Ühel planeedil – maailmas – rändasid inimesed tasandikke mööda ringi, küttides ja söödavat otsides. Mõni neist leidis kohti, kuhu paikselt elama jääda, maad harida, jõgesid ümber suunata ja impeeriumeid rajada. Nende külakesed kasvavad linnadeks, nende linnad linnastuteks; ja aja jooksul sulab üha rohkem ja rohkem neist asustuskeskustest ühte.
Nüüd muutub eluruum kitsaks nagu ka vesi ja toit. Ehitised tõusevad taeva poole ja ühinevad taas, pilvelõhkujateks ja siis arkoloogiateks, viiskümmend korrust kõrgeteks, sajaks, tuhaneks. Hiiglaslikud püramiidid heidavad üle maa varje, neid katavad päikesepaneelid ja püstpõllud, need kasvavad üle järvede ja mägede, muudavad jõed kanaleiks ja sirutuvad tehislike poolsaaartena ookeani.
Tänavad muudetakse keldriteks, eratransport klaastorudeks ja kiirliftideks, samal ajal kui kogu siseruumist saab igavesti muutuv robotseinte ning kokkupandava mööbli labürint. Atmosfääripuhastajad hoiavad kasvuhooneefekti vaos, miljonid satelliidid ja elumoodulid säravad öises taevas kui teine laotus ja materjale tuuakse kujuteldamatutes kogustes maailmaruumist alla.
Siiski ei ole kõigest sellest küllalt: nüüd asustatakse päriselt mered, millel on palju rohkem pindala ja mahtu kui mandritel. Tohutud ujuvad megastruktuurid lahkuvad dokkidest ning ristlevad täisehitatud saarte vahel; siis kinnitatakse lainete alla hulpivad mullid, mis moodustavad konglomeraate ja uusi linnu, sirutudes nii tuhandeid kilomeetreid ühest mandrist teiseni kui ka sügavustesse. Veealustes kuristikes, kuhu valgus pole iial varem langenud, säravad tuled, nende äärtele paigaldatakse rajatisi, kaljuseintele ja lõpuks merepõhja.
Maa, õhk ja vesi on lõimitud ühte, täielikult kõigist oma osadest sõltuvasse arhitektuuri ja tehnoloogia ökosüsteemi, mis katab planeeti poolusest pooluseni ning ümberringi – kuid vajatakse rohkem, rohkem ruumi, rohkem eluvorme, rohkem kõike. Koduloomad asendatakse väiksematega, kõrgtihedusega hüdropoonika ja veealused kultuurid muudavad taimekasvatuse üha efektiivsemaks, siis võtavad väiksemate loomade koha üle putukad, seeneproteiinid ja bakterikultuurid. Lõpuks koondub kõik toidusüntesaatoritesse ja nanokoosturitesse, mis muudavad prügi ja heitmed taas kasulikeks materjalideks, ilma kõrvalpõigeteta floorasse või faunasse.
Liik ei ole kohastunud eluks niivõrd külg külje kõrval ja tekivad probleemid. Alguses lahendatakse neid psühholoogilise konditsioneerimisega, teraapia ja relgiooniga, kuid hiljem tuleb hakata kasutama õhku paisatud feromoone ja geneetilist manipulatsiooni. Samad insenerid lasevad inimestel saada lühemaks ja saledamaks, et nad vähem ruumi võtaksid – pügmeede tsivilisatsioon võib pressida lisamiljardeid liiga kitsaks jäänud struktuuridesse. Kõik kasutu – evolutsioonilised jäänukid, topeltorganid, juuksed, ninad, suured kõhud – jäetakse ära, kuni jääb vaid tõesti vajalik, justkui lõputul konveierilindil seisvad täiuslikud kujud, tahutud elavast marmorist.
Aga rahvastik ei lõpeta kuhjumist ja vaja on veel radikaalsemaid lahendusi. Tehnoloogilised läbimurded lubavad osa rahvast pooleks ajaks kolossaalsetes maa-alustes keskustes krüooniliselt säilitada, et nad võiksid oma elusid – kodu, tööd, puhkust – vahetuste kaupa teiste inimestega jagada. Nad kasutavad palju vähem ruumi, kui elades terviklikku elu, kuid siiski liiga palju. Tõepoolest, tegelikult on ju vaja vaid nende ajusid, mida hoitakse lõpututes purgiridades ja mis asustavad jagatud robootilisi kehasid ülepäeviti, kaks päeva nädalas, ühe päeva nädalas, kord kuus. Ajupurgid surutakse järjest tihedamalt kokku, siis siiratakse teadvused arvutite mälupankadesse, asendades mehhaanilised kehad virtuaalsetega.
