HIRMU TÕTTU TULNUKATE EES TÄHELDATAKSE USA MANDRIOSAS PUUDUST RELVADEST JA LASKEMOONAST, KUIGI RAHVUSKAART ON HÄIREVALMISOLEKUS. MAANDAMAKS ELANIKKONNA HIRME, HARJUTAVAD PALJUD OSARIIGID POLITSEID KASUTAMA LAHINGURELVASTUST JA TAKTIKAID.
NASA TEATEL ON TULNUKAD VÄLIKOSMOST JÄLGIVAD SATELLIIDID HÄVITANUD, ENT ÜLEJÄÄNUD SATELLIIDID ON PUUTUMATA. SÕJAVÄEALLIKAD KAHTLUSTAVAD, ET TULNUKAD JÄLGIVAD ALLESJÄÄNUD SATELLIITE.
08.45, 15.04.2015, kasarmute puhkeruum
Jeesus küll, kust nad ometi sellise sodi välja võtsid, mõtles Lana Jenkins, tuhnides pleekinud ja kortsus karpide hulgas, mis sisaldasid lauamänge ja muud ajaviidet, et teenistusest vabade sõdurite meelt lahutada. Kaevan nad siit kõik välja, siis võtan, mida mul vaja, ja pistan nad kõik siia tagasi. Praegu küll ei paista, et nad siia korrapäraselt paigutatud oleks.
Mehine köhatus pani Lana võpatama ning ta pea kolksas vastu konteineri lage, mille sees ta tuhnis. „Kurat, kui see oled sina, Matt, siis oled sa surnud! Kui jõllitad mu tagumikku, on su surm aeglane ja piinarikas,“ ähvardas ta, jätkates oma arheoloogilisi väljakaevamisi unustatud lauamängude kuhilas.
„Mis su tagumikust ikka jõllitada,“ vastas Matti hääl lõbusal toonil. „Aga uudishimulik olen sellegipoolest. Miks sa selles prügis tuhnid? Ma ei ole kunagi näinud, et keegi midagi siit kasutanud oleks.“
Lana tahtis juba rääkida, kuid vaikis, rabeles konteinerist välja ja lausus siis: „Tegelikult ma otsin meie väiksele sõbrale midagi lõbustavat.“ Naissõdur püüdis naeratada ja pühkis tolmuseid käsi pükstesse. „Tead ju isegi, et tal on olnud viimasel ajal päris raske ja ma ei usu, et kaardid teda enam lõbustavad.“ Ei teagi, kas Vidile meeldiks, kui teda hüütaks väljaspool laborit „meie väikseks sõbraks“, kuid saladus on reegel, mida ei tohi rikkuda…
„Tõsi ta on,“ nõustus Matt ja ta nägu muutus murelikuks. „Doktorid ei paista teadvat, mida peale hakata. Ma ei tea, miks meie väike sõber nüüd niimoodi käitub, samuti ei mäleta ma, miks mu õde käitus umbes samamoodi, kui ta kasvas suureks. Kuid kõik ta probleemid lahendas pint jäätist, lõbus film ja hea uni.“
„Ütle nüüd…“
„Ei, nad niikuinii ei luba jäätist ja meie väike sõber ei oska piisavalt keeli, et meie filme mõista. Ja unest rääkides…“ Jälle ilmus mure Matti silmadesse. „Ilmselt ta pole sel nädalal eriti magada saanud.“
Kaval muie ilmus Lana näkku, kui ta karpe avas. „Võib-olla on see hilinenud kultuurišokk? Ilmselt on ta aru saanud, et ta on ainus… väike inimene siin maal ja ta ei saa niipea koju tagasi. Ta võib tunda end üksildase ja kaitsetuna ning ootab, et tuleks mõni tugev täkk siia maailma, kes viiks ta siit oma tugevatel kätel ära. Kui siin oleks keegi, kes kaitseb teda, saaks ta rahulikult magada.“
Matt kergitas kulmu, kui Lana oma ideed tutvustas, ja lõpetuseks pilgutas naissõdur silma.
„Mida... Ah, mine metsa, Jenkins!“
„Mina ei ole huvitatud, aga äkki tema on, kui ilusti küsid,“ vastas Lana teravalt ja teenis vastuseks jõulise käevibutuse. „Teadlased kindlasti nõustuksid, kui sa ütled neile, et see on teaduse nimel!“
„On sul ka mõni tõsine ettepanek?“
„Jah, on,“ vastas Lana ühte karpi piiludes ja võidukalt naeratades. „Ta vajab eemaldumist sellest, mis teda häirib, ja sa tead, kui häiriv ma võin olla.“ Naissõdurit tabas harjumuspärane kahtlev pilk. „Usu või ära usu, aga ma võin olla taktitundeline ka.“
„Mul on raske uskuda, et sinul ja taktitundel on mingisugune seos, kui sellised asjad ühte ruumi ei mahu,“ vastas Matt tuimal pilgul, mis tasapisi taas murelikuks muutus. „Peaksime olema rõõmsad, et Vahlen leidis vahelduseks teisi tegevusi.“
„Kui sellest rääkida, siis peab järgmisel puhkeajal Teise Löögirühma kuttidele-tüdrukutele joogid välja tegema. Tuua siia kolm elusat pahalast pole naljaasi, pealegi meelitas see Vahleni me väikse sõbra kallalt ära,“ rääkis Lana ja Matt noogutas nõustuvalt. „Tõsiselt ka, talle kuluks kas tabletid, kärakas või pauk nussi ära. Mõtlesin, et teadlased on ikka elevil, kui nad leiavad küsimusi, millele pole kerge vastata.“
„Ma arvasin, et teadlased on piisavalt targad, et mitte proovida kamandada katsealust, kes võib neist märja pleki teha,“ pomises Matt ja Lana võis sellega vaid nõustuda.
Kui Teine Löögirühm oli eduka missiooni järel puhkama lastud, läksid Lana ja Matt tagasi Tähetolmu laboratooriumi, et päeva järelejäänud tundidest veel lahingutasu välja pigistada. Noh, vähemalt mina käin seal selle pärast, mõtles Lana. Jumal teab, mis Matti sinna niimoodi kisub. Kui nad laborisse jõudsid, leidsid nad eest šokeeriva vaatepildi.
Vahlenit polnud näha, kuid Ngo, Mills ja Shen olid kohal. Mõlemad teadlased olid kahvatud ja hoidsid silmi pärani, Shen oli tulivihane. Esimeste ilme paistis veider, kuid Sheni ilme oli ehmatav. Enamik baasist pidas Sheni XCOM-i jõuluvanaks, alati ta naeratas ning jagas poistele ja tüdrukutele kanne. Sõduritele tähendas see uusimaid turviseid, relvi ja varustust, teadlastele uusimaid tööriistu ja laborisisustust ning ruume katsetusteks, inseneridele pidevalt uusi ja põnevaid projekte. Näha tema näos naeratuse asemel midagi muud oli rabav.
