PÄRAST MITUT SISSEMURDMIST PÕHJA-DAKOTA SURNUKUURIDESSE KAHTLUSTATAKSE, ET TEGU ON OSAGA SUUREMAST SKEEMIST, SEST KINNITATUD ANDMETEL PÄRINESID SURNUKEHAD LENNUKITEST, MIS HÄVISID LAHINGUS MAAVÄLISTE JÕUDUDEGA.
SENAATOR GOLEMANI HUKKAMÕISTEV ARVAMUS DAKOTA KUBERNERI KOHTA PÄRAST TEMA TAGASIASTUMIST: „KAHJU VAID, ET SEE NII KALLIKS MAKSMA LÄKS. TEMA VALED OTSUSED TÕID LIIGA PALJUDELE VAPRATELE MEESTELE JA NAISTELE SURMA.”
--
08:30, 07.05.2015, Tähetolmu labor.
Videvikusära pomises endamisi ja keeras järgmise lehe. Tema ees oli raamat, mille Charles talle nädalate eest andis, ning alles nüüd leidis ta aega istuda ja seda lugeda.
Võlukepid, küsis ta eneselt, kui peategelane leidis, et teda on kistud maagiamaailma, mille olemasolust ta seni ei teadnud. Saan selle mõttest aru. Kui inimesel pole sarve, millega maagiat suunata, siis nad vajavad midagi, millega loitsu juhtida. Aga miks just.... Ükssarviku jõhvidest? Videvikusära vaatas korra enda saba, kehitas õlgu ja jätkas lugemist. Minu jõhvid ei ole kindlasti maagilised. Küllap siis elavad siin teistsugused ükssarvikud.
Videvikusära luges raamatut rahulikult, nii viis lehekülge minutis, peatudes vaid selleks, et vaadata arvutist mõnda sõna või fraasi, millest ta hästi aru ei saanud. Kui ta üritas otsida maade ja linnade nimesid, siis arvuti keeldus jagamast igasugust teavet, aga kui ta otsis Sigatüüka kohta, leidis ta lehekülgede viisi teavet. Ta hoidus selle lugemisest ja kobas „tagasi“ nuppu, vältimaks raamatusündmuste enneaegset lugemist ja põnevuse rikkumist.
Raamat ise oli põnev lugeda ja ta avastas end sõna otseses mõttes tooli äärelt, kui inimpoiss leidis ennast metsas, mis tundus kahtlaselt sarnane Vaba Metsaga, ning püüdis sealt leida haavatud ükssarvikut ja aidata teda. Aga põnevus asendus meeleheitega ja meeleheide õudusega, kui ükssarviku saatus selgeks sai.
Videvikusära talitses ennast, et mitte raamatust tagasi tõmbuda. Pole hullu, Videvik, see on raamat. See on väljamõeldis, eks? EKS? mõtles ta korduvalt, proovides hingamist rahustada. Aga raamat ütleb, et maagiakasutajad hoiavad ennast muu maailma eest salajas, ja Välja seisukord siis, kui ta siia tuli, näitas talle, et maagiakasutajaid siin ei ole. Nad ei mõtle ometi päriselt, et ükssarviku vere joomine hoiab inimesi elus, eks?
Ükssarviku mõtted uitasid, kuni ta pähe tõusis järgmine mõte. Pole tähtis, kas see on päris või mitte, aga nad mõtlevad sellest! Nad ei tea maagiast midagi, aga neil on sellesse mingisugune irratsionaalne usk! Enne, kui Tähepöörise Habemik meie maailma müsteeriumitele loogika sisse tõi, mõtlesime meie ju kah, et kõik on samamoodi ebausupõhine nagu see siin.
Videvik, keskendu! Raamat on väljamõeldis! Ka tiitelleht kinnitas seda! Videvikusära hingas sügavalt sisse ja välja. Autor lihtsalt kasutab selliseid võtteid, et lugejaid kaasa kiskuda. Nii see on. Midagi kohutavat, illustreerimaks... selle olendi koletislikku olemust. Videvikusära väsinud närvid ei jõudnud rahuneda, kui uks avanes ja Vahlen saabus.
