Punane laager

Tõlkinud Silver Sära

Oli üks lämbe suveõhtu ammustel aegadel, kui Walter Wyatt saabus esiisade maja juurde. See asus Sussexis, vaikses orus, ja selle ümber järskudel mäenõlvadel kasvas kõrge mets. Puude vahel paiknes toredaid välusid loomade karjatamiseks ja teeäärsete pähklipuude varjus voolas väike oja. Siin ja seal metsa sees võis näha süvendeid, kus aegu tagasi kaevati rauamaaki, süvendeid, mille seinteks oli liivakivi ja mis olid servani võsastunud ning metsataimedest täis kasvanud. Walter ratsutas pikkamisi, tema süda põksus rõõmsalt. Ehkki need olid tema perekonnavaldused, polnud ta Restlandsi – selline oli maja rahumeelne nimi – isegi mitte näinud. Walteri isa oli olnud pere noorem poeg ja palju aastaid oli vanem poeg, morn ja enesekeskne mees, elanud Restlandsis, vandudes, et keegi teine tema suguseltsist ei tõsta iialgi jalga üle selle ukse läve, ja seda kõike lihtsalt loomuomasest õelusest ja pahurusest, mida pidid taluma need, kes talle kõige lähemad olid. Walteri isa oli ammu surnud ja Walter ise oli elanud koos emaga väga vaikset kodust elu. Ent ühel päeval oli tema onu ootamatult ja vaikselt oma toolis istudes hinge heitnud ja selgus, et testamenti mees endast maha ei jätnud. Niisiis jäi Restlands koos selle viljapuuaedade, metsade ja maaliliste karjamaadega Walterile ning tema oli sõitnud kohale valdusi üle võtma. Tal oli plaanis maja korda seada, sest hoone oli onu eluajal parasjagu lagunenud, ja mõne nädala pärast pidi tema ema talle järele sõitma.

Ta keeras ümber teenurga ja nägi kohe maja, mis – nagu ta teadis – pidi olema tema oma. Ja tema südames liigahtasid ootamatult uhkustunne ning õrnus, kui ta mõtles, kui kena kohta võib ta enda omaks nimetada.

Pärnade allee viis suurelt teelt iidsetest kividest ehitatud maja juurde, mille katus oli tehtud samast materjalist. Maja fassaad oli madal ja paljude akendega. Ja Walter, kuna ta oli jumalakartlik noor mees, luges mõttes palve, osaliselt tänutundest, osaliselt lootusest.

Ta ratsutas maja ette ja nägi kohe, et ehitise eest polnud ammu hoolitsetud: sillutisekivide vahel kasvas rohi ja mitmed aknaklaasid olid purunenud. Ta koputas uksele ja nähtavale ilmus vana teener, kes kummardas sügavalt. Walter lasi hobuse talli viia. Tema pagas oli juba saabunud ja tema esimeseks ülesandeks oli uus kodu tuba-toalt läbi käia. See oli väga kaunis, toekalt ehitatud maja, mille seinu katsid vanad kuivast puidust tahvlid ja kus leidus rohkesti massiivset tammepuust mööblit. Siin ja seal rippus seintel tumedates toonides maale. Sel õhtul istus Walter üksinda söögilauas, kuhu vana teener talle püüdlikult roogi serveeris, ja tema pea oli tulvil ilusaid plaane oma uue elu alustamiseks. Ta magas suures magamiskambris ja ärkas mitu korda, saamata aru, kus ta viibib. Ühe korra astus ta vaikselt akna juurde ja nägi aitu, parki ja viljapuuaeda ja kaugemal varjudesse kaduvat metsa; neid kõiki kattis külm, selge kuukuma.

