Saatuslikud fotod

Tol 1992. a. suvehommikul oli äärelinna tänav peaaegu inimtühi ja Marek märkas Davidit juba kaugelt. Tavaliselt aeglaselt lonkival veidrikul tundus täna tavatult kiire olevat. Veelgi enam hämmastas poissi see, et David ligi astus ja jäätist ostis. Justkui sellest veel vähe oleks, kiikas papi üle õla ning sosistas:

„Mind jälitatakse! Kui ma homme hiljemalt lõunaks pole siit mööda läinud, mine sinna, kus me alati juttu ajasime! Suure remmelga õõnsusest leiad paki kirjaga. Aga jäta see jutt vaid meie kahe teada!”

David tasus ostu eest, haaras kotisangad uuesti pihku ja tõttas edasi. Kohe olid ka kaks tema kannul kõndinud mehevolaskit kohal.

„Mida see onkel sulle pajatas?” küsis lömmilöödud ninaga tundmatu.

„Ei midagi. Päris, kuidas äri läheb ja kurtis kuuma ilma üle.”

„Vaata ette!” urises blond koljat. „Jätan näo meelde.”

Marek tahtis midagi teravalt vastata, aga võõrad tegid kähku minekut ja väheke kohkunud poiss jäi lahkujatele ammuli sui järele vaatama. Ostjaid parajasti polnud ning Marek vajus mõttesse. Mida teha? Politseisse teatada? Ent veidrik oli selge sõnaga öelnud, et ärgu ta mitte kellelegi midagi mainigu. Ja ometi oli ilmselge, et kahtlased tüübid tõepoolest Davidit seirasid – kõik kolm keerasid samasse põiktänavasse.

Tegelikult oli David kentsakas mees. Ta elas ihuüksinda suures, peaaegu kaelakukkuvas puulobudikus, nende elamust ainult kümmekond maja edasi. Üleaedsetega David ei lävinud, kuid üllataval kombel oli ta Marekit kevadel kõnetanud. Noormehele meeldis linnalähedases jõekäärus õnge leotada ja ka David oli aeg-ajalt sinna trehvanud. Ja ennäe imet: jutt oli nende vahel ootamatult hästi klappinud ning poiss oli lõpuks ka eraku õige nime teada saanud.

Kahtlemata tundis Marek miskipärast Kah-Leiduriks hüütavat Davidit nüüd naabritest rohkem, aga kes ta tegelikult on ja millega tegeleb, seda ei teadnud isegi poiss mitte. Mõnevõrra ootamatult oli ta Davidit austama hakanud – too oli kuidagi eriliselt tark ja tagasihoidlik mees. Et Kah-Leidur aga oma räämas aia äärest seal alatasa passivaid marakratte eemale peletas, selleks pidi tal mingi mõjuv põhjus olema. Inimvihkaja ta igatahes polnud, pigem eelistas ta linnaelanikega võimalikult vähe suhelda.

Kesklinnast saabunud bussist pudenes välja hulk rahvast ning trobikond südasuvisest leitsakust piinatud reisijaid tuli otsustavalt Mareki putka poole. Saanud ostjatega hakkama, äigas noor müüja jonnaka juuksepahmaka laubalt, pühkis otsmikult higi ja lubas endale ka ühe jäätiseportsu. Siis ilmus platsi kooliveli ning Marek unustas veidriku sootuks.

Aastaid oli Marekil kuusteist ja loomulikult ihkas ta moekalt riides käia Selle nimel oli ta end koos vanema vennaga terveks suveks ühe kioski müüjaks vormistanud. Palk oli küll üsna kesine, ent sissetulek see-eest kindel ning lisaraha kulus ju marjaks ära! Tööpäevad kujunesid tüütult pikkadeks, aga kahekesi saadi ka sellega hakkama. Tõsi, algul tüdrukud pilkasid, et meestel plikade amet – kauplevad jäätise, karastusjookide ja igasuguste maiustustega. Aga kui klassiõde Marge hiljaaegu vaikselt poetas, et ärgu pangu ta neid ilkujaid tähelegi, muutus Marek narritajate suhtes ükskõikseks.

***

Järgmisel hommikul kuulis Marek erutatud kirjakandjalt, et Kah-Leiduri majja olevat öösel sisse murtud.

„Kas peremees ei märganud siis midagi?” päris poiss.

„See’p see ongi, et erak on kadunud. Politsei otsib teda igatahes taga.”

Ka Kastani tänaval polnud Davidit näha ja Marek ootas kannatamatult õhtut. Ta tajus, et on mingi segasesse loosse mässitud ning ebamäärane ohutunne üha süvenes. Heameelega oleks Marek jalamaid tuttava remmelga juurde lipanud, kuid kioskit kinni panna ju ei saanud ning Arvit polnud ka kodus – vend viibis parajasti mõnepäevases spordilaagris.

