1. Siga ja kägu
Olin saanud just 24, kui sattusin avariisse. Mul olevat olnud õnne, et jäin ellu, aga elu kaelast altpoolt halvatuna? Mulle see erilise õnnena ei tundunud. Ma armastan merd ja surfamine on lahe, kuid sukeldumise vastu ei saa miski. Sügaval vee all on nii vaikne ja nii võimas. Seda tunnet on võimatu kirjeldada. Segu hirmust, põnevusest, joovastusest ning kõik meeled on nii neetult erksad. Arvan, et just selline on nirvaana. Peale avariid ma ei uskunud, et võin veel elada, aga eksisin – elu toimub seestpoolt väljapoole ja kõik mida on vaja, on eneses. Mul oli taas võimalus sukeldumist kogeda. See polnud lihtsalt visuaalne elamus, vaid midagi palju enamat. Ma nagu olingi päriselt vee all. Tajusin kõrvulukustavat vaikust ja meeletut joovastust. Mu pulss aeglustus ning hingamine muutus rahulikuks ja sügavaks, just nagu juhtus päriselt sukeldudes. Mu meeled olid erksad ning jälgisid pidevalt näidikuid, nagu sõltuks neist minu elu. Jabur eks? Aga nii see oli.
– Tõnu, 27
Mai nõjatub silmi kissitades vastu kiirabiautot ja vaatab ümbrust. Maja ja seda ümbritsevat aeda piirab tihe männimets. Maja ees on luitunud roheline pink, kiik ning liivakast. Liivakasti miniatuursete luidete vahel paistab midagi sinist.
Tervise Edendamise Keskus oli saanud kaebuse naabrilt. See oli viimase poole aasta jooksul kuues kord, kui hooldusbrigaad pidid Soosaarele tulema. Enamasti oli põhjuseks Oskari halvenev tervis. Mai on autojuht-tehnik ning tema töö on lihtne. Ta peab jälgima sõiduki andureid ja vajadusel autopiloodilt manuaalsele juhtimisele üle minema.
Päike kütab ning Mai kahetseb, et ei pannud midagi pähe. Õhk seisab paigal ja hautab elusalt. Juba mitmendat päeva valitseb kolmekümnekraadine palavus.
Mai ringutab, võtab esiistmelt pudeli vett, joob paar sõõmu ning kallab osa kaelale. Jahe vesi niriseb krae vahele ning voolab mööda selga alla. Mai sammub eemale, väravast välja, sinna kus algab mets. Alguses uitab ta veidi ringi ja nopib mõned marjad, kuid siis peatub.
Mets sahiseb vaevuaimatavalt ning eemal on kuulda murduva oska praksatust. Puude vahel ei küta päike nii tugevalt, kuid Mai suundub tagasi maja ja auto juurde. Ta samm on kiire ja miski sunnib naist aeg ajalt peatuma ja üle õla vaatama.
Tagasi jõudes naaldub Mai taas vastu autot ja põrnitseb maja. Tema pisike korter ja see pehkinud palkidest madal tare ürdiaia ning roigastest taraga on nagu siga ja kägu. Kuid sellised sead on peaaegu välja surnud, vaid vähestel on eramaja koos kiikede, liivakasti ja mänguasjadega. Enamikel pole ei maju ega asju.
Kaubandus kuivas kokku pärast seda kui sensoorid tulid vabalevisse. Eks neoonrohelised aitasid ka veidi uute seadustega kaasa, aga ega protestijaid väga ei olnudki. Keskkonnaprobleemid olid muutunud ühe teravamaks ning sensoorid lõid vähemalt kaks kärbest ühe hoobiga – rohkelt elamusi minimaalsete ressurssidega. Kui keegi soovis hirmsasti shopata, sai ta stepperil kõndimise ajaks valida näiteks GUM Kitai-Gorod-i või Harrodsi sensoori.
Luksuslikud parfüümid kõditamas ninasõõrmeid, pisut liiga teatraalne interjöör nii neetult ehtne ning eriline. Peen külm siidisall sõrmede vahel libisemas. Erutav närvikõdi, kui ostad veidi liiga kalli kaelakee või portsigari. Virtuaalne shoppamine viis enamikel juhtudel ekstaasi ning boonusena oli see vähendanud kasvuhoonegaase ligi 82,4%. Praegu olevat aga shoppingu sensoorid vabalanguses. Ka Mai pole viimasel ajal kaubanduskeskustes käinud, talle sobivad pigem mäed ja safari.
Elamispindadega oli alguses veidi keerulisem. Eramute ülalpidamine on ressursside raiskamine ja milleks on kellelegi vaja maja, kui sisekosmos on piiritu. Piisab stepperist, et hoida lihastoonust, ning sensooridest. Läks vähem kui pool dekaadi, mil kõik majad, mille energiaklass oli madalam kui A, asendati uutega. Kuuldavasti olid nii mõnedki esialgu vastu, kui pidid oma avarad kodud pisikeste aga ökonoomsete ruumide vastu vahetama, aga ega kõik saagi ju olla ideaalne.
Mail lõpeb paari kuu pärast üürileping, siis pakib ta kohvri ning suundub uude pessa. Rotatsioon mõjuvat hästi, hoidvat pidevas voolamises. Aga õnneks on ka uues peatuspaigas trenažöör ja sensoorikomplekt.
Kuumus on lämmatav. Mööda Mai kaela jookseb soe ja kleepuv higi. Noor naine tõmbab käeseljaga üle juuksepiiri ning nõjatub vastu masinat. Lühikesed blondid juuksed ei paku kesksuvise päikese eest kaitset, kuid paksu pahmakaga oleks veelgi hullem.
Täna on ta väljasõidul koos Juri ja Leenaga. Leena on keskeale lähenev lihav naisterahvas, kelle hõredate kastanpruunide juustega ümar nägu läikis ning temaga koos käies pidi Mai alati väljas passima. Juri ja Annaga visiite tehes tohtis Mai alati majja sisse tulla.
Uks avaneb ning Leena voolab välja, tema järel tuleb Juri. Mõne aja pärast ilmub uksele hallikasvalgete juustega vanamees ning hakkab auto poole liikuma. Vanamees lehvitab Maile sõbralikult. Kottis hallid dressipüksid ja pruunikasroheline flanellsärk lotendavad ning tundub, nagu mees kannaks paar numbrit suuremaid riideid.
Mai viipab Oskarile ning naeratab vastu. Tal on vanamehest kahju. Leena nokib tolle kallal pidevalt.
“Tere, Maikene,” sõnab Oskar, naerulohukesed habemetüügaste vahelt piilumas, “ikka nii kahvatu. Et seda päikest ka piisavalt ei anta.“
“Toas püsimine oleks sullegi kasuks tulnud,” nähvab Leena, “siis ei peaks me pidevalt sinu vahet pendeldama ja nahavähki ravima.”
Mai vaatab vihaselt Leena suunas ja avab suu, kuid Oskar katkestab teda.
“Mis seal ikka,” ütleb Oskar.
Ta jõuab Mai juurde, ning enne kui sõidukisse astub, sosistab vaikselt: “Haukuv koer ei hammusta aga pole ka mõtet asjata torkida, onju. Vali oma lahingud hoolega.”
Sõiduki jahe õhk paneb mehe köhima. Ta lükkab plätud laborilaua alla ning võtab sokid jalast. Oskar heidab laborisse pikali ning surub jala- ja käelabad vastu äärt. Just nii nagu peab. Masinast kostuvad tasased klaverihelid.
Madalmeestämber laulab: “Kui latvu laastab marutuul ja juuri närib jäine suu, siis tuum, su hing veel kindlamini kannab….“
Mai vaatab meest ning mõtleb, kui kaua too veel vastu peab. Andurid liiguvad üle vanamehe edasi tagasi. Mai jälgib teraselt näidikuid. Kui tulemus on üle 16,56, peab Oskar hooldusbrigaadiga kaasa minema.
„…on vahel mets ka üksik puu, kui otsid jõudu, jäta muu ja endamisi laula halleluuja,“ kostab helisevalt.
„Hallel-,“ jääb masin poole sõna pealt vait ning Oskar tõuseb istukile. “Noh Leenake, eks vaatame, mida tänane toob,“ kostab Oskar sõbralikult naeratades.
Leena heidab vanamehe suunas jäise pilgu. “Sinu koht oleks ammu Tervise Edendamise Keskuses. Me saime sinu kohta jälle kaebuse. Tim hulkuvat endiselt ringi, selle asemel, et oma emale seltsiks olla. Poisi ema lubas järgmine kord meie kohta ettekande teha, kui me midagi ette ei võta.”
Juri astub uksest sisse, aval naeratus paljastab mustikatest lillakad hambad.
“Noh, neiud. Mis teoksil?”
“Selgitame Oskarile, et pole ilus noori poisse enda juurde meelitada,” vastab Leena.
Oskar neelatab valjusti. Ta käed on surutud tugevalt vastu lauda, nii et sõrmenukid muutuvad valgeks.
Juri vangutab pead. “Leena, ära hakka jälle pihta! Las poiss lippab ringi.”
Leena paneb käed rinnale risti. “Poiss peaks õppima ja kogemusi hankima.”
Masin piiksub ning annab märku skaneeringu tulemustest. “Näidud on normi piires,” sõnab Mai manades näole ükskõikse ilme. Noh, vana mõrd. Tundub, et täna pole siiski su õnnepäev, mõtleb Mai endamisi.
Oskar tõuseb püsti, teeb naistele viisaka kraapsu ning suundub lohisevate sammudega tagasi maja poole.
