VALITSUSEKSPERT SEADIS SÕJAVÄE VANGISTATUD TULNUKATEST TEHTUD AMATÖÖRVIDEO KAHTLUSE ALLA; PAISTAB, ET VIDEOT ON TÖÖDELDUD. „MIS AJAST KASUTAVAD TULNUKAD ÜKSSARVIKUID?“
SENAATOR GOLEMAN NÕUAB TULNUKATEST SISSETUNGIJATE VASTU VÕITLEVATE TUNDMATUTE RELVAJÕUDUDE AMETLIKKU UURIMIST. „ERALDUSMÄRKIDE PUUDUMINE TÄHENDAB VASTUTUSE PUUDUMIST, MA EI LUBA OMA MAAL SELLISTE AKTSIOONIDE TOIMUMIST!“
6:33, 03.04.2015, Isolaator
Kaks luuki avanesid Videvikusära kambris kolksatuste saatel ning manipulaatorid sirutusid särisedes ta poole. Ta püüdis taganeda, kuid tagumik käis vastu kambri seina. Jälle lõi „ründa või lenda“ instinkt välja ning ta punnitas nii kõvasti kui suutis...
Ja peaaegu kukkus toolilt maha, kui ta ärkvele ehmus. Paar silmapilgutust ja ümbrus tuli Videvikusärale meelde. Olnuks see kõigest halb uni ja ärganuks ma kodus, mõtles ta kahetsusega, silmitsedes katsekambrit, kus ta eelmisel korral ärkas. Võinuks ka hullemas kohas ärgata...
Videvikusära pani võpatama kolksatus, kui uks sulgus ning Shen tema poole kõndis. Ta riided olid samasugused nagu eelmisel korral või liiga sarnased, et Videvikusära vahet teeks. Ja ta paistis natuke rahulikum ka.
„Tere hommikust, Videvik,“ naeratas Shen lahkelt. „Ma ei usu, et sa siin laua taga korralikult magada said. Jumala pärast, ma küll nii ei suudaks.“
Videvikusära pilgutas silmi ning nägi metallist lauda ja paberilehte kirjaga just seal, kus ta pea lebanud oli.
„Aah!“ karjatas Videvikusära ja hakkas oma nägu nühkima. „Ma jäin kirjutamise ajal magama! Kiri on nüüd segamini hõõrutud ja ma pean selle uuesti kirjutama! Ja mu nägu on tindine!“
„Videvik.“
„Ma pean terve päeva nühkima, et seda oma kasukast välja saada! Pluss ma ei taha paista nagu mingi rumal varss, kes määris näo, sest ta jäi märja tindi sisse magama! Mitte jälle!“
„Videvik!“
„Pealegi olen ma kindel, et printsess Celestia tahaks, et ma endast sulle ja su sõpradele hea mulje jätaksin, kuna olen esimene poni, keda te kunagi kohanud olete, ning kuidas ma saan seda teha SODITUD NÄOGA?“
„Videvik!“ Charles ei tõstnud küll häält, kuid see kõlas kalgimalt ja ta astus paanikas ükssarvikule päris lähedale. Alles nüüd märkas Videvikusära, kui pikk Charles on, ta tundis hirmugi, enne kui märkas naeratust paberilehte vaatava Charlesi näol. „Videvik, vaata oma kirja. Kas sa näed siin mingit sodi või plekke?“
Videvikusära hingas sügavalt ning tundis, et paanika vaibub, kuna selleks pole põhjust. Ta vaatas oma kirja Celestiale ega leidnud sealt jälgegi kujutletavatest plekkidest. Ta pilgutas korra silmi, vaatas Charlesi poole ja vakatas, kui taipas põhjust. „Tint... kas see kuivab kiiresti?“
Charles noogutas naerdes. „Muidugi. See tint kuivab sekunditega. Ma pakun, et seal, kust sa tuled, ei ole tindid sellised?“
„Meie tint kuivab veidi kauem... Seega ei ole seda mu näol?“ küsis Videvikusära, vaadates Charlesi poole. Mees raputas pead ja naeratas siiralt ning ükssarvik ohkas kergendatult. „Ikkagi tunnen, et tahaks dušši või üht head spaapäeva.“
Pärast hetkelist kõhklust ja kohmetut pilku rääkis Charles: „Tegelikult sellepärast ma täna siia tulingi. Videvik, see planeet, mida ma sulle eile õhtul näitasin, on minu maailm ja mulle tundus sinu reaktsiooni vaadates, et sa ei leidnud oma kodumaad sealt.“ Ta hääl oli hoolitsev ja aeglane ning kõik kinnitas teooriat, millele Videvikusära enne kurnatusest näoli lauale vajumist tulnud oli.
„Seal polnud mu kodumaad ega ühtki teist mandrit, mis sobiks mõnega mu kodumaalt. Seega olen ma teisel planeedil?“ küsis Videvikusära Charlesile otsa vaadates, et tabada mõnd märki pettusest.
