Raamatud on Saksamaal traditsiooniliselt tähtsad olnud ning on seda ka praegu. Kirjandusajakirjade kohta seda niiväga öelda ei saa. Ulmel on oma nišš, aga suurt osa sellest täidavad tõlked inglise keelest ja peotäie kirjastuste poolt avaldatu. Siiski on ajad (nagu ikka) muutumas. Käesolev artikkel käsitleb Saksamaa väikekirjastamise praegust olukorda ning elujõudu ajakirjadest raamatuteni, pöörates erilist tähelepanu ulmele.
Institutsionaliseeritud kirjastamine
Saksamaa raamatuturg on maailmas suuruselt kolmas. 2015. aasta käive oli peaaegu 9,2 miljardit eurot, palju rohkem kui filmidel, muusikal ja arvutimängudel kokku. See on ka kõvasti reguleeritud: raamatuhinnad on seadusega fikseeritud, mis tähendab, et raamatuid (sealhulgas e-raamatuid, nagu 2016. aastal selgeks tehti) peab igal pool müüma ühe hinnaga, ning kirjastajate, autorite, tõlkijate, hulgimüüjate ja raamatupoodide huvisid kaitseb rida organisatsioone (näiteks AV Verlage, VG Wort, FDA, VdÜ, VFLL, VS või MVB). Need ühingud on kokku leppinud kindla raamistiku, juhised lepingute sõlmimiseks ja standardid, millest suuremad kirjastused peale mõne üksiku kinni peavad.
Seda tuumikstruktuuri ümbritsevad tohutud iga-aastased laadad Frankfurtis ja Leipzigis, rida prestiižseid kirjandusauhindu (näiteks Ingeborg Bachmanni auhind või Kleisti auhind), festivalid ja võistlused ning ka institutsionaliseeritud noorte annete esiletoomine peamiselt loovkirjutamise õppekavade kaudu Hildesheimis ja Leipzigis. Lõviosa turust on väheste suurkirjastuste käes, samal ajal kui 2000 – 3000 iseseisvat väiksemat ja väikekirjastust jagavad ära ülejäänud 5 – 25% käibest.
Isekirjastamine
Peale selle on järjest kasvav ning mahult tohutu isekirjastamine, mida domineerib Amazoni KDP platvorm (Kindle Digital Publishing) ja CreateSpace’i teenused (hinnanguliselt 50 – 70% võrgu raamatuturust). Peale nende kasutatakse hulka muid platvorme nagu Wattpad, epubli, Xinxii, Tredition, Feiyr jt. Mõned suured kirjastused on isegi loonud omaenda e-raamatute avaldamise teenuse nagu neobooks või BookRix. Kogukäibest toodab kõvasti suurema osa siiski füüsiliste raamatute müümine klassikalistes raamatupoodides. Turuanalüüsid näitavad, et Saksa lugejad eelistavad ikka veel lugeda analoogvormis ja ostavad lugemismaterjali poodidest. Tõenäoliselt jääb see mõneks ajaks nii samal ajal kui digitaalse ja võrgus avaldatud kirjanduse osa pidevalt kasvab, USA-st võib-olla 4 aastat maha jäädes.
Ajakirjandusturul võib näha sarnaseid suundumusi: suur osa käibest koondub väikese arvu kirjastajate kätte (peaaegu 80% ajalehtede turust on Axel Springeri grupi käes), kuid samas kasvab väikeste väljaannete ja uute trükiste arv.
Tehnoloogilised võimalused
Suure osa sellest kasvust on teinud võimalikuks nõudmisel trükkimise (print on demand), digitaalse avaldamise ja e-raamatute platvormide levik ning kättesaadavuse paranemine. Palju väikestest kirjastajatest on tegelikult vaid ühe või kahe inimese ettevõtted, mis tihti vaid kulud tasa teenivad, kuid suudavad siiski avaldada uusi väljaandeid ja suhelda lugejatega. Palju neist töötavad koos ja organiseerivad ühiseid lette raamatulaatadel, iseseisvate kirjastajate väljaannete nimekirja ( https://www.hotlist-online.com/english/ ) auhinda ja isegi oma raamatulaatu magu näiteks Minipressen-Messe Mainzis, kus sajad väikekirjastused üle Euroopa end igal teisel aastal esitlevad.
