20. Läbimurre

Autori hoiatus: sisaldab roppu sõimu.

 

IISRAELI DOKTOREID VAEVAVAD SÜÜDISTUSED, ET NAD KASUTASID OMA MURRANGULISTE AVASTUSTE JUURES ALZHEIMERI TÕVE RAVIMISEL TULNUKATELT PÄRIT PROOVE. „SEE RAVI VÕIB SELLEST TÕVEST TÄIELIKULT VABASTADA, MIS TÄHTSUSTR SEL ON, KUIDAS ME RAVIMI LEIUTASIME?“

RAHVUSVAHELINE ÜLDSUS ON ÄREVIL, KUI AJAKIRJANDUS AVASTAS, ET INIMESED EI OLE KADUNUD ÜKSNES LÕUNA-AMEERIKAS. TOSINAD INIMESED TEHNIKA, EHITUSE JA TEADUSE VALLAST ON KADUNUKS JÄÄNUD SARNASTEL ASJAOLUDEL KA PÕHJA-AMEERIKAS, EUROOPAS JA AASIAS.

--

08:20, 02.05.2015, Tähetolmu labor

„…sinu Roosa Pirukas,“ lõpetas Videvikusära viimase kirja lugemise ja kallutas arusaamatut sõna nähes pead. „Eh-lee-rium? Ahlaarium? Miks Roosa sellise jaburuse kirjutas? Lootsin, et ta kirjutab ikka midagi Kookide kaksikutest või…“ Ta vaikis, kui nägi šokist kahvatut Kimi nägu. „Mis on?“

„Eleerium? Kas see sõna ütlebki seda? Eleerium?“ alustas Kim, kuid enne, kui keegi vastata jõudnuks, lendas toauks lahti ja tavalisest ärritunum Vahlen tormas sisse.

„See ei saa olla tõsi,“ ütles ta, nagu paneks ta seisukoht asjad paika. „Kim, oled sa üldse kunagi siin eleeriumist rääkinud?“ Ta hullunud pilk langes Kimile, kes tõmbus veidi kühmu.

„Ei, ei ole. Tõlkesoft töötab praegu kirjatähtede kuuldava kujuga ja need paistavad selgelt moodustavat „eleeriumi“ silpe,“ vastas Kim kiiresti ja keeras tahvelarvuti Moira poole, et temagi näeks. „Ma ei tea, kuidas Roosa Pirukas selle peale tuli, kuid nii see on.“

Vahlen libistas pilgu üle ekraani ja ta nägu keeras hapuks. „„Kuidas“ ei ole siinkohal me ainus mure. Mida see tähendama peaks?“

„Ah, mis on eleerium?“ Videvikusära kõhklevat küsimust ei pandud tähelegi.

„Noh, ma kuulsin doktor Shaw’lt, et täna algavad katsed eleeriumi näidistega, mis toodi viimaselt missioonilt. Võib-olla viitab see sellele?“ pakkus istuv teadlane ja vajus teise teadlase pilgu eest sügavamale tooli.

„Kuidas ta võis teada eleeriumikatsetest, kui me pole katseid alustanudki? Või et meie valduses üldse eleeriumi on? Videvikusära ei tea sellest midagi ja on ülimalt ebatõenäoline, et see Roosa Pirukas sellest rohkem teada võiks,“ vastas Vahlen eemale vaadates ja käega üle näo pühkides. „Kuidas ometi?“

„Kuidas ta teadis, mitu snäkki meile saata?“ lisas Kim, vaadates igatsevalt valge kreemiga kõrvitsakreemimuffinit. „Või et mis on meie maitsed. Ma ei usu, et see saaks kuidagi võimalik olla.“

Moira näoilme jutustas Videvikusärale enam kui selgelt, kuhu jutt tüürib, seega andis ta endast parima, et seda ennetada. „Roosa Pirukas teeb palju uskumatuid asju. Kord ma läksin peaaegu hulluks, kui püüdsin ta võimeid tuvastada, aga õppisin lõpuks, et parem on neid lihtsalt aktsepteerida.“ Kim kehitas õlgu, aga ei suutnud kreemimuffinilt pilku rebida. Moira paistis nüüd veidi rahunenum olevat, kuid oli selgelt näha, et ta on endiselt kimbatuses. „Niisiis, mis on eleerium?“

Moira ja Kim vahetasid pilke, kuid enne, kui keegi seletada jõudis, avanes uks ja Joel astus sisse. Nagu Kimil ja Moiral, paistis temagi näost väsimus, aga ta juba taastus sõõriku tõttu, millest pool oli veel tal käes. „See on parim sõõrik, mida kunagi saanud olen,“ ütles ta täis suuga.

„Ma andsin konkreetsed juhised, et te ei söö neid enne, kui täpsed proovid tehtud pole!“ pahandas Moira, aga ta viha lahtus, kui Joel talle oma arvutit näitas.

„Niipalju kui masinad näitavad, on siin vaid naturaalsed koostisosad, ei mingeid toksiine, kemikaale ega muid potentsiaalselt kahjulikke aineid,“ rääkis ta nii, et puru lendas Moira suunas, teenides sellega järgmise halvustava pilgu. „Pluss ma hakkan vihaseks saama. Keegi meist ei ole saanud veel hommikusööki ja kuniks K-O-H-V on laboris keelatud, pean end suhkruga üles ajama. Kokkukukkumine oli küll silme ees, aga praegu tunnen end suurepäraselt.“

„Sa ju tead, et ma saan nüüd inglise keelest aru, eks? Miks kohv keelatud on?“ küsis Videvikusära, kulmud kaares, ja Joel pidi sõõriku peaaegu kurku tõmbama. „Ära pane tähele. Siiski, mis on eleerium?“

Küsimus pani Joeli veel rohkem läkastama, aga sellele ei pööranud keegi tähelepanu. Moira köhatas viimaks kõri puhtaks ja rääkis: „Eleerium on kristalne metall, mis tekitab spetsiifilisi nähtusi, kui seda pommitada teatud osakestega. Seda ei leidu meie maailmas.“ Videvikusära silmad venisid seda suuremaks, kui kaalukamaks jutt muutus. „Sissetungijate seadmete ja laevade uurimine näitab, et nad kasutavad peaaegu kõigis oma tehnoloogiates eleeriumi.“

„Selles valguses tundub Roosa kiri tõesti päris sünge,“ pomises Videvikusära, pilk laual lebaval kirjal. „Kuid ikkagi jääb mõistatuseks, miks ta seda üldse kirjutas.“

„Äkki ei viidanud ta mitte nendele katsetele eleeriumiga, vaid hoopis arkaniidi katsetamisele Videvikusäraga?“ lausus Kim mõtlikult. „Tegelikult see on vaata et ainus asi, mida me veel katsetanud ei ole ja mis ei ole ohtlik.“

Moira pöördus, noogutas kiirelt ja suundus toa ukse poole. „Lähen lattu, et tuua sobiv näidis. Kim, sea kõik salvestus- ja uurimisaparatuur katseruumis valmis. Kui see katse annab tulemusi, tahan ma, et see saaks korralikult dokumenteeritud, sest meil ei ole nii palju eleeriumi, et kordamiseks raisata.“ Ta astus sammu uksest välja, kõhkles ja tuli laua juurde tagasi. Ta rabas äkilise liigutusega mahlase sõõriku, heitis mõlemale teadlasele hoiatava pilgu ja käratas: „Mitte üht sõna!“ ning lahkus lõpuks toast.

