Hommikust saadik oli ta ärevust tundnud. Nüüd olid ta kahtlused siis lahenduse leidnud -- külapoolsete puude vilust ilmus nähtavale vanema kaitsja ja jooksupoiss ning võttis suuna otse nende poole. Ta raputas mulla oma töös parkunud kätelt, mõõtis rahustavalt süütute pilvede lendu taevalael ning kükitas ühele maapinnast välja turritavale kivile.
«Sa võta ka pisut hoogu tagasi,» ütles ta oma naisele, kes, lõuad pidevast pingutamisest krampunud, laubalt higi pühkis. Ta mustad, räsused juuksed hüppasid alla nurgeliselt näonahalt ning nügisid teineteist vallatult. Ei, hea märk see ei olnud.
Hetkeks vaikis isegi laululind, kes oma hooletu olemisega neid juba terve hommiku rõõmustanud oli. Mees püüdis teda uuesti vidistama sundida, imiteeris ta häält ning puhkes seejärel oma lapsikusele mõeldes varjamatult naerma. Naer paljastas ta närbunud huulte taha varjunud heledad hambad. Kohevad heledad juuksed vappusid üles ja alla, uhkustades oma puhtuse ja tagasihoidlikkusega. Öösel oldi paari naabrimehega käidud jahil, oli sadanud vihma. Kurba vihma, konnade laulu, ootamatu vari oli katnud kuu.
«Hõigu!» hüüdis käskjalg, kui oli juba piisavalt lähedale jõudnud.
«Jah,» vastas see püstigi tõusmata.
«Toon kurbi sõnumeid,» jätkati.
Hõigu naise pilku tungis umbusk ning ta jäi käskjalale ainiti otsa vahtima. Käskjalg oli väsinud, tüdinenud tarest-tarre jooksmisest. Ükskõik kui kurb see sõnum ka ei olnud, oli ta pidanud selle kõigile külaelanikele ette kandma ning nii oli ta oma emotsioonid juba ammugi teiste kaela veeretanud.
«Kas keegi on surnud?» küsis Hõigu.
«Jah,» vastas käskjalg piinlikult.
Ehkki mees ega naine seda välja ei näidanud, ohkasid nad sisemuses kergendatult. Üks surm oli nende sõnumite kõrval, mida tavaliselt sedaviisi kohale toimetati, väga tühine asi. Ehk liiga tühinegi, et seda üldse siia rääkima tulla. Hõigule meenus jälle öine vihm, mille pisarad olid krabistanud puulehtedel ning mille tasane, vaevaline ulgumine kaugematelt väludelt oli neid ettevaatlikkusele sundinud.
«Mis te siis sellest minule niiviisi teatama tulite? Ega laip ju eest ära jookse.»
«Mine tea,» kahtlustas saadik.
«Tohoh, kas surnut siis leitud ei olegi?»
Käskjalg muutus kohmetuks ega leidnud enam õigeid sõnu. Kõik kõlasid kalgilt.
«Milleks mind siis vaja on?» otsustas Hõigu piinliku vaikuse lõpetada. Kui laip metsajärve uppunud oli, siis tähendas see pikemat otsimistööd külmas vees. Teisel juhul tuli aga surnu elundeid kokku korjata ümberkaudsetest metsadest. Kuradi hundid!
«Esialgu ei olegi,» selgitas käskjalg, hämmastades sellega kuulajaid, «kõigil naistel, kel aga vähegi võimalik, kästi ilmuda surnu võitamisele ning leinaprotsessi korraldamisele.»
Sellist asja polnud nende elu ajal veel ette tulnud. Mitte kedagi ei austatud nii, et selle tarvis poolt küla oli vaja matusteks kokku ajada. Hõigu hakkas pikkamisi oma tööriistu kokku korjama -- paistis, et see päev pidi argisest rutiinist kõrvale jääma. Tema rasked jalavarjud muljusid poris põllupinda.
«Hakkame vast tare poole minema,» andis ta naisele peaga märku.
Naine noogutas, näol ikka veel ohtuhaistev ilme, ning mõõtis silmadega tehtud tööd. Pikk tara ümbritses nende pisikest maalappi. Varsti tuli nõia juurde minna, et sellelt tõkkele õnnistust paluda. Kätte oli jõudmas aeg, mil nad ei pidanud öösiti kartma neid hunte ja teisi elukaid, nende kodu hakkas valmis saama. Just õigeks ajaks. Või hoopis liiga hilja? Kolmas laps hakkas peagi kaela kandma, tähed rääkisid juba ka neljandast.
«Räägi siis pisut lähemalt ka,» soovitas Hõigu.
Käskjalg ohkas, leidis siis üles alguse, mida ta täna juba korduvalt oli pidanud ette lugema, ning edastas kõik, mida teadis.
«Mäe-Eilil oli loomade asjus midagi nõia juurde asja. Kohe, kui valgemaks läks, asus ta teele. Kohale jõudes oli maa juba päris kuiv ning ta lootis Joole aiast kätte saada. Aga aias teda ei olnud, mis tundus vägagi kummaline. Veel kummalisem oli see, et see tikripõõsas...»
Ta jäi hetkeks nelja ärevusest põlevat silma vaatama.
«Et tikripõõsas ei õitsenud enam. Kuna Eili ei tahtnud tühjade kätega koju tagasi minna, siis otsustas ta templisse sisse hõigata. Uks oli lahti olnud juba tema tulles. Ta hüüdis mitu korda Joole nime, aga mingit vastust ei tulnud. Midagi puutumata astus ta templisse sisse, enda sõnul esimest korda. Oli juba siis hirmsasti kartnud, aga tema silmad olid määratud nägema veelgi enamat.»