„Oletatavasti. See võib olla šokeeriv ja ma ei saa sinu heaks rohkem teha kui olla koos oma sõpradega külalislahke, kuni...“ Charles kõhkles õigeid sõnu otsides. „Noh, kuni asjalood vähemalt rahunevad. Kui sa oled valmis, Videvik, võin ma su viia kohta, mille me sinu jaoks sisse seadsime. Mõned mu sõbrad juba ootavad seal ja ilmselt on neil sulle sadu küsimusi.“
Teine maailm, tähendab, et ma olen siin tulnukas, mõtles Videvikusära, kui ta kahtlus kinnitust leidis. Kuid Charlesi pakkumine rahustas kiiresti tema kasvava ärevuse. „Aitäh, see kõlab väga heldelt, aga ma ei tahaks teile...“
„Oh, aga ma ei aktsepteeri keeldumist. Olen kindel, et teadlased ei lase mul loo lõppu kuulda, kui nad pole oma küsimustele vastuseid saanud.“ Charles naeratas taas ja järgmine Videvikusära hirm kadus. „Sa oled teretulnud ja võid jääda nii kauaks kui vaja ning mu sõbrad oleksid väga tänulikud su vastuste eest, mis võivad neid nende töödes aidata.“
„Ma aitan hea meelega, kui saan,“ nõustus Videvikusära kohe, hüppas toolilt maha ja ringutas. „Mul on ka teie rahva kohta palju küsimusi. Ma mõtlesin, et peaksin kirjutama raamatu sellest, mida ma siin näen. Tunnen end rumalalt, et pole seda juba küsinud: kuidas teie rahvas ennast nimetab?“
Charles pöördus ja suundus ukse poole, kutsudes Videvikusära järgnema. Ta kergitas kulmu, kui Videvikusära kirja telekineesi väel rulli keris ja klambritega kinnitas, enne kui temale järgnes. „Noh, liigina me nimetame end inimesteks. Rassi poolest olen ma asiaat.“
„See erineb... oh! Nagu pegasused, ükssarvikud ja maaponid on sama liigi erinevad rassid. Kui palju inimrasse olemas on?“
Küsimus võttis Charlesi sõnatuks, kui nad uksele jõudsid. „Pegasused, ükssarvikud ja maaponid?“ küsis inimene uskumatul ilmel. „Maa ponid? Videvik, seega sa tead meie planeedi nime?“
Videvikusära kergitas tema erutatud küsimuse peale kulmu ja raputas aeglaselt pead. „Maa. Meie planeedi nimi on Maa. On üllatav kuulda seda sõna kirjeldamas inimrassi, keda meil kunagi pole olnud.“
Videvikusära avas suu, kuid sulges selle, et kaaluda oma sõnu. „Ma arvan, et see võib olla tõlkeloitsu pärast, mis me keeli seob. Seda sõna kasutame mitmel moel, see tähendab maapinda, maailma. Maaponisid nimetatakse niimoodi seepärast, et nende maagia ja anded on seotud maailmaga, nagu pegasuste maagia on seotud taevaga.“
„Ah, saan aru. Teadlased ilmselt küsivad samuti sinult seda, kui me kohale jõuame, ja ma arvan, et neil on veel palju küsimusi,“ noogutas Charles. Ta toksis ukse ühel väiksel osal pika numbri ja nii kiiresti, et Videvikusära ei jõudnud jälgida. „Ja vastuseks sinu küsimusele: siin on palju rasse ja neis omakorda kümneid variatsioone. Suurimad erinevused on seotud füüsilise välimusega, nagu näiteks nahatoon, juuste ja silmade värv ning näokuju.“
Ilma hoiatuseta libises uks lahti, tuues nähtavale koridori. Kaugemal paistis koridoride ristumiskoht, kust sai teistesse ruumidesse, kuid kaks haru olid blokeeritud luukidega, millel oli punane kiri. Ainult üks tee oli vaba. Inimene astus koridori ja viipas Videvikusära järgnema.
Videvikusära kõndis järele, kuid kõhkles, kui avastas, et nad ei ole enam üksi. Veel kaks inimest olid koridoris. Nad kandsid pakse liigendatud veste ja hirmuäratavaid nägu katvaid kiivreid. Vöödel ja jalgadel oli hulgi taskuid ja kotikesi. Ühe küüniste vahel oli suur metallist riist, mis paistis nagu karp, millest ulatusid välja kaks metallist toru. Teine kandis kaht väiksemat riista, üks paistis olevat samasugune kui see, mis oli Charlesil, kui nad esimest korda kohtusid, ning teine oli nagu hõbedane haamer, mille peast ulatusid välja mingid orad. See riist tundus tuttav, kuid Videvikusära polnud kindel, kust, seega hoidis ta nüüd rohkem Charlesi lähedale.
„Kas need on ka su sõbrad?“ küsis Videvikusära kõhklevalt ja Charles noogutas.
„Ma arvan, et on. Tema on kapral Harris,“ osutas inimene kahe riista kandjale, kes noogutas kergelt, kuid vaikis, „ja see on reamees Jenkins. Nad saadavad meid meie lühikesel jalutuskäigul ruumini, mille me kohandasime sinu jaoks.“
„Paistavad nagu valvurid,“ nentis Videvikusära, vältides näota maske. Kaks inimest pöördusid teineteise poole, kuid ei rääkinud. Võib-olla ka rääksid, kuid mitte nii, et ükssarvik võinuks kuulda või aru saada.
„Oh ei, nad on korrapidajad,“ naeris Shen kavalalt. „Pakun, et kui sa koolis olid, olid seal ka täiskasvanud, kes valvasid, et keegi lollusi ei teeks, eks? Nad on siin valvamaks, et ma ei jookseks ega tekitaks pahandusi.“
Kaks inimest vahetasid jälle pilke, kuid ei rääkinud.
„Saan aru. See võib vajalik olla,“ proovis Videvikusära kõlada veenvalt, üritades varjata oma kahtlusi, et talle valetatakse. Ta vahetas teemat: „Olen tahtnud teilt küsida, kuidas te neid nimetate. Need ei ole küünised...“
„Hm? Me nimetame neid käteks. Oleme planeedil üks vähestest liikidest, kellel need on. Noh, käed ja pöidlad. On väidetud, et käed tagasid meie liigile edu, sest...“
Videvikusära kuulas vaid pooleldi. Ta püüdis küll tähele panna, kuid teda painas inimene hõbedase riistaga. Ta vaatas hajameelselt üle õla ja nägi, et inimesed järgnevad. See oli viimane piisk.
Majad põlesid ta ümber.
Kolm inimest said surma teisel pool lagedat.
Suur putukas lömastus ta ees.
Vari langes ta peale.
Ta vaatas üle õla ja nägi veel ühte turvises inimest, kes sihtis teda hõbedase riistaga.
Valusööst ja pimedus.
Ta ärkas klaaspurgis, ümbritsetuna ebasõbraliku ilmega inimestest.
Luugid seinas avanesid ning metalljäsemed haarasid ta järele...
„Videvik?“ küsis Charles, kuid ta ei kuulanud enam. Ta silmad venisid suureks ja ta hakkas närviliselt hingeldama.
„Videvik, kuula mind. Hinga sügavalt sisse ja vaata mind. Hoia tagasi, kapral, sa ajad ta paanikasse!“
Inimene hõbedase riistaga pomises midagi ja tõmbus tagasi. Teine tõstis oma metallist riista ta poole ning astus kõrvale. Charles oli kusagil lähedal ja rääkis rahulikult, kuid äreval toonil. Videvikusära ei kuulanud sellest midagi, tema mõistuse oli haaranud üksainus järeldus: tuleb põgeneda!
Lausumata sõnagi, sööstis ta minema. Õunarüüp ja Vikerkaaresööst võinuks vaimustuda sellest kiirusest, mille ta nii lühikese maaga kogus, kui ta poleks jooksnud otse vastu seina ja kustunud kui lambike.
--
Videvikusära ärkas tuttavliku peavaluga, õnneks vähemalt kenas pehmes voodis, jääpakk muhu peal. Ta avas aeglaselt silmad ning nägi beeže seinu ja rahustavat kollast valgust, mis tuli laest, ning ta taastekkiv paanika taandus veidike. Ma ei ole jälle selles... kohas. Aga kus ma olen?
