"Säilivusaeg ületatud..."

Ma jäin auto alla. Oli sügis, üks neist tüüpilistest uduvihmastest hilisõhtutest, kus inimesed kas tulevad baaridest või uitavad niisama väljas või teevad midagi veel jaburamat. Näiteks keelduvad peale lärmakat sünnipäevapidu sõbra juures ööbimast ning otsustavad, et niiske ja soe ilm on paras paarikilomeetriseks matkaks koju, et pead selgitada. Mina niimoodi talitasin, midagi head see kaasa aga ei toonud, sest, nagu juba ütlesin, jäin ma auto alla.

Tänav oli tegelikult täiesti vaikne, tatsusin tasakesi keset seda ning imetlesin vaikselt ning uniselt sumisevat linna, seda, kuidas laternad heidavad ähmast kuma rohulibledele ja peegelduvad märjalt asfaldilt, seda, kuidas vanad puitmajad tolmust vabanedes mõnust ägisevad ning kassid-koerad rahulolematult turtsudes varjualustes kükitavad, oskamata vihma tõttu oma jooksuajaga midagi ette võtta. Ja siis oli seal tuule ärev kohin kastanite laius võrades ning veelombid kõnniteeveertes, mis, kui sinna sisse karata, kenasti laiali pritsivad. ühtegi autot ma ei näinud, seepärast kõndisin rahumeeli keset teed ja lasin tuulel vennalikult hõlmad laiali puhuda. Just enne raudteetammi aga kõlas selja taga undamine ning kummide vilin ja korraga olingi ninali asfaldil ja auto kaitseraud mu turjal ja siis rulliti mind edasi nagu hoolikas perenaine võiks tainast sõtkudes teha. Mõnda aega ei näinud ega kuulnud ma midagi.

Tuul sasis mu kuklakarvus ning sabistas vihma krae vahele. Kõhutasin sealsamas tänaval, põsk surutud vastu maad ja nuusutasin kõrbenud kummide ja heitgaaside lõhna ega tundnud end üldse hästi. Vasak näopool valutas, käsi-jalgu ma ei tajunud ning nende kahe mehe kohkunud käratsemine, kes mu alla olid ajanud, pani peas mingi vasara tööle. Peale selle lämmatasid mind auto ekskremendid, aga köhida ma ei suutnud.

«Kas ta on elus?» küsis pikem tegelane, kes kandis helehalli, niipalju kui ma pimedas suutsin eristada, ülikonda ja rohelist lipsu. Ta põristas rääkides kergelt R-i ning ta hääl oli madal ja mahlakas.

«Eks vaata ise,» ütles teine, kes rääkis käheda, üsna ärajoodud pominaga ning kiirustades. Ta kandis pruuni nahkjoppi, siniseid teksaseid ja suurte traatraamidega prille. «Sina oled ju rahva isa ja peale selle suurepärane autojuht,» irvitas ta.

Siis kuulsin ma ülikonnaga mehe samme liginevat ning ta kummardas mu kohale. Ta katsus ja kompis mind ning tundus päris ärevil olevat. Ta lõhnas millegi kalli ja üpris naiseliku järele, aga nägu ma ei näinud, sest oli pime.

«Oh pagan, ma ei tea ju! Miks kuradi pihta oli meil tarvis niimoodi kihutada? Kust mina pean teadma, on ta elus või ei! Tule vaata ise ka!»

«Noh...»

Nahktagi liipas -- ta parem jalg oli lombakas -- ka ligi ja kükitas teise kõrvale. Tema puudutused olid hoopis asjatundlikumad. Ta ei hakanud niisama käperdamagi, vaid katsus kohe kägiveeni ja nohises süvenenult. Siis ütles: «Ta on elus, aga sureb ilmselt kohe. Vaata ise, kael on puhta puru ja -- nnh», ta pööras mu selili, «roided ja parem jalg ka. Nägu ära parem vaatagi.»

Mehe prillid läikisid, sest kuu tuli välja.

«Me peame ta haiglasse viima,» ütles ülikonnaga mees kuidagi vastumeelselt.

«Ju vist,» vastas teine mõtlikult.

«Mis see tähendab «ju vist»? Kas sa tahad, et ta sureks?»

«Ei-ei, muidugi mitte. Ma lihtsalt mõtlesin, et kas meie maal valiks keegi poliitikut, kes oma vaba aega inimeste allaajamisega sisustab.»

Siinkohal tuli mul hirm nahka ja ma tahtsin neile kangesti märku anda ning öelda, et helistagu lihtsalt kiirabisse, ma ei ütle kunagi, mis täpselt juhtus, sest hakkasin tõsiselt kartma, et nad mu sinna jätavadki. Aga häda oli selles, et ma ei suutnud piiksugi teha ega ennast millimeetri võrragi liigutada. Lebasin niisamuti edasi ja kuulasin pealt, mis nad teineteisele rääkisid, tõttöelda ei julgustanud nende vestlus mind just eriti.

«Nii et ta ei jää nagunii ellu?»

«Ma arvan küll. Mida sa teha mõtled?»

«Ma... ma ei tea. Ma ei tohi niimoodi purjuspeaga sõitmisega vahele jääda.»

«Sul on õigus. Kui me kiirabi kutsume, toovad nad kindla peale politsei. On sul kraami ka kaasas?»

«Mitte eriti...»

«Mis kuradi mitte eriti! On või ei ole?»

«Muidugi on, sa tead väga hästi, kust me tuleme!»

«Kui palju?»

«Noh, kolme kilo ringis... ma arvan.»

Nahktagi lasi vilet.

«Kolm kilo! Narkootikumide omamine edasimüümise kavatsusega, purjuspeaga sõitmine ja inimeste surnuksajamine... sinu poliitikukarjääri kergendava asjaoluna arvestades saab selle eest isegi meie riigis vähemalt 7000 krooni. Ma kardan küll, et samamoodi nagu üheksakümne kuuendal aastal sul asja kinni mätsida ei õnnestu.»