„Tere hommikust, Videvik. Kas... midagi on valesti?“
„Ei, ei, midagi ei ole valesti,“ vastas Videvikusära toolisügavusse tõmbudes. „Tahaksin vaid, et siin oleks uksekell või midagi. See on alati pisut... ootamatu, kui inimesed tulevad. Mulle meeldivad külalised, kuid kena oleks veidi ette hoiatada, ma mõtlen.“
Moira vaatas, kulm kortsus, ukse poole, kehitas kergelt õlgu ja pöördus taas Videvikusära poole: „Räägin Charlesile. Ta kindlasti korraldab midagi.“
„Aitäh. Kas oled temaga hiljuti rääkinud? Kas ta on saanud teleporteri juures need mehhanismid juba korda, mille me eile välja mõtlesime?“ küsis Videvikusära innukalt. „Ma olen nii uudishimulik nende asjade pärast, mis ta sealtmaalt teinud on, mil me esimest korda rääkisime. Oled sa näinud midagi, mida ta teinud on?“
„Ma pole veel temaga rääkima juhtunud, kuid ma saatsin meie tööd temale edasi ja ta tegeleb nendega. Kui rääkida asjadest, mida tema loonud on, siis ühe sellise sees me tegelikult praegu oleme,“ viipas Moira üle ruumi. „Selle laboratooriumi moodullahendus on Charlesi leiutatud. See ruum siin on eraldi ümber ehitatud, et sind majutada ja sinuga koos töötada. Pealegi osaleb ta relvade ja turviste loomises ning aitab leida praktrilisi rakendusi tulnukatelt võetud tehnoloogiatele.“
Videvikusära imetlus Charlesi suhtes tõusis sedamoodi, kuidas Moira heietus vana inseneri loomingust kulges. „See on imeline! Tööponid minu maal keskenduvad vaid ühele ametile või erialale, aga võime tegeleda nii paljude asjadega korraga on tõesti hämmastav! Kas ma saan kunagi minna ja vaadata, kus ta töötab?“
„Võib-olla,“ vastas Moira pärast kõhklust. Ta võttis kaenla alt kimbu rulle ja küsis: „Oled sa valmis vaatama mõningaid uusi pilte? Need on millestki, millega meie teadlased on palju vaeva näinud.“
„Muidugi,“ noogutas Videvikusära, lükkas enese töölauast eemale ja läks külalistelaua juurde. Enne kui ta lahtirullitud piltidele ja joonistele pilgu heitis, kogus ta julgust ja rääkis: „Moira, ma olen tahtnud mõnda aega midagi küsida... Ma olen tõesti rõõmus, et sind ja teisi kohtasin, ning ma olen õppinud siin olles nii palju. Kas see oleks liiga tülikas, kui ma oma kodu hakkaksin otsima?“
Moira kergitas kulmu ja vaatas Videvikusärale otsa, siis langetas pilgu lauale. „Meiegi oleme hakanud su kodu otsima, kasutades teavet, mis meil seni kogutud on. Meil vist ei ole veel tulemusi.“
„Kas ma saaksin siin kuidagi aidata?“
„Praegu mitte, aga kui midagi avastame, siis küsime kohe.“
„Hea küll. Mis pildid need siis on?“
Moira laotas esimese rulli laiali ja istus laua äärde. Ta kogus mõtteid ja alustas: „See pilt on osa... asjast, millega sõdurid väljas kohtusid. Ta liigub omal jõul ilma piloodi või juhita. Tema liigutused on automatiseeritud seadme kohta liiga loomulikud, niipalju kui meie aru saame. On mitu hüpoteesi, kuidas see töötab, kuid nende eleeriumiahelate osas ses jäänuses me loodame, et sina oskad midagi öelda.“
Videvikusära noogutas innukalt ja vaatas peaaegu loetamatuid pilte. „Paistab, et ahelaid on kasutatud millegi liigutamiseks, samas ahelate ehitus on väga keeruline. Julgen öelda, et kui see on aktiveeritud, võib see liikuda ja teha otsuseid täiesti ise! Mäletan mõnest ajalooraamatust, et ükssarvikud tegid sarnaseid asju arkaniidist, enne kui materjal keelati ja hävitati. Kas on sul sellest pilte või... videosid? Oleks meeldiv vaadata, kuidas see välja näeb, kui liigub.“
Moira vastus oli rahulik, kuid Videvikusära märkas, et tema sõrmed tõmbusid ümber arvuti pingule ja ta neutraalne ilme pisut pingestus. „Saan vist korraldada,“ ütles ta, toksis natuke arvutit ja pani selle Videvikusära ette.
Pilt oli ekraani keskel juba nähtaval ning see oli maaliline stseen peaaegu pilvitu taeva ja roheliste väljadega, mis ulatusid silmapiirini. Kui siin ei oleks mäslenud võõrad sümbolid ja näiliselt suvalised numbrid, võinuks see olla nagu üks neist maastikumaalidest, mis doktori kabinetis olid. Moira vajutas ekraanile ja pilt hakkas videona liikuma.
Pilt kaldus ja pöördus nagu linnu vaade ning rahulik maastik asendus suure kandilise objektiga, mis näis hõljuvat õhus ja mille läheduses hõljusid paar taldrikukujulist eset. Videvikusära hakkas just küsima, miks hääli pole kosta, kui ühelt taldrikult tuli roheline välk ning Videvikusära ahhetas, kui see tabas midagi, mis liikus liiga kiiresti, et seda näha, ja see plahvatas võimsalt.
Plahvatus oli äkki ekraanilt kadunud ja ta märkas inimesi, kes jooksid mööda nelinurkset objekti ekraani ääre poole. Ekraani teises servas nelinurkse asja pinnal paistis järgmine objekt, selle all paistis ka väike ramp ja väiksed figuurid jooksid sellest välja.
See on nagu... meenutas Videvikusära, vaadates objekti, kust inimesed välja jooksid, ja talle tuli meelde, kus ta seda varem näinud oli.
Enamik ruumist oli pime, ehkki lambid valgustasid enamikku põrandast ning natuke massiivseid alkoove ja seinu põranda lähedal. Mitu hirmuäratavat metallfiguuri paistsid nagu saakiluuravad linnud hämaruses ja Twilight avastas end grupi keskele libisemast, ilma et ta sellele mõelnudki oleks.
Videvikusära oli liialt keskendunud jooksvatele figuuridele, ja ta ahhetas jälle, kui peenike kuldne joon käis üle objekti esiosa, kust inimesed just väljunud olid. See pöörles juhitamatult ekraanilt välja ja Videvikusära pilk langes asjale, mis nüüd ekraani keskel oli.
Need on nagu kalad, mõtles Videvikusära, kui kolm hõbedast objekti pöördusid ja suundusid ekraani parema ääre poole. Ta lausa küürutas ekraani kohale, et kaugeid objekte paremini näha, kuid lähem uurimine jäi pooleli, kui ekraani äärest purskus kollane katkendlik joon. Joon tabas esimest hõbedast kala ja see pudenes tükkidena maha. Kaks allesjäänut pöördusid ekraani poole ja Moira vajutas ekraanile, et video pausile panna.
