PÕHJAOSARIIKIDE AMATÖÖRASTRONOOMID TEATAVAD EREDATEST VIRMALISTEST ÖÖTAEVAS, MIS AJAVAD ELUKUTSELISED ASTRONOOMID SEGADUSSE. TÕENDITENA ESITATUD VIDEOD KUULUTATAKSE AUTENTSEKS JA SEE MUUDAB SEDA FENOMENI VAID MÜSTILISEMAKS, ET TAVALISELT POOLUSTE KOHAL ESINEV LOODUSNÄHTUS ON VAADELDAV HOOPIS DAKOTAS.
DEA JA FBI KÄIVITAVAD TÄIEMÕÕDULISE UURIMISE SEOSES TAPATÖÖGA, MIS PANDI TOIME VÄLITÖÖDE RÜHMA KALLAL, KES OSALES NARKOVASTASEL REIDIL LÕUNA-ARIZONAS. UURIMISELE LÄHEDALOLEVATEL ALLIKATEL ON VÄHE TEAVET, KUID KÕIK KINNITAVAD, ET AGENTIDE SURNUKEHADEL PUUDUSID KUULIHAAVAD, KÜLL AGA ESINES NEIL SÜGAVAID PÕLETUSHAAVU.
--
01:01, 13.05.2015, Tähetolmu labor
„Niisiis, kas kõik teavad, mida nad tegema peavad?“ küsis Charles Shen, kui Tähetolmu labori uks ta selja taga sulgus. Esimesena langes inseneri pilk Mattile, kes paistis pisut pahur, kuid muidu tähelepanelik ja valmis. Kui Matt noogutas, libises Sheni pilk Zhangile, kes samuti noogutas. Mõlemal sõduril olid killuvestid ja nad seisid valvel rohkem harjumusest kui vajadusest.
Viimane isik ruumis oli Frank McKendrick, kes oli hilise tunni kohta liigagi särtsakas. „Me siis jalutame ühe selle uue projekti juurde, jah? Saan aru, et kasutad seda hetke, et Videvikusäraga rääkida, ja oletatavasti tahad, et ma jälgiksin, kuni me kõnnime?“
„Jah. EG projekti esmakäiviusel on Videvikusära kohalolu vajalik ning ma leidsin, et see on ka hea vabandus, meelitamaks teda töödest eemale ja lihtsalt rääkida,” ütles Shen kukalt hõõrudes. „Ta teeb pikemaid päevi kui mina või mu mehed ning ma arvan, et talle kuluks kena jalutuskäik ära ja ehk ta saab ka oma tööst veidi puhata.“
„See on arusaadav. Ilmselt, kui tal on on piisav motivatsioon, ei lase ta ennast segada sellistel pisiasjadel nagu väsimus või pausid. Moira rääkis mulle Videvikusära viimase kuu tööhullusest.“ Frank märkas Sheni võpatust, ta naeratas, kehitas õlgu ja sügas habet. „Ma saan aru, et nüüd ta vähemalt liigutab veidi rohkem, kuid sinu idee on ikkagi oluline. Ta võiks selle päeval ja öösel laboris kinniistumise vahepeal niikuinii veidi rohkem liikuda. Kavatsen Bradfordi kuklasse väikese idee istutada, ta võimaldaks Videvikusäral regulaarselt üleval mõnes pinnapealses laohoones jalutada.“
Shen sügas lõuga ja oli valmis seda ideed toetama, kuid Matt jõudis ette: „Tundub hea ideena, kuigi me peame teda vähemalt päevasel ajal toas hoidma. Kas mitte üks kaubalift ei käi otse maapinnale ühte angaari? Seal oleks tal piisavalt ruumi jalgu sirutada, ilma et valede silmade alla satuks.“
Naeratus tõusis Shenile näkku, kui ta noogutas ja vastas: „Tegelikult olen ma selle üle mõelnud. Kui EG projekt õnnestub, saame seal katsetada kanne, mis on Videvikusära inspiratsioonist sündinud. Ilmselt valmistab talle ta töö viljade nägemine rõõmu, samuti ajaveermine väljaspool oma laborituba.“
„Kas mõni neist „kannidest“ ei pane äkki Videvikusära oma koostööd kahetsema?“ küsis Frank ja vaatas Sheni tõsise pilguga. „Sina ja Matt ju teate, kui tugevalt ta oma veendumustes kinni on. Needsamad veendumused ajendasid teda ka oma saladusi meile jagama. Ma ei tahaks näha, kuidas ta reageerib, kui teada saab, kui loomingulised leiutajad me võime olla.“
„Kinnitan sulle, et midagi kahtlast me talle ei näita,“ ütles Shen nii enesekindlalt kui teeselda oskas. Valetamatajätmine on ikka valetamine, mõtles ta endamisi, kui jätkas: „Seniste materjalide järgi on ta näinud palju vaeva kaitsesüsteemidega, seega arvan ma, et need huvitavad teda kõige rohkem.“
„Vabandust, Charles, ma ei arvanudki, et sa võiksid midagi rumalat korda saata,“ naeratas Frank õlgu kehitades, hajutamaks sünget meeleolu, mille see vestlus tõi. „Pärast Vahleni väikest trikki leidsin ma, et ma pean ikkagi rõhutama, kui vajalik see ettevaatus on.“ Ta vaatas korra Zhangi poole ja hetk hiljem olid kõigi pilgud vaikival sõduril, kes kehitas vaid õlgu.
„Tegin, mida kästi,“ ütles ta lihtsalt.
Matti pahur pilk muutus teravaks, kuid Shen tuli enne vahele kui ta teist sõdurit sõimama jõudnuks hakata. „Kindlasti sa tegid, mida sult taheti, ja kõik me oleme rahul, et lõpplahendus nii häid tulemusi tõi. Aga minevik on minevik, vaadakem parem ettepoole.“
„Seoses sellega – kus on Vahlen? Ma mõtlesin, et ta tuleb kaasa,“ ütles Matt labori ust vaadates.
Sheni rahulikku ilmesse tõusis veid muret. „Ta on haiglas ja jälgib Lana operatsiooni. Loodame, et hommikuks on operatsioon läbi ja me saame näha, kuidas Videvikusära leiutis töötab.“
„Ma ei soovitaks rääkida Lanast enne, kuni me ei tea, et asi töötab,“ ütles Frank habet sügades. „Palju lihtsam oleks tulla tema juurde hiljem ja õnnestunud lõpptulemusega, mitte näidata talle mitut ebaõnnestumist ja alles siis õnnestumist.“
„Nõustun. Niisiis, kas on veel küsimusi, enne kui Videvikusära üles äratan?“ küsis Shen, vaatas veel korra kolme mehe poole ning läks Videvikusära toa juurde ja vajutas väikest nuppu ukse puldi peal. Teiselt poolt ust kostis summutatud helin ja seltskond ootas peaaegu minuti, kuni Matt viimaks uurimisruumi läks.
„Ta magab kui kott, aga seekord on voodis. Kas peame tõesti ta äratama?“ küsis Matt ruumist naastes, murenoot hääles.
„Arvan, et see on vajalik. Oodake siin, ma ajan ta üles.“ Shen vajutas ukse juhtpaneelile ja läks hämarasse ruumi. Tuba ei olnud kottpime, laetuled olid timmitud nii tumedaks, et oleks mõnus magada. Insener oli käinud Videvikusära toas piisavalt palju, et osata mitte komistada või millegile otsa kõndida, kuid ikkagi ta kissitas silmi ja võttis lühikesi samme, kui voodi poole läks.