--

Videosalvestise protokoll, Tähetolmu labor, XCOM-i peakorter

Hoiatus: juurdepääs sellele failile on PIIRATUD tasemeni ÜLISALAJANE või kõrgem. Volitamata juurdepääsukatsed sellele failile vaadatakse üle ning võivad lõppeda VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSEGA. Seda faili tohib levitada ainult komandör David Bradfordi loal; ilma loata levitamine võib kaasa tuua VALLANDAMISE JA/VÕI KRIMINAALMENETLUSE.

Identifitseeritavad isikud videos:

Dr Moira Vahlen (V) – vanemteadur

Dr Kim Ngo (N) – teaduri assistent, käitumisteadused

Subjekt Videvikusära (VS)

Ajatähis: 08:45, 02.05.2015

Video algab Tähetolmu labori katseruumis, kus V seisab ruumi keskel oleva kahe ruutjala suuruse platvormi kõrval. VS seisab teisel pool platvormi, N seisab kõrval, seina ääres. Väike tükk oranži materjali lebab laua keskel.

V: „Tänane katse algatati erakorralistel asjaoludel, mis ilmnesid täna hommikul, ja seetõttu erineb see mõnevõrra standardprotseduuridest. Eelmisi materjale katsetati, manipuleerides neid lihtsa telekineesivõimega, määramaks tõenäosust, kas materjal on arkaniit, millest Videvikusäraga räägitud on.

Arkaniiti on kirjeldatud elemendina, mis reageerib spetsiifilistele võimetele, mida Videvikusära liik omab, ja me loodame, et kui selle Maa ekvivalent on avastatud, võime paremini aru saada, kuidas Videvikusära võimed toimivad.

Eelmised katsed hõlmasid üle 90% Maal leiduvatest elementidest, mis ei olnud kahjulikku laadi, ja seni pole olnud ka tulemusi.

Element, mida täna katsetatakse, on eleerium E-115. Seda elementi Maal ei leidu, kuid see on laialdaselt kasutusel tulnukate tehnoloogias liikumapaneva jõu ja energia tootmiseks, samuti mõnes implantaadis, mis on leitud tulnukate kehadest.

Preili Sära, kas te selgitaksite, mida on sellelt katselt oodata?“

VS: „Legendides kirjutatakse arkaniidi kohta, et reaktsioon on nähtava valguse emissioon, kui läheduses kasutatakse loitsu, see tähendab, et kui energiat koondatakse ja vormitakse kindlal eesmärgil. Seda reaktsiooni ei tekita ümbritsev taustaenergia, mida leidub igal pool.

Kuid arkaniiti ei saa katsetada, kuna teda ei ole saadaval enam tuhandeid aastaid, seega on Kavala Ristiku kirjutatud ürikud ainsad olemasolevad allikad.“

V: „Hästi. Oodatav reaktsioon on valguse emissioon, kuid hulk mõõte- ja salvestussüsteeme on valmis registreerima kõiki võimalikke emissioone, mis võivad kaasneda. Preili Sära, kui ma jõuan nullini, siis palun alusta katsega.“

VS noogutab ja sulgeb keskendudes silmad.

V: „5, 4, 3, 2, 1...“

--

08:40, 02.05.2015, söökla

Shaojie Zhang viis oma soolarõngiku söökla kaugeimasse nurka ja võttis istet. Tema olekus paistis rohkem ärevust kui tavaliselt. Ent igasugune lootus rahulikule hommikusöögile kadus, kui hetke pärast istusid tema kõrvale Matt ja Lana.

„Hei, Zhang... Pole sind tükk aega näinud. Ja kuulsin, et sa pole pärast viimast korda ka Tähetolmu laboris käinud,“ ütles Lana, sunnitud naeratus näol. „Tead... Mulle tundub, et sa hoidud meist eemale.“

„Lana tahab öelda, et me oleme mures,“ lisas Matt hetke pärast. Tema mure paistis siiram. Ta jätkas vaiksemalt: „Kuidas sul pärast viimast visiiti läinud on? Ma tean, et see oli pisut palju...“

„Kõik on korras,“ vastas Zhang lühidalt ja murdis soolarõngikust järgmise tüki.

Laud jäi vaikseks, siis rääkis Matt karmimalt: „Jah, kindlasti, sinuga on kõik korras. Kuid sul on küsimusi ja muresid, pime meeski näeks seda. Nii et räägi, keegi ei pane pahaks.“

Zhang näris veidi viimast suutäit ja vastas lõpuks vaikselt: „Leidsin, et olen segaduses kontseptsiooniga, et sellist külalist hoitakse siin baasis elus. Kas meie ülesandeks ei ole mitte kaitsta Maad selliste... asjade eest? Ja ma ei suuda aru saada, kuidas teadustöötajad end selle ümber nii mugavalt tunnevad.“

„Täiesti mõistetav ja ma saan aru, et see ehmatab veidi,“ nõustus Matt. „On jah sada protsenti kindel, et ta ei ole meie moodi. Kuid tagan, et ta ei ole ka meie vaenlaste hulgast. Nii palju saan öelda, et ta pärineb kolmandast osapoolest, kes pole sõjaga seotud ja on siia jamasse sattunud juhuslikult. Ta on tegelikult päris sõbralik, kui teda tundma õpid.“

„Sa räägid sellest nagu isikust...“

„Sest ta ongi isik,“ katkestas Matt ja ta silmad ahenesid, kui Zhangi külma pilku kohtasid. „Sa ei tarvitse seda uskuda, aga ta on samamoodi isik nagu mina või sina. Ta loeb raamatuid, naudib muusikat ja talle meeldib kaarte mängida. Ja ma ei pea meelde tuletama, et meil, inimestel, on murettekitav harjumus kohaldada valikuliselt mõistet „inimene“. Ja ma ehk ei pea meelde tuletama ka seda kodusõda, mis siin, Ameerikas, 150 aastat tagasi selle pärast toimus.“

„Ma ei mõista, miks minu seisukohta võrreldakse nende orjapidajate omadega,“ vastas Zhang vaikselt ja vaatas kõrvale. „See tekitab ikkagi hämmeldust, et kuigi su esmane ülesanne siin organisatsioonis on tappa mitte-inimesi, veedad sa vaba aega ühe sellisega sõbrustades.“

„Siin on selge arusaamatus. Me ei tapa sissetungijaid seepärast, et nad ei ole inimesed. Me tapame neid selleks, et nemad meid ei tapaks. Kui meie väikse sõbra rahvas oleks meiega esimesena kontakteerunud, ei usu ma, et XCOM-i sellisel kujul olemas oleks,“ lisas Lana, pannes mõlemad mehed mõtlikult vaikima.

Kuna Shaojie ei vastanud kohe, ütles Matt: „Mis plaanid sul siis täna on? Liitud meiega või... ei? Ma ju rääkisin sellest enne ja mõtlesin sellega, et kui sa arvad, et selleks valmis ei ole, siis keegi ei pane pahaks.“

Enne, kui Zhang vastata jõudis, pidid kolm sõdurit toolidest välja hüppama, sest doktor Mills lajatas metallkasti valju kolakaga keset lauda.

