1.
Ühe väikelinna kõrvalisel tänaval asuva ühekorruselise maja uks kääksatas. Vanaldane naine, kes sealt sisse astus, libistas sõrmedega üle roheliseks värvitud välisplangutuse, viivitles hetke ja kadus koridori rõskesse hämarusse. Hetk hiljem sulgus ta järel uks, siis oli kuulda võtme keeramist lukuaugus. Juba õrnalt võimust võttev videvik värvis taeva punakaks, tuulevaikus andis teistelegi majadele, kuuridele ja koeraputkadele iseäraliku tardunud ja elutu ilme. Mahatallatud ja kidura muruga hoovis oli näha korratult kõrguvaid osaliselt lihvitud, kuid rohkem lihtsalt konarlikke ja vormituid basaldi, marmori ja graniidilahmakaid. Luitunud saelaudadest töökoja uks oli irvakil, sealt tuli kivitolmu ja metalli lõhna. Sellest hoovist, õigemini selle töökoja seinte vahelt olid lihvitud ning kirjadega kaetud kivid rännanud mitmesse linna surnuaeda monumentideks lahkunute hauapäitseisse.
Tuba, kuhu naine pärast pimedas esikus kingadega kobistamist astus, oli hall ja hämar. Kardinad olid toa ainsa akna ette veetud, nii et raske oli taibata mööbliesemete kontuure, ammugi seda, kas seal kedagi ees oli. Naine seisis natuke aega lävel, lastes silmadel pimedaga harjuda. Ta kandis musta kortsunud kleiti, millele oli peale tõmmatud punane kampsun. Ta hallikirjud juuksed olid sugemata ja sorakil. Nägu, mis ärevusega pimedusse puuris, oli oma pärani silmade ja kriitvalge jumega kui tükike õhus hõljuvat lambarasva.
Nüüd eristas ta pilk kõrget ja kohmakat riidekappi, mille uks oli lahti libisenud, sealt ulatusid välja siniste dressipükste sääred. Akna all paistis selgesti kätte hallist saepuruplaadist kirjutuslaud, selline, nagu neid kooliõpilastele ostetakse. Ta pilk libises tagumisse nurka, vaatama kitsast voodit, kus peal keegi vaikselt lebas.
«Werner?» päris ta vaikse häälega, milles oli aimata tagasihoitud ärritust. Voodis kahistati.
«Werner? Ma näen ju, et sa oled siin!»
Voodis tõusti istuli.
«Muti?» küsis sealt umbes kolmekümnene salkus juuste ja kahvatu näoga noormees. Ta nägu, mis pimedas helendas, oleks esmapilgul võinud olla naise oma ähmane peegeldus. Aga ta aukus põsed, mitmepäevane pard ja suured, läikivad silmad tegid erinevuse kohe selgeks. Haiglane ärevus, mis ta pilgust paistis, oli küll teise silmapaari võimendus nagu ka näo viltukistud, hirmunud ilme. Ema astus nüüd toimekamalt tuppa ja sulges ukse.
«Ma vahepeal arvasin, et sa juba läksid kuhugi,» ütles ta.
«Kuhu?»
«Ei tea. Nende oma... kividega mässama.» Naise häälest kõlas etteheide.
«Sa nägid siis? See oli ainult nali, muti.»
«Nali!» pahvatas ema ja vakatas siis, nagu oskamata midagi kohe nii rumalale jutule vastu kosta. «Ma proovisin seda maha saada.»
«Sellest siis see kolin,» nentis Werner.
«Jah.»
«Poleks vaja olnud. See ei tähenda ju midagi.»
«Ei tähenda midagi? Werner, ma proovisin kõigi nende sinu koledate tööriistadega, isegi saega, aga see ei tulnud maha, see... see õudus. Mis sul ometi arus oli?»
«Ma ju ütlesin, et see oli ainult nali. Kuidas see saaks midagi tähendada?»
«Ma ei tea, aga see tunne... Hommikust peale. Enne veel kui sa läksid. Selline õõnes ja halb tunne. Ega see head saa tähendada.»
«Tunne...» venitas Werner mõtlikult.
«On ta väga kõva kivi, Werner?»
«Mm. Tavaline punane graniit. Jah, üsna kõva.»
«Aga ma peaksin suutma teda vähemalt kriimustadagi, eks ole?»
«Seda, muti, mitte teda. Jah, peaksid suutma küll. Kas...»
«Aga ma ei saanud. Kivi naeris mu üle!»
«Ära nüüd liialda.»
«Ära ole naeruväärne, Werner. Ma ei liialda ja ma arvan, et sa tead seda. Kuidas muidu sai üks kivi sundida sind sellist rumalust tegema?»
«No kuule, muti, aitab nüüd küll.»
«Ma tahan ju ainult head...» ütles ema kurvalt.
