Luna seisis valvsalt oma rõdul nagu igal ööl ehast koiduni, rohelised silmad süsteemselt ja aeglaselt taevast kammimas. Ta ihukaitsjad seisid vaikselt ta ruumi nurkades valvsusega, mida võis ületada vaid Luna ise. Nad kohanesid olukorraga hästi, selline ustavus ei jää tänamata, mõtles ta endamisi. Oleksime vaid kõik nii tugevad.
Luna teadis Celestia plaanist üritada Ebakõla oma poolele võita, aga ta polnud sellega nõus. Lõppude lõpuks oli see Celestia otsus ja Luna ei seisnud õe valikule vastu, ehkki see polnud tema soovitust mööda. Ööprintsess läks päeval puhkama ja tal õnnestus mitu tundi õndsalt magada, kuni võimsa loitsu lained pühkisid läbi ta meelte ja äratasid ta. Tund hiljem pidi ta pea peaaegu lõhkema loitsust, mis manati kusagil lossis.
Luna oli piisavalt tark, saamaks aru, et midagi on valesti, ja ta kappas otsekohe troonisaali, et teha kindlaks, mis toimub. Õukond oli ta saabumise hetkeks peaaegu paanikas, kõigi näod olid hirmul. Nõunikud nõudsid selgitusi ja valvurid hoidsid korda. Kuninglik vahtkond oli liiga distsiplineeritud, et seda välja näidata, aga hirm paistis nendegi silmist.
Celestia Päikesetroon oli hävinud, kuldsete kaunistustega sohvast ja seda ümbritsevast sisustusest olid alles vaid tukid kambri lõpus. Ka mõned rippvaibad trooni taga olid põlenud ja kõrbenud ning mõned valvuridki paistsid olevat kõrvetada saanud. Luna silmade alla sattus poolpõlenud kiri põrandal, mida ohustasid paanikas ponide kabjad. Luna rabas telekineesi abil paberiprügi üles ja ta silmad läksid suureks, kui ta esimest kolme sõna luges.
Videvikusära on kadunud.
Luna ei jõudnud kirja ega selle päritolu rohkem uurida, sest päike kukkus taevast silmapiiri taha… ja tõusis ida poolt vaid hetk hiljem uuesti. Päikesesaalis puhkes uus paanikahoog, kuni Luna hüüatus haaras ruumi tähelepanu. Ja just siis, kui kord oli napilt taastatud, naases Celestia.
Ta teleportatsiooniheli oli suurusjärgu jagu kõvem kui Cloudsdale’i kõige valjem piksekärgatus ning sellega kaasnes selline kuuma- ja lööklaine, et kõik ponid langesid jalult. Luna oli esimene, kes tõusis, ja see, mida ta nägi, täitis ta õudusega, mida ta oli varem vaid üks kord tundnud. Celestia teleportatsioonienergia süütas punase troonivaiba ja lõhkus marmorpõranda ta kapjade all. Iga ta kabjasamm mürises nüüd kõvemini, kuna kamber oli vaikne, sest õukond ja valvurid nägid sedasama, mis Lunat kohutas.
Celestia ei olnud vihane, ta oli marus. Sõnad ei saanud kirjeldada tema näoilmet ja emotsiooni ta silmis. Ta oli raevus, maagiline energia kiirgas ta ümber nagu päikeseleek ise. Mitte keegi kohalolnuist ei olnud sellises seisus Celestiat näinud. Mitte keegi peale Luna.
„Kapten,“ kõmistas Celestia, kui jõudis oma vahtkonnani, „päikeserivistus jääb ära. Rivista sõdurid ja naase kümne minuti pärast koosolekule. Ära jää hiljaks.“ Vahiülem – ükssarvik, kelle musklid jätnuks enamiku maaponidest häbisse – jooksis uskumatu kiirusega minema. Ülejäänud ponid ruumis olid hiljutisest vaatepildist tardunud, kuni Päikeseprintsess pühkis jumaliku pilguga üle nende. Käsk oli edastatud sõna lausumata: kaduge välja.
„Luna, meil on palju arutada, sea end valmis,“ käskis Celestia ja kaks printsessi haihtusid kollase sähvatuse saatel arutama tähtsat asja, mille salastatus polnud enam tähtis. See kõik oli niikuinii avalik.