„Hommikust, lapsed, ma tõin teile kingitusi!“ teatas ta lõbusalt, tegemata välja laudkonna raskest meeleolust. Salapärase kasti peal olid sünged hoiatussildid „Ülisalajane“ ja „Bioloogiline oht“. Millsi käed siblisid kasti lukkude kallal. Kõik sõdurid tõmbusid pisut kaugemale, kui Joel kasti külje avas ja tõi lagedale... toidu. Doktor tõmbas välja kolm taldrikukest ja jättis need lauaservale.

„Kingitused Tähetolmust. Igaüks peaks teadma, mis kellele kuulub,“ ütles Joel tooli võttes. „Minu jaoks oli kreemiga sõõrik.“

„Jumal küll, ma jään juba seda vaadates suhkruhaigeks,“ ütles Lana, silmad naelutatud taldrikule, mille ta enda ette tõmbas ja millel paistis lebavat terve klots šokolaadi.

Matti reaktsioon oli veidi rahulikum, kuid siiski rõõmus. „Oh, see meenutab mõndagi. Ma sõin seda viimati kaheksa-aastasena,“ ütles ta nostalgianoodiga hääles ja haaras kahekordse šokolaadiküpsise, mille vahelt paistis vaniljekreem.

Zhang vaatas kahtleval pilgul viimast taldrikut, millel oli tavaline soolarõngik. „Paistab, et te teate meie maitseid suurepäraselt, doktor Mills. Tohin ma küsida, mis põhjuseks on?“ küsis ta, rebis rõngikust tüki ja pani suhu. Tema silmad laienesid kohe, kui tundis selle maitset ja struktuuri, ning ta lubas endale nõrkusehetke nautida neid enne neelamist.

„Ja kui vaadata teie nägusid, siis paistab, et kokal on kõik sada protsenti õnnestunud. Ma ei tea, kuidas ta selle saavutas,“ ütles Joel ja vaatas, käsipõsakil, kuidas kolm sõdurit oma kingitusi nautisid. „Vastuseks mister Zhangile pole minu teada muid erilisi põhjuseid peale selle, et meie väike kolleeg sai kodust mõned kirjad.“

Sõdurid juurdlesid veidi Joeli öeldu üle, kuniks aru said. Üllataval kombel oli Lana esimene, kes vastas: „Tõsiselt? Kirjad? Kuidas see juhtus?“

„Siin pole vist parim koht, kus üksikasjadesse laskuda. Aga kas te ei võiks tulla alla laborisse juttu ajama, kui olete lõpetanud?“ naeratas teadlane, sulges oma metallkasti ja tõusis toolilt, et lahkuda.

„No see oli temast küll kena,“ ütles Lana ja kehitas õlgu. „Aga see, mida Joel koka kohta ütles, pani mind im...“

KÕLAKI!

Tool, millelt Joel just tõusnud oli, pilbastus laes ja pool sekundit hiljem üürgasid alarmid. Lana ja Zhang hüppasid püsti nii, et toolid selja taha kummuli kendasid, Matti tool takerdus põrandaprakku ja läks ümber, sõdur ise kukkus selili tooli otsa.

„Türademaa, mis see veel oli!“ karjus ta, kui oli jalgele tõusnud ja nägi, mis juhtunud oli. Kogu söökla oli jalule tõusnud ja kogunes nende laua juurde. Lisaks sireenile ja purunenud toolile paistis veel kaks asja: narmendav auk põrandas selle koha peal, kus tool oli olnud, ja teine samasugune auk laes, põrandaauguga kohakuti.

Ehmatus lahtus kiiresti ja kõik sööklasviibinud inimesed kiirustasid välja, ettenähtud häirepositsioonide poole. Ainult üks inimene kõhkles ja Matti silmad peatusid temal.

Joel seisis ukse kõrval nagu nukk ilma nukujuhita, nägu valge, ning ta mõmises üht ja sama fraasi, jälle ja jälle. „Sa raisk.”

--

09:00, 02.05.2015, Tähetolmu labor

„M-m-ma arvatavasti ei saanud neist sündmustest õigesti aru, mis Kaval Ristik arkaniidi avastamise kohta kirjutanud oli,“ kokutas Videvikusära inglise keeles. Ta üritas juua, veeklaas värisevate kapjade vahel kõlisemas. Kim istus väriseva ükssarviku kõrval, käsi valmis püüdma veeklaasi, kui see kukkuma peaks.

Ning peegelklaasi taga seisis komandör Bradford, käed ristis, ja vaatas paanikahoost rahunevat Videvikusära. Vahlen ja Joel seisid ta kõrval ning vaatasid vaikides avanevat stseeni.

„Ristiku märkmed räägivad, et arkaniit h-helendas, kui ta pani valguseloitsu. Selmet lihtsalt helendada loitsujõu ilmnemisel, m-ma arvan, et meie katse näitas seda, et arkaniit reageeris pandud loitsule haaravalt ja võimendas loitsu mõju.“ Videvikusära võttis lonksu ja jätkas: „Kui ma kasutasin telekineesi, et eleeriumi tõsta, haaras see loitsu ja võimendas seda palju kordi. Mul on nii kahju, et ma ei mõelnud sellele võimalusele, mida ma...“

Bradford vajutas nupule, mis lülitas välja Videvikusära toast tuleva heli ning pöördus Vahleni poole. „Kas see on tõsi?“ küsis ta ja tema kuulus pilk langes doktorile.

„Tõsi,“ vastas Moira järsult ja sel hetkel Bradford imestas veidi, et tema pilk ei avaldanud teadlasele harjumuspärast mõju. Siis sai ta Vahleni pilgust aru: ta on saavutanud läbimurde.

Doktor Vahlen astus arvuti juurde, avas mõned failid ja tuli komandöri juurde tagasi. „Umbes seitse tundi tagasi saabusid tundmatul viisil Videvikusärale kirjad tema rahvalt tema kodumaalt. Nende saabumise viis on küll omaette küsimus, aga üks kiri andis vihje, et eleerium on materjal, mida Videvikusära nimetab arkaniidiks. Ma korraldasin eleeriumi näidisega katse ja... ilmnesid need ettenägematud tagajärjed. Tulemused on küll ebameeldivad, aga siiski paljulubavad.“

„Või et paljulubavad, doktor?“ lausus Bradford. Ta kulmud tõmblesid. „Teie väike test lajatas väikse tüki eleeriumiga rusikasuuruse augu läbi hulga korruste tugevdatud raudbetooni ja terase ning see kogus piisavalt hoogu, et saavutada paokiirus. Sain just aruande juhtimiskeskusest, kus üks Põhja-Ameerika satelliitidest registreeris mikrometeoriidi lennu, aga projektiili trajektoor algas meie asukohast.“

Purustuste ulatus pani Vahleni kahvatuma ja Bradford pööras näo jälle väikse ükssarviku poole. Ta kattis näo käega ja hõõrus silmi. „Hea, et keegi viga ei saanud. Võib-olla, kui meil on õnne, lõi see eleeriumitükk augu end kosmoses varjavatele sissetungijatele.“

Bradford pöördus taas Vahleni poole. „Kuni Shen ja ta insenerid lõpetavad parandustööd, käsen edasised katsed edasi lükata. Samuti tahan raporteid kõigist võimalustest, kus selle katse tulemust rakendada saaks.“

„Saab tehtud, komandör,“ vastas Vahlen ja Bradford kõndis temast mööda, uksest välja.

