Intervjuu Priit Öövliga

Näitleja ning muusik Priit Öövel kirjutas varasügisel toimetusse ja pakkus välja, et ta võiks mõned "Algernoni" parimate lugude kogumikus ilmunud lood ette lugeda ja helifailidena avaldada, kui nii autorite kui toimetusega kokkuleppele saaks. Nüüd on esimesed kolm juttu kuulatavad aadressil http://www.tumedadtunnid.ee/ . Talle esitab sel puhul mõned küsimused Kristjan Sander.

"Algernoni" toimetusele tuli Sinu idee, meil ilmunud jutte ette lugeda ja salvestada, toreda üllatusena. Alustame sellest, kuidas Sa meid leidsid? Kui palju eesti ulmet jälgid?

Olin varem juhuslikult läbi astunud ja paari lugu sirvinud. Aga põhjalikumalt siis, kui soetasin endale e-lugeri. Otsisin netist e-raamatuid ja nii ma parimate palade kogumikuni jõudsin. Otseselt eesti ulmet siiani väga põhjalikult ei jälginud. Indrek Hargla tegemistega olen kursis, Karen Orlault paari lugu lugenud, Maniakkide Tänav ja Metsavana on nime poolest tuttavad.

 

Kui palju Sa muu maailma ulmet loed?

Tänapäevastest tegijatest olen Neil Gaimani austaja, aga muidu meeldivad mulle klassikud. Asimov, Lem, Strugatskid, Lovecraft jne.

 

Ise midagi kirjutanud ei ole?

Proosat mitte. Luulet või õigemini laulusõnu oma ansambli „Öösorr“ tarbeks küll.

 

Põhiliselt oled Sa näitleja? Tegin väikese taustauuringu ja lasteteater "Sõber" tuli välja. On Sul muid näitlemisi ka peale "Sõbra" ja ulmekuuldemängude või ettelugemiste? Kas fotograaf Priit Öövel on sama isik?

Hetkel muid näitlemisi pole, „Sõber“ võtab kogu aja ära. Lisaks tegutsen ka õhtujuhi ja aeg-ajalt reklaamihäälena. Jah, fotograaf on sama isik.

 

Üldiselt mulle ettelugemine väga meeldis. Hästi loetud, lisaks taustahääled ja muusika (kuulasin Maniakkide Tänava "Choronzoni"). Kuidas see tehtud on? Kodus või stuudios või mis tehnikaga...?

Mulle meeldib kodus vaikselt nokitseda. Ajapikku on oma muusika salvestamiseks soetatud helikaart, mikrofon ja salvestusprogramm. Need on elutoa nurka üles seatud. Kui lapsed ei karju ja kass ei mürgelda, siis saab salvestada küll. Muud iseenesest polegi vaja. Heliefektid leidsin lehelt freesound.org, kus need on mitteäriliseks kasutamiseks vabalt saadaval. Kuna need on kasutajate enda salvestatud ja üles laetud, siis läheb sobivate otsimiseks küll veidi aega. „Choronzoni“ mulle näitlejana meeldis lugeda, sest seal olid konkreetsed karakterid, mida oli huvitav mängida. Teiste lugude puhul oli rõhk rohkem jutustamisel. Muusika puhul mängisin lihtsalt natuke ambient helidega, mida kusagilt midiprogrammist leidsin. Vahetult enne esimese osa valmimist jooksis küll helikaart kokku, nii et pidin kiiruga uue soetama.

 

Kuidas sul see mõte tuli? Kuulad sa ise suuremas koguses audioraamatuid? Või mõtled Sa seda rohkem nagu kunstiprojekti?

Mõte tuli sellest jah, et mulle on lapsest saadik „Vikerraadio“ järjejutud ja kuuldemängud meeldinud.

Praegugi kuulan neid aeg ajalt järele, aga pikkadel autosõitudel on võimatu ERR-i äpist midagi välja võluda.

„Kuku“ raadio järjejutud on tavaliselt katkendid ja mõeldud reklaamina, see hakkas peagi häirima.