Kahele sõdurile sai põhjus selgeks, kui Shen neile katsete salvestusi näitas.
Nagu eelmistelgi katsetustel, kus sõdurid kohal olid käinud, oli labori peamine katseala tühi, ruumi keskel vaid suur platvorm, millel seisid mõned puuviljad. Videvikusära oli kohal, nagu ka Shen ja teadlased. Vahlen jagas järsult ja karmilt oma käsud ning Shen tõlkis. Kui Videvikusära kõhkles ja keeldus, ärritus Vahlen veel rohkem. Jälle käratas ta oma käsud, vibutades sõrmega Videvikusära ja siis õnnetu puuvilja poole, käsutas jälle. Videvikusära raputas pead ja vaatas teda nagu peksasaanud koer.
Vastuseks lülitas Vahlen monitori sisse ja käivitas Matti kiivrikaamera salvestise just selle koha pealt, kus Videvikusära purustas teda rünnanud vaenlase. Õudus tõusis Videvikusära näkku, kui ta nägi krüsaloidi lähenemas, ja ta võpatas silmnähtavalt, kui see surma sai. Ta õlad vappusid, kui ta püüdis nuttu maha suruda, ja pomises Shenile midagi. Shen tõlkis, et ta keeldub tegu kordamast. Aga Vahleni edasine tegevus ei olnud olukorrale vastav.
Kuuldes keeldumist, tõusis Vahlen ähvardavalt ükssarviku kohale ja käratas jälle oma korraldused. Videvikusära puhkes nutma, kuid keeldus jälle ja Shen tuli, et sekkuda. Enne, kui ta jõudis, käratas Vahlen veel kord oma käsud, osutades pausilelülitatud videole. Videvikusära nutt muutus hüsteeriliseks, ta taganes nurka ning kattis kõrvad ja silmad kapjadega. Sel hetkel astus Shen Vahleni ja hirmunud ükssarviku vahele, näitas ukse poole ning ta ilme ei kannatanud vastuvaidlemist. Ngo ja Mills, kes olid mõlemad juures viibinud, aga stseenist liiga hirmul, et tegutseda, sättisid liikuma.
Otsus kehtis kõigile ning Videvikusära haihtus välgatuse saatel ja tekkis taas oma eluruumi. Ta puges üleni tekkide ja patjade alla, valvekaameratest oli kuulda vaid tema nuttu. Ainus inimene, kes võinuks ta veel voodist välja meelitada, oli Shen ja sealtmaalt poldud üritatud katsetega jätkata.
Lana judistas end seda meenutades ja näitas Mattile karpi. „Mul on plaan, mis sisaldab mõnd kena stressivaba mängu ja tüdrukute juttu, mis tirivad ta meeled lumekuningannaga juhtunust eemale.“
Matt noogutas heakskiitvalt ja muigas üleannetult. „Plikade jutt, sa ütled? Ehk et sa tõlgid Kimile?“
„Keri persse,“ vastas Lana, kuigi ta oli tänulik, et muu vestlus pingeid leevendas. „Niisiis, kas sa tuled või viilid kõrvale?“
„Mitte praegu, ma arvan,“ kehitas Matt õlgu. „Ma pean vist arstlikus kontrollis käima enne, kui saan kaasa tulla. Tunni pärast või nii?“
„Hea küll.“
--
9.01, 15.04.2015, Tähetolmu laboratoorium
Lana astus Tähetolmu laborisse ning nägi kohe Kimi ja Joeli, kes ilmselt igavlesid oma laudade taga. „Kui Vahlen teid niimoodi näeks, viilutaks ta teid tulnukauurimise ametlikuks lõppsaaduseks,“ ütles ta, kuid ta sõnad ei paistnud mõju avaldavat. Mõlemad teadlased tõusid toolidelt, tegemata tema jutust välja.
„Lana, nii tore, et tulid. Videvikusära on veel… Noh,“ alustas Joel ja vakatas ning vaatas Kimi poole.
„Me hakkasime tõsiselt ta tervise pärast muretsema,“ rääkis naisteadlane huult närides. „Ta uni muutus üha korrapäratumaks, kui Vahlen katsetega alustas, ja pärast viimast katset ei suutnud ta magada rohkem kui tunni. Joel käis kuulamas, kui ta magas, ja mõned tema sonimised olid… murettekitavad.“
Seda kuuldes kadus naeratus Lana näolt. „Kas Sheni on siin viimasel ajal näha olnud?“
„Ei ja ma ei tea, millal ta saab. Ta on eilsest saati töökojas ja tegeleb uue projektiga,“ vastas Kim pärast pausi. „Me palusime teda siia, kuid ta saab tulla ehk alles täna õhtul. Palun, kas sa räägiksid temaga, meid ta ei võta enam jutule.“
„Ma vaatan, mida teha annab,“ nõustus Lana ja suundus Videvikusära toa ukse poole. Vastupidiselt nende jutule ei olnud Videvikusära oma voodis, vaid laua taga, pea norus, ja ilmselt magas. Tahvelarvuti ootas ükssarvikult kuulekalt oma vastust. Ükssarvik võpatas kergelt ja pomises veidi, aga ei märganud, kui Lana laua ja toolide poole tuli. Lana pani karbi vaikselt lauale ning suundus Videvikusära poole.
„Vidi! Tere, Vidi! Soovid ehk seltskonda?“ küsis Lana tasa ja pani käe ettevaatlikult Videvikusära turjale, et äratada teda nii õrnalt kui võimalik.