Ükssarvik tõstis aeglaselt pea, uurimaks ümbrust. Ta voodi oli avara ruumi nurgas, mille lagi oli vähemalt kolm korda temast kõrgemal. Teises nurgas oli väike seintega eraldatud ruum, mille keskel oli äravool ja seina küljes ilmeksimatult dušš. Väljaspool oli virn beeže rätikuid. Videvikusära pilk libises lauale ja toolile, mis sarnanesid eelmise ruumi omadega; ainsad asjad laual olid virn pabereid ja kirjatarbed. Mõni pliiats oli sarnane nendega, mida ta eile kasutanud oli, kuid seal olid veel teised, värvilised. Laua vastas oli hiiglaslik peegel, millesarnane maksnuks kodumaal kümneid tuhandeid.
Tuttavlik lehekeeramise sahin tõmbas Videvikusära tähelepanu peeglilt lauale toa kaugeimas nurgas. See oli ruudukujuline ja kaunistamata, neli lihtsat tooli ümberringi. Charlesi tuttav kogu istus ühel, kulunud raamat käes. Ta tõstis pilgu, kohtas Videvikusära silmi ja naeratas lahkelt, kuid veidi väsinult. Videvikusära püüdis tõmbuda tagasi teki alla peitu, kuid siin polnud enam võimalust kaduda. Charles tõusis, võttis ühe toolidest ja tõi selle voodi kõrvale. Ta istus pikalt ja silitas raamatut enda käes.
„Kuidas sa end tunned? Sa said seal vist kõvasti haiget,“ küsis Charles ebalevalt. Ootamata vastust, jätkas ta: „Mul on kahju, et sind niimoodi hirmutati, ja ma ei taha sind enam hirmutada. Kuid ma tunnen, et sa peaksid teadma kogu tõde. Inimestest, ma mõtlen.“
Ta kogus pikalt mõtteid ja jätkas: „Mõne aja eest rünnati inimkonda väljastpoolt meie maailma. Nende tulnukate rünnakud olid julmad ja halastamatud, nad tapsid või röövisid kõik, kes ette jäid. Mina ja mu sõbrad koondusime, et kaitsta meie maailma. See on meie ainus eesmärk: kaitsta inimesi tulnukatest sissetungijate eest. See on alati tähendanud kõigi mitteinimeste alistamist relvade ja jõuga ning ellujäänute „ülekuulamist“, saamaks kasulikku teavet... kuni praeguseni. Videvik, sina oled esimene ja ainus intelligentne mitteinimene, kes ei taha meile otsekohe haiget teha, ning see on tekitanud segadust. On mõned, kes tunnevad, et sind ei tuleks kohelda teistmoodi kui teisi tulnukaid, kuid nemad on vähemuses. Teised on väga uudishimulikud ja tahavad sinult õppida. Mina olen üks nendest.“
Ükssarvik kuulas ja tundis ära paljud selgitused, mida ta oli varem kuulnud. Ta oli läbinägelik ja sai aru, et paljud neist selgitustest olid ilustatud.
„Ma olen seega vang?“ küsis Videvikusära. Tal ei õnnestunud varjata hirmu oma hääles.
„Praegu oled sa külaline ja sinu ohutus on meie mure. Nagu meiegi ohutus.“ Inimene pani raamatu voodile, tõstis prillid eest ja pühkis peoga üle näo. Vaatamata naeratusele, paistis ta sel hetkel eriti vana. „Videvik, selle põhjal, mida sa oled rääkinud, tundub mulle, et teie kultuur on väga tolerantne, aga kas sa isiklikult oled kunagi kohanud kedagi, kes kuidagi ei sobitu massi?“
„Jah,“ vastas ükssarvik. Oli raske unustada, kuidas Ponyville reageeris, kui Zecora linna tuli. „Kõik kartsid, kuni me teda tundma õppisime.“
Charlesi naeratus paistis nüüd vähem sunnitud, sest tal oli sarnane kogemus. „See on osa probleemist, mis meil, inimestel, on. Kui me kardame, siis me lajatame.“
“Ma arvan, et mõistan. Mul on sõber, kes tihti aitab vigastatud loomi, ja ta on alati nõudnud, et talle antaks teada, kui mõni vigastatud loom leitakse, mitte ei püütaks neid ise aidata. Ta ütles, et enesealalhoiuinstinkt võib ka armsa looma koletiseks muuta,“ vastas Videvikusära silmi pilgutades ning lisas kiiresti: „Mitte et ma võrdleks inimesi koletiste ja loomadega!“
Charles lõi käega. „See oli näide, millest ma hästi aru ei saa. Meie, inimesed, oleme nii arenenud, et me peaaegu ei juhindugi enam instinktidest. Ja ehkki ma ei tahaks seda tunnistada, aga maailm on lihtsalt liiga hirmul selleks, et sul oleks seal ohutu jalutada.“
„Sa paistad üsna kindel selles, et su rass võib niimoodi lajatada, kui kardab, kuid tundub, et sina ei karda,“ nentis Videvikusära.
„Kartsin küll, kui sind esimest korda nägin. Ma kasvasin üles suure hirmu ajal ja ma tahan rohkem teada sellest võimest, millest need su erilised nipid tulevad,“ vastas inimene. Ta näpistas nina ja muigas. „Ma loodan, et ei hirmutanud sind. Inimene kui rass on ühtviisi võimeline nii suurepärasteks kui ka koletuteks asjadeks, ma lihtsalt püüan panna sind aru saama, miks sa pead praegu siin olema.“
„Räägi mulle sellest,“ ütles ükssarvik pärast pausi.
„Millest?“
„Inimestest.“
Charles maigutas pikalt suud ja sügas lõuga ning lausus lõpuks: „Ma võiksin rääkida sellest ilmselt aastaid. Inimkonnast.“ Siiras naeratus ilmus ta näole ja ta jätkas: „Ma ju ütlesin, et ma konstrueerin ja ehitan asju? Äkki räägiksin sulle sellest hetkest, mil ma taipasin, et just seda ma teha tahangi?“
Videvikusära noogutas innukalt ja Charles jätkas: „Inimkond on tööriistu kasutav mõistuslik liik. Me kujundame maailma, kasutades riistu, mida me loome. Kui ma olin laps, toimus asi, mida paljud peavad suurimaks saavutuseks meie ajaloos. Me lahkusime oma planeedilt ja maandusime Kuul.“
Sellega lahvatas Videvikusära pähe tuhat küsimust ja tal oli raske sundida end mitte vahele segama. Minutiga olid kõik viimase päeva hirmud, mis ükssarvikut jälitasid, mattunud uute ja uute küsimuste alla. Mattunud, kuid mitte kadunud.
