Diskussiooni võimatusest Eesti ulmes

Metateksti hiilgus ja viletsus

Kriitiku ja autori suhet võib kirjeldada kahe äärmusliku mõtteavaldusega – ühelt poolt „kriitik on nagu eunuhh haaremis – ta teab, kuidas see käib, ta näeb kogu aeg, kuidas seda tehakse, kuid ise ta seda teha ei saa” ja teiselt poolt „kuulge, ma ei ole kunagi ka ühtki muna munenud, kuid mädamuna tunnen sellegipoolest eksimatult ära”.

Laskumata pikalt metateksti ajalukku ja ossa tänapäevase kirjandusliku väljenduskunsti arengus, tõdegem vaid, et seda suunavad kirjutamata reeglid, nn hea tava, mida muidugi kõigil aegadel ja kõikjal maailmas järjekindlalt, rõõmsalt ja mõnuga rikutakse. Küsimus on pigem selles, kuidas seda tehakse – on ju ka metatekstil erinevaid tasemeid ja – vabandatagu selline vabadus terminitega ringikäimisel – žanridki, alates kuivast sünopsisest ja lõpetades nüri paskvilliga. Ja siis on veel metateksti metatekst, nagu käesolev kirjutis.

Metatekst ei ole ding an sich [asi iseenesest] ja isegi mitte sellepärast, et seda poleks ilma algtekstita (ja mingil viisil ei ole see sellepärast kuidagi alaväärtuslik), vaid et seda poleks ilma seda kirjutava inimese otsese suhteta algteksti. Mida ma tahan öelda – kui välja arvatud ajalehtedele sisukokkuvõtete kirjutajad, läks algtekst kirjutajale mingil viisil korda; ta soovib seda suhet teistega jagada ja siit alates on juba tegu loominguga.

Üldiselt jääb nõustuda ka siinmail rohkem-vähem aktsepteeritud seisukohtadega, et kõik on hästi, kuni arutluse objektiks on kirjandus, mitte sellega seotud isikud, ja autor ei peaks reageerima, kuni talle pole mingil viisil esitatud väljakutset (kõige lihtsamal juhul tekstist vaimsele puudele viitavalt valesti aru saadud). Kummatigi algavad siit hädad – väidan, et Eestis on praktiliselt võimatu objektiivne, autori suhtes täiesti neutraalne kirjanduskriitika. Vähemasti kohtab seda äärmiselt harva; tunnistan, et minagi pole arvustustes objektiivne – pigem ei arvusta, kui tahaks telliseid sülitada.

 

Metateksti fetišeerimisest

Mõnikord tundub, et autorid harjuvad kiiremini kui kriitikud, et nende kirjapandu ei ole mingi püha lehm. (Küllap on autori puhul tagasiside enamasti kiirem ja vahetum.) Täpselt samuti kui autor ei saa väita, et ta kirjutab vaid iseendale (või tänulikele lugejatele) ja on taotluslikult täpselt nii hea kui on, ei saa ka (avalikus ruumis) arvustaja väita, et ta on lihtsalt, muutumatult ja murdmatult nagu on, võtke või jätke.

Siinkohal on paslik meenutada Hans Christian Anderseni (või talle omistatud) ideed etalonkriitikust – muutumatust nagu etalonmeeter, ükskõik, mis temaga elus juhtub, mida ta läbi elab või milliseid uusi kogemusi saab. On ju intuitiivselt hoomatav, et tulemus erineb kardinaalselt, kui metateksti loob intelligentne ja erudeeritud literaat või keegi, kes pelgalt statistiliste tekstikoguste põhjal end omasuguste hulgas selliseks peab.

Võimalik, et meie ajastu üks ohtlikumaid illusioone on millelegi väärtuse omistamine paljalt sellepärast, et keegi on natuke vaeva näinud. Võimalik, et sel on sügav inimlik või teraapiline efekt, kuid ilma metainfo või teatud laadi indekseerimiseta tekitab see väga kõrge entroopiataseme. Ehk teisiti öeldes muutub sisuliselt oma algeesmärgist, üldinimlikele kvaliteedikriteeriumitele pürgimisest hälbinud kriitika kasutuks sõnnikuks, mille ainus positiivne külg on vast teatud vaimne autoerootiline efekt kirjutajale.

 

Piiratud tagasiside

Viimastel aastatel on hakatud rohkem rääkima nn suletud inforuumi fenomenist, sest igasugused suhtluskeskkonnad võimendavad seda agaralt, mh ka läbi selle, et sulle näidatakse lisaks reklaamile seda, mis sulle meeldib. Nagu kõlakojas (või isegi nagu laseris) hakkab sellistes, vaid omavahel suhtlevates ja välisilma endast ära tõukavates inimkogumites resoneeruma ja võimenduma ainult üht liiki info, tekitades liikmetes mulje selle ainuõigusest.

Mingi tasemeni on piirangud positiivsed – korraldatakse ju ka spordivõistlusi erinevatele vanuserühmadele, meestele, naistele ja invaliididele. Kummatigi ei tohi unustada, et eksisteerib selline asi nagu objektiivne reaalsus ja üsna paljude nähtuste puhul on võimalik ilma erilise vaimse pingutuseta valideerida fenomene hulga globaalsemal skaalal.

