Päiksesüda, sajusüda,
võrdselt tuld ja jääd,
salatugev, salasügav
tormis helkiv hääl,
tuulekallim, tuulekallim
muutumatuks jääb.
Eredas keskpäevapäikeses paistis see maa noorena. Siinsed paksud metsad peitsid peaaegu täiesti üksikud sillutamata teed, mis tillukeste külade käputäit ühendasid, ja ainsa kivimüüridega sadama läheduses liikuvad laevad hoidsid oma valged purjed hoolega ranniku ligi.
Aga nüüd puudutas päike laineid ja pani Mayergeni mäeaheliku lumised tipud vase ja verena kumama. Rühmiti läksid külamehed oma lihtsatest kaevandustest ja kivistelt põllulappidelt koju, ja Darhay linn sulges tiheneva öö ees väravad ja luugid. Paljude kollete ees üle kogu Maer Arala, Rauamaa, räägiti lugusid ühest teisest ajast, ühest teisest rassist, kes oli valitsenud mägesid ja merd enne inimeste tulekut. Ja äkitselt paistis see maa vana, oli tajutavalt vana, täis iidseid saladusi ja unustatud legende, võõras inimestele, kelle ränk töö oli vaevu suutnud selle pinda kriimustada.
Keset kogunevaid varje, näol vari, mis polnud osa laskuvast ööst, seisis üks naine oma majakese uksel külas, mida hüüti Roostekaevuks. Tema särk ja undruk olid peenimast linasest, tema vasklülidest kaelakee rippus viie kaaluka keeruna rindadel, tal olid sel soojal suveõhtul koduski kandmiseks kingad, aga ükski neist uhkuseasjadest ei kergendanud praegu tema südant. Jah, praegu, kui ta oli näinud oma ainsat last pahulasetrikke tegemas.
Viimaks nägi ta külatänaval kaevureid. Tema meespool Hilo oli nende eestvedaja, Roostekaevul lugupeetud ja jõukas mees. Kuigi ta pilk jälgis meest, jäi ta eeskoja hämarusse peitu, kuni meespoole kaaslased naabri heki taha kadusid ja too ise lävepakul seisis. Alles siis sirutas naine käe ja puudutas tema õlga.
«Oeh!» hüüatas mees. «Shiba, ma arvasin juba, et mõni ööröök tahab mind ära süüa! Kas midagi on jälle viltu?»
Naise käsi taandus värisedes Hilo õlalt, häälgi polnud liiga kindel, kui ta mehe tagasi välja viipas, sosistades läbi videviku talle kõrva: «Pahulased, pahulased on meie tüdruku sisse läinud . . . Oh, ma loodan, et keegi ei saa kunagi teada, mis ta täna tegi! Kuidas me küll ta mehele paneme, ja ise veel nii kena tüdruk, kõik see kaasavara, mis me saame talle anda . . .»
Hilo vajus kraagaviljapuu alla pingile ja tõmbas Shiba endale sülle. Sõrmeotstega õrnalt naise juukseid siludes rääkis ta: «Täna küsisin ma noorelt Berolt, kas ta võtab minu tütre -- ja mõne aasta pärast minu koha. Ta on ju tore noormees, ta töötab hoolega, ta tunneb nii mäetööd kui münte. Aga tema ütles, ja niimoodi ütles ta mulle: «Anna andeks, meister Hilo, aga mina ei võta naiseks tüdrukut, kes tantsib ihualasti tormi käes.» Ma pole kindel, kas on midagi, mida küla tema kohta veel ei teaks.»
Shiba ohkas. «Täna õhtul käskisin ma tal oma tulevasele särgi õmmelda. Ta istus oma näputööga kiiktoolis, ümises veel endaette, ja mina veel mõtlesin, et lõpuks ometi lepib ta asjadega, mida üks õige naine peab tegema . . . ja siis läksin ma lähemale ja -- ja -- nõel liikus läbi riide, aga tema isegi ei puudutanud seda! Ja kui ma karjatasin, naeris ta minu üle ja ütles, et niimoodi olla hulga huvitavam!»