Kambriuste heli tõi Luna tagasi olevikku ja ta kirus ennast mõtteis, et lasi oma meeltel minevikku uidata. Õnneks polnud ta kaotanud järge öötaevas ning sundis end mitte keerama ja saabujat vaatama. Nõrk sosin täitis kambri, saadetuna kapjade häälest, kui kaks ihukaitsjat peatasid sissetulnu. „Printsess Luna palus end mitte segada,“ sosistasid nad summutatud toonil.
„Tagasi kohtadele,“ käskis Luna tagasi vaatamata. „Ma olen teda oodanud.“ Ihukaitsjad naasid sõnatult oma kohtadele ja kabjaklobin lähenes Lunale selja tagant, kuni peatus sobilikul kaugusel. „Vabanda mind, et ma ei saa sulle silma vaadata, Säraturvis. Ma vist ei saa endale lubada oma praeguse töö katkestamist.“
„Saan aru, teie kõrgus,“ vastas Säraturvis. „Printsess Cadance ja mina saabusime just pealinna. Ta räägib praegu Kuu õukonnaga, seega pidasin paremaks teavitada sind isiklikult.“
„Teie otsustavus on tervitatav. Ma mõistan, kui ebamugav oli teile kahele tulla niimoodi äkitselt tagasi, kui te samal ajal pingutate Kristallimpeeriumit aidata,“ noogutas Luna, hoides pilku kauges tundmatus punktis, mida ta jälgis ja mille jälgimise katkestamine oli võimatu.
„Me olime õnnelikud, et saime oma abi anda, kuigi olime mures. Mõned vastuolulised kuulujutud on jõudnud meieni ja Videvik ei ole mu kirjale vastanud,“ ütles Säraturvis ning jätkas küsitleval toonil: „Ma olen rõõmus iga põhjuse üle, et oma märaga reisida, kuid ma ei ole kindel, kas peaksin olema siin, kui saaksin osaleda Kristallimpeeriumis Equestria mängude ettevalmistustel.“
„Hiljutised sündmused vist ei puuduta sind – võib-olla vaid kaudselt,“ ütles Luna. Neelatus näitas ta ärevust. „Valvurid, jätke meid.“ Kõhklemata ja sõna lausumata laiutasid ihukaitsjad tiibu ning kadusid öötaevasse, jättes Säraturvise ja Luna omavahele. „Ole valmis, see, mida nüüd kuuled, võib sind šokeerida.“
Ja Luna jutustas, mida Celestia oli talle rääkinud. Ebakõla tuli ümber kasvatada, aga ta pääses Harmooniaelementide käest minema. Plaan läks viltu, kui Videvikusära triki ohvriks langes ja haihtus. Säraturvis läks seda kuuldes muidugi raevu, kuid ta hoidis selle kõik enda sees, laskmaks Lunal jätkata.
Saanud Astlalt ja Elemendikandjatelt selle kiiruga kirjutatud kirja, lahkus Celestia Canterlotist, uurimaks, mis oli juhtunud, ainult selleks, et tagasi tulla, rivistada valvurid ja määrata garnison Ponyville’i valvama. Siis eraldas ta end oma kambrisse, et „jätkata Videvikusära otsimist päevasel ajal“, samas kui Luna otsis öösel.