Videvikusära oli pooleldi teki all, esijalad ümber padja, nagu oleks see kaisuloom. Shen hakkas kummarduma Videvikusära kohale, et ta õlale patsutada, kuid Videvikusära keha tõmbus kägarasse, enne kui ta puudutada jõudis. Ta surus patja tugevamini oma keha vastu ja sosistas: „Mul on kahju.“
Shen ajas end sirgu ja väljasirutatud käsi tõmbus rusikasse. Need oleme meie, kel peaks kahju olema, Videvikusära, mõtles insener kibedusega. Selle eest, mida me sulle teinud oleme, on seal põrgus kohe eriline koht... Selle eest kah, mida me sulle teeme. Mõned on meist rohkem süüdi kui teised, aga mina olen süüdi selles, et ei tee midagi selleks, et seda lõpetada. Ma loodan, et sa andestad mulle, kui see sõda läbi on. Loodan, et ühel päeval saad sa aru, et seda oli vaja teha.
„Videvik? Videvik, see olen mina, Charles,“ ütles Shen hellalt ja ükssarvik hakkas liigutama. „Ma ei taha sind nii vara äratada, kuid mul on ühe asja juures su abi vaja.“
„Ah, mis... Charles? Mis toimub?“ küsis Videvikusära ja pööras hägused silmad Sheni poole. „Miks sa nii hilja abi vajad?“
„See on ühe sinu jagatud idee lõpptulemus. Meil on su abi vaja, et see käima panna. Mis sa arvad, kas saad meid aidata?“ küsis Shen hellal toonil. Videvikusära sirutas end ja ta kõrvad tõusid kikki.
„Teeksin seda hea meelega! Oota vaid minut, kuni ma ärkan,“ nõustus Videvikusära. Shen tõusis ja liikus ukse poole ning vaatas, kuidas Videvikusära ringutas nagu kass ja haigutas laialt. „Millega me täna tegeleme?“
„See on midagi, mis on sinu töödest inspireeritud, Videvikusära,“ hakkas Shen seletama ja talle vastati innuka naeratusega. „Ära pane pahaks, kui ma kordan midagi, mida sa juba niigi tead, kuid enamus meie tehnoloogiast käib elektriga. Kas sa tead, mis see on?“
Videvikusära noogutas innukalt ja rääkis: „Equestrias on elektriseadmeid, kuid neid leiutatakse harva, vaid mõned maaponid leiutavad aeg-ajalt midagi lihtsalt leiutamise lustist. Kui rääkida teaduslikest ja praktilistest rakendustest, siis maagia on elektrile madala prioriteedi jätnud.“
„Ahah. Ja kas sa tead, kuidas elektrit tehakse?“
„Mu kodu lähedal on pais, mis toodab elektrit, kasutades jõe jõudu. Ma ei tea selle iseärasusi, olen vaid pisut lugenud, kuidas see töötab. Kui siia tulin, proovisin seda natuke internetis uurida, kuid see oli masendav. Ma leidsin materjali Thomas Edisonist, Nikola Teslast ja teistest huvitavatest inimestest, aga kõik otsingud selle kohta, kuidas elektrit praegu tehakse, lõppesid blokeeringuga.“ Videvikusära reipuse varjutas pettumus, kui ta lause lõpetas.
„Selle tootmise meetodid on üsna keerukad, kuid üks asi on neil kõigil ühine: nad koguvad kuskilt energiat. Sinu paisu juures kasutatakse voolava jõe energiat. On teisigi meetodeid, näiteks tuuleenergia või koguni päikesesoojuse muutmine elektriks.“ Shen jutustas ning naeratas, kui nägi, kui pingsalt Videvikusära mõtleb, kui nad lahkusid toast ja jõudsid labori katsealale. „Üks meetod on veel kütuste põlemine – näiteks süsi – ja selle kuumuse kasutamine elektri tootmiseks.“
Videvikusära tervitas kiiresti laboris ootavat kolme meest ja pöördus uuesti Sheni poole. „See on päris huvitav! Kuigi ma ei saa aru, miks mind... Oota, sa kavatsed kasutada eleeriumiahelat, et koguda energiat ja sellega elektrit toota, eks?“ Shen ei saanud jätta naeratamata, kui nägi, millise elevuse see järeldus Videvikusära näole tõi.
„Õige, kuid see pole veel kõik. Proovime luua ka akusid, kus hoida eleeriumiahelate energiat, et seda väiksemates seadmetes kasutada. Mõned sinu töödest ei saa toimida ilma sobiva energiaallikata, seega loodame akudele.“
Matt vaatas grupi tähelepaneliku pilguga üle ja läks siis kolm meetrit ettepoole, gruppi juhatama. Shen ja Frank võtsid pärast laborist lahkumist kohad kummalegi poole Videvikusära ning Zhang kõndis mõne meetri jagu tagapool. Videvikusära vaatas formatsiooni ja pöördus Sheni poole.
„Olen juba mõnda aega tahtnud küsida, miks me käime alati just niiviisi, kui kuhugi läheme?“ küsis ükssarvik ettevaatlikult ning jälgis Matti, kes peatus parasjagu järgmisel koridoriristil ja vaatas mõlemale poole.
„Samal põhjusel, miks me öösiti liiguma. Enamik meeskonnast päeval töötab ja öösel magab, see vähendab tõenäosust kokku sattuda kellegagi, kes sind ei tunne. Matt peab veenduma, et koridorid on meie ees tühjad, ja Zhang tagab, et keegi ei tuleks meile järele,“ seletas Shen. Nähes Videvikusära küsivat pilku, ta täpsustas: „Ma kardan, et enamik inimesi ei ole päris valmis sinuga kohtuma, Videvik, ja kuni nad pole selleks valmis, võivad nad tõenäoliselt hirmuda.“
Videvikusära tuju langes pisut ja jutt asendus vaikusega, kui nad jõudsid trepikotta, mis viis nad alumisele korrusele.
Nagu eelmisel korrusel, olid ka siinsed koridorid täiesti tühjad. Shen tasandas alateadlikult häält, kui kuulis seda tühjades koridorides vastu kajamas. „Videvik, ma olen mõelnud rääkida sinuga kirjast, mille sa viimasel nädalal saatsid.“
Ükssarvik vaatas maha ja rääkis kiiresti: „Ma ei teadnud, et asjad on nii halvad! Ma mõtlesin, et äkki... Ah, pole tähtis, mida ma mõtlesin. Ma istusin hubases toas, lugesin raamatuid ja mõtlesin, kuidas koju pääseda, ning samal ajal riskite teie eluga. Ma ei oska teha palju, kuid tahan, et sa teaksid, et ma teen kõik, mida suudan.“
Franki vastus oli nii tasane, et Shen peaaegu ei pannud seda tähele. „See ei ole sinu süü. Tundub, nagu sa süüdistaksid ennast, aga tõesti, sa ei peaks.“
„Kui mina ei peaks, kes siis peaks?“
Frank ja Shen vahetasid pilke ning insener rääkis järgmisena: „Kohe, kui siin hakkama saame, teeme kõik mõnusa ööuinaku. Hommikul lähen ma koos Mattiga katsetama esimesi sinu töödest inspireeeritud leiutisi. Oleks tore, kui sa tuleksid ja vaataksid, kuidas asjad välja tulid. Oled sellele kõigele inspiratsiooniks ja oleks tore kuulda sinu tagasisidet, enne kui asjad tootmisse lähevad.“
Videvikusära tuju tõusis ja kõrvad läksid kikki, kui ta Sheni poole vaatas. „See kõlab toredalt.“
Matt peatus EG reaktoriruumi ukse ees, Shen tõmbas kaardi läbi lugeja ja avas ukse ning kogu seltskond sisenes järgmisse ruumi. Erinevalt ruumist, mis sobinuks töökojaks või laboriks, oli ukse taga väiksem koridor, mis jooksis peakoridoriga paralleelselt. Selle lõpus olid väike trepp ja uks ning Shen juhatas nad sisse. See uks viis juhtimiskeskusesse, kus oli hulk arvuteid ja monitore ning aken, mis avanes kõrvalolevasse suurde ruumi.