Tuttavas jõekäärus oli küll vaikne, aga Marek avas puuõõnsusest leitud paki alles kodus. Kõigepealt tutvus ta kirjaga. Read olid kiiruga paberile kritseldatud, sisu segasevõitu ja poiss pidi läkituse teistkordselt üle lugema:

„Marek, oled aus ja südamlik noormees. Kahjuks ei rääkinud ma Sulle sellest loost varem midagi. Lootsin, et ehk allmaailm ei saa haisu ninna, kuid nüüd olen ma jälitajatel peos. Ja korraliku selgituse kirjutamiseks pole enam mahti...

Mind peeti veidrikuks ja mulle see roll sobis, sest nii võisin segamatult oma leiutiste kallal nokitseda. Kaaslasi mul polnud – ükskord juba oli mind alatult petetud ning rohkem ma reetureid ei vajanud. Fotoaparaat, mille nüüd Sinu hoolde usaldan, on tegelikult suur avastus. Hoia seda ja ka ennast: vaiki kui haud ja ära Sa leiutist isegi hetkeks kellegi kätte usalda! Ka politseile ära midagi teata – mind aidata Sa enam niikuinii ei jõua!

Minu teada teed korralikke pilte. Samuti meeldivad Sulle hobused. Seepärast soovitan ma Sul kõigepealt hipodroomile minna ja seal mänguõnne proovida! Kui Sa aparaati arukalt käsitled, on võidud samahästi kui taskus. Ei tohi aga ahneks muutuda ja liigset tähelepanu äratada. Pildista ainult mõnes üksikus Sulle teatud-tuntud paigas! Miks, seda taipad peagi ise. Lisarõngaste alajaotuse saad selgeks kasvõi oma seinakella ja Kastani tänava kuulutuste tulbal värsket ajalehte pildistades.”

Järgnes fotoka kasutamise lühike õpetus, kuid kiri oli jäänud pooleli ning üht-teist tuli endal juurde mõelda. Marek pani paberi kõrvale ja uuris hulk aega pealtnäha tavalisena näivat, ent väga rasket ning kompaktset aparaati, kuni väsimus viimaks ta maha murdis. Mässinud fotoka vanasse kampsunisse, toppis ta kompsu kaminasse ja puges voodisse.

Järgmisel hommikul äratas Mareki korskav hobune, kes jõe ääres tagajalgadele tõusis, endal fotoaparaat irevil hammaste vahel. Kulus mitu pikka minutit, enne kui ta viimaks taipas, et oli õnneks vaid und näinud.

Tööpäev venis nagu tigu liimil. Lõpuks ometi oli õhtu käes! Marek näris isutult poolkuivanud saianukki, rüüpas paar lonksu tilgastanud piima peale ja asus uuesti kirja lugema. Siis võttis ta aparaadi ning pildistas kella sihverplaati. Paarikümne sekundi pärast kukkus juba ilmutatud foto imeaparaadi pilust välja. See oli värviline ja laitmatu kvaliteediga. Nüüd keeras ta ülemist ketast kahe kriipsu võrra edasi, ootas, kuni kell sai täpselt seitse ja vajutas päästikule. Pildil oli kell kümme minutit seitse läbi! Mareki käed hakkasid värisema, ta toibus väheke, kruttis järgmist ketast ning tegi ühe plõksu veel. Kõik klappis: seierid fotol näitasid kahetunnist ajavahet – ta oli tõepoolest t u l e v i k k u pildistanud! David oli geenius!!

Tavaliselt rahulikku poissi haaras kärsitus. Ta peab otsekohe ka kahte ülejäänud ketast katsetama! Marek poetas imeriista kotti ja kiirustas oma väikse kasvu kohta ülipikkade sammudega Kastani tänava iidvana teadetetulba juurde. Möödujaid parajasti polnud. Ta tegi vabariikliku keskajalehe esilehest kaks võtet ja ruttas tuppa tagasi. Ka need fotod olid sedavõrd hästi välja tulnud, et ajaleht oli luubi abil lausa loetav. Tulemus oli vapustav – ühelt ülesvõttelt vaatas vastu lehe kaheksanda augusti ja teiselt järgmise aasta esimese juuli esikülg! Marekil kippus mõistus üles ütlema. Ta proovis lugeda, keeras teleri lahti, kuid miskit ei aidanud. Hooti hiilis hirm ligi – mis siis saab, kui leidurit jälitanud mehed viimaks ka tema üles otsivad? Võlufotoka väärtust oli raske isegi ette kujutada ja selle omandamiseks ei põrkuks kurjategijad ka veretöö eest tagasi! Marekit rahustas siiski teadmine, et kui gangstrite küüsi langenud David oleks teda nimetanud, istuksid need pätid kindlasti juba siin. Selle lohutava mõttega Marek poole öö paiku lõpuks ka uinus.

***

Ega asjata öelda, et hommik on õhtust targem: Marek vaagis olukorda palju külmaverelisemalt ning ta otsustas ootamatult süllekukkunud võimaluse ära kasutada. Pühapäevaks jõudis Arvi spordilaagrist tagasi ja Marek sai hipodroomile minna. Seal oli ta varemgi käinud, aga nüüd jälgis poiss ümbritsevat melu hoopis teise pilguga. Esmakordselt mängis ta ka kaasa ja muidugi kaotas. Huvitav küll, aga tema pettunud näoilmet märgati – see sobis poisi plaaniga lausa suurepäraselt.