Parim võimalus selliste kirjastajate jaoks on spetsialiseerumine: luua enda jaoks nišš ning pühenduda teatud hulgale lugejatest nagu Verlag Neue Kritik unustatud Ida-Euroopa autoreid avaldades, Kinzelbach Verlag Maghrebi kirjandusele keskendudes või Berliini Ventil Verlag muusika ning popkultuuri teooriaga tegeledes. Kuna linnad, kohalikud omavalitsused, liidumaad ja föderaalvalitsus toetavad (veel) hulka erinevaid rahastus- ja subsideerimisprogramme, spetsialiseerub palju väikekirjastusi ka regionaalsetele autoritele või avaldavad kohalikke väljaandeid, nagu näiteks hiljutine „12 Farben-Edition“ (rhein wörtlich) Kölnis.
Kirjandusajakirjade võimaluste piirid
Kirjandusajakirjad elavad kitsamalt. Saksamaal on hulk vanu prestiižseid ajakirju nagu ”manuskripte”, “lauter niemand”, “wespennest”, “die horen”, “Schreibheft”, “text + kritik”, “etcetera”, “Lichtungen”, “entwürfe”, “perspektive”, “poet”, “Spritz”, “Konzepte”, “außer.dem”, “Dichtungsring”, “EDIT” või “Am Erker”, kuid need sõltuvad suuremas osas riigi rahastusest või on mõne avaliku sektori organisatsiooniga seotud nagu “Bella triste” Hildesheimi loovkirjutamise õppekavaga. Ka need lipulaevad ei suuda autoritele pakkuda suurt midagi peale tuntuse samal ajal kui isegi keskmise suuruse angloameerika ajakirjad või võrguajakirjad maksavad mingitki honorari. Kui suurte ajakirjade trükiarv võib olla 4000, 5000 või isegi 8000, siis hulka väikesi väljaandeid trükitakse vaid mõnisada, need tekivad ja kaovad ning ei too peaaegu kunagi midagi sisse peale võib-olla ehk kulude katmise. Need on pühendunud toimetajate hobiprojektid.
Ulmekirjastamine Saksamaal
Kõik, mis kehtib Saksamaa raamatuturu kohta üldiselt, kehtib veel enam ulmekirjastamise kohta: mõned suured ja finantsiliselt elujõulised kirjatused (mitmel neist on oma väljaanded) ning suur hulk spetsialiseerunud ja majanduslikus mõttes tühiseid väikekirjastajaid. Ilmuvad üksikud ajakirjad, sealhulgas „Exodus“, „phantastisch!“, „Nova“ ja „Quarber Merkur“, tõenäoliselt vanim ja tähtsaim perioodiline väljanne, mida avaldab 1963. aastast Saksamaa ulmelava üks tähtsamaid isikuid Franz Rottensteiner.
Rottentsteiner, Wolfgang Jeschke, Hans Joachim Alpers ja teised on kõvasti vaeva näinud, et suruda ulmet Saksa kirjanduse peavoolu suunas, kuid siiamaani valitseb ajalooliselt tugev vahetegu „tõelise kirjanduse“ ja „meelelahutuse“ vahel, kuigi rida klassikalisi saksakeelseid autoreid nagu näiteks E. T. A. Hoffmanni, Ludwig Tiecki, Franz Kafkat või isegi Richard Wagnerit võiks kergesti ulmežanri paigutada.
Ulmeelu ei vahenda ajakirjad ja seda toidavad suurel määral tõlked inglise keelest. On mõned väga edukad kohalikud nagu Wolfgang Huhlbein, Markus Heitz või peavoolule lähedaste ulmepõnevike kirjutajad nagu Frank Schätzing või Andreas Eschbach: kuid suuremal osal ülejäänutest on väga piiratud mõju ja lugejaskond.