Kohe, kui ta sõrmed karvu puutusid, võpatas Videvikusära ärkvele, tõukas laua eemale ja teleporteerus ruumi teise nurka. „Ei, ma ei tee seda!” kriiskas Videvikusära, vaadates igale poole, nagu näeks ta nähtamatut ohtu. Ta silmad punetasid ja lakk oli sassis. Siis langes ta pilk Lanale ning see taastas temas mingisugusegi rahu ja enesevalitsuse. „Oh, Lana, tere päevast… Ma ei näinud, et tulid.“
„Ära selle pärast muretse, Videvik,“ vastas sõdur aeglaselt, jälgides ükssarvikut ettevaatlikult. „Kuidas sa end tunned?“
„Kuidas ma end tunnen? Hästi. Pole vaja muretseda! Mida me täna mängime? Valevorsti ei saa, mängijaid pole piisavalt. Black Jacki? Pasjanssi? Pokkerit?“ vastas Videvikusära ja enne, kui Lana vastata jõudis, teleporteerus ta laua juurde karpi uurima. „See on midagi uut! Ma vist tunnen neid tähti oma „ingrise“ keele õpingutest. J-E-N-G-A? Mis see on?“
Lana läks segase vestluse vooluga kaasa ning tuli laua äärde Videvikusära kõrvale. „See on õige! Jenga ongi selle mängu nimi. Mõtlesin, et toon siia midagi uut, et proovida. Kui sa ei pahanda.“ Videvikusära noogutas innukalt ja istus Lana kõrvale, Lana kallas karbi sisu lauale. „Me laome klotsid torniks ja siis mängijad võtavad kordamööda torni alumisest osast klotse ja panevad neid torni tippu. Mäng kestab seni, kuni torn püsti seisab.“
„Seega siis ehitusmäng? Tundub lõbus olevat,“ noogutas Videvikusära, haaras kõik klotsid telekineesivälja ja ladus need nii, nagu karbi peal oleval pildil paistis. „Kes käib esimesena?“
„Äkki mina?“ ütles Lana ja võttis esimese klotsi.
--
9.59, 15.04.2015, Tähetolmu labor
Videvikusära meelitas ühe klotsi torni keskelt välja, muutis sellega torni märgatavalt ebastabiilsemaks, sättis siis klotsi torni tippu ja vaatas Lanat. „Olen hakanud mõtlema, et sellele tornile saabub lõpp, Lana.“
„Ilmselt on sul õigus,“ nõustus Lana ja rabas ühte alumistest klotsidest. Torn varises muidugi ta käte ümber laiali ja ta ohkas tseremoniaalselt. Kui mu vendadel oli paar võitu kontos, tõstis see alati nende tuju, mõtles Lana, nähes naeratust Videvikusära näos, kui ta torni taastas. Nad ei tabanud kunagi ära, et ma kaotasin meelega, aga see pole praegu oluline.
„Ma arvan, et nüüd on sinu kord alustada,“ ütles Lana ja Videvikusära tegi esimese käigu. „Videvik, kuidas sa ennast tegelikult tunned? Doktorid on mures, sest sa ei räägi enam nendega.” Kui Videvikusära kõhkles ega vastanud, pressis Lana edasi: „No mulle võid ju ikka öelda. Me oleme ju sõbrad, luba mul end aidata.“
Järgnes pikk vaikus ja siis lõpuks Videvikusära pahvatas: „Nad olid seal! Selles õudses kambris! Ma nii kartsin ja tahtsin välja, aga nad ei teinud midagi! Ma… ma oleksin surma saanud ja nad ei teinud muud kui ainult vaatasid! Kuidas ma saan kedagi sellist usaldada?!“ Videvikusära vaikis järsku, lõi suu kinni ja vaatas kõrvale.
Lana vastus lasi end oodata. „See on kohutav, Videvik, ja võis olla sulle hirmutav. Nüüd nad paistavad sulle koletistena.“ Videvikusära noogutas kergelt ja Lana jätkas ettevaatlikult: „Kui sa olid koolis, kas sa kunagi tegelesid mõne lahkamisega. Mõne taime või millegi lahkamisega?“
„Muidugi,“ noogutas Videvikusära, „niimoodi me õpime, kuidas loodus toimib, ja me õpime, kuidas teha ravimeid ja aineid ja taimeekstrakte.“
„Aga mida sa teeksid, kui sa lihtsalt nopiksid eksperimendi jaoks uue tundmatu taime ning avastaksid, et taim saab rääkida ja tal on isiksus täpselt nagu sul? Kuidas sa siis end tunneksid?“
„Ilmselt tunneksin end koletisena. Kui ta oleks nagu isik, siis ma tunneksin end kohutavalt selle eksperimendi pärast, mida plaanisin.“
„Ja mida sa arvad, kuidas taim end tunneks?“ küsis Lana, vaadates Videvikusära õrna naeratusega.
„Ilmselt hirmunult, mis teeb… oih,“ ültes Videvikusära, kui sai selle näite mõttest aru.
„Mhm,“ noogutas Lana ja tõstis klotsi torni tippu. „Ning Joel ja Kim tunnevad end juhtunu pärast kohutavalt. Nad tahavad olla sõbrad, vaatamata nendele koledatele mälestustele, ja need minevikku jätta. Pealegi Kim ja Joel aitaksid kindlasti sind ka selle keelevärgiga. Kui ühel neist pole seda tõlkimise trikki peal, võib väga abiks olla.“
Videvikusära mõtles pikalt, mida vastata, tõmbas siis klotsi torni keskelt ja pani tippu. „Okei siis,“ ütles ta, kuigi see ei kõlanud eriti veenvalt. „Aga Vahlen? Ta on…“
Oh, raisk, mõtles Lana, kui Vahlen teemaks tuli. Kuidas üldse õigustada sellist käitumist?
„No Vahlen on õppinud terve elu, kuidas maailm toimib. Tal on üsna hea arusaam sellest, kuidas maailm koos püsib. Aga sinu maagia on asi, mida ta pole kunagi varem näinud, ja see eirab paljusid maailma seadusi, mida ta on õppinud.“ Lana puterdas veidi ja jätkas: „Ja, noh… Näed sa kõiki neid masinaid ja seadmeid siin? Igaüks neist on loodud midagi avastama. Soojust, radiatsiooni, ridamisi erinevaid asju, aga ükski neist ei näe ega mõõda su maagiat ja Vahlen on selles pettunud. Mul on väga kahju, et ta elas oma frustatsiooni sinu peal välja.“
Videvikusära noogutas aeglaselt ja vastas: „Ma vist saan aru. Midagi üsna sarnast juhtus kord ka mu sõbraga.“
„Ah?“ imestas Lana ja tänas õnne, et Videvikusära päästis kogemata sõduri enda selgituse. Ta tõmbas kähku klotsi torni aluse lähedalt ja pani tippu ning ootas, et Videvikusära jätkaks.
„Mul on kodus sõber, kes suudab tajuda kergeid tundmusi, mille abil ta saab ennustada, mis hakkab juhtuma,“ alustas Videvikusära ja liigutas klotsi alt üles. „Ma läksin vist vähe liiale, kui üritasin välja uurida, kuidas ta seda teeb. Pealegi oli ta maaponi, kes ei saanud kasutada tuleviku ennustamiseks maagiat. Aga ta tegi seda ja korduvalt.“
„See oleks vast vägev ja kasulik oskus,“ naeratas Lana ja tegi oma käigu. „Teada ette, mis juhtumas on, ma mõtlen. Pakun, et ta räägib segases salakeeles ja kõik arvavad, et ta on hull?“
„„Hull“ on veidi karmilt öeldud…“
„Ära rohkem räägi,“ ütles Lana lõpuks. Videvikusära hakkas just proovima üht klotsi telekineesiga õnneks võtta, kui Lana alustas oma plaani järgmist sammu. Rääkis viimaks välja, mis teda vaevab… Nüüd anname talle midagi muud ja ehk parematki, mis teda vaevama hakkab, mõtles Lana, surudes irvet alla. Ma lähen põrgusse selle eest.