--
10:45, 03.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Videvikusära eluruumi uks avanes ja sulgus ning Shen jättis ükssarviku tema elukorraldusega tutvuma. Tema korter moodustas poole värskelt ristitud Tähetolmu laboratooriumist, teine pool oli mõeldud uurimiseks ja katseteks Videvikusära osavõtul. Tõenäoliselt sündis see kõik Sheni entusiasmist pärast pikki mõttevahetusi ükssarvikuga.
Kohe järgmise ukse taga oli ruum, mis oli spetsiaalselt mõeldud Videvikusära jälgimiseks ja sisaldas jälgimisaparaate teisel pool ühepoolset peeglit. Ülejäänud ruum oli tühi ja mahajäetud, Shen viskas sellele vaid hetkelise pilgu ja suundus Videvikusära ukselt jälgimisruumi.
Seal oli kolm inimest: doktor Vahlen, Mills ja Ngo vaatasid läbi peegli ning uurisid erinevaid ekraane. Mõned neist olid filtritega, mis püüdsid muuta pilti, et lahutada ja näidata Videvikusära maagia saladust. Moira häiritud ilmest paistis, et ta ei olnud saanud seda teavet, mida tahtis.
„Kas kõik töötab korralikult?“ küsis insener, saades juhtivteadlaselt vastuseks tuima pilgu.
„Ma tean, et sa olid nii põhjalik, kui need toodi, aga kas sa katsetasid aparatuuri enne paigaldamist?“ Seekord oli Sheni ilme kindlam ja Vahlen jätkas, tõmmates veidi tagasi: „Aparatuur ei näita mitte midagi ebanormaalselt. Mitte midagi! Jah, tavalised kaamerad võtavad üles anomaaliaid subjekti sarve ümber, kui ta midagi sellega teeb, aga selle nägemiseks aitab me oma silmadestki.“
Shen libistas pilgu üle ekraanide ja nägi, kuidas Videvikusära sättis telekineesi abil asju laua peal. Nagu juhtivteadur ütles, piisas tavakaamerast, et näha kõiki telekineesi nähtavaid mõjusid.
„Ma ootasin, et midagi hakkab paistma, aga siin lihtsalt ei ole mitte midagi, mis vihjaks, kuidas ta seda teeb. Ei mingit radiatsioonitõusu, energiavälgatusi, soojuskiirgust. MITTE MIDAGI! Võiks nagu eeldada, et selline füüsikaseaduste eiramine jätab mõõdetavaid tõendeid,“ jorises Vahlen monitore vaadates.
„Äkki ta kasutab energiat, mille vorm pole siin ilmas levinud, ja äkki seetõttu ei saa me seda mõõta? Või ta suudab kasutada energiat, millest meie ei tea, kuna meil pole sellele ligipääsu? Mõlemal juhul arvan ma, et Videvik võib teile täpselt öelda, kuidas ta seda teeb, ja väga põhjalikult. Ta räägib, et maagia on tema õpingute eriala seal, kust ta pärit on,“ rääkis Shen süüdlaslikul ilmel, vaadates juhtivteadlase haput nägu, kui ta kasutas ükssarvikust rääkides „subjekti“ ja „selle“ asemel nime ja asesõna „tema“.
„Minu küsimused võivad oodata ja kõik hüpoteesid pole veel ammendunud. Teised on palju innukamad end tulnukaga samasse ruumi sulgema,“ lausus Moira veel hapumalt, vaadates teisi teadlasi. Kim Ngo ja Joel Mills vaidlesid vaikselt, kuid tuliselt, enne kui märkasid, et teisedki nende arutelu jälgivad.
„Aeg otsustada,“ ütles Kim viimaks.
„Muidugi,“ vastas Joel süngelt.
Mõlemad teadlased tõstsid rusikad, raputasid neid kolm korda. Joel avas peopesa ja Kim moodustas sõrmedega „V“.
„Jess!“ hüüdis Kim lõbusalt.
„See on juhus! Kaks kolmest!“ urises Joel ja mõlemad raputasid uuesti rusikat.
„Ma loodan, et mind pole rohkem tõlkima vaja. Pean minema tagasi töökotta. Aga homme olen valmis aitama,“ ütles Charles, pöörates pilgu ära kahelt haritud täiskasvanult, kes langetasid tähtsat otsust koolipoiste mängu abil.
Moira eiras püüdlikult kolleege. „See ei tohiks olla probleem. Kes mängu võidab, see on vabatahtlikult nõus tõlkima, kui subjekt on valmis oma mõju talle jagama. Ma kahtlustan, et mängu võitja saab esimese võimaluse küsida oma valdkonna teemades. Kuigi nüüd jätkame meie subjektiga, on vajalik, et sa käiksid uuesti arsti juures, enne kui naased oma kohustuste juurde. Me ei saa lubada siin teist sellist intsidenti, nagu Euroopas juhtus.“
„Aru saadud, projekti turvalisus on esmatähtis,“ nõustus Shen.
„Ma rääkisin komandör Bradfordiga sellest. Kui sinust ei leita ülevaatusel ühtki kahtlast märki, siis annab ta meile mõned vabatahtlikud, et kergendada igapäevast tõlkimist. Kui see õnnestub, siis kujutan ette, et võiksid naasta täielikult oma inseneritööle ega pea selle pärast enam muretsema.“ Moira pilk oli nüüd tema peal ja Shen teadis täpselt, mida ta selle juures mõtles.
„Mul on endiselt pause ja vaba aega ning see pole mulle probleem. Ma arvan, et Videvik rõõmustaks mõne vestluse peale ja tundub, et ta vajab sõpru.“
Moira pööritas silmi ja vaatas kõrvale. „Võib-olla on Videvikul aeg õppida, et siin ei saa alati kõike, mida tahame.“
--
18:00, 03.04.2015, nõupidamisruum.
„Tea, miks me jälle siin oleme?“ küsis Lana Jenkins Mattilt, kes nägi vaeva enesekontrolliga, et mitte naist vait käratada. „Kas selle pärast, et sa Sheni lemmikloomal kõhu lahti hirmutasid? Oletan, et see on saavutus, mille üle iga sõdur uhkust võib tunda. Hirmutada abitul loomal hing välja. Mis järgmiseks? Lööd mõnd kutsikat?“
„Reamees, kas sulle tuleb jälle meelde tuletada, mida tähendab „Salastatud“?“ vastas Matt, viidates pilguga kolmandale inimesele ruumis. Pavel Drõžimski, raskerelvade spets, lamaskles toolil, lõug rinnal ja käed risti, ning kasutas juhust kergeks uinakuks enne tormi. Kahju, et mina tukkuda ei saa, mõtles Matt, kui latatara ta kõrval uuesti alustas.