Esmaspäeval läks Marek mängurite paradiisi tagasi, seadis objektiivi lisaketta ajas täpselt nädala võrra edasi ja tegi pääsla juures teadetetahvlile pandud sõiduprotokollidest mitu võtet.

„Hei, sina, napakas! Tee parem minust üks pilt!” hõikas pingil vedelev päevavaras. Jälgede segamiseks täitis ta logardi soovi, plõksutas aparaati veel mõne korra ning nirginäoline looder loivas igavlevalt eemale.

Rohkem ta võluriista esialgu ei kasutanud ja polnud tarviski – alles kuue päeva pärast toimuvate traavivõistluste tulemused olid Marekile ette teada ja pühapäeval sõitis poiss sisuliselt vaid raha järele. Ta oli välja valinud kolm kopsakamat võidusummat, kusjuures üks neist osutus eriti suureks – neljandas sõidus oma esikohaga asjatundjaid üllatanud Mustangile oli peale Mareki ainult üks juhuslik mängija oma panuse pannud.

Järgmisel paaril korral talitas Marek ettevaatlikumalt – sõiduprotokolle pildistas ta ilma tunnistajateta ning ka kaotas teadlikult. Sellegipoolest Marek tajus, et tal hoiti vargsi silma peal. Ja miks ka mitte: ei-tea-kust on välja ilmunud mingi tattnina, kes näib hobuseid ja kogu seda telgitagust kahtlaselt hästi tundvat. Viimati andis parajasti Marekile raha lugev kassiir ühele kiilaspeale salaja märku. Milleks? Või lihtsalt näis see nii?

Davidist polnud endiselt midagi kuulda. Arvi aga oli teda vist ei-tea-milles kahtlustama hakanud, kuid Marek ei julenud venda oma ohtliku saladusega ikka veel kurssi viia. Marek oli momendil rikkam kui kunagi varem, ent hammas oli verel ja ta otsustas siiski veel riskida. Ainult üks kord, kinnitas ta endale, siis teen vaheaja! Pealegi polnud hipodroom ju ainus rahategemise koht ning tal mõlkus meeles juba uus võimalus...

***

Seekord läks ta pildistama alles kolmapäeval. Paar kvartalit enne hipodroomi nägi ta tuttavat nirginäolist tegelast ühest uksest sisse lipsamas ning ta tundis hetkeks mingit seletamatut hirmu. Korraks poiss peatus, kuid rahustanud end mõttega, et küllap see tüüp elab siin, astus ta otsustavalt edasi. Teinud vajalikud võtted tõtlikult ära, pistis ta aparaadi spordikotti ja asus kähku koduteele. Aeg oli õhtune ja kõnniteedel liikusid vaid üksikud jalakäijad. Peatselt jõudis Marek maja ette, kuhu päevavaras oli ennist sisenenud. Äkitselt välisuks kääksatas ja seal see sell seisiski, otse Mareki ees, ülbe muie suunurkades.

„Kas tema?” küsis nirginägu kelleltki. Trepikojast väljusid veel kaks tursket meest. Samad, kes tookord Davidit olid jälitanud! Poisi otsmik kattus pärlendava higiga ja ta põlved hakkasid jõuetult värisema.

„Tema neh,” irvitas blond mehemürakas ja pistis käe tasku. „Säh, sinu osa on siin. Lase jalga ja unusta ära, et oled midagi või kedagi näinud!”

Pätt toppis rahatähed räpakalt tasku ja tegi kähku minekut.

„Noh, vennike, sinuga on lood keerulisemad,” käratas teine koljat, tõmmates koti poisi õlalt ühe ropsuga ära. „Kas fotokas on sees?”

Marek vaikis.

„Kotis ikka, kus siis mujal,” nentis mees rahulolevalt, olles selle luku toore jõuga puruks rebinud. „No nii, nüüd astume koos edasi. Ikka tasa ja targu, kuni kõik ilusasti ära räägid. Vanamees polnud ju kuigi jutukas.”

Mareki peas tormlseid palavikulised mõttekatkendid, ent ta vaikis endiselt. Võlufotokas on läinud, selles polnud kahtlustki. Kas David oli tõesti surnuks piinatud? Kuidas ise pääseda? Tegutseda tuli aga kohe, pärast on hilja! Juba ulataski heledapäine jõhkard talle oma labidataolise kämbla ja itsitas:

„Arusaamatuste vältimiseks võiksid mulle oma käekese ulatada. Muidu eksid veel ära.”

Eemalt lähenes auto. Võibolla viimane võimalus...

„Kohe lõhkeb! Päästke end” röögatas Marek ja hüppas sõiduteele. Röövlid kaotasid hetkeks pea, juht andis raevukalt signaali, aga Marek seisis endiselt keset teed, vehkis kätega ja karjus. Pidurid kiunusid ja sõiduk paiskus poissi püüdma tormavate meeste poole. Ootamatult kõlas üle kõige politseiauto sireen, kohe ilmus ka masin nähtavale ning Mareki kimbutajad kadusid kirudes naabermaja hoovi.