--

09:05, 02.05.2015, Tähetolmu labor

„Kurat, mis sa arvad, mis mürsk see oli ja kui kiiresti see pidi lendama, et selline läbilöök toimuks?“ küsis Lana, vaadates labori uut ventilatsiooniava. „Oleks nagu punkripurustaja tüüpi või midagi.“

Matt seisis Lana kõrval ja vaatas kõnealust auku, käed ristis, ning rääkis: „See on tulnud pigem jõust kui kiirusest. Pealegi pole ma kindel, kas meie tulirelvade standardid tema maagiaga klapivad.“ Zhang taganes vaikselt ukse poole, ta oli ilmselgelt teistest sõduritest rohkem ehmunud.

„Videvik on nüüd kindlasti paras närvipundar. Sa ju nägid, kuidas ta ämbliku pärast ehmus,“ pomises Matt ja vaatas Videvikusära toa ukse poole.

„Oh, olin jah ja sina olid ka. Äkki lähed ja lohutad teda?“ pakkus Lana süütul ilmel, saades vastuseks sapise pilgu. „Tegelikult ka, me peaksime teda vaatama. Kindlasti ta tahaks praegu näha sõbralikku nägu või kolme.“

„Kuulsin, et siin oli häire... Oh-ohh,“ ütles Shen, kui jõudis laborisse ja nägi auku laes. Hetk hiljem ta juba töötas. Ta võttis džempritaskust väikse kaamera ja pildistas purustusi. „Paistab, et sel hommikul oli õnne. Selles vahelaes on torud ja juhtmed terved. Nüüd tuleb vaadata üle ka teised vahelaed ning purustuste ulatus kindlaks teha. Teie võiksite minna Videvikusära vaatama.“

„Ma... vist jääksin doktor Sheni aitama,“ ütles Zhang. Matt ja Lana vaatasid korra teineteise otsa ning läksid Videvikusära toa poole.

Videvikusära ja Kim istusid voodi äärel ning rääkisid vaikselt, mõlemad tõstsid pilgud ja naeratasid saabujaile. „Ma olen rõõmus, et te nii kähku kohale jõudsite,“ ütles Kim kiiresti püsti tõustes. „Nagu te ilmselt juba teate, ei läinud see katse päris nii, nagu plaanis oli. Palun ütle mulle, et sa võtsid kaardid kaasa.“

Lana naeratas ja võttis kaardipaki taskust välja. „Ma ei lähe ilma nendeta kunagi mitte kuhugi. Niisiis, kuidas oleks, Vidi? Üks lõõgastav valevorstimäng? Liitud kah, Kim?“

„Muidugi, see on lõbus,“ noogutas teadlane ja istus toa külalistelaua äärde.

Lana sättis end tema kõrvale ning heitis Mattlile ja Videvikusärale salapärase naeratuse. Videvikusära istus ja vastas terava pilguga ning viimane tool jäi Matti hõivata. Ei tea, millest nüüd need pilgud, mõtles Matt, kui Lana kaarte jagas.

„Niisiis, mis täna teemaks on?“ küsis Lana laudkonnalt. „Viimasel ajal olen vaid mina teemasid valinud, seega arvan, et täna võiks olla kellegi teise kord.“

„Me oleme rääkinud oma perekonnast, aga ma ei mäleta, et oleksin kuulnud midagi te vanematest. Tahaksin neist kuulda, kui see sobib,“ küsis Videvikusära naeratades. Matt ja Kim noogutasid kohe, Lana ühines nendega pärast sekundipikkust kõhklust.

„Olgu siis, Videvik valis teema ja tema käib esimesena.“

„Noh, mu ema ja isa olid tööga väga hõivatud, ma ei näinud neid nii tihti kui oleksin tahtnud. Mu isa tööks oli hooldada öösiti Canterloti tänavalampe, päeval ta tavaliselt magas. Ema on kirjanik, mis tähendab, et ta tegeles minuga kas rohkem või vähem, sõltuvalt sellest, kas oli mõni tähtaeg lähedal või ei olnud. Ah jah, üks äss.“

„Ah sealt see sulle külge hakkas,“ ütles Lana targa naeratusega. „Ema kirjutab raamatuid, laps pöörab raamatukoiks. Üks kahene.“ Ta naeratus muutus irveks, kui Videvikusära ta jutu peale mossitas.

„Minu vanemad olid väga... konservatiivsed,“ ütles Kim kaarte kohendades. „Neil oli supermarket ja puha, nad tahtsid kindlasti kõik pere ärid minule pärandada, kui nad pensile jäävad. Nad olid mu karjäärivaliku üle üsna pahased, kuid kindlasti ei keeldu nad minu pakkumisest osta neile maamaja Montanasse, kus nad pensionipõlve saaksid veeta. Kaks kolmelist.“

„Isa oli sõjaväes, kuid tuli ära, et aidata emal kasvatada mind ja mu õde. Ta teenis kümme aastat, enne kui erru läks. Ema oli vahetuse juhataja kohalikus restoranis ja sööklas, mina töötasin kooli ajal selles restoranis osalise tööajaga, kuniks lõpetasin kooli ja mind sõjaväkke värvati,“ rääkis Matt, tõmbas välja kuuese, pani selle lauale pakki ja ütles: „Üks neljane.“

„Valevorst!“ hüüdis Lana kohe ja Matt turtsatas seeria vandesõnu.

„Tundub, et su vanematel oli raske töö, kuid sa pole enda vanematest rääkinud, Lana?“ küsis Videvikusära ja pani kaks kaarti lauale, vaadates naissõduri poole.

„Noh,“ alustas Lana hädisel ja langetas kaardi lauale. Ta heitis Matti poole anuva pilgu.

Õnneks ei pidanud Matt teemat vahetama, sest Videvikusära tabas ära. „Oh... Tegelikult sa ju rääkisid, et sul oli ema. Mul on kahju, ma ei tahtnud tõstatada midagi, mis võiks sulle ebameeldiv olla.“

„Sa ei pea end süüdi tundma, Vidi. Kunagi oli kodus ka isa, kuid ma ei mäleta, mida ta tegi. Pärast hoidsime mina ja ema perekonda koos. Ta tegi palju tööd, et ots otsaga kokku tulla, kuniks ma olin piisavalt vana, et teenistusse minna. Kogu raha, mille teenin, läheb joonelt koju, aitamaks ema ja vendi.“

„See on sinust väga hoolitsev, Lana,“ ütles Kim siiralt ja pani oma kaardi. „Ma loodan tõesti, et sinu praegune töö teenib piisavalt, et neid aidata.“

Lana pilk langes Kimile, otsimaks märke haletsusest või üleolekust, kuid ei leidnud ja lihtsalt naeratas. „Aitäh,“ lausus ta.