2. Kass ümber palava pudru
Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et saan Kuu peal kolmikhüpet teha, oleksin pidanud seda jaburuseks. Aga võta näpust! 84-aastase värske pensionärina sai ka see tehtud. Noorena harrastasin sporti ning koondisega sai palju ringi reisida. Maailma avastada oli nii tore, kuid kogu see aeg lennujaamades, pambud näpu otsas, kui pidi lihtsalt aega surnuks lööma ja oma lendu ootama, seda ma küll taga ei igatse. Mulle meeldib vabadus, mille sensoorid annavad.
– Miina, 84
Amelia võtab sokid jalast ning paneb need matkasaabastesse. Seejärel asetab naine pea ümber metallist võru, tajuri, ning lülitab sellel sisse, silmadele aga seob säravvalge siidisalli. Lühike lihaseline naine näeb välja nagu hakkaks pimesikku mängima. Metsas jalutamise kogemust oleks saanud ka muidugi niisama salvestada, kuid visuaalse aistinguta on muud meeleelundid kordades erksamad. Hiljem saab salvestisest tore sensoor, mis annab edasi kõige meeliköitvamad nüansid metsasuitamisest.
Maapind on soe ja pehme. Suure varba all on tunda midagi teravat. Oksatükki, okast või käbi. Amelia liigub ettevaatlikult edasi, jalgu vaevalt maapinnalt tõstes.
Käed on ettepoole suunatud ning kombivad õhku. Amelia käsi puudutab midagi ja sõrmede all on tunda krobelist koort. Amelia läheb puule lähemale ning tõmbab ninaga nagu jahikoerkoer. Tummine värske lõhn kõditab ninasõõrmeid.
Amelia jääb seisma. Õhk on päikesest ja tuulevaikusest tüüne. Kõrvad püüavad kinni erinevaid siristamisi ja säutse, mis vahepeal sulanduvad ühte, siis kostavad taas eraldi. Amelia suudaks heal juhul eristada rähni varesest ja see kakofooniline sümfoonia kõlab tema jaoks lihtsalt linnulauluna. Ta isegi ei püüa aru saada, kellega on tegu.
Pea kohal kostub vaevuaimatav krabin. Naine liigub juba kindlamalt edasi, tajudes, kus on puud või põõsad. Seejärel ta kummardub ning hakkab kompama. Näppude alla jääb pehme maapind ning madalad puhmad.
Amelia tunneb näppude vahel marju ning ta võtab üle, pigistab seda ettevaatlikult, nuusutab – metsmaasikas – ja pistab selle siis suhu. Mari on pehme ning naine veeretab seda veidi suus, enne kui alla neelab. Kergelt magus-hapukas maitse on värskendav ning paneb süljenäärmed tööle.
Amelia on oma senise tulemusega rahul. Ta mõtleb pojale, Johannile. Ta viib talle ehtsa metsakogemuse ning enda kogetud metsmaasikate maitse. Ameliale meeldib, kui ta saab pojale ise kogemusi luua. Kodus ongi neil peamiselt Amelia loodud salvestised, ehkki vabalevis on palju head kraami. Vahel naine lihtsalt istus ning vaatas, kuidas poeg sensoorides seikles. Poisi nägu oli alati nii väljendusrikas, nii siiras, ning kui Johann mõne koha peal südamest lõkerdas, tuli ka Amelial endal naeratus suule.
Kükitades on jalad kangeks jäänud ning vasakusse sääremarja lööb kramp. Amelia hakkab püsti tõusma, kuid miski tirib ta juukseid. Naine kobab kätega aga ei saa aru, kuhu on kinni jäänud. Äkitselt on kõik tajumehhanismid end välja lülitanud.
“Persse,” pomiseb Amelia omaette, libistab salli silmadelt ning lõpetab salvestamise. Sulnis jalutuskäik metsas oli asendunud kohmaka rapsimisega ning uue sensoori jaoks on piisavalt kvaliteetseid andmeid.
Amelia on jõudnud kuuskedeni ning harutab ettevaatlikul lahti okstesse takerdunud juuksesalgud. Ta pöörab end ringi ning jääb imestunult seisma.
Paar meetrit eemal seisab laps. Õbluke pruunide silmadega ja punapäine poiss, nii kümneaastane.
Amelia kortsutab poissi vaadates kulmu. Vaikus on häiriv ning kogu stseen tundub kuidagi absurdne.
„Kas sa tahad pimesikku mängida?“ küsib poiss.
Amelia kratsib kukalt. Poiss piidleb kõike kustumatu uudishimuga. Tema pisikesed rosinasilmad on elavad ning naeratavad.
„Ei, tegelikult mitte. Kas sa oled kohalik?“ küsib Amelia lõpuks.
„Jah, ma elan siin lähedal, ma olen Tim. Kas sa kolisid siia?“ pärib Tim.
Amelia naeratab. „Ei, ma tulin tööasjus. Ma uurin ühte vana juhtumit aga praegu salvestasin tajuriga mõned kogemused.“
“Vaata, see on tajur,“ ütleb Amelia ning näitab Timile metallist võru. „See registreerib mu impulsse, elementaarinformatsiooni ja hiljem formeeritakse neist sensoorid.“
Poiss heidab hetkeks pilgu tajurile ning vaatan naisele nõutult otsa.
“Vabandust, see kukkus küll välja veidi kohmakalt, ma proovin lihtsamalt. Ehk siis, kõik, mida ma tunnen ja kogen, registreeritakse andurite poolt ja vaata, siin on väikesed kaamerad, need on nagu teine paar silmi. Või noh, väga palju silmi. Hiljem luuakse selle põhjal samasugune kogemus. Koos lõhnade, maitsete ja tunnetega. Tänu sellele on kellelgi teisel võimalus hiljem täpset sama olukorda kogeda. Põnev, kas pole,” sõnab Amelia ning vaatab poisi poole.
Poiss kehitab vaid õlgu. „Ok. Aga oled sa üksi? Kas sul lapsi on?“ küsib poiss, kükitab maha ning hakkab maasikaid noppima.
Amelia pole harjunud sellise avameelsusega aga vastab siiski. „Jah, mul on poeg, Johann, ta on viiene.“
„Kas talle maitsevad metsmaasikad ?“ küsib Tim täis suuga.
„Ma usun, et küll, ta pole neid veel maitsnud.. Tegelikult ma just salvestasin ühe sensoori jaoks metsmaasikate söömise kogemust. Kui koju lähen, saan selle talle viia,“ vastab Amelia.
„Aga sa võid talle ka maasikaid viia. Või isegi taime. Neid on kerge ümber istutada. Vaata, kaevad välja ja istutad kuhu tahad. Mul on üks sõber, tema istutas oma aeda palju metsmaasikaid,“ jutustab Tim.
Amelia muigab omaette. Naisele meenub tema puhas valge korter ning mullaga mätserdamine ei sobiks sinna. Ta määriks kõik kohad ära ning tõenäoliselt ei elaks maasikas päevagi. Ta ei tea midagi taimedest. Kuigi Johannile võiks see meeldida. Pojale pakuvad huvi loodusteemalised sensoorid. Amelia mängib hetkeks mõttega, kuidas poiss reageeriks, kui ema viiks pojale päris taime. Kui poeg saaks midagi, mille stsenaariumit pole algoritm ette kirjutanud. Midagi, millega nad saaksid koos tegeleda.
„…või sa võid temaga siia tulla,“ jätkab Tim, „siin on niikuinii kogu aeg igav.“
Amelia raputab naeratades pead. Ei, sellest ei tuleks midagi välja.
„Eks vaatab,“ vastab naine poisile, „ma viin Johannile sensoori ja see on ka väga hea. Pealegi, mis siis metsast järele jääks, kui kõik siin käima hakkaksid?“
“Mida sina sensooridest arvad?” küsib Amelia Timilt. Nende Johann hakkas juba enne kolmeseks saamist sensoore kasutama.
Poiss närib alahuult ja põrnitseb enda ette. „Need on OK. Ma korra kunagi proovisin aga mulle eriti ei meeldinud.“
Siis aga lööb poisi nägu särama. „Siin lähedal on rabajärv, tahad läheme ujuma? Ja seal on ka murakaid. Need on palju magusamad kui maasikad. Sa lihtsalt pead neid proovima.“
Üle puudelatvade kiirustavad pilved. Õhk on tüüne nagu enne äikest.
“Praegu on soe. Kas ma riietega võin ujuma tulla?” küsib Amelia.
Tim prahvatab naerma. “No seda pead küll oma emalt küsima.”
Amelia muigab. “No vast ta ikka lubab,” ning vaatab otsivalt ringi.
Eemal on kuklasepesa. Kolm sipelgat tirivad surnud põrnikat.
“Su saapad ja asjad on seal,” nendib Tim abivalmilt ning osutab Amelia saabaste ja koti suunas.
“Ohoo, sa oled terane,” lausub Amelia tunnustavalt ning pilgutab poisile silma, “see on väga hinnatud oskus. Ühel päeval võib sinustki saada sensoorikütt.”
Tim kohmetub hetkeks ning vastab rõõmsalt. „Ma käin kodust läbi, toon ämbri. Oskar palus, et ma talle murakaid otsiksin. Ta ise enam eriti pikalt väljas ei käi.“
Amelia noogutab. Miks mitte veidi ringi vaadata. Pealegi on tal vaja kohalikega jutule saada.
„Kas see Oskar on sinu sõber? Kas tema istutaski maasikaid?“ küsib Amelia.
Tim mõtleb veidi ja ütleb siis jah. Ta räägib, et Oskar on küll väga vana aga tema juures on alati nii lõbus. Oskaril on oma maja, ta on kogu aeg siinsamas elanud ja et Oskar viitsib temaga lauamänge mängida.
Naine uurib, kus Oskar elab ja kuidas sinna minna. Ta tahaks ka Oskarile tere öelda. Tim juhatab teed ning näitab, mis suunda jääb ujumiskoht ja nad lepivad kokku, et kohtuvad mõne aja pärast järve ääres.