Kui me vaatleme näiteks ainult Ulmekirjanduse Baasi, tekib kah ainult üks küsimus – millest see küll tuleb, et kogu maailma inimesed loevad mingeid Asimove, Clarke'e, Bradburysid, Strosse ja Scalzisid, kui siinsete autorite lugude keskmine lööb neid mäekõrguselt?

Jällegi, mingi tasemeni on see, kõige viisakamalt öeldes hetkeemotsioonidest kantud otsus positiivne, mõjudes julgustava õlalepatsutamisena. Hädad algavad aga siis, kui keskkonda satub ettevalmistamata võõras, kes paremal juhul tunneb end petetuna, kui sellest – kõige pehmemalt väljendudes – subjektiivsusest aru saab. Raskematel juhtudel või järsema meelelaadi puhul kantakse eelnimetatud omadustega koht jäädavalt ja pöördumatult alajaotusse „ennastimetlev sõnnik”.

Loomulikult pole see ainult Baasi fenomen, sama häda all kannatavad nii „Looming” kui „Sirp”.

 

Suletud süsteemi elujõulisusest

Taas tehkem endale selgeks, et suletuses, oluliste, ent samas tundlike protsesside kaitsmises välisstiihia eest pole midagi halba – elu, nagu me seda tunneme, ei saaks eksisteerida ilma rakumembraani ja valgete verelibledeta. Ühe keele ümber ehitatud kultuur peab end samuti kaitsma väliskeskkonna eest nii oma-võõras eristuse, mainitud kõlakoja ja kõigi teiste vahenditega, muidu see lihtsalt ei jää ellu. Küsimus on taas piirides – võtame näiteks tuhat aastat sisuliselt isolatsioonis elanud Jaapani: väga omanäoline, eksootiline kultuur, eks ole? Kui mitte nimetada asju õigete nimedega: nad söövad solki ja käivad kaltsudes, nende ettekujutus kultuurist on 12-13 aastased hüperaktiivsed hedonistlikud infantiilid, nende ettekujutus spordist on saviplönnil tatsavad grotesksed ülesöönud mummud, nad elavad 30-korruselistes hruštšovkades, sõidavad tööle, seistes kaks tundi intiimsuseni kokku pressitult ebamugavas ratastega raudkastis, ei oska ühtki keelt peale jaapani keele ja arvavad, et on maailma keskpunkt…

Eesti kirjanduse puhul lisandub sellele veel turu puudumine, ehk siis midagi ei anta välja kulka toetuseta. Küsimus tuleb asetada pigem nii, et kui kaugele me saame protsesside imiteerimisega minna, enne kui kaob side reaalsusega? Tulles tagasi esitatud küsimuse juurde – teatud mõttes on paratamatu, et moonutatud tagasiside olukorras hakkab diskussioon ritualiseeruma. See ei peegelda enam objekti reaalset olukorda (st ei ole adekvaatne mõõdik mingil üldisemal skaalal), vaid toodab kõlakojas võltspositiivsust. Alahindamata saavutatavat teraapilist efekti, käib selliseid süsteeme kirjeldavatest juhtimisteooriatest tuleneva paratamatusega selle juurde ka mitteresoneeruvate agentide summutamine või raskematel juhtudel n-ö mahapõletamine. Lihtsamalt öeldes ei taha iseendale kiitust laulev suletud kamp kuulda midagi ei uutest tuultest ega tulijatest.

 

Kaugel me oleme? Kas on lootust?

Maalitud sünge pilt ei ole tegelikult teostunud ega teostugi, kuid põhjustes pole midagi rõõmustavat. Esiteks, Eesti kultuuriruum ei ole suletud ja seda on ilmselt juba pöördumatult võimatu sulgeda. Vaatamata kogu kaasaskäivale kuremölale loeme end ikkagi eurooplasteks ja laiemalt lääne kultuuri kandjateks, mis – koos inglise keele oskusega – tähendab ka nimetatud ruumi kuuluva kultuuri n-ö tarbimist. Muidugi õnnestub raskusteta peas koos hoida erinevaid standardeid erinevate ruumide jaoks; olulisem on siin pigem mõistmine, et n-ö kaudne tagasiside on siin väga tugevalt kohalikku süsteemi „korrigeerimas”.

Mõned asjad aga pole muutunud Eesti kirjakultuuri tekkest ja näiteks laiemast levikust ülemöödunud sajandil – me pigem imiteerime vastavaid protsesse. Kui oleme oma ossa hästi sisse elanud ja kõik täidavad (kirjutamata) reegleid, asi justkui läheb. Ehk Eestis ulmega (või kogu ilukirjandusega?) tegeledes ei pääsegi teatud intelligentsest enesetsensuurist ja mõtestatud teesklusest. Natuke sarnaneb see asi kasvuhoonega Marsil – kõik läheb hästi, kuni masinavärk käib…