Hõigu surus suhu kerkinud sülje laiali, tahtis seda uuesti alla neelata, aga ei jaksanud. Üle pikkade aastate tundis ta endas mingit tunnet. Põlgust. Kogenematult ei saanud ta sellest esimesel hetkel aru, ei osanud seda enda omaks pidada. Terve oma mäletamisväärse elu oli ta püüdnud lihtsalt oma asjad ära õiendada, oli püüdnud kanda endas häid emotsioone. Jah, ta oli küll tapnud ja jahtinud, matnud ja leinanud, oli ka tülitsenud ja ihalenud, aga iial mitte hingega, kõik oli toimunud väljaspool ta sisemist optimismi. Nüüd, selles hetkes, tundis ta üheaegselt naudingut sellest võõrast tundest kui püüdles ka tagasi varasema rahulikkuse juurde.
«Joole on tapetud,» ütles käskjalg.
Hõigu hing kisendas, ei suutnud uskuda.
***
Terve päeva oli Hõigu ringi käinud mõtteisse vajununa. Ta ei olnud ainus -- tervele külale oli sõnum laiali kantud, kõik olid sõnaahtrad. Õhtul pidi vanema juures toimuma nõupidamine.
Naabrimees oli Hõigu kutsunud kitse koju tagasi toimetama. See ei olnud esimene kord. Hõigu oli alati appi läinud, kui teda kutsuti, nõndasamuti oldi ka talle appi tuldud. Kui tavaliselt ikka räägiti teineteisega, aasiti ning küsiti uudiseid, siis täna piirduti ainult üksikute fraasidega. Keegi ei teadnud, mis oli tulemas. Ja ehkki kitse käitumine üldsegi üllatama ei oleks pidanud, seostas nende alateadvus seekordset plehkupistmist veretööga templis.
Loom oli siiski läinud oma tavapärast rada pidi -- mööda tänavat alla orgu ning pöördunud siis vasakule väikesele välule. Imelik, et teised pudulojused, keda siin juba aastaid hoitud oli, polnud siinset heina üldse mitte armastanud, kits aga näksis kõrsi, nagu oleks need magusaimad palad terve taeva all.
Neid polnud just palju -- lisaks Hõigule oli naabrimees kaasa saanud võtta vaid oma täiskasvanud poja -- kuid eduka tegutsemise korral pidanuks sellest kitse püüdmiseks täiesti piisama. Hääletult nagu tuul moodustasid nad põgeniku ümber ringi. Nad roomasid ja peatusid, lasksid taimedel hajutada oma lõhna.
Hetkeks kitse lõuad seiskusid, ta kallutas pea küljele ning silmitses põõsastesse, otse sinna, kus oli Hõigu. Kartuses staatilisust rikkuda, ei julgenud mees oma silmigi sulgeda, põrnitses otse vastu. Loom võib-olla ei näinudki teda, kuid sisemine vaist ütles talle, et midagi oli teoksil. Pikkamisi, nagu elukogenud sõjamees, vaatas ta ringi ning hakkas siis hoolimatult astuma. Oh kui hoolimatult -- aga täpselt selles suunas, kus piiramisrõngas veel kõige hõredam oli. Hõigu, mõistes, et looma kaotamine oli käeulatuses, otsustas tegutseda. Ta kargas püsti ning sööstis paigalt, et väikese kaarega kitse taas välule sundida. Säärase kiirusega üllatas ta looma, kes mõneks hetkeks toimuvat analüüsima jäi, kuid siis paanilise põgenemise kasuks otsustas. Paraku valis ta seekord endale väga vale suuna -- otse ta eest põõsast kerkis teine jälitaja ning püüdis haarata ta sarvist. Ta polnud aga arvestanud rohu libedusega, mis looma korraks oma trajektoorilt maha jõnksatas, ta pea vihises mööda poisi kätest. Järgmisel hetkel oli kits juba ümber pööranud ning tormas juba võimsate paarishüpetega vastassuunas. Oma üllatuseks oli ta aga nüüd sattunud vastamisi kahe teise mehega. Ta püüdis küll sarvedega müksides nad oma teelt pühkida, kuid juba põimusid jõulised sõrmed ta karvade ümber ning sundisid ta taltuma. Viimases lootuses lajatas ta tagajalgadega paar korda umbropsu -- niitis oma omaniku korraks jalust, kuid teiste lihastest siiski jagu ei saanud. Puine silmus tõmbas kokku ta kaela ning nüüd muutus loom vägagi aupaklikuks, ta karvad vajusid jälle longu ning kulmud kooldusid silma kohale sügavaimaks alandlikkuseks. Minuti pärast oli ta jälle rahulik ja näksis rohtu, nagu ei teakski ta midagi vahepealsest hüppes käigust.
«Kas keegi sai viga ka?» küsis Hõigu hingeldades.
«Ei, vist mitte,» lausus ta naabrimees ning masseeris oma valusaid põlvi.
«Sa pead talle ikka korralikuma tara ümber tegema, kus ta sul niimoodi kogu aeg hulkumas käib, viimaks saavad veel hundid kätte või sööb mürgitaimi.»
«Oh, seda nüüd küll karta ei ole -- neist hoiab ta heaga eemale. Hämaruse saabudes on ta vist üldse kõige esimene, kes tuppa hakkab tikkuma, siis, kui ei saa, väriseb kui haavaleht. Talle meeldib niisama päevaajal ringi kepsutada. Eks ole?»
Ja ta sügas kitse sarvede ümbert. See ainult vaatas talle alt üles, raputas end, ei paistnud millestki aru saavat.
***
Õhtu laskudes kogunes küla võimuladvik vanema majja. Tuul oli jälle hakanud puhuma ning kõik märgid viitasid lähenevale sajule. Ometi ei paistnud täna keegi eriti kartvat ei vett ega öö sigitisi, arutlusele tulid küsimused, mida ei tasunud kiirustades ära otsustada.