«Oh maa-aluse väed!» Mehe hääletoon oli nii lootusetu, et Shiba võpatas.
«Mis me küll teeme?» küsis naine.
«Sinu onu Aler on ilmas ringi liikunud,» pakkus Hilo natukese aja pärast. «Võib-olla on mingi koht, kuhu me võime ta saata, et ta saaks elada kuskil, kus rahvas teda ei tunne ja kus ta oma vanemate pea peale häbi ei too.»
Sherra, kes kuldmarjapõõsa tagant oma ema ja isa juttu kuulas, kehitas õlgu ja pööras pea nii, et magus öötuul otse talle näkku puhuks. Hääl tuules paisus valjemaks, hüüdis teda, kutsus teda endaga lendama. Ja polnud midagi, mida ta oleks rohkem ihaldanud, aga kui ta tõukas oma tahte keset jahedat liikuvat õhku, lipsas see minema, jättes tema keha ümber tühjuse, ja hääl vaibus, hullutav, ahvatlev, ümises nüüd kauget laulu üle Cerrease mäe lohevaremete.
Südamelöögid rahunesid jälle ja Sherra märkas, et vanemad hakkavad pingilt tõusma. Hääletu varjuna hulga teiste seas libises tüdruku katmata keha akna alla, mille ta majakesest lahkudes lahti oli jätnud. See oli täpselt nii suur, et ta mahtus läbi. Ta sundis tahtejõuga puu kriiksatuse alla, kui ta õliriiet hoidva raami kinni tõmbas, ja norskas juba üsna veenvalt, kui tema puusa kõrval maandus Shiba kuumav kints ja Hilo neid mõlemat nügis, et endale ruumi teha.
***
Järgmisel vägipäeval tuli onu Aler pärast lõunasööki nende majakesse. Ta pidas Hilo ja Shibaga kraagaviljapuu all maha pika jutuajamise: vanamees kiskus üha mõtlikumalt oma lehkavat piipu; isa rääkis vähe, aga kohendas alatasa õlgu; ema väänas vahetevahel käsi. Sherra vaatas neid läbi prao eeskoja seinas, kus tema nõtke tahe oli palkide vahelt mördi murendanud. Kui ta nägi, et onu koputas piibu vastu pinki tühjaks ja tõusis, pages ta kolde juurde. Väike tuli hüples ja visises nõudepesuvee mullitava poti all ja tüdruku pilk jäi kinni praksuvatesse leekidesse, tema veres süttis nende rikkumatu rõõm.
Ta jõnksatas, kui onu Aler tema juukseid puutus. Tüdruk avastas end koldekivi kõrval kükitamas, üks käsi ette sirutatud, sõrmed üleni leekide keskel.
«Ega sa haiget ei saanud?» küsis onu, hääles tuhm kaja tuule kõlast.
Sherra raputas pead. Tõepoolest, tema mõte ei leidnud, et sõrmedel midagi viga oleks. Ta ajas end püsti ja põrnitses onule otsa. Vanemad olid õue jäänud.
«Sa võid kätt niimoodi tules hoida? Ma nägin kunagi veiderdajate truppi, all Darhays, nad hüppasid üksteise õlgadele ja loopisid viga saamata pistodasid pihust teise, aga kaks tükki neist tantsisid tulistel sütel. Võib-olla oskaksid ka sina tulistel sütel tantsida?»
Sherra uuris onu, vaikne, aukartlik tema külast nii kauge tarkuse ees.
«Räägi mulle: mis sa tahaksid teha?»