Ruumi keskel oli suur silinder ja selle ümber ringis väiksemaid silindrid, mis olid otsast otsani kaetud arusaamatute eleeriumiahelate mustritega. Paistis ka hulk kaableid, mis algasid suure silindri mõlemast otsast ning suundusid võrejate põranda- ja laepaneelide varju.
„See on... tõesti kaval, Charles!“ ütles Videvikusära väiksemaid silindreid vaadates. „Oletan, et hulk väiksemaid seadmeid toodavad rohkem energiat kui üks suur? Või on selline lahendus seotud mingite ohutusprobleemidega? Või on teised tagavaraks, kui mõnega midagi juhtub? Või...“ Ükssarvik püstitas üha rohkem ja rohkem oletusi, kuni Shen viimaks vahele segas.
„Esialgsed katsetused näitasid, et seadmed kuumenevad, kui toodavad energiat, seega arendasime rotatsioonisüsteemi, mis võimaldab pidevat energiatootmist, kui vähemalt pool nendest eleeriumiahelatest on jahutamiseks kordamööda välja lülitatud,“ seletas Shen naeratades. „Ütleksin, et see lahendus on mõeldud nii ohutust silmas pidades kui ka selleks, et generaatori kasutuskestus pikem oleks.“
„See on tõesti arukas. Ja nüüd me lülitame selle sisse?“ küsis Videvikusära agarusega, mis muutis inseneri muige naeratuseks.
„Lülitame ta varsti sisse jah. Tegelikult on meil selle käivituseks vaja sinu annet, kuid enne pean ma sind hoiatama. Teisel pool klaasi võib olla veel inimesi. Nad ei tohi meid näha ega kuulda, seega ole hästi vaikne, kui katse algab, eks?“ Kui Videvikusära oli noogutaud, jätkas Shen: „Kui ma annan käivutuskäsu, suuna oma maagia lähimale silindrile, eks?“
„Sain vist aru. Tohin ma küsida – miks?“ küsis ükssarvik, uudishimulik pilk generaatoril.
„Muidugi tohid. Tegelikult ei tohiks sa selliseid küsimusi kunagi küsimata jätta, et miks,“ muheles Shen ja kui Videvikusära oma uudishimulikud silmad tema poole pööras, kehitas ta õlgu. „Vabandust, ma seletan seda hiljem. Aga meil on sind vaja siin seepärast, et generaator ei käivitu ise. Aga kui see on juba käima läinud, käib ta omal toitel juba iseseisvalt.“
Videvikusära noogutas, Shen pani oma raadioaparaadi kõrva ja lülitas selle sisse. „Niisiis, härrased. Raporteerin EG reaktori juurest ja nüüd me alustame.“
Möödus hetk ja mõned uniste silmadega insenerid loivasid generaatoriruumi. Enamik neist hajus ruumis paistvate arvutikonsoolide taha ja üks tuli Sheni juurde juhtimispuldi akna taha, kaks näppu püsti. „Oleme kõik enam-vähem kohal. Oleme valmis, kui sina oled valmis.“
„Hästi. Meie esialgne eesmärk on 20% teoreetilisest maksimumvõimsusest. Kui suudame selle saavutada, läheme sealt edasi. Alustada käivitamist... Nüüd!“ ütles Shen ning vaatas Videvikusära poole, kes vaatas abivalmilt aknale lähimat silindrit ja sulges silmad. Eleeriumimustrid silindri pinnal lõid helendama ja kambris kostis madal kumin. „Käivitus on õnnestunud ja süsteem registreeris energiavoo. Palju õnne, kutid, me oleme teinud ajalugu.“
Videvikusära peatas maagia ja ta silmad venisid suureks, kui eleerium ka teisel ja seejärel kolmandal silindril helendama hakkas. „Kui palju see elektrit toodab?“
Insener tõstis sõrme suu ette ning lülitas sisse heliülekande juhtimisruumi ja generaatoriruumi vahel. „Kui suur on selle elektriline võimsus, võrrelduna tavageneraatoriga?“ küsis Shen.
„Tõuseb. Just ületati tavageneraatori 100%. 120%. 250%. 530%. Kas see oli oodatav?“ rääkis üks inseneridest, hääles väike ärevus.
Ühelt konsoolilt kostis piiksuv heli, mille peale teine insener selle taha jooksis. „Moodulite temperatuur tõuseb kiiresti. Niimoodi põlevad need läbi, enne kui jahutustsüklini jõuavad!“
„Persse see generaator, ruumi temperatuur tõuseb!“ teatas teine insener kiiresti ja vaatas üle õla, kuidas silindrid generaatori ümber hõõguma hakkasid. Madal kumin hakkas juhtimisruumi aknaid väristama.
„Charles?“ küsis Videvikusära ja insener nägi silmanurgast ükssarviku murelikke silmi.
„Võimsus 10% peale maha!“ hüüdis Shen ja ta käed käisid kiirelt üle nuppude ta ees. Teiselt poolt klaasi vastas talle kinnituste koor, saadetuna täiendavatest häiresignaalidest. „Võimsus 1% peale ja valmistuda avariijahutuseks!“
Üks Sheni käsi pühkis kõrvale klaaskarbi suure punase nupu pealt ja jäi nupu kohale hõljuma, ise ta vaatas läbi akna generaatorit. Akende vibratsioon langes järk-järgult ja lõppes ning silindrid ümber generaatori hakkasid jahtuma. Shen ohkas kergendusega ja vajus tooli.
„Temperatuur langeb tagasi normi piiresse, energiatase on 800% tavageneraatorite omast,“ rääkis üks insener, joostes ühe monitori juurest teise juurde. „Paistab, et käib stabiilselt.“
„Tubli töö, härrased. Ma jään mõneks ajaks juhtimisruumi tasemeid jälgima, teie, kutid, võite puhata. Ootan, et mõni teist tuleks hommikuks mind välja vahetama,“ ütles Shen naerdes ja insenerid kogunesid kõik ruumi väljapääsu juurde. Kui viimane neist oli lahkunud, pöördus Shen Videvikusära ja teiste poole. „Ma jään ülejäänud ööks siia valvesse. Teie viige Videvikusära tagasi tuppa ja puhake. Homme tuleb tihe päev.“
„Hästi, näeme hommikul!“ ütles Videvikusära ja ta rõõm tuli tagasi, kui ootamatu ärevus generaatori käivituse ümber oli hajunud. Ta läks koos Matti ja Zhangiga välja, aga Frank jäi ruumi.