Hõigu ei olnud selles seltskonnas just eriti tähtis tegelane, teda kutsuti pigem viisakuse pärast -- tema ja Joole vahel oli valitsenud pisut avatum suhe, kui millestki sellisest üldse nõidade puhul rääkida sai. Hõigu ise ei leidnud enda ja nõia vahel asetleidnud sõnadest midagi märkimisväärset, mõlemad olid alati jäänud oma tegemiste juurde. Ainus, mis ta enda kohaleilmumisele õigustuseks tõi, oli oma tare asukoht külas -- see asus teistega võrreldes lääne pool, moodustades lähemalolevatega omaette tihedama, põhituumikust eraldunud kobara. Nii võis ta vastuvõetust oma naabreile teadustada varem, kui see oleks otstarbekas olnud vanema käskjala kaudu.
Nad võtsid istet, kus juhtus -- mõned seinaäärsel naril, teised tuppa tassitud puupakkudel, kolmandat niisama külma põrandat katvale vaibale. Vanema kaks tütart kandsid meestele mõdu, aga kõle ilm ja valitsev teemadering kahandas selle nautimisvõimalusi pea olematuks.
Külavanem oli veel küllaltki noor -- hoolimata ta hallidest juustest ning ribadeks lõikunud habemest jätsid pehme nahk, kaks väledat silma ning korralik vammus tast mulje kui poisikesest, kes vanade sekka sattunud. Ometi ei tähendanud see, et ta halvemini tegutsenud oleks või teistelt vähem aupaklikkust pälvinud, pigem vastupidi -- alates päevast viis aastat tagasi, mil eelmine vanem oli ilma ühtegi poega sünnitamata manalateed läinud ning tema järgmiseks valitud, oli ta tänaseni suutnud küla siseelu taas õitsema panna ning kogu maakonna tihedamale läbikäimisele sundinud.
Alustuseks võttis ta lühidalt kokku kõik, mida siiani teadis. Kui välja jätta Ärev, kes just oli poegadega oma kaubaretkelt saabunud, olid teised seda juba kuulnud. Hõigugi oli täpsemaid andmeid enne kohalesaabumist uurinud oma naiselt. Joole oli tapetud kahe hoobiga, ta rindkere oli praktiliselt tagurpidi pööratud. Ta oli lebanud templi esimeses, väiksemas saalis. Naise sõnul olid ta külmad soolikad ning hüübinud veri siledatel valgetel kiviplaatidel mõjunud hirmsamal kui kõik ta seni läbielatud õudused kokku. Ta silmad olid karjuvalt pealuust välja tunginud, vaadanud ukseava poole, uurinud iga sisenejat hingepõhjani, nagu võiks inimene ka surnuna midagi näha. Kõik nõud ja aparaadid, mida külarahvas ilmselt ei julgenud millekski muuks kui eheteks pidada, olid riiulitelt maha pekstud, nende killud lebasid nüüd kõikjal. Surnu sõrmed olid konksu tõmbunud, nagu oleks mõrvar pärast tapatööd ta käte vahelt selle kaitsevahendi endaga kaasa võtnud.
Juba aastaid polnud külas olnud suuremaid tülisid inimeste vahel -- kõik olid teineteisega leppinud ning süvenenud töösse. Peale oli kasvanud uus põlvkond, kes küll eelmiste nääklusi mäletas, aga ise neid kuidagi alustada ei osanud. Ja miks nad pidanuksidki, kui tuli ära kasutada viimnegi jumalate õnnistus ja laiendada oma maid pealetükkivate huntide eest.
Naaberküladega oli neil rahu, sõlmitud sõprussidemed pidanuksid ikka veel jõus olema -- seda kinnitas ka Ärevi mõistmatu ilme. Rahu oli ka kaugemal, kogu maakonnas. Levisid küll kuuldused metsikutest raudinimestest kusagil lõunas, kes kõhklematult kõike elavat enda ees veristasid ning keda sai tappa ainult täpse löögiga kahe aheldava silma vahele -- muul juhul tõusid nad uuesti surnuist üles -- kuid see kõik ei puutunud ju siia, see oli pigem mõdu kõrvale räägitud lõõpimisjutt kui midagi tegelikku.
«Kui kellelgi paremat ideed ei ole,» katkestas külavanem, siis põletame me ta homme keskpäeval templi aias.»
Ruumi läbis õrn värelus. Nad ei olnud kunagi varem veel nõida matnud. Nad ei teadnud, mida peaksid nad surnuga peale hakkama, sest nad polnud kunagi mõelnud selle peale, et nõid võiks surra. Seekord oli ta aga ometi surnud.
«Räägi nüüd sina, mida sa tead.»
Ta pöördus ühe mehe poole. Kelle tare kohe küla serval maantee ääres asus ning kelle kodu seetõttu tihti läbirändajate ja kohalike kohtumispaigaks oli olnud.
«Ega mina teagi, mu eit teab,» oli ta esialgu napisõnaline, kuid pidas siis ikkagi targemaks jätkata, «See oli eile õhtul, kui juba hämarduma hakkas. Eit kutsus mind vaatama, kuidas üks võõras mööda läheb. Mina olin just tare taga asju õiendamas ega pidanud seda algul millekski, aga eit ei andnud rahu.
Seal oli üks mees. Kõhetu näoga. Ta oli natuke nagu sõjamehe moodi -- ta kandis mingit pikka rõivast, mis ulatus peaaegu maapinnani. Ma sain kohe aru, et ta on kaugelt, sest sellist kangast pole ma elu sees näinud -- see oli sinine ning läikis nagu ojavesi päikese käes. Aga sõda meil ju ei ole?