„Mõtlesin praegu, et ega mõni su vendadest ole nii vana, et peaks praegu kooli lõpetama, mis?“ Matt võttis kaks kaarti, pani lauale, endal samasugune mõistev naeratus näol nagu Kimil. „Mu õde hakkab keskkooli lõpetama ja jõuab talumatu portsu ette. Ta ei tea, mida ta teha tahab.“

„Ta ei ole ikka veel oma annet avastanud? Ütle talle, et hoidku pea püsti! Ma tean kolme väikest sälgu, kes tunneks kindlasti kaasa,“ naeratas Videvikusära ja pani kaks kaarti lauale, haaras seejärel klaasi kapjade vahele, et võtta lonks vett.

„Miks sa selleks maagiat ei kasuta? Niimoodi kapjadega haarata on vist ebamugav,“ küsis Lana jahmunud ilmel. „Samas kaarte hoiad ikka maagiaga.“

„Noh, ma tean, et see kõlab rumalalt, aga iga kord, kui ma seda tõsta tahan, tunnen hirmu, et klaas lööb augu seina või vigastab kedagi.“ Videvikusära võttis lonksu ja jätkas: „Ma ei usu, et mängukaart kellelegi haiget võiks teha.“

„Ehk tõesti... Kui sa pole just superkangelane,“ lausus naissõdur lõuga sügades, kuid karjatas siis ja pidi peaaegu ümber kukkuma. Ta heitis Mattile etteheitva pilgu.

„Vaata ette, kus sa oma jalgu kiigutad, Lana. Sa pidid juba nendega laua jalgu tabama,“ ütles Matt, selgitamaks oma lööki naise säärte vastu. Pole vaja, et Videvikusära tunneks hirmu, et ta võib iga tühja asjaga inimesi tappa. Ta võib niimoodi päris segi keerata, mõtles Matt, kes vaatas Lanale silma ja palvetas sisimas, et sõnum ta pilgu kaudu kohale jõuab.

„Hei, Matt, äkki oleksid meheks ja täidaksid Videviku klaasi? See on tal ju peaaegu tühi,“ soovitas Lana läbi kokkusurutud hammaste, heites pilke ükssarviku poole.

Videvikusära vaatas Matti, siis Lanat, siis jälle uuesti Matti nii kiiresti, et Matt hakkas kartma, et ta väänab oma kaela välja. „Oh, seda pole vaja, päriselt, tänan sind,“ ütles ta viimaks alistunult ja vaatas kõrvale. Selline käitumine pani Matti kulmu kergitama, ta võttis klaasi ja läks kraanikausi juurde.

Videvikusära võib Lana kiusust tõesti vedu võtta, mõtles Matt, kui klaas veega täitus. Muidugi on see piinlik, kui iga kord, kui koos juhtume olema, ta niimoodi norib. Pean teda veenma, et ta sigatsemise lõpetaks. Matt tuli tagasi ja pani klaasi Videvikusära kõrvale. Nende pilgud kohtusid murdsekundiks, siis vaatas Videvikusära taas kõrvale ja hakkas nihelema.

Oh. Oh ei.

Lana haige irve venis Irvikkassi mõõtudeni.

„Lana, kas ma saaksin sinuga natuke rääkida? Väljas? Nüüd?“ Matt pigem käskis, kui küsis ja juhatas naissõduri toast välja, katsetusruumi. Zhang oli lahkunud, kuid Shen uuris veel auku laes.

„Lana, mis Videvikuga toimumas on?“ küsis ta otse, äratades sellega ka Sheni tähelepanu.

„Ah, ta kannatab nooruse valude käes,“ vastas Lana unistaval toonil, kuid peatus, kui Matti nägu nägi. „Sa ei tea siis? Tõsimeeli? Mees, ma teadsin, et sa oled tuim, kuid ma ei suuda uskuda, et sa selle alles nüüd ära tabasid.“

„Jumal küll,“ pomises Matt eemale kõndides ja kattis näo käega. „Jumal küll, kuidas sellega nüüd hakkama saada?“

Shen märkas vestlust ja tuli sõdurite juurde. „Mis toimub? Matt, sa oled üsna rahutu.“

Matt pöördus, et seletada, kuid sõnad ei pääsenud huulilt.

„Matt on veidi šokis, sest avastas, et Vidi on temasse veidike armunud,“ rääkis Lana kõrvale vaadates ja naerdes.

„Mida?“ küsis Shen tõsiselt. „Kas sa oled kindel? Oh, kurat, sellel on potentsiaal lõppeda halvasti... Kuidas see täpselt juhtus? Kas emb-kumb teist teab?“

„Noh, tead isegi, tüdruk kohtab poissi ja siis juhtub midagi maag...“

„Jama!“ katkestas Matt. „Sa tegid midagi, eks ju? Sa rääksid talle midagi või viskasid lolli nalja või tegeled mingi kuradi plaaniga. Ma tean seda su nägu. Mida sa tegid? Mida. Sa. Tegid?“

„Kas see on tõsi, Jenkins?“ küsis Shen. Tema tavapärane rõõmsameelne ilme ja hääletoon olid haihtunud. Viha ei paistnud ta näost nii selgesti kui Matti näost, vaid lõug oli pingul ja silmad olid vidukil. „Kas sa tõesti kasutasid Videvikusära niimoodi ära?“

Lana lõbus tuju kadus ja ta vaatas eemale. „Sa ju mäletad, kuidas Videvik pärast Vahleni esimesi katseid välja nägi? Kui hirmunud ta oli? Ta oli tolli kaugusel sellest, et teinuks midagi nii äkilist, mis lõppenuks ohvritega. Tolli kaugusel. Kõik, mis ma tegin, oli see, et andsin talle midagi, mille peale loota.“

Seda kuuldes läks Sheni ilme veelgi süngemaks ning Matt heitis käsi üles ja kõndis eemale.

„Tal ei olnud lootust! Mitte mingit! Kui ma andsin talle mingigi lootuse, hakkas ta muutuma, te ju mõlemad märkasite seda!“ rääkis Lana kiiresti ja Matti viha lahtus veidi, kui kuulis meeleheidet tema toonis. „Ma mõtlesin, et annan talle veidigi lootust, kuniks ta leiab midagi muud, millest kinni hoida. Siis hakkas Matt käituma nii, nagu ta teaks, mis toimub, ja see lisas sellega õli tulle. Ma tõesti arvasin, et sa teadsid ja olid sellega nõus.“

„Mille jumala pärast pidanuks ma sellega nõus olema?“ vahutas Matt ja karjus: „Jeesus Kristus, Lana! Kas sa kujutad ette, kui halvasti see lõppeda võib?“ Edasine sõim sumbus arusaamatusse mörinasse, Matt kõndis eemale ja siis jälle tagasi ning vehkis kätega läbi õhu.

„Ma olen sinus väga pettunud, Lana,“ lausus Shen vaikselt. „See käis kaugelt üle talutava nalja. Anda tühje lootusi kellelegi, kes on sellises olukorras nagu Videvikusära, võib lõppeda ainult halvasti.“

„Tühi lootus on parem kui lootusetus,“ ütles Lana vaikselt, suunas pilgu maha ja surus lõuad kokku.

See oli Matti jaoks viimane piisk. „Ma ei suuda uskuda, et sa ikka veel püüad seda õigustada! Tõsiselt, oled sa peast türastand, et ikka mõtled, et tegid õigesti?“ käratas ta.