«Jah, aga ma tahaks tegelikult kangesti magada. Ära nüüd pabista, eks ma homme midagi teen.»
«Aga homme ju...»
«No kuule!»
Natuke aega valitses pingeline vaikus, siis küsis ema äkitselt: »Werner, kas sa Annat mäletad?»
«Kas sa mõtled seda, kes...»
«...kes Bormanni majast välja löödi. Teda jah.»
«Ta on ju segane. Mis siis?»
«Ta tuli mulle Luuka kalmistu juures nüüd pärastlõunal vastu. Ma olin hirmust päris poolsurnud. Ta ütles, et...»
«M i d a ta ütles?»
«Ta ütles, et oli selgesti kuulnud, kuidas surnud all haudades liigutavad, Werner.»
«Head ööd, muti.»
«Mis? Ah, noh olgu, homme räägime. Head ööd, Werner.»
Naine väljus tasakesi, uks tõmmati kriuksuga kinni, ta sammud hääbusid maja soppides.
2.
Werner vajus rahututesse mõtetesse, lõug põlvedele toetatud ja silmad poolkinni. Toast paistis kätte vaid aknakontuur, öö sinetas läbi kardina hõreda riide. Kuigi ta seda endale tunnistada ei tahtnud, häiris tehtu teda kõvasti. Tõepoolest, milline mõtlematu rumalus -- graveerida ühele tavalisele lihvitud, kirja ootavale graniidilahmakale omaenda surmaaeg. Prooviks, loomulikult. Aga see idee, mis nüüd, kui ema ta unest üles raputanud oli, nii meelevaldne tundus, näis päeval päris omal kohal, nagu mingi kokkuvõtte või allakriipsutusena oma olemasolust. Siis, jah, paistis, nagu oleks ta iga päeva oma elust vaid selleks elanudki, et nüüd anduda surmaga flirtimisele.
Muidugi alustas ta nimest. Õigupoolest oleks ta pidanud tegema kivi Adam Moserile, tellimus oli juba sees, matused olid üleeile. Aga kui ta kirja kavandeid uuris, teksti läikivale pinnale planeeris, valdas teda äkiline vastumeelsus käsiloleva töö vastu. Ta ei tundnud Moserit, aga räägiti, et ta olnud rikas. Mingit muljet, näoilmet, häälekõla, liikumist poleks ta osanud kivisse valada. Töö, mis teda ootas, oli absurdselt umbisikuline. Kuidas see just täna teda vaevama hakkas, poleks ta osanud öelda. Igatahes, enne kui ta mõistis, mida oli teinud, kritseldas ta kivi lihvitud pinnale omaenda nime.
«Werner Meyer»
Lohakalt ning suurelt. Iseäralik võimalus kasvõi mängult Suure Kardina taha piiluda paelus teda. Kui ta kuube seljast kiskus, et sooja ilmaga mitte higistama hakata, käis keegi jalgu lohistades tänaval ta töökojast mööda, aga Wernerit see enam ei huvitanud. Erutust, mis ta oma võimusesse haaranud oli, võis võrrelda äsja suguküpsuse saavutanud poisi rõõmsa andumusega, millega ta oma alakeha saladustesse süveneb. Tema oli oma asjadesse kaevunud, ta leidis end ärganuna, uue ilma lävel, ja seda intensiivsusega, mida ta peale noorukipõlve ei mäletanud tundnud olevat.
Ta kastis kaltsu lahustisse ja kustutas kritseldise kiirustades maha. Siis mõõtis ta teksti umbkaudsed piirjooned ja märkis need maha. Ta pani puuri valmis. Kirjaviis, mida ta kasutada otsustas, oli üks kaunemaid, ühtlasi ka raskimini teostatavaid ta käsutuses -- kõrged ja kitsad gooti tähed rohkete teravike ja konksudega nurkades. Ta kombineeris neid harvade juugendlike keerdudega. Tulemuseks oli midagi üsna haruldast -- raske ja teravanurkne, aukartusele sundiv kiri hõljumas või õigemini lösutamas nagu ämblik oma pesas keset kaarte ja peente keerdude korrapärast võrgustikku. Jäi mulje, nagu hõljuks kiri õhus või oleks graniit seest tühi. Ja alles kivi enda tugevad ja massiivsed nurgad andsid kogu sellele imepärasele mikrokosmosele raamid.
Vahepeal võttis ta katusealusest peiduurkast pooliku paki sigarette ja kiskus neist kaks tükki järjest närviliselt töökoja lävel, vaadates, aga mitte nähes pilvedeta taevast ja päikeses kümblevaid, silmipimestavalt kiiskavaid majakatuseid.