Kui uks nende järel sulgus, ohkas Shen sügavalt ja pani klaaskaitsme punase nupu kohale tagasi. Ta käed värisesid silmnähtavalt, ehkki andis endast palju, et seda varjata.
„Charles, milles täpselt seisnes see avariijahutus?“ küsis Frank inseneri jälgides.
„Ruum oleks üle ujutatud vedela lämmastikuga, vältimaks generaatori sulamist, kuniks see on välja viidud või baas evakueeritud.“ Mis saanuks inimestest generaatoriruumis, ei vajanud täiendavat selgitust.
„Tõsiselt või? Aga avariiolukorrad? Kindlasti on mingi katkestuslahendus, millega reaktorit ohutult seisata!“ rääkis Frank, suured silmad insenerile naelutatud, ja heitis korraks pilgu rahulikult käiva reaktori poole.
„Reaktor, kui see on käivitatud, töötab omal toitel. Seda ei saa välja lülitada muudmoodi kui eleeriumiahelaid füüsiliselt vigastades. Eleerium ise ei tarvitse põhjustada midagi, aga võib ka katastroofiliselt läbi põleda. Mida selline läbipõlemine tähendada võib, me ei tea veel täpselt. Võib-olla reaktor lihtsalt kuumeneb üle ja sulab. Võib-olla lõhkab maakera pooleks,“ seletas Shen ning kummarrdus laua alla likööripudelit ja klaasi järele. „Lootsin, et see on õnnestumise tähistamiseks hea asi, aga tuju pole selleks päris õige.“
Insener keeras punni maha, valas joogi klaasi ja pakkus seda Frankile, aga doktor astus edasi ja haaras pudeli ta käest ära. „Halastagu Jumal me hingedele,“ ütles ta, võttis otse pudelist kõva punnsuutäie ja lõi pudeli kolaki lauale.
Tõepoolest, jumal halastagu, nõustus Shen ja vaatas, kuidas doktor juhtimisruumist lahkus.
--
08:33, 13.05.2015, haigla
Lana ärkas tõenäoliselt kõige õudseima peavaluga, mida ta oma lühikese elu jooksul tundnud oli.
Jumalaema, mul on aspiriini või jääpakki vaja. Või mõlemat, mõtles ta, püüdes silmi avada. Ta kahetses kohe seda liigutust, kui nägi haigla pimestavvalgeid seinu. Pärast mitut katset silmi avada see tal lõpuks õnnestus. Kaks inimest lähenesid talle kahelt poolt. Ühes tundis ta kergesti ära Vahleni, teine oli meesdoktor, keda ta ei tundnud.
„Tere hommikust, Lana. Kuidas sa end tunned?“ küsis Vahlen ja peavalu pärast jäi tal doktori hea tuju märkamata.
„Sitasti, kui aus olla. See ei hakanud tööle, onju?“ arvas Lana parema käega silmi hõõrudes ja proovis istuma tõusta. Vahleni ja arsti käed libisesid abivalmilt ta selja taha tuge pakkuma.
„Miks sa ise ei vaata,“ pakkus Vahlen, osutades voodi kõrvale toodud inimesekõrgusele peeglile.
Lana silmad läksid suureks, kui ta enda peegelpilti nägi. Sidemes könt, mida ta pidanuks allpool vasakut õlga nägema, oli kadunud. Selle koha peal oli midagi, mis pärineks nagu koomiksist või Hollywoodi filmist. Käsi oli metallist ning sellel puudusid nähtavad kaablid ja mehaanika, see oli läikiv ja sile. Sõdur tahtis vasakut kätt liigutada ja see õnnestus. Metallkäsi tõusis ta näo ette ja pöörles ta silme ees. Pihk koosnes mitmest segmentsest plaadist ja oli kaetud kas mustriga kummiga või paksu tööstuliku riidega. Iga sõrme kaks viimast lüli ja pöidla viimane lüli olid kaetud sama materjaliga. Ta silitas parema käega oma tehispihku ja tundis, et materjal andis survele pisut järele ega olnud eriti kare.
„See on...“ alustas Lana ja kõverdas ükshaaval sõrmi ega kuulnud mingit sisinat, lõginat ega kriiksumist. Sõrmed tõmbusid rusikasse ja sirutusid veel kord välja ning ta ütles: „See on imeline.“ Ta peas keerlesid kümned küsimused, kuid need hajusid, kui ta uuesti peeglisse vaatas. „Ma mõtlesin, et olete mu kiilaks ajanud, et mingid vidinat implanteerida?“
„Jah, noh,“ alustas Vahlen kimbatusega, aga arst tuli talle appi: „Paigaldamise protseduur ei olnud kaugeltki nii invasiivne kui esialgu arvasime. Pärast seadme paigaldamist su käele polnud vaja eriti arme tekitada ega pead kiilaks ajada,“ teatas arst naeratades.
„Ma arvan, et need ajad on möödas, kus mina armide pärast muret tundsin, doktor,“ naljatles Lana, kui ta huumorimeel tagasi tuli, ehkki ta firmanaeratus polnud tema näole veel naasnud. See kutt tuleb mulle kuskilt meelde... Kus ma seda häält kuulnud olen? „Kas sul on jääkotti või aspiriini? Mul on tappev peavalu.“
Vahlen ja salapärane arst vahetasid pilke ja arst rääkis taas: „Sul on peavalu? Aga kuidas käsi käib? Vasak käsi, ma mõtlen?“ Lana vaatas maha ja kehitas õlgu. Arst jätkas: „Noh, valuvaigistid võtavad selle maha. Siin on veel üks doos.“ Arst võttis väikese karbi tablettidega ja andis need koos klaasitäie veega sõdurile. „Neist peaks üheks päevaks piisama. Kui sa saad juba seista, võid lahkuda ka haiglast, kuid ülesanded on sul piiratud. Sa ei tohi raskusi tõsta ega teha muid raskeid töid, kuniks me pole kindlad, et protees töötab õigesti. Kas on veel küsimusi, miss Jenkins?“
Kui ta kuulis, kuidas arst ta nime ütles, sai ta pusle kokku. „Nüüd tulid sa mulle meelde!“ hüüatas Lana üleannetult irvitades. „Sa kuulutasid mu surnuks!“
„Jah, noh, ma olen õnnelik, et ma eksisin,“ vastas värskeltidentifitseeritud doktor Benson ujedalt.
„Ma küll ei ole selline, kes ütleks teistele inimestele, kuidas nad oma tööd peaks tegema, aga selle kuulutamisega tegid küll valestardi. Ei või iial teada, kunas keegi jälle püsti hüppab ja tõestab, et sul polnud õigus.“ Veel üks mälestus liikus Lana peas, kuid selle purustas järgmine valusööst.
Kuna arst ei vastanud piisavalt kiiresti, jätkas Lana: „Hetkel, mil sa ütlesid: „Läheme järgmise juurde,“ ma vandusin, et jään sind hauani kummitama, kuid paistab, et õnn oli seekord sinu poolel, doktor.“ Kui Lana peavalu ei olnuks nii tugev, märganuks ta arsti näos juhmi segadust ja Vahleni näos teeseldud emotsioonitust.
Ta tõusis aeglaselt püsti ning tegi prooviks sammu ja teise. Olles tasakaalus kindel, pöördus ta tagasi teiste poole. „Ega sa ei pahanda, kui laenan su kitlit, kuniks jõuan barakkideni? Ma parem ei käiks niimoodi mööda baasi ringi, nähes välja nagu terminaator.“
Doktor noogutas juhmilt, tõi kitli ja andis sõdurile.