„Tegin jah,“ urises Lana läbi hammaste. „Ma olen seal olnud. Muidugi sa mõtled, et ma ei tea sittagi, aga tegelikult on mul nüüd pohhui. Ma olen seal olnud. Kohas, kuhu jõuavad kõik, kui kaotavad lootuse. Ma tean, mis tunne see on, kui üks koletis, kel on minu üle absoluutne võim, tuleb ja lõpetab mu õnneliku elu. Ma tean, mis tunne on olla surmast tolli kaugusel ja ma ei saa kuraditki teha. Seega palun hoia oma targad ja pühalikud jutlused omale. Eriti pärast seda, kui sa ei kurtnud, kui ma su õnnetut perset jamast välja tõmbasin.“

„Millest sa räägid?“

„Mäletad Esimest Löögirühma? Esimese Löögirühma ALGSET koosseisu?“ Lana irve moondus kättemaksuhimuliseks ja Matt tõmbus tagasi, nagu oleks teda löödud.

„Jah, hakkab meelde tulema, eks? Sina olid ainus ellujäänu, ülejäänud üksus pühiti põrmu. Kes aitas sul seda üle elada? Kes? Tubli. Õige. Enne, kui lõpetad minu põletamise oma tuleriidal, tahan sulle selgeks teha, et ma ei tegele selle sitaga niisama enda rõõmuks. Nüüd tee, mida tahad, ja kõik, mis edaspidi juhtub, on su kuradi enda süü!“

Matt vaatas korra Sheni poole ja kui ta pilgu tagasi keeras, oli Jenkins kadunud ja Tähetolmu labori uks sulgus.

--

10:30, 02.05.2015, spordisaal

Lana jalutas ligi tund aega mööda baasi ringi, kuni astus viimaks sõdurite spordisaali. Enamikule XCOM-i personalile paistis ta tavaline, rõõmsameelne tema ise. Kellelgi ei tekkinud kahtlusi, kui ta astus riietusruumi, tuli sealt hetk hiljem välja, võimlemisriided seljas ja võitluskindad käes, ning suundus poksikottide poole.

Ta peatus, kui märkas mattide juurde kogunenud sõdureid, ning otsustas minna ja vaadata, mis toimumas on.

Sagimine toimus ümber kuue jala vene muskli ja uhkuse. See oli Teise Löögirühma kõige muljetavaldavam sõdur. Teine sõdur, kel oli tugevalt puudu nii sellest kuuest jalast kui ka vähemalt viiskümmend naela kehakaalust, lonkas valulikul ilmel ringist välja.

„Nu, olge nüüd! Ärge öelge, et mitte keegi teist, eliitsõduritest ei löö mind pikali? Vähemalt oli Holidayl julgust proovida!“ hüüdis vene karu. Rahvas ohkas ning hakkas laiali vajuma. Ja Lana astus ligi.

„Eh, sul on vist lõbus. Soovin sellest osa saada,“ hüüdis Lana, sättides end mattide poole.

„Mis see siis on? Väike plika otsib väljakutseid?“ naeris vene karu, kuid vakatas, kui märkas, et pealtvaatajad olid täiesti vait. „Nu eks ma siis olen sinuga hellem, oleks ju kole, kui saaksid niimoodi haiget, et ei saaks missioonile minna, mis?“ irvitas ambaal ja vaatas, kuidas rahvahulgas kihlvedusid sõlmiti. Aga ta irve vääratas, kui kuulis, et enamus panuseid oli selle peale, kui kaua ta vastu peab, mitte selle peale, kes võidab.

Lana irve venis laiemaks ja ta lisas sellesse veidi meelust. „Oh, see on teist väga lahke. Kohelge mind hellalt, eks?“ Ta kõndis haiglaselt magusa irvega varustuse nagide juurest läbi, võttis peakaitse ja sättis end vene karu vastu.

„Jenkins, Jenkins...“ kõlas rahva hulgast ning hiljuti ülendatud leitnant Pavel Drõžimski patsutas naissõdurile õlale. „Jenkins, mis sul on? Ma tean seda pilku.“

„Mida? Mida sa mõtled?“ küsis Lana ja Pavel kahvatus, kui see irve täies ulatuses tema poole pöördus.

Selmet edasi küsida, Pavel taganes ja pöördus ambaali poole. „Do svidanja,“ ütles ta, patsutas venelasele õlale ja astus ringist välja.

„Niisiis, kutid, te teate kodukorda. Ei mingeid luumurdusid, ei mingeid vigastusi, mis segaksid missioonidel osalemast. Kas on selge?“ küsis kohtunik, leitnant Fujikawa, ning vaatas Lanat ja ambaali.

„Jess!“ ütles Lana üles-alla hüpeldes. Ligi jalase pikkusevahe ja rumala irvega paistis ta vastase kõrval kui laps. Niimoodi ma lähen...

Fujikawa heitis naissõdurile tõsise pilgu ja puhus lühikese vile. Kaks sekundit hiljem oli vene karu ringist väljas ja ohkis ning Lana keksis ja irvitas endistviisi.

Keksimine oli muidugi teeseldud. Venelane ootas kõrget pauku pähe või õlgadesse, aga Lana oli ajastanud oma maandumise täpselt vile ajaks ja hüppas otse edasi. Parem rusikas tabas täpselt kolmnurka, vasaku peopesa hoop rinnakusse pani ambaali tagasi astuma. Vasak jalg haakis vene karu parema jala taha, suurendades ta komberdamist veelgi. Venelane jäi küll jalgele, aga oli nüüd võitlusringist väljas.

Punkt Lanale.

„Kuradi lesbi,“ kähises vene karu ringi naastes.

Irve kadus.

Peaaegu Lana pea suurune käsi langes alla ja tabas teda nii, et lõi pikali.

„KURADI LESBI! KUIDAS SA VÕISID SEDA MULLE TEHA?“ karjus koletis ta peale. Ta püüdis tõusta, kuid koletis lõi teda kinnise rusikaga. Ümber Lana silma lahvvatas valu ja ta kukkus maha.

„Isa, ma tegin vaid nalja. See oli nali!“ püüdis noor hääl selgitada.

Ole tasa, Bill, see ei ole sinu süü. Las suur õde Lana tegeleb sellega, anus ta hääletult ja tõmbus kössi, kui kuulis, kuidas ihu laksus ja poiss kisendas.

„Tatt, ära valeta,” mörises koletis, „Emalt õppsisid seda kindlasti, ta rikub sind. Sa tulid koju jutuga, et see asjandus piidleb teisi tüdrukuid ja sa proovid seda varjata? See kuradi lesbi on liiga kaugele läinud, enam ta seda perekonda ei häbista!“

Saabas tabas tema rinda ja Lana tundis, et miski murdus ta sees. Valu oli liiga suur. Ainus, mida ta teha suutis, oli kerra tõmbuda ja oodata, et valu lahtub.

„Danny, lõpeta, sa tapad ta!“ nuttis ema ja koletis kamandas ta vait.

„KAS MA ÜTLESIN, ET VÕID RÄÄKIDA?“ karjus koletis, ja saabus õudne vaikushetk. „Kindlasti olite seal kahekesi, jah? Kuidas paremini minu elu rikkuda, kui teha väike Lana endale piibrimugijaks, mis? Oma majas ei talu ma ainsatki lesbit.” Koletise hääl lähenes Lanale ja ta tõmbus tõenäolise löögi eest kössi.