Järgmised kaks tundi puuris ta kivisse tillukesi auke, märkimaks peitlile teekonda. Kui ta lõpuks sai asuda tegeliku tahumistöö juurde, üllatus ta kergusest, millega kivi tal end kohelda laskis. Vana aja skulptorite mõte tabas teda: tundus, nagu oleks tekst kivi sees juba ootamas, vaja vaid üleliigne praht ära koristada, kivi ise suunab ta tööriista, et midagi viltu ei läheks.
Nagu enamikule kiviraidureist, meeldis ka temale teinekord spekuleerida mõttega kivide kui töömaterjali elususest. Arvati, et nagu inimesi, on ka kive erineva meelelaadiga ja selgrooga. Mõni laseb end töödela meelsamini, teine jälle mitte. Mõni kivi oli koguni kartlik ning vaenulik. Aga üldine seisukoht oli, et kui töömees kivide meelelaadi ei osanud ära mõistatada, ta kaua sellise töö peal püsida ei võinud. Alguses oli ta alailma hädas pragude suuna aimamisega. Tera kargas välja. Kivid -- tundus talle -- vabisesid nördimusest saamatu töömehe käte all.
See siin aga oli midagi täiesti erinevat. See aitas teda, lauldes ta käte vahel. Kui ta lõi, joonistus tähekontuur, kaunim ja täpsem kui eal loota võinuks. Werner värises ekstaatiliselt ja töötas. Kui ta tekstiosaga lõpetas, tundus, et sinna, nime alla, jääb liiga palju vaba ruumi. Jooned, mis ta algselt oli plaaninud tühja pinda katma, poleks oma ülesannet täitnud -- kivi oleks jäänud täiesti tasakaalust välja. Nagu tohutu võraga puu, millel juureks peenike roots. Pealegi ei tahtnud ta nagunii veel lõpetada, õhtuni oli palju aega. Hetkeks tundis ta end rööpast lööduna. Ta ei võinud jätkata motoorset tööd, plaanid olid segi löödud, ta vaimustus hakkas tasapisi lahtuma.
Ta tõusis, et sirutada kangeks jäänud selga. Ta astus lävele ja süütas sigareti, jälgides hulga maad lääne poole liikunud päikese vaevumärgatavalt punakamaks tõmbunud ketast. Rahu valitses ta ümber, servadest kolletama hakkava hilissuve viimane meeleheitlik hingetõmme. Ja tuuletu, liikumatu õhk.
Niisiis, mida veel graveerida? Risti? Aga kivi ei tahaks seda, see poleks sobilik. Ta pühkis käisega otsaesiselt juba kuivavat higi. Puuoksakese? Küünla? Käe? Näiteks palves ristatud käed võiksid päris kenad olla...
Mõte, mis teda tabas, oli nii loogiline, nii elementaarne, et tekitas esiotsa kõhedat võõrastust. Mis tavaliselt seisab hauakividel nime all? Tema peaks seda ju hästi teadma...
Erutus, uskumatu ärkvelolekutunne, mis ta hinges juba vaibuda oli jõudnud, tõstis kiiruga taas pead, kui ta koni hooletult üle plangu tänavale nipsutas ja tagasi oma laialipillatud tööriistade keskele tõttas. Mõne aja pärast taas vinguvat puuri käsitsedes jätkas ta sama elevusega mõttelist teekonda, pistes oma vaimu uudishimuliku nina sinna, kus elavaid kunagi nähtud pole. Aegajalt lõdvestas ta peitli ümber krampunud vasaku käe muskleid, et need nii ei valutaks, ja raputas paremat, et see ei väriseks. Ta ise oli sellest vaevalt teadlik.
Lõpuks, siis, kui varjud mööda majaseinu kõrgele ronisid, silmitses ta rahulolevalt kivisse raiutud numbrite jada:
«16. 07. 1963 -- 16. 08. 1996»
Nüüd oli kivi tõepoolest täiuslik, valmis. Ta ei pööranud hinge hiilivale kummalisele tühjuse- ning kaotusetundele esialgu suuremat tähelepanu, üksnes taipas, et miski teda nüüd häirib. Arvates, et see on jahenev õhk, tõmbas ta nagis rippunud töökuue selga, seisis kivi ees ja lihtsalt vaatas. Tavalisest käsitööst oli seekord asi kaugel. Kivi oli lummav, luues illusiooni väravast kuhugi teise maailma, kus päris kindlasti pole säärast lämmatavat tolmu ja kus kõrvad ei huuga... Ta süütas uue sigareti, püüdes aru saada, miks vaimustus ja rõõm aeglaselt, kuid vääramatult asenduvad ängi ja koguni hirmuaistingutega. Korrapärane sinakas suitsulint keris end lae poole, kadudes seal nähtamatuks, purunedes vastu hämarat, otsides teed välja. Ja siis, kui Werner viimaks taipas, et teda ei häirinud üldsegi kivi kui niisugune, vaid kiri, täpsemalt numbrid selle all, kuulis ta järsku tugevnemas kõrvus kohisevat verd ja tundis surmahirmu jäist haaret südant pitsitamas.