Mõlemad masinad peatusid, Marek kargas veel avatud toidupoodi ning tormas turvamehe hõikest välja tegemata laoruumi. Seal parajasti koristati, tagauks oli ristseliti lahti ja ta lidus üle õue vastasmajja. Paralleeltänaval istus Marek seal õnneks just kliendist vabanenud taksosse ning laskis end piisavalt kaugele sõidutada. Koduümbruses tegi Marek veel jänesehaake, kutsus oma suure hundikoera hoovist tuppa kaasa ja lukustas kohe kõik uksed. Arvi toimetas aga juba köögis, vaatas talle üksisilmi otsa ja ütles:

„Sa oled näost ju täitsa ära. Istu! Mis mureks?”.

Marek adus ka ise, et enam vaikida ei tohi. Pealegi oli vanem vend talle alati nõu ja jõuga toeks olnud, aga nüüd ähvardas oht tedagi. Ja Marek rääkiski oma loo üldjoontes ära. Algul ei uskunud vennas kogu jutust vist poolt silpigi, aga kui Arvi alles mitme päeva pärast toimuvate traavivõistluste tulemustega fotosid uuris, muutus ta tõsiseks ning nüüd tuli Marekil kõigest juba palju põhjalikumalt pajatada. Noormehed istusid poole ööni üleval ja analüüsisid olukorda. Fotokas oli päästmatult röövlite käes, aga kuna nad teadsid imeaparaadist ilmselt vaid poolt tõde, siis jätkavad need tüübid kindlasti Mareki otsinguid.

Seepärast Marek järgmisel hommikul tööle minna ei riskinud – putkas nabiksid röövlid ta nagu küüliku urust kinni. Arvi pidi muidugi minema ning ta kauples oma maadlejast sõbra üheks päevaks turvameheks. Enne lepiti aga raudselt kokku, et saladust välja lobiseda nad mingil juhul ei tohi. Marek viibis terve päeva vaikses redupaigas, telefon käeulatuses. Üllataval kombel möödus päev rahulikult.

***

Kohalikud kõmu-uudised polnud Marekit eales huvitanud, kuid silmates reede varahommikul nende postkasti juures peatuvat kirjakandjat, kiirustas ta seekord kähku värskete lehtede järele. Lootes, et ehk leiab sealt mingit infot, avas ta kõigepealt linnaosa „Teataja”. Leheke oli suhteliselt tühi, ent siis peatus poisi pilk pealkirjal „Kummaline surm”. Lugu ise oli piisavalt pikk ja enam kui kummaline:

„Eile kell 11.15 sai kiirabi väljakutse Kitsale tänavale. Helistajaks osutus auväärne linnakodanik A.K., teenekas arhitekt. Ta oli oma naaberkrundil kahte kahtlast tüüpi märganud ning kohe abikaasa õue kutsunud. Võõrad olid millegi üle ägedalt sõnelenud ja siis oli üks neist metsistunud aia pildistamiseks fotoaparaadi tõstnud. Samal hetkel olid pensionärid kuulnud mingit möiratust, lühikest karjatust ja näinud heledat sähvatust. Pildistaja aga oli ootamatult maha varisenud. Tema kaaslane oli esialgu otsekui kivikujuks tardunud, kuid nähes sündmuspaigale ruttavaid inimesi, oli millegipärast kiiresti põgenenud. Üleni verine, hirmsasti lömastatud inimkeha jäi muidugi maha lebama. Peale vanapaari teisi pealtnägijaid ei olnud. Siis oli A.K. tuppa jooksnud ning juhtunust kiirabisse teatanud.

Arstiabi oli muidugi lootusetult hilinenud ja kuna tegemist oli ülimalt salasduslike asjaoludega, teavitas doktor omakorda vastvaid instantse. Juhuslikult viibis meie reporter just politseijaoskonnas ning tänu temale võimegi niivõrd värske uudise juba tänases väljaandes avaldada.

Juurdlust alustati kohe, kuid esialgu on faktid äärmiselt vasturääkivad. Arstide kinnitusel olevat ohver mingi raske veoki alla jäänud. Muide, politsei leidis murult tundmatu päritoluga fotoaparaadi jäänused ning lisaks ühe värvifoto, mis otse pildistaja suunas sõitvat autot kujutab. Isegi auto registreerimisnumber olevat nähtav, aga sellist numbrit polevat seni veel välja antudki... Ka niivõrd suuri välismaa kallureid ei tohiks meie teedel liikuda! Fotolt paistvat mingi suur ehitusplats, kuid liivakoormaga tagurdava masina alla ei saanud mees keset metsistunud krunti ju kuidagi jääda. Aga nii tunnistajate seletused kui ka pehmesse pinnasesse pressitud laiba asend viitavad sellele, et surm tabas ohvrit just nimelt marjapõõsaste vahel. Igasugused rattajäljed aias aga puuduvad...