„Danny, lõpeta!“

Laks, klaasiklirin ja vaikne nutt.

„See on minu maja, lirva! Mulle aitab teist kahest, muudkui alandate minu autoriteeti ja rikute poisse!“ Rasked sammud astusid eemale, sellele järgnes võtmekõlin ja ukse avanemine. Uks avanes hingede kriiksudes. Ainult üks uks siin majas tegi seda häält. Relavakapi uks.

„Litsid ja lesbid,“ pomises koletis, taustaks kahe padruni raudalükkamise heli. „On aeg teid kahte tuua poistele hoiatavaks näiteks. Hälvikuid siin ei sallita. Tagarääkimist siin ei sallita.“ Toas kajas raudade sulgumise kilksatus.

„Danny, ei!“

„Issi, lõpeta!“

Algas rabelemine ja Lana tegi kõik, et end liikuma saada. Tal oli vaid üks võimalus.

„KURAT VÕTAKS, POISS! Kao eest või aitab jumal mul ka sind ka tulistada!“ Lana silm oli sedavõrd paistes, et ta ei saanud näha, mis kõrval toimub, kuid ta võpatas neist tuhmidest mütsatustest, kui relva pära kedagi korduvalt tabas.

„Danny... Danny, ära tee seda,“ anus ema. „Langeta relv ja räägime...“

„Räägime? RÄÄGIME? See on kõik, mida sa teha oskad, ainult rääkida!“ karjus koletis. „Rääkida, rääkida, rääkida, päeval ja öösel. Kindlasti rääkisid ka Lana sellesse pattu, nüüd mõtled rääkida, kuni ma talle andestan. Aga kas sa seda uudist oled kuulnud, kullake? JUMAL ANDESTAB, KUID MINA KURADI PÄRAST MITTE!“

KÕMM

Koletise selg, mis oli just olnud võimas ja lihastes, haihtus vere- ja lihapuru pilve. Ta kaldus ettepoole ja suri, enne kui põrandale kukkus. Lana vaatas oma pumppüssi, mille ta kapist võtnud oli. Ta ei suutnud seda hoida ja lasi põrandale kukkuda.

„Punkt Jenkinsile, see on matši lõpp!“

Lana leidis enese kellegi poolt tagasi tõmmatavat ja ta nägemine tuli taas fookusesse. Koletis... Vene karu lebas ta ees matil, käed üleval, püüdes oma verist nägu kaitsta. Mõned vorbid olid paistsid veel ta kätel, rinnal ja kõhul, kuid pilkupüüdvaim oli ta näoilme.

Ta huul oli lõhki ja verine ning suur sinikas arenes ta vasakul näopoolel. Kuid kõige ehmatavam oli hirm ta silmis. Mitte hirm valu või vigastuste ees. Hirm Lana ees.

„Jeesus, Jenkins, kas sa tahtsid ta paljaste kätega ära tappa?“ sosistas Pavel, kui Lana taas jalule tõusis. „Tõsiselt, mis sul viga on?“

„Tema.“

Ringi oli sisenenud uus võitleja, kes parasjagu pani peakaitse pähe ning tõmbas võitluskindad kätte ja vahtis Lanat.

„Ma pidanuks teadma, et oled siin,“ ütles Matt süngelt.

Lana astus leitnandist eemale ja naases ringi irvega, mis oli pigem külm nagu hail, mitte soe ja magus. „Ja mul on hea meel, et leidsid mind. Kui päris aus olla, olen ma kaua oodanud, et see juhtuks.“

„Ja mina tahtsin sulle tunda anda iga kord, kui sa suu avasid,“ vastas Matt, püüdmatagi vastu naeratada.

Lana hakkas keksima ja vastas: „Aga keegi on pärast seda matši üsna pettunud.“

„Jah, see, kes on pettunud, on Tähetolmu laboris.“

Irve kadus taas. „Ma ei valeta. Tee või ütle, mida tahad, aga mina tean, et ma tegin õigesti.“

Lana katkestas hüplemise, sättis jalad laiemale ja ta silmad tõmbusid kissi. Matt peegeldas ta liikumisi, kogu ruum hoidis hinge kinni ja...

„ESIMENE LÖÖGIRÜHM, KOGUNEDA VALMISOLEKUKS, TEINE LÖÖGIRÜHM, KOGUNEDA VALMISOLEKUKS, KOLMAS LÖÖGIRÜHM...“

Teadustussüsteemi hääl mattus pealtvaatajate urinasse, kuid pettumus ei aeglustanud nende jooksu valmisolekuruumi poole.

Pavel heitis Mattile ja Lanale raske pilgu. „Valmisolekuruumi, te kaks. Nüüd! Mis iganes see on, ei kannata see ootamist.“

Kumbki sõdur ei tahtnud käsku täita, kuid nad astusid siiski tagasi ja allusid korraldusele.

--

10:35, 02.05.2015, Arendusosakond

Töökojas rügavad insenerid ja töölised olid Charles Sheniga piisavalt kaua tuttavad olnud, et nad teaksid, et kui Shen ei naerata, on parem ta teelt hoiduda. Sellise ilmega Charles tormas nüüd töökotta ning tema tavaliselt nii sõbralikud kaastöötajad tõmbusid kössi ja hoidisid madalat profiili, et vältida vana inseneri edasist ärritumist.

„Crowley, Hamill! Katsed ühes laboris lõppesid baasi kahjustustega, mis on vaja kohe ära parandada. Jätke see, mida teete, ja järgnege mulle,“ haukus Shen, ilma et ta nende kahe mehe poole vaadanudki oleks. Kaks õnnetut inseneri sõna otseses mõttes kukutasid riistad ja jooksid, üritamaks Sheniga sammu pidada. „Kus on Zhang?“

„Siin, söör,“ teatas Zhang kuskilt Sheni tagant, nagu oleks ta sinna õhust tekkinud.

„Hästi,“ vastas Shen laoruumide poole minnes. „See äpardus ei vigastanud ühtegi sellist keerulist süsteemi nagu elekter või side, see on peamiselt struktuurivigastus ja see tuleb ära parandada. Eeldan, et remonditööd lõpevad...“

Shen peatus, kui oli möödumas laoruumist, kus hoiti tulnukatelt saadud materjale. Ukse vaateavast paistis nõrk kuma. Insener pööras ringi ja põikas ukse juurde, tõmbas kaardi läbi lugeja ja lükkas ukse lahti.

Riiuleil seisid reas kümned kastid, kus sees palju huvitavat, alates lahinguväljalt leitud relvajäänustest kuni allakukkunud UFO-delt pärit komplektsete arvutisüsteemideni välja. Aga keset lauda seisis väike tulnukakeelsete kirjadega kaetud aparaat, mis helendas piisavalt eredalt, et laua ümbrus ära valgustada. Shen kortsutas kulmu, tuli tagasi ukse peale ja karjus: „KES TEIST PÕMMPEADEST PANI LATTU TÖÖTAVA TULNUKATE APARAADI!?“

„See on ju see majakas, mille ma teile Hongkongis andsin,“ pomises Zhang endamisi.