Kivil seisis ta sünnidaatum -- loomulikult -- ja ... homne kuupäev.
Rohkem ühtki pilku kivile heitmata korjas ta tööriistad kokku ja asetas hoolikalt oma kohtadele, pühkis põranda puhtaks -- tavaliselt tegi seda peale tööpäeva lõppu küll ema, aga seekord ei tahtnud Werner, et ta kivi näeks -- ja pani suletud uksele krambi ette. Ta läks tuppa, midagi oma teel nägemata, kõndides kui kuutõbine, küürus kui vana mees. Õigupoolest oleks ta tahtnud kuhugi peitu pugeda.
Ema oli köögis nagu sel kellaajal ikka, ning valmistas midagi ahjus. Igal muul ajal oleks Werneri suu hakanud vett jooksma lõhna peale, mis täitis kogu maja, aga mitte sel õhtu. Ta seisatas köögiuksel. Ema vaatas üles ja naeratas. Ta kandis kleidi peale seotud vana mustikakirjalist põlle, mis kõhu pealt natuke määrdunud oli.
«Werner,» ütles ta. «Sa töötasid nii hoolega, et ma ei tahtnud sind segama tulla, nii et ma tõin poest kana, see saab kohe valmis, ja...»
«Muti, ma olen haige, ma ei taha süüa.» Werner võitles pööritusega, näost hall. Ainult osaliselt oli ta näovärv tingitud graniiditolmust.
«Kuidas siis see juhtus?» küsis ema ehmunult. « Ise tegid päev otsa rasket tööd ja nüüd siis... säh sulle... söö ise kui tahad. Kas kraadi panid?»
«Kus ma jõudsin, just tulin. Ma lähen lihtsalt magama, eks homme vaatab. Sa, muti, ära töökotta mine, ma koristasin kõik juba ilusti ära.»
«Ah nii...» venitas ema, ja kahtlustavast helgist ta pilgus taipas Werner, et oli vea teinud. Taipas küll, aga ei hoolinud enam.
«Koristasid ära, jah?»
«Jah, jah.»
«Kas sa ennast vähemalt enne magamaminekut pesta ei taha?»
«Ei.» Ta lohistas end tuppa, jättes segaduses vana naise endale järele vaatama. Ta heitis tõepoolest voodisse. Ja siis, hilja õhtul, tuli ema. Ta teadis. Ta oli proovinud kivi hävitada.
3.
Veel tund aega hiljem istus naine ikka veel pimedas köögis taburetil. Ahjus oli jahtunud praad. Söömata see jääbki, huugas ta peas.
Päev oli alanud ilusti. Aga siis läks ta poodi ja tagasi tulles kohtus ta Luuka surnuaia madala põllukividest müüri juures Annaga. Koht, mis oma laiade sammaldunud puuvõrade ja roostes raudristidega temas alati seletamatut kõhedust tekitanud oli, kriipsutas justkui alla oma ebamaisust, lastes tal Annat siin kohata. Hull-Anna oli enne elanud kõigest mõne tänava kaugusel, aga Amelia Meyer polnud temaga kunagi varem rääkinud. Tema meelest oli naise hullus vaid eemaletõukav, ta ei mõistnud neid, kes kodutu räpases ihus ja lalisevas suus midagi paeluvat leidsid. Kõneldi küll igasuguseid jutte... Amelia väristas nagu külmatunnet peletades õlgu, jälgides lähenevat äratuntavat kuju. Ta kartis seda naist. Aga ega ta tagasi ka minema hakka... Ehk saab niisama mööda. Anna oli nüüd lähedal, selgesti nägi Amelia ta kondises ja räpases näos piidlevaid metsikuid silmi, mis teda tähelepanelikult uurisid. Heledas päevavalges tundus Anna sakris kogu kuidagi eriti kohatu ja õudsena. Ameliast mõne sammu kaugusel ta peatus.
«Oled sa... Werner? Wernnnnn... Werrrrrn...» venitas ta.
«Ei, Anna, palun, ma lähen nüüd mööda,» ütles Amelia pingul häälega.
«Werrrrr... Werner. Ahah. Kuule sitt, ära tee seda. Ära ava ust.»
«Millest te ometi räägite..?»
«Surnud kutsuvad teda!» käratas Anna, ning ta määrdunud käsi osutas seda öeldes kalmistu poole, ja siis ta naeris hüsteeriliselt, koleda häälega.
«Misstassid?» Ta rabas Amelia koti suunas, viimane jõudis parajasti selle eest ära tõmmata.
«Anna see mulle! See ju veri ja liha, ah?» itsitas ta.
«Palun, Anna...»