„Nii, Videvik, sa rääkisid meile oma sõpradest ja perest, kuid sa ei maininud kordagi kedagi veel tähtsamat. Ma kujutan ette, et su ümber on hulk täkkusid, kes tahaksid olla su täkk-sõbrad.“ Videvikusära reaktsioon oli suurepärane, ta telekinees viskas klotsi välja ja põhjustas torni enneaegse varisemise. „Kas „täkk-sõber“ on õige sõna?“
Videvikusära turtsus ja punastas kohutavalt ning Lana nägi tõsist vaeva, hoidmaks oma nägu sirgena.
„Täkk-sõber!“ hüüatas Videvikusära lõpuks. „Õige sõna on jah „täkk-sõber“ või ka „mära-sõber“, kui teine on mära, või siis ka „minu eriline poni“, kui sugu ei mainita. Ja mul ei ole kodus täkk-sõpra.“
„Sain aru,“ ütles Lana ja tal oli vaja nüüd mõista, mida Videvikusära mõtles. Ega ma seepärast teda rahule jäta. „Kui palju sul siis „mära-sõpru“ on? See seal kaisutaks sind kindlasti kogu öö,“ osutas Lana pildireast vastuvaatavale vikerkaarelakalisele, kavala naeratusega pegasusele.
„MUL EI OLE MÄRA-SÕPRU!“ turtsus Videvikusära punastades.
„Sa ei pea häbenema, Vidi,“ püüdis Lana öelda, kuid ükssarvik katkestas ta.
„Ma ei häbenegi! Kuidas me üldse sellest rääkima hakkasime?“ ütles Videvikusära, üritades torni ebaõnnestunult taas püsti seada ja heites Lanale närvilisi pilke. „Aga sul? Kes sinu täkk-sõber on? Matt? Joel?“
Oh, ma tean seda pilku, Vidi, muigas Lana sisimas, sa vist ei suuda seda nüüd minu vastu tagasi keerata, kallis. „Ei, mõlemad valed. Mul pole kedagi erilist, mehed ei ole tõesti minu tüüp,“ vastas Lana kiskjairvega ja Videvikusära reaktsioon oli täiuslik.
„Mehed? Oh… Ah? Noh, on siis tore?“ turtsatas Videvikusära ta üllatuseks naerda.
„Sa siis ei kuulu nende hulka, kes selliste suhete peale kulmu kortsutavad?“ küsis sõdur naeratades, teadmata, kas ta võiks Videvikusära vastuses pettuda.
„Ei-ei, ma austan täielikult iga poni valikuid!“ vastas ükssarvik kiiresti ja ta hääl võttis õpetaja tooni, mis Lanale oli hakkanud üha enam tuttavaks muutuma, kui ta kuskil oma teadmisi tsiteeris. „Sellised suhted on Equestrias tavalised, arvestades, et täkkude ja märade asurkond jaotub kolmkümmend-seitsekümmend protsenti. Liikidevahelised suhted on vähem levinud, kuid mitte ennekuulmatud, eriti rassidega, kes elavad ponide maa ümbruskonnas. Piiride lähedal võib näha ponisid suhetes pühvlitega, sebradega või koguni greifidega.“
Jälle tuli Lanal irvet maha suruda, kui tema pusle hakkas kokku saama. „Ponid ja muud liigid, sa ütled?“ rääkis sõdur, vaadates, kuidas Videvikusära punastab. „Ära muretse, kallis. Mulle meeldivad natuke pikemad ja sõrmedega. Sa ei kujuta ettegi, mida sõrmed teha võivad.” Lana mõtles jätkata, kuid kuna Videvikusära punastamine võis lõppeda tulekahjuga, pani ta järgmise käigu.
„Tegelikult on see Matti jaoks hea uudis. Ta arvab, et sa oled armas, ta ise ütles mulle,“ märkis Lana kerglasel ilmel, vaadates siiski, kuidas Videvikusära reageerib. Tegelikult ta seda küll ei öelnud, kuid ta nõustuks minuga, kui ma ütleksin seda talle. Märgile piisavalt lähedal.
„Mimimi...“ kokutas Videvikusära, kui Lana sõnad talle kohale jõudsid ning just sel hetkel avanes uks ja Matt astus sisse.
„Vabandage ootamast, arstid tegid mulle mõned lisatestid,“ ütles Matt lähenedes. Ta peatus, kui märkas, et Lana hoiab vaevu naeru tagasi ja Videvikusära silmad on ehmatusest suured. „Mis imelikud näod?“
„Mimimimi...“ tegi Videvikusära ja minestas.
--
10.20, 15.04.2015, Tähetolmu labor
Matt hingas kergendunult, kui kaks teadlast naasid Videvikusära toast katseruumi, naeratus nägudel. „On temaga kõik korras?“
Huvitav mure, Matt, mõtles Lana endamisi. Võib-olla olin märgile lähemal kui arvasin.
„Esialgne diagnoos on ärakukkumine magamatusest ja stressist, ta südametöö ja kehatemperatuur naasevad senimõõdetute juurde ning nüüd paistab ta magavat,“ teatas Joel. „Vaatamata selle juhtumi dramaatilisusele, võib see talle hea olla. Kui ta saab nüüd segamatult puhata, usun ma, et ta on paranemas ka mineviku... jamadest. Tahame talle vähemalt kuus tundi rahu tagada, seega pole teid vist praegu vaja. Vabandage raisatud aja pärast.“
„See ei olnud raisatud aeg, kõik läks plaanipäraselt,“ vastas Lana, hakates Matti kõrval ukse poole minema, kuid vaikne minemahiilimine seekord ei õnnestunud.
„Hetk veel, Lana. Meil on vaja arutada avastusi, mis su vestluses selgusid,“ ütles Joel ja Lana manas oma näkku pettunuima ilme, mida ta imiteerida oskas.
„Näeme hiljem, Jenkins,“ lehvitas Matt irvitades ja lahkus laborist.
