Musträstad

Maarit Leijon. Musträstas. Skarabeus 2022.

2020. aastast alates ilmuvad Skarabeuse kirjastuse ulmeraamatud uues formaadis, ühtlustatuna ühe kujundusega sarjaks fantaasiavaese nimetusega "SF". Pärast esimest köidet otsustati lakaga kaante kasuks ning Meelis Krošetskini talent näib olevat õitsele löönud - nii sarja 2. kui 3. raamat on kaunid, head käes hoida ja toodetena ilmselged õnnestumised. Seniseid köiteid, vene ulmekirjanike S. Loginovi ja L. Kaganovi valikkogusid, on allakirjutanu ka "Algernonis" arvustanud, vastavalt siis 2020. aasta septembrinumrbis ( https://www.algernon.ee/node/1184 ) ning 2021. aasta juuninumbris ( https://www.algernon.ee/node/1209 ). Mõlema kohta kasutas ta sõna "keskpärane" - silmas pidades mitte autorite positsiooni omas ajas ja keskkonnas (mis, nagu üks heatahtlik lugeja hiljem tähelepanu juhtis, poleks õige) ega kogumike positsiooni eestikeelses ulmekirjanduses (mis poleks samuti õige), vaid kogumike sisu ulmekirjanduse tippudega võrreldes.

Sarja kolmandaks teoseks on soome kirjaniku Maarit Leijoni valikkogu (ja ühtlasi esimene tema raamat üldse) "Musträstas". Sellest võib kirjutada mitme nurga alt.

Esiteks on hea jälgida kahtlemata andeka kirjaniku kujunemist. Teaberikka järelsõna andmetel on Maarit Leijon alates 2011. aastast avaldanud üle viieteistkümne jutu. Kogumikku on neist võetud viis ehk siis autori loomingust peaaegu kolmandik, kaasaarvatud debüütlugu "Südametu" (2011). "Südametu" on küll kõva debüüt, ent siiski veidi rabe (iseloomuliku detailina vastab elukutseline egiptoloog küsimusele, kas ta on millestki olulisest kuulnud: "Loomulikult! See on vana lugu. Minu mäletamist mööda Uue Kuningriigi aegaedest..."  - tüüpiline algaja väljendusviis, nii vähese täpsusega dateeringut spetsialist nii kõhklevalt ei väljenda). Teine jutt, "Öö" (2015), mis ka "Algernoni" käesolevas numbris ilmub, on kogumikule ebatüüpiline ja julgeksin väita, et iga noore fantasti arenguteel kohustuslik hämartekst (sellisena küll palju vähem hämar kui paljud teised). Ülejäänud kolm juttu on hoolimata mõningast klišeelikkusest (eriti kipub see välja lööma Piiteris toimuvas põnevikus "Viimane sangar", kuid võib seal olla ka taotluslik) küll sama loomingulise käekirjaga kui debüütlugu, ent märgatavalt professionaalsemalt teostatud.

Teiseks, autori teemade ning tegevuskeskkondade valik on lai, kuid kõigis lugudes peale "Öö" ilmneb autori armastus ajaloo vastu ning püüd kirjutada erudeeritult, tehes tegelasteks erinevate alade spetsialiste (sealhulgas ka "Öö"). Eelöeldu illustreerimiseks igast jutust mõne sõnaga. "Südametu" - 19. sajandi lõpu salongielu, Egiptuse saladused. "Öö" - geniaalse matemaatiku teispoolsusekogemus. "Must vürst" - vene bahadurid omavahel kaklemas (on vist liberaalse ajastu märk, et muudkui bahaduridest kirjutatakse). "Viimane sangar" - tänapäeva Piiter, probleemid Soome saatkonnas. "Musträstas" - 15. sajandi keskpaiga Prantsusmaa.

Kolmandaks, kõikides autori juttudes on reljeefsed naissoost peategelased. Iseteadlikud, otsusekindlad, julmad. Kui tegevuskeskkondade ja teemadevalik on lai, siis peategelased on samavõrra sarnased. Võiks isegi öelda, et autor laseb oma lemmikkarakteril erinevates ajastutes seigelda nagu omal ajal Jules Verne (tema standardkomplektis oli küll rohkem karaktereid, aga vast jõuab ka Leijon oma panoptikumi täiendada). Kõigis lugudes on olulisimaks kõrvaltegelaseks surm - kui peategelane ei lähe just üle laipade, siis nende vahelt läbi ometigi. See ei loksuta teda.

Neljandaks, kahe eelmise punkti põhjal võib arvustuse lugejal tekkida kahtlus, et paljude ulmekirjanikega sarnaselt on sündmused ja tegevuskeskkonna kujutamine autori tugevamad küljed kui tegelaste loomine ja arendamine. Kogumiku põhjal on see õige. Kummalisel kombel tundub debüütloo peategelane isegi kõige huvitavamana. Kõrvaltegelased on valdavalt klišeelikud (ja seda eriti debüütloos).

Viiendaks ja viimaseks, teos on taseme poolest ühtlasem kui Loginovi ja Kaganovi kogumikud. Jah, ka Leijon ei ole maailmakirjanduse tipptegija ega tõenäoliselt saagi selleks (kuigi kõigil kolmel on mõni väga hea lugu), aga puhast jama selles raamatus pole.

Kokkuvõtteks, Maarit Leijon tundub olevat võrreldav suurus mitme eesti ulmeautoriga nii madala avaldamissageduse, laia silmaringi, isikupärase loomingulise käekirja kui suhteliselt tagasihoidliku karakterikujutuse poolest. Jättes kõrvale tavapärase kirjandusenautimise (mida kogumik usutavasti paljudele pakub), on seda huvitav lugeda ka niisuguste kõrvutuste mõttes.