„No kuule, siin oleme ainult mina ja sina ja Dee, ja Dee on praegu levist väljas,“ vastas Lana. „Mis sa arvad, mis see oli? Surmkindel, et see pole Maalt, aga ma olen üsna kindel, et tal polnud pahadikega ka mingit pistmist. Ja kas nägid neid suuri silmi? Jumala pärast, ma ei usu, et ma suudaksin millegi nii armsa suunas päästikule vajutada.“
„Jajah,“ vastas Matt hajameelselt, meenutades, kuidas ta neid silmi esimest korda kohtas.
Matt hiilis kuni veoauto nurgani ja piilus selle tagant. Tulnukas, millist ta kunagi varem näinud ei olnud, tegi endast parima, et hiilida parkimisplatsil edasi, ehkki ta sammud polnud kuigi vaiksed. Harjunud liigutusega heitis Matt automaadi seljale, haaras püstoli ja uinuti, pöördus ümber nurga, et tulnukas uimastada, ning... nägi, kuidas kolm tsivilisti hakiti krüsaloidi poolt.
Enne kui Matt vandudagi jõudis, sööstis krüsaloid tema peidupaiga poole. Siin ei olnud aega põgeneda ega automaati haarata. Sitikas võis sekunditega... Ja uus tulnukas karjus. Sähvatus pimestas sõdurit ja maapind murenes jalge all. Paari pilgutuse järel oli nägemine piisavalt taastunud, et näha plekke ja kehaosi kohas, kus sitikas oli just olnud.
Uus tulnukas istus muljetavaldava kraatri ees ning sõdur kasutas juhust. Kolm kiiret sammu ja ta oli uinuti laskeulatuses. Hirmuga märkas ta, et tulnukas pöördub tema poole, ja ta vajutas päästikut. Oleks ta kõhelnud, siis ilmselt oleks need võimatult lillad hirmu ja pisaraid täis silmad ta halvanud...
Küünarnukitorge tõi ta tagasi olevikku, Lana küsimus: „Ongi nii?“ pani ta aru saama, et võib-olla peaks ta sellele tähelepanu pöörama.
Enne kui keegi neist vastata jõudis, avanes uks ning sisse astus leitnant Fowler ja tema järel komandör Bradford. Matt ja Lana tõusid, andsid au ja vaatasid üllatunult Pavelit, kes edestas neid mõlemaid auandmises. Kaks ohvitseri vastasid auandmisele ja sõdurid võtsid taas istet, ootamaks, mis järgneb.
„Esiteks tahan tänada esimest löögirühma suurepärase edu eest eilsel missioonil ja samuti järgmistel juhtumitel siin baasis. Harrise elus vang pakub huvitava võimaluse XCOM-ile ja teadlased saatsid tänusõnad.“
Enne kui Matt küsida jõudis, Bradford jätkas: „Lee ja Anderson on väljaspool ohtu ning on nüüd taastumas. Konservatiivseil hinnanguil läheb vähemalt kaks nädalat, enne kui nad saavad teenistusse naasta. Neil on muljetavaldavad armid ja mõned väärtuslikud kogemused lahingust.“
Kuna rohkem küsimusi ei olnud, astus Bradford ette ja vaatas igale sõdurile mõtlikult otsa. „Te olete kõik teinud mulle au ja täitnud ülesandeid suurepäraselt. Seepärast olete esimesed, kellele annan võimaluse võtta vabatahtlikult üks eriline ülesanne. Ma ei saa täpsustada, mis see ülesanne on, kuid kinnitan, et sellele kulutatud aja eest makstakse. Ülesanne ise on rohkem orienteeritud katsetamisele ja luureandmete kogumisele kui lahingule ning toimub tõenäoliselt väljaspool teie treening- ja puhkeala. Igaüks, kes ei soovi osaleda, võib ruumist lahkuda ja jätkata tavalist teenistust. Kaht vabatahtlikku on vaja.“
Pärast pikka vaikust teatas Lana: „Olen valmis.“
Kõigi simad langesid Mattile ning ta tundis kohe, kes see teine „vabatahtlik“ olema peaks.
--
7:04, 04.04.2015, B3F idakoridor
Laia naeratusega saabus Charles Shen Tähetolmu laborisse. Kaks valvurit seisid sissepääsu juures ja jälgisid teda. Lõhn, mis levis inseneri käes olevast kohvitassist, pani valvurite ninasõõrmed laienema ning see vaatepilt pakkus talle pisut lõbu.
„Hommikust, poisid, ei teadnud, et passite siin ka sel hommikul. Kui hommegi töötate, toon termose,“ ütles Shen sõbralikult, nähes nende nägudel kerget tänulikkust. „Poisid töökojas keetsid kohvi, mis võib betooni augu põletada. Üks lonks seda ja te olete mitu päeva üleval.“
See pani valvurid muigama. Insener naeratas neile vastu ja astus uksest sisse.
Kim ja Joel olid laboris toimetamas ning mõlemad paistsid rohkem kui natuke mures.
„On probleeme?“ küsis Shen lähenedes. Teadlased vahetasid pilke ja vaatasid insenerile otsa.
„No kui sina nüüd siin oled, siis loodetavasti mitte,“ vastas Kim ebakindlal häälel. Shen kergitas kulmu ja Kim jätkas: „Doktor Millsil oli eile võimalus Videvikusäraga rääkida ja ta sai väga palju teada tema maailma rassidest.“
Ta olekus paistis veidi pahameelt ja Shen pidi muiet varjama. Paisitis, et Joel oli võtmas nende mängus revanši.
„Selle kõneluse käigus küsis Mills, kas Videvik võiks joonistada neist asjust, millest nad rääkisid, pilte, ja ta nõustus. Ta joonistab neid juba viimased 19 tundi ja ta pole viimasel ööpäeval maganud.“ Kim paistis murelik ja vaatas kolleegi poole. „Joel püüdis talle auku pähe rääkida, et ta puhkaks veidi, kuid ta nõudis, et teda lastaks jätkata, kuni ta kõik valmis saab. Me lootsime siis, et äkki lähed sina ja räägid temaga.“
„Eks ma vaatan, mida teha annab.“
Insener suundus Videvikusära korteri poole ja kadus teadlaste vaateväljast. Uks avanes ja nähtavale tulid laialipaisatud paberid, kõik täis eksootilisi ja värviküllaseid kujundeid. Shen astus ettevaatlikult segaduse vahel samme seades Videvikusära laua poole.