Naera aga, minu plaan alles algas, irvitas Lana oma mõtteis, kui pöördus teadlaste poole. „Noh, mida me siis arutame?“
„Esiteks tähtsaimad asjad. Mida kuradit sa tegid seal? Videvikusära pidi südamerabanduse saama, kui minestas!“ kärkis Joel kohe, kui uks oli sulgunud. „Rääkimata teie vestluse sisust. Vahlen saanuks aneurüsmi, kui ta kohal oleks olnud.“
„Mida ma mõtlesin? See oli tegelikult üsna lihtne,“ naeratas Lana Joeli vihast välja tegemata. „Videvikusäral on praegu puudus kahest asjast: rahust ja lootusest. Viimanegi stabiilsusealge vähenes hüppeliselt pärast seda haiglaskäiku ja mis alles jäi, selle pühkis Vahlen põhjalikult minema. Meil vist õnnestus asjad lahti ja selgeks rääkida ning nüüd on ta ehk ka teie kahe suhtes veidi vähem umbusklik. Vahlen, noh... on lihtsalt Vahlen.
Ja teine asi. Ma arvan, et Videvikusära teab, et ta šansid koju saada ei ole just parimad, ja ta proovib hoiduda sellele mõtlemast. Ta rääkis teleportatsiooni katsete ajal, et tal ei ole võimalik ise koju minna, see tähendab, et keegi või miski ta kodumaalt peab ta leidma ja ära viima. Arvestades selle Ebakõla iseloomu, kellest ta rääkis, arvan ma, et ta on piisavalt võimas, et teda tagasi viia, kuid see on jälle selle kihlveo taga. Nii või teisiti, Videvikusära ootab siin Maa peal pikk aeg oma liigi ainsa esindajana. Mis paneks teda päriselt lootma, kui ta jääb siia XCOM-i baasi ning näeb vaid neidsamu ruume ja koridore? Andes talle lootuse, et ta võib siit kaaslase leida, võiks see tema stressi tulevikus vähendada. Ja kui ta arvab, et temasse ollakse armunud, võivad Vahleni järgmised katsed teda vähem painata.“
„See... on üsna läbimõeldud,“ nentis Kim hetke pärast, sest oli süvenenud märkmetesse, mille ta oli vestluse jooksul kirja oli pannud.
„Kas Matt teab sellest?“ küsis Joel kulmu kergitades.
Lana vastas enda tüüpnaeratusega. „Ah, minu meelest oleks palju põnevam, kui see oleks üllatus, mis?“ Ta irve venis laiemaks, kui Joel enesele käega otsaette laksas.
„Tegelikult olen ma sellest vestlusest üsna vaimustunud, sa tõid selle aruteluga lagedale mõned huvitavad kultuurieripärad,“ ütles Joel lõpuks ja Lana vaatas talle küsivalt otsa. „Ta rääkis, et tema kultuuris pole tabusid, mis puudutavad suhteid samasooliste või koguni eri liikide vahel. Kui ta sellest rääkis, kõlas see nagu ajalooõpikust, seega ma arvan, et see on neil juba mõnda aega normiks olnud. Võrdle nüüd seda meie kultuuriga: alles see oli, kui abielu teisest rassist inimesega oli kuritegu, rääkimata veel samasoolistest suhetest.“
„Ahah, sain pihta,“ noogutas Lana mõtlikult.
„Tänan veel kord, et läbi tulid,“ ütles Joel ja läks Kimi juurde, et hommikuste sündmuste märkmed üle vaadata. Tundes, et ta on vaba, pöördus Lana minekule.
„Tüdrukute jutt, jah?“ kostis Matti hääl, kui Lana laborist väljus. Hääle omanik nõjatus mõne meetri kaugusel seinale, umbusklik nägu peas. „Teie tüdrukutejutul paistab olevat mõistust söövitav toime.“
Lana vaikis ja irvitas.
--
17.34, 15.04.2015, Tähetolmu labor
Charles saabus Tähetolmu laborisse, naeratus ikka näol, hoolimata väsimusest. Kuna katseruumis kedagi ei olnud, suundus insener otse Videvikusära tuppa vaatama, kas ükssarvikul on parem kui viimati.
Uks avanes ning Charles nägi Kimi, Joeli ja Videvikusära laua ümber istumas, Charles pidi kähku oma rühti muutma. Videvikusära näeb veidi parem välja… Huvitav, mis toimunud on? „Õhtust, kutid, vabandust, et ootama pidite. Teised seal all töökojas vajasid abikätt.“
„Hei, Charles,“ lehvitas Videvikusära kapja ja naeratas. „Kas leiutasid midagi uut?“
Käsil on kaugjuhitav raskerelvaplatvorm, vähendamaks ohte sõjaväljal… „Ah, ei midagi uut… Kui aus olla, me uuendame vaid vanu asju. Sa võid üllatuda, kui tihti vanu asju kõrvale jäetakse, ehkki kõik, mis neile vaja oleks, on väike läbivaatus ja uuendus, et muuta nad taas ajakohaseks,“ võttis Shen kiirelt kokku. „Mis teete, kutid?“
„Joel ja Kim aitavad mind inglise keele hääldusega. Lanal oli õigus, et kui rääkida kellegagi, kel pole tõlkeloitsu peal, on sellest suur abi,“ vastas Videvikusära ja osutas Kimile, kes vaatas Sheni poole ja noogutas.
„Ta on teinud selliseid edusamme, mida sa kujutledagi ei oska, Shen. Ta on kasutanud keeleõppeprogrammi veidi üle nädala ja ületanud kõik ootused,“ teatas Kim ning heitis Joeli poole tähendusrikka pilgu. „Üks vabatahtlikest käis hommikul läbi, rääkis Videvikusäraga ja oskas rahustada asju seoses… juhtumitega, mis toimusid ta saabumisel ja ka muude hiljutiste sündmustega.“
Shen oli piisavalt läbinägelik, saamaks aru, et Kimi jutu teine pool oli niimoodi sõnastatud, et Videvikusära jutu sisule pihta ei saaks, ja tema oletus leidis kinnitust, kui Joel tõlkis ja jättis jutu teise poole täielikult tähelepanuta.
„Suurepärane!“ ütles insener, tõmbas tooli laua juurde ja istus. „Ja kuidas lugemisega on?“
„Tähtedest, kirjavahemärkide kasutamisest ja lauseehitusest olen ma vist aru saanud,“ vastas Videvikusära innukalt. „Nüüd tegeleme sõnavara ja tegusõnadega. Aga sellised sõnad, mis tähendavad mitut asja ja mida kasutatakse mitut moodi, on masendavad. Nimisõnad, mis võivad olla ka tegusõnad või mitmuses, ajavormid ja nii edasi. Kui aus olla, on see…“
„Väljakutse?“ pakkus Shen, kui Videvikusära kõhkles, aga tema vastus ei olnud selline, mida insener oodanuks.