Hommikul, pärast einestamist, saabus sealsamas kõrval asuvast väikelinnast jurist, kes tema asjade eest hoolitses. Ja Walteri hea tuju sai kerge hoobi, sest ehkki valdused tõid sisse kenakese summa, vähendas selle mõju maale seatud hüpoteek ning Walter mõistis, et ta peab veel mõned aastad säästlikult elama, enne kui kinnisvara täiesti vabalt tema käes on, aga see ei häirinud teda väga, sest ta oli lihtsa eluga harjunud. Tõsi, jurist oli soovitanud tal väike tükk maad ära müüa, ent Walter oli vana mõisa üle väga uhke ja ka selle üle, et tema on kümnes Wyatt, kes majas elab, ning ta ütles, et enne, kui ta sellise asja ette võtab, ta ikka ootab veidi ja vaatab, kas asju saab teistmoodi korraldada. Kui jurist oli ära läinud, astus sisse mõisavalitseja ja Walter käis koos mehega kogu valduse läbi. Aed oli umbrohtu täis kasvanud ja jugapuuhekid lõikamata ning metsistunud. Nad astusid sisse lauta, kus lehmad seisid põhu sees, käisid tallis ja küünis, viljaaidas ja tuvilas, ja Walter vestles sõbralikult meestega, kes olid nüüd tema teenistuses. Seejärel jalutas ta põldudel ja karjamaadel, viljapuuaias ja metsa vahel, ning Walter nautis kõndimist metsaradadel, võsastunud platsidel ja suurte tammede all, ja ta tundis heameelt, et see kõik kuulub talle.

Lõpuks jõudsid nad välja eenduvale mäeveerele ja nägid nende ees laiuvat Restlandsi, tuulevaiksesse taevasse kerkivat korstnasuitsu ja tuvilas ringi siblivaid tuvisid. Terve org ujus päikesepaistes ja maaelu hääled kõlasid meeldivalt liikumatus õhus.

Nad seisid avaral lagendikul, aga selle keskel kerkis väike, tume ja tihedalt puudega kaetud nelinurkne küngas, mida ümbritses kõrge rohuga kaetud nõlv. Walter küsis, mis see on. Vana mõisavalitseja vaatas talle korraks vaikides otsa ja vastas siis: „See on Punane Laager, sir.“ Walter küsis sõbralikult. „Ja kelle laager see on?“, ent ühtäkki meenus talle, et tema isa oli jutustanud talle selle paiga kohta kummalise loo, aga ta ei suutnud seda lugu enam meelde tuletada. Vana mees aga vastas tema küsimuse peale nii: „Oh, sir, kes seda täpselt teab. Võib-olla tegid selle vanad roomlased, võib-olla aga veel vanema aja inimesed, aga igal juhul peeti siinkandis maha äge võitlus.“ Ja seejärel rääkis mees talle aeglaselt ja tõsisel ilmel ühe vana loo sellest, kuidas väike grupp sõjamehi oli kaitsnud seda paika terve armee vastu ja kuidas nad kõik olid seal ära tapetud. Ta ütles, et varasematel aegadel tulid põldudel kündes mulla seest välja kummalised roostes relvad ja inimeste kondid, ja ta lisas veel, et Laager oli olnud algusest peale inimtühi ja et kellelegi ei meeldinud selle peale oma jalgagi tõsta. Sellest hoolimata räägiti, et selle sees on peidus suur aare, sest just seda olevat sõdalased valvanud, ehkki need, kes koha vallutasid ja valvurid maha lõid, ei suutnud seda leida. „Ja see kõik juhtus väga ammu,“ lõpetas mees oma loo.

Sellal kui vanamees kõneles, astus Walter vaikselt puudepiiri juurde ja silmitses seda üle kõrgendiku harja. Kõrgendik oli tihedalt kinni kasvanud, see oli ebameeldiv põõsastest ja võsast koosnev tihnik. Tihniku sees valitses hämarus ja tundus, et ka jahedus, ehkki õhk selle ümber oli soe. Küngas oli umbes rinna kõrgune ja seda ümbritses rohtu täis kasvanud kraav, mis polnud looduslik, vaid kaevatud. Walterile torkas pähe mõte, et see koht oli näinud kummalisi asju. Ta kujutas seda ette äsja valminuna, rohmaka mullavallina, bastioni ümber pihtaed, mille tagant on näha odasid ja kiivreid, ja metsikut hordi sõdalasi, kes sibavad künka ümber. Roomlased aga sees, kui need ikka olid olnud roomlased, ootamas tõsiste ja ärevate nägudega abi, mis jäigi tulemata. Kõik see kerkis ta silme ette koos meeldiva turvatundega nagu mehel, kes vaatab midagi kartmata pilti vanadest ja rasketest aegadest ning tunneb selle nägemisest teatavat rahulolu. Samas varjas see koht mingisugust saladust, selles oli Walter kindel. Ja see aare – oli see kogu aeg seal samas olnud? Maetud kuhugi metsanurka? Raha, mis lebab kasutamata, ehkki sellega võiks teha palju head, kui vaid üles kaevata? Nii ta seal mõtiskles, kopsides nõlva kepiga. Ja siis astusid nad koos edasi. Kui nad minema hakkasid, ütles Walter: „Ma tahaksin need puud maha raiuda ja teha sellest kohast karjamaa,“ ent vana mõisavalitseja vastas: „Ei, parem on jätta see koht rahule.“