Tim kaob puude taha. Taevas lõõskab taas päike ja Amelia läheb Timi juhatuste järgi. Oskari maja asub Soosaarel, rabarinnaku läheduses.
Kohalikud leidsid rabarinnaku juurest õlavarreluu. Või õigemini, üks koer oli leidnud. Rabasse on ennegi inimesi jäänud, viimasel ajal pole küll õnneks selliseid asju juhtunud. Koera omanik oli kunagi ajalugu õppinud ja pidas leidu vähemalt põhjasõjaaegseks. Seetõttu jõudiski leitud õlavarreluu kõigepealt ülikooli, arheoloogia teaduskonda ning osteoloogi ehk luu-uurijana Amelia kätte.
Amelia teatas ka võimudele aga nende huvi oli leige. Nii pakkuski naine, et võib esialgu leiukoha ise üle vaadata ning jättis õlavarreluu enda juurde. Võimud tänasid ja palusid teada anda, kui ta peaks midagi kahtlast avastama. Luu keemilist koostist uurides leidis naine jälgi toksiinidest. Ta jättis selle pisiasja esialgu enda teada – Amelia liigitas oma avastuse kategooriasse põnev, mitte kahtlane.
3. Tuli toores puus
Tere, Oskar!
Ma loodan, et sul läheb hästi ja puhkus maamajas on kosutav. Ma ei jõua sind tagasi oodata! Oleme tajurite modelleerimisel nii lähedal läbimurdele aga endiselt on kitsaskohti. Panin sulle tulemused manusesse, vaata palun üle. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult oleme parajalt ummikus. Ehk oskad aidata? Me tõesti ootame sind tagasi. Ma saan aru, et meil on olnud erimeelsusi, aga selles osas oleme ju samal arvamusel, et AI loodud sensoorid on liiga lineaarsed. Neis puudub dünaamika, juhuslikkus; need on nagu fraktaalid – sama muster kordab end üha uuesti ja uuesti ning see lihtsalt ei toimi – inimesed vajavad ehedamaid elamusi. Meil on vaja kogemuste loomiseks uutmoodi lähenemist ning tajurid on selleks parim lahendus.
Joackim
From: joackim.trueve@ums.ut.ee
Subject: Tajurite analüüs seisuga 16.03.55
Oskar võtab laua taga istet. Laual seisab tühi tass ja presskann kollakashalli vedelikuga. Põhjapoolses kambris on isegi keskpäeval meeldivalt jahe ja sume. Hämarus pakub leevendust, väljas oli päike liiga ere.
Oskar püüab püsti tõusta, kuid sisemus tõmbab krampi. Mees kosub mõned hetked ning läheb kööki. Kraanikausi juurde jõudes täidab ta tühja klaasi veega ja püüab juua, kuid vesi hakkab vastu ning Oskar paneb klaasi kapile. Kraanikausi kõrval jääb talle silma Timi nokamüts.
Oskaril oli kahju hommikul Timi minema saata, kuid vähemalt õnnestus tal end eelnevalt turgutades haiglasse minekut vältida. Õhtupoole tuleb ehk poiss läbi, või siis homme.
Oskar mängib meelsasti Timiga, kuid samas ka õpetab teda. Oskar on näidanud, kuidas hoolitseda taimede eest või valmistada lihtsamaid toite. Tim on uudishimulik ja haaras kõike lennult.
Timi ema veetis oma päevad sensooride seltsis ning kui meelde tuli, pakkus poisile toitainegraanuleid. Enamasti lösutas Timi ema diivanil nagu narkar süstla otsas, märkamata, kuidas poiss iga päevaga järjest suuremaks kasvas ja terasemaks muutus. Enam ei olnud Tim see pisike põngerjas, kes omas mullis mööda õue lippas ja liblikaid taga ajas. Kord ringi lipates sattus Tim juhuslikult Oskari juurde ning vaatamata ema vastuseisule, jäigi seal käima. Kes see ikka suudab voolavat vett kinni hoida.
Enamuse ajas veetiski Tim oma päevad kas metsas kolades või Oskari juures. Tim on Oskari juures nagu omas kodus. Mingis mõttes see oligi juba tema kodu – maja koos maaga oli vanamees juba aastaid tagasi testamendis Timile jätnud.
Täna hommikult tuli Tim vara, kalpsas ringi ning vuristas sellest, mis väljas juhtus. Kuskil langes puu maha, naabri-Teresa sai endale robotkassi. Sellise pimedas helendavate silmadega ning söögiajad, mängustiili ja isegi pissimise sai Teresa ise programmeerida.
Mõtle kui vahva, pomiseb Oskar enda ette. Saaks ta ka pissimist programmeerida, oleks elu palju ilusam. Mees tunneb kuidas alakõhus kipitab. Valugrimass näol ajab Oskar end püsti ning komberdab tualeti poole.
Kaltsuvaip põrandal on kortsus ning Oskar takerdub. Ta komistab, kuid suudab uksest kinni haarata ning jääb püsti. Mõne aja pärast komberdab Oskar magamistuppa ja vajub voodisse, kuid pikali viskamise asemel jääb istukile. Nii on kergem ärkvel püsida. Päeval tukastamine lööb unerütmi sassi. Ta lihtsalt puhkab veidi ja läheb siis aeda.
Kapil tiksub vanaaegne kell. Oskar piidleb seiereid – vaevalt pool kaks. Kosutava ööune ja valuvaigisteni on veel aega. Kas pole mitte tore, kui mõnikord on päeva parim osa magamaminek, mõtleb Oskar. Või ehk tuleb ikkagi Tim täna külla. Poisita ei peaks ta arvatavasti päevagi vastu.
Oskar põrnitseb lage ja seina. Tapeet, mis kunagi oli värvikirev, narmendab servadest. See on luitunud, kuid muster on endiselt arusaadav ning selle kaleidoskoopiline mosaiik pakub meelelahutust tundideks. Ükshaaval käib Oskar üle kõik lilleõied ja lehed. Tapeedimuster on justkui mandala, mis laguneb välja hingates tuhandeks killuks ning koondub taas, kui õhk ninasõõrmetest kopsudesse valgub.
See oli justkui eile, kui Minna võis niimoodi tundide kaupa seina ja lage jõllitada. Tema pisike habras õde, kes pendeldas bipolaarsuse tõttu lakkamatult depressiooni ja maniakaalsushoogude vahel. Nende isa Arnold püüdis ravimtaimedest droogidega kehakeemiat paika loksutada, kuid see molekulide mäng on neetult peen – saad vaevalt ühe näitaja paika, kui teised langevad tasakaalust välja. Isa ponnistusest oli abi, aga ainult pealiskaudselt.
Oskar, kes oli õest tubli kümme aastat vanem, proovis teistmoodi lahendust. Pikad aastad küberneetikainstituudi laborites kandsid lõpuks vilja. Oskar töötas koos paari kolleegiga välja sensoorid – rakenduse, mis stimuleeris närvisüsteemi ning tekitas kunstlikke aistinguid ja õigete tundmustega lükkas keha ise oma Mendelejevi tabeli balanssi. Minna kasutas nüüdki sensoore, aga ainult siis, kui muu ei aidanud. Tema väike õde elas nüüd suures kärgmajas, tikutopsisuuruses toas, kus tegi animatsioonidele valgusefekte. Oskar on mitmel korral kutsunud Minnat enda juurde elama, kuid õde eelistas linna jäämist.
Sensoorid olid algselt mõeldud psüühiliselt ebastabiilsete inimeste toetusek, kuid peagi võtsid haiglas ka teised osakonnad sensoorid kasutusele. Lapsed, kellel ei olnud füüsiliste piirangute tõttu võimalik nautida suvesooja merevett või paljajalu jooksmist, said kogeda neid elu spektreid, mis muidu jäid kättesaamatuks. Sensoorid leidsid üha enam ja enam kasutust. Alguses oli see Oskarile tundunud hea mõttena, aga varsti jõudis mees veendumusele, et sensoorid ei tohiks psühhiaatriaosakonnast kaugemale jõuda. Ta ise kasutas sensoore vaid laboritingimustes ning mitte kunagi eraelus.
Siis aga avastas meelelahutusmaastik sensooride potentsiaali ning virtuaalreaalsus sai juurde uue dimensiooni. Kui vanakooli rakendused võisid, aga ei pruukinud tekitada mingeid elamusi, siis sensooride abiga oli aistingud ja seega ka elamused garanteeritud. Sensooridega sai edasi anda kõike – maitseid, lõhnu, kaaluta olekut, hirmu, õudu, joovastust, õnnetunnet. Tänu sensooridele pani seiklus vanas lagunenud kirikus alati ihukarvad püsti tõusma või Titanicu film nutma.
Teadlastest said peagi superstaarid ning valitsus pakkus Oskarile ja kahele teisele teadlasele patendi loovutamise eest võimalust omada maja. Sensooride kasutamise osas valitsesid meeskonnas erimeelsused ning Oskar oli meeletust töötempost kurnatud. Võimalus pääseda melust, konfliktidest ja ahistavast korteriuberikust ning naasta sünnikodusse tundus toona ainuõige valik. Alguses arvas mees, et kogub end veidi ja läheb siis tagasi, aga Oskar oli nagu tuli toores puidus. Ta vindus ja vindus ning kustus, kuni päevani, mil tema juurde sattus eksikombel pisike liblikaid taga ajav poiss – Tim.
Tapeedimuster lendab laiali ja tõmbub tagasi kokku. Oskar on valmis imaginaarset mandalat uuesti purustama, kui kostab koputus. Mees ajab end vaevaliselt püsti ja komberdab ukse juurde.
Väljas seisab turske ja kaame naisterahvas. Tüüpiline sensoorisõltlane, mõtleb mees. Neid oligi kahte tüüpi, osad läksid lihastesse ja teised rasva.