„Lahe! Ma õpin keelt, mida ükski poni pole varem kuulnud, ja ma loodan varsti rääkida kõigiga, ilma et oleks maagiat vaja. Mis meenutab mulle, et...“ Videvikusära vaatas kirjutuslaua poole ja leviteeris paki pabereid lauale. „Matemaatikaülesanded, mis sa mulle andsid, on lõpetatud. Vabanda, et see mul nii kaua aega võttis.“
Shen muigas ja võttis paberid. „Ei ole vaja vabandada, Videvik. Ma ju ütlesin, et tähtaega ei ole.“ Ta hakkas töid üle vaatama, aga Kimi kell piiksus.
„Paistab, et meie aeg sai läbi,“ ütles ta Joeli poole vaadates. „Me peame nägu näitama all… „külaliste korteris“ või boss saab pahaseks.“
„Kimil on vist õigus, meie aeg on tänaseks kahjuks läbi, Videvik,“ vabandas Joel laua tagant tõustes. „Tuleme homme jälle.“ Ükssarvik noogutas tunnustavalt ja kaks teadlast suundusid uksele, jättes ta Sheniga kahekesi.
Läks hetk aega, kuni insener lõpuks ütles: „Mul on hea meel, et su enesetunne on parem ning sa räägid jälle Kimi ja Joeliga. Me olime kõik selle pärast, mis viimasel katsel Vahleni juures juhtus, väga mures. Kim ja Joel olid eriti kurvad, sest sa ei rääkinud enam nendega, kui asjad hullemaks läksid.“
Videvikusära naeratus tõmbus veidi pingule, kui ta vastust välja mõtles. „Mul on kahju, et teid muretsema panin. Lana käis hommikul siin ning meil oli tore jutuajamine ja uus mäng. Ta aitas mul näha asju nende vaatepunktist ja isegi Vahleni vaatepunktist. Ma sain aru, miks nad niimoodi tegid, kuid ikkagi on see hirmus, kui ma meenutan, mida nad mulle tegid.“
Oh, Vahlen, see plika annab sulle teise võimaluse. Mina ei annaks, mõtles Shen endamisi, hoides oma viha näoilmest paistmast. „See on sinust äärmiselt andestav.“
Järgnes paus ning Videvikusära näris huult ja küsis ebalevalt: „Charles, kui katsed lähevad hästi, mis sa arvad, kas ma saaksin äkki… õue minna?“ Kui Sheni näost paistis üllatus, tõrjus Videvikusära ähmiga: „A-ainult kui see on sobilik ja see ei pea toimuma kohe ega midagi. Ma ei taha sulle ebameeldivusi ega midagi, tegelikult unusta ära, et ma üldse küsisin.“ Ükssarvik üritas oma idee kiiresti välja naerda, aga see ei paistnud veenev.
„Ma vaatan, mida teha annab,“ lubas Shen oma parima võltsnaeratusega ja vahetas teemat. „Sa rääkisid, et Lana käis juttu ajamas? Ma ei pidanud teda eriliseks suhtlejaks, aga tundub, et ma eksisin.“
„Ta tõesti oskas hästi asju õigesse perspektiivi panna,“ ütles Videvikusära noogutades. „Lana aitas mul vaadata olukorda teise nurga alt, pärast rääkisin Kimi ja Joeliga ning me saime edasi liikuda. Mul pole veel olnud võimalust rääkida Vahleniga, kuid ma olen kindel, et me saame asjad korda ja alustada uuesti.“
Oleks see vaid nii lihtne, kaebas Shen oma mõtteis, hoides seda oma näoilmest paistmast. „Ma tõesti loodan, et asjad lahenevad niimoodi. Tahtsin küsida, kas sa magasid. Sa oled veidi värskem kui siis, kui sind viimati nägin.“
„Magasin küll,“ vastas Videvikusära kergelt punastades ja kõrvale vaadates. „See on tegelikult veidi piinlik. Lana hakkas rääkima…“
Ja just siis avanes eluruumi uks. „Hei, Videvik, kas sa…“ ütles Matt naeratades, kuid talle segati kohe vahele.
„EI MIDAGI! Mitte midagi!“ katkestas Videvikusära ta jutu, puuris nina tõlkeprogrammi ning hoidus Sheni ja Matti suunas vaatamast. Puna ta näos muutus üha tugevamaks ja ta puterdas kiiresti: „Mul on palju tööd teha, pole aega rääkida. Ma teen parem seda!“
Shen vaatas Matti, siis Videvikusära, siis jälle Matti. See on midagi uut. Katsete ajal polnud teadlased nii isiklikesse vestlustesse süvenenud, mõtles insener. Varsti märkas ta, et Videvikusära piilus korra vargsi Matti poole.
„Olen vist Videvikuga sama meelt, peaksime ehk varakult head ööd soovima,“ ütles Shen, proovides haigutust summutada. „Homme näeme, Videvik.“
Ta suundus ukse poole ja viipas Matti järgnema. Kui uks nende taga sulgus, pöördus Shen Matti poole ja küsis: „Mis see nüüd siis oli?“
„Kurat seda teab. Hommikul oli kõik täiesti korras. Ma tulin tuppa, siis oli mingi imelik teema ja ainus, kes temaga enne rääkinud oli, oli Lana,“ vastas Matt, kes oli samamoodi nõutu nagu Shen. „Mõlemad teadlased jälgisid neid ja ma arvan, et nad oleksid sekkunud, kui jutt liiga haigeks oleks läinud.“
„Hmm,“ pomises Shen lõuga sügades. „Kui Lanat näen, küsin täpselt, millest nad rääkisid. Nüüd aga arvan ma, et lähen ja palun teenet.“
--
18:02, 15.04.2015, Komandör David Bradfordi kabinet
David vaatas veel kord üle need uurimismaterjali lademed, mida Tähetolmu projekt oli tekitanud, alates tekstifailidest kuni piltide ja isiklike märkmeteni. Algul libistas ta lihtsalt pilgu neist üle, nagu ta seni oli teinud kõigi ülekuulamiste ja lahkamiste raportitega, ta oli õppinud eristama olulist ebaolulisest juba päris enda karjääri algul. Kuid nüüd võttis ta aega, et ka tegelikult lugeda sellest kummalisest külalisest, keda XCOM nüüd majutas, ja kummaline kahetsustunne hakkas temas tekkima, kui ta kaalus valikuid enda ees.