«Kuule,» ütles ta äkki täiesti selge häälega. «Ütle Wernerile, et kui ta seda lollust ei jäta, on varsti sitt majas.»
«Mida? Mida ta tegi?»
«Surnud kutsuvad teda, naine.» Anna astus järsku teise juurde ja sasis ta lõuast kinni. Ta osutas surnuaia poole. «Eks sa kuule, kuidas nad liigutavad?» sosistas ta vandeseltsaslikult. Aga Amelia oli end juba lahti tõmmanud ja ruttas eemale. Ta ei jooksnud, sest ei julgenud, aga ta kõnd oli nii kiire, et, vaevalt nurga taha jõudnud, peatus ta õhku ahmides ja masseeris pistvaid külgi. Ta nuuksus vaikselt ja hüsteeriliselt. Kui ta mingi kontrolli enda üle taastanud oli, läks ta kiiresti edasi, hõõrudes tugevasti neid kohti, mida tema meelest olid puudutanud Anna käed.
Vahepeal vaevaga taastunud hingerahu kippus taas mõranema, kui Werner nii imelikult käituma hakkas. Ta ei taha, et ma töökotta läheks, mõtles Amelia. Ta ei taha, et ma seal midagi näeks. Lõpuks, kui ta oma kahtlusi aina hirmsamate varjukujudega toites painajatest päris vaevatud oli, ei pidanud ta enam vastu ja läks. Miks mitte? Tavaliselt vaatas ta peale koristamist ka valminud kivid üle, see oli talle kui lisa lehe surmakuulutuste rubriigile. Nimede seas, mida ta töökojas mõnevõrra hämara uudishimuga luges, oli tihti tuttavaid.
Graniitkoletis, mis tulede süütamise järel ta kangestunud pilgu endasse imes, oli arvatavasti Werneri parim töö. Selle õrnusse joonisse võinuks erapooletum vaatleja lõputult süveneda, imetledes erakordset sümmeetriat ja õhulist harmooniat, millega kaks nii erinevat kirjaviisi olid kokku sulatatud. Aga tema jaoks oli see kui õel nali, kui hoop kuklasse. Ta oli tulnud, et kive vaadata, ja tal oli nüüd see võimalus, kordumatu, küüniline võimalus.
Naine vaatas kivi. Kivi vaatas naist. Aeg möödus. Homne päev -- s e e päev -- tiksus halastamatult lähemale. M i k s ta ometi oli tulnud? mõtles ta valuliselt, siiski lõpuni mõtlemata. Ta ei julgenud.
Lõpuks otsis ta üle keha värisedes suure ja terava peitli -- värskelt ihutud peitli -- ja lõi. Heledalt kõlahtades põrkas terariist kivi kahjustamata pinnalt tagasi, ja naine raputas põrutada saanud rannet. Ta lõi uuesti, võttes hoogu, lõi vihaga, kaotas tasakaalu ning kukkus valusasti tolmusele põrandale. Tõustes silmitses ta tükk aega imestunult graniidi veatut pinda. Omaette pomisedes võttis ta suure naela ja vedas selle teravikuga hoolikalt üle kivi. Aga graniidi asemel tundus olevat klaas või tohutu briljant, nii vähe mõjusid sellesse naise ponnistused. Märga otsaesist pühkides tõi ta kivisae, ühendas selle vooluvõrku ja lülitas sisse. See värises ta käes, püüdes lahti pääseda. Hääl, mida raske masin kuuldavale tõi, oli surmav. Torkivad higinõelad hammustasid naise selga ja kukalt lühikeste juuste piiril. Rinnahoidja võidunud õlapaelad hõõrdusid ebameeldivalt. Amelia taipas õudse selgusega, mis juhtub, kui ta käed vääratama peaksid. Ta hoidis meeletult kriiskavat masinat kangelt väljasirutatud kätes ja lähendas selle pöörlevat ketast ettevaatlikult «W» tähele. Hetkeks kõhkles ta, kuid siis surus huuled otsustavalt kokku ja vajutas saeketta vastu kivi läikivat pinda. Masin kiljus, metsikust kriiskamisest kostis justkui kellegi parastavat naeru... Sädemed, mis talle näkku ja kleidikaeluse vahelt põue lendasid, kõrvetasid nahka kui tulise oraga. Kõlas kurdistav prahvatus, saag väänas end äkki ta käte vahelt lahti, ketas tormas tigeda vilinaga üle ta parema õla, masin ise aga kukkus põrandale, soigudes seal mõnda aega, kuni toimus automaatne väljalülitus. Naine seisis, jalad värisemas, söandamata end esiotsa liigutadagi. Nii lähedalt polnud kindel surm temast veel möödunud. Ta pööras end aeglaselt ümber, ühtaegu uudishimu ja sügavat vastumeelsust väljendav pilk otsimas... Ta leidis ketta mustunud jäänused sügaval uksepiida kohale tekkinud söestunud servadega praos. Kivi aga -- kas on seda tarvis öelda? -- oli kriimustamata. See, tundus Ameliale, sädeles üleolekust või rahulolust. Nii võõrik tundus see kamakas äkki talle, nii kohutav ja teisest maailmast, et naine tõi kuuldavale koleda, meeleheitest aetud karje ja põgenes töökojast ülepeakaela hämarasse õue. Ta peatus seal hetkeks, mõtteta pilk kuhugi eemale tuiutamas, siis aga pöördus tagasi, kustutas hirmuvappeid vaos hoides lambid ja sulges ukse. Ta avas juba pealtnäha rahunenult välisukse, jäädes millegipärast hetkeks lävele viivitlema. Ta silitas unistavalt, nagu midagi kaotatut taga igatsedes maja rohelist seina ja astus sisse, enda järel lukku kinni keerates.