Alguses möödusid nädalad väga meeldivalt. Naabrid käisid teda vaatamas ja ta märkas, et vana suguvõsanimega leiab kiiresti uusi sõpru. Ta veetis palju aega vabas õhus ja talle meeldis jalutada Punase Laagri juurde ja vaadata, kuidas see seisab seal üksildase ja süngena, vaade avanemas kaunile orule. Varsti saabus ta ema ja nad rehkendasid, et ema väikese elatisrahaga saavad nad seal tõepoolest elada, aga peavad esialgu olema äärmiselt säästlikud. Tall tuleb hobustest tühjaks teha ja ka tõlda ei saa pidada. Restlandsis ei saa mitu aastat olema mingit suuremat seltskonda ja Walter mõistis, et sel ajal ta abiellumise peale mõelda ei tohi, vaid peab kõik säästud mõisa investeerima.

Mõne aja möödudes, kui omanikuks saamise esimesed rõõmud olid läbi elatud ja elu rahunes igapäevaseks rutiiniks, hakkas olukord Walterile äärmiselt tüütuks muutuma. Ja veel teravamalt sundis teda oma elukorralduse üle mõtlema tutvus ühe läheduses elava skvaieriga, kellel oli tütar Marjory, kes tundus Walterile kõige kaunim ja armsam neiu, keda ta eales näinud on. Ja ta mõtles pidevalt piiga peale ning tema süda hakkas rinnus väga valjult põksuma, kui tema pilk ootamatult neiu peale langes. Ja ka Marjoryle tundus Walteriga kohtumine heameelt valmistavat ning noor naine näis aru saavat isegi nendest mõtetest, mis jäid mehe nappide sõnade taha varjule. Aga skvaier oli vaene mees ja Walter pidas õigemaks hävitada mõtted armastusest ja abielust, misjärel ta muutus sõnaahtraks ja tusaseks ning tema ema mõistis mehe südame salasoppides toimuvat ning tal oli pojast kahju, aga ta ei teadnud, mida saaks teha. Ja Walter hakkas isegi rääkima plaanist minna laia maailma õnne otsima, aga see oli siiski vaid jutt, sest ta oli Restlandsi juba tõsiselt armastama hakanud.

Ühel päeval, kui Walter sõi õhtust koos kohaliku vikaari pool, tutvus ta laua taga ühe vanema ja lihtsa mehega, kes valdas palju huvitavaid teadmisi ja huvitus kõigest, mis puudutas piirkonnas elanud vanade rahvaste ajalugu. Mees jutustas Walterile pika loo sellest, kuidas kõrgustikul kaevati lahti suur hauakääbas või –küngas, mis näis olevat mõne vägeva printsi haud ja mille seest oli leitud hinnaline aare – peekrid, vaagnad ja kannud, kõik puhtast kullast – samuti kullakange ja palju muid kummalisi esemeid. Ta ütles, et üks kolmandik taolistest esemetest kuulus õiguse järgi kuningale, aga kuningas oli olnud armuline ja rahuldunud vaid ühe või kahe kaunima peekriga ja jätnud ülejäänu sellele, kelle maalapilt need asjad leiti. Seejärel küsis vana õpetlane Walterilt, kas olevat tõsi, et ka tema valdustes asub iidne kindlus või kaitseehitis, ja Walter jutustas talle Punasest Laagrist ja legendist, ja vana mees kuulas seda väga tähelepanelikult, korrates vaid „jaa, jaa,“ ning „jah, nii peab see olema,“ ja sõnas lõpuks, et lugu aardest on väga tõenäoliselt õige, sest ta ei näinud muud võimalust, kuidas see oleks saanud tekkida. Mees ei kahelnud, et tegu oli vana roomlaste aardega, võib-olla andamiga, mis korjati selle maa inimestelt, kes olid kahtlemata raevunud, et pidid nii palju ära andma, ja tahtsid oma vara tagasi saada. „Jah, see on seal, päris kindlasti,“ lausus mees.