«Mida me siis teeme? Ära unusta, et sina oled selles niisama sügavalt sees.»

«Ma tean küll... Millal sul valimised hakkavad?»

«Neljapäeval.»

«Niimoodi ei tule sul küll mingeid valimisi.»

«Seda ma tean isegi.»

«Näed, kuidas Jüri sinu asemel volikokku saab...»

«Jää vait!»

«Kössitad vanglas...»

«Ütle siis, mis teha!»

Mehed vaikisid ja mina olin väga hirmunud, sest nüüd teadsin kindlasti, et need kaks mind aitama ei hakka.

«Koksame ta ära!» ütles nahktagi lõpuks välja.

«On seda ikka vaja? Pealegi tundub ta juba praegu piisavalt surnud.»

«Ära unusta, et ma pole mingi arst. Äkki ta kavatseb toibuda ja siis on sul igal juhul kriips peal, isegi kui me kõigest muust välja vingerdame. On sul midagi paremat välja pakkuda?»

«Oh, pidi see just nii minema!...»

Äginal ajasid nad endid püsti. Ülikonnas mees pahistas õhku kopsudest, sügas nina ja tammus ringi. Auto seisis vaikse ja tumedana mõned meetrid eemal ning nood mehed tuiasid muudkui ümber auto ja arutasid, mis minuga peale hakata.

Hiline sääsk laskus terava pininaga mu näole ja hakkas asjalikult luristades verd imema. Jälgisin teda veidi, sest ei saanud käsi liigutada, et teda eemale peletada.

«Otsusta juba lõpuks!»

Vali hääl ehmatas sääske ning see lendas minema.

«Ega... ega vist muud üle ei jää,» ütles ülikond, «Mis me temaga teeme?»

Nahktagi jäi hetkeks mõttesse.

«Sul on... aga kuule... need majad on tühjad, eks?»

«Ma arvan küll.»

«Seal on kindlasti mingid keldrid... Huvitav, kui tihti politsei siia vaatab?»

«Ei tea.. Vist mitte eriti tihti, vaata, kuidas siin kõik välja näeb. Mis hea pärast peaksid nad siia tulema?»

«Pole aimugi, parmude pärast võibolla?»

«Kuule, ega ta ei liigutanud?»

«Ei. Mina küll ei näinud.»

«Noh...»

«Tead mis. Viime ta sinna majja... või veel parem, sa vii ise, ma ajan niikaua auto peitu. Keegi ei tohi teada, et siin üldse täna öösel keegi oli.»

«Ma tassin ta siis keldrisse. Mis sa arvad, kui kiiresti nad ta avastavad?»

«Kui lapsed või joobarid siia kolistama tulevad, siis ei tea, muidu võib väga hästi paar-kolm kuud minna.»

«See on vist parem ja ohutum kui matmine, eks. Kui me ta Kruuseale viiks, võiks keegi midagi näha, äkki lendaks ka sinised sappa. Noh, mine siis ja korja mind poole tunni pärast Argorist peale, eks.»

«Hea küll...sa vaata veel, et...»

«Mida?»

«Noh, vaata, et ta ... ikka ... surnud oleks...»

Järsk hingetõmme. Paus.

«Jah. Muide, ega autos taskulampi pole?»

Nahktagi vaatas pakiruumi ja seejärel salongi. Veidi aja pärast pistis ta pea ukse vahelt välja ning teatas, et ei ole.

Ma ei teadnudki, et kell juba nii palju oli -- kui too ülikonnaga kuli mul jakist rabas ja majja lohistama hakkas, oli taevas märgatavalt heledamaks muutunud. Ta sunnik kiskus mul vist kõigele lisaks ka seljanaha marraskile. Teine tegelane ajas autole hääled sisse ning kadus peagi käänaku taha. Kui ülikond ukse ähkides lahti kangutanud oli ja mind üle läve vedis, jäi tänav täpselt sama tühjaks kui enne.

Maja oli tõepoolest elaniketa -- vastu lõi kopituse ning tolmu lehk. Vist ka see, mida mõned surma lõhnaks kutsuvad. Kunagi valgetelt ustelt oli värv enamasti maha koorunud, tapeet rippus seintelt pikkade hallitavate ribadena, uksed, mis arvatavasti viisid tubadesse, olid vaiksed ja nukrad. Kui ta oli mu esikusse tirinud, läks ta korraks tagasi, et välisuks kinni panna. Seejärel tuhnis ta kirudes ja omaette pomisedes majas keldriust otsides ringi. Mõne aja pärast kahjuks leidiski. Noh, kui maja ise tekitas mahajäetusetunde, siis polnud see midagi võrreldes keldri külmade niiskete betoonseinte ja täieliku pimedusega. Ta võttis mul ümbert kinni, tassis ukseni ja... viskas trepist alla, kujutate ette! Peale selle, et ta käitus minuga lugupidamatult ning nördimusttekitavalt, oli see ka valus. Liigutada ja midagi öelda, veel vähem karjuda ma ei saanud, kuigi proovisin mitu korda. Ta tuli vaikselt vilet lastes ise järele, kobas lüliti järele, aga enamasti teevad vargad elektriseadmetega tühjaksjäänud majades kähku puhta töö. Muidugi ei olnud seal mingit valgust. Vaikselt urisedes komistas ta pimedas lebavale takistusele, hakkas vanduma ja hüples veidi ühel jalal. Tundsin nende äsjasele kõnelusele mõeldes kergeid külmavärinaid. Siis jõudis mees pärale ja katsus mu pead ja kaela.

«Vabanda, poisu,» ütles ta ja virutas mulle millegagi vastu kolpa. Ragin ja pimedus. Ja üldse mitte midagi.