4.
Werner ärkas aeglaselt. Silmad avatud, põrnitses ta pimedat tuba, kuid ta teadvus hõljus veel kusagil une ja virgumise vahelisel eikellegimaal, jättes hüvasti kummaliste ja süngete viirastustega. Werner tundis ärkamise pärast üksnes nukrat kahetsust ja vastikust. Ihu valutas, kondid olid võimatult kanged. Peopesad täis valusaid ville. Linad ta alasti keha ümber olid higist vettinud ja külmad, toaõhk umbne ja vastik. Ta tõusis istukile, kõik liikmed ägedalt protesteerimas. Kella helendavad osutid näitasid poolt ühtteist õhtul. Ta oli maganud veidi üle kahe tunni. Kohe naases ka iseäralik ängistus ja meenus kivi. Ta naeratas vaikselt. Üsna varsti peaks saama selgust, kui palju ohtu peidab endas see meeletusehoos loodud monument töökoja katuse all üle õue. Ta ei kartnud. Ta ei tundnud suurt midagi peale pettumuse, et kogemata ärkas. Jalad mornilt põrandale sirutanud, otsis ta käsikaudu üles rõivad ning pani end valgust süütamata riidesse.
Tasakesi toaukse avanud, pistis ta pea pimedasse koridori ja kuulatas hoolega. Kui välja arvata veekraani korrapärane tilkumine, oli maja vaikne. Ta hiilis esikusse, seisatades ema toa suletud ukse taga. Selle ja põranda vahelisest peenikesest praost kumas nõrk valgustriip. Võib- olla ta luges. Ometi säilis täielik ja tardunud vaikus, katkenud olid ka Werneri hingetõmbed. Kurbus torkis ta südant. Ta puudutas äkkmõtte ajel -- vahest on emaga midagi juhtunud? -- nimetissõrmega ust, kuid otsustas siis teisiti. Uduseid silmi kiirustades pühkides leidis ta mõningase otsimise järel esikust saapad. Võtnud need näpu otsa, avas ta hiljukesi välisukse ja libises rõskelõhnalisse hoovi. Ta sulges ukse ja tõmbas trepil istudes saapad jalga. Vist on vahepeal vihma sadanud, mõtles ta ringi vaadates. Katused hiilgasid ja rohi läikles niiskelt, rammus mullalõhn oli tõrjunud tolmu kirbe haisu. Kuu, mis parajasti pilve tagant välja roomas, kallas kõik üle haiglase piimja valgusega, nii et ümberkaudsed majad nägid välja kui kössitavad jubedad vanamehed.
Ta süütas kuuetaskust võetud pakist sigareti ja puhus läbipaistvat, keerduvat suitsu öhe. Ta silmitses kaua tumesinist taevavõlvi, pöördus ja heitis hooletuma pilgu majale. Lõpuks nipsutas ta koni sireleisse ja avas võimalikult vaikselt töökoja ukse. Valgust süüdates heidutas teda esialgu selle valus eredus, kuid silmad harjusid peagi.
Kivi oli seal, loomulikult. Kõikjal üle põranda vedelesid tööriistad kui orkaanist pillutatud, ning pahameelega märkas Werner saejäänuseid. Tuleb uus osta, märkis ta mõttes automaatselt. Siis jõudis talle kohale, mis asjaoludel see saag nii katki on, ja -- üllatuseta, hirmuta, üksnes leebe uudishimu ajel -- kükitas ta kivi ette ning vedas sõrmeotsaga mõtlikult üle uurete selles, mis moodustasid tema nime.