Naine naeratab ja pöörab pea kelmikalt viltu.
„Tere! Ma olen Amelia Kraus. Tartu Ülikoolist, arheoloogia teaduskonnast, osteoloog. Ma uurin luustike. Kas võin sisse tulla?“
“Tulite liige vara, ehkki olen meelitatud.”
Amelia kortsutab kulmu.
Oskar ohkab häälekalt. “Mul on veel natukeseks elupäevi antud.”
Amelia hakkab naerma ja libistab jala ukse vahele.
“Võite oma luustiku teaduskonnale annetada. See oleks väga üllas. Aga tegelikult tulin ma ühtede teiste luude pärast, ehk oskate aidata,” ütleb Amelia ja nihkub avatud ukse vahele.
Oskar keerab selja ja pomiseb omaette.
Amelia astub esikusse. “Kena maja,” nendib Amelia, ”praegu saavad vähesed endale eramut lubada. Kuidas see teil õnnestus?”
“Eriliste teenete eest anti,” vastab Oskar, pöördub siis Amelia poole ja naeratab.
“Küll on ikka tore, et noored vanade vastu huvi tunnevad. Eks ma ikka võin rääkida, mida tean,” kostab Oskar pehmelt. Ta sammub seina juurde. Hämaras nurgas ripuvad nööril kuivanud taimed. Seinaäärne madal laud on kaetud kollakate õite ja pruunide pudedate lehtedega.
“Ma tean taimedest palju. Näete, siin on naistepuna. Võtke. Tehke teed. See annab hea jume. Olete kuidagi kahvatu. Ei käi vist palju väljas?” ütleb Oskar ja ulatab naisele pinutäie kuivatatud ürte.
“Tänan aga mul on kõik hästi,” vastab Amelia.
“Ja siin on palderjan. Rahustab hästi. Proovige koos piparmündiga,” jätkab Oskar ning kogub pihku veel kuivatatud taimi.
“Ei, tõesti. Ma tulin ühe teise asja pärast. Te vist olete terve elu siin elanud?” pärib Amelia.
“Peaaegu jah, kus siis mujal,” pöörab Oskar end naise poole ja manab näole kõrvuni ulatuva naeratuse, pisikesed naerulohukesed vallatult põskedel mänglemas. „Tassike teed?“
Oskar liigub lohisevate sammudega pliidi juurde ning paneb vee keema.
Amelia vaatab uurivalt ringi. “Ei, tänan. Ma tulin vaid hetkeks, pean kohe liikuma hakkama, mind oodatakse,”
“Muidugi,” vastab Oskar. Ta kohendab oma pükse ja vaatab nõutult ringi.
Muidugi, nendib mees omaette. Kes ikka tahab seniilse vanamehe heietusi pikalt kuulata.
“Ei tea, kuhu ma selle palderjani panin,” jätkab Oskar nagu Ameliat poleks olemaski.
Amelia ohkab sügavalt. “Ei, pole vaja. Mul on tõesti kiire aga tahan ühe leiu kohta rohkem teada saada.”
Nii lihtsalt sust vist lahti ei saa, mõtleb Oskar.
“Hiljuti leiti siit üks luu, see on minu jaoks tähtis. See võib olla väga erakordne,“ jätkab Amelia.
Oskar tardub paigale.
“Laps, võimalik, et kuue kuni kümne aastane. Suri ligi seitsekümmend aastat tagasi,” jätkab Amelia.
Oskar tõmbab laua alt tooli ning istub. Amelia võtab tema vastas istet. “Kas teile meenub midagi? Kas siin jäi kunagi üks laps kadunuks? Olite siis vist ise ka päris noor?”
Oskar sügab kukalt. “Noorem kui praegu. Eks raba võttis ikka teinekord oma osa.”
“Te olite siis laps. Kas mäletate?” küsib Amelia uuesti.
“Elavatel on omad tegemised ja surnutel omad,” kostab Oskar sõrmi mudides.
“Surnutel on elavatele palju anda,” vastab Amelia.
Oskar küürutab toolil ja põrnitseb Ameliat.
“Luustiku keemiline analüüs oli väga kirev. Näiteks leidus jälgi nii koirohust kui koerapöörirohust. Kohalik keemik ütles, et kunagi olid need tavapärased ravimtaimed?” jätkab Amelia ning vaatab küsival ilmel mehe poole.
Oskar tõmbab kätega läbi hõredate hallide juuste ja vaatab naisega tõtt enne kui vastab.
“Olid jah tavalised,” Oskar tõmbab korraks hinge. “Igaüks kasutas omal ajal ravimtaimi. Täiesti tavaline värk.”
Mehelt pilku pööramata jätkab Amelia. “Farmakoloogi sõnul polnud see väga tavaline värk, et koirohtu ja koerapöörirohtu lastele anti.” Amelia nõjatub tahapoole ja paneb käed rinnale risti. “Ma arvan, et selle tüdruku lugu polnud kõige tavalisem ning minu jaoks on oluline teada saada, mis juhtus.“
“Miks?” küsib Oskar.
Vesi potis hakkab keema ning podiseb ja mulksub rahutult. Pliidi kohale koguneb paks aurupilv.
“Sest see võib olla huvipakkuv. Osteoloogina püüan ma välja selgitada miks ja kuidas keegi suri ning kui lugu on põnev, tehakse sellest sensoor. Tõsielulised sensoorid on kõige populaarsemad.”
Amelia kiikab korraks pliidi poole. Ta nõjatub küünarnukkidega lauale ning jätkab elavalt žestikuleerides.
“Ju on inimestel zombidest ja vampiiridest küllalt saanud. Elada läbi reaalset sündmust, isegi kui see on osaliselt rekonstrueeritud, on lihtsalt….erakordne. Esimene selletaoline hitt oli jäämees Ötzist. Lugu mehest, kes hukkus 5300 aastat tagasi nooletabamuse tõttu Alpides ning kelle asjade hulgast leiti vasest kirves. Toona oli vaskkirves väga haruldane.
Me küll ei tea, mida Ötzi tegelikult koges ja mõtles, aga meil on olemas sensoorid, kuidas mõjub käre külm, mis tunne on olla taga aetud või kui su kätte satub midagi ihaldusväärset, midagi erilist. Ja võimalus kehastuda pronksiaegseks jäämeheks kujunes sensatsiooniks.”
Oskar kuulab Ameliat ja püüab aru saada, mida naine öelda tahab. Kas rabast leitud tüdrukust peaks saama Kakerdi laukanäitsik?
Amelia jätkab elavalt. “Ötzi muumiata oleks analoogne seiklus vaid järjekordne AI poolt loodud sensoor. Aga see pole. Teadmine, et selline inimene oli tegelikult olemas, et ta suri haavatuna mägedes, et ta kotis oli ihaldatud vasest kirves, annab juurde hoopis uue dimensiooni. Seda on lihtsalt võimatu sõnadega kirjeldada.“
Oskar surub huuled tugevalt kokku ja kuulab Ameliat vaikides.
“Selle tüdruku lugu võiks olla heaks materjaliks mõnele detektiiviloole,” jätkab Amelia. “Kas ta tegi enesetapu? Ning kui, siis miks? Kas ta mürgitati? See kõik on väga põnev. Inimesed janunevad selliste müsteeriumite järele. Ma saaksin sellest ehk vägeva debüüdi.”
“Eestlase lemmiktoit,” pomiseb Oskar omaette.
Amelia kortsutab kulmu ja nõjatub ettepoole. “Kuidas palun?” küsib naine.
“Mulle meenub üks vana ütlus. Eestlase lemmiktoit on teine eestlane,” ütleb Oskar nii valjult, et naine võpatab.
Oskar tõuseb püsti ja tõmbab muliseva veepoti pliidi servale.
Amelia avab suu, et midagi öelda aga mõtleb hetke. Ta tänab Oskarit külalislahkuse eest ja jätab oma visiitkaardi, juhuks kui midagi peaks meenuma.
4. Ei saa tollest taarist mõdu
Sensoore kritiseeritakse aeg-ajalt. Näiteks tuuakse välja, et sensoorid muudavad inimesed mugavaks ja tekitavad sõltuvust. Võimalik. Aga mis ei tekitaks? Ma arvan, et osad inimesed ongi sõltlaste geenidega. Nad on nõrgad. Kui nad poleks sõltuvuses sensooridest, oleks selleks midagi muud. Nagu varem. Hasartmängud. Alkohol. Narkootikumid. Sport. Iluoperatsioonid. Shoppamine.
Sensoorid on neist kõige ohutumad. Sensoorid on ainsad, mille tarbimist saab otseselt kontrollida ja analüüsida. On võimalik luua personaalseid stsenaariume ning pakkuda igaühele just seda, mis talle mõjub kõige parimal viisil. Alati saaks ka sensooride tarbimist piirata, aga ma tõesti loodan, et seda ei tehta. Maailm enne sensoore oli haige. Saastunud jõed. Mahapõletatud metsad. Pidev tõmblemine. Heitgaasidest paks õhk. Süvenev polaarsus rikaste ja vaeste vahel. Lõputud prügiväljad, mis kunagi ei osale eluslooduse lõputus surma ja taassünni tsüklis. Ausalt. Mõningad inimesed tulekski maailmast eemale hoida. Sensoorid on selleks parim võimalus.
- Greta, 17
Tim istub pingil ja kõlgutab jalgu. Tema kõrval on kaks luitunud froteerätikut ja pisike valge ämber. Ämbris on kuhi murakaid. Rabajärve kohal lendavad kiilid. Üks suurem haarab õhust putuka ning hõljub eemale.