„Meie nimetame neid küberdiskideks,“ seletas Moira, osutades peatunud pildile. „Nad paistavad olevat täielikult automaatsed ja mehaanilised, ehkki mõned nende mehhanismidest jäljendavad orgaanilist elu, seega veel vaieldakse selle üle, kas see on üldse masin või hoopis mingi eluvorm. Nüüd me loodame, et eleeriumiahelad selle kehas võiksid anda meile vihjeid, kuidas selline olend olemas saab olla.“
„Nii palju, kui mulle paistab, annab see ahel millelegi jõudu liikuda ise, aga ma tahaksin teda rohkem liikumas näha,“ ütles Videvikusära ujedalt naeratades. „See pilt siin on veidi väike, ma ei näinud just palju. Tahaksin näha mõnda nii lähedalt kui võimalik.“ Moira reaktsioon näiliselt nii süütule küsimusele pani ükssarviku vakatama.
Inimene vaatas Videvikusära tõsise pilguga, seejärel pilgutas silmi ja vaatas kõrvale. „Siin on ka üks video küberdiskist lähemalt, kuid see pole selline video nagu see. See on... häiriv. Kuid see on ka ainus video, kus näeb küberdiski tegevuses. Ma ei pane pahaks, kui sa seda näha ei tahaks.“
Häiriv? Mis mõttes? Videvikusära mõtiskles endamisi, kuid peatas selle mõttelõnga. Nad vajavad mu abi ja küllap ma kannatan välja ka midagi ebameeldivat, kui see abiks on. Ta noogutas ja ohkas ning vastas viimaks: „Ma tahan näha seda.“
„Hästi,“ ütles Moira, toksis mõned korrad ekraanil ja pani selle Videvikusära ette tagasi. Veel üks puudutus ja video algas.
Erinevalt eelmisest videost puudusid siin numbrite ja märkide read ning hetkega taipas Videvikusära, et vaade pärineb ühe inimese õlalt, võib-olla mõnelt nendest pisikestest kujudest, mida ta eelmises videos nägi. Enne kui Videvikusära pilti uurida jõudis, pööras see suure ukseava peale, mis paistis olevat sinise valgusega suletud. Teine inimene oli ukseava kõrval ja püüdis eemale hüpata, kui valgusest midagi välja hüppas.
See oli lame ketas, mille lamedal küljel paistsid pilud ja ääre peal oli helendav tuluke. Valguskiir käis üle sõduri näo, kes oli umbes enda pikkuse jagu kaugemal. Ketas hakkas pöörlema ja avanema. Ketta servast ilmus nähtavale lüliline saba, hetk hiljem tõmbus vaade toendi varju. Järgmisel korral ilmus ketas siis ekraanile, kui vaade tõusis peidupaigast välja, ja nüüd nägi Videvikusära küberdiskist head pilti.
Jälle meenus Videvikusärale varasem mulje kala liikumisest, kui see läbi õhu viskus. Uimesarnased väljasopistised ta kitsa keha külgedel avanesid ja sulgusid, ta viskus vasakule ja paremale ning saba järgnes talle nagu painajalik lint. Peenike kuldne valgus välgatas kettast kuhugi väljapoole vaadet ja vaade jälitas korraks kiirt.
Kiire teises otsas oli inimene ja Videvikusäral jäi hing kurku, kui nägi äratuntavat vere värvi. Vaade hüppas taas kettale, selleks hetkeks oli ta õhuke profiil ekraani suunas ja Videvikusära pilgutas silmi, kui kuldne sähvatus pidi ekraanist peaaegu välja välgatama.
Moira vajutas video pausile ja rääkis: „Video lõpeb vist siin ja sellest ehk sulle aitab. Igasugune abi, mis aitaks selle saladusi murda või vastumeetmeid leiutada, oleks väga oodatud.“
„Ma vaatan, mida teha saan,“ vastas Videvikusära, pilk peatunud videokaadril, kus domineeris kuldne valgus.
--
10:45, 07.05.2015, Tähetolmu labor
Ma lubasin, et aitan, mõtles Videvikusära kabjaga pead hõõrudes ja Moira jäetud jooniseid uurides. Tema pilk libises üle väikse virna pooleldi valmisjoonistatud loitsuideede, naases siis lehele tema ees. Ma lihtsalt ei tea, mida teha saan.
Puhtalt teoreetiliseks harjutuseks oleks tore midagi golemite vastu välja mõelda, aga sõpradel pole aega oodata, kuni ma midagi mõtlen, kahetses Videvikusära ja hõõrus mitu minutit kapjadega enda lõuapärasid. Kui ta silmad avas, märkas ta, et uitavad mõtted olid maagia ja pliiatsi kaudu paberile kandunud. Esimene visand oli kole karikatuur küberdiskist. Teisel pildil oli kriipsujukuna kujutatud Videvikusära, tulistamas küberdiski kiirega, mille juurde oli kirjutatud „MAAGIA“. Kolmandal pildil oli küberdiski kujuline pannkook, siirup peal.
„Sellest pole abi,“ oigas Videvikusära ja ta nägu kukkus tuhmi matsuga vastu lauda. Teda päästis kasutust norutamisest külaline, kui uks lahti libises.