Siis ma mõtlesin, et ta on mõni kaubamees, hüüdsin teda ja sammusin lähemale. Siis ma aga sain aru, et olin eksinud -- sest tal ei olnud kaasas ühtki kotti. Mind nähes libistas ta käe kiiresti põue ning ma võin vanduda, et tal oli seal mõõk. Väga suur mõõk. Ta vaatas minu poole, aga päike oli just ta selja taga, varjutas ta täiesti ära, ning ma ei saanud isegi seda aru, kas ta võis oma relva sealsamas käiku lasta.
Ma küsisin, et kust poolt tulek. Tükk aega ei vastanud ta midagi, siis aga rahunes, lasi mõõgast lahti ning pomises ühe võõrakeelse linna nime. Enam ma ei mäleta -- ma olin natuke hirmul ka ja ei pannud tähele.
Siis ma küsisin, kas ta vajab midagi, tema ei vastanud, põrnitses ringi ega kavatsenud liikudagi sealt, kus ta kogu aeg seisnud oli. Mulle tundus juba siis, et ega ta hea asja pärast siin ei ole ning seetõttu hõikasin oma lapsi, et nad õuest pilla-palla jäetud tööriistad kokku korjaks. Viimaks küsis võõras, kas ma tean, kus asub suur metsa peidetud tempel. Ma ütlesin, et tean küll. Ta küsis, kuhu poole see jääb. Ma viipasin käega -- ausõna, sel hetkel ma arvasin, et ta ehk hoopis mõni neist Joole sõpradest on, kellest kuulnud olen, aga keda enne näinud ei ole -- ja seetõttu juhatasin ta lühemat teed pidi templisse. Ta tänas mind ning hakkas aeglaselt astuma, justkui ei tahtnuks enne pimedat kohale jõuda.»
Pikka aega oli toas vaikus, ainult halud praksusid ahjus.
Hõigu teadis neist Joole sõpradest rohkem kui keegi teine. Alles nüüd sai ta aru, et teadis Joolest endastki rohkem kui keegi teine. Siiani polnud ta seda mõistnud, aga nüüd sai ta aru. Sest need sõbrad, paljude rahvaste esindajad, ei olnud sugugi ühesugused. Joole oli neid isegi omamoodi kartnud, öelnud, et ta pigem ohverdaks ennast kui kingiks neile, mida nad jahivad. Joole oli hoiatanud nende eest, hoiatanud enesegi eest, aga siis polnud ta sellest kõigest aru saanud, siis oli kõik kauge tundunud ilus ja sõbralik. Siis olid nad üheskoos joonud pisut mõdu ning taas lahku läinud, aga nüüd oli Joole surnud.
«Kas keegi teab veel midagi sellest mehest?» küsis viimaks külavanem.
Kõik kehitasid nõutult õlgu.
«Ma ei tea küll, kas see on oluline, aga kui ma käisin öösel oma loomi rahustamas -- need neetud hundid on nad päris hulluks ajanud, siis tundus mulle, nagu oleks keegi tõrvikuga läbi seda väikest võsa, mis maantee ääres kasvab, küla poolt tulnud. Ma hüüdsin sinna poole ja küsisin, kas midagi on lahti, aga mulle vastati, et kõik on korras.»
Ta vakatas ning puuris oma silmad leeki. Tuul krõbistas seinu.
«Ma teadsin küll, et mõned teist jahil on, aga ei julgenud vaatama minna. Mulle tulid korraga meelde kõik need lood rääkivatest taimedest ja tontidest. Kõige kindlam oli ikka jääda tare juurde, helenduse järgi oli pealegi aru saada, et ta kohe- kohe teele astub ja ma teda lähemalt näha saan.
Seda ta tegigi, ta vaatas minu poole ning soovitas magama minna, ütles, et kõik on korras.»
«Ja sina?» küsis külavanem vahele.
«Mina? Mina läksingi magama, nii nagu kästud. Hommikul ma arvasin, et see oli olnud uni. Kui ma uudist kuulsin, siis uskusin ma alguses, et see oli Joole enda vaim, kes end mulle ilmutas ning ütles, et kõik on korras.
Aga nüüd saan aru, et see oli hoopis mõrtsukas -- selle pärast ta siis tõrviku ära kustutaski, enne kui võsast välja tuli. Ainult seda nägin, et tal tõepoolest mingi kummaline kostüüm seljas oli -- värv ei paistnud. Imelik on see, miks ta põhja poole läks.»
Ta oli väga kohmetunud. Ta kartis. Ta oli läinud tuppa ning lugenud üle oma lapsed. Kõik olid alles. Miks oli ta möödujat uskunud? Mida oli see talle öelnud? Ta ei mäletanud enam, sest ta oli kartnud, sest ta oli tundnud, iga oma organiga tundnud käsku magama heita.
«Me peaksime kellegi talle hobusel järele saatma, enne kui ta minema pääseb,» ütles sellepeale küla sepp oma uriseva bassihäälega.
«Nõus,» ohkas külavanem.
Hobuseid oli külas niigi vähe, kohalik rohi neile ei maitsenud, öösiti magada ei julgenud, nad olid kuivanud kõhnadeks.
«Aja oma poiss üles,» peatus külavanem ühe mehe ees, «anna talle oma parim ratsu ning saada ta teele. Anna talle korralik mõõk, võid minu oma laenata. Pane kindlasti ka korralikult rammusat sööki kaasa -- küll me sulle paari jooksul kõik hüvitame -- ning kapaku põhja poole. Leidku see mõrtsukas ning toogu ta tagasi, kas elusalt või surnult, niikuinii peab ta tegu karistatud saama.»
«Jah,» varjas mees oma ausa mure alandlikkusse.
«Tema tunneb soid ilmselt paremini kui keegi teine, tal on noored silmad ja noor taip -- ta on praegu parim, mis me Joole jaoks teha saame.