„Oh, hei, Charles! Nägin eile üht su sõpra, tema nimi on Joel Mills. Tal oli palju küsimusi ponide, greifide, draakonite ja sebrade ja libalaste ja...“ lobises Videvikusära ning hingas sügavalt sisse. Ta keeras pead aeglaselt Sheni poole nagu õudusfilmis. Ta lakk oli sassis ja silmad pöörased. „Kas see on... kohv?“
Enne kui insener vastata jõudis, käis välk ja pauk ning Videvikusära seisis otse tema ees. Teleportatsioonist tekkinud õhulaine lennutas paberid põrandalt õhku ja peaaegu summutas kolina, kui telekineesist vabanenud pliiatsid lauale kukkusid. „Sa tõid mulle kohvi?! Oh, Charles, sa oled parim pon... inimene maailmas! Just kohv on see, mida ma vajan, et lõpetada need pildid Joeli jaoks. Sama tempoga oleks mul vaid üht päeva vaja, et need kõik lõpetada.“
„Videvik.“
„Ma arvan, et Joelil on raske ette kujutada mõnd liiki, mida ma mainisin. Ta püüdis tõesti parimat, kuid aeg-ajalt on mul tunne, et visuaal on parim viis, kirjeldamaks midagi uut. Uusi liike, uusi mõisteid, uusi... Kõike!“
„Videvik.“
„Algul olin ma tõesti mures, et ma ei saa aidata või kasulik olla, kuid ma olen õnnelik, et saan Joeli nii palju aidata. Ta mainis, et täna pidi tema teine sõber mind külastama, ning kui ma ei saa valmis, siis peab Joeli töö ootama ja ka selle uue sõbra töö peab ootama. Ma ei taha, et keegi peaks ootama!“
„Videvik!“
Äkiline hüüatus katkestas ükssarviku loba ja hull ilme asendus vähehaaval murelikkusega. Shen naeratas.
„Videvik, ma olen kindel, et raamatukoguhoidjana ei saa sa lasta mööda võimalust lugeda üht klassikalist raamatut minu maailmast? See on üks noortele kirjutatud fantaasialugu, mida on viimasel kümnendil lugenud miljonid inimesed. Joel arvas, et sa võiksid lugeda, kuni ta tutvub töödega, mida sa seni teinud oled,“ rääkis insener, näidates ükssarvikule kulunud pehmekaanelist raamatut.
Too vaatas kulunud kaasi, tema silmad lõid särama ja ta tõstis pilgu taas Sheni poole.
„JAH!“ karjus Videvikusära ning kulunud raamat tõusis Sheni käest õhku. „EI! Ei, ma ei saa lasta mööda seda võimalust. Aitäh, Charles! Aitähaitähaitäh!“
Ta hull ilme tuli silmadesse tagasi ja ta hakkas laua poole minema, kui Sheni sõnad ta peatasid.
„Minu arust pole laud just mugav koht lugemiseks, tavaliselt loen ma voodis.“
„Sul on täitsa õigus! Sa oled väga nutikas! Kas kõik inimesed on nii targad nagu sina? Sa kindlasti tead palju...“ Ükssarvik sättis sammud voodi poole, hüppas üles ja kustus vähem kui kümne sekundi jooksul. Raamat kukkus ta kõrvale, kui ta maagia kustus, ja Shen muigas ühepoolse peegli suunas.
Charles pani kohvi lauale ja hakkas koristama pabereid, uks avanes ja kaks lummatud teadlast astusid vaikselt sisse. „See oli geniaalne,“ lausus Joel, asudes koristama. Kolmik töötas vaikselt, korjates üles pilte. Insener imetles iga pildi üksikasjalikkust ja värve. Ta käes oli pilt teisest isendist Videvikusära liigist, see oli valge ükssarvik laitmatult seatud lilla lakaga ja pilguga, mis paistis flirtiv. Paremasse nurka olid joonistatud kolm teemanti, mis sarnanesid mustriga illustratsiooni puusal.
„Ära muretse, me sordime neid veel. Mulle tundub, et me alahindasime uut kolleegi, kui küsisin talt mõned pildid. Ma ei tee seda viga enam,“ muigas Joel, pannes virna pabereid lauale. Ta heitis pilgu Kimile, kes oli koristanud paberid voodi juurest ja seisis nüüd, ainitine pilk magaval ükssarvikul.
„Kui see ei oleks kümnekordselt salastatud ega tähendaks eluaegset vanglat, tahaksin neid pildistada ja õelastele saata. Nad armastaksid mind igavesti,“ sosistas ta pilte imetledes. Charles ja Joel itsitasid. Kahtlemata oli see üks armsamaid juhtumeid kõigi nende mitme kuu tapatalgute ja raske töö kõrval XCOM-is.
--
14:23, 04.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Videvikusära rassis lauast eemal, püüdes täita järgmist ülesannet. Miski polnud tähtsam. MITTE MISKI.
„Videvik,“ kuulis ta Astla häält oma selja taga. „Videvik, sa unustasid midagi. Sa unustasid midagi väga tähtsat.“
Videvikusära vaatas üle õla, et küsida täpsemalt, kuid nägi draakonipoisi asemel tohutut putukat mõõgasarnastel jalgadel tema poole sööstmas. Silmapilgu pärast on ta siin koos oma veriste küünistega.
„Siin ei ole ohutu,“ ütles koletis Astla häälel enne, kui lömastus hunnikuks siplevateks jäsemeteks ja vereks.
„Miks sa seda tegid, Videvik?“ küsis Astel ning Videvikusära langetas pilgu ja nägi oma assistendi lömastatud keha ja reedetud nägu. „Ma mõtlesin, et me olime sõbrad.“
Ta püüdis taganeda, tundes õudust oma teost, ja... avas silmad.
Astla purustatud laip oli kadunud, kuid ümbrus oli ikka võõras. Voodi, peegel, laud... Tasapisi tulid hiljutised sündmused meelde. Ma joonistasin Joeli jaoks, siis tuli Charles külla ja andis raamatu, siis... Videvikusära pilk langes kulunud pehmekaanelisele ta kõrval voodis ja ta sai aru. Kaval, väga kaval, Charles.
Videvikusära pahameel sellest vahelesegamisest ja õudus koledast unenäost asendusid kiirelt tundega, et ta oli liiale läinud. Rahulikult, rumal sälg, rahulikult. Kui sa suudad möllata mitu päeva ilma magamata, ei tähenda, et sa ilmtingimata peaksid. Inimesed mõtlevad nüüd, et ma olen segane töönarkomaan. Ükssarvik tundis jälle arusaamatu paanika tõusmist, kuid ta surus selle alla ja hingas sügavalt. Siis vaatas ta toas ringi.