Dokumendid hukkunul puudusid, ent temalt igaks juhuks võetud sõrmejäljed andsid paljuütleva tulemuse: mees oli tagaotsitav, pealinna ühe suurima kuritegeliku grupeeringu liige. Mida see retsidivist meie vaiksest linnast otsis, ei tea, aga surma ta siit igatahes leidis. Kohe alustati ka tema kaaslase otsinguid.

Loodame, et lähipäevil suudetakse selle eriskummalise juhtumi sasipundar lahti harutada ja siis saame juurdluse lõplikest tulemustest oma lehes teada anda.”

Teised lugejad ei taibanud artiklist kindlasti midagi, aga Marekil oli pilt selge. Polnud kahtlustki, et üks Davidi jälitajatest on nüüd surnud. Ent teise röövli ja ka leiduri kohta polnud veel midagi kindlat teada. Aga mis siis Kitsal tänaval ikkagi juhtunud oli? Kurjategija oli kindlasti liiga kauget tulevikku pildistanud, mil sellele krundile parajasti midagi suurt rajati. Ent mis sellest? Äkki Marek taipas: tulevikku fikseeriv objektiiv asus säritamise hetkel ilmselt koos pildistajaga tulevikus, sest teine pätt jäi ju ellu! Tähendab, ka tema, Marek, oli korduvalt tulevikus viibinud! Poisil hakkas kõhe. Siis sellepärast manitseski David teda vaid teatud kohtades ja väga ettevaatlikult plõksutama! Marek ohkas, võttis õngeridva, hõikas oma neljajalgse sõbra kaasa ja kõmpis jõe äärde – lõdvestus koos toimunu üle järelemõtlemisega kulus praegu marjaks ära! Pood jääb ka täna ju veel venna hooleks.

***

Pühapäeval läks Arvi igaks juhuks üksi hipodroomile ja võttis kaks viimast peavõitu välja. Samal õhtul külastasid vennad Kitsast tänavat, ent hiljutisest kurbmängust polnud seal enam jälgegi. Ainult mõned uudishimulikud piilusid ikka veel põnevil nägudega rohelusse uppunud aeda ning trumpasid üksteist aina uskumatumate õuduslugudega üle.

Paari nädala pärast oli „Teataja” sunnitud nentima, et juurdlus gangsteri seletamatu surma kohta on täielikult ummikus. Ohvri kaaslane oli küll kätte saadud, kuid seni see mees vaikivat. Veel lisati, et majaomanik soovib oma valdust maha müüa, aga ei leidvat enam ostjat. Ilmselt kardetakse, et seal võib veel ei-tea-mis juhtuda.

„See vast oleks tulus ost,” arutles Arvi, lehte käest pannes. „Hiljem saaks krundi mitmekordse hinnaga maha müüa!”

„Jah, aga kust me vajaliku summa kokku kraabime?” kahtles Marek. „Pealegi me ei tea, millal seal töödega algust tehakse.”

Sinna see jutt sedapuhku jäigi, kuni Marek postkastist tema nimele saadetud kirja leidis. Tuttav käekiri pani poisi käed erutusest värisema. Läkitus oli lühike, ent seda rõõmustavam:

„Tere, mu noor sõber! Teatan, et olen elus ja nüüd ka terve. Keegi meid enam ei kimbuta, kuid igaks juhuks asusin teise linna elama. Aparaadist on muidugi kahju, kuid Sind ma juhtunus ei süüdista. Ehk jaksan veel uue valmis meisterdada... Andesta, et Sulle sekeldusi kaela tõin! Me kohtume tulevikus võibolla veel, aga seniks soovin Sulle edu, sihikindlust ja selget pead! Muide, seal, kus saatuslik foto tehti, hakatakse ehitama kolme aasta pärast. Mõtle järele ja tegutse!

David.”

David on elus! Vahva! Nüüd, kui kõhklused olid kõrvaldatud ja leiduri selgesõnaline soovitus olemas, pühendasid noormehed viimaks ka oma vanemad Mareki seiklustesse. Neid huvitav maavaldus oli õnneks veel müümata, isa laenas raha juurde ja nad ostsid selle soodsa hinnaga ära.

Täpselt leiduri poolt ennustatud ajal olid uue suure kaubanduskeskuse ehitajad platsis.

***

Sellest mälestusväärsest suvest oli möödunud ligi paarkümmend aastat. David oli silmapiirilt siiski haihtunud, kuid toona saadud rahasüst oli kogu Mareki perel aidanud piisavalt heale majanduslikule järjele jõuda.

Pärast ülikooli lõpetamist asus veterinaari diplomiga Marek teise maakonnalinna elama. Ta hoolis oma patsientidest küll väga, aga uus amet oli esialgu harjumatu – ravitseda tuli kõiki, kanaarilindudest ja hamstritest kuni veiste-hobusteni välja. Loomadega oli isegi kergem, sest need usaldasid teda, kuid hädaldavaid kassitädisid või pretensioonikaid koeraomanikke oli vahel peaaegu võimatu maha rahustada. Tööd igatahes jätkus ning väljasõitude tõttu ümbruskonna taludesse oli seda ülearu paljugi, aga äraelamisega oli vahel ikkagi tõsiseid raskusi.