Juba ammu oli Sherra loobunud teistele rääkimast tundekohtadest maa sees, piltidest veepinnal, tule joovastusest ja häälest tuules. Ta oli näinud nende tuima ilmet ja taibanud, et nad ei mõista kujutledagi, millest ta räägib. Ometi oli onu Aleri silmis too uudishimulik säde, kõnes too tasane tarkus, mis sundis tüdrukut pahvatama: «Ma tahan koos tuulega lennata. Ma tahan tuult kuulata -- ma -- ma kuulen, kuidas ta laulab, vahel, ja räägib mulle asju, kutsub mind, nagu -- nagu mina olekski tuul, ja siis ma ikkagi pole ja ema ütleb mulle, et ma olen jälle midagi rumalat teinud.» Ta langetas pilgu, tusane ja häbelik. Heledad salkus juuksed kasutasid võimalust tema nägu varjata ja ta ei lükanud neid eest.
Onu Aler köhatas paar korda, enne kui vastas.
«Kõigi vägede nimel, ma olen palju asju näinud, aga kedagi sinusugust küll mitte. Ma tean ainult seda, et siin sinu koht nüüd küll ei ole. Oma oskustega, riide sees tantsivad nõelad ja tulest puutumata jäävad näpud, võiksid sa nonde veiderdajatega mesti lüüa, aga nad rändavad ringi ja ma ei tea, kuidas sa nad üles leiaksid. Liiati on nad kuuldavasti hooletu ja kommeteta rahvas ja mulle ei meeldiks ette kujutada, et sa oled nende seast. Noh, see tuule asi . . . Ma arvan, et sa peaksid Darhay sadamasse minema. Laevameestel ja reederitel on alailma tuulega pistmist; ehk saaksid sa seal all midagi kasulikku teha. Mis sa arvad, Sherra?»
Tüdruk neelatas, tõstis siis silmad onu nägu piidlema. Seal luges ta lahkust ja hämmeldust, kaastunnet ja lootust. «Ma -- ma peaksin siis külast ära minema?»
«Kardan küll. Aga sinu vanemad palvetavad sinu eest iga päev, surmani, tuul on alati olemas, kuhu sa ka ei läheks, ja võib-olla tuled sa kunagi tagasi, kui oled iseendast midagi teinud.»
«Jah.» See vastus, taipas Sherra, oli esimene õige ütlus tema elus. «Jah. Ma lähen alla Darhaysse ja teen iseendast midagi.»
«Tubli tüdruk.» Onu Aleri hääles peitus nukker naeratus. Ta tõstis Sherra ees käe ja astus välja. Too kuulis, kuidas ta väljas Hilole ja Shibale rääkis, et nood peaksid laskma oma lapsel Darhaysse minna, ja kolmik naasis puu alla pingile tema saatust arutama. Mantelkorstnas möirgas tuuleiil tüdruku kõrvus võidulaulu.
***
Ema nuttis ohtraid pisaraid ja isa seisis, suunurk puises näos tõmblemas, ema küpsetas Sherrale magusat leiba ja isa sobitas tema vööle pistoda ja kukru, ja nad võtsid end kokku, et teda minema lasta. Enne lõikusaega ei olnud külast välja minemas ühtki kaubavoori ja Sherra lihtsalt ei mallanud nii kaua oodata, seega tuli tal minna üksinda. Sel hommikul kandus rannikualadelt üles värskeid tuulehooge; Shiba judises, teades, et tema tütar kippus kõike muud unustama, kui tuul oli küllalt tugev. See iil aga lõhnas ja laulis Sherrale kohtadest, kust ta tuli, kannustas tüdrukut edasi, jahutades samal ajal tema ihu ja hoides juukseid näost eemal. Seljakott reisimoonaga ei teinud saledatele õlgadele vaeva. Ta ei vaadanud tagasi, kartes, et seda tehes võiks ta nende heade inimeste pärast nutma hakata. Päike saatis tee kohal rippuvate okste vahelt kuldseid välgatusi. Kord kõndides, kord hüpeldes jõudis tüdruk lagendikule, kus torm oli murdnud mitu võimsat puud. Siin istus ta juba pooliti noortest võrsetest varjatud puutüvele, näris juustutükki ja vaatas, kuidas pilved pea kohal mööda seilavad. Aga tuule kutse peibutas teda edasi, kiheles ümarduvates rindades, sundis ta tunnetama reite vastu hõõruvat särki.