 

On Sul tõesti kavas kogu „Algernoni“ parimate lugude nimekiri sisse lugeda? Seal ikka neid on omajagu.

Päris tervet nimekirja vast mitte, vaatan pisteliselt ikka suurde arhiivi ja mujale ka. Järgmine osa näiteks ei pärine kogumikust.

 

Selge. Mis see on, kui küsida tohib?

Plaanin jõululaupäevaks üles panna Indrek Hargla "Pan Grpowski jõulud". Pühade puhul :)

 

Vabandan, kui liiga isiklik küsimus, aga kas ja kes teie peres lastele ette loeb?

Alati olen lugejaks olnud mina. Tütar on 9- ja poeg 3-aastane, aga ma püüan leida raamatu või loo, mis neile mõlemale huvi pakub (on küll tulnud ette ka seda, et tuleb kaks erinevat juttu lugeda). Lisaks sellele võiks lugu ka mulle endale meeldida. Nii et valik on keeruline. Praegu loen "Pan Kleksi Akadeemiat" ja kõik on rahul.

 

Ma pean tunnistama, et ma olen teatri koha pealt harimata. Ma lihtsalt ei jõua lugeda, kirjutada, doktoritööd teha ja teatris ka käia. Kas saab midagi öelda selle kohta, kui palju tänapäeval suurte inimeste lavastustes fantastikat kasutama kaldutakse? Seal on vähemalt kaks tasandit, eks - kui palju lavastatakse otseselt ulmelisi tükke ja kui palju otsitakse lavastamisel mingeid nihkega lahendusi.

Siin ma võin ainult fantaseerida, sest ma ise mängin ja lavastan praegu ainult lastele ja nendele mõeldud lavastustes on tihtipeale midagi muinasjutulist.

Ulmeliste tükkide lavastamine on keeruline nii et see mõjuks usutavalt ja annaks edasi kirjaniku taotlust. Pigem minnakse jah seda nihkega lavastamise teed. Otseselt ulmelisi tükke polegi palju näinud. Viimati VAT-teatri "Varjuprohvetit". Mulle meeldis. Aga teatrisaalis publikus õudu tekitada on väga-väga raske. Seda ei suudeta tänapäeval ka mitte kinolinal. Inimesed on juba liialt harjunud...

 

Ega õudust vist ei saagi. Pigem hirmu - et kõik teavad, kes on mõrvar, näevad, kuidas ta oma järgmist ohvrit piirab, aga too siristab mitte midagi aimates jumal teab millest.

Jah, kuigi ka see on Hitchcockist saadik juba nii ära kasutatud võte, et vajaks värskendust.

 

Kui suur filmisõber Sa oled?

Kui aega oleks, siis vaataks rohkem. Enne jäi mainimata, et raamatute osas olen ma praegu pöördunud rohkem Skandinaavia krimkade poole (Mankell, Nesbo jne). Aga filmide osas olen põhiliselt ikka ulmele truuks jäänud. Lemmikfilmi ei maksa küsida, ma ei oska öelda.

 

Kas "The Ring" meeldis ja kui jah, siis kas ameerika või jaapani oma?

Jaapani oma pole näinud. Kui ameerika oma tuli, siis meeldis, aga hiljem hakkas sarnaseid nii massiliselt tulema, et enam ei paistnud millegagi silma. „Blair Witch Project“ oli ka muidugi kõva sõna.

 

Kas sul muidu kriitiku soont on? Selles mõttes, et kui on värskelt tulnud mingi enam-vähem ulmeline lavastus või ka film, kas Sa võiks sellest "Algernoni" kirjutada?

Võin kirjutada küll. Minu häda on muidugi selles, et ma kipun kohe vigu otsima, aga ma võin end ka veidi tagasi hoida. Ma mõnikord vestluses laon kõik vead ette ja pärast hakkab mul endal kahju, sest üldiselt mulle ikkagi meeldis :)

 

Ses osas Sa küll eesti ulmehuviliste hulgas kuidagi eriliselt välja ei paistaks :)

Selle optimistliku noodiga praegu lõpetame. Aitäh!