Ärgu ta siiski niisama tormaku. Manitse teda ettevaatlikkusele, sest me ei tea, millise inimesega meil tegemist on. Ta võib olla võimeline palju võikamaks, kui me praegu kujutledagi oskame. See, et ta põhja poole läks, ei tähenda, et ta ei tea, mis teda ees ootab. Vähesed inimesed on läbi soo endale tee leidnud -- võib-olla polegi ta inimene.
Mine! Ära muretse, küll me korraldame, et sa millestki ilma ei jääks.»
«Jah,» nõustuti.
Kõik olid vait, kui isa koju oma poja järele läks. Mets oli tasa, kuid nad teadsid, et juba hiilisid hundid oma igaöistel jahiradadel. Kaugemalt tulijad kibelesid koju tagasi.
Otsustati saata sõnum kõigile naaberküladele, et nendestki saaks inimesed matustele ilmuda. Külavanem pöördus tihti Hõigu poole ning päris ühe ja teise nurga alt, ega nõid temale kunagi oma surmast polnud rääkinud. Ei olnud. Isegi vanemad mehed polnud varem kuulnud, et mõni nõid oleks ära surnud. Nad teadsid küll paljusid vägevaid nimesid, kes kunagi elanud, aga nende saatusest poldud kunagi räägitud.
Oli juba päris hilja, kui Hõigu viimaks kodu poole sammus, jalg pisut pehmem kui tavaliselt. Õhk oli külm ning ta luristas mitu korda nina. Plartsuga ühte järjekordsesse mudalompi astudes tajus ta õhus mingit kevadist kihelust. Õieti tundus talle, et miski oli nagu puudu, mingisugune osa temast oli justkui koos Joolega surnud, ära veristatud.
Taimed sosistasid, aga valel pool teed, haldjakivist eemal. Haldjad teadsid kõike nüüd olid nad ilmselt närvis. Kes nüüd pidi nende eest hoolitsema? Hõigu lubas neid hommiku tõustes vaatama minna.
***
Oma esimest kohtumise Joolega mäletas Hõigu veel tänagi selgelt. Ta oli siis vaevalt viieaastane -- seisis isatare väravas ning mängis takjatega. Isa tassis parasjagu heina tuppa ning seetõttu oli kogu ümbrus täis kõditavat tolmu ning rohulõhna.
Joole oli kui vaikiv kummitus -- ta tuli üle põllumaa, mis tänaseks küll hoopis ehitistega kaetud oli, kuid toona perele vajalikku toitu kasvatas. Tal olid seljas tumedast, paksust kangast hilbud, nii et ta noorele Hõigule pigem kerjust kui nõida meenutas. Ta rajas endale teed võimsa puust sauaga, aga ei hingeldanud. Ta nägu, nagu alati, varjas kapuutsi sügav vari. Toona tundus see Hõigule nii kohutav, miks keegi selline võõramaalane mööda nende põldu tõttab, nagu tal selleks veel kõige suurem õigus oleks, et ta isa taha peitu puges. Isa märkas seda, vaatas Joolet ning tervitas teda. Joole jäi seisma ning hüüdis vastu. Siis, justkui mõistes Hõigu hirmu, vaatas ta otse poisi silmadesse -- ta enda omi polnud küll näha, aga Hõigu teadis, et teda vahiti.
«Kuhu ta läheb?» küsis poiss, hakates võõras ära tundma nõida.
«Kivihaldjate juurde,» hüüdis Joole.
Ta oli müstiline, harjumatu -- ta oli nõid. Sinna ei saanud ta midagi parata.
«Tahad kaasa tulla?» küsis ta nüüd juba Hõigult endalt.
Hõigu kartis, aga isa tugev ja julgustav patsutus muutis uudishimu hirmust palju võimsamaks. Kivihaldjad olid midagi sellist, mis teda tõeliselt ligi tõmbas. Muidugi -- naabriplikadega olid nad neid näinud, isa ja ema olid keelanud nendega tegemist teha, nüüd aga oli tal võimalus neid päris ligidalt vaadata. Ehkki areldes, läks ta siiski Joolega kaasa. Joole võis olla küll kummaline, kuid temas oli ka mingi säärane säde, mis kõigile inimestele mokka mööda oli.
Kivihaldjad elasid küla serval ühel välul suure kivi peal. Kaugelt vaadates olid nad vaid väiksemad elutud kivid suurema peal, ainult harvadest värvimuutustest ja võbelustest võis neid millekski muuks pidada. Siiani olid nad siiski olnud pigem varjudemäng kui midagi tõsiseltvõetavamat, aga Joolega otse nende kõrval seistes sai Hõigu aru nende tegelikust väest -- nad hõljusid kivi kohal. Nad sõid kivi, peitsid sellesse oma halbu mõtteid, nagu nõid väitis. Nad suhtlesid omavahel -- nüüd oskas Hõigu seda näha -- nad pöörasid ennast teineteise poole, vibreerisid, paisusid ja tõmbusid uuesti kokku.
«Miks nad sedasi teevad?» küsis poiss.
«Ma ei tea, sellistena pole ma neid varem näinudki. Tead mis, nad vist armastavad sind.»
Nad kuulsid! Nad tundsid ära Joole hääle, pöörasid tema poole, helkisid päikese käes. Seletamatul moel kammitsesid nad endas tohutuid tarkusi, nii et Hõigu end äärmiselt rumala ja kõrvalisena tundis.
Nõid silmitses kivihaldjaid, nagu teised vaatasid oma loomi. Loomi, keda nad tarbisid, kuid ometi austasid ja armastasid. Ettevaatlikult libistas ta oma varju üle kivihaldjate, justkui paitades. Need väiksekesed said sellest aru, nad liigutasid, kui päike nende ees kustus ja uuesti põlema süttis.