Eespool on üks koht, sosistas tuul talle kõrva, eriline koht täis kauneid valgeid lilli ja kõrget taevast, sula sinetust peegeldav sile järvesilm, ja keegi ootab sind seal.
Ta ruttas nõlvast alla, järgmisest üles, tegi ringi ümber kivirünkade ja leidis tee läbi ojakese. Teest lõid lahku mitmed vankriroopad, mis paistsid niisama tähtsatena kui maantee ise, aga tuulehingus juhatas Sherrat vankumatult läände. Hämaruses kergitas tuul hiiglasliku haldjapuu alumisi oksi, paljastades langenud okaste madratsiga kaetud kuiva maapinna. Seal tõmbus Sherra kerasse ja veetis nii öö.
Hommikul muutus tuule tasane unelaul järeleandmatuks kutseks ja tüdruk jätkas teed. Mitu päeva sammus ta üha edasi, pea tuult täis, silmis võlutud sädelus. Neljandal päeval, kui päike juba silmapiiri riivas, hõrenesid metsad ja tegid ruumi madalatele künkakuplitele. Ühe sellise tipus seistes nägi Sherra kauguses midagi, mis kiiskas ja võbeles nagu sulavask, ja uut soolakat metalset lõhna kandev tuul ütles talle, et see on meri. Ja tuules oli teinegi lõhn, peaaegu iiveldamaajavalt magus, uskumatult ahvatlev, seda tugevam, mida kaugemale ta teel jõudis. Järgmiselt kuplitipult silmas ta midagi punast, mis osutus Darhay tornide kivikatusteks. Selle künka jalamil sukeldus tihedasse puudemüüri jalgrada ja nimelt sinna magusalõhnaline tuul ta viiski.
Paksust, umbekasvanud puudesalust läbi jõudes jäi Sherra seisma ja vahtis imestuses. Tema ees oli rahulik järv, mida ümbritsesid lumivalgete õitega põõsad. Taamal kössitas majake ja selle ees seisis pikas valges rüüs vana naine, käed risti, ahta suu nurkades mänglemas lõbus naeratus.
Sherra teadis, et see naine oligi teda oodanud. Kõhklemata pöördus ta avali ukse suunas. Kui tüdruk tema ees peatus, tegi naine häält.
«Et sina siis oledki see laps, kes kogub kõik tuuled oma südame ümber? Ega sind eriti palju just pole, peaks ütlema. See pole ka mingi ime, kui sa niimoodi metsikuna ja korralikult söömata laanes ringi jooksed. Tule aga sisse, ma hoidsin sulle pajarooga soojas.»
«Ema Theiran,» pistis tuul vahele.
«Ema Theiran?» küsis Sherra.
«Kahtlemata. Istu nüüd maha, kulla laps, ja las ma vaatan, kuhu ma selle külaliste kausi panin . . .» Vana naine lõksutas edasi, aga Sherra märkas, et tema pilk oli sügav, selge ja terane ja tema hääles kurises seesama salapärane naeratus.
Mis ka poleks ema Theirani pajaroa sisse käinud, Sherra näljases suus maitses see hästi. Jah, ta kahtlustas, et oli sel päeval, ehk eelmiselgi söömata unustanud. Sherra langetas pärast kolmandat kausitäit lusika ja ohkas rahuldatult.
«Ma nägin märke, et sa tuled, aga sinu nime ma ei tea,» ütles vana naine.
«Ma olen Sherra, Hilo tütar, Roostekaevult,» kostis tüdruk. «Ma olin teistmoodi kui muu külarahvas, nii et mu vanemad saatsid mu ära, otsima kohta, kus minust võiks kasu olla.»