Walter tegi ettepaneku minna kohta vaatama, aga vana vikaar, märgates Walteri põlevat pilku ja teades midagi võimalikest raskustest, ütles, et legendi järgi on keelatud häirida paika, mis oli maksnud nii paljudele sõjameestele elu, ja et selle peale, kes rahu häirima läheb, langeb needus. Vana õpetlane naeris ja ütles, et surnute needused, eriti surnud paganate omad, ei murra kellegi konte ja kahtlemata oli kõrgustikul paiknevas kääpas terve kanakuuditäis needusi, ent need polnud teinud kahju tema sõbrale, kes oli selle lahti kaevanud. Sõber elavat vana printsi aardest praegugi väga maitsekalt ja jõukalt ning vana prints ei paistnud tema peale vimma pidavat. „Ei, kahtlemata,“ ütles ta, „kui me vaid teaksime tõde. Ma julgen siiski arvata, et see muistne paganast meest kuhtub mõnes põrgu pimedamas kambris ja tunneb vaid heameelt, et tema aaret kulutab jõudsalt üks tore kristlasest härrasmees.“

Nad kõndisid koos Punase Laagri juurde ja vanahärral oli selle kohta rohkesti teadmisi ning ta näitas Walterile, kus olid olnud kindlustuse väravad ja tornid, lisades: „Ja kui mina oleksin teie, härra Wyatt, laseksin mina selle paiga puhtaks teha ja kraavid sisse kaevata, ja mina kaevaksin kulla välja, sest see on siin sama kindlasti kui mina olen kristlane ja ammuste aegade armastaja.“

Walter rääkis emale kõigest, mis oli kuulnud, ja tema ema oli samuti kuulnud vanadest legendidest, aga naine raputas pead. Tõepoolest, kui Walter kõneles vanale mõisavalitsejale oma soovist kindlustus avada, siis vana mees peaaegu nuttis. Ja kui ta nägi, et tema arvamus ei jää peale, lausus ootamatult, et ei tema ega ükski selle küla meestest ei tule Walterile ka mitte kogu Inglismaa kulla eest abiks. Seetõttu jättis Walter asja esialgu sinnapaika, aga tema kannatamatus ja nälg aina kasvasid.

Walter ei jõudnud otsusele kohe, ta kaalus seda asja endamisi terve nädala. Ta ei rääkinud enam mõisavalitsejaga, kes arvas, et Walter on meelt muutnud, aga selle nädala jooksul tema kihk aina kasvas ja lõpuks sai see tema üle võidu. Ta lasi kutsuda valitseja ja ütles tollele, et on otsustanud Laagri lahti kaevata. Valitseja vaatas teda vaikides. Seejärel lausus Walter naerdes, et kavatseb ajada asja täiesti ausalt – et keegi ei pea tegema tööd vastu enda tahtmist, aga et ta maksab mõnevõrra rohkem kõigile meestele, kes tema juurde laagrisse tööle tulevad. Mõisavalitseja kehitas õlgu ega öelnud sõnagi. Seejärel rääkis Walter kõigi oma töömeestega ja tegi neile oma pakkumise. „Ma tean,“ ütles ta, „et selle koha kohta räägitakse lugusid ja et te ei taha seda puudutada, aga tehtud saab see töö nii või teisiti. Kui mu oma mehed seda ette ei võta, siis lähen hangin endale võõraid abiks.“ Tulemuseks oli see, et kolm meest nõustusid töö ette võtma ja järgmