Shanidar. Ulmeantoloogia. Koostaja Arvi Nikkarev. Saue: "Skarabeus", 2017.
Seni on iga anglo-ameerika ulme jutustiku ilmumine Eestis olnud kaua oodatud ning oluline sündmus. Esimene neist, Ain Raitviiru "Lilled Algernonile" (1976) oli seejuures niivõrd kõrgel tasemel nii tekstide kvaliteedi kui kujunduse poolest, et paratamatult võrreldakse sellega kõiki järgnevaid.
"Skarabeuse" kirjastusele ja Arvi Nikkarevile tuleb tänulik olla kolme antoloogia eest: "Aphra" (2005), "Pilet Utoopiasse" (2007) ja "Shanidar" (2017). Väärt lugemismaterjal on neist igaüks, kuid erinevus "Lilledega Algernonilest" on silmnähtav - Ain Raitviiru valik on stiiliühtsem, koondades nn. teadusulme Kuldajastu ehk siis Uue Laine eelseid lugusid aastatest 1940-1961. "Skarabeuse" valik on laiem ning on raske öelda, mis võiks peale koostaja maitse antoloogiate ühendajaks olla. See pole etteheide, vaid tõdemus - seda enam on neil ulmehuvilistel, kes seda veel teinud pole, mõtet endale hankida kõik kolm antoloogiat, sest midagi neist peaks enda jaoks leidma igaüks.
Kogumik "Shanidar" võiks isegi olla kontranäiteks kiidulaulule perioodipõhistele antoloogiatele, sest kahe erandiga ei hälbi tekstid jutustuslaadi poolest üksteisest kuigivõrd. Kogumik on alles värskelt poelettidele jõudnud ning soovimata kellegi lugemisrõõmu rikkuda, ei saa allakirjutanu ühelgi jutul põhjalikumalt peatuda - kuid mõned ettevaatlikud sõnad võiks siiski öelda.
Esimesed kolm lugu on meisterlikud ja rohkem pole nende kohta midagi avaldada. Ka Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks" ja Walter Jon Williamsi "Issi maailm" on suurepärased lood ning kokkuvõtteks poolt valikust võib seega vaid kiita.
Keith Laumer on ainus kirjanik, kellelt on antoloogiasse kaasatud kaks teksti. Kumbki neist algab hästi (allakirjutanule meeldis eriti "Sobivustesti" sotsiaalne satiir), kuid paraku hõivavad seejärel ülejäänud leheküljed TTT ehk Tüütult Tõmblevad Tegelased ehk siis olematu gradatsiooniga väheveenev siblimine, mida autor, kadunuke, omal ajal vist põnevaks ja sündmusterikkaks süžeeks pidas - või siis millega ette kokku lepitud ruumi täitis. Väheses veenvuses veendumiseks piisab, kui lugeda "Elas kord hiiglast" kõrvuti näiteks Jack Londoni "Eluarmastusega". Kui Keith Laumer on nii oluline autor, et pidi tingimata selles antoloogias esindatud olema, siis võinuks siiski piirduda ühe looga.
Alan Dean Fosteri "Tühise mehe kingitus" on jutustiku omapäraseim tekst, mida muidugi inspireeris üks Gulliveri reisidest, ja millest mingigi elulise usutavuse otsimine on iseenesest mõistagi tühi töö ja vaimu närimine. Veel radikaalsem samal teemal on aga näiteks Robert Holdstocki "Time of the Tree" (1988) ning allakirjutanu oleks siis juba toda eelistanud.
Viimaks oleme jõudnud nimiloo juurde ja see koos viimase tekstiga on põhjuseks, miks valikust siiski ülivõrdes rääkida ei saa. Kui Joe R. Landsdale'i lapstegelaste silme läbi edasi antud 1930-ndate Texases toimuv täiesti fantastikavaba krimka "Hullu koera suvi" on lihtsalt arusaamatult vales kohas ilmunud, siis kogumiku nimilugu "Shanidar" on häbiks alamžanrile, mida sellel on pretensioon esindada. Häbiks koguni kahel viisil: esiteks on peategelaseks idioot (kolib loodusrahva juurde elama vaevumata lugemata lehekülgegi antropoloogilisest või etnograafilisest kirjandusest, mida jutus kirjeldatud asjaoludel vähimagi kahtluseta leidub) ja teiseks kohtub ta võluriga (mitte kuidagi muud moodi ei saa nimetada kodanikku, kes oma poekese tagatoas tegeleb isiklikult kõigega, mis inimkeha puudutab, alates plastilisest kirurgiast ja lõpetades geenimanipulatsioonidega). Mõlemad on halva teadusulme eksimatud tunnused ja kui need koos esinevad, tähendab see, et autor ajab mingisugust muud asja, kuid on millegipärast vajalikuks pidanud oma loo just "teadusliku" sõnamulinaga läbi segada.
Kokkuvõtteks ja arvustaja positsiooni selgitamiseks - poole kogumikust moodustavad väga head jutud, millele lisanduvad paar keskpärast ja tõrvatilgaks mõni, mis oleks võinud eesti keeles ilmumata jäädagi. "Skarabeuse" kolmas anglo-ameerika ulme antoloogia on tervikuna vaadates tugevam kui eelmised ja tõenäoliselt kuulub sellele kõigi aegade teine koht "Lillede Algernonile" järel. Kui börsiterminites rääkida, siis strong buy.
Soovitust tuleb paraku eraldi rõhutada, sest kaanekujundus on selgelt äbarikum kui isegi eesti ulmes tavaks, meenutades pigem mingit eneseabiraamatut. Ka siis, kui silmakriipiv transkriptsiooniviga kõrvale jätta (ei ole ühtki põhjust, miks eesti keeles peaks Iraagi Kurdistanis asuva Šanidari koopa algusse panema inglise keele eeskujul "Sh"), ei saa mööda tõdemusest, et raamatupoe riiulil teiste seas näeb "Shanidar" välja iseäranis niru ja õnnetu ning ei kutsu kuidagi lugema.