***

Vanaemal oli seljas seesama tumepunane villane vest, mida ta peenraid rohides oli tarvitsenud kanda, kui tuul liiga tegema kippus. Ta istus sokki kududes kiiktoolis, mis praegu mu korteri elutoas asus. See oli tolmune ja ämblikuvõrkudega kaetud.

Ehkki ma seda üldse ei tahtnud, sundis keldrilaest kuklassesadanud veepiisk mu teadvusele tulema.

«Sa ei või siia jääda,» ütles vanaema kaastundlikult naeratades.

«Miks,»pomisesin ma vastu. Millegipärast tundus, et rääkimine peaks haiget tegema. Kui ma keelega suus ringi sobrasin, tundus alalõualuu kergelt logisevat ning oli ülejäänud pea suhtes kummalise nurga all. Muide, kust vanaema ülepea võttis, et ma sinna jääda tahtsin? Isegi selline uni peaks ükskord lõppema. Lootsin aralt, et ma varsti ärkan, sest pelgasin pisut koos kaheksa aastat tagasi surnud vanaemaga kusagil võõra maja keldris juttu ajada, vähemalt tundus see halva endena.

«Si nemo ex me querat, scio, si quaerenti explicare velim nescio,» vastas vanaema kavala muigega ja haihtus.

Blää-blää... Või tal pole paradiisis muud teha kui ladina keelt õppida! Olin ta kadumise üle siiski õnnelik. Enneaegu, sest kohe oli ta tagasi, ämmelgavõrgulisel näol sama rebasenaeratus.

«Saad aru,» ütles ta ja tundus oma salatsemist häbenevat, «ma ei saa sulle ju öelda, et ma ei tea. Nii ütlengi ma selle asemel midagi muud, mis on peaaegu sama hea kui tõde. Augustinus tuli selle fraasiga igal pool toime. Aga nüüd ma lähen ja katsun pisut teada saada.»

Seda ta tegigi ja jättis mu üksi.

***

Ajasin end hämmeldunult istukile ja leidsin, et olen endiselt seal keldris. Ma ei näinud muidugi midagi, sest oli täiesti pime, aga lõhn oli sama ja betoon istmiku all ja vee tilkumine -- kõik oli sama. Ime, et ma ellu jäin -- pead katsudes tundsin luutükikesi vereligase naha all lahtiselt liikuvat, kael oli kole kange ja kui ma pead pöörata üritasin, lõi sinna metsik valu. Nagu oleksin merisiiliku alla neelanud. Suus oli midagi võõrikut, aga äsjast piina meenutades ei hakanud ma sülitamisega riskima. Ajasin end hoopis oiates jalule ja katsusin treppi leida. Eriti kerge see ei olnud, aga lõpuks jõudsin isegi välisukseni ja lükkasin selle pärani -- hahetas juba -- kell pidi olema vähemalt kuus. Kordagi tagasi vaatamata lonkisin koju.

Karmid pilved rutjusid taeva maadligi, tuul nuusutas tolmu ja libistas peod üle teelehtede. Õhus oli küüslauku ja hapukapsast, selle viimase järgi haises ka mu viiekordse halli paneelelamu koridor pea väljakannatamatult. }nneks leidsin võtme kiiresti ning avasin kähku ukse, oleks inetu, kui mõni naabreist mind sellises seisukorras näeks. Hämar esik võttis mind vastu vaikusega. Kulunud vaip, köögiuks, mis kassikriimustustest kirju, kollane laearmatuur, nagid ja praekartulite lõhn -- kõik olid omad ning tuttavad.

Ärevalt loovisin telefonini, mis pruunist männipuidust lakitud esikukapil, kus ma muuhulgas kingaviksi ja kindaid hoidsin, seisis, ja kavatsesin tööle helistada, et ei saa tulla terviseprobleemide pärast. Vasaku käega haarasin toru, sõrmed olid imelikku sinkjat värvi. Veretu? Numbrivalimisega jäin aga hätta, sest parem käsi millegipärast ei liikunud. Hajameelselt mõtlesin, et võibolla kutsun pärastpoole arsti.

Selleks, et elutoa diivanile peesitama pääseda, pidin mööduma esikupeeglist, aga ma ei tahtnud end vaadata. Võibolla kartsin, et kui ma enda vigastusi näen, hakkan üle kere valutama, aga võibolla kohutasid mind hoopis peegli nikerdatud raam või ka hari, mis selle ees laual lebas. Tegin juba esimest sammu, aga siis turgatas pähe, et arvatavasti ei saa ma sealt mööda ilma sellesse haprasse nuhtlusse piilumata. Kes küll oli nii loll, et mõtles peeglid välja? Tarmukalt rebisingi telefoniaparaadi seinast ja virutasin juhtmest hoides selle kaares raske matsatusega peeglisse. Klirr! kiunusid killud laiali paiskudes. Vaat nii! pistis külmkapp urisema ning tuletas varmalt meelde, et sisaldab poolt grillkana.

Noh, peeglist sain mööda, miks ka mitte... Suuna võtsin ometi diivanile. Külmik võis uriseda nii palju kui tahtis.

Keegi kõmistas uksele just siis, kui olin suure vaevaga saanud pea säärasesse asendisse, kus kael võimalikult vähe häda tegi.

«Joosep? Oled sa kodus?»

Valdur. Avasin suu, et vastata, aga pidin enne suure hulga hüübinud verd eest lükkama. Siis sülitasin mõned ülimalt tülikad luukillud ka välja...

«Jaaa... pff!»

Selgemat juttu ma endast ei pressinud.

«Ko e tu en!»

Lasin ta siis sisse, aga nõnda, et ise ukse, mis sissepoole avanes, varju jäin. Valdur marssis ägedalt kätega vehkides otse tuppa ja kukkus seletama|

«Miks sa telefonile ei vastanud? Ma helistasin öösel mitu korda, aga sa ei võtnud vastu ja nii ma tulin vaatama, kas kõik on korras, tead. Seda, et Jaanus jäi eile nii täis, et ta ei suutnud isegi koju minna, kujutad ette?»