„Tere,“ tervitras ükssarvik energiliselt, aga see sõna pidi peaaegu kurku kinni jääma, kui märkas, et külaline ei ole Shen ega keegi teadlastest või muudest sõpradest, keda ta näha tahtnuks. Ära ole selline, Videvikusära. Sõprade hulgast ei tohiks valida. „Kuidas sul läheb, mister Zhang?“
„Hästi, tänan küsimast,“ vastas ta viisakalt ja Videvikusära püüdis mitte vaadata armi tema näos. „Mister Harris saatis oma vabandused. Teenistuse pärast ei saa ta praegu tulla, aga ta palus, et ma tuleksin tema asemel.“
Videvikusära püüdis naeratada, aga tüüne ilme Zhangi näos ajas ta seljakarvad püsti. „See oli temast tubli. Ma tean, et ta on hõivatud, ja ma ei süüdista teda, kui tal pole aega külla tulla. Mul on siin Lana kaardid, millega saab mängida. Ja ma tahan niikuinii väikese pausi teha.“
„Ma ei teadnud, et ta kaardid siia jäid, seepärast võtsin ma midagi muud kaasa,“ vastas Zhang ja pani külalistelauale karbi. „See on mäng, mida nimetatakse doominoks. Kas sa oled sellest midagi kuulnud?“
„Ei, ei ole. Kuidas seda mängitakse?“ küsis Videvikusära ja tuli oma laua äärest ära, et liituda Zhangiga. Miks ta muudab mu nii rahutuks? Ma ei tohiks end nii tunda, kuna ta on Matti ja Lana sõber. Minu sõber kah, eks? „Kas see on kaardimäng või midagi muud, nagu jenga?“
Zhang raputas pead ja avas karbi, tuues lagedale kuhja väikseid klotse, mille otstel olid punktid. „Midagi muud. Faktiliselt. Doomino mängijad panevad kordamööda klotse nii, et ühesugused punktid oleks kohakuti. Klots, mille ühel poolel on kuus punkti, peab olema koos teise klotsi selle poolega, millel samuti kuus punkti. Mängime seni, kuni ühel meist pole enam klotse või ei ole klotsi, mida käia.“
„Tundub lõbus,“ ütles Videvikusära elevalt ja naeratas Zhangile.
Zhangi vastuseks oli vastuse täielik puudumine. Ta ei naeratanud vastu ja ta silmistki polnud midagi välja lugeda. Sõnatult tühjendas ta karbi, segas klotsid ja võttis mõned endale. „Ma käin esimesena,“ ütles ta ja pani klotsi lauale, punktid ülespidi.
Nad mängisid edasi ja üksik klots kasvas mängu jätkudes keeruliseks mustriks.
Noh, Videvikusära, mõtle midagi, mida küsida! See kisub kummaliseks. „Noh... Kas sa mängid doominot tihti?“ küsis Videvikusära lootusrikkalt.
„Mitte enam. Ma mängisin koos vanematega, kui ma olin noorem,“ vastas Zhang. Ta alustas soojalt, kuid jahtus kiiresti ja ta ilme läks veel süngemaks, kui ta lause lõpetas.
Videvikusära sõnastas järgmist küsimust hoolega: „Kas sa ei mängi enam nendega?“
„Ei,“ tuli lühike vastus.
„Kas tohin küsida, miks?“ küsis Videvikusära kartlikult ja tõmbus veidi tagasi. „Ma ei taha pärida ega midagi. See tundub lihtsalt kurb, kui oled leidnud midagi, mida sulle meeldib koos vanematega teha, ja sa ei saa seda enam teha.“
„Kaugus ja tööohutus,“ vastas Zhang pärast pausi.
„Tööohutus?“
„Kui kellegi tööks on asjade omandamine, mis pole müügiks, on loomulik, et see huvitab ka vaenlasi. Need vaenlased ei kohku ähvardamast pereliikmeid, et võtta, mida nad tahavad, samuti ei kohku nad kätte maksmast.“
Võtma asju, mis pole müügiks? Kas ta on varas? Videvikusära surus maha tungi ahhetada mehe poole. „See on... hea, ma arvan. Ee, kas sa tead, millal Matt või Lana võiks tulla?“ Videvikusära, vaheta teemat!
„Miss Jenkinsi vigastused on üsna rasked, seega ma ei tea, kunas ta tulla saab. Mister Harrise ajakava on nüüd uute kohustuste pärast palju tihedam,“ ütles Zhang. Ta toon püsis neutraalne, kuid paratamatult märkas Videvikusära ta hääles kerget pahameelt.
„Saan aru,“ püüdis Videvikusära mitte välja näidata pettumust või meeleheidet. „Kui ma Matti eile nägin, ütles ta, et tal on palju tööd, sest nii paljud inimesed said viga. Loodan, et neil läheb paremaks.“ Oot, ma ütlesin Mattile, et ma ei ole suhteks valmis, ja nüüd äkki saatis ta kellegi teise külla? Mis siis, kui ta tegelikult ei ole sellega nõus? Mis siis, kui ta ei taha enam olla minu sõber ja ta lihtsalt ei tahtnud mulle seda ise öelda...
„Ja kas ta ütles ka, et inimesed said surma?“
Videvikusära paaniline mõttelõng katkes. „Surma?“ sosistas ta, vaadates pärani silmi Zhangile otsa. „Inimesed said surma?“
Sõdur ei tõstnud pilku doominolt ja rääkis: „Jack Anderson, Donald Henderson, Kevin Halverson, Holly Beecham, Aaron Enderton, Mitch Johnson, Mary Payne, Josh Halverson, Kenley Buettner, Brad Green, Richard Thacker, Kaguya Amada, Rosa Rodriguez, Simon Alvarez, Johannes Brunnik, Anna Golubeva, Anton Bakker, Laura Harper, Ibrahim Ghaffar, Yaron Daham, Ernesto Soto, Hao Cheng, Jessica Wright.“
Algul ei saanud Videvikusära aru, mida ta rääkis, aga sekundite pärast tal koitis. Need on nimed. Kui palju inimesi on surnud? Püha Celestia, kui palju nimesid! Hetke meenutas Videvikusära enda reaktsiooni, kui ta raamatut luges, ja siis noomis end oma mõtteis. Sa loll varss! Kuidas saab seda võrrelda raamatus juhtunuga? See on ju päriselt!
