Ta mõistis, et oli Tenerieli vastu julm olnud, talle kähmluses liiga teinud ning sundinud teda pead püsti hoidma. „Ma poleks tohtinud tütart nii kohelda,“ mõtles ta. Bronwythe igatses andestust rohkem kui järgmist hingetõmmet. Ta kaisutas Tenerieli ning vaatas talle otsa. Tal oli raske uskuda, et nii kole olend oskas isegi rääkida, et tüdruku kurgust pääses valla nõnda hõbedane hääl.

„Keegi peale minu ei tea seda, armas tütar, kuid sa oled ilus! Armastan sind – olen sind alati paindumatult armastanud. Tean, et see on isekas.“ Bronwythe vaatas Tenerieli kollaseks tõmbunud silmadesse, mille laud olid koredad nagu pärgament. „Sa oled ilus! Nii kaunis! Ma ei suuda mõelda, et pean su kunagi kaotama!“

Bronwythe suudles tüdrukut. Teneriel hoidis silmad lahti ning kuninganna piidles tütart ja otsis vähimatki muutust. „Ma ütlesin õiged sõnad ja vaatasin tüdrukule silma; armastan teda ning tahan, et ta muutuks endiseks. Kui needust saab üldse murda, siis purustan selle praegu.“

Bronwythe jälgis, kas koletuse mask langeb Tenerieli näolt.

Ussiauk Tenerieli lõual veritses pisut ning kuninganna ootas ja vaatas, kuni ei suutnud enam tütre eemaletõukavat nägu taluda ning oli sunnitud ära pöörama. Bronwythe mõistis, et võlur oli valetanud. Teneriel oli terveks eluks rikutud.

Bronwythe võttis kogu jõu kokku, et Teneriel tuppa saata.

*

Teneriel põlvitas voodi kõrval, adamantnuga käes. Kuu heitis tuppa kuldkiiri ja paisutas põrandale asetatud küünla valgust. Tüdruk sõrmitses musta nuga ja katsetas, kuidas selle vahe tera vastu kõri tundus. Ta mõistis, et palees polnud ühtki nüri nuga ja mõtles, kas … Ema oli teda esimest korda kuue aasta jooksul hellalt suudelnud, nagu tollal, kui Teneriel oli veel laps. Tol hetkel tüdruku süda laulis – ometi oli Trevor minema jooksnud. Ema kiindumuse võitmine oleks pidanud Trevori kaotust tasakaalustama, kuid see polnud nii. Võit vaid rõhutas kaotust.

„Ma ei leia kunagi armsamat,“ mõistis Teneriel. „Minust oli rumal uskuda, et Trevor võiks mind armastada. Olin rumal, et lootsin. Kas tasub veel üks päevgi edasi elada? Üks päev veel loota?“

Ei tasunud.

„Ma ei tohi karjatada, kui sisse lõikan,“ mõtles ta. Kuninganna oli tema ukse taha vahi saatnud. „Ma ei tohi tühjaks veritsedes lärmi teha. Muidu tormab vaht tuppa ja päästab mu.“

Teneriel kuulis selja taga tiibade laperdamist ning pöördus ja nägi koledat pruuni ööliblikat, mille tiivad olid koltunud lehe karva, küünla kõrval vastu põrandat pekslemas.

„Ära mine leegile liiga lähedale,“ ütles Teneriel, „see kindlasti kõrvetab sind.“

Ööliblikas lehvitas tiibu ning Teneriel nihutas ta ühe sõrmega küünlast kaugemale. Liblikas tõusis õhku ja hakkas uuesti leegi ümber keerlema, suutmata minema lennata. Teneriel püüdis ööliblika pihku, kandis ta akna juurde ja viskas õrnalt välja. See peksles kohmakalt tiibadega ning lendles täiskuu poole.

„Teneriel,“ kostus tänavalt tuttava hääle tasane hüüd.

„Ma kuulen,“ sosistas tüdruk ja jäi kramplikult seisma.

„Kas sa tuled mulle naiseks?“

Tüdruk nõjatus aknast välja, lasi täiskuuvalgusel näole paista ja nägi, kuidas kuukiired noormehe silmis veiklesid. „Oled sa kindel?“

„Mõtlesin kogu pärastlõuna,“ ütles Trevor. „Tulin vabandust paluma. Ma ... ei tea, mis mulle täna sisse läks. Olin päris pöörane. Hulkusin kogu päeva ringi ja mõtlesin sulle. Mõtlesin, milline vanaema välja nägi, kui olin väike. Ta oli vana ja tema nägu oli kortsus nagu mullune õun, kuid mäletan, et ta küpsetas linna parimat leiba, määris käärule võid ning mett ja hoidis mind süles, kui sõin. Vaatasin vanaemale otsa ning ei kahelnud eladeski, et ta oli alati ilus olnud. Ta oli lihtsalt ilus inimene vana naise kehas. Nii ma mõtlesingi, et ükskõik kelle ma naiseks võtan, on too tüdruk lõpuks ikka selline kui vanaema. Mõistad, pidin uuesti sinu manu tulema. Pidin sind nägema.“

Teneriel vaatas Trevorile silma. Noormees nuttis.