Lana noogutas tänutäheks, libistas kitli selga, pani käed taskutesse ja taarus haiglast välja. Nagu kümned teised pisiasjad, mida ta ei märganud, jäid peavalu pärast tähele panemata järgmise ukse vahelt paistev eredalt valgustatud operatsioonisaal ning tosinaid valmispandud instrumendid ja kandik kahe pennisuuruse vidinaga, mille pinnad olid eleeriumist kirjud. Need kõik jäid kasutamata.
--
11:00, 13.05.2015, Laohoone S2
Matti sõjaväesaapad kajasid kui püssipaugud, kui ta väljapaneku juurde kõndis. Seina ääres seisis pikk laud, millel lebasid mitmesugused relvad ja aparaadid, ning kogu angaari ulatusse olid püstitatud betoonplokid ja nukud märklaudadega. Peale laua ja märklaudade oli tühjas laohoones vaid veel lifti sissepääs, kust ta just tulnud oli.
Ühe laua tagant tõusis Shen, arvuti käes ja väsinud nägu ees, aga naeratas siiski saabuvale sõdurile. „Uues Kameeleon-klassi turvises, jah?“ Lause kõlas rohkem kui tähelepanek, mitte küsimus. „Arvamused?“
„Mis puudutab selle eksootilisi funktsioone, peame vist ootama, kuni katsetada saab,“ ütles Matt ning Shen noogutas ja viipas Mattile, et ta jätkaks. „Ma ei ole vist sellise plaatidest koorikturvise fänn. Olen kasutanud rohkem kevlarist veste ja ballistilistest fiibritest asju, mis on painduvamad. Oletan, et materjali valides peeti silmas kuumakindlust?“
„Õige,“ vastas Shen arvutit toksides. „Kuna enamus vaenlastest kasutab plasmarelvi, siis loodame, et plaatidest turvis talub ja hajutab kuumust paremini ning tõstab ellujäämisšansse. Kriimustused ja riivakad peaksid ka palju vähem tapvad olema ja turvis võib kannatada koguni otsetabamust. Ei soovitaks muidugi rohkemat kui üht tabamust.“
„Eks iga pisiasi aita. Niisiis, mida meile siin näidatakse?“ küsis Matt, vaadates vidinaid laual, uurides rohkem kaht automaadisarnast riista.
„Natukene kõike, aga arvan, et peaksime alustama suurtest asjadest,“ vastas Shen püsside juurde minnes. „Esimene on standartne ründe-laserautomaat, mis pidi masstootmisse minema, enne kui uued avastused päevavalgele tulid. Teine automaat on ehitatud nende teadmiste põhjal, mida Videvikusära meile jagas. Hetkel on selle nimevaliku liider „GB automaat“. Selle soomustläbistavus on... võimas.“
„Sa rääkisid laserautomaadi tootmise mõttest minevikus. Miks?“
Sheni enesekindlus kahanes, kui ta vastas: „GB automaadi esimene katsetus oli palju tulemuslikum kui me arvata oskasime, sinnamaani välja, et laserautomaate ei tarvitsegi vaja minna. Ma tõin täna mõlemad katsetamiseks siia ja sa võid muljeid jagada. Lõppude lõpuks olete sina ja su sõbrad need, kes neid kasutama hakkavad, ja sinu arvamus on siin otsustav.“
Jutt pani Matti kulmu kergitama, ta läks ja vaatas kaht automaati lähemalt. Mõlemad olid külili laual, magasinid kõrval. Laser oli kandiline õhuke relv, jahutusribid ülal- ja allpool rauda. Must käepide oli magasini pesast eespool. Magasin meenutas kandilise kuju ja värvi poolest miniatuurset autoakut.
Professionaalse liigutusega võttis Matt relva ja libistas patarei kohale. Relv kumises, kui patarei paika läks, ja õhukese korpuse peal süttis väike loendur. Kui ta loendurit uuris, märkas ta põrandal lasersihiku täppi ja leidis kiirelt ka selle allika, milleks oli metallist aparaat relva suudme kõrval. Õlgu kehitades astus ta tulejoonele ja tõstis relva, seadis enese klassikalisse laskuriasendisse ja libistas sõrme päästikule.
Kaugeima märklaua pihta välgatas vihane punane kiir, jättes sellesse väikese musta kraatri. Kolme järgmise päästikuvajutusega kaasnes ka kolm punast kiirt ja kolm auku märklauas. Matt seadis tulelüliti täisautomaadi peale, vajutas päästikut ja nägi, kuidas katkendlik laserituli pea kogu märklaua kattis. Pärast kahesekundilist valangut vabastas ta päästiku ja lukustas kaitseriivi ning vaatas loendurit.
„Loendur võiks näidata peale järelejäänud laskude ka relva temperatuuri,“ ütles Shen abivalmilt, lootusrikas nägu peas.
„Ahhaa,“ ütles Matt patareid välja võttes ja laua juurde minnes. „Huvitav automaat, ütleksin. Tagasilöögi puudumine tähendab võimalust hoida sihikut peal ka pideva tule ajal, aga eesmise asetusega käepide teeb asja pisut ebamugavaks. Pealegi tundus, et kaks kolmandikku relva kaalust on patarei. Arvestades selle suurust ja kaalu, oleks üsna ebamugav seda pikemat aega kanda. Laetuse näit on ka veidi ebamäärane, et allesjäänud energiat hinnata. Oletan, et see kannatab umbes 40 või 50 lasku ühe patarei kohta?“
„40,“ kinnitas Shen, kirjutades arvutisse märkmeid.
„Saan aru, et jahutuse pärast ei saa raua peale lisasid kinnitada, kuid siia peale kuluks ikkagi rööbas ära. Praegu pole tal kohta, kuhu optikat või muid asju kinnitada.“ Matt pani relva lauale, tõstis käed risti rinnale ja jätkas: „Peale nende puuduste minul kaebusi ei ole. Hea tuletihedus, korralik magasinimaht. Ainuke küsimus on nüüd, kui mõjus see vaenlase vastu on.“
„Täitsa olulised punktid,“ nõustus Shen, lõpetas oma märkmed ja osutas teisele relvale. „Proovid äkki GB automaati kah?“
Matt noogutas ja pühendas tähelepanu teisele relvale laua peal. Esimese hooga meenutas see talle prantsuse FAMASi, aga ilma ülemise käekaitse ning nähtava raua ja suudmepidurita. Käepide oli monteeritud rööpale mõne tolli kaugusele seadme otsast, magasini pesa oli aga kaba sees. Üks rööbas oli ka relva peal ja sellel istus juba suur optiline sihik, millest jooksis peen juhe esimese käepideme juurde, kus paistsid väiksed nupud. Magasin oli suuruse poolest üsna tagasihoidlik, mitte suurem kui keskmine pehmekaaneline raamat.
„Oletan, et selline eesmise asetusega käepide tuleneb relva sisemisest konstruktsioonist?“ küsis Matt magasini paigaldades ja tulejoonele minnes.
„Õigus. Kuna pole vaja muretseda laengukambrite ja päästikumehhanismide pärast, otsustasime, et GB automaat on linnalahingu relvana praktilisem. Kuna suurem osa meie lahinguist toimub linnades, mõtlesime, et see oleks mõistlik valik,“ seletas Shen ja Matt kergitas kulmu, kui insener talle kõrvaklappe pakkus. „Usu mind, sul on neid vaja.“
„Mida need eesmised nupud teevad? Nagu oleks optikaga ühendatud – suum või?“ küsis Matt kirjadeta nuppe uurides ja kõrvaklappe vastu võttes. Ta pani need küll pähe, aga mitte kõrvade peale.