Nii jahe ja kaunis. Werner laskus kivi ette põlvili ja silitas seda andunult. Ilme ta näol oleks võinud kuuluda palvesse süvenenud müstikule. Vasak käsi kobas tolmusel põrandal just nagu paremat toetuspunkti otsides, kuni sõrmede alla jäi suure peitli rohmakas puitpea. Ta haaras selle ja silmitses seda nagu ära tundmata. Ilme ta näol ei muutunud, kui ta selle kõrgele õhku tõstis ja järsku rabas. Ta sihtis «W»- tähe suunas nagu emagi varem, kuigi ta ise seda ei teadnud. Ja siis, kui tera tabas teist, tugevamat ainet, juhtus midagi. Werneri peast käis läbi terav valuhoog. Nägemused, mis kiirrongidena teda läbisid, panid ta üleni värisema. Töökoda kõige oma sisuga taandus kuhugi, kaotas ruumilisuse, muutudes hajuvaks varipildiks. Werner tundis end korraga olevat nii siin, kivi ees kükakil, kui ka kusagil kaugel, tundmatu mere rannal, kus loendamatud ja mingil äraarvamatul moel jubedalt ebaloomulikud inimolendid teda nimepidi kutsusid. Üha uuesti ja uuesti.
«UUUEEEUEEEE. UUUEEEUEEEUEUEEEE. UuuuUUUUEEEEErneeeeeee..... uuuUUUEEEErrnEEEEr.»
See kohas järelejätmatult ta kõrvus kui murdlainetus, selle kaja jälitas teda veel siis, kui ta peitli kukkuda lasi ja mõlema käega tugevasti peast kinni haaras. Ta soigus vaikselt ja meeleheitlikult. Kui ta natuke toibus, et kivi kainema pilguga silmitseda, märkas ta kõvera muigega, et sile pind on endiselt veatu. See tundus teda vastu jõllitavat kangekaelse häbematusega kui sohilaps, värd, kes oma looja kenasti tuhvli alla saanud on, peites endas vaatepilte, mida teda õudse järjekindlusega nägema kutsutakse. Vähehaaval taandus tööruum taas harilikuks, Werner aga vaatas jubedusvärinaga peitlit ja mõtles, et ei võta seda enam kunagi kätte. Ta istus endisele kohale kivi ette ja ootas.
Kui magamistoas kella minutiosuti kaheteistkümne peale venis, istus mees ikka veel kivi ees, seda tardunud, k i v i s e l pilgul jõllitades. Siis korraga oli graniidis tilluke vertikaalne pragu, mis mõnda aega oli vaid aimatav. Werner vahtis seda, raputas pead ja vaatas veel. Pragu ei kadunud kuhugi, vaid vastuoksa, hakkas aegamööda laienema. Werner katsus seda pöidlaküünega ja naeratas veidralt. Pragu oli täiesti ehtne ja tundus puudutamisel kuumana. Ta silmisse tekkis iseäralik läige, mis ei võinud kuuluda selgemõistuslikule inimesele. Ta ootas. Pragu suurenes nüüd silmnähtavalt, eraldades julma lõhena ta ristinime perekonnanimest, sünniaja surmadaatumist.
Ühte teadis Werner täiesti kindlalt. Seda pragu p o l e k s tohtinud olemas olla. Aga see oli, see kasvas. Maailm, linn paokil ukse taga, kõik need tillukesed reaalsed asjad -- neid enam polnud. Need olid kaotanud vähimagi olemisväärtuse, jäädes kuhugi, kuhu Werneril enam pääsu polnud.
Käsi oleks nüüd vabalt kivipoolte vahele mahtunud. Lühikeste vaheaegade järel paiskus talle sealt näkku kuuma õhu pahvakuid ja hõõguvaid tuhakübemeid, mis talle näkku ja ninna tungides silmad vesiseks ajasid ja valusasti nahka kõrvetasid. Ta aevastas. Ta kõris vormus ebateadlik karje protestihüüdena harjunud ilmakorralduse kokkuvarisemise pärast, aga veel enne selle väljapaiskamist leidis Werner, et tegelikult on toimuv liig imeline selleks, et seda rikkuda lihtinimlike labasustega. Ta oli endale niisuguse himu pärast koguni pahane. Ta kaenalde alla olid tekkinud kaks tumedat, aiva laienevat plekki, ning ta otsaesiselt kukkuvatesse higipisaratesse oleks saanud putukaid uputada.
Kell sai pool üks. Maa võpatas. Werneri sõõrmeisse hoovas kummaline ja võõras lõhn, mis võinuks olla segu uskumatult vana keldri lehast ja vihma käes ligunenud tuhamägede läpatisest. Ta tõstis käed näo ette ja köhis. Lõhn, mida lihtsalt ei tohtinud olemas olla. Kuidas säärase lehaga harjuda? Graniit oli juba kaheks pooleks eraldunud, aga avaus muudkui kasvas, lõhestades tolmust põrandat ta ees, ja seina alumist äärt, ja tööriistu, kõike, mis teele ette jäid. Werner tõusis kärsituna püsti, kõigutades end varvastelt kandadele, kandadelt varvastele. Hetkeks arvas ta midagi kuulvat, ent ei suutnud otsustada, kas hääl, tume ja ühetasane pomin kostab selja tagant väljast või kivi sisemusest. Töökoja nõrgad konstruktsioonid ragisesid pingest. Heli valjenes üha:
«UUUEEEUEEEE. UUUEEEUEEEUEUEEEE. UuuuUUUUEEEEErneeeeeee..... uuuUUUEEEErrnEEEEr.»