«Tead sa mõnd sellist kohta?»
«Tegelikult ei tea,» tunnistas Sherra. «Võib-olla saad sina mind aidata?»
«Saab küll,» poetas tuul. «Ega ma sind ilmaasjata siia toonud.»
«Jah, ma arvan, et saan,» ütles ema Theiran. «Mina olen kohalik nõiamoor ja teadjanaine, valmis kõiki palujaid aitama.» Tema silmad naersid, muie läks laiemaks. «Aga sa magad juba istudes. Homme räägime pikemalt.»
Tõesti, väljas oli pimedaks läinud, ja Sherra jäi muretuna magama, nähes ema Theirani kolde ees karusnahkade ja vaipade vahel und, et ta lendab koos tuulega.
***
«Ja sa tõid kõik tuuled mägede ja mere vahel endaga siia kaasa, kas tead. Lase käia, näita mulle uuesti seda nõelatrikki.»
Kuulekalt sirutas Sherra mõtte nõela järele ristjalgsel laual, kergitas selle käelabalaiuse võrra kulunud puidu kohale hõljuma, lasi niidil otsa üles tõsta nagu ussi saba ja langetas nõela täpselt niidi otsa. Siis surus tema tahe, niisama terav kui nõela tera, selle kangasse. Ilmusid pisted, täiuslikud, väikesed ja korrapärased, paremad, kui oleks tulnud tema käte alt. Ta nägi, et ka ema Theiranile avaldas see muljet.
«Kas ma võin siia sinu juurde jääda?» küsis ta, nõelal peatuda lastes. «Kas ma olen nõid nagu sina?»
«Sa ei taha siia jääda, kullake. Ja ei, sa ei ole nõid. Nõid, minusugune, näeb, kuidas asjad sünnivad ja loeb märke. Nõid õpetab ja hoiatab ja ravitseb. Nõid ei sõida taevaste tuulte seljas ega jaksa asju sündima panna.» Otse Sherra lootusest ja meeleheitest suurtesse silmadesse vaadates lisas vana naine: «Sina oled midagi muud, midagi vägevamat. Ma oletan, et sa võiksid olla võlur. Ma teadsin nende kohta ühte laulu -- las ma mõtlen -- » ümises ta otsekui häält katsetades paar takti, ja siis kostsid ka sõnad ja tuul lõi sekka, tekitades imelise kooskõla, mis pani Sherra sooned tuliselt tukslema ja keha hõljuma nagu lumevalingu.
Sest selles laulus oli lumi, otsatud väljad jääd ja lund, kus tuul võis vabalt mängida; kõrgel pilvedes lõõmas violetne märgutuli ja Sherra hing sai seda nähes kergeks; seal olid elavast kaljust rajatud müürid, saalid, mis olid kujutlemisekski liiga kõrged, ja neis oli tema rahva kodu, käputäie uhkete ja vägevate meeste ja naiste kodu, kes omatahtsi võisid sundida neid iidseid seinu avanema ja sulguma, kes mõistsid tuule kõnet -- Sherra rahvas, teadis tüdruk, kui ta tagasi ema Theirani majakesse kisti.
«Ma nägin seda! Ma olin seal! Kuidas ma sinna pääsen? Mis koht see on? On see päriselt või ainult lohelugu?» Sherra südamest purskus välja küsimustejuga ja nõid lasi sel vabalt voolata, enne kui suu avas, askeldades seni hoopis peaaegu kogu seinapinda varjavate kirstude ja kompsude ja riiulite kallal. Kui tüdruk viimaks vait jäi, pani ema Theiran lauaplaadile paki.