„Ma ei saa seda lubada, Charles,“ ütles komandör. „Selle objekti asukoha salastatus on range, ma ei saa lubada sel olendil näha maastikku ja maastikuobjekte, mis võivad meie asukohta reeta. Rääkimata ohtudest, mis tekivad siis, kui ta võtab nõuks võidelda, kui on jõudnud maapinnale. Ma olen muidu täiesti nõus sinu diplomaatilise lähenemisviisiga, kuid me ei saa riskida objekti ohutusega, vähemalt mitte praegu.“
Shen ohkas ja möönis: „Saan aru, David. Kui see aga peaks tulevikus ikka õnnestuma, arvan ma, et Videvikusära oleks äärmiselt tänulik.“
David kergitas kulmu, kui kuulis tulnuka nime. „Ma lugesin isiklikke märkmeid, mis projektiga kaasas olid, Franki kokkuvõtet ka. Videvikusära olemus on pehmelt öeldes šokeeriv. Kui ta on siiras, siis ongi kuskil universumis rahulik ja intelligentne elu,“ ütles ta oma silmi hõõrudes ja nägi äkki palju vanem välja kui vestluse alguses. „Ja see esimene kontakt juhtus siin just kõige halvemal ajal.“
„See oli kahetsusväärsete juhtumite jada, kuid ma olen ikka rõõmus, et kohtusin temaga. Kõik teised ütleksid sama, kui sa küsiksid,“ ütles Shen tõustes ja ukse poole suundudes.
„Kas doktor Vahlen ka?“ küsis David ja Sheni kõhklus andis ta küsimusele vastuse. „Ma vaatasin läbi ka videod, kus ta oma katsetega liiga kaugele läks. Mul oli temaga jutuajamine seoses tema meetoditega subjekti käitlemisel. Jumal teab, mida ta viimase katse ajal mõtles. Samas tema kahtlustel on minu meelest mõte taga – kui Frank ei oleks kinnitanud, et olete kõik korras, ja haigla oleks näidanud kergetki signaali vaimsest manipulatsioonist, oleksin praegu väga kahtlustav kogu Tähetolmu personali käitumise suhtes.“
Sheni vastus oli rahulik. „Ma tean, et minu usule pole veenvat kinnitust, kuid ma olen kindel, et Videvikusära ei ole XCOM-i jaoks oht ja ta võib muutuda meie jaoks väga tähtsaks, kui Vahlenil õnnestub ta maagia saladused avada.“
Seekord oli Davidi kord nõustuda: „Seda räägib ka minu kõhutunne. Vahlen on katsetanud terve nädala neid loitse, aga kas tal on selle lahtiharutamise juures mingitki edu?“
„Noh, ta tutvustaks oma avastusi ise ehk paremini,“ ütles insener kahtlevalt ja David oli piisavalt läbinägelik, et osata ridade vahelt kuulata.
„Ma ei kahtlegi, et olen esimene, kellele läbimurdest teada antakse,“ ütles David lõpuks. „Kas on veel midagi?“
Shen kõhkles veidi ja pakkus välja uue idee. „Ma saan aru, et välja pole võimalik minna, aga mul on üks alternatiiv mõttes.“
„Ma kuulan.“
--
02.35, 16.04.2015, Tähetolmu labor
„Katse algab… nüüd!“ Videvikusära telekinees rabas pliiatsi ja ta hakkas meeletu kiiruga matemaatikavõrrandeid lahendama. Ta oli lahendanud esimesed kolm, kui käsi põrutas lauale ta ees.
„See pole piisavalt hea! Tee uuesti!“ hüüdis hääl ja Videvikusära vaatas üles, et kohata Vahleni külma pilku… Neljast suunast. Vahleni pead olid hüdra nelja usja kaela otsas ja käsi laual oli muutunud küüniseks. Küünis tõusis ning tõi lagedale suure putuka purustatud laiba, mis tõmbles ja tilkus kollast verd. „Tee seda uuesti! Uuesti! Uuesti!“ karjus mitu Vahlenit ja küünis käis üles-alla, krudisedes putuka jäänustes.
Videvikusära püüdis taganeda ja eemalduda ligasest sodist, mis nüüd ta laual oli, ainult selleks, et tunda, et keegi seisab ta taga. Ta vaatas paaniliselt selja taha ega näinud midagi, aga kui ta pilgu tagasi pööras, seisis tema ja Vahleni-hüdra vahel inimfiguur. Inimene – Matt – vaatas üle õla ja küsis: „Videvik, kas kuuled mind?“
See oli Charlesi hääl, mis küsis, ja sel hetkel mõjus see väga lohutavalt.
„Videvik,“ ütles Charlesi häälega Matt nõudlikult. „Sa pead ärkama, ma tahan sulle midagi näidata.“
Videvikusära võpatas ärkvele, kui tundis käepatsutust enda seljal. Ta pilgutas silmi, kuni hakkas nägema toa hämaras valguses Charlesi. „Oh, Charles, tere hommikust. Kui varane aeg on?“
„Oh, väga varane,“ kinnitas insener ja Videvikusära märkas, et Charles oli väsinud. „Kui tunned, et oled valmis, tahan su viia midagi vaatama.“
„Ma arvan, et…“ nõustus Videvikusära, ringutas ja haigutas ning hüppas voodist maha, et minna toa ukse poole. Joel ootas katsealal, samuti Lana ja Matt. Viimase inimese kohalolu ehmatas Videvikusära täiesti ärkvele ja ujutas ta meeled küsimustega üle. Oh, püha Celestia, mida ma ütlen? Ma tean, et raamatukogus on tonnide viisi raamatuid, kust lugeda, kuidas käituda, kui üks poni ütleb, et talle meeldib teine poni, kuid mul ei ole neid siin. Mida ometi teha, mida ometi teha?
Videvikusära kimbatuse katkestas Charles, kes viipas grupile: „Nüüd on siis kõik kohal. Me peame kähku minema.“ Kogu grupp suundus labori väljapääsu poole, ainult Videvikusära tõmbus tagasi.
„Kuhu me lähme?“ küsis ta ja kõigi pilgud langesid Charlesile, ootamaks selgitust.
„Kahjuks me ei saa minna õue, kuid ma leidsin koha, kuhu minna, et sulle rõõmu valmistada. Kuid me peame kähku minema,“ rääkis Charles, meelitades Videvikusära, kes viimaks pärast lühikest kõhklemist talle järgnes.
Erinevalt varasematest käikudest väljapoole laborit, mis olid aeglased ja rahulikud, liikusid inimesed reipal sammul ja kindlas korras. Matt kõndis grupi ees, heitis igal ristmikul pilgu igasse suunda ja kutsus siis grupi järgnema. Lana kõndis grupi lõpus. Seni olid nad ainsad inimesed, keda Videvikusära siin nägi, ja hämaralt valgustatud koridorid tundusid mahajäetutena.