Kujutasin küll.

«Noh, ma jätsin ta enda juurde, nüüd viskas ta mu tänutäheks siia ära.. On sul kõik korras?»

«Muidugi,» vastasin ma pimedast koridorist ning lõin ukse prõmmdi kinni. Väriseva vasaku käega ajasin keti ette ja kontrollisin, et snepper ikka toimiks.

«Mis su häälel viga on?» küsis Valdur. Ta oli kuidagi pinevil.

Kriiskama hakkas ta alles siis, kui ma keset tuba jõudsin. Esikuhämarast välja liibates panin tähele üksnes ammulivajuvat suud ja uskumatus õuduses pärani silmi. Kaks purki kanget õlut, mis tal käe otsas tilpnenud olid, kukkusid vaibale ja üks neist hakkas visisema ning vahtu pritsima. Sünges elektrilises vaikuses oli see heli kummaliselt kohatu, nagu Valdur isegi. Vale reaalsus transtsendetnses toas. Nurgas oli muidugi seesama luitunud kiiktool, vanaema pärand.

Niisiis, kui ma keset tuba jõudsin, pistis Valdur röökima ja pillas purgid käest.

Käratasin talle paar korda peale, et ärgu lärmaku -- ta ajab naabrid üles -- siis hakkas ta veel hullemini lõugama ning kui ma tema poole lonkasin, et talle aru pähe panna ja kinnitada, et kõik on tegelikult korras, et ma tunnen end suurepäraselt, ükskõik kui hull asi ka paistaks, tormas ta minu puudutuse peale võpatades akna juurde, kiskus selle pööraselt käsi väristades ja mingeid mõttetusi zombidest ja luupainajatest kiljudes lahti ning kargas sealt välja. Viies korrus... mu pea hakkas pööritama.

Aknast välja küünitades paistis all punase Renault ja helesinise Ziguli vahel asfaldil lebav nukulik kogu. Ta käed ning jalad olid laiali, põsk vastu ajumärga pinda. Verepritsmed katsid autokumme ja ta pea alla hakkas kogunema tume loik. Teine peaaegu samasugune valgus jalgade vahele.

Värske uduvihm mähkis edasised üksikasjad mu eest halli vinesse, ettevaatlikult ülgu väristades sulgesin akna. Siis kõlas järjekordne koputus. Äkki taipasin, et väristasin õlgu vaid refleksist, mul polnud külm. Muidugi, juhtunu oli hirmus, aga... Ajasin seni vasakule poole viltu hoitud pea sirguma ei tundnud midagi. Siis pööritasin seda metsikult. Ikka ei olnud valus. Midagi punakat pritsis kurgu alt.

Uue, kärsituma koputuse peale avasin ukse.

«Tere varahommikust,» ütles naabriproua, keskealine koduperenaine, kelle poeg oli end aastat poolteist tagasi surnuks joonud, reipalt.

«Ma kuulsin mingit karjumist ja tulin vaatama, et...»

Siinkohal ta vakatas ning tõmbus kaameks. Juba tuttav võdisev lõug ja pungis silmad ei ennustanud midagi head, niisiis tõmbasin ta kähku korterisse ning virutasin uksele jalaga. Kätt läks tarvis proua üliägedalt liikuva suu vaigistamiseks. Ühtäkki sain ka teise käe liikuma ja surusin kohe näpu huulile -- pole vaja kisa tõsta. Ega asi nii hull ka pole.

«Nnh!»

«Mis?»mu käsi oli tal suu ees.

«Mpfhh...öäkk, njähh, grhh!!»

«Ega te karjuma hakka?»

Ta pööritas eituse märgiks silmi.

«Noh, hea küll. Aga vaadake, et te karjuma ei hakka!»

Vabastasin ta siis ja pärisin: «Mis lahti on?»

Ta ei saanud sõnagi suust, vajus veel rohkem näost ära ja oli mingi vereseguse lägaga koos. Siis ta nõrkes ja naaldus vastu mind, aga tõmbus kohe võpatades eemale ja liikus tagurpidi, pilku minul hoides, elutuppa. Valgesse. Panin ta kiiktooli istuma ja tõin klaasi konjakit ning käskisin tal end mugavalt tunda.

«Issand küll, mis te ometi teinud olete,» küsis ta ahhetades ja õhates, ise üleni pingul. Mugavalt ta ennast küll ei tundnud.

Ma siis seletasin nii enam-vähem. Kui ma Valdurini jõudsin, kargas ta muidugi toolist välja ja tormas aknale.

«Kas sa kiirabi kutsusid?»päris ta, kui oli mõnda aega niisama suud maigutanud. Nähtavasti oli ta minu kartmise vahepeal unustanud.

Raputasin pikalt ja mõnuga pead, sest sain seda nüüd teha, ja osutasin purustatud telefonile. Siis küsis, et kas ta võiks korraks oma korterisse minna, et helistada, sest mulle olevat tarvis arsti ja Valdurile arsti ja politseid ja oli üldse kole pabinas. Kui ma küsisin, et miks ta nii närvi läks, hakkas ta ohkima ja puhkima ja püüdis kõigiti vastamisest pääseda. Lõpuks, kuna mulle pakkus suurt lõbu talle midagi lubada, mida ma võisin sama hästi ka mitte lubada, lasin ta helistama, tegelikult tahtsin ise kaasa minna, aga siis muutus ta jälle piredaks. Ma ei jätnud enne rahule, kui sain teada, et ta kardab mind oma armukesele, kahekümne kolme aastasele ehitustöölisest poisile näidata, sest viimane võiks ta sellise kollitamise peale maha jätta. Minu küsimuse peale, mis kollitamisest ta räägib, ei tahtnud ta jälle vastata. Lasin ta siis ikkagi minema.

Kuna ootamine hakkas väsitama, heitsin diivanile ja proovisin veidi magada.

«Noormees, mispärast te elus olete, kui peaksite surnud olema?»