Ent samas oli Marek juba suhteliselt varakult kogenud, et rahast oli siin ilmas hulk palju tähtsamaid asju ja tänu sellele oli ta nüüd oma loomaarsti elukutsega enam kui rahul. Trendikad hilbud ega autod teda ammu enam ei huvitanud. Pealegi võis ta end tõemeeli õnnelikuks meheks pidada – kodus askeldas tal kena mõistev naine, õues lippas ringi linalakk plika ning ta ise, tundes aukartust igasuguse elu ees, sai oma oskustega paljusid elusolendeid nende hädades aidata...

***

Oli reedene päev, vahetult enne jaanipäeva. Mareki mõtted viibisid parajasti oma juulikuus algava puhkuse juures, kui õde vastuvõtu viimases kliendi kabinetti kutsus ning tuppa astus... David, seotud esijalaga dobermanni tõugu koer käekõrval! Ei, see polnud lihtsalt võimalik, sest leiduril oli juba tol seiklusrikkal suvel vähemalt oma seitsekümmend aastat turjal, aga siseneja näis toonasest koguni noorem välja! Ja ometi omas Marek suurepärast nägemismälu... Kummalisel kombel tundus ka leiduri teisik kuidagi kohmetu olevat. Ta köhatas, võttis prillid eest ja pani siis jälle tagasi.

„Mu koer sai viga, ehk on võimalik midagi ette võtta. Üldiselt on mul kiire.” Ta vaatas Marekile pingsalt otsa, sügas siis tuttavlikult hõbehalli kukalt ning jätkas: „Ega ometi...?”

„David! Kas tõesti sina!” Marek kargas püsti, tool kukkus kolinal, kohvitass läks kummuli ning koer hakkas ähvardavalt urisema.

„Mina jah. On see alles juhus! Tegelikult elan ma juba ammu mujal, nüüd tekkis vajadus korraks kodumaad külastada.” Papi köhatas uuesti, heites kõõrdpilgu veterinaari noore abilise poole. Marek taipas, saatis õe pärast laua koristamist koju ning asus koera üle vaatama.

Harutanud küllaltki korraliku ajutise sideme lahti, läksid ta silmad üllatusest pärani. „Ma ei mõista,” pomises ta, koera käppa uurides. „Mis koeral viga?”

„Ega meid siin keegi pealt ei kuule?” küsis David vastuseks.

„Ei,” muigas tõpratohter. „Kui ma ei eksi, siis tegemist on pesuehtsa pettusega. Näib, et elad endist tormilist elu edasi,”

„ Tead, asjalood on sedasi, et mind tõepoolest jälle jälitatakse,” laiutas leidur nõutult käsi. „Praegu mul õige tsipa aega veel on, aga siis pean siit kaduma. Lord on mul aga nii maskeeringuks kui ka kaitseks kaasas” David, silitas koera ja lisas: „Ehk seoksid ta käpa uuesti kinni? Nagu kord ja kohus – kurjade silmade ja minu autojuhi pärast.”

„Selge. Saan ma sind veel kuidagi aidata?”

„Aitäh pakkumast, aga ma ei soovi sind uuesti sekeldustesse mässida ning mida vähem sa tead, seda parem sulle! Seepärast ma nii ruttangi. Piisab Lordiga tegelemisest.”

„Ehk hiljem siiski rahulikes oludes kohtume?” ei jätnud Marek järele.

„See oleks ka minu soov, kuid kahjuks ei saa. Ja kui keegi minu visiidi kohta midagi pärib, siis salga meie tutvus maha. Mina aga ei tohi Eestisse enam tagasi tulla.”

„Ju sa meie kodulinna ikka külastad?”

„Võibolla.”

„Siis jõuad meie remmelgaga veel hüvasti jätta,” jätkas Marek., „Paari-kolme nädala pärast on kogu jõeluht vaid rikaste päralt. Minul ja sinul pole sinna eramaale siis enam asja.”

„Kust sa seda nii täpselt tead?” tundis David huvi.

„Minu advokaadist vend on sealsete asjaajamistega kursis.”

„Või nii on lood,” ühmas David mõtlikult, samal ajal mobiili kõnet kuulates. „Oi pagan, kiireks läheb,” ohkas ta siis ja lisas: „Oled julge mees – said minu Lordiga hästi hakkama. Ah-soo, mul oli ikka asja ka: tuleb sul see sõna meelde, mida palusin sul raudselt mällu salvestada – parool noh? Ütlesin veel, et kaks pead on ikka kaks pead.”

Marek kortsutas kergelt otsaesist, mõtles viivu ja vastas kõhklevalt: „Salix”

„Muidugi, kuidas ma küll selle unustasin! Skleroos, mis muud. Tänud info eest ja ela hästi!”

„Koera unustasid vist ka,” itsitas veterinaar.