Järve äärde tulles oli Tim korjanud käbisid, nüüd loopis poiss neid vette. Niisama passimine on igav ja tüütu. Tim vaatab aegajalt paremale, sinna, kus metsa vahelt tuleb välja sirge laudtee. Ehk uus tuttav ikkagi tuleb, nagu lubas? Tim oleks võinud ehk ka teiste omavanustega koos midagi põnevat teha, aga külasse on jäänud vähe lapsi ning needki eelistasid toas passimist.
Oskari juurde ei saanud ka minna. Täna tuli jälle hooldusbrigaad, või nagu Oskar ütleb, talitajad. Peale nende külaskäiku on Oskar alati pahur ja väsinud. Õhtupoole aga ehk läheb ikkagi korraks läbi, mõtleb Tim.
Poiss niheleb rahutult ja püüab järve kohal lendavatele kiilidele käbidega pihta saada.
Käbid saavad otsa ning poiss tõuseb püsti, võtab oksa ja hakkab pehmesse pinnasesse auku kaevama.
Tim on pahane. Ilmselt oli ema jälle talitajad kohale kutsunud. Emale ei meeldinud, kui ta Oskari juures käis, vaid tahtis aina, et Tim oleks kodus.
Timi meelest on see ebaõiglane, emal olid nii kui nii omad tegemised. Mõnikord rahmeldas ta ringi, enamasti oli aga sensooridega ning ei mänginud temaga kunagi reisi ümber maailma või tsirkust. Tegelikult neil polnudki kodus ühtegi lauamängu, ema ei pidanud neid vajalikeks. Aga Oskari juurde minna ka ei lubanud.
Poisi mõtted keerlevad lakkamatult ema ümber – lodev keha vedelemas määrdunud diivanil. Peen metalne võru ümber pea. Silmad pooleldi avatud ja näol totakas naeratus.
Tim tunneb iiveldust kasvamas. Ta uuristab auku, kuni põhjast immitseb roostekarva vesi. Tim viskab pulga eemale ja hakkab käega kaevama. Turbane pinnas lirtsub, kui poiss kahmab järjekordse peotäie. Punakaspruunikas vesi niriseb poisi sõrmede vahelt nagu veri.
"Tere, Tim," kostub selja tagant.
"Tere," vastab poiss, kargab püsti ning kuivatab märjad käed pükstesse.
"Kuidas läheb?" küsib Amelia ja vaatab pingi suunas, "Sa tõidki rätikud! Kui tore. Kas lähme ujuma?"
Amelia kohendab metallist võru ümber pea ja lülitab selle sisse.
"Seda kogemust ei tahaks küll maha magada," kostab naine lõbusalt ja pilgutab Timile silma.
„Kuidas Oskari juures läks? Kuidas tal on?“ pärib poiss.
Amelia vaikib ja kortsutab kulmu.
Tim võtab taas pingil istet. "Kas ta oli väsinud? Oskari juures oli täna jälle hooldusbrigaad," sõnab poiss. "Minu ema kutsus. Ta tahab Oskarist lahti saada."
Amelia võtab Timi kõrval istet. "Su emale vist ei meeldi Oskar…" nendib Amelia ning pomiseb vaevukuuldavalt, „…mis on ka arusaadav.“
Tim vaatab kõhklevalt Amelia poole. Naine naeratab ja paneb käe Timi turjale ning silitab hellalt poisi selga. Timi keha tõmbub pingesse. Naine jätkab masseerimist kuni Timi pinges õlad lõdvenevad. Amelia võtab käe ja Tim toetub vastu pingi seljatuge.
Poiss põrnitseb ainiti järve. "See on nii ebaõiglane. Ema on kogu aeg ainult sensooridega või siis kuri."
"Oskariga on siis teistmoodi?" küsib Amelia.
"Jaa!" ütleb Tim ja ajab selja uuesti sirgu. "Oskaril on oma päris maja ja ta on nii tark. Ükskord viis Oskar mind kala püüdma ja näitas hiljem, kuidas seda puhastada ja küpsetada. See puhastamine oli tegelikult rõve. Kõik need limased soolikad! Aga siis hakkas Oskar mind kalapeaga mööda tuba taga ajama," jutustab Tim ja ta nägu lööb hetkeks särama.
"Päriselt? See võib küll erakordne olla!" kostab Amelia imestunult. "Sul on tõesti siis vedanud, et Oskar on sinuga sõbralik."
Tim jääb korraks mõttesse. Ta püüab meenutada, kunas nad viimati Oskariga midagi lõbusat tegid.
Päike on peaaegu loojumas, kuid väljas on endiselt soe. Mahe tuul täidab õhu magusmõrkja sookailu lõhnaga.
Tim närib alahuult. "Jah, aga kas tead," kostab Tim ja vaatab Ameliale osta, "enam pole ka Oskaril minu jaoks aega. Varem oli ta alati rõõmus, kui ma sinna läksin ning ta pakkus ise välja, mida teha.“
Tim mudib sõrmi. Nõrk liigeseraksatus sumbub suveõhtusse. "Ma ei saa aru," ütleb Tim vaikselt.
"Mul..." kogeleb poiss, "ma ei saa aru. Oskar on küll viisakas ja ütleb, et kõik on hästi, aga miks ta siis minuga midagi koos enam teha ei taha?"
Amelia silitab hellalt poisis pead. „Kui sa tunned end üksi või kehvasti, võid ju alati mõne toreda seiklus-sensoori võtta. See kindlasti tõstaks tuju. Eks nii ongi, et täiskasvanutel polegi alati laste jaoks nii palju aega, kui lapsed sooviksid.“
Tim tõmbab pea eemale.
Nad istuvad mõnda aega vaikides, kuni Amelia küsib „Äkki tal on mingi mure?"
Tim paneb käed rinnale risti. "Jah, minu ema. Tal ei meeldi, et ma Oskari juures olen."
Amelia kuulab vaikides ning hakkab uuesti poisi pead silitama.
"Ema on alati olnud Oskari vastu," ütleb Tim.
"Äkki su ema tunneb end halvasti, kuna tema ei saa sulle kõike seda pakkuda, mida Oskar? Maja, aeda, lauamänge…“
Tim raputab pead. „Jah, tõesti.“
„Kui nüüd aus olla, siis ega meilgi pole kodus lauamänge,“ kostab Amelia. „Me oleme küll aegajalt koos sensoorides seigelnud, aga see vist pole sama.“
"Ei, ema ei hooli minust ning ta on lihtsalt kade ja rumal. Ema ei taha, et Oskar oleks õnnelik. Oskar ja Oskari isa olevat tema elu rikkunud. Aga ma ei usu seda. See kõik on vale. Ema lihtsalt valetab mulle, et ma rohkem Oskari juurde ei läheks. Ta püüab mind kogu aeg hirmutada."
Õhk hakkab vaikselt jahenema. Järve kohale kerkib udu, millesse suubuvad sookurgede kaeblikud hõiked.
"Minu ema ütleb, et Oskar ja ta isa tegid lastega katseid ja et keegi ei takistanud neid. Sellepärast ema ei tahagi, et ma Oskari juures käin. Ta arvab, et Oskar ajab mul pea segi ja siis tapab ka minu ära. Aga ma ei usu seda."
Amelia tardub ning paneb käed sülle.
Raba kohale on kogunenud taas trobikond kiile. Üks neist langeb järvele, pannes peegelsileda vee võbelema.
"Kas keegi suri siin?" küsib Amelia.
Tim istub mõnda aega nõutult, võtab maast oksa ja viskab vette. Kiil tõuseb õhku ja lendab ära.
"Ema rääkis, et vanaema õde Kirsti käis tihti Oskari noorema õe Minna juures, aga ükspäev oli Kirsti lihtsalt kadunud. See olevat Oskari ja tema lollaka õe ning isa süü. Et nemad tapsid Kirsti. Aga ma ei usu seda."
Amelia tõuseb aeglaselt püsti ja hakkab edasi tagasi käima.
Tim istub pingil edasi ja vaatab aeglaselt mööduvaid pilvi. Nii palju siis lõbusast õhtust.
Amelia peatub. "Nii, et siis ikkagi oli üks laps, kes jäi nii 70 aastat tagasi kadunuks? Ja Oskar on sellega seotud, onju?"
Tim raputab pead. „Kust mina peaks teadma. See on mingi vana tobe jutt. Sophia, minu vanaema, kui ta veel elas, rääkis sellest pidevalt. Minu meelest oli vanaema hull."
"Tuleta meelde, Tim,"
Amelia kükitab Timi ette maha ja puurib poissi teraselt.
Tim tõstab jalad pingile, paneb käed ümber nende risti ja surub kondised põlved tugevalt vastu rinda. "Ma ei tea. Oskar on viimasel ajal nii muutunud. Ta vist pole terve, onju? Kas sellepärast ta ongi väsinud?"
"Kas ma peaksin ta rahule jätma?" pomiseb Tim ja vaatab Ameliale otsa.
"Proovi meelde tuletada, Tim. See on väga tähtis. Kas su vanaema rääkis täpsemalt, mida nad koos tegid?" küsib Amelia veidi häält tõstes.
Tim on vait ja peidab näo põlvede vahele. Miks nad kogu aeg puurivad. Kas naine ei võiks lihtsalt Oskariga rääkida?
"Proovi, Tim. Nii, et kindlasti oli siis Oskar ja tema pere seotud selle surnud lapsega?" pärib Amelia edasi ning hakkab uuesti poisi pead silitama.
Tim lükkab äkilise liigutusega Amelia käe eemale.
Amelia suleb silmad ja painutab pead kord paremale, siis vasakule ning mudib kaela.
"Tead, läheme mõni teine kord ujuma. Ma pean korraks Oskari juurest läbi käima," ütleb Amelia järsult.
Tim hüppab püsti. "Kas ma võin kaasa tulla?" küsib poiss. „Palun?“
"Ei, parem mitte," vastab Amelia napilt, ise huuli närides. "Oleks parem, kui sa koju läheksid. Su ema kindlasti juba muretseb."