Ajasin silmad pärani. Valged seinad, valge lagi. Valges kitlis stetoskoobiga onku, kes mu voodi või õigemini laua veerel istus, silmitses mind, püstine korts kulmude vahel. Tal oli sedasorti mehe nägu, kes muudkui hapukurki mugiks ja teadust teeks, kui raha oleks. Silmad paksude prilliklaaside taga olid sõbralikud, üldsegi mitte sellised hirmunud, nagu viimasel ajal olen harjunud nägema. Kena sinise juuksetukaga, samuti valges kitlis õde piilus mind üle tohtri õla.

«Ma ei tea, lihtsalt olen elus.» Veidi mõelnud, pärisin: «Miks ma surnud olema peaksin?»

Siis muutus korts papi kulmude vahel sügavamaks, ta niheles ja hõikas õele, et see peegli tooks. Saal oli sisustatud vist operatsiooniruumiks, riiulid olid paksult igasuguseid keskaegseid piinariistu meenutavaid atribuute täis ja laelambid kiirgasid valusheledat valgust. Mu särk oli verine, niipalju kui ma alla kõõritades suutsin aduda. Toosama sinise tukaga õde oli kohe peegliga tagasi ja arsti noogutuse peale torkas selle mulle nina alla.

«Vaadake siis ja öelge ise, mispärast te elus olete,» lausus arst puhkides, nagu inimesed ikka teevad, kui neid vaevavad üleliia rasked probleemid.

Vaatasingi, olles esmasest kihust peegel puruks lüüa üle saanud. Nad võinuks ju kohe uue tuua. Silmitsesin jahmunult kahtlaselt sinkjaskaame -- teisisõnu täiesti verest tühjaksjooksnud -- jumega tüüpi, kellel pool põske olid rotid seal pagana keldris nahka pannud. Seal, kus mind pähe oli löödud, võis näha hallikat ajumassi luukillukestega segamini. Nahk rippus ribadena näole, silmad olid millegipärast vesihallid, ehkki nad muidu olid mul pruunid. Parema sarna kohal valendas kont. Lõug oli töllakil, sest luu oli mitmest kohast katki, see jättis hambad inetult irevile. Auto oli ka kaelale tõsiselt viga teinud, nahk oli maas ja siit-sealt paistsid puruksmuljutud kõrikõhr ning sinakad sooned. Allapoole, keha ja jäsemeid ma parem ei vaadanud. Parem käsi oli teadagi puru. Ei, tõepoolest poleks ma tohtinud elus olla. Ajasin suu pärani. Pööritasin silmi. Liigutasin käsi ning jalgu ja väänlesin oma laual igatepidi. Raputasin kõigest jõust pead. Ei midagi. Mul polnud valus. Tegelikult tundsin ma end suurepäraselt ja nii arstile ütlesingi.

Ta ohkas ning raputas pead. Mina ka ei saanud millestki aru.

«Mis teiega juhtus?»

«Kas proua Rosenberg ei rääkinud?» küsisin ma vastu.

«Vaadake, ta on praegu raskes sokis ja ei tohigi tegelikult midagi rääkida. Nii et kas te palun ei oleks nii kena ja selgitaks, mis teiega juhtus? Lõppude lõpuks tahab varsti ka politsei seletust selle teise noormehe surma kohta. Ega teie teda aknast alla lükanud?»

Raputasin pead ja rääkisin, mis minuga kõik juhtunud oli. Läksin päris hoogu ega saanud enne pooleteise tunni möödumist pidama. Arst oli aga tähelepanuväärselt hea kuulaja ega katkestanud mind muidu, kui täpsustavate küsimuste esitamiseks. Kui ma lõpetasin, mõtles ta tükk aega ning nentis siis, et see oli küll imelik ja uskumatu lugu. Valetamises ei paistnud ta mind kahtlustavat, sest eks olnud minu paljas olemasolugi mu jutule kinnituseks.

Sinise tukaga õde, kes üle arsti õla kõike kuulas, päris lõpuks uudishimulikult: «Kas te olete zombi?»

Arst ütles kaheldes: «Noh...peaaegu.»

Mina ütlesin: «Zombid olla nagu legendide järgi rohkem elavad laibad, kellel tahet ega mõistust ei ole, vaid nad on kellelegi alluvateks. Mina aga...» Kehitasin õlgu, «...mina olen täitsa nagu mina.»

Nad olid kimbatuses. Nad panid mulle igasuguseid seadmeid külge ja võtsid proove ja mõõtsid ja testisid ja küsitlesid, aina küsitlesid, kuni ma hakkasin mõne lihtsa seiga korduvast ümberjutustamisest hulluks minema. Isegi mu vestluse vanaemaga pinnisid nad välja ja siis saatsid nad mulle paar psühhiaatrit kaela, kes samuti aina küsitlesid ning kirjutasid midagi oma pabereisse. Kui hulluarstid olid samasuguses kimbatuses ja andsid alla, lubasid nad mulle politseiuurijad kallale, kes samuti muudkui pärisid ja pärisid... Neile ei tundunud üldse imelik, et ma Valduri surnuks ehmatanud olin. Ausalt öeldes mulle endale ka mitte. Kummaline oli aga, et kui ma mitmel-setmel korral kogu sündmustejada peasüüdlaste -- ülikonnas mehe ja tema nahktagis kaaslase omavahelisest vestlusest neile rääkisin, tõmbasid mõlemad mind küsitlenud uurijad näost pilviseks ja kadusid palatiukse taha, kus nad tükk aega pominal nõu pidasid. Lõpuks pistis üks neist pea ukse vahelt sisse ja teatas mokaotsast, et ärgu ma muretsegu, nad uurivad seda asja.