Julgemata ühtki liigutust teha, vahtis Hõigu kivi, mis alati oli siin olnud. Ta ei märganud, kuidas nõid oma väikese pauna lahti pakkis ja sealt tüki toorest liha võttis. Ta määris oma käsi vere ja rasva seguga, pigistas nätsket massi oma sõrmede vahel. Ta tilgutas igale kivihaldjale natuke juua, nagu Hõigu sellest aru sai. Kui üks viil ta kärmete luude all täiesti kuivaks muutus, siis võttis ta järgmise, kuni Hõigu enam lugedagi ei osanud, kui palju ta sel otstarbel head toidukraami ära raiskas.
«Kas nad joovad?» söandas ta viimaks küsida.
«Jah, joovad, samamoodi nagu meiegi. Ainult et nemad annavad selle kõik meile tagasi. Mida õnnelikumad nad on, seda õnnelikumad oleme meie. Võib öelda, et nad koosnevad eluvaimust, emotsioonidest.»
Hõigule tundus see nii arusaamatu, kuidas võis keegi koosneda ainult emotsioonidest.
Veendunud kivihaldajate isu ammendatuses, võttis nõid neist paar tükki oma kätte. Tema enda osa ses protsessis jäi päris väikeseks, sest pisikesed energiapallikesed hõljusid ise ta pihkudesse, keerutasid seal ringi nagu silitust otsivad kassipojad. Hõigule tegi see nii palju nalja, et ta lapseliku siirusega naerma puhkes. Omamoodi ta ehmatas haldjaid, sest need jäid paigale kuulatama.
«Pane pihk alla,» sosistas nõid, «nad on kole uudishimulikud. Pane pihk ilusasti alla, näed, siin on üks väiksem, ma panen ta sulle pihku. Aga hoia kõvasti, väga kõvasti, sest nad... on väga uudishimulikud.»
Hõigu tegi, nagu nõid käskis, ning jäi, süda rinnust välja kargamas, ootama, kuidas kivihaldjas tema kätt puuduta. See oli tõesti kõige väiksem, aga ta keerutas koledal kombel ringi, nagu ei suutnuks ta millegagi leppida ja tahtnuks näha uut ja paremat. Hetkel, mil Joole pallikese üle andis, tulvas poisile näkku meeletu kuumalaine -- taevas, puud ja hein põimusid hetkega üheks, käelihaseid läbistas kramp. Ja ta nägi uudishimu, nägi emotsioone. Ta nägi suurt kivi, kuhu kurbus söövitas auke, aga ta nägi ka tohutut maad selle ümber. Kõrred langesid ta ees looka, muld muutus mudaks, maitsvaks pudruks. Tohutu hulk erinevaid sitikaid peitis end taimestikku, otsis tema lähedust. Õhk muutus peaaegu läbitungimatuks, ta püüdis sellest läbi närida, seda alla neelata, aga ei suutnud. Meeletu surve pressis ta silmi välja pealuust, sundis ta kõrvu kuulama igat heli, jäädvustama igat hetke. Riided olid muutunud palavaiks, ülearusteks -- ta oli ise soe. Ta nägi enese sisse, nägi oma vaevaliselt peksvat südant, ummistuvaid kopse. Aju -- ja meeletu vajadus kõike teada -- oli nüüd ta ees valla, ta püüdis selles edasi tormata, vasakule ja paremale, püüdis välja pääseda, aga seinad kõrvetasid, miski ajas teda taga ja ta sai ainult edasi joosta. Viimaks peksis midagi talle selga, kõigepealt pidas ta seda peletiseks, keda alla neelata tahtis, aga järgmisel hetkel oli ta õnnelik, et kokkupõrge ta tagasi maa peale oli toonud.
Uudishimu -- nüüd sai ta sellest aru, nüüd ta kartis seda, järgmisel hetkel aga juba andestas. Õhku ahmides põlvitas ta peaaegu endapikkuste taimede vahel. Joole raputas teda, püüdis rahustada. Taeva lapsepõlvelikult seletamatu sina valgus üle maailma.
«Ta oli isegi veel uudishimulikum, kui ma arvasin,» pomises nõid, ta kallutas oma pead nii palju poisi poole, et ta tihedad habemekarvad lapse põske puutusid ning see küündis esmakordselt Joole südamlikke silmi vaatama. Ta kandiline lõuajoon ning avar laup tulid nüüd kaitsva kapuutsi varjust välja, sisendasid poisile tohutut enesekindlust. Sellisena mäletas ta Hõigu teda praegugi -- soojal väljal väikese poisi kohale kummardunult -- tema sügavat elutarkust sisaldav lohutav hääl kajas ka praegu ta kõrvades.
***
Vastu hommikul muutis tuul suunda ning puhus taeva pilvedest täiesti puhtaks. Varajane linnulaul ennustas kaunist päeva. Küla oli vaikne. Ehkki ilus ilm suutis inimeste meeleolu suures osas muuta, ei tahetud täna end liigsega vaevata. Vanemad tõmbasid endale pestud riided selga, lugesid sõnad peale neile, kes koju jäid. Väikesed lapsed, kes teiste kurbusest osa ei saanud, jooksid mööda tänavaid, materdasid teineteist kaigastega, jäljendasid Seisvat Sõdalast -- seda sama, keda nende küla vapraim poed taga ajas.
Keskpäevaks koguneti templi juurde, räägiti uudiseid. Kaasa oli toodud erinevaid suupisteid -- naised proovisid naabrite omi ning küsisid retsepte. Mõned mehed olid seltskonnast eraldunud, istusid maantee ääres kividel ja pidasid plaane ühisteks talguteks, juhuks kui ilma peaks jätkuma.
Tulijaid oli ka naaberküladest, põhiliselt suhtlesid nad külavanema või Äreviga, kuid nooremad ei peljanud ära ka võimaluste teiste kohalike tüdrukute-poistega tutvust sobitada. Templi pruunist kivist fassaad vajus ta kohale kummarduvate puude sügavusse. Vari peegeldus ta ainsagi kriimuta pinnalt, lihvis ta majesteetlikkust veelgi hõlmamatumaks.