„Mida, söör?“ küsis Hamill ebalevalt, tõmmates muidu nii rõõmsameelse inseneri viha enda peale. „S... selle toitelüliti, mille leidsime, oli seatud asendisse „väljas“.“

Shen kõndis seadme juurde tagasi ja just nii, nagu insener Hamill öelnud oli, oli lüliti asendis, mis oli tuvastatud kui „välja lülitatud“. Puudus ka juhtmeühendus, mis aparaadile voolu andnuks, isegi eleeriumpatarei oli küljest võetud. Ometi see seade töötas nüüd.

„Uus plaan. Teie kaks seate selle majaka valmis transportimiseks. Mina pean rääkima Bradfordig...“

„Shen, Bradford siin,“ sumises Sheni kaelas rippuv peakomplekt, ta sättis selle kõrva ja jäi hämmeldunult vaatama.

„Jah, Shen siin...“

--

10:45, 05/02/2015, Koosolekuruum

Kui Bradford koosolekuruumi jõudis, olid sinna kogunenud kuus täisvarustuses löögirühma. Jutuvada lõppes kohe ja koosolek algas sissejuhatuseta.

„Veerandi tunni eest avastas satelliit atmosfääri sisenevad tulnukate laevad. Neli neist on Skaut-klassi taldrikud ja viies laev on suurem kõigest, mis seni nähtud on. Praegune kurss on neil selle baasi asukoht,“ rääkis Bradford ja tema selja taha ekraanile ilmus ridamisi pilte. Kui ta lause lõpetas, hingas kogu ruum kollektiivselt sisse.

„Doktor Shen teatas, et süüdi võib olla majakas, mis aktiveerus iseeneslikult umbes samal ajal. Peamise teooria järgi juhatab see majakas vaenlasi meie suunas, seega on meil kaks ülesannet. Esimene ülesanne jääb Esimese Löögirühma kanda. Selleks ülesandeks on viia see aktiivne majakas kaubarongile, mis seisab kesklinna lähedal jaamas, et siis rong juhataks lahingulaevade grupi eemale nii sellest baasist kui asundustest. Seersant Harris ja reamees Jenkins, teie ülesandeks jääb kanda majakat. Olen andnud loa kasutada selle operatsiooni tarbeks Müürilille mõju, seega minge hankige see. Majakas ootab teid.“

Matt ja Lana eraldusid sõnagi lausumata kogunenud sõduritest ja suundusid väljapääsule.

„Operatsiooni teise faasi üksikasjad tulevad Skyrangeritele, kui esimene pool on juba käimas. Rivitult.“

--

10:55, 02.05.2015, Tähetolmu labor

Videvikusära mängis Solitaire’i, aga see kiskus jubedaks. Kui Matt ja Lana äkitselt kaardilauast lahkusid, õpetas Kim Videvikusärale mängu, mida ta sai mängida omaette. Kim ütles, et Solitaire’iga võis veeta aega, kui katsete ja külastuste vahel muud teha polnud.

See mäng... Videvikusära vaevles kimbatuses, ta hoidus tungist lükata laud vihaga kummuli. Kolmandat korda avastas ta, et ei saa avada rohkem kaarte või lisada neid olemasolevatesse virnadesse. See tähendas, et mäng on kaotatud.

Hinga sisse, hinga välja.

Videvikusära hakkas just kaarte segama, kui äkki avanes uks ning sisse astusid Matt ja Lana, näos ärevus. Mõlemad olid nüüd riietatud paksudesse liigendatud vestidesse ning nende vöödel rippus igasuguste riistade ja vidinate segadus. Nende hulgas paistis ka hõbedane haruline haamer, mis tekitas ponis tugevat ebamugavust. Pealegi olid neil käevangus nägukatvad kiivrid ja Matti seljas rippus suur seljakott.

Ta mõlema sõbra riietel paistis mitme sõna jagu inglise keelt, vestide esikülgedele oli kirjutatud H-A-R-R-I-S ja J-E-N-K-I-N-S. Midagi on nende sõnadega...

„Vidi, mulle ei meeldi lihtsalt sisse sadada ja nõuda,“ ütles Lana kiirelt, „aga nüüd vajame tõesti suurt teenet. Kas saaksid meile panna Müürilille?“

„Mida? Miks? M-ma arvasin, et seda ei peaks enam kasutama. Ma ei tahaks, et keegi teist jamasse sattuks,“ alustas Videvikusära, kuid kärsitud pilgud, mida need kaks vahetasid, panid ta mõtlema. „Seal on midagi hirmsat juhtumas, eks?“

„Ma... kardan küll, Videvik. Me peame minema välja ja peatama selle, kuid selleks, et seda teha, on vaja Müürilille,“ seletas Matt kiirelt. „Me vajame seda kohe, me peame kiiresti tegutsema.“

„Okei,“ pomises Videvikusära sarve loites. „See on tehtud. Õnn kaasa.“

„Aitäh,“ vastas Lana.

„Aitäh, Videvik,“ kordas Matt ja mõlemad sammusid toast välja, pannes kiivrid käigupealt pähe. „Harris siin, mina ja Jenkins oleme angaari saabumas. Aega läheb viis minutit!“

Videvikusära lehvitanuks hüvastijätuks, kuid ta oli liialt segaduses, kui pusle ta mõtteis hakkas kokku sobituma.

Videvikusära kõndis inseneri järel, kuid kõhkles, kui avastas, et nad pole enam kahekesi. Veel kaks inimest olid koridoris. Neil olid paksud liigendatud vestid ja hirmuäratavad nägukatvad kiivrid ning ümber vööl ja jalgadel oli hulk taskuid ja paunu. Ühel oli küüniste vahel suur metallist riist, mis nägi välja kui karp, millest ulatusid välja kaks toru. Teine kandis kahte riista, millest üks paistis täpselt selline nagu oli Shenil, kui nad esimest korda kohtusid, kuid teine oli nagu hõbedane haamer, mille peast eendusid harud. Teine riist paistis tuttavlik, kuid Videvikusära ei mäletanud, kust täpselt see talle meenus, kuid mida kaugemale ta kõndis, seda rohkem ta Sheni ligi hoidis.

„Kas need on ka su sõbrad?“ küsis ta kõheldes ja Charles noogutas vastuseks.

„Eks nad ole jah. Tema on kapral Harris,“ ütles Charls ja osutas kahe riistaga inimesele, kes vaid noogutas kergelt ega vastanud muudmoodi, „...ja tema on reamees Jenkins. Nad liitusid meiega meie jalutuskäiguks korterisse, mille me sinu jaoks sättisime.“

--

Matt vaatas kaastundlikult Videvikusära ja ütles: „Kui me su esmakordselt leidsime, kaitsesid sa end vältimatu surma eest ja see asi, mille sa tapsid, võinuks edaspidi veel palju inimesi tappa.“

--

Majad põlesid ta ümber. Kolm inimest surid väljakul. Sitikas purunes ta ees.

Vari tõusis ta taga. Ta vaatas üle õla ja nägi turvistes inimest, kes sihtis teda hõbedase riistaga. Valusööst ja pimedus.

Ta ärkas suures klaaspurgis, ümbritsetuna ebasõbralike nägudega inimestest. Purgi seinad avanesid ja mehhaanilised jäsemed sirutusid ta poole...

Videvikusära neelatas ning proovis hingata sisse ja hingata välja, kui oli jõudnud arusaamisele, et see, kes ta siia tõi, oli Matt, tema sõber.