Noh, lõpuks tuli keegi härra tumesinise ülikonnaga ja ütles, et on valitsuse juurest ja et ta ülesannete hulka kuulub probleemide lahendamine. Tema küsitles mind ks päevade kaupa, ise ninajuurt sügades ja pingutusest puhkides ja oli lõpuks samuti sunnitud tunnistama, et mind tal ära lahendada ei õnnestu.

Nii möödus nädal ja kellelegi ei tulnud pähe, et äkki ma tahan vahelduseks süüa või magada. Kui ma aga luba küsisin ja proovisin, ei tulnud kummastki midagi välja. Süüa ei saanud ma sellepärast, et toit kukkus purustatud söögitorust välja. Kui nad seda kinni traageldada katsusid, jäi toit lihtsalt kurku kinni. Noh, ma istusin poolteist tundi poti peal ka, aga muidugi tulutult. Siis katsetasin magamisega, ma lebasin kiletatud asemel, silmad pärani, hommikuni ja katsusin mitte igavusest halliks minna. Kõige hullem oli see, et niimoodi üksi lebades kuulsin ma oma südant tugevalt ja rahulikult löömas ja verd peas ringi mühisemas, aga ma ju teadsin, et tegelikult süda ei löö ning kõik veri on minust välja voolanud.

Siis sai press haisu ninna. Vahepeal sattusid mulle kätte politseirapordid, kus seisis, et ma turnisin mahajäetud ehitusel, kukkusin alla ja surin saadud vigastustesse. Ilmselt oli too ülikonnaga kuli põhjalikku tööd teinud.

Mitte kriipsugi selle kohta, mis ma praegu olin. Siis võtsin tollel valitsuse tegelasel nööbist kinni, aga see hakkas kokutama ja tunnistas lõpuks, et nad kavatsevad asja kinni mätsida, kuna valitsuse vahetus seisab ees ning nad ei saa endale skandaali lubada. Aga, nagu öeldud, sai press eesotsas Postimehega minust ikkagi teada. Sinise tukaga õel oli keegi narkoärimehest sõber, kellega tal saladusi polnud, too aga rääkis omakorda edasi oma sõbrale, tuntud meediategelasele, kes arvas, et ma oleksin hea tõmbenumber, palju parem kui see kolme silmaga Põhja-Hiina emigrandist zen-budist, kes televiisoreis pikemat aega loorbereid lõikas. Sest niisugune tühine viga nagu ülemäära palju nägemisorganeid pole midagi elava surnuga võrreldes. Vanad legendid räägivad tõtt! Zombid on täiesti olemas! Rahvas jookseks kokku nagu murdu!

Nad saatsid mulle külla kellegi kiilaka ja punnis kaenlaalusega tegelase, kes pidi mind grandioossest ärist osa võtma meelitama, aga kui ma talle seletada püüdsin, et ma pole tegelikult mingi zombi ega vampiir ja et ma olen üpris häbelik, peale selle on mul kole kõdi, kui mus sorgitakse, ei saanud ta aru ning ajas kulmu kortsu. Niipalju ometi taipas, et ei hakanud püstolit välja võtma.

Noh, sinise tukaga õe sõber helistaski kättemaksuks Postimehele, seejärel ummistasid lehemehed varsti terve haigla, nõudes intervjuusid minu ja arstiga, kes mind ravida üritas, ja teiste arstidega ja õdede ja isegi koristajatega. Nad uurisid kõike vähemalt sama põhjalikult kui politseinikud, igatahes kauem. Nad pärisid mu elulugu ja poliitilist meelsust ja usku ja veel tuhandet asja, üks tahtis must isegi tükki mälestuseks. Solvusin loomulikult ja keeldusin.

Lõpuks oli haigla sunnitud mind surnuks tunnistama, et natukenegi rahu saada. Avalikkus nõudis tõestuseks laipa näha, lehtedele siis söödeti keegi liiklusavariis hullusti tõkeldatud ja täiesti surnud vennike ette. Sel puhul tõi peaarst mulle lilledki. Muidu ta mul külas ei käinud, sest, nagu ta ise ütles, kartis ta seda, millest kuidagi aru ei saa. Me saime koos üsna hästi hakkama sinnamaani, kui ükskord sattusime vestlema minu kummalisest elust ja ma pärisin temalt täitsa kogemata tõsikindlaks peetavate eelduste tegeliku usaldusväärsuse kohta. See võttis ta mõneks ajaks kaameks ning ta ruttas kähku peegli ette. Enam ta mulle külla ei tulnud, saatis vaid erinevate arstidega tervisi.

Üldiselt elasin ma seal haiglas üsna lõbusalt sinnamaani, kui ühel õhtul peale palatiukse sulgemist avastasin, et parem käsi on kadunud. Õlast saadik. Haavast paistis vaid roheka limaga kaetud könt ja pahaksläinud liha. Veidi aega paaniliselt ringi tuhnides leidsin käe ukselingi küljes rippumas. Omaette. Kohe seejärel purtsas ka vasak silm peast välja. Kumbki polnud kuigi ilusa väljanägemisega. Kui ma hiljem vannituppa hambaid pesema läksin, möödus suppi laialitassiv õde minust suures kaares ja nina kinni hoides. Paar päeva veel ja pool alalõualuud kukkus kraanikaussi. Rebisin siis -- lihtsalt ajaviiteks -- näolt liha vähemaks, sealt, kus rotihammustused olid. Kolp oli mul ilus, aga nagu abaluugi, liimendas mingist rohekast lögast. Ühesõnaga läksin roiskuma ja nad otsustasid mu külmutada, et rahulikult mõelda, mis minuga edasi teha. Noh, seda ei saanud ma neile pahaks panna, imestasin hoopis, mismoodi nad mind nii kaua talunud olid. Niipalju aega suutsin ikkagi välja kaubelda, et see siin kirja panna. Ma pole kunagi sallinud vasaku käega kirjutamist, sest see võtab palju aega. Vana hea tohter usaldas mulle, et nad -- asjasse pühendatud meedikute kamp -- olid ülimalt imestunud, kuidas ma nii sooja temperatuuri juures nii hästi säilinud olin. Ta tõi mulle ka ajalehti, et ma oma vägitegudest lugeda saaksin. Reedeses lehes seisis, et Ostin Morg, kolmekümne nelja aastane inseneriharidusega südamlik, omakasupüüdmatu ja nii edasi tubli mees valiti peale üsna tasavägist valimisvõitlust Jüri Urinaloigajaga Volikogu esindama, ning antud kirjutise autor on kindel, et Morg õigustab valijate lootusi ja asub laokil riigiasju kiiresti korda ajama. Järgmisel leheküljel oli Ostin Morgist suur värvifoto minu antud intervjuu kõrval, kus ma olin üsna täpselt kirjeldanud oma suremist, ja arvake ära, kes mulle sealt vastu vaatas! Muidugi heleda ülikonnaga sõber.