«Näe. Sul läheb vaja kauasäilivaid küpsiseid ja kuivatatud liha ja katsu sa ainult neid ära unustada, kuuled? Ja see veinilähker on, hmmm, eriline. Nendest ürtidest saab hea tee juhuks, kui sa oled väsinud või külma saanud -- juhul, kui sa seda muidugi märkaksid. Ja sa peaksid ikka proovima tuulega koos lennata; noh, see on üks asi, mida sa niikuinii teeksid.
Põhja. Sa lähed põhja. Ütle sellele oma tuulele, et ta juhataks sind põhja, Kantsi Lumede Taga, sest seal on sinu õige koht. Võta too tuul endaga kaasa, see hakkab mu vanade kontide peale. Ja olgu õnn sinuga, mu kallis tüdruk.»
Sherra raputas juuksed silme eest. «Millega ma saan sind tänada?» päris ta. «Kuidas ma saan sulle selle eest eales tasuda?»
«Kuss, tuulepea. Hakka pakkima, sa lausa värised minekuõhinast. Kui sa sinna kohale jõuad ja kui minu eluajal tuleb päev, mil mul sind vaja on, saadan ma sulle sõna. Sa tasud mulle nii, et tuled, kui ma sinu abi vajan. Hakka nüüd minema!»
Tänulikuna, et ta on vaba minema, pühkis Sherra toidu seljakotti ja tuhises uksest välja, kott ühel õlal ripendamas. Nüüd puhus tuul lõunast ja Sherra tahe otsis selle tabamatuses pidepunkti, aga tal ei õnnestunud rohkemat kui joosta ja tunda, kuidas möödakihutavad iilid teda lennu pealt põgusalt silitavad. Ma ei hakka praegu veel nutma, mõtles ta.
***
Ma ei hakka praegu veel nutma, mõtles ta järjekordsel lugematul päeval, jalad valusad, riided räbaldunud ja räpased, juuksed puntras. Külas olid kõik imeks pannud, kui vähe ta külmast ja kuumast hoolis, aga nüüd tundus ta jäätuvat. Tal polnud aimugi, kui kaua ta oli läbi Maer Arala tohutu laane rännanud. Pärast seda tuli viljatu kiltmaa; tuul rõõmutses kogu selle avaruse üle. Kui Mayergeni mäeahelik tema paremal käel olematuks vajus, kukkus ta äkki läbi härmatanud maa jalge all ja avastas, et tegelikult oli see õhuke jääkirme, mis kattis aeglast, tumedat jõge. Pelk tahe sikutas ta tollest jääaugust välja, pelk tahe ja nägemus nondest ilusatest inimestest ja kantsist, kus on tema õige koht. Küüned murdunud, pilk meeletu, pistoda vöölt oma tupest kadunud, komberdas ta läbi lumehangede ja rahetormide edasi, kuuldes ainult kutset tuules, mis möödudes tema märja seeliku jäigaks tegi.
Ema Theirani antud söök oli otsas -- oli ta selle ära söönud või ära kaotanud? -, aga veinilähker oli tõepoolest eriline. See jäi täis, kui palju ta ka poleks joonud. Kui muud varud otsa said, korkis ta selle üha sagedamini lahti, kuni kange punane vein pilgu ähmastas ja jalad ebakindlaks muutis. Ta itsitas aeg-ajalt või raputas julma tuule poole rusikat, oma armastatu poole, kes alati tal peost lipsas. Ühel õhtul oli loojang verisem kui kunagi varem. Seejärel rippus madalal lumega kaetud maa kohal ainult pakse kahvatuid pilvi. Temast mööda tuiskav halastamatu hääl laulis: «Ära nüüd minust loobu -- ära loobu -»
Sherra ei peatunud enam, et magada. Ta lohistas end läbi lõputa lumehangede, kukkus ja võttis rasked jalad alla ja kukkus uuesti, ikka ja jälle, lonksas veinilähkrist ja röökis pehme keelega trotslikke sõnu.