„Nemad hukkusid viimasel missioonil. On veel kümneid ja sadu langenuid varasematelt operatsioonidelt ja tuhandeid teistest sõjaväeorganisatsioonidest üle kogu maailma,“ ütles Zhang ja Videvikusära teadvusse jõudis kohutav tõde. Toa uks avanes ja keegi rääkis, aga ta oli sedavõrd mõttesse vajunud, et ei vaadanud, kes tuli, ega öelnud „head aega,“ kui Zhang lahkus.
Nad surevad. Inimesed saavad väljas surma ning mina istun siin ja loen raamatuid ja mängin. Kuidas sa saad nii loll olla, Videvikusära? Sina muretsed ainult, kuidas koju sõprade juurde pääseda, kui need inimesed siin surevad. Ma ei saa niimoodi aega raisata. Ma olen Celestia isiklik õpilane ja maagiaekspert. Ma ei saa raisata aega, kuniks ma ei ole andnud neile midagi, mis neid aitab.
Videvikusära surus end külalistelaua äärest eemale ja marssis tööalua juurde. „Ma ei saa lasta sel jälle juhtuda. Ei saa.“
„Millel sa ei lase juhtuda, Vidi?“
--
11:00, 07.05.2015, Tähetolmu labor
„Zhang, mida kuradit sa omast arust tegid?“ küsis Joel, kui Videvikusära toa uks sulgus. Ta ilme kõikus viha ja mure vahel. „Me oleme väga hoolsalt kontrollinud seda, mida Videvikusära väljas toimuvast teada võib saada, ja kui ta lihtsameelsus nüüd niimoodi kaob, võib ta muutuda tõrksaks või hullemakski!“
Zhang ootas rahulikult, kuni doktor kärkimise lõpetab. Enne kui ta vastata jõudis, avanes uurimisruumi uks ja Vahlen astus ruumi.
„Ta tegi, mida mina nõudsin, doktor Mills,“ vastas Vahlen Zhangi eest ja meesteadlane vaatas naist vaikides. „Videvikusära on seni hoolega teadmatuses hoitud, kuid ta on alati väga motiveeritud, kui kaalul on ta sõprade kaitsmine. Mulle tundus, et kui me laseme tal avastada, et ta sõbrad satuvad suurde ohtu, kui ta piisavalt ei pinguta, võib ta olla rohkem motiveeritud meid aitama. Ma proovisin hommikul teemale läheneda, aga see ei õnnestunud hästi, seega palusin mister Zhangil tulla. Ehkki ta oli pisut tahumatu, oli tema otsekohesus mõjuv.“
„Ja sa panid ta sellesse seepärast, et tahad kiiremini tulemusi saada?“ küsis Joel jahmunud ilmel.
„Panin jah,“ ütles Vahlen aeglaselt ja ta olekust paistis, et ta kaotab kannatuse. „Me peame tulnukatele ja nende tehnoloogiale töötama välja vastumeetmed. Kuigi me võime mõne nädalaga jõuda praktilise laseritehnoloogiani ja mõne kuuga sissetungijate plasmarelvadeni, on meil potentsiaal luua midagi palju kiiremini ning see võib säästa elusid. Me kõik teame, mis on kaalul, ja nüüd teab Videvikusära kah.“
Joel jõllitas edasi ja Vahleni ilme muutus pehmemaks. „Pean möönma, et see ei ole parim lahendus, Joel. Kõik, mida Videvikusära nüüd teab, on see, et kaalul on elu või surm. Edaspidi pole teda ilmselt õhutada vaja. Hea õnne korral motiveerib see teda piisavalt, et säästa teda järgnevatest traumadest.“
Ka Joeli pilk soojenes pisut ja ta ohkas. „Mõistan su argumente, Moira. Isegi kui see ei meeldi mulle.“
„Väga hea,“ ütles Vahlen ja pöördus tagasi uurimisruumi poole. Uks oli just sulgumas, kui vanemteadur karjatas: „Scheisse!“ ning Joel ja Zhang tulid ruumi vaatama, mis selle roppuse esile kutsus.
Õudust täis näoga Videvikusära istus keset ruumi ja otse tema vastas tudises Lana, kark ainsa käe kaenla all.
--
10:51, 07.05.2015, haigla
Sa ei näe mind, ma olen nähtamatu.
Lana lõpetas nende sõnade sosistamise ja eemaldus tudisedes oma voodist, et haarata Holiday voodi kõrvalt kark. Vaatamata päevasele ajale oli teine sõdur ravimitest ja väsimusest sügaval unes ega märganud, kui Lana tõmbas kargu otse ta käe alt ära ja asus väljapääsu poole teele.
Sa ei näe mind, ma olen nähtamatu.
Lana kordas oma mantrat, kui lähenes ukse kõrval istuvale arstile. Doktor küürutas laua kohal ja kaotas parasjagu Solitaire'i mängu, kui haavatud sõdur temast möödus ja uksest välja läks. Ta isegi ei vaadanud üles, et inimest kontrollida või takistada ta lahkumist haiglatiivast.
Ma pean Videvikusära üles leidma. Tundes Matti, lõi ta ilmselt põnnama ja seega pean mina asja joonde ajama, mõtles Lana ja tudises pealifti poole, et alla sõita. Ta astus sisse ja kui uksed sulgusid, ei küsinud tema käest keegi, miks ta kolmanda korruse valis. Loodame, et valvurid mu läbi lasevad. Mul pole ID-kaarti kaasas, kuid nägu võiks neil ikka meeles olla?
Lana kohmerdas mööda koridore, kuni Tähetolmu labori uks nähtavale ilmus. Mitte kumbki valvur ei reageerinud, kui ta nurga tagant välja ilmus. See oli hea märk. Nad teavad mu nime, ma veetsin ju viimse kui vaba sekundi siin all. See takistus ei tohiks ju kõike ära rikkuda. Ta jõudis just ukseni, kui Joel temast möödus ja valvuritega rääkis. Nad avasid abivalmilt ukse ja Lana läks Joeli järel sisse.