Sain üle tüki aja korralikult naerda. Lõpp on igatahes ligi.

Ühel ööl, kui ma oma kiletatud kusetil lebasin ja aknast välja vaatasin, tuli vanaema külla. Ta lihtsalt istus tühjal naabervoodil ning kõlgutas jalgu, oodates, millal ma teda märkan.

Ta ütles: «Tere!»

«Tere jah. Hea meel sind näha, kas tead.»

Ta noogutas: «Seda ma usun nüüd küll. Sa vist tahad teada, mis juhtus?»

«Mhmh.» Ma ei saanud korralikult vastata, sest kolm purihammast tuli lahti. Sülitasin nad prügiurni ja torkasin talle ajalehe nina alla. «Kuidas teil taevas sellist asja nimetatakse?»

Vanaema kehitas ükskõikselt õlgu ja tähendas, et nemad nimetavad seda korruptsiooniks nagu meiegi.

Siis tuli mul midagi tähtsamat pähe: «Kuule, mida see...see ladinakeelne lause, see...si nemo ex...ex...ee.. tähendab? Nemo on eikeegi, eks?»

Vanaema muigas ning ütles: «See tähendab: kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean, aga kui sulle seletada tahaksin, ei tea.»

«Aa,» tegin ma pettunult, «nii et sa ei oskagi öelda, mis õieti juhtus?»

«Noh...tegelikult mitte päris. Vaata, ma tean ühte tüüpi Hingede Jagamise Komiteest, tema räägib mulle vahetevahel ikka mõnedest naljakatest juhtumustest, mis neil seal toimub. Kui keegi noorematest inglitest puusse paneb, ma mõtlen.»

«Ee...» venitasin ma. Kui ma ise elus oleksin nagu päris elus inimesed, oleksin teda muidugi lihtsalt hulluks pidanud.

«Mis see Hingede Jagamise Komitee on?»

«See on selline asutus, kus Maale elama tahtvaid vaime analüüsitakse, hinnatakse, mõõdetakse, kaardistatakse, tehakse psühhiaatrilisi teste...»

Mul hakkas pea ringi käima.

«...ja siis valitakse välja sobivad ning igaüks saab keha ja eluülesande. See on tegelikult paras täppisteadus, sest igale üksikule valitakse sobiv aegruum ja kontekst, seal ei tohi vigu teha.»

«Aga tehti ju,» ütlesin ma enesestmõistetavale tõsiasjale viidates.

«Tegelikult pole sa sugugi esimene,» naeris vanaema, «Kas sa Draculat tead, Vlad Draculat?»

«Tema siis ka?»

«Teatud mõttes. Ma ei tea täpselt siiamaani, mis sinuga juhtus, aga Dracula sai kuidagi meist aimu ja suutis endale sisendada, et elab edasi ükskõik mis tingimustel. Tead ise, kuidas ta elas...»

«Njahh...Aga olen ma ikkagi elus või surnud?»

«Elus, selles häda ongi. Hingede Jagamise Komitee töö hulka kuulub ka konflikti programmeerimine. Õigupoolest see ongi ta peamine vastutus. Iga isik saab sisemise konflikti, mis võimaldab tal õigel ajal surra. See tähendab, et kuigi sa võid olla lõhki raiutud või isegi ära põlenud või kõdunenud, ei saa sa surra, kui su vaim ei suuda anda käsklust keha mahajätmiseks.»

«Aga kui see, nagu sa ütlesid, on ära põlenud või mädanenud, nii et teda polegi, siis ei ole ju midagi maha jätta?»

«On küll. Ega vaim ei tea, et tal enam keha pole. Mõtle ise, kui sul pole silmi või üldse puudub võimalus aistida, kuidas sa siis kindlaks teed, kas sul on keha või ei. Sa lihtsalt oled pimedas ja imestad, miks see unenägu nii pikk on.»

Ta ohkas.

«Seesama ootab vist ka sind ees.»

Ehmusin nüüd päris tõsiselt.

«Kas ma end balsameerida ei saa?»

«Muidugi saad, aga mis kasu sellest on? Paigal pead sa ikka püsima ja tundma, kuidas tuul kontides vilistab...»

«Seda sa siis tulidki tegema, eks?»

«Mi...misasja?»

«Noh, võimaldama mul surra nagu normaalsed inimesed seda teevad.»

«Jah. Vist küll...»

Mu vanaema on alati hajameelne olnud. Lootsin hilju, et ta midagi vussi ei keera. Ta võttis prillid eest ja hakkas neid põllenurgaga puhastama.

«Kas sa taevas silmaarsti juurde ei saa minna?»

«Ma .. noh.. kannan neid üksnes vanast harjumusest, tegelikult on mu nägemine korras.»

«Seda et.. kui nüüd inimesega midagi ei juhtu ja selle va konfliktiga on ka midagi valesti, kas ta võiks siis kauem elada?» olin ma uudishimulik.

Vanaema mõtles päris tükk aega.