Insener naeratas. „Röntgen. Keskmine nupp aktiveerib selle režiimi, esimene suumib sisse, tagumine välja.“
Rontgen või mis? mõtles Matt relva õlale tõstes ja sihikusse vaadates. Nupuvajutus muutis kristallselge pildi koledaks säbruks, mis meenutas halba telepilti. Kogu pilt oli täis värelevaid täppe ja märklaud oli pildi keskel nagu piirjoontest koosnev vari. Esimest nuppu vajutades siluett kadus ja ilmus äkki samale kohale, aga väiksemana. Enne kui ta jõudis teisi nuppe vajutada, kostis kuuldav klõpsatus ja sihik lülitus tavarežiimile.
„Ahh, see on kahetsusväärne,“ ütles Shen pahuralt ja kirjutas arvutis märkmeid. „Lootsime, et röntgeni patarei kestab kauem. Kui kaua ta käis, 15 sekundit?“
„10.“
„Noh, hästi. Kahju, jah. Kuid me loodame seda tulevaste mudelite juures pikendada. Lase käia ja tulista,“ ütles Shen õlgu kehitades ja kõrvaklappe pähe pannes. Matt tegi sama, võttis kaitseriivi maha ja tõstis relva, et tulistada.
PLAKS!
Et piitsahoopi meenutav heli kõrvaklappidest läbi kostis, ei olnud üllatav. Üllatav oli äkiline tunne, nagu oleks tuul selga puhunud, kui ta päästikut vajutas, ja erelilla kiir, mis relvast välja välgatas. Ta tahtis Shenilt just küsida selle kohta, kuid vaatas läbi sihiku ja nägi oma lasu tagajärgi. Märgis oli puhaste servadega auk, Mattil oli kange tahtmine selle peale vilet lasta. Ilma kõhklemata seadis ta relva täisautomaadi peale ja vajutas päästikut.
Vähem kui pool sekundit plaksatusi ja tuult vastu selga ning relv oli tühi.
„Mis see nüüd oli, 10 laksu?“ küsis Matt relva lauale pannes. „Pisut vähe, kui on kavas seda täisautomaadina kasutada. Samas aga, kui vaadata selle läbistusvõimet...“
„Loodame varsti rohkem energiat neist patareidest kätte saada, mida me selle tehnika jaoks arendame,“ vastas Shen hapul ilmel arvutit toksides. „Mida sa veel sellest relvast arvad?“
„Hea disain, ehkki kesine moonahulk teeb ta kiirelt tühjaks, kui kasutada ründeautomaadina. Äkki teete sellest snaiprirelva või soomustläbistava relva raketiheitja asemele? Oleks kindlasti abiks, kui rühmas vähemalt ühel püssimehel oleks selline, et raskemiad vaenlasi maha võtta. Uudishimulik olen ma kah. Mida see GB tähendab? Ja millest see tuul, mis iga lasuga kaasas käib?“
„GB on tegelikult selle projekti nime lühend, mis esimese hooga sellele pandi. Tunnistan, et see ei ole lihtne lühend nagu SHIV näiteks. Loodan, et poisid all arenduses tulevad millegi paremaga välja. Mis seda tuult puudutab, siis...“
Enne kui Shen lõpetada jõudis, kostis lifti poolt helin ja selle uksed avanesid. Avarasse ruumi saabusid Zhang, Videvikusära ja Lana, viimane lehvitas Mattile ja Shenile vasaku käega. Naissõduril oli seljas kapuutsiga dressipluus ja käes kindad, need varjasid proteesi ja Mattile ei tulnud sel hetkel meeldegi, et see pole tema luust ja lihast käsi.
Matt pani relva selja taha ja pöördus saabujate poole: „Hommikust. Kas oleme hilisõhtustest asjatoimetustest välja puhanud?“
„Mõned rohkem kui teised, ma arvan,“ vastas Lana kavalalt ja hõõrus parema käega silmi. „Mul on sellest ajast saati peavalu, kui ma pärast operatsiooni üles tõusin, ja neist tablettidest, mis nad andsid, ei ole abi.“ Kui ta käe silme eest ära võttis ning Videvikusära, Sheni ja Matti murelikke silmi nägi, lõi ta käega: „Oh, ärge kartke, see läheb kindlasti üle. Niisiis, mida meie hullude teadlaste laborist siia vaatamiseks siis toodi?“
„Ära solva, Lana! Ma olen insener, mitte teadlane!“ Sheni naer nakatas ka teisi ümber laua. „Videvikusära, sa oled juba kahte meie leiutist täna näinud. Esimene oli generaator, mille juures sa appi tulid, ja teine on, noh... Lana käsi. Pean rõõmuga teatama, et esimene on stabiilne ja töötab.“
„Käsi on ka seni suurepärane olnud. Liigub täies ulatuses ja ilma tüütu mootorimürata, mida ma kartsin. Vasak külg tundub olevat veidi raske, aga ma arvan, et see võib olla sellest, et mingi aeg oli mul seal küljel kaalu palju vähem,“ rääkis Lana ja tõstis vasaku käe. Ta tõmbas selle kiirelt rusikasse, siis lahti ja näitas kiiresti hulga žeste, milles Matt kohe üksuse signaalid ära tundis. „Loodan, et nad annavad mulle Esimese Löögirühmaga taasliitumiseks kohe rohelise tule, kui kõik on rahul ja ma olen vastutusvõimeline.“
„Mul on nii hea meel, et see nii hästi töötab, aga kas sa ei jääks palun siia, kus on ohutum?“ küsis Videvikusära pilguga, mis teinuks enamuse kutsikaid kadedusest roheliseks.
„Kui aus olla, siis võiksin jääda küll,“ vastas Lana pärast ebamugavat pausi. „Ma ei tahaks, et midagi sellist uuesti juhtuks, aga kui mina ei lähe välja, siis läheb keegi teine minu asemel. Ja kui ta saab viga, siis ei kujuta ma ette, kuidas ma endaga edasi elaksin.“
„Kuniks mõni meie leiutis tuleb ja säästab loodetavasti elusid,“ ründas Shen sünget meeleolu, proovides teemavahetusega seda veidi tõsta. „Matt, Lana? Äkki soovite Rho Aiase süsteemi proovida?“
Kaks sõdurit läksid Sheni järel laua juurde, kus lebasid justkui juhuslikud asjad. Üks neist meenutas kinnast, millel olid metallist liigendid kuni sõtmetippudeni välja ja kimp juhtmeid läks järgmise asja külge, mille küljes oli kaks rihma. „Rho Aiase süsteem on arendatud Videvikusära kaitsevälja loitsu põhjal. See on...“
„Küsimus!“ segas Lana vahele. „Mis on Rho Aias? Nagu mingist mütoloogiast pärit?“
„Sul on õigus. Rho Aias on kilp, mida kasutas Ajax, ja see oli ainus kilp, mis pidas kinni Trooja kangelase Hektori heidetud oda. Niisiis kaitseväli oli algselt kujundatud nagu kerajas barjäär ümber kandja ja koosneb seitsmest kaitsekihist, kuid me...“
„Millised on need seitse kihti?“ segas Lana jälle vahele ja haaras kätte millegi, mis meenutas tavalist pesapalli.