Pärast peadpööritavat nurgataguste, koridoride, treppide ja ristmike jada jõudis rühm laia raudukseni, millel oli kiri, millesarnast Videvikusära kunagi näinud ei olnud. Ta hakkas tähti veerima ja Charles pöördus ta poole.
„Nii, Videvik, me peame kiiresti tegema. Kui Matt annab signaali, siis võime sisse minna. Kui me seal oleme, siis ära lahku mu kõrvalt hetkekski, eks,“ rääkis insener tõsiselt ega pööranud pilku Videvikusära silmilt, kuni too noogutanud ei olnud. Veendunud, et Videvikusära sai aru, andis Charles signaali ja uks avanes nende ees.
Videvikusäral ei õnnestunud vaadata läbi ukse, sest Matt astus ukseavasse, et sealpoolne ruum pilguga läbi kammida. Mõne aja pärast viipas ta käega ja rühm järgnes talle.
See ei ole ruum, see on koobas, mõtles Videvikusära ja keerutas kaela, nägemaks koletut kohta, kuhu ta sattunud oli. Erinevalt laborist, mis tema koduks oli saanud, koosnes siinne põrand vaheldumisi betoonist ja metallist. Raudplaadid olid täis ruudukujulisi auke, kust paistsid hämarad šahtid, mis ulatusid sügavamale kui ta silm nägi. Suurem osa ruumist oli pime, lambid valgustasid vaid põrandat, massiivseid alkoove ja seinu. Hämaruses paistsid mõned kurjakuulutavad metallkujud, mis meenutasid saaki luuravaid röövlinde, ja Videvikusära libises grupi keskpunkti, ilma et ta ise arugi oleks saanud.
„Videvik, vaata üles,“ soovitas Charles ja ta kuulis kolinat pea kohal. Valgus süttis ja nende peade kohal ilmus nähtavale tohutu luuk, mis hakkas avanema, tuues nähtavale öötaeva. Videvikusära silmad läksid suureks, kui kõik tuled siin koopas kustusid, ja ainus asi, mis polnud süsimust, oli portaal nende peade kohal, kust paistis tähistaevas.
Tükk aega ta lihtsalt vaatas öhe ja üritas meelde jätta tähtkujusid, mida ta nägi.
See uurimine aga katkes, kui ta tundis jahedust ja uued lõhnad jõudsid ta ninna. Lõhnad, mida ta seni siin koopas tundnud oli, olid talle võõrad, see õli ja suitsu lõhn meenutas enim Canterloti suurt raudteejaama. Kuid see, mida ta nüüd tundis, oli puhas metsa ja rohuväljade õhk.
„Aitäh, Charles,“ ütles Videvikusära, kui oli tõmmanud mõned sügavad sõõmud, püüdes õue lõhnu hoida enda sees nii kaua kui võimalik. „Mul oli seda tõesti väga vaja.“ Insener lihtsalt naeratas ja noogutas vastuseks.
Hetk kestis veel vaid ehk minuti, kui tuled süttisid taas ja sireenid hakkasid hüüdma. Enne kui Videvikusära midagi küsida jõudis, märkas ta uut figuuri kiirelt nende poole marssimas. Ta oli mees, kes oli tuttavlikus maastikuvärvi riietuses, kuid tal oli valgete õlakutega vest ja lips. Ta tumepruunid juuksed olid lühikeseks pöetud ja Videvikusära märkas kaugelt sideseadet tema kõrvas. Ta silmad kohtasid ükssarviku omi vaid lühikest aega, kuid Videvikusära tundis, nagu oleks ta draakonile silma vaadanud. Usaldus ilma ülbuseta, käsk ilma türanniata, kindlus otsustes. Videvikusära märkas kõiki neid tunnuseid selle silmapilgu jooksul, samas tundis ta, et teda hinnatakse ja tulemus on… ebapiisav. Kui silmside katkes, hingas Videvikusära välja, teadmata, et oli hinge kinni hoidnud.
Charles kohtus temaga poolel teel ning pärast lühikest pingelist vestlust uustulnuk pöördus ja suundus koopa teises seinas oleva ukse poole.
„Lõpeb meil ära see üritus, midagi olulist on juhtunud. Me peame kohe laborisse tagasi minema,“ vastas Charles väljaütlemata küsimusele. „See koht saab varsti üle ujutatud inimestest, kes ei tarvitse meie nägemisele hästi reageerida.“
Ükssarvik mõtles küsida, mis juhtus, kuid Charlesi toon ütles, et selleks ei ole enam aega. „Okei, tagasi laborisse,“ ütles ta ja paljude tundidega harjutatud lihtsusega teleporteerus kogu grupp ühe lilla silma pilgutusega Videvikusära tuppa.
Lana oli esimene, kes taastus, kuid teised tuikusid veel pikalt oma esimesest teleportatsioonikogemusest. Matt oli valge kui leht, Joel ja Charles otsisid tasakaalu. „Oh, Videvik, võiksid teinekord hoiatada,“ ütles Charles ja pani käe seinale, et püsti püsida.
„Vabandust, aga sa ütlesid, et peame tagasi minema, ja ma sain aru, et sellega on kiire,“ vabandas Videvikusära, kuid Shen lõi käega.
„Pole vaja vabandust paluda, Videvik, kuid pea seda tulevikus meeles,“ ütles Shen ning pöördus Lana ja Matti poole. „Te kaks peate minema arsenali, Bradford võtab parasjagu Konsiiliumi ülekannet vastu ja see tähendab ilmselt tähtsat missiooni.“
Sõdurid noogutasid ja pöördusid minekule, kuid Videvikusära peatas nad. „Oodake! Missioon? Kas see võib olla… ohtlik?“
Matt ja Lana vahetasid pilke ning siis naissõdur vastas: „Võib olla küll, Vidi. Anname oma parima. Ja ega Mattki ole nii halb.“
„Tänan usalduse eest,“ vastas Matt tuimal pilgul.
Sõdurid hakkasid uuesti liikuma, kuid Videvikusära peatas nad taas. „Oodake, ma saan teha midagi, millest abi on.“ Ta sulges silmad ja süvenes loitsude lademetesse oma mälus, et leida nendest see uusim. Ta kogus vajaliku energia, lasi selle sõdureisse ja avas silmad. „See on tehtud.“
„Ja mida see teeb?“ küsis Lana, vaadates oma käsi, justkui ootates, et need hakkavad helendama.
„Kui see toimib õigesti, siis ükski poni ei märka midagi,“ vastas Videvikusära salapäraselt, lehvitas kabjaga ja pöördus minekule. „Õnn kaasa.“
„Videvik?“ küsis Charles, kuid Videvikusära ei raisanud tema peale tähelepanu. Ta pühendus täielikult loitsu hoidmisele, sest tema sõprade elu sõltus sellest.