Möödus pikk vaikus, kuni Säraturvis kuuldu üle juurdles. Luna pidi juba paanikasse sattuma, kartes, et Säraturvis ei jää seletusega rahule, kuid teda päästis Säraturvise järgmine küsimus: „Ja kus on Ebakõla? Ma pole kuulnud midagi sellist, mis vihjaks tema vabaks murdmisele, ja Videvik rääkis omal ajal, et see olend pole selline, keda ei märgataks.“
Luna hingas kergendusega ja jätkas: „Celestia otsustas kiiresti rajada Ebakõla jaoks hoidmiskoha Ponyville’i lähedale. Kuna ilma kõikide Elementideta ei saa teda uuesti kivistada, mõtles Celestia välja keerulise vangla ta hoidmiseks ja garnison Ponyville’is tagab, et vanglale ei lähenetaks väljastpoolt. Ta… keeldub Videvikusära asukohta avaldamast ja teda Equestriasse tagasi toomast. Ta väitis sel päeval, et Videvik on vigastamata, ja nii palju kui me õega suudame kindlaks teha, on tal õigus.“
Ükssarvik ohkas kergendatult; Luna arvas, et see oli rohkem sellest, et ta õde oli veel terve, mitte sellest, et Ebakõla kinni istub. „Vidiga on siis kõik korras, ükskõik kus ta ka poleks. Kas suudate ta leida? Kasvõi mingit mingit jälge või juhtnööri või midagi?“
„Celestia jätkab otsimist tollhaaval üle kogu Equestria, nii palju kui ta päike näha suudab, ja mina otsin öötaevast. Nagu ma ütlesin, me tunnetame ta olemasolu. Ta on veel elus, kuigi väga kaugel.“
„Kui kaugel?“ küsis Säraturvis uskumatul toonil. „Kuhu Ebakõla ta siis saatis, kui päike ei suuda teda avastada?“
Luna kaalus pikalt, kuni esitas oma küsimuse: „Säraturvis, mis on Equestria?“
„See on meie riik.“
„Ja mis on meie riik koos naabrite, nende naabrite ning ookeanide ja maadega nende taga?“
See vastus tuli aeglasemalt: „Kõik maad, rahvad ja ookeanid moodustavad meie maailma.“
Luna noogutas silmi liigutamata. „Ning mis on päike ja kuu? Mille nad moodustavad?“ Kuna vastust kohe ei tulnud, naeratas Luna ja vastas ise: „Astronoomid nimetavad seda päikesesüsteemiks. Ütle, Säraturvis, kas sa arvad, et see kooslus tähtedest, kuudest, maailmadest, mandritest, ookeanidest ja rahvastest on unikaalne? Et kõigist valgustäpikestest minu öötaevas on vaid meie oma see, mille kõrval on maailm? Et meie oleme ainsad olendid, kes mõtlevad ja elavad nii nagu meie?“
„Oh,“ tegi Säraturvis pärast pausi ning Lunal polnud kahtlustki, et ta vaatas üles tähtede poole uue pilgu ja imetlusega. „Seega on ta kusagil seal. Kuidas sa oled kindel, et temaga on kõik korras? Mis siis, kui Ebakõla saatis ta kuhugi metslaste ja koletiste keskele? Mis siis, kui…“
„Säraturvis.“ Luna ei karjunud, kuid ta käskivad sõnad mõjusid nõnda. Ükssarvik rahunes kohe. Luna tundis ta silmi enda peal ja ta sisemus mäsles, otsides midagi, mida Säraturvisele rahustuseks rääkida. „Säraturvis, kas ma olen sulle kunagi rääkinud, kuidas ma Videvikusära kohtasin? Minu kallis õde otsustas minu suureks sissejuhatuseks moodsasse maailma saata mind pühadeüritusele, mille teemaks olid minu… süngemad ajad.“ Luna võis kuulda Säraturvise ohet, kui ta Celestia riugast mõistis.
Selmet sellel peatuda, jätkas Luna: „Saabusin Ponyville’i ning nägin, et pidu juba käib ja minu katsed rahvasse sulanduda kohtasid mõistmatust. Sa olid sel ajal lossi vahtkonna kapten, seega tead, kuidas meeskond käitus. Minu naasmine… ei olnud tervitatud.“ Hirmunud pilgud, millega alamad teda tervitanud olid, täitsid ta süütundega, kuid järgmine mälestus pani Luna naeratama. „Ainult üks Ponyville’i poni tuli ise minuga rääkima ja see oli sinu õde. Ta aitas mind rohkem kui ma loota julgesin, Säravturvis, ning me kirjutame teineteisele vahel sotsiaalseil ja teaduslikel teemadel.“
Säraturvis naeris südamest. „Kõlab väga Videvikusära moodi. Loodan, et ta ei tüüta sind liialt, printsess.“
„Ei-ei!“ katkestas Luna ja pidi pilgu peaaegu Säraturvisele suunama, aga suutis end talitseda. „Ma kardan, et kui keegi mind tüütab, siis olen see mina ise. Sa ei pruugi mõista, kuid ta oli minu esimene sõber pärast Kuult naasmist, esimene sõber pärast tuhandet aastat. Ma ei kahtlegi, et Celestia on tore, kuid alati varjutab meid mälestus me eelmisest lahkuminekust, kui me tegime teineteisele nii palju liiga. Liiga palju aega, liiga palju haavu.
