Eessõna

Kuna käesolevas „Algernoni“ numbris on koguni kaks lugu, mis puudutavad vähem või rohkem väikeste ponide maailma, siis tuleb ehk ka kirjutada, mis asjaoludel tuhanded täisealised fännid neid  erksavärvilisi, algselt lasteaiatüdrukute rõõmuks loodud loomakesi niimoodi austavad.

Alustuseks olgu öeldud, et „My Little Pony: Friendship is Magic“ on kogupereseriaal, mis erineb konkreetsele vanuserühmale suunatust selle poolest, et sisse on punutud nalju ja draamat, mis kõnetavad ka täiskasvanuid. Kitsale vanuserühmale suunatud multifilimde aeg on lihtsalt läbi. Värvilised ponidki on näinud paremaid ja halvemaid aegu, nende ajalugu ulatub tegelikult 30 aasta taha.

Praeguse sajandi alguseks oli seriaal lastesõimetüdrukutele suunatud teletupsude tasemele kängunud ja seriaali omanik Hasbro ei teadnud, mis peale hakata. Siis aga jõudis stuudiosse kunstnik Lauren Faust, pika staažiga ponifänn ja temal täitus elu unistus – tema sai ise oma lemmikseriaali käekäiku kujundama hakata. Sündiski see niinimetatud neljanda generatsiooni ponimultikas „My Little Pony: Friendship is Magic.“

Ja enamvähem kohe, multifilmi tegijatelegi ootamatult, tekkis austajaskond, kus algklassiealiste tüdrukute asemel domineerivad noored mehed. Hakati tegema poniteemalist muusikat, joonistama pilte, kirjutama fan fiction'it, tegema käsitööd. Korraldatakse kokkutulekuid, rollimänge, suurematele kokkutulekutele kutsutakse koguni seriaali autoreid ja näitlejaid loenguid pidama, kogutakse autogramme. Toimuv ei erine millegi poolest teistest omataolistest, mis koondavad näiteks "Tähesõdade" või  "Sõrmuste isanda" fänne.

Aga värviliste loomakestega armsaid multifilmiseriaale on palju. Miks just siis „My Little Pony“ on sellise populaarsuse saavutanud? Ilmselt tuleb vaadata andekate kunstnike ja stsenaristide poole. Ponide maailm on suur ja keeruline, andes paraja fantasy-maailma mõõdu välja. Siiski jääb see muinasjutuks, kuna sisaldab ilmselgeid muinasjutulisi elemente. Tegelaskujud on huvitavad ja koloriitsed (oluliselt sügavamad, kui Ameerika multifilmikangelased tavaliselt), nende tegevus on kohati naljakas, kohati pakub mõtisklusainet. Tegevus varieerub laialt, pidutsemisest ja omavaheliste probleemidega tegelemisest maailma päästmise ja koletistega võitlemiseni välja. Ei ole tavapärast ameerikalikku rumalat või vägivaldset nalja, lood tuletavad rohkem meelde kirjandusklassikat nagu näiteks "Muumitrolli" ja "Karupoeg Puhhi", või mõnd A. Lindgreni teost. Multifilmiseeriaid on praeguseks juba palju, tervelt seitsme hooaja jagu. Loomulikult leidub osi, mida teist korda ei vaataks, aga ka selliseid, mida tahaks aeg-ajalt üle vaadata. Kuid keskeltläbi ei jää see millegi poolest eelmainitud klassikale alla.

Väikeste ponide näol on loodud spetsiifilise iseloomu ja käitumismustritega fantaasiarass, mis on usutav ja inimestest selgelt erinev. Ja nad meeldivad paljudele. Ja nii ongi ponid läinud fännide loomingusse täiesti oma elu elama.

Üks lai valdkond, kust leiab palju fännide loodud ponitemaatikat, on videod. Näiteks selle muusikavideo instrumendid ja vokaali mängis sisse üks ja sama teismeline tüdruk ja sellised varjuefektid, nagu selles öise lendamise stseenis, olid videos enne, kui originaalmultikas: https://www.youtube.com/watch?v=jW5n3k2VgZE

Fännide loodud südantlõhestav lugu pimedast pegasusevarsast Lumetilgast (Snowdrop) ei jää alla originaalseeriatele: https://www.youtube.com/watch?v=do6RDSwaWek .
Muidugi joonistatakse ponidest massiliselt pilte, tehakse nalju, lisatakse arvutimängudesse, neid kohtab paljudes rollides, totratest romanssidest kuni kõrbeks kuivava maailmalõpujärgse maastikuni, kus ponikarjad omavahel väheste ressursside nimel armutuid võitlusi peavad, kasutades lasereid ja rakette. Pildid:
https://fd-daylight.deviantart.com/art/SFM-FoE-Wasteland-Wanderers-55318... , https://aleximusprime.deviantart.com/art/Touched-by-Heaven-s-Light-46297... .

Loomulikult ei puudu ka fännikirjandus, mida kirjutatakse palju ja üldiselt muidugi algajate poolt. Aga leidub ka pärleid, mis ei jää klassikaks tõusnud ulmeteostest sugugi maha. „Projekt „Tähetolm““ on üks selline teos. Sünge sõjadraama, kus on hästi läbimõeldult käsitletud ühe ükssarviku kontakti tänapäeva inimestega.

Jutustus „Murtud“ käsitleb poni käe- (või kabja?) käiku pärast seda, kui ta on oma paradiisisarnasest utoopiakuningriigist eemale kistud ja sellise seikluse üle elanud ning sobib „Tähetolmule“ epiloogiks.