Selmet pidevate vahelesegamiste pärast pahurdada, pöördus Shen seltskonna ainsa maagiaeskperdi poole: „Videvik, äkki vastaksid sina sellele küsimusele?“
„Seitse kihti on mõeldud tõrjuma seitset tüüpilist maagilise rünnaku vormi,“ luges Videvikusära nagu raamatust. „Füüsiline rünnak, mentaalne rünnak, kuumus, külm, telekinees, transformeerumine ja teleportatsioon.“ Videvikusära kõhkles hetke ja jätkas arglikult: „Kaval Ristik arendas välja ka absoluutkaitse, mis kaitses lausujat kõige vastu, aga selle energiatarve käib isegi minu võimetest üle.“
„Sa oled ikka õige põhjalikult ette võtnud! Kas tohin küsida, miks see teleportatsiooni eest kaitsma peab?“ küsis Shen kulmu kergitades.
Videvikusära tuju langes veidi, kuid enne kui ta vastata jõudis, segas Lana jälle vahele: „Ilmselt on see nagu iga teinegi loits. Selle eesmärk ei ole ju oluline, seega tegid sa lihtsalt kaitsevälja, mis blokeerib seda, eks? Nüüd ma siis oletan, et sa tahad, et ma viskaksin Matti pesapalliga, et näha, kas kaitseväli selle blokeerib, onju?“
„Õigus. Matt, selle peopesas peaksid olema mõned juhised, kuidas kaitsevälja sisse ja välja lülitada.“
Matt võttis oma kindad maha ja pani seadme külge käiva kinda kätte. Seejärel kinnitas ta kindaga ühendatud seadme rihmade abil oma käsivarrele. Nagu insener öelnud oli, olid kinda peopessa juhised trükitud. Sõrmed olid nummerdatud ühest neljani väiksest sõrmest päästikusõrmeni ja viies oli pöial. Matt keris sõrmed numbrite järgi kokku ja viimasena tõmbas pöidla moodustunud rusikasse.
Seadmest kostsid vilin ja helin ning käest ilmus ovaalne läbipaistevlilla energiaväli, mis meenutas keskaegset kilpi. „See on küll huvitav,“ ütles ta ja pühkis energiavälja seespoolt parema käega. „Mingit tekstuuri ega takistust ei ole tunda, aga kätt läbi lükata ei saa. Tundub nagu poleeritud klaas.“ Ta pilk hüppas kaitseväljalt Lanale, kes viskas palli õhku ja püüdis selle uuesti kinni. Hetkel, kui naine Matti pilku märkas, ta naeratas, viskas palli jälle üles... Ja püüdis selle vasakusse kätte. „Lana, mida sa teed?“
„Ma mõtlesin, et me võiksime teha rohkemat kui niisama kaitsevälja katsetada. Mu käsi vajavat ka koormustesti, või kuidas nad ütlesidki. Mis oleks parem viis robotkätt testida kui väike kärme pallivise?“ vastas Lana süütult, sirutas käe tahapoole ja saatis palli täiest jõust lendu.
Hetkel, mil pall Lana käest eraldus, paistis aeg Matti jaoks aeglustuvat. Jumala pärast, ta pani täiest jõust. Hea veel, et olen turvistes ja ta ei sihtinud mu nägu, mõtles ta ja kirus siis ennast, kui märkas, et pall on juba poolel teel ja tema lihtsalt mõtleb. Kaitsetaktika! Kaldus kilp peegeldab projektiili kineetilise jõu märgist eemale...
Mattil oli veel hetk aega tõmbuda tagasi ja sirutada kaitseväljaga kätt enne, kui pall temani jõudis. Välja ülemine osa tõmbus temaga kaasa ja pesapall põrkus heliga, mis sarnanes gongi löömisele. Heli, mis sellele järgnes, tuli aga mitmesaja meetri kauguselt laohoone teisest otsast, kui pall vastu hoone teist seina põrkas.
„See töötab!“ juubeldas Videvikusära ja kõigi pilgud pöördusid temale.
„Oli selles siis kahtlust?“ küsis Matt tõsiselt, pendeldades Lana jõllitamise ja Videvikusärale naeratamise vahel.
„Põhimõtteliselt mitte,“ lobises Videvikusära, „Mul on need loitsud meeles ja võin neid kõiki peaaegu veatult manada, kuid nende tehislik tekitamine on midagi täiesti uut. Minu kodus käivad need nõidused täiesti teistel põhimõtetel, seega ma kardan, et suuremat osa sellest tuleb tõsiselt katsetada, et täpne mehaanika välja töötada. Ikkagi olen ma nii rõõmus, et see nii hästi töötab!“
„Mina ka. Aga peame sellele veel mõned pingelisemad katsed tegema, et näha, kui palju kahju see kaitseväli kannatab, kuni järele annab. Selle jätame ehk hiljemaks, ma arvan,“ rääkis Shen arvutit enda taha lauale pannes. „Aga praegu mõtlesime, et äkki meeldib sulle veidi aega toast väljas olla ja jalgu sirutada.“
„See ei ole halb mõte,“ nõustus Videvikusära, kui viimaks tühja laohoone avarust märkas. „Siin on piisavalt ruumi mõneks maagiaharjutuseks kah!“ Hetkel, mil ta lause lõpetas, ta haihtus lillaka välgatuse saatel ja ilmus kaugemale, keset laohoonet. Järgmise välgatuse saatel oli ta hoone teises otsas ja kolme järgmise välgatusega käis ta hoone nurgad läbi. Viimane sähvatus tõi ta grupi juurde tagasi.
„Uhh, ma tean, et peaksin rohkem harjutama,“ ütles ta ja hõõrus kabjaga pead. „Liiga palju aega ja energiat kulus ühe teleportatsiooni jaoks. Pealegi tekitab siinne väli mulle peavalu.“
„Ohh, ma tean seda tunnet, Vidi,“ ütles Lana kaastundlikult. Videvikusära naeratas sõdurile, kuid naeratus katkes äkki. Ükssarvik hakkas rääkima, kuid sõdur lõikas vahele: „Ei, ei, ei, ära kahetse, Videvik. Ära tunne ennast süüdi. Sa andsid mulle võimaluse olla taas ühes tükis, vähemalt nii ühes tükis kui sellise vigastusega olla saab. Selle ärahoidmiseks ei oleks sa midagi teha saanud, mitte midagi peale selgeltnägemise.“
Matt kuulas juttu vaid poole kõrvaga, kuna ta aitas Shenil asju laualt kastidesse pakkida. Ja ta oleks jätkanud, kui Videvikusära vastus poleks tema tähelepanu äratanud.
„Tänan väga, Lana. Ja sul on õigus. Ma ei saa enam lihtsalt niisama külitada. Võib-olla seepärast Ebakõla mu siia saatiski? Lana? Lana, mis viga on?“
Matt vaatas üle õla ja nägi, kuidas naissõdur tuimalt kaugeimat seina jõllitas, endal nägu valge. „Oi, Lana, kas nad lõikasid sul aju kah väiksemaks, kui kätt külge opereerisid?“ hüüdis ta, oodates harjumuspärast vastust.