„Pagan küll,” pomises leidur. „ Aga sina unustasid arve.”

„Lord on ju terve.”

„Teiste jaoks mitte,” sõnas papi, poetades ühe ümbriku lauanurgale. „Arve on kindlasti vaja ära saata, näe kõik andmed on siin.”

Noh, ma siis lähen.” David tõusis kärmelt ja nähes, et Marek soovib teda õue saata, lisas: „Trepile ära tule!”

Nii jälgiski Marek läbi akna, kuidas tema ootamatu külaline väravast väljus, koera autosse paigutas, ise juhi kõrvale istus ja Opel võttis kohe paigalt.

***

Oma puhkuse esimene nädala kavatses Marek kodus veeta. Vahva oli üle hulga aja ka väheke laiselda! Kuid juba kolmandal päeval juhtus üht-teist, mis tema mõnusat mitte-midagi-tegemise meeleolu tublisti kahandas. Koos hommikuse postiga toodi talle kaart, millel kirjas järgmised read: „Remmelgast on muidugi kahju! Minuga kõik korras. Mündid võta vastu – kuluvad loomade ravimise juures ära. Tänan usalduse ja vaikimise eest! D.” Vaevalt jõudis Marek sõnumi läbi lugeda kui klantspaber ta sõrmede vahel süttis, jaheda leegiga ära põles ja siis haihtus – tuhkagi järele jätmata. Ja õhtu eel toimeteti seletamatul viisil tema kätte kenake kogus kuldmünte ...

Tegelikult ju meeldivad uudised, kuid Marek nendest läkitusest täit rõõmu ei tundnud – mõne päeva eest Davidit otsinud jäljekütid olid teda piisavalt häirinud. Ja kui siis Arvi oma küllatulekust ette teatas, kadus Mareki hingerahu sootuks. Huvitav, mis jutt see küll on, mida vennas oma kiirel tööperioodil mobiiliga rääkida ei saa?

Kui Arvi saabus, kutsus peremees ta aeda ja pakkus kuuma hommikukohvi. Arvi rüüpas paar lonksu ja asus kohe asja juurde:

„Tead, linnas sünnivad kummalised lood. Mõne aja eest kuuldi meie jõekäärus öösel tugevat plahvatust. Hommikul selgus, et üks suur puu – muide, just sinu remmelgas – oli täies pikkuses maha prantsatanud ning sõna otseses mõttes tükkideks pudenenud.”

„Mis seal imelikku on – vana puu ju,” arvas Marek.

„Aga öö oli lämbe ja tuuletu,” täiendas Arvi. „Ja veel, sinna olevat tekkinud suur auk, mis nüüd lintidega piiratud. Praegu käivad sealsamas mingid väljakaevamised.” Vend vaikis viivu ja jätkas: „Kas sa Rihot mäletad? Tema, kui füüsik, kutsuti ka kohale ning Riho selle loo mulle välja lobiseski. Ütles, et mingi salajane värk: müstika – remmelga alla olevat varem midagi peidetud. Maha sinna midagi jäetud pole, aga lähedale ka kedagi ei lubata – seal püsivat mingi jääkkiirgus ning tugev seletamatu energiaväli...”

„Kas keegi siis midagi ei märganud – praegu ju nii valged ööd?”

„Ei, aga päev enne puu hävimist oli sinnasamasse juba krundi saanud mees remmelga all ühte kahtlaselt askeldavat papit näinud. Ta tahtnud taadilt pärida, et mida ta seal müttab, aga oli siis tigedat koera kartma hakanud ning ise lahkunud,” teatas Arvi jutu lõpuks.

„Või nii on lood!” ühmas Marek mõtlikult. „Oot-oot, kas „Salix” pole mitte pajude ja remmelgate perekonna ühine ladinakeelne nimi?”

„Mis see siia puutub!” imestas Arvi.

„Puutub küll,” teatas tõpratohter ja rääkis vennale Davidi külaskäigust ja eelmise päeva saadetistest kõik ära.

Vaikiti.

„Mis sa arvad, kas leidur pidi tõesti ainult selle parooli pärast ise isiklikult sind külastama?” küsis Arvi. „Pärast kõiki neid aastaid. Ja nüüd selline kuninglik tasu!”

„Eks tal oli siin ikka suurem eesmärk, kuid mingit tähtsust see parool Davidi jaoks kindlasti omas. Pealegi on meil geeniusega tegemist. Need aga pidavat hajameelsed olema.”

„Ja hiljem pole Davidist midagi kuulda olnud?”

„Davidist endast mitte, aga tema jälgi käidi minu juures nuhkimas küll. Uuriti ääri-veeri, et kes ja mis koeral viga oli,” muigas Marek. „ Mängisin lihtsameelset ja nad ei tabanud midagi ära. Ka arve eest on juba tasutud.” Siis meenus veterinaarile midagi ning ta võttis ümbrikust ühe foto. „Näe, peaaegu pidin unustama. Kas tuuned ära?”

„See on ju meie kadunud remmelgas, oma täies hiilguses!” nentis Arvi. „Kas sinu võte?”