See oli temast küll ebaviisakas, mõtles Lana, kui Joel läks uurimisruumi ega öelnud talle teregi. See pole tähtis, eesmärk on ju siinsamas. Lana liikus toa ukse poole, aga pidi end vastu seina laiaks litsuma, et hoiduda Joelist, kes tormas uurimisruumist välja ja läks tuppa. Ta pööras ringi, vahetas kellegagi seal paar vaikset sõna ja Lana üllatuseks väljus toast Zhang. Tajudes võimalust, liikus Lana nii kiiresti kui suutis ja libises tuppa, enne kui uks sulgus.
Lana leidis Videvikusära laua tagant poolelijäänud doomino eest ja ükssarviku näoilme pani Lana seesmiselt surema. Mis on juhtunud? Noh, kui Zhang ütles midagi, mis Vidi kurvaks tegi, lähen annan raisale jalaga persse, mõtles ta. Ja see, mis mul talle öelda on, ei ole just palju parem.
Enne kui Lana rääkida jõudis, ilmus Videvikusära silmadesse midagi enesekindluse sarnast ja ta tõukas end lauast eemale. „Ma ei saa sel jälle juhtuda lasta. Ei saa,“ kuulutas ta ja kõndis oma töölaua juurde.
„Millel sa juhtuda ei lase, Vidi?“ küsis Lana ebalevalt ja nägi säravsilmset naeratust, kui Videvikusära pea tema poole pööras.
See naeratus kestis vaid sekundi, kuni ta pilk libises paratamatult sinna, kus pidi Lana vasak käsi olema. Sidemed ja könt olid küll lohvaka sviitri varjus, kuid käis oli üles keritud ja seepärast oli kaugele näha, et vasakut kätt ei olnud. Videvikusära õnnelik naeratus asendus õudusega.
„Lana... Mis juhtus? On sinuga kõik korras?“ hakkas Videvikusära küsima, kuid Lana segas vahele.
„Minuga on korras, Vidi. Noh, nii korras kui olla saab,“ vastas Lana laua äärde toolile vajudes. „Sain vähe kolakat ja kõik. Aga elasin üle. Väsin märksa kergemini. Anna andeks, aga ma pole päris trimmis.“
„See pole tähtis! Kuidas sai see juhtuda?“ küsis Videvikusära meeleheitlikult ja Lana tajus ka küsimata küsimust: Kas see on minu süü?
„Lollisti kukkus välja,“ vastas Lana ettevaatlikult. „Sinu loits toimis korralikult nagu ikka, Videvik. Toimis koguni nii hästi, et mõned mu sõbrad ütlesid, et nemad tahavad ka. Olen kuulnud, et sa hakkad tegema seadmeid, mis selles osas aidata võiks, eks?“
„Kas su sõbrad said surma?“ küsis Videvikusära vaikselt, pannes Lana võpatama.
„Paljud said viga...“
„Ära valeta!“ karjatas Videvikusära ning ta lillad silmad täitusid viha ja pisaratega, kui ta Lanale otsa vaatas. „Ma ei ole väike varss. Ma... ma suudan kannatada tõde. Lihtsalt ütle mulle!“
Lana vaatas pikalt Videvikusärale otsa, lausumata sõnagi, ja ükssarvik hakkas vaikselt nutma. „See ei ole sinu süü, Videvik. Me oleme siin kõik vabatahtlikult ja ma olen päris kindel, et need, kes ei tulnud tagasi, arvavad, et see ohver oli seda väärt. Me paneme end ohtu, et kaitsta inimesi. Vahel me saame vigastada. Vahel saame ... surma.“ Lana hääl vajus vaikseks, kui ta Videvikusärale silma vaatas. Ta pilgus oli endiselt õuduse ja viha segu, aga nüüd oli ilmunud neisse ka väike annnus kangust.
„Ei.“
Eitus andis Lanale aega mõelda. „Ei?“
„Ma ei saa lasta sellel jälle juhtuda. Ma ei saa. Ma mõtlen millestki, millest oleks abi. Ma ei saa seda parandada, aga saan muuta seda paremaks,“ pomises Videvikusära ja sulges silmad.
Kui ta need uuesti avas, tahtis Lana eemale tõmbuda, kuid ei saanud. Videvikusära silmad ja sarv helendasid ning Lana tundis pehmet, kuid kindlat jõudu, mis hoidis ta paremat õlga ja rannet paigal. Hõõguvad silmad libisesid üle kogu ta käe ja Lana püüdis jälle taganeda. Mida kuradit ta teeb? Ja need silmad!
Videvikusära hõõguv pilk käis korraks ka üle vasaku käe köndi. Niisama äkitselt, nagu see alanud oli, see ka lõppes ja Lana vabanes sellest haardest. Videvikusära pööras ringi ja marssis oma laua juurde, lausumata sõnagi. Ta telekinees haaras kümneid paberilehti ja hulga pliiatseid. Kõik, mis laual ees oli, pühiti minema ja ükssarvik hakkas meeletu kiirusega joonestama.
„Videvik, mida sa teed?“ küsis Lana viimaks.
„Kahjuks ei saa ma täna rohkem rääkida. Ma ei saa seda parandada, aga ma saan selle paremaks teha. Lihtsalt usalda mind, eks?“ vastas Videvikusära kiiresti, heitmata pilku üle õla.
Tundes end üleliigsena, võttis Lana kargu ja tudises väljapääsu poole. Uks libises lahti ja nähtavale ilmus Matt, kes seisis, käed rinnal risti ja silmis Bradfordi kuulsa pilgu korralik koopia.