Lana vaatas juhmilt Mattist mööda ning hõõrus silmi ja otsaesist. „Jah, midagi seesugust. Kahjuks pean vist alla tagasi minema. Mõne doktori käsi väänama, et nad aspiriini annaksid.“ Öelnud seda, pööras ta ümber ja läks lifti suunas. Tema parem käsi varjas silmi ja vasak kobas lifti nuppu. Liftiuksed avanesid ja Lana kadus vaateväljast.
„Matt, kas Lanaga on kõik korras?“ küsis Videvikusära ja jälgis Matti nende suurte lillade silmadega.
„Kindlasti on. Ta on vist lihtsalt väsinud,“ vastas Matt nii rahulikult kui suutis. Ta hoidis pilku lifti ustel, et mitte valetada Videvikusärale otse näkku.
--
14:25, 13.05.2015, komandör Bradfordi kabinet
Esimest korda üle pika aja lubas David Bradford endale naeratuse. See oli väsinud naeratus, vaid kerge virvendus suunurkade ümber, aga see oli seal.
Lõpuks on meil midagigi võrreldavat, mängimaks sõjaväljal ausat mängu, mõtles Bradford ja naeratus venis natuke pikemaks. Laserid, täiustatud turvised, hävitajate ja Skyrangerite uued relvad, lisaks need soomustläbistavad automaadid, mille Shen lõi. Noh, nüüd peame olema ettevaatlikud, et mitte liialt enesekindlaks minna.
Koputus uksele katkestas Bradfordi kasvava optimismi ja pani ta kulmu kortsutama. Ta sulges raportid ja vaatas ukse poole. „Sisse!“
Hetke pärast avanes uks. Üsna vaevatud ilmega Lana Jenkins astus kabinetti ja viskas kulpi. Bradford vastas auandmisele ja juhatas naise toolile oma laua vastas. „Tere päevast, kapral. Ma ei ole veel jõudnud sinu hommikuse operatsiooni raportitega tutvuda, aga selle põhjal, et oled jalul ja väliselt ühes tükis, järeldan ma, et see õnnestus?“
„Jah, söör, see õnnestus,“ teatas Lana kangelt, hoides pilku Bradfordi nimesildil, mis laual lebas. „Saavutasime täieliku liikumisulatuse ja ma loodan, et mõned päevad õnnestunud katseid võimaldavad mul naasta Esimesse Löögirühma.“
Ah et selles on asi.
„Ma austan su indu naasta tegevteenistusse, kapral, kuid lõpliku otsuse teevad ikka arstid, kui sa need katsed läbid,“ rääkis Bradford õrnalt, hoides näos oma parimat lohutavat ilmet. „Isegi kui sa ei saa tagasi tegevteenistusse, oled sa võtmeks, mis annab paljudele vigastatud veteranidele palju täisväärtuslikuma elu, kui see sõda läbi saab.“
Kui see jutt Lana ilmet ei muutnud, kergitas Bradford kulmu. Äkki ma ei mõista ta muret. „Ja loomulikult, kui sa ei saa õigust välioperatsioonidele minna, siis olen kindel, et leiame sulle siin koha, kuniks konflikt kestab. Pealegi on sul on Seabee taust. Ma olen kindel, et leiad arendusosakonnas rakendust.“
„Tänan muretsemast, söör, kuid mul on üks teine asi, millest ma rääkida tahtsin,“ ütles Lana tõsiselt, kogus lõpuks julgust, et tõsta pilk kõrgemale ja vaadata Bradfordile silma. „Seal lahingulaeval, kus ma viga sain, sa hüüdsid mulle hoiatuse.“
„Mäletan seda jah. On kahetsusväärne, et sa niimoodi viga said, aga see võinuks ka palju hullemini lõppeda.“
Lana krigistas hambaid ja hõõrus parema käega silmi ning Bradford kergitas ootamatut reaktsiooni nähes kulme. Viha või valu?
„Söör, kas sa mäletad, millal sa selle hoiatuse hüüdsid?“ küsis Lana hambaid kokku surudes.
Bradford kergitas jälle kulmu ja valis hoolikalt vastust. „Nägin, kuidas küberdisk ukseavast ilmus, ja hoiatasin otsekohe.“
„Ei, söör, sa ei teinud seda.“
„Kuidas, palun?” küsis Bradford jahmunud ilmel, kuid enne kui ta rääkida jõudis, jätkas Lana: „Ma mäletan täpselt, mis juhtus enne kui sain vigastada, aga ma olen ka valmis tunnistama, et ei tarvitse asju õigesti mäletada. Olin peaaegu surnud, eks ole?“ Lana naeris ja lõi käega otsaette. Ta näost paistis valu ja midagi, mida alluvad harva Bradfordile näitasid: viha. „Seega läksin alla arhiividesse ja otsisin välja nii kiivrikaamerate videod kui raadioside logid. Võrdlesin ajajäljendeid mu enda kaamera ja veel kolme teise kaamera omadega. Sa hoiatasid mind ENNE kui küberdisk uksest läbi tuli.“
„Millele sa vihjad, kapral?“ küsis Bradford tõsiselt.
„Ma ei tea!“ vastas Lana kiiresti. „Mul on hulk tõendeid ja isiklik kogemus, mis näitavad mulle, et sa ennustasid kuidagi ette, et küberdisk tuleb läbi ukse, enne kui see juhtus, kuid mu mõistus ütleb, et selline asi on võimatu, samas kõhutunne ütleb, et sa ei hoia midagi tagasi, kui sellised asjad juhtuvad, aga...“
„Millele sa vihjad, kapral?“ kordas Bradford.
„Kuidas sa teadsid, et ma olen ukse taga?“
Bradfordi kannatamatus segunes segadusega. „Kuulsin, et koputasid.“
„Aga ei koputanud! Ma hakkasin just koputama, aga siis sa kutsusid sisse!“
Bradford kummardus aeglaselt ettepoole, võlus enese näkku mõistva ilme ja lõi käed enda ette kokku. „Kapral Jenkins, sa said koledasti vigastada ja oleksid peaaegu surnud. Paljud, kes selliseid asju üle on elanud, vajavad kedagi või midagi, mida pärast süüdistada...“
„KAS SA ARVAD, ET MA MÕTLESIN SELLE ISE VÄLJA?“ karjatas Lana ja puust käetugi ta vasaku käe all hakkas kaeblikult nagisema.
„Valitse oma häält, kui räägid minuga, kapral.“ Kaastundlik mask oli kadunud ja selle asemel oli Bradfordi kurikuulus pilk. See ainus lause, mille ta ütles, täitis ruumi kõvemini kui Lana hüüatused, ehkki see polnud detsibelligi kõvem kui tema tavaline jutt. Ta just hakkas uuesti rääkima, kui ta kõrvaklapp klõpsatas.
„Komandör Bradford, nähti tulnukate laeva atmosfääri sisenemas.“
„Komando, Bradford siin. Anda häire ning koondada Viies ja Kuues Löögirühm. Skyrangerid Crimson ja Harbinger veavad. Eskadrill Skull katab,“ käsutas Bradford kiiresti ja tõusis laua tagant püsti. Ta lülitas komando segased vastused välja ja vaatas Lanat. „Kapral Jenkins, see vestlus on läbi. Marss haiglasse, kohe!“
Lana tõusis, viskas kiirelt kulpi ja marssis kabinetist välja. Hetkel, mil uks sulgus, võttis Bradford kõrvaklapi maha, hõõrus meelekohti, pani kõrvaklapi tagasi ja suundus ka ise ukse poole. Ei möödu sel tööl päevagi ilma peavaluta.