„Koju…?“ pomiseb Tim. „Mu emal on minust ükskõik. Ja sinul on ka!“ prahvatab poiss.
Amelia ohkab raskelt ning kükitab uuesti Timi juurde maha. „Ei, vabandust. Tead, tahad ma räägin Oskariga. Küsin, kuidas tal läheb, ja et kas kõik on hästi. Ma usun, et kõik saab korda, onju, usalda mind,“ vastab naine naeratades, „aga praegu ma lähen üksi. Mul on vaja temaga omavahel rääkida.“
Tim on vait ning vaatab tühja pilguga kaugusesse.
„Ning su ema päriselt hoolib sinust. Iga ema hoolib oma lapsest. Võib olla ta lihtsalt ei oska seda välja näidata. Ja kui sa ilusti küsid, siis ta mängiks kindlasti sinuga lauamänge. Aga praegu oleks hea, kui sa kodus püsiksid ja Oskari juurde mõnda aega ei läheks, leppisime kokku?“ üleb Amelia ning tõuseb soojalt naeratades püsti.
Naine lahkub kiirustades ning Tim jääb nõutult talle järele vaatama. Kui Tim nägi naist metsas kinniseotud silmadega puude vahel ukerdas, tegi see poisile nalja. Ta polnud kunagi varem näinud mõnda täiskasvanud niimoodi tegemas. Ta oli arvanud, et naine on Oskari moodi, kuid eksis.
Tim istub pingile maha ja jääb vett põrnitsema. Kuhu tal minna on? Ema juurde ei taha ja Oskari juurde ei tohi. Äkki ta võiks lihtsalt koju hiilida, oma asjad pakkida ja kuhugi ära minna. Hääletada linna ja otsida endale mõni töö või kedagi, kes ta enda juurde võtaks?
5. Anna õng, mitte kala
Ma ei oska sensooridest midagi arvata. Minu meelest on need kuidagi võltsid. Alguses oli põnev teha langevarjuhüpet või kihutada Dakari rallil, aga peagi muutusid need liiga tavaliseks. Minu meelest võiks olla rohkem draama- või dokk-sensoore. Teiseks inimesteks kehastumine on põnev. Kord proovisin olla isegi Rappija Jack. See oli võigas, isegi pärast sensoori lõppu oli kuidagi kõhe ja teistmoodi olla. Ja noh, ega kõik sensoorid ei peagi olema sellised, mis viivad viimase piirini. Vahel on tore tajuda ka lihtsaid asju.
Enne surma kinkis isa mulle ühe vana kella. Pisikeste sädelevate kivide ja nahkrihmaga. Tema isa oli talle selle andnud ülikooli lõpetamise puhul, ta oli ikkagi oma peres esimene, kes kõrgema hariduse omandas. Sain aru, et isa jaoks tekitas kell kuidagi erilisi emotsioone aga minu jaoks oli see lihtsalt vana katkine asi. Küsisin, et ehk on isal mõni kellaga seotud sensoor, kuid vastuse asemel sain vihase muhatuse. Ta vastas, et kell on väga väärtuslik ning sihverplaadi peal on ehtsad kalliskivid, mis maksavad palju raha. Võtsin kella vastu ja rohkem ei pärinud. Ma mõtlesin pikalt, kuhu see panna ning viskasin siis lihtsalt minema. Kell lihtsalt ei sobinud kuhugi.
- Mart, 43
Oskar komberdab maja taha. Palav päike on taandunud ning vanamees kummardub ürdipeenra kohale. Piparmünt on tihedaks kasvanud, hiljemalt sügisel tuleks see üles kaevata ja juurepundar pooleks teha, muidu muutub taim kiduraks ja hääbub. Tegelikult võiks ta juba praegu piparmünti harvendada ja osa maja taha varju istutada, mõtleb Oskar. Sügis on liiga kaugel.
Mees tõuseb, sammub natuke maad eemale ning imetleb oma peenraid ning majaesist. Pisikest liivakasti ja kiike, pesakasti maja räästa all, kastekannu õunapuu juures ja korrektselt pingiäärele sätitud aiakindaid.
Oskarile meenub sensooride moto: Elu toimub seestpoolt väljapoole; kõik mida on vaja, on sinus eneses…mis kuradi väljapoole, mõtleb Oskar. Ning talle meenub Timi kodu – pisike iseloomutu ja steriilne karp.
Välismaailm on sama oluline kui sisemaailm, see on mündi teine külg. Piisab, kui korraks heita pilk inimesele ja teda ümbritsevale – milline on tema kehahoiak, kuidas ta välja näeb – ning juba tead, kellega on tegu. Kas ta hoolib endast või on räämas? Millised on ta käed? Oskar vaatab enda omi – kortsus nahk ning hoolikalt lõigatud küüned, kuid mullased küünealused.
Milline on inimese kodu? Kodu räägib inimesest rohkem kui mõni põhjalik isiksusetest. Vaata korraks ringi ja sa tead hetkega, mis on talle oluline. Inimesed, kes elavad lagedates valgetes karpides ning kogevaid vaid sensoore, on sisemiselt sama tühjad kui nende ilmetud kodud.
Oskar läheb tagasi ürdipeenra juurde, võtab piparmündilehe ning pigistab seda näppude vahel. Hõrk värske lõhn kõditab meeli. Siis märkab ta eemalt lähenevat inimest. Naine on juba tagasi ning kiire ja otsustav kõnnak ei jäta ruumi kahtlusteks. Kas ta tuleb tagasi palderjani või piparmündi pärast? Ilmselt mitte.
Ta tuleb tagasi Kirsti pärast. Tüdruku pärast, kes Oskari suutmatuse ja nõrkuse tõttu leidis oma lõpu rabas ning kelle pisike habras luu on sattunud naise terastest lõugade vahele.
Oskar mõtleb, et mis siis, kui ta räägikski naisele kogu loo. Mis tegelikult juhtus ja miks ta aitas sensoorid välja töötada. Ehk see paneks naist maailma teistmoodi nägema? Pealegi oleks naisele kogu loo rääkimine arvatavasti viimane võimalus pugeda välja oma urust, olla kordki julge ja seista enda eest. Proovida midagi muuta. Aga on sel mõtet?
Need, kes peaksid tõde teadma, teavad seda niigi. Uurimine viidi nõuetekohaselt läbi ja leiti, et nende perel pole mingit süüd – rabasse eksis ikka inimesi ära. Kas praegu tõe rääkimine muudaks midagi? Kirsti pere jaoks kindlasti mitte ning kui Amelia ei mõista, saaks tüdrukust mentaalne mängukann.
Amelia jõuab lähemale ja kõnnib otsustavalt tema suunas.
Oskar naeratab viisakalt. Amelia astub piparmündipuhmale ja jääb Oskari ette seisma.
Oskar vaatab naist nõutult. "Mõtlesin sulle teed pakkuda…“
"Tänan, mul on niigi hästi, ma pole eriline teejooja," vastab Amelia, "aga taimedest võiks küll veidi rääkida.“
"Mis sind huvitab," küsib Oskar vastu. "Kui sa korraks kummarduksid ja nuusutaksid, tunneksid mõnusat aroomi.“
"Ei, mind huvitavad tegelikult teised taimed," vastab Amelia.
"Piparmünditeed peetakse õhtu teeks. See toovat hea une, aga tegelikult aitab piparmünt meeli puhastada,“ jätkab Oskar, "nii et seda võib juua ka hommikul või päeval."
Oskar vaatab metsa suunas. "Ma olen ikka väga õnnelik mees. Et saan elada siin, oma majas keset metsa. Nautida sumedat päikeseloojangut, mündileht keele all."
Amelia kehitab õlgu. "Ma käisin eile Ishizuchi mäel. See on Jaapani palverännaku põnevaim osa. Tee kulgeb sisuliselt sirgjoones mööda mäekülge. Ränduri jaoks on vaid rauast ketid ja tihedad puhmad. Ma olen väga õnnelik, et saan pere juurest lahkumata Jaapanisse rännata."
"Eks süües kasvab ikka isu," vastab Oskar.
"Kõikidel ei ole sellist luksust nagu eramaja ja metsaviir," vastab Amelia Oskarilt pilku pööramata, "aga taimedest võiksid küll rääkida. Neist, mida isaga katsetasite."
"No aga elus on erinevaid elamusi," jätkab Oskar. "On sul peret? Lapsi."
Amelia astub laiakslitustud mündipõõsalt ning hakkab rahutult ringiratast käima.
"See ei puutu asjasse. Ma tahan teada, mida sina ja su isa lastega tegite," sõnab naine ja jääb mehe ette seisma.
Amelia meenutab Oskarile Joackimit, kunagist töökaaslast, kes püüdis teda tagasi teaduskonda meelitada. Amelia on sama tormakas, sama kirglik, sama sihikindel. Toona andis Oskar liiga lihtsalt alla. Loobus sensooridest ja oma kohast teaduskonnas ning võimalusest tehnoloogia arengule kaasa rääkida. Oskar puges oma urgu ja lootis, et kõik loksub paika, aga lootus on kehv plaan.
Oskar neelatab valjult ning ütleb rahulikult. "Sensoorid on nagu kiirtoit. Kustutavad kärmelt isu, ent neist ei saa kunagi küllalt. Need tuimestavad ning ehtsad ja lihtsad maitsed tuhmuvad. Teiste kogemuste õgimine teeb veelgi näljasemaks, sest enda omasid ei suudeta enam tajuda. Mida selle vaese tüdruku loo teada saamine sulle annab? Kas teiste kannatused on niivõrd nauditavad? Sensoorid olid mõeldud alguses piiratud võimalustega inimeste aitamiseks."