Kile, kuratlik huilgamine. Ja taas see tume, nõdrameelne kõma.
«Werner!»
Werner võpatas tugevasti ja pööras ümber, vaatamaks ukseavas seisvat väheldast kogu. Hirmuirve ta näol ja paaniline läige silmade tumedais lompides andsid tunnistust, et ta ei tundnud ära seda, kes seal seisis. Kivist hoovav mürgine õhk oli ta mõistust nõnda tumestanud, uinutades ja segades ta arusaamist, et ta ei tundnud enam omaenda ema ära! Kaua tagasihoitud kriise vallandus ta kahvatuilt huulilt, kui ta painajalikku nägemust tõrjuda püüdis. Ta nägi tõepoolest kedagi tundmatut ja ähvardavat, kedagi, kes tahab teda tagasi viia sellesse ilma, millega ta enam ühtekuuluvust ei tundnud, veel enam, mis teda nüüd hirmutas ja värisema pani. Kogu aga tõstis käed silme ette ja puhkes nutma. Werner silmitses teda jahmunult, siiski ära tundmata. Ta hirm hajus vähehaaval. Aga nägemus liigutas end taas, selle käed vehklesid ja huulilt tuli hale ja väljaveninud kõne, mis ähmaselt justkui palumist meenutas. Werner rehmas huupi käega -- «tahab mind lõksu meelitada!» -- ning lõi sõrmed vastu hauakivi serva valusalt ära. Ta itsitas hüsteeriliselt ja kogule uksel pealtnäha rohkem tähelepanu pööramata võttis uuesti istet.
Amelia lähenes aeglaselt. Ta nägu oli hall, vapustus oli sinna oma hirmsa pitseri vajutanud, ta põlved värisesid nii tugevalt, et ta ei uskunud enam ühtki sammu suutvat astuda, aga ta tuli. Ta pilukile tõmmatud silmad nägid üsna selgesti, kuidas Werner maast salamisi peitli võttis ja selle enesele lähemale tõmbas, sõrmenukid valged pideme tugevast pitsitamisest, kuid ta tuli siiski. Mustava kuristiku taustal tundus Werneri kogu kiiresti eemalduvat, järgmine pilk aga kinnitas: ta istub endise paiga peal. Juba eraldasid ta sõõrmed poja l õ h n a , kõigest haisust hoolimata. Ta sirutas aeglaselt käe, et poisil õlast võtta ja veenda teda tuppa tulema, ja erilise pimestava selgusega täitis ta vaatevälja ta enda sõrmede nagu vee all virvendav kujutis -
Sel hetkel Werner lõi. Ta parem käsi sähvas kaares taha ja üles, ning peitel tungis pidemeni naise parema rinna alla, rudisedes läbi puruneva liha, ning peatus siis. Werneri kuklasse purskuvad kuuma vere joad niisutasid hetkega läbimärjaks ta selja ning kleepisid rasketeks salkudeks kokku juuksed, nired voolasid ka kaela pealt rinnale ja kõhule. Ägamine vaibus kiiresti tumedaks korinaks, raske keha mütsatas talle selga, ja peitli punane ning läikiv käepide suruti langeva keha raskusest veel sügavamale ihhu. Werner raputas end, surija veeres ta pealt maha ja langes pehme latsatusega põrandale. Werner tõusis, ta liigutusist aimus sihitust ja otsustusvõimetust. Ta vaatas tükk aega selili lebavat, surevat naist, nagu läbi une vormisid ta huuled: «Muti?» mõistmata sealjuures sõna tähendust. Puudutanud oma kukalt, mis veel valutas kokkupõrkest peitli käepidemega, silmitses ta üllatunult veriseid sõrmi. Kõik, mis juhtunud oli, oli nagu mõni keeruline ja otsatult abstraktse tähendusega mõistatus, ja temal polnud enam aega, et sellele lahendust otsida. Veel keegi karjus väljas, ta kuulis seda läbi pead täitva painajaliku verekohina. Ja siis läks ta ootavasse lõhesse, ta jalad olid kerged ning mõtted tegevuses üksnes teise, salapärase ja paeluva maailma asjadega. Ta ei pidanud sisenedes isegi kummardama, nii tohutuks oli pragu veninud. Pimedus neelas ta peagi, kuid jalgadega teed kobades astus ta kutset kuulates edasi.