Hõigu ei rääkinud palju. Minevikus ja tulevikus ringi sobrades ühmas ta vaid mõnele «terele» vastuseks. Kõik nagu ootasid, et ta oma arvamust avaldaks. Ja samas -- nagu ei oodanud ka. Arvamust, mida ta ei saanud omada. Ta oli ju samasugune, ta ei teadnud midagi rohkemat, Joole ei olnud tahtnud rääkida. Kusagil pidi olema kool, kust kõik nõiad oma oskused said -- aga seda teadsid ju kõik.
Mida peale hakata kivihaldjatega? Kui need üldse tagasi saadakse? Hõigu oli varahommikul kivi juures käinud, haldjaid ei olnud enam. Nüüd oli siis teada, mida võõramaalane oli templist otsinud. Ahnus, millest Joole oli rääkinud, oli sirutanud oma käe kaitsetute kivihaldjate järele. Ja ikkagi -- mida nendega teha, kui nad kord tagasi on? Kes pidi neid toitmas käima? Hõigu? Ta oli ilmselt ainus, kes oli toitmist pealt näinud. Aga mida ta sellest teadis? Mitte midagi.
Kivihaldjad andsid tagasi kõik, mida anti neile. Andsid sa neile süüa, siis kasvas sul vili ja kosusid loomad. Andsid sa neile armastust...
Nad mõjusid kummaliselt. Võib-olla suutsid nad muuta ka üksikut inimest, tema saatust. Enne polnud Hõigu selle peale tulnud, aga nüüd tuli. Elu ettemääratus jooksis ta eest läbi ja paiskus sõnadesse. Jah, see võis nii olla. Ta tundis endas kohusetunnet, tagamõtteta kohusetunnet lõpetada see, mis Joolel tegemata jäi. Aga ta ei teadnud sellest kõigest midagi muud kui ainult suurt müstilist meest väikese poisi kohal ja habemele kleepunud õllevahtu.
Joolele oli tehtud hiiglaslik tuleriik -- hoolikalt sätitud. Erinevad kihid oli laotud erinevast puidust, nii et moodustis pigem mõnd templi aia vaimupesa kui riita meenutas.
Kusagil eemal kappas noor mees mööda ahenevat teed põhja poole. Ta oli pikast sõidust väsinud, kuid ei söandanud ikka veel kätt mõõgapidemelt tõsta ja keha pingulolekust lõdvendada. Murukamarad purunesid sammude all, tõusid õhku ja langesid taas. Mets oli tasa. Põgenik ei saanud enam kaugel olla. Kui ta muidugi jalgsi oli siit kaudu üldse läinud. Juba oligi ta liiga kaugel, peagi lõppes tee ja ees ootas ainult teadjale silmale nähtav tee rabalaugaste ja mustade tihnikute vahel.
Ta oli noor. Ta oli tugev. Ta teadis seda, aga kartis sellegipoolest. Ta ei saanud tagasi pöörduda ilma mõrtsukat leidmata. Ta oli pisematele eeskuju, vanematelegi, kõige rohkem aga endale. Põõsaste nõtked oksad vihtusid vastu hobuse külgi. Nad põgenesid putukate eest, aga ikka jõudsid need järgi.
Hõigu sülitas. Tema esimene poeg oli viidud enne, kui aastasekski sai. Oli kadunud, nagu neid ikka kadus. Ainult hetkeks olid nad tähelepanu unustanud ja läinud ta oligi. Mõlemad olid siis veel noored. Mitte liiga noored, aga noored...
Toonaseid süngeid meeleolusid ei unustanud ta kunagi. Siis oli ta lubanud Joolega kõik suhted lõpetada, lubanud ära sõita, kuhugi kaugele, ainult oma naisega. Talle oli see kõik tundunud nii ebaõiglane. Alles hiljem mõistis ta selle sõna tõelist tähendust. Omamoodi oli elu teda hästi hoidnud, juhtinud teda mööda oma pahupooltest. Tol korral aga mitte ja ta oli tahtnud, et see jääkski viimaseks. Hõigu muigas -- siin ta nüüd oli. Mis kasu sest kõigest oli? Miks pidi ta Joolet vihkama? Ühe lapse pärast? Vihkama? Nad teretasid edasi, rääkisid edasi, teadsid teine-teist edasi. Samamoodi nagu kõik teisedki. Nad oli veel noored ja kivihaldjad tahtsid värsket, rikkumata toitu.
Justkui kokkulepitult tasandasid matuselised häält. Mehed, kes kaugemal juttu puhunud, heitsid töömõtted peast ja tulid lähemale.
Külavanem pidas lühikese kõne. Tal ei olnud millestki rääkida -- kõik oli kirjas ta ilmes. Ta ei pidanud kedagi veenma -- kõik uskusid niigi. Ta ei pidanud mõjuma -- kõik armastasid teda niigi. Säravas õhus oli ta jutt meelirõhuvam just oma lihtsuses, lühiduses.
Joole toodi templist välja, neli meest kandsid teda puidust raamistikul. Nad asetasid ta riidale ning eemaldusid. Saepuru kiht võttis tuld, levis väiksematele okstele, ahmis heledaid koori. Korrus korruse järel -- leegi neelasid erakordset aset hääletult ja taganematult, paljastasid oma igavik-kunstilise palge.
Joole käed olid pajuokstega külgedele seotud. Ta oli ikka oma tavapärases rüüs -- täispikas kulunud ja lapilises mantlis. See oli tema tööriietus, tema pidupäevariietus. See oli kõik, see oli Joole ise. Lähemalseisvad naised nutsid ja ümisesid laulda, helid, mis nad tekitasid, moodustasid ühise õõtsuva tooni. Tuli praksus ning aur pani taeva vaevumärgatavalt võbelema.