Kristallkuplites ja tehiskoobastes ümberpaigutusmootorid nihutavad reaalsust, võimaldades ehitisi eri dimensioonides paljundada, nii et need täituvad labürintlike koridoride või tubadega, mis neelduvad üksteises peaaegu lõputult, pöördudes ja liikudes nagu Rubiku kuubiku klotsid.
Isegi see pole veel lõpp, sest mingit lõppu ei ole ja ei tule ka kunagi: planeet ei nihku vaid ruumis, vaid ka ajas. Vabatahtlikud – mitte mälupankadest, vaid juhtiva klassi liikmed päris bioloogiliste kehadega – saadetakse tagasi aega, mil rahvastik oli väiksem, mil linn ei katnud kogu maailma. Oma teadmiste ja tehnoloogiaga teevad nad kergesti ruumi rohkematele ja ka nood saadetakse esimestele lisaks tagasi. Miljon miljardi järel koloniseerib minevikku ja kasutab seda tänapäeva ning tuleviku ülejääkide jaoks, muutes suguvõsad arusaamatuteks fraktaalideks, mis ühenduvad igas suunas.
Ei ole võimalik välja arvutada, kui palju triljoneid – kvintiljoneid? n-iljoneid? – nüüd planeedi ruumis ja ajas elab, moodustades katkematu asula, mis laiub neljas, viies või kuues mõõtmes. Inimesed ei sure enam ja niisiis tuleb neid kokku pakkida ja säilitada, isegi digitaalsel kujul kärbituina, et veel rohkem uusi olendeid juurde luua saaks. Sünnikontrolli, valitsuse üleskutsete ja erimaksude aeg on ammu möödas nagu ka tapmismängud, surmaloteriid ja eluaastate piirangud; nüüd sorteerivad tehisintellektide keerukad algoritmid nimesid ja numbreid, et eemaldada vanu isiksusi sama ruttu kui luuakse uusi.
Paljudes hoomamatult suure süsteemi nurkades ja pragudes leidub ikka veel pärisinimeste kolooniaid, kes elavad päriselusid hingates õhku, võttes liiga palju ruumi ja kulutades toitu. Jaht neile polnud efektiivne, nii et terved ammuilma lösutava linna alla kadunud kõrvalmõõtmete taskud ja mandrid ujutatakse üle kemikaalide ning tehislike taudidega, et hävitada ja puhastada.
Nüüd on kõik täieliku kontrolli all, algusest lõpuni, ilmastikust kuni pisima detailini riistvara sügavuses. Robotid tühjendavad iidseid arkoloogiaid, et majutada veel servereid ja energiamaatrikseid, kahekordistades digitaalse maailma suurust sagedamini, kui oleks võimalik loendada, muutes igaühe ja kõik veel suuremale kasvule pühendunud arvutusvõimsuseks.
Masinate mõistustes luuakse võrratuid ökosüsteeme, mida jagavad kõigi selle surematuse masinavärgi igavesse ringi lõksu jäänud inimeste digitaliseeritud ajude pidevalt lõppevad ja uuenevad fragmendid.
Kui Universum eksisteerib nüüd vaid tehismõistuste poolt vahendatuna, tuleb neid mõistusi optimeerida, et need võtaks vähem ruumi ja energiat ning neid saaks juurde ehitada, ühendada ja tööle panna. Iga funktsiooni ja alamprogrammi hinnatakse, lähtudes selle kasust ainsale eesmärgile – kasvule – ja vajadusel kustutatakse või kärbitakse halastamatult. Inimesed on numbrid ja numbreid saab algoritmide ning keeruliste võrrandite abil kokku pakkida, nii et iga märk saab terve andmepilve kohahoidjaks, indekseerituna teiste märkidega uusi konjunktsioone ja kombinatsioone (ja seega informatsiooni) looma, samal ajal, kui neid sisaldavad masinad kahanevad, kaotavad kaalu, massi, terveid dimensioone.
Suurest Paugust kuni vältimatu soojussurmani, ekspansioonist entroopiani, on kõik muundatud numbriteks ja tähtedeks, mis sisaldavad mustmiljon elu nagu tagurpidi matrjoškad, igaühes planeet, iga planeet virtuaalne tsivilisatsioon, igas tsivilisatsioonis ütlemata hulgad, iga isik osake nähtamatutest seostest numbrite ja tähtede vahel, mida materiaalses maailmas enam pole.
LÕPP
Tõlkinud Kristjan Sander