Leonid Kaganov. Sidrunkollane planeet. Skarabeus 2021.
Skarabeuse kirjastuse keskpäraste ulmekirjanike (kust neid suurmeistreid ikka nii palju võtta?) autorikogumike sarja jätkab Leonid Kaganov. Autor, kes järelsõna andmetel juba 1995. aastast saadik Moskvas kutselise kirjanikuna tegutseb ja on Ulmekirjanduse BAAS-i andmetel kirjutanud 2 romaani, 3 lühiromaani ning 60 juttu. Kuidas sellise produktsiooniga üle veerand sajandi ära elada, on raske öelda, aga pole muidugi oluline.
Autorilt on varem eesti keeles ilmunud kaks jaburapoolset teksti antoloogias "Maagia" (2019) ning väga hea "Enne koitu" antoloogias "Munk maailma äärel" (2011), mõlemad samuti Skarabeuse kirjastatud. Nii nende kui käesoleva kogumiku põhjal võib rahuloluga nentida, et autor kirjutab peaasjalikult inimesest ning teeb seda psühholoogina asjatundlikult. Tema kui ulmekirjaniku mõõduks on aga olukorrad, millesse ta oma tegelased koos sisemiste ning välimiste konfliktidega asetab - ning paraku varieeruvad need hästi läbi mõeldutest jampslikeni. Nii on käesolevagi kogumiku viiest ulmeloost ("Depressant" pole ulme) "Tankett" avameelselt ajuvaba, "Sidrunkollane planeet" suurepärane ja "Aeg oli selline" tubli nelipluss tükk mõningal määral samadel motiividel kui "Enne koitu".
"Algernoni" käesolevas numbris ilmuv "Võõrtööline" ja "Millal see ükskord lõppeb" lähevad kardetavasti kõige rutem meelest ära, kuid ilmestavad autori raskusi värskete ideede leidmisel. Sama käib muidugi ka "Aeg oli selline" kohta (jälle korjab inimene kosmosest salakavala parasiidi külge, keda välise vaatluse põhjal tuvastada ei anna, kaua võib?), kuid siin siiski astub Kaganov sissetallatud radadelt veidigi kõrvale.
Kogumikku kui tervikut hinnates jääb arusaamatuks valikuprintsiip. Koondab see koostaja nägemuses Kaganovi loomingu paremikku? Loodetavasti mitte. Sisaldab see tema kirjanikuks kujunemise seisukohast olulisi tekste nagu Loginovi autorikogumik? Tundub, et samuti mitte - vähemalt järelsõna ei anna alust seda arvata. Lugejat oleks viisakas teavitada tekstide kohast autori loomingus, tõdemusi stiilis "kulissid on ulmelised, kuid sisu tänapäevane" oskab ta aga isegi tõdeda.
Allakirjutanu soovitab kogumikku lugeda kasvõi ainult nimiloo pärast, mille autorit tema muud loomingut tundmata võiks pidada rikka mehe Siim Veskimeheks. Kaunis kujundus väärib eraldi ära märkimist.