„Kuidas, kurat, sa haiglast tulema said?“ küsis ta, kui uks Lana taga sulgus.
See oli tõesti hea küsimus. „Noh... Papist kast ja hea ajastus?“
--
19:20, 07.05.2015, Tähetolmu labor
„Paistab, et sa said selle tulemuse, mida sa soovisid, Moira. Kuid oht, mille sa sellega kaasa tõid, teeb mind murelikuks,“ ütles Frank, kes vaatas läbi uurimisruumi peegelklaasi Videvikusära ja sügas habet. „Usun, et ma väljandasin ennast küllalt selgelt, kui ütlesin, et Videvik ei tarvitse täna kogetule positiivselt reageerida.“
„Mul oli plaanis teemat alustuseks empaatil...“ alustas Moira seletamist, kuid Frank segas vahele: „Ilma minuga konsulteerimata? Ma imetlen päeval ja ööl sinu tööd füüsika ja eleeriumi alal, kuid sa pidanuks kindlasti minu juurest läbi käima, enne kui ladusid selle kõik ühe päevaga Videvikusärale välja.“
„Mitte kõik sellest ei olnud plaanipärane, Frank,“ ütles Moira tõredalt. „Kui Videvikusära hakkas küsima, millega sõdurid kohtusid, näitasin ma talle paari lahinguvideot. Ära vaata mind nii, heli oli kinni ja ma hoolitsesin selle eest, et ta ei näeks midagi liiga julma. Seoses Matti raportiga Videvikusära kohta ma mõtlesin, et tema võiks sellest talle rääkida, kuid ta polnud vaba. Aga Shaojie oli vaba ja tegeles asjaga, ehkki üsna tahumatult.“
„Ja Jenkins?“ pööras Frank oma kõiketeadva pilgu teadlasele.
„Ma ei mõista! Ma ei kujuta ette, kuidas ta üldse haiglast välja sai ja üksi siia jõudis. Ma lugesin su hinnangut Videvikusära kohta ja olen nõus, et kui ta näeb Lanat sellises olukorras, võib see olla talle traumeeriv, võib-olla koguni parandamatult traumeeriv,“ puhises Moira nördinult.
„See on huvitav. Tegelikult väga huvitav. Kas tead, miks see on huvitav, Moira?“ küsis Frank tähtsalt ja teadlase pilk ütles talle, et hakka rääkima. „Miss Jenkinsil ei olnud luba lahkuda haiglast. Ta kõndis valvearstist mööda nii, et see ei vaadanudki. Siis sõitis ta ülerahvastatud liftis ja tuli laborisse, kõndides Joeli kannul, kellele valvurid olid andnud loa siseneda. Ma rääkisin valvearstiga, mõne inimesega liftikabiinist ja ka Joeliga. Mitte keegi neist ei suutnud meenutada, et oleks teda näinud, ehkki valvekaamerates paistis ta selgelt nagu päev.“
Moira silmad venisid seda suuremaks, kui kaugele Frank jutustusega jõudis. See ei saa olla tõsi. Ta kirjeldab Müürilille mõju, aga Videvikusära võttis loitsu maha kohe, kui operatsioon läbi sai. Loitsu panemiseks on tal vaja otsenähtavust. Seega kuidas ta sai seda teha? Ja ta tundus olevat täiesti siiralt üllatunud, kui Lana ilmus. See ei saanud olla võimalik.
„Mul ei ole mingit ratsionaalset seletust, kuidas see juhtuda sai,“ ütles Moira viimaks ausalt.
„Mul ka vist mitte,“ ütles Frank ja pööras pilgu taas Videvikusära poole.
Ükssarvik sodis raevukalt üht paberilehte, joonis paistis koosnevat keerulistest mustritest ja joontest ega seletanud midagi. Laekaameratest paisitis osa sellest joonisest, aga nad ei jõudnud haarata kogu pilti, sest paber rulliti kokku ja kummipael tõmmati ümber. Mõned rullid vedelesid juba ta toa põrandal ja Videvikusära hoog ei paistnud raugevat.
„Noh, ta on kindlasti kinnisidee kütkeis, eks? Oskad sa arvata, mida ta teeb?“
„Ei, kahjuks mitte,“ ütles Moira huult närides ning jätkas: „Mina olen proovinud ja ka Matt on proovinud talle läheneda ja küsida, mida ta teeb. Me kumbki ei kuulnud rohkemat kui seda, millest Lanagi ette kandis. Täpsemini ta ütleb, et ei saa lasta sel jälle juhtuda ja et ta saab teha asjad paremaks. Kõik vastused olid nende fraaside variatsioonid. Meil võib tekkida vajadus kutsuda Charles siia, et ta kordaks sama asja, mida ta eelmisel kuul tegi.“
„Millist asja?“
„Joel palus tal joonistada pilte mõnest liigist tema kodumaailmas. Videvikusära katalogiseeris märkimisväärse osa oma maailma liikidest. Kim ja Joel ütlesid, et ta töötas 19 tundi jutti, kuniks Shen teda puhkama veenis.“
„Kas tõesti?“
Moira noogutas sõnatult ja vaatles Videvikusära. Ükssarvik lõpetas lehekülje ja keris selle kokku, lükkas laualt maha ning sulges silmad. Frank ja Moira ahhetasid, kui ta silmad avanesid ja harjumuspäraste lillade silmade asemel paistsid hõõguvad kerad. Ta kammis hõõguva pilguga aeglaselt enda ümber, kuni peatus millegi suunas enese all.
„Ah seal sa oled,“ naeratas ta ja sarv sähvatas. Kui valgus hajus, olid paberirullid kadunud.