«Mõni küll. Kaks elavad juba päris kaua -- üks nelisada kuuskümmend seitse, teine kuus tuhat millegagi aastat. Komitee aseesimees, kelle otsesel vastutusel niisugused asjad on, ei ole suutnud siiamaani midagi ette võtta. Jah, mõned saaksid küll.»

Ta vaikis mornilt.

«Mitte kõik?»

Pearaputus.

«Miks mitte?»

«Noh, esiteks enamikul on konfliktiga kõik korras. Mõned hälvetega on suutnud kõigest hoolimata surra. Järgijäänud kaduvväikse protsendiga me tegeleme kogu aeg. Draculal muuseas oligi kõik korras, aga ta võttis endale pähe, et keerab meil asja nässu. Siin, kui inimesel on küllalt vaimujõudu, ei saa me midagi teha. Nõnda siis...»

Tõusin ja kiikasin peeglisse. Sülitasin viimased hambad prügiurni. Tundus, nagu võinuksin iseenda kõduhaisu nuusutada.

«Tahad sa surra?»

«Kas ma ennast taastada ei saaks?» pärisin vastu. «Nagu Dracula?»

Vanaema jättis sellise mulje, et teab küll, aga ei taha millegipärast öelda. Ma jätsin mööda palatit tammudes märgu jälgi.

«See, mida Dracula tegi, pole tegelikult mingi taastumine,» ütles ta lõpuks vastumeelselt.

«Mispärast?»

«Mõistad, ta oli pärast surma kehaliselt palju rohkem kui inimene, aga kellelgi ei ole selliste meetoditega võimalik vaimu elus hoida. Ei tulnud sellega toime ka tema. Temast sai lihtsalt vilets ori, kes isegi aru ei saanud, et ta sihuke vilets ori on.»

«Mida sa vaimuks nimetad?» tahtsin ma teada.

«Noh, see pole muidugi mingi helendav ja inimesi kollitav astraalkeha, vaid osa, mis peaks idee järgi juhtima aju ning keha või vähemalt üritama seda teha. Vaim on muidugi lihtsalt tinglik nimetus ja tähistab rohkem inimese igatsust saada täiuslikumaks.»

Ma ei taibanud ikkagi, kelle ori Dracula olnud oli ja nii ma vanaemale ütlesingi.

Ta seletas, et selle ori, mida mõned inimesed kurjuseks nimetavad.

«Ta muudkui käis öösiti ringi ja jõi inimeste verd ja arvas, et on õnnelik, sest ta oli ju peaaegu elus ja pidas ennast isandaks, aga asi lõppes sellega, et ta kaotas võime muutuda. Kujutaksid sa ennast terve igaviku mingit nõmedat vererituaali läbi viimas, iga kord teades, et järgmine ja ülejärgmine saavad olema just niisama nõmedad?»

«Mis pärast tuleb?» pärisin.

«Ma ei saa öelda. Esiteks ei tea ma, mis konkreetselt sinuga juhtub, teiseks, kui ma üldjoonteski asja kirjeldaks, tahaksid sa arvatavasti tulla reeglitevastaselt. Muide, Vladi-poiss on meil praegu nagu puurilooma eest. Inglilapsed käivad teda ikka aeg-ajalt varbade vahelt õrritamas ja siis ta hüppab vastu trelle ja mõirgab mis kole.»

«Tead,» tahtsin ma veel küsida, sest nägin, et vanaema asutab juba minema, «mulle ei anna ikkagi rahu see, kuidas elu saab olla surnud organismis. Ma ju ei hinga, mu süda ei tööta, ma ei söö ega situ, ma pole üle nädala maganud...»

«No ja siis?»

«Aga ma tunnen end ülimal määral elusana!»

«Tead sa, mis juhtus mõnedsajad aastad tagasi ühe siitkandi nõiaga? Ei tea? Vaata, ta oli peaaegu nagu iga teinegi pärisori, ainult vahetevahel veetis terved päevad transis olles. Külarahvas rääkis muidugi, et ta suhtleb surnute vaimudega ja nad tõid talle salaja igasuguseid kingitusi.

Ükskord tuli kubjas teda otsima, sest oli ränk tööpäev, ja leidis ta nõndaviisi lovesselangenult. Ta oli nagu surnu, hingas vaevalt ning süda töötas veel vaevalisemalt. Tal löödi muidugi pea maha ja keha tükeldati, võimalik, et isegi söödi ära. Igatahes kui toosama kubjas paar päeva hiljem põõsasse põit tühjendas, kuulis ta mingit mullitamist ja laksutamist ja läks uurima, milles asi. Ta leidis pajude vahelt sellesama nõia pea, mis pööritas silmi ning tundis huvi, miks ta ennast liigutada ei saa. Ta ei teadnudki, et tal pole keha! See oli muidugi järjekordne Komitee lühis.»

Siis heitis ta pilgu raadioga äratuskellale ja kargas püsti.

«Ma pidin juba viisteist minutit tagasi koosolekul olema, nüüd jään kindlasti hiljaks! Jäta nüüd meelde, et sa pead hakkama surema. Ega sa ei taha nii kuusseitse tuhat aastat ilma kehata kuskil mullas vahtida?»

Raputasin kohkunult pead. Läinud ta oligi. Mul polnud nüüd muud teha kui pikali heita ja koidikut oodata, mil arst mind vaatama tuleb.

Nüüd jäi veel mõelda, kas ma tahan saada kremeeritud või maetud, kui nad just minust muuseumieksponaati teha ei tahtnud. Aga see oli vähetõenäoline, riik vaataks kindlasti asjale viltu.

Kaalusin ja kaalusin -- mõlemal suremisviisil olid omad head küljed... Ühtviisi oli lõpp kiire ja kerge, teistmoodi, maetuna, võinuksin jälle tükk aega meeldivalt kirstus mõtiskleda. Kes teab, äkki saan hauda paar raamatut, taskulambi ja varupatareisid või isegi tillukese televiisori kaasa kaubelda? Ei, matmisel on nõnda küll selged eelised...