Ja siis, tema jaoks äärepealt liiga hilja, lõhenes pilvelaam, andes teed täiusliku violetse valguse kiirele, kitsale ja külmale ja pimestavale; neljakäpukil selle poole roomates tõstis Sherra silmad ja aimas oma nägemuse võimsaid seinu. Sula tahe ja vein kandsid ta väravani välismüüris; seal rauges tuul ja tüdruk vajus vastu iidsest väest värelevat hiigelsammast.
Vaevu kuulis ta, kuidas tohutud uksepooled avanesid, nägi nappi vilksatust tema kohale kummarduvast kahvatust nahast ja valgetest juustest. Tugevad käsivarred, külmad ja kõvad kui jää, tõstsid ta värava najale kuhjunud lumest üles, kõrgele elutusse õhku, ja paar tumehalle silmi vaatas naeratades tema omadesse. Väravakäigus oli hämar ja pärast seda kadus kõik pimedusse.
***
Ta avas silmad ja vaatas taipamata võlvitud lage, tohutuid vanadusest tumedaid lagedaid kiviplokke, mida näitas iseendast õhus rippuva tuhmi kera jahe valgus. Kivid ümisesid tasa hällilaulu, mida ta oli läbi une kuulnud; nüüdseks oli see omane. Selle toon muutus ja üks naine kummardus talle näkku kiikama.
«Ma näen, et sa oled ärkvel,» ütles naine, hääl kuiv, aga lahke. «Sa jõudsid Ainukesse Kantsi, ja sa oled kolm päeva maganud, kui teada tahad. Ei, ära ütle midagi -- tuul rääkis meile sinust kõik. Karjus meie peale, tegelikult.
Mina olen Egnrini, Kantsi emand. Kantsi isand Thanell peaks ka varsti kohale jõudma. Ma tunnen, et ta tuleb juba. Kas sa arvad, et jaksaksid midagi süüa? Või tahad juua?»
Sherra tahtis jaatada, aga välja tuli ainult kraaksatus. Tema kohal ulpiv nägu hägustus silmapilguks; siis selgines Sherra silmanägemine jälle, aga nägu oli teine, mehe oma, ähmaselt meenuv.
«Tere, tuulekingitus. Mina olen Thanell. Sul hakkab parem, ja ma õpetan sulle kõike, mida sa õppida suudad. Ma olengi siin selleks, et õpetada, aga viimasel ajal pole mul õpilasi olnud. Vähemalt viimased kaks aastasada.»
See on palavikuviirastus, mõtles Sherra. Üks emand tervitab mind, nii südamlik ja hoolitsev, ja mees, kes pealtnäha pole kolme tosinat aastatki vana, pakub ennast mulle õpetajaks ja räägib aastasadadest. Mida ta mulle õpetab? imestas tüdruk.
Thanell naeratas talle, veretud huuled kahvatus näos laial muigel. «Ma kuulsin, et sa oskad elementidega üht-teist teha. Sa oled eriti vastuvõtlik õhule, eks ole? Sa tahtsid endast midagi teha, oma elule tähendust leida? Sa oled õiges kohas. See on Õppimise Kants, Sherra, maagia õppimise paik, ja mina olen kantsi isand.»
Sherra lihtsalt vahtis teda ainiti, soovides, et see unenägu kunagi ei lõpeks. Mida kodurahvas surnuks külmumise kohta rääkiski? Et sa vajusid viirastusmaailma, puha sooja ja kenasse, ega ärganudki enam? Ta lausa lootis, et see oleks nii.
«Söö nüüd natuke ja puhka. Ja ma kinnitan sulle, ma pole mingi palavikuviirastus.» Nende sõnadega taandus Thanelli nägu.