--
19:23, 05.07.2015, töökoda
TÖÖKOJA ARUANNE
PROJEKT: Miiniläheti
TÜÜP: Hävitaja relvasüsteem
KIRJELDUS: Esemete hetkeline saatmine suure vahemaa taha
ROLL: õhk-õhk, laevatõrje
Lisafailid: Tähetolmust pärinevad uurimismaterjalid, süsteemi prototüübi joonised, prototüübi esmakatsetuse tulemused, peainsener Charles Sheni isiklikud märkmed
Järgnevad isiklikud märkmed:
UUS KIRJE, 19:25, 07.05.2015
Miiniläheti relvasüsteem on esimene suur relvaarendus, mis on arendatud tulnukate tehnoloogiat uurides ja lammutades, täpsemini pärinevad teadmised varasematel missioonidel allatulistatud Skaut-klassi taldrikutelt. Need Skaut-klassi laevad kasutavad võitlejate kiireks lähetamiseks maapinnale telepordisüsteeme ja nad ei pea selleks ise maanduma. Pärast konsultatsioone Tähetolmu labori ekspertidega otsustasime kasutada nende teleportatsioonisüsteemide põhimõtet, et luua testsugune saatmissüsteem, mis loodetavasti annab meie hävitajatele võimekuse võidelda sellise klassi lahingulaevadega, mida kohati operatsioonil „Ramp".
Vaenlase varem kohatud laevad olid hea manööverdusvõimega ja lihtsalt vältisid meie rakette, kui need tulid ükshaaval. See tõi kaasa meie hävitajaeskadrillide kuluka turmtule taktika. Skaut- või vaatlusklassi laevad võivad põigata ühe või kahe raketi eest, kuid jäävad hätta siis, kui rakette tuleb rohkem ja väga lühikeste intervallidega. Strateegia on tõhus, kuid kulukas ja eeldab paljude hävitajate osavõttu. Suurema klassi laevad, nagu me nägime „Rambi“ käigus, ei suuda küll rakettide eest põigata, aga on raskelt soomustatud ja kasutavad lähitule relvasüsteemidena küberdiske, mis suudavad hävitada lähenevaid rakette või ründavaid lennumasinaid.
Miiniläheti relvasüsteem, kui ta on lõpuni viimistletud, peaks ületama mõlemad probleemid. Relvasüsteemi saab lukustada vaenlase laevale ja teleportida lõhkepea ta kere sisemusse hetkeliselt, möödudes nii soomusest kui aktiivsest kaitsest. Kuna süsteemi olemuse tõttu ei vaja laeng kütust, tüürpindasid ega juhtimisseadmeid, avab see uusi võimalusi teleporditava lõhkepea olemuses.
Praegused probleemid on seotud relvasüsteemi käivitamise algfaasiga. Meie sihtimis- ja arvutisüsteemid suudavad lõhkepea sihtkoha kergesti välja arvutada ja lukustada, kuid teleporteri laadimine nõuab hulga aega ja selle aja vältel peab sihik paigas olema. Katsed teleporterit „eelsoojendada“ õnnestusid vaid osaliselt, kuna oli oht, et prototüübi seesmised süsteemid kuumenevad üle, tõrguvad või koguni süttivad, kui täislaetus oli saavutatud. Kuna sihik peab laadimise ajal paigas olema, nõuab selle süsteemi kasutamine väiksemate laevade vastu pilootidelt suurt oskust ja õnne.
Katsete ajal raporteeriti mitmest möödalasust, kui nii relv kui sihtmärk liikusid palju, samas kui sihtmärk liikus rahulikult, tõusis eduka lasu tõenäosus hüppeliselt.
Teine probleem on vooluallikas. Esimestel katsetel kasutati tulnukate laevalt pärinevat eleeriumist energiaallikat ja see lahendus on mõistagi küsitav. On lootus, et insenerimeeskond ja Tähetolm suudavad luua vooluallika, mis on piisavalt väike, et panna see hävitajale, või luuakse selle asemel mingi energia salvestamise süsteem.
Hetkel esimesele probleemile lahendust ei paista, aga me ootame teise probleemi lahendust nädala jooksul.
Sissekande lõpp.
Charles Shen tõmbas käega üle näo, salvestas töö ja eemaldus lauast. Põgus pilguheit kellale kinnitas talle, et harjumuspärase suitsupausi aeg on ammu möödas. Kuidas aeg lendab, mõtiskles ta endamisi, tõusis toolilt ja suundus uksele.
Ta sulges ja lukustas oma kabineti ukse, aga kui ta minekule pöördus, ilmus veel üks insener oma kabinetist välja. „Eh, mister Shen. Kah hilja tööl või?“
„Ilmselt jah, Bobby,“ vastas Charles sõbralikult ja pöördus noorema inseneri poole. „Nii palju on teha ja päevas pole piisavalt tunde, eks?“
Bobby muigas ja noogutas. „Pean siinkohal nõustuma. Aga me teeme ajalugu ja see on seda väärt, eks?“
„Muidugi, poja. Kisub hiljaks juba, kui läheks õige üles sööklasse ja hammustaks midagi?“
„Hea mõte,“ nõustus Bobby, kuid ta näkku tõusus jahmatus ja seejärel üllatus, kui nende vahel õhus valgus sähvatas. Valgus hajus, õhku ilmus paberirull ja kukkus põrandale. Paari sekundi pärast käis veel tosin sähvatust, saadetuna tosinast rullist.
„Bobby, ma kardan, et meie öö just hakkas pihta,“ ütles Charles, kui avas esimese rulli ja uuris, mis sinna kirjutatud on. „Ärata teised ja meelita kohviga, kui vaja. Ja sellest, mis just nägid, ära hinga kellelegi sõnakestki.“