Lisaks võib mainida „Perry Rhodanit“, umbes 3000-osalist ulmesarja, mida on müüdud üle miljardi ühiku ja viimasel ajal aset leidvat „rahvaraamatute“ (dime novels) renessanssi. Viimatimainitu on 1980-ndatest saadik pidevalt alla käinud, kuid digitaalne turg on andnud sellele uue võimaluse nii kodu- kui välismaal (nii äratavad Euroopa rahvaraamatute tõlked suurt huvi Hiinas). Saksamaal toodavad selle žanri suuremad kirjastajad (Bastei Lügge, Kelter Verlag, Cora Verlag) umbes sadat eri sarja, mille raamatuid müüakse igal aastal kümnete miljonite kaupa; ainuüksi Bastei Lübbe laseb nädalas välja 500 000.
Suurem osa neist on krimkad, erootilised ja armastuslood või vesternid, kuid ei puudu ka ulme: näiteks Maddrax, uutest tulijatest kõige edukam, on postapokalüptiline seeria, mis hakkas ilmuma 2 korda nädalas 2000. aastal ja läks 2014. aastal, pärast rohkem kui 350 osa, täielikult digitaalseks. Selle kirjutamiseks palgati paar tosinat autorit ja seda saadavad juurdekirjutused, koomiks, rollimäng ja antoloogiad. Isegi ülalnimetatud Perry Rhodan alustas 2011. aastal uuendatud sarja, mis jookseb paralleelselt algsega. Mida aeg edasi, seda rohkem lähevad need lühikesed ja odavad lood (suurem jagu paberkoopiaid maksab alla 2 euro) üle digitaalsele vormile, et jõuda uute, noorte ja „sopakate“ suhtes traditsiooilise eelhäälestuseta lugejateni.
Kokkuvõttes on ulme olukord ideaalsest kaugel: Saksamaa „Nebulale“ sarnane auhind, Kurd Laßwitzi auhind („Kurd-Laßwitz-Preis“), asutati vaid 15 aastat hiljem kui „Nebula“, kuid selle võitjad erinevad palju vähem (näiteks Andreas Eschbach on võitnud parima romaani auhinna 8 korda). Auhindadest võiks veel mainida „Saksa teadusulme ahinda“ („Deutscher Science Fiction Preis“) ja Curt Siodmaki auhinda („Curt-Siodmak-Preis“).
Eksperimentaalset, veidrat või äärmuslikku ulmet leiab huviline väiksemate kirjastuste poolt pakutavast valikust: Edition Phantasia, Festa Verlag, Edition Metzengerstein, Zaubermond Verlag. Need on kas keskmised kirjastused, millel on oma nišš (võikad õuduslood, Bizarro ja lovecraftiana Festa puhul) või siis mainimisväärt käibeta iseseisvad ettevõtted, mis hoiavad kulusid madalal nõudmisel trüki abil (näiteks Verlag Das Beben, mis püüab digitaalses vormis elustada lühiromaani).
Ulmekirjastamise väljavaated
On kindlasti võimalik asutada väikekirjastus või alustada ajakirja vaid väheste vahenditega, kuid selleks on vaja suurt hulka pühendumust, tööd ja erilisi oskusi. Nõudmisel trükk ja e-raamatud annavad paindlikkuse, aga see ei muuda veel ilmumistsüklit, milles heal väljaandel ei tohi ükski lüli nõrk olla: hankimine – toimetamine – küljendamine – trükkimine – turustamine.
Tehnilisi vahendeid on rohkem kui kunagi varem, aga keegi peab siiski tegeliku töö ka ära tegema ja Saksamaa turg, mis soosib paberväljaandeid ja suuri kirjastusi (millele eraldatakse ka poes suurem valdav osa ruumi) ja milles on sügavalt juurdunud vahetegu kõrgkultuuri ja meelelahutuse vahel ning inglise keeleruumile orienteerunud ulmekogukond ei moodusta kaugeltki kerget keskkonda, milles läbi lüüa. KDP ja Create Space on võimsad platvormid, aga need ei aita raamatut või ajakirja pärispoodidesse saada ning suurem osa sakslasi ostab kirjandust just noist.
Hulk neid suundumusi on muutumas, kuid see võtab aega: seni ütlevad nii kogemus kui statistika, et iga ulmele pühenduv väikekirjastus või alternatiivne väljaanne ujub vastuvoolu.
Andmed pärinevad avalikest allikatest, peamiselt kahest: “Buch und Buchhandel in Zahlen 2016” (MVB) ja “German Entertainment and Media Outlook 2016” (PWC).