Amelia vaatab Oskarile üleolevalt otsa. "Õige. Sensoorid ei ole ainult meelelahutus! Need ühendavad ning aitavad mõista neid, kes muidu jääksid mõistetamatuks, aitavad kogeda tervet spektrit. Ka kannatused on osa elust. Sensoorid on viinud empaatia uuele tasemel. Jah, meil on ka skisofreenikute ja suitsiidikute sensoore, aga tead, see on tegelikult üllas. Astuda nende maailma, ja olla valmis tajuma mida nemad kogevad,"
Oskar kuulab naist. Kas temale peaksingi pihtima? Usaldama saladused, mida olen terve elu endale hoidnud ning lootma lunastust, mõistmist?
Oskar vaatab naisele silma. "Üllas? Selles pole midagi inimlikku ega empaatilist. Teie jaoks on nad nagu ebardid rändtsirkuses. Te vaatate, saate elamusi ning siis sammute edasi, kaema lõvitaltsutajat või kirevates rõivastes narre, kes teevad labaseid nalju. Ei, sedasorti sensoore ei naudita mitte kogemuse enda, vaid kergendustunde pärast, mis valdab, kui vajutatakse stop nuppu.“
Amelia hakkab naerma ja plaksutab käsi. "Väga sütitav kõne. Sündinud talent. Arvad, et ma tänan sind nüüd pisarsilmi liigutava mõtteavalduse eest ja unustan, et sinu ja su isa tõttu lebavad rabas ühe vaese tüdruku luud. See tüdruk väärib tõde! Sensoorid aitavad rääkida tema lugu ja inimesed peavad seda kuulma!"
Amelia vaikib hetkeks. "Aga olgu, ma saan ka sinu abita tead, mis juhtus“, vastab naine ja vaatab Oskari suunas.
Oskar mudib närviliselt sõrmi. Ta võiks naisel minna lasta ja loota, et kõik loksub iseenesest paika. Mida ta seekord loodab? Et naine ei leia piisavalt tõendeid, ja et unustab loo? Vaevalt. Ja eks selles osas on naisel õigus, et tüdruk väärib tõde. Aga mis hinnaga? Mees viiakse kodust ära ning ta võib saada süüdistuse raskes kuriteos.
Oskar mõtleb hetke ning ajab end sirgu. "Tahad tead, mis tegelikult juhtus? Ega sa vist nii kui nii ennem alla ei anna," mühatab Oskar õlgu kehitades.
"Tule sisse, ma teen meile tassi teed ja ma räägin sulle kõigest," hõikab Oskar ukse poole komberdades.
Amelia suunurgad tõmbuvad võidukalt muigele ning ta suundub mehe järel majja.
Oskar seisatab pliidi juurde ning paneb poti veega tulele.
"Näe, võta istet, ma tulen kohe tagasi," sõnab Oskar ja kaob sahvrisse.
Amelia tõmbab laua tagant tooli. Ta muheleb rahulolevalt ja trummeldab sõrmedega vastu lauda.
Vesi kohiseb ning potist tõuseb auru. Paokil akna vahel lehvivad luitunud pitskardinad.
Oskar tuleb tagasi, näpus kaks tassi. Närviliselt asetab ta punaste mummudega madala teetassi Amelia ette ning valab vett.
"Mu isa oli kohalik ravitseja. Endise apteekrina tundis ta taimi ja ravimeid. Mitmed raskelt haiged said temalt abi, aga oma last ta aidata ei osanud. Minna, minu noorem õde, on bipolaarne. Ega... taimedega saigi meeleolukõikumisi kontrolli all hoida ainult ajutiselt.“
Amelia võtab teetassi ja joob selle paari pika lonksuga tühjaks.
Oskar vaikib hetkeks ja jätkab. "...ja kui madalseisud välja arvata, oli elu tavapärane. Naabrilapsed, Kirsti ja Sofia käisid tihti meil. Minna ja Kirsti olid koguaeg ninapidi koos nagu sukk ja saabas ning nagu pisikestele preilidele ikka, meeldis neil ka neile teepidusid korraldada.“
„Äkki sa võiksid udutamise asemel veidi kiiremini asjani jõuda,“ ütleb Amelia rahutult niheledes.
Oskar võtab oma teetassi, tõstab huultele ning asetab selle siis lauale tagasi.
"Mu isa aitas mitmeid raskeid haigeid. Ta segas koerapöörirohtu mee, koirohu ja lagritsajuurega ning tegi neist mõnusad palukesed, valude korral pakkusid need leevendust. Õigetes kogustes pole koerapöörirohi ohtlik ning samuti maitsesid need hästi. Eks seetõttu Minna käiski maiuseid näppamas. Ühel hetkel hakkasid Minnal luulud tekkima ning ta korrutas pidevalt, et raba on näljane. Ega me alguses ei saanudki aru, et midagi on päriselt korrast ära, kuigi oleks pidanud. Mina olin siis kuusteist. Minna oli küll veidi iseäralik, aga enam vähem kombes. Isa ütles, et kõik on kontrolli all ja mina uskusin teda. Alles hiljem avastas isa, et varudest on üht-teist puudu. Või vähemalt nii ta ütles ja eks nii oli meile ka mugavam, kui Minnal olid küll veidrad luulud, aga mitte sügavat depressiooni või agressiivset maaniat."
Amelia pilgutab silmi. Ta on näost punane ning otsmikul pärlendab higi. Aknast paistab madal õhtupäike ning väljast kostab elav piiritajate srii-tamine.
Oskar vaatab Ameliat ning pöörab pilgu eemale.
"Ühel õhtupoolikul leidsin Minna rabast, laugaste lähedusest."
Amelia vaarub toolil ning ahmib õhku.
"Minna oli nii õnnelik. Ütles, et raba on nüüd rahul; et raba pole enam näljane."
"Mida sa..." katkestab Amelia Oskarit aga mees jätkab.
"Ega me ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus. Kas Minna jagas oma salajasi magusaid leide ka Kirstiga? Minna oli pisikesest peale taimedega harjunud, aga Kirsti mitte. Võimalik, et Kirsti meelest oli ka raba näljane või läks Minna ise napsamisega liiale ning viis oma luulud ellu. Oleksin pidanud varem märkama, et Minnaga pole kõik korras. Tegelikult ma ju sain aru, et õde võib olla endale või teistele ohtlik."
"Mida sa teinud oled..." kordab Amelia.
Naise käed värisevad. Tugevalt hingeldades toetub Amelia lauale ning proovib püsti tõusta, kuid kukub pikali ja tõmbab laudlina endaga kaasa.
Tühi teetass veereb põrandale. Pruunikas lehepurune vedelik valgub heledale kootud vaibale.
"Anna andeks, aga mul polnud valikut," vastab Oskar rahulikult edasi istudes. "Sa poleks nuhkimist lõpetanud, aga ma tõesti ei saa seda endale lubada. Ma ei taha veeta ülejäänud elu uurimise all ega saada süüdistust nooruse arguse ja rumaluse tõttu.“
Üle naise põskede veerevad pisarad.
"Sa neetud..." kähiseb Amelia ning tõmbub valugrimass näos kägarasse.
"Pole hullu, see möödub ruttu. Mulle on see raskem kui sulle."
"Miks ... ma ei taha," nuuksub naine ning karjatab valjult.
Oskar hingab närviliselt, aga jääb paigale.
"Kuss! Rahu, kullake, rahu," ütleb Oskar hellitavalt, "kõik saab varsti korda. See poelgi tegelikult nii hirmus."
Amelia püüab kella avada. Käed värisevad ning sõrmed ei allu tahtele.
Naine ajab end põlvili ja komberdab koti juurde. Ta haarab telefoni, kuid ei suuda sedagi hoida.
"Mu poeg... helistada... mu väike armas poeg," anub Amelia, kui telefon põrandale kukub.
"Sinust on kindlasti rohkelt rõõmu pakkuvaid sensoore," sõnab Oskar.
Amelia nuuksub lakkamatult. Naine pilgutab meeleheitlikult silmi ning püüab neid pärani lahti hoida. Ta neelatab valjult. „Ma ei saa…“ pomiseb Amelia, „ma pean tagasi minema. Ma tahan veel...“
Oskar osutab ebamääraselt muiates näpuga naise suunas. "Ma loodan, et see asjandus su pea ümber salvestab. Huvitav oleks kogeda, mida sa tunned. Oi, sellest sensoorist tuleb kindlasti hitt. Mõtle vaid, kui paljud saavad sulle kaasa tunda ja empaatiat treenida ning nuputada, mis vaevab sinu südant."
"Sa kuradi värdjas," kähiseb naine ning ahmib õhku.
"Ka kannatused on osa elust," sõnab Oskar, "mõtle, millise teene sa inimkonnale teed."
Amelia nuuksed jäävad harvemaks ning ka värin lakkab aegamisi.
Oskar tõuseb ning sammub akna juurde. Ta silmitseb horisonti ning tõmbab sisse sügava sõõmu sooja suveõhku. Üle mehe põse veereb pisar. See kõik juhtub liiga ruttu. Ta arvas, et veel on aega. Mitte küll palju, aga piisavalt.
Seejärel läheb Oskar tagasi laua juurde, heidab pilgu liikumatult lamavale naisele ning joob lõpuni oma tassitäie teed.
6. Kana muneb nokast, lehm lüpsab suust
Keskkonnamõjude vähendamise meetmena on ette nähtud ühe isiku kohta 18,5 m2. Ametlikult tunnustatud kooselu korral on lubatud suurem eluruum, samuti alaealiste laste puhul, sealjuures peab koefitsient ühe isiku kohta olema maksimaalselt 0,75% esialgsest 18,5 m2-st. Erandkorras on võimalik omada eramut. Eramut ei tohi rentida, kinkida ega muud moodi kasutamiseks edasi anda. Kõik eramus elavad isikud tuleb registreerida perekonnaseisuametis ning ametil on õigus mitte lubada eramusse teisi, kui vaid selle esialgset kasutajat. Eramut võib pärandada, välja arvatud juhul, kui kasutaja sooritab raske kuritöö või enesetapu. Sellisel juhul läheb eramu riigi omandisse.