***
Violetselt kumav lumeavarus teispool kitsast akent, pelka luugitamata lõhet mõtlevas kivis, oli nüüdseks Sherrale tuttavlik vaade. Ta kutsus tuult ja tajus oma kiirenevas veretuikes tema vastuse kaja. Täna hommikul oli Egnrini öelnud, et ta on ükskõik mille katsetamiseks küllalt kosunud, ja Thanell üha innustas teda proovima, elama kõiges, millest ta oli kogu elu unistanud. Juba kippus ta toda senist elu unustama; algusest peale oli see vaid valus eksitus. Relvastatud oma vankumatu tahte ja Thanelli õpetustega, kavatses ta koos tuulega lennata, olla seal, kus on tema koht.
Ja ometi väitis Thanell, et loheaegadest saadik kantsi ja selle asukaid hoidnud vägi kippus lahtuma. Sherra mäletas seda: Kantsi isand Thanell istus oma hiiglaslikul kivitoolil, kõhnadel huultel nukker muie, ja rääkis tüdrukule ajast, mida ta isegi ainult kuulu järele teadis. Ajast, kui õpilased kõikjalt Asustatud Maadest olid reisinud siia kantsi, et õppida tahtemaagia kunste. Kohtadest, kus õpetati mitmeid teisi väe varjundeid. Thanell oli tegelikult vanem kui Egnrini, aga mõlemaid seni noorena hoidnud sisemine jõud oli emanda maha jätnud, ja kuigi võlurid elasid väga vanaks, olid nemadki surelikud.
Tuuled olid Sherrale ühel südaööl laulnud, et tal tuleb aidata Thanelli pärast Egnrini surma sugugi mitte nii kauges tulevikus. Teda ootas ees üksildane valvamine tühjas kantsis, lootus vastu kogu tõenäosust. Kuni talle aga jäi vabadus tuulega koos olla, polnud millestki muust lugu.
Sealt see tuligi, saates mööda tüdruku selgroogu alla mõnusaid ootusevärinaid. Rõõmust ahhetades kogus ta oma väe esimesi liikuvaid õhujugasid kohtama. Tema tahe, seesama, mis oli avanud akna igivanas seinas, lõikus tuulde -- ja siis vaibus pekslemine soontes ja tuuleiil oli läinud ja tema igatsus rippus üksinda tühjuses, kaotanud igasuguse sihi.
Pettununa lasi ta seinal taas kokku kasvada, tema akna kustutada, ja pöördus näoga toa poole. Sherra valu tunnetades taandus Egnrini varju, aga Thanell jäi. Mees tõstis käe, mis väga meenutas soonilist marmorit, peopesa väljapoole, nõudes vaikust ja tähelepanu.
«Sa teed seda valesti. Sa surud ennast tuulele peale, aga õhku ei saa sundida. Sa peaksid sulanduma, mitte lõikama -- libisema, mitte pea ees sisse hüppama. Proovi uuesti.»
Sherra kehitas õlgu, pöördus seina poole ja lõi akna uuesti. Seekord oli tuul juba seal, see sosistas: «Tule mu rinnale -- oh tule mu juurde -»
Ja äkki unustas ta kõik, mida Thanell oli talle õpetanud, kõik, mida ta seni oli teadnud. Kirg ja igatsus lõid Sherra pea kohal kokku ja tema ainuke soov oli ennast oma tõelise armastuse rüppe heita. Mõtlematagi lasi ta tahtel jahedasse tuulde lahtuda ja avastas, et on vaba.
Hääl oli nüüd kõikjal tema ümber ja tema sees samuti. Keha oli kaalutu, ähmane sale vari täis õnne ja rõõmu. Sherra oli tuul ja tuul oli Sherra ja nad kannustasid teineteist üha kiiremale lennule, puhudes lumepalakaid üle otsatu tühermaa. Nad võtsid hoo maha, et hellitada teineteist keset tasa langevaid helbeid. Nad tantsisid taeva ja maa, pimeduse ja valguse, mineviku ja tuleviku vahel, Sherra naer hõbedana kõlisemas läbi tuule võiduka huilgamise.
Sherra Tuulekallim oli leidnud oma elu.