Segadus, mida ta ähmaselt mäletas, oli kadunud, kõik ta joonistused olid ilusti laual virnas, värske komplekt pliiatseid ka kõrval. Laual olid kauss puuviljadega ja paber, millel inimkeeles käsitsi kirjutatud teade ja karikatuurne joonistus, milles ta tundis ära Joeli. Üks käsi oli tal rusikas ja pöial oli püsti. Videvikusäral polnud aimugi, mida see žest tähendama peaks, aga kujutatud inimese naeruilmest sai ta aru, et see tähendas midagi head.
Videvikusära pilk peatus puuviljakausil ja viinamarjadel selle sees. Üks neist hõljus talle suhu, kui ta tooli hüppas. Ta hakkas just proovima kirja dešifreerida, kui uksekell helises ja kaks inimest saabusid.
„Päevast, Videvik,“ naeratas Joel. „Magasid hästi? On see teie liigi kohta normaalne, töötada nii kaua ilma magamata?“
Kui eile oli inimene valges laborikitlis, millel vaid nimesilt, siis täna oli ta riides nagu Charles: maastikuvärvi ja punase lipsuga. Nagu Charleski, oli ta peaaegu karvutu, ainult halle juukseid oli ta peas rohkem. Prillid ja nina olid teistmoodi. Teine inimene ütles midagi, millest Videvikusära aru ei saanud, ja ta silmad uurisid uustulnukat põhjalikult.
Ta oli Joelist lühem ja pikkade süsimustade juustega ning ta näokuju ja nahatoon olid teistmoodi. Õlgadest oli ta peenem. Kas see ongi mõnest teisest rassist, kellest Charles rääkis? Või on ta naissoost, mõtles Videvikusära hajameelselt, keskendudes vestlusele.
„Noh, mitte päris nii. Enamik ponisid ikka toimetavad tavalises ajarütmis, teevad päeval tööd ja öösel puhkavad. Kui ma töötan mingi projekti kallal, kipun ma liiale minema, kuigi sõbrad soovitavad rahulikumalt võtta. Aga mõnikord ma unustan,“ naeratas Videvikusära häbelikult ja koputas kabjaga pead. „Ma loodan, et see, millega ma lõpule sain, on sulle abiks, Joel.“
„Rõõm kuulda. See, mille sa joonistanud oled, oli väga abiks. Kasutasin võimalust neid andmebaasidesse skaneerida, eilsest saati tegelen ma neile kirjelduste lisamisega. Pean ütlema, et ma ei kujutanud ette, et ma oma karjääri jooksul saan rääkida ükssarvikuga ükssarvikutest,“ rääkis Joel ebakindlal ilmel naeratades.
„Miks siis?“ küsis Videvikusära.
Enne kui teadlane vastata jõudis, köhatas uustulnuk ja vaatas Joeli rangelt.
„Ah, ma kardan, et see oli minust ebaviisakas,“ vabandas Joel. „Tema on doktor Kim Ngo, minu kolleeg. Nagu ma eile mainisin, on minu eriala ksenobioloogia ja Kimi eriala on käitumisteadus. Ta tahab mõnest asjast sinuga rääkida. Mina olen siin tõlgiks.“
„Tõlk? Milleks? Poleks ju raske kasutada loitsu ka tema peal.“
„Ma kardan, et see on meile probleem. Või võib olla probleem. Me ei tea veel,“ otsis Joel sõnu ja tõmbas hinge. „Ma saan aru, et sellist võimet on mugav kasutada, kuid kuni me ei ole sada protsenti (täiesti?) kindlad, et sellega ei kaasne halba mõju, tundub meile, et parem on seda kasutada nii vähe kui võimalik.“
Videvikusära vangutas murelikult pead. „Tõlkeloitsu on kasutatud üle tuhande aasta ja ma ei tea, et see kellelegi kunagi liiga oleks teinud.“
„Ma olen sinuga täiesti nõus, Videvik, kuid need võimed, mis sul on, see maagia on inimeste jaoks täiesti uus. Sa rääkisid Charlesile ja mulle, et maagia on kõik ja kõikjal, teie kehas ja organites ning need on sellega harjunud. Nii palju, kui me teame, on see inimkonna ajaloo esimene kokkupuude maagiaga. Kuni me ei tea, kuidas meie kehad reageerivad, kui sellega pikemalt kokku puutuvad, oleks tark sellest hoiduda. Loodan, et sa mõistad.“
„Ma tõesti ei mõelnud sellele,“ nõustus Videvikusära kahtlevalt, enne kui miski Joeli jutus ta tähelepanu äratas. „See ei ole nii, et sa ei ole maagiaga kokku puutunud. Nagu on maagiaväli kõikjal ja kõiges mu kodumaal, on see praegu siingi. Tõsi, see on siin väga liisunud ja kange, nagu poleks terve igaviku keegi seda kasutanud. Parim oleks võrrelda seda vana majaga, kus pole mitu aastat elatud ega uksi avatud. Kopitanud,“ krimpsutas Videvikusära nina. Kuidas kirjeldada maagiat ponile, kes seda kasutada ei saa?
„Sain ehk aru. Moiral on sulle homme selle kohta kindlasti hulk küsimusi,“ vastas Joel pärast pausi, kui ta märkmeid kirjutas. Enne kui Videvikusära küsida jõudis, jätkas teadlane: „Ah, Moira pole veel siin käinud. Ta on oma ettevalmistustes väga põhjalik ja tahab enne sinuga kohtumist teada kõike võimalikku. Praegu tahab Kim sinult paar küsimust küsida. Kas see sobib?“
„Kõlab hästi. Ega sa ei pahanda, kui ma märkmeid teen?“ kõlas küsimus ning väike pakk pabereid ja pliiats tõusid laualt oma kohalt ja maandusid Videvikusära ees.
„Märkmeid?“ kergitas Joel kulmu ja vahetas Kimiga pilgu. „Milleks?“
„Siin on tegelikult mitu põhjust. Ma olen esimene poni, kes kunagi on oma ilmast lahkunud, ja ma tahan üksikasjalikke jäädvustusi kõigest, mida ma nägin. Ma võiksin juba sellest, mida siiani näinud olen, vähemalt kaks raamatut kirjutada!“
Joel muutus rahutuks, Kimi ilme hakkas vestlusest välja jäetuse tõttu hapuks muutuma. Videvikusära jätkas: „Samuti tahan ma teie keelt õppida. Ma ei taibanud, et see on teile ebamugav, ja minust oli natuke tundetu eeldada, et te nõus oleksite, kuna see on minule mugav.“
Kim küsis midagi ja Joel vastas: „Ta tahab õppida inglise keelt.“
Kimi silmad läksid suureks, kui ta vastas, ja meesteadlane pöördus taas Videvikusära poole.
„Kui sa seda soovid, siis võime pakkuda mõningaid abivahendeid,“ pakkus Joel ja Videvikusära nõustus.