Aga Videvikusära, kallis Videvikusära ei hoolinud minu halvast minevikust. Ta hoolis minust endast. Mitte koletisest, kes ma olin, või kuninglikust kõrgusest, kes ma olen, vaid lihtsalt… nagu minust.“ Möödus vaikus ja Luna surus maha tungi lüüa kabjaga otsaette, et jagas selliseid isiklikke tundeid Säraturvisele. „Andesta mulle. Kuna Videvikusära ei ole, pead siis nüüd sina kannatama mu isiklikke kapriise.“
„Pole midagi, printsess,“ ütles Säraturvis ja Luna tundis, et ta võib teda uskuda. „Usu või mitte, aga mul on printsesside isiklike probleemidega natuke kogemusi.“
Mõlemad muhelesid veidi, kuid vaikus nende vahel taastus. „Säraturvis. Põhjus, miks ma seda räägin, on see, et ma tahan, et sa teaksid, miks ma otsin. Olen kohustatud otsima, et nurjata Ebakõla kuri plaan. Ma olen sunnitud otsima, sest Videvikusära on mu õe õpilane. Ma ei lõpeta iial ta otsimist, sest ta on minu sõber.“
„Tänan, printsess,“ vastas Säraturvis siiralt ja pöördus uste suunas, kust ta tulnud oli. „Olen kindel, et kui sina juba otsid, siis kahtlemata ta ka leitakse.“
„Kindlasti. Veel üks asi, Säravturvis. Kõik, millest me siin rääkisime, on konfidentsiaalne. Isiklike juttude avalikuks tulemise kannataksin ma välja, aga Videvikusära kadumine ja Ebakõla lahtipääsemine on riigisaladus ning see võib tekitada paanikat, kui rahvas sellest teada saab. Sa võid rääkida Cadance’ile, kuna ta töötab praegu meie asemel avalike suhetega, aga mitte kellelegi teisele.“
„Arusaadav,“ kostis vastus ning uks avanes ja sulgus.
Üksiolekuaeg tuli tagasi ja Luna ohkas raskelt, tundes süüd nende valede tõttu, mida ta just rääkinud oli. Pool tõde oleks olnud halvem kui vale.
Kui Celestia naasis, teleportis ta enda ja Luna nende eraruumidesse. Seal varises raevukas Päikeseprintsess millekski muuks, mis ehmatas Lunat rohkem kui raevukas Celestia: ta hakkas nutma. Päikese veider liikumine tulenes Celestia kammimisest üle kogu planeedi, kui ta otsis vähimatki märki Videvikusärast, aga ta kabjad jäid tühjaks. Siis oli ta andnud Lunale käsu rivistada sõdurid ja edastada neile nende kohustused Ponyville’is, siis teleporteerus taas saali ja sealtmaalt polnud rahvas teda enam näinud. Ta keeldus isegi Lunaga rääkimast, vaatamata kuuprintsessi korduvatele katsetele. Celestia šokeerivast muutumisest ja Videvikusära kadumise uudisest hirmsam võis olla vaid Ebakõla ise.
Oodatavat meeletut kaost ei ilmnenud. Ebakõla leiti samalt mäelt, kuhu ta jäetud oli, istumas oma troonil, peopesad koos. Ta ei liikunud tolligi, kui Luna tuli, küsis ja ähvardas. Ta ei liikunud tolligi ka siis, kui garnison saabus. Ta ei liikunud ka siis tolligi, kui Luna võlus ta ümber kongi, ja ka mitte siis, kui ükssarvikust arkanist kirjutas ruunid, muutes ta vangla kindlaks. Ebakõla vastas vaid ühe korra, kui Luna küsis: „Mida sa ootad?“
Ta vastus oli lihtne, kuid kaval, ja see kummitas Lunat kogu aja, mil ta ärkvel oli.
„Ma ootan, kuni Videvikusära lahendab tehingu.“