„Ei, leidur poetas selle enne lahkumist minu lauale.”

„Kuule, siin midagi ei klapi; vaata neid ladvaoksi, kõik täies elujõus ja haljad – niimoodi nägi remmelgas välja oma kolmkümmend aastat tagasi. Tollal aga selliseid värvifotosid veel ei tehtud”, muutus mees nõutuks. „Muide, kes need sinu küsitlejad olid?”

„Bandiidid küll mitte. Pigem mingid uurijad. Aga foto pani mindki mõtlema. Küsimusi igatahes jätkub: kas siin on minevikku pildistatud, kuidas David oli remmelgaga seotud, mida ta siit ülepea vajas ning kaasa võttis? Ja kuhu ta siit läks – välismaale või mõnda teise aega või ...” lõppesid Marekil oletused otsa ja ta lõi lootusetult käega. „Meie jaoks on Davidi lugu nüüd lõppenud. Natuke kurb tunne ikkagi.”

„Pagan temaga, läks kuhu läks!” vihastas Arvi äkitselt. „ Kust sa tead, et lõppenud? Sulle võib veel ju igasuguseid jamasid kaela sadada. Ja ütle, kas David oma geniaalsusest ise mingit kasu ka saanud on? Vähe sellest, et ta teisi inimesi – sealhulgas ka sind – ohtlikku situatsiooni asetab. See geenius jookseb ka ise pidevalt surmaga võidu. Elab kusagil pagenduses – nagu hiir võõras urus!”

„Mida meie tema elust ja eesmärkidest üldse teame,” püüdis Marek nii ennast kui ka venda maha rahustada. „Võibolla naudib kusagil isegi au ja kuulsust, aga sellele vaatamata pole David omakasu kunagi silmas pidanud. Ja minu arvates tegeleb ta oma leiutistega puhtast missioonitundest lähtudes. Rikkus teda kindlasti ei huvita. Muide, sa ei saa ju salata, et näiteks meid on ta ennegi materiaalselt abistanud.”

„Seda küll, kuid ilmselt tänu oma süümepiinadele – David jättis sinu, poisikese, ju löögi alla,” pareeris advokaat venna väite. „Hõlptulu saamine eeldas see-eest vägagi riskantset tegutsemist. Aga rõhutan veel kord: nüüd võid sa olla taas segaste sündmuste keerisesse tõmmatud! Tahtmatult küll, ent mida see muudab.”

„See kunagine fotoka lugu õpetas meid hiljem igasugustest afääridest eemale hoiduma. Seepärast ka minule see praegune sündmuste areng ei meeldi,” soostus Marek. „Ja kulda ma vähemalt hulk aega kasutusele ei võta. Mis Davidisse puutub, siis tema soovib oma annet kindlasti ainult inimkonna hüvanguks rakendada.”

„Aga võibolla rahuldab vaid oma isiklikku teadmisjanu, sest miks ta siis siiamaani põranda all tegutseb?” ägestus Arvi lõplikult. „Miks see võlur mõne demokraatliku suurriigi egiidi all ei tööta? Oleks turvatud ja üle kullatud. Küllap ta teab, et maailmas leidub liiga palju tumedaid jõude, kes sellise leiutise kõhklematult oma huvides ära kasutaksid. Tagajärjed võivad olla aga äraarvamatud ...”

„Aga me ju ei teagi, kas David peale tulevikku pildistava fotoka midagi muud erakordset leiutanud on! Oletame, et nüüd suudab ta ka minevikku pildistada. Üht-teist ehk veel?”

„On’s sedagi veel vähe! Piisaks sellestki: ei või iial teada, mis siis ees ootaks...”

„Seepärast ta saladuskatte all tegutsebki,” üritas Marek ikka veel oma vana sõpra õigustada. „Ootab, millal maailm tema avastuste vastuvõtmiseks küps on. Ja niikuinii ilmub kunagi keegi, kes Davidi saavutusi korrata suudab.”

„Kui maailm ükskord küpseks saab, siis anna sellest mulle ka kohe teada!” nähvas Arvi, sooritas järsu kannapöörde ja marssis otsejoones majja naiste juurde. Pagan küll, mis teda täna nii üles küttis, mõtles Marek kibestunult, oma muidu nii flegmaatlisele vennale järele vaadates. Ja milles mina siin süüdi olen?!

Toas räägiti vaid üldist juttu. Autosse istudes pöördus Arvi lühidalt Davidi teema juurde siiski tagasi, sosistades: „Ole siis ettevaatlik! Peame sidet.”

„Loomulikult.”

Puhkus jätkus. Jutuajamisest vennaga tekkinud paine polnud kuhugi kadunud, pigem süvenenud. Lihtsam oleks just praegu igapäevast tööd rabada – ei siis poleks mahti usalduse, kohustuste ja vastutuse üle mõtteid mõlgutada! Tõenäoliselt ei saa ühiskond kunagi küpseks ja kuna halvima vastu polnud Marekil võimalik midagi ette võtta, siis tuli loota vaid parimat...