Üks halg murdus, pudenes sädemeid pildudes riida sisemusse, nõida pea vajus pisut kuklasse. Nähtamatu tuulehoog keerutas leeke ta ümber, pani ta süttinud rüü lainetama. Sõrmepikkuste vahedega andis kapuuts järele ning langes tahapoole. Hõigu astus lähemale. Paljastusid kitsas nina ning suletud silmad. Terav, vääramatu lõug. Ent seal oli midagi enamat. Eemal kõmises midagi, tuli lähemale. Lihtsam klopsis ennast keerulisemaks, arusaamatuks. Hirm ja leevendus vaidlesid teineteisega. Hõigu pärani silmad tunnistasid vaid üht -- see ei olnud nõid, keda nad põletasid.
***
Mees polnud teelt pööranud, kabjaplaginat kuuldes end põõsastesse peitnud, nagu ratsanik oli kartnud. Kiirustaval sammul tõttas ta mööda kitsast rada edasi, hüppas üle mahakukkunud puutüve, plärtsatas lompi. Päike pildus oma valgust läbi kõrgete lehtede, küünitas kruusase maapinnani.
Noor vägilane tõmbas oma mõõga tupest ning tõstis kõrgemale, et hoo pealt mõrtsukale selga virutada. Esialgu oli ta kavatsenud teist eelnevalt hüüda, kuid nüüd, kus ratsu viimasedki meetrid aplalt ära tallas, ei julgenud ta seda teha. Ta ei teadnud ju, kellega oli tegemist. Ta oli kuulnud igasugu nõidadest, kes ühe loitsuga võisid silmapilguga täisjõus mehele surmavaid haavu põhjustada. Joole ise oli seda siin samas kunagi rääkinud, kui ta neid läbi soo põhjarahvaile appi juhatas. Kuid Joolet ei olnud enam ja seetõttu oli seda parem, mida lähemale ta põgenejale pääses.
Jalakäija ei paistnudki teda pelgavat -- kordagi tagasi vaatamata tõttas ta edasi, justkui tunneks ta tulijat, tunneks hobust, tajuks kaasapandud toiduvarude suurust ja saaks seeläbi teada tuleku põhjust. Eesmineja enesekindlus suurendas veelgi ratsaniku hirmu tundmatuse ees. Ta ei olnud teda kunagi näinud. Ta ei olnud selliseid riideid kunagi näinud. Ta polnud neid mõdujuttudeks nimetatud võimsaid jõude kunagi näinud.
Nad hüppasid üle kõdunud palgi ning vesi pritsis kõrgele ruttavate kapjade alt. Kogu jõudu oma kätte suunates vibutas ta mõõka ja raius selle siis teise mehe turja. Viimane jõnksatas hoobist ettepoole ning lööja tajus kaelasoonte halisevaid naksatusi.
Üllatusest silmi pööritades püsis haavatu hetke jalul, püüdis oma saua abil seisma jääda, kuid lagunes siis hunnikusse. Väljapurskuv veri segunes poriga, tungis lombi päikesehelklikku sügavusse. Hääletuid sõnu hüüdes kraapisid sõrmed mööda kive, rohuliblesid. Justkui muu kehaga kooskõlastamatult püüdsid jalad veel kord käimiseks tõusta, rapsisid mööda maapinda, peatusid siis.
Noor ratsanik pööras hobuse ümber ning astus aeglaselt surija poole, mõõk ikka veel löögivalmilt peos. Ta kõhkles, tundis ühtaegu nii meeletut üleolekut kui kartust. Loom ei kartnud -- astus pead langetades lähemale, nagu tundnuks ta lamajat.
Mees sinises rüüs vahtis ainiti üles nende poole, ta oli juba loobunud surmaga võitlemast, nüüd imes see aeglaselt välja kogu soojuse, mis tas oli. Nägu tõmbus heledamaks, muutus võikaks kontrastiks ikka veel elavale lopsakale habemele.
Ratsanik kummardus, et mõõgaotsaga surija kandekotti üles tõsta. Erutusest libises selle sang teralt maha ning langes vette. Nahkanum avas oma lämmatava sisemuse. Hobunegi tardus paigale -- kotist veeres hääletult välja hall kera. Varjudemängust võinuks nad seda pidada ka vaid kuivanud puukuuliks -- ainult et seda see kindlasti ei olnud. Selle liikumises paistis olevat suund, veeremises ettevaatlikkus. See ei veerenudki -- hõljus maapinna kohal. Libises edasi, kuni puudutas hobuse kapja.
Korraga tundis ratsanik meeletut valu, justnagu olnuks ta lõkkesse visatud. Päike langes alla, mattis ta oma pehme vaibaga, kõrvetas naha ta luudelt ning purustas kondid. Tema, mõõk ja loom muutusid üheks. Nad tajusid üksteist kõik korraga. Siseorganid paisusid ning püüdsid neist välja tungida nagu veemullid keevas vees. Ta tahtnuks oksendada, aga ei suutnud. Tema sees tõstis pead keegi teine, keegi, kes suutis seda valu taluda, tõeline sõjamees.
Ja ometi oli see lihtne -- tema ja loom, surija ja vereloik nende vahel. Ta tundis isegi lamaja maitset, magusaimat ja toitvamat kui ta iial enne tundnud oli. Ta tundis ka maailma enda ümber, tajus selle iseärasusi endast eemal, kera sisekülgedel. Pidurdamatud emotsioonid tapsid ta mõistuse, vabastasid ta valust. Mõõtmatu hirm, ärevus. Lõputu igatsus energia järele, ja siis -- surm, hukk ja häving.
Hullunult mõõgaga oksi pekstes ja häälikuid valimata röökides tormasid nad tagasi õnnes ja rahus puhkava küla poole.