„Rõõm kuulda. Nüüd ma kardan, et Kim on oma küsimustega kaua oodanud – ehk on aeg teemat vahetada?“
Videvikusära ootas sarnaseid küsimusi, nagu ta varem Joelilt kuulnud oli, kuid ta oli meeldivalt üllatunud, kui teist huvitas rohkem ponide kultuur, valitsemine ja ajalugu. Teadlased rääkisid omavahel minuti, kui Videvikusära oli seletanud ilumärkidest ja kuidas ponid need saavad. Mitu joonistust olid siinjuures abiks, eriti pildid tema sõpradest ja printsessidest.
„... ühe poni märgiks on õhupallid, kuid sa mainisid, et ta on hoopis pagar?“ küsis Joel, vaadates pilti Roosast Pirukast. „Ma ei ole kindel, kas me mõistame seost küpsetamise ja õhupallide vahel.“
„Roosa Piruka talent on pidude ja ürituste korraldamine ning sageli osaleb ta ka nende toitlustamises. See ei ole sugugi haruldane, kui poni õpib oskusi, et toetada oma erilist talenti. Haruldus näiteks oskab peilida maa seest välja kalliskive, et kaunistada nendega oma erilisi kostüüme,“ näitas Videvikusära pildi peal kaunist ükssarvikumära ja osutas siis kabjaga taas iseendale. „Minu eriline anne on maagia ja ma arvan, et ma poleks pooltki nii edukas, kui ma ei suudaks meelde jätta loitsude salapäraseid väljendeid.“
Joel tõlkis Videvikusära jutu Kimile, kes kribas pool lehekülge märkmeid ning osutas piltidele Celestiast, Lunast ja Cadance’ist. „Need kolm on alikornid?“ küsis ta sellel sõnal puterdades. „Nende märkideks on täht, poolkuu ja süda. Mida need tähendavad?“
„Printsess Celestia ja printsess Luna märgid tähendavad võimu päikese ja kuu üle. Nad kasutavad oma maagiat, et tõsta ja langetada neid igal päeval ja ööl,“ selgitas Videvikusära naeratades. Joel vahendas jutu pisut üleoleva naeratusega. Kim vastas samaga, olles kirjutanud vaid kaks rida.
„See on printsess Cadance, ta oli mu varsahoidja ja nüüd on ta abielus minu vennaga. Tema võim tuleb südamest, ta võib innustada iga poni parimaid külgi, keda ta näeb.“
Pärast tõlkimist küsis Joel: „Südamejõud kõlab kuidagi abstraktselt. Kas sa saad näidet tuua, kuidas see töötab?“
„Noh, kui ma olin väike, siis nägin tänaval üht paari tülitsemas. Ta kasutas maagiat, et lõpetada nende tüli ja teha nad taas sõpradeks. Kui kuningas Sombra Kristallimpeeriumi ründas, kasutas Cadance maagiat, et anda igale ponile lootus ja rõõm enda kaitseks. Sombra võim tekitas meeleheidet ja hirmu, aga Cadance’i maagia andis ta ohvritele just vastupidise mõju ja see andis meile piisavalt aega, et see hädaoht alatiseks lõpetada.“
Joel vahendas Videvikusära selgituse Kimile sõna-sõnalt, Kim kribas märkmeid lehekülje lõpuni ja alustas uut. Naisteadlane paristas hulga küsimusi, millele Joel hakkas vastama, ent peatus ja vaatas Videvikusära poole, kohmetu naeratus näol.
„Vabanda hetkeks,“ ütles Joel tõustes ja toa teise äärde kõndides ning Kimiga sosistama hakates. Kim lisas veel vähemalt ühe lehekülje märkmeid. Just siis, kui Videvikusära küsima hakkas, tuli paar tagasi ja istus laua äärde.
„Vabanda, Videvik,“ ütles Joel süüdlaslikult, „Kimil oli mõne hüpoteesiga nii kiire, niisiis...“
Meesteadlane kokutas enne, kui Kim esitas küsimuse, mida tõlkida. „Sa mainisid, et märk ilmub siis, kui noor sälg avastab oma ande. Kas oskad seda lähemalt kirjeldada?“
Videvikusära varjas oma kahtlusi teemamuutmise pärast, kuid vastas sellegipoolest: „Noh, varsad õpivad koolis põhitõdesid, mida neil on täiskasvanueas vaja. Kasvades märkavad nad sageli, et neile meeldivad teatud tegevused ja mõned oskused tulevad üsna loomulikult. Kui nad neid oskusi mõistavad, siis märk ilmubki! Ma tean kolme varssa, kel on mõned väga head oskused, kuid nad pole veel aru saanud, et see, mida nad juba teevad, ongi see, mida nad kõige paremini oskavad.“
Enne kui Videvikusära jätkata jõudis, helises kell ja uks avanes, tuues nähtavale teise inimese, kelles Videvikusära kohe mehe ära tundis. Ta olek sarnanes rohkem Charlesi ja Joeliga kui Kimiga. Erinevalt inimestest, keda ta varem näinud oli, kandis see lühikeste varrukatega liibuvat oliivrohelist särki embleemiga ees. Püksid olid avarad ja paljude taskutega ning rohekat tooni ega sobitunud ta pruunide saabastega.
Kõige rohkem püüdsid pilku inimese nägu ja poos. Kui üks käsi tõusis uksepaneelini, siis ülejäänud keha oli paigal, nagu oleks see külmunud. Ta lõug oli kange ja pruunid silmad avali, kui ta Videvikusära vaatas, ning ta karvutu nahk oli valge nagu paberileht. Pea viis sekundit kestis kummaline stseen, kui doktorid koos Videvikusäraga jõllitasid uustulnukat ja uustulnukas jõllitas vastu.
Uustulnuka tagant kostis hääl ja selle omanik ilmus mehe kõrvale. Tema oli naine, mustad juuksed hobusesabasse seotud ja erksinised silmad sama pärani kui esimesena saabunul. Üllatus asendus kiiresti üleannetu naeratusega, ent edasise reaktsiooni katkestas tagasi oma kohale libisev uks.
„Mis see nüüd oli?“ mõtles Videvikusära.
Autori märkused:
Pealkirjad: range meedia tasalülitus on XCOM-i kaitseks lekete eest. Komandör David Bradfordil on oma kontorist juurdepääs uudistevoole pealkirjadega, mis võivad olla projektile tähtsad või tulnukatest sissetungijaile olulised.
Kiivrid: standardse lahinguvarustuse hulka kuulub nägu kattev kiiver, mis tagab turvalise raadioside ja võimaldab käigupealt taktikalist teavet saada; lisaks varjab see sõduri identiteeti ja rahvust.