„Teneriel, sa oled ilus. Nägin just, kuidas sa ööliblikat kohtlesid. Kõige olulisem osa sinust on kaunis. Armastan sind ning olen kindel, et tahan end sinu hoolde anda. Tahan sinuga abielluda.“

Teneriel läks aknalt ära ning tundis hiilgavat tunnet endast üle valguvat: ta oleks justkui seisnud õrna suvevihma käes, mis läks järjest ägedamaks, kuni muutus tulvavaks koseks. Tüdruku hing täitus imetlusega ning teda valdas rahu, mida ta enam aastaid tundnud polnud. Teneriel tegi toale kolm tiiru peale ja üritas hinge tõmmata, sest tahtis rõõmust hõisata. Ta mäletas uduselt, et ukse taga oli vaht. Tüdruk vaatas aknast välja. Ta oli kolmekümne jala kõrgusel ning alla ronida ei saanud kuidagi. Tema juuksed oli peaaegu kaksteist jalga pikad ning ta lootis, et ei tee endale viga, kui tollest kõrgusest alla hüppab.

Teneriel võttis noa, peatus hetkeks ja meenutas, mida ema tihti korrutas: „Teneriel, Teneriel, lase juuksed valla, et maailm võiks sinu kauniduse paistel peesitada.“ Juuksed olid tüdruku ainus ilu ning ta muretses, mida Trevor küll arvata võib. Talle meenus avalikel pidusöökidel tuntud piinlikkus ja alandus. „Hea küll,“ mõtles ta, „kuna juuksed on ainus osa minust, mida ema armastas, võib ta need endale saada.“ Teneriel lõikas säuhti voogavad juuksed maha ja sidus need aknaposti külge.

Ta vinnas end vaikselt üle aknalaua, ronis juukseid mööda alla nagu oleksid need köis ja ei võtnud ema kuningriigist kaasa midagi peale seljariiete. Siis kukkus ta otse Trevori käte vahele. Noormees hoidis tüdrukut pikalt süles, vaatas talle rõõmsalt ja üllatunult otsa ning ei pööranud pilku ära. Ta ütles imestunult: „Kas tead, et sulle sobivad lühikesed juuksed palju paremini.“ Nad istusid Trevori vana mära selga ning ratsutasid edasi, kuni päike tõusis.

Tol päeval oli Tenerielil veidi aega palavik ning kui see möödus, siis alanes ka paistetus tüdruku näos ning nina joondus jälle õigele kohale. Nädala jooksul hajus punane rõugelööve ning Teneriel oli hämmastunud, et kuus aastat haigust polnud jätnud ühtki armi.

Kui kuninganna Bronwythe tütre kadumisest teada sai, ei saatnud ta salka tüdrukut otsima. Bronwythe lihtsalt kortsutas kulmu ning rõõm jäi talle võõraks. Aja jooksul muutusid murekortsud sügavamaks ja kuninganna suu ümber tekkisid püsivad jooned nagu oleks ta nägu kivistunud.

Kui Teneriel oli juba vanem ja kolm last ilmale kandnud, sai ta ilu poolest kuulsaks. Kus iganes ta ka ei käinud, jäi inimeste pilk ta näole pidama ja temalt ei suudetud palge ära pöörata. Mõnikord rändasid trubaduurid maailma lõppu – rohelisse orgu, kus hõbedase oja kallas oli tulvil põllulilli –, et Tenerieli imetleda ja temast laule luua. Ometi lahkusid nad alati nördinult, sest naise ilu oli kirjeldamatu ning keegi ei suutnud sellest väärilist laulu kirjutada.

Mõnikord kasvatas Teneriel juuksed vööni. Enne, kui ta neid lõikama hakkas, küsis ta alati Trevorilt, kas talle meeldivad rohkem pikad või lühikesed juuksed. Trevor võttis Tenerielil käest, vaatas, kuidas tolle juuksed ruskelt leegitsesid, imetles naise silmade puhast sinist sügavikku ja vastas: „Armsam, mulle pole see oluline.“

Ja Teneriel naeratas ning ütles: „Ma tean.“