- Riigikantselei kommunikatsioonibüroo bülletään
Leena valgub reanimobiilist välja. Juri askeldab tagumise ukse juures. Mai istub endiselt esiistmel ning põrnitseb ainiti enda ette. Siis tõuseb ka tema, avab ukse ning võtab Leenale sappa, Juri tuleb kanderaamiga nende järel.
Avatud ukse vahel paistab kössis kuju kes tõmbub Leenale tee andmiseks kõrvale.
„Nii, teie helistasite? Nimi?“ küsib Leena.
„Amelia,“ tuleb värisev vastus.
„Mis siin juhtus?“
Amelia vaikib. Ta ärkas varahommikul kohutava peavaluga. Selg oli põrandal magamisest kange ja silmad paistes ning rähmast kokku kleepunud. Alguses ei saanudki naine aru, kus ta on, kes ta on ja miks ta on aga, siis meenus tasapisi kõik. Ta oli endiselt Oskari majas. Hooga haaras Amelia telefoni, et koju helistada, aga siis pani selle tagasi kotti. Helistamise asemel võttis naine veepudeli ning jõi. Ta tahtis olla veel natuke aega omaette.
Ta polnud veel valmis sellest hetkest, sellest majast, tagasi reaalsusse pöörduma. Lonks lonksu haaval voolas toasoe vesi kehasse. Ta nautis igat hetke. Et saab hingata, et saab neelata ning tunda vee olematut maitset. Et on elus. Amelia sulges silmad ning naeratas. Vesi polnud kunagi pakkunud sellist elamust. See oli nii maitsev ja kosutav.
Siis hakkas naine vähehaaval tagasi liikuma eelmisesse õhtusse. Alguses arvas Amelia, et tal oli olnud infarkt või insult, aga siis meenus Oskari ilme. Amelia tundis iiveldust, kui talle meenus, et mees oli lihtsalt pealt vaadanud ja irvitanud, kui Amelia hirmust põrandal värises.
Naine arvas, et sureb, et ei näe enam kunagi oma poega ega saa temaga isegi hüvasti jätta. „Kuradi värdjas,“ oli Amelia pomisenud.
Naisele meenus, kuidas ta oli palunud ja nutnud. Amelia tundis end alasti. Samm sammu haaval olid langenud enesekindlus ja üleolek, kuni alles jäi vaid hirm. Hirm, et tegelikult oli ta poja juba mõnda aega tagasi kaotanud.
Amelia tundis piinlikkust, et oli mehe ees niimoodi nutnud ja karjunud. Milline kuradi haige inimene naudib seda, kui keegi on endast väljas ja viimase piiri peal, mõtles Amelia ja soovis, et ei peaks mehele enam iial otsa vaatama.
Amelia peopesad kattusid külma higiga, kui ta tabas end mõttelt, et tajur oli salvestanud kogu kogemuse. Naine võttis peast peene metallist võru ja vaatas kõhklevalt tühjas toas ringi. Tema tass oli põrandalt koristatud ja vaip puhas.
Amelia oli sügavate rahulike hingetõmmetega suutnud end kuidagi maha rahustada, kuid peopesad olid endiselt niisked ning üle selja jooksid külmavärinad. Ta tõusis püsti ning otsis teisi tube. Paremal oli uks, ilmselt magamistuppa. Naine tõusis ning püüdis astuda nii vaikselt kui võimalik, kuid ponnistustest hoolimata ägisesid põrandalauad. Ta jõudis kambri ukseni, nõjatus hetkeks vastu seina ja mõtles, kas oleks ehk pidanud midagi enesekaitseks kaasa võtma.
Amelia piilus tuppa ning suundus vargsi edasi. Oskar lamas rahulikult voodis, käed rinnal. Ninna lõi lääge rooja hais. Naine astus ettevaatlikult lähemale ning surus nina sõrmedega kinni. Mehe silmad olid auku vajunud hing huuled tõmbunud peenikeseks kriipsuks. Kaamete käte vahelt paistis Timi pilt. Naine taganes kööki ning vajus seina äärde maha.
„Kas te saaksite rääkida, mis juhtus. Kuidas te siia saite?“ küsib Leena uuesti.
„Ma tulin rahvapärimust koguma. Ma olen Tartu ülikoolist, arheoloogia teaduskonnast ja ma tulin siia, et….“ vastab Amelia puterades ning jääb siis vait.
„Rahvapärimust koguma,“ prahvatab Leena naerma. „Midagi nii jaburat pole ma ammu kuulnud. Tundub, et temast vist eriti rääkijat enam polnud, või mis?“ sõnab Leena ja osutab kambri suunas.
Amelia raputab pead.
„Või nii,“ kostab Leena ning märgib tahvlis ristikese „Juhuslik leid.“
„Võite minna, jätke oma kontaktid tehnikult,“ venitab Leena, „nii, surma põhjus, enesetapp.“
Mai ajab silmad suureks. „Mis mõttes enesetapp?“
„Arvad, et loomulik surm oleks nii sätitud?“ küsib Leena.
„Kirja läheb eutanaasia,“ sekkub Juri vaidlusesse.
„Eutanaasia? Vana polnud küll terve nagu purikas, aga eile veel olid kõik näidud korras,“ vastab Leena.
„Tegelikult piiripealsed,“ pomiseb Mai, „ja Oskar teadis, kuidas ülevaatuse ajaks end poputada. Ma arvan, et tal olid hirmsad valud ning tema olukorras on eutanaasia lubatud.“
Leena lööb rusikaga vastu lauda. „Ja sa ütled seda alles nüüd?“
„Paneme surma põhjuseks eutanaasia,“ kordab Juri, „vanamehel oli niikuinii jäänud vaid kuu või paar.“
Amelia istub laua ääres ja vaatab toimuvalt tummalt pealt. See kõik on kuidagi nii ebareaalne, justkui lavastuslik, justkui film või sensoor, ainult et stop nupp on puudub. Ameliale meenuvad Oskari aukuvajunud silmad.
See oli eutanaasia, mees oli niikuinii suremas, korrutab Amelia endamisi. Minul ei ole sellega mingit pistmist, ta oleks seda niikuinii teinud, püüab naine end veenda.
Amelia vaatab ringi ja talle jäävad silma nööril rippuvad kuivatatud ürtide kimbud; kraanikausi juures on pooleldi tühi veeklaas ootamas joojat, keda enam ei tule. Klaasi kõrval on pisike sinine nokamüts. Kõik need asjad siin toas – kummut, heegeldatud pitsäärega käterätik konksu otsas, kulunud raamides pildid, narmendav lilleline tapeet – on elutud. Maja on elutu.
Amelia tahaks koju, visata minema higist läbi imbunud riided ning minna sooja duši alla ja väljuda sealt värske ning puhtana. Aga seda vist ei juhtu kunagi. Naisele meenub Tim ning lubadus, mida ta oli poisile andnud. Et kõik saab korda. Et poiss usaldaks teda.
Amelia tõuseb püsti ning jääb tühjal pilgul enda ette vaatama. Ta avab mitu korda suu ning sulgeb selle taas. Lõpuks vormub hääletu maigutamine silpideks.
„Piparmünt,“ ütleb Amelia.
Kõik kolm pööravad pea tema poole. „Aias kasvab piparmünt ja veel mingeid taimi. Mis neist saab?“ küsib Amelia.
„Ja see on sinu suurim mure?“ vastab Leena. „Mis neist saama peaks? Kasvavad samamoodi edasi, ega see malts seal väljas ära ei surnud,“ ühmab Leena ja vangutab pead. „Küll need linna noored on ikka hellakesed.“
***
Amelia sõidab kodu poole ning lõpetab kõne. Kui naine lõpuks autosse jõudis, lülitas ta sisse autopiloodi, valis aadressi ning helistas mehele. Ta vahetas Jaaguga mõned formaalsed viisakused ning soovis Johanniga rääkida, naisel olevate lapsele üllatus. Mees käis poissi kutsumas, aga Johann oli just uue sensoori alla tõmbunud ning jahtis dinosauruseid. Olevat olnud niisama rääkimiseks liiga hõivatud. Naine tänas meest.
Amelia vaatab aknast välja ning näpib kella. Ta tunneb kummalist elevust, suunurgad võbelevad enne kui koonduvad põgusaks naeratuseks. Ma pole end ammu nii kergelt ja elavalt tundnud…sellest saaks hea sensoori, mõtleb naine muigega.
Amelia avab tajuri rakenduse, valib eelmise ööpäeva salvestused ja kustutab need. Ka metsmaasikad. Ta pöörab pilgu kõrvale ning silmitseb oma käsi. Ta pesi need küll vähese allesjäänud veega puhtaks, aga küünealused on endiselt mullased. Kõrvalistmel lebab lumivalge siidsall, mille sisse on pakitud paras ports mulda ning pinutäis piparmünditaimi.
Amelia sõidab koju, kuid ta tuleb veel tagasi. Timi pärast ning võtab ka Johanni kaasa, maasikaid korjama. Ta lubas Timile, et kõik saab korda. Oskar polnud küll pühak, aga kuidas on lood Timi emaga? Amelia soovis uskuda, et iga ema hoolib oma lapsest, aga tegelikult ta teadis, mida sensoorid võivad inimesega teha.
Autopiloodi hoiatussignaal raputab Amelia ärkvele – „aeglaselt liikuv objekt paremal pool teed“ kostub kõlarist. Amelia lülitub ümber manuaalsele juhtimisele ning aeglustab. Taamal kõnnib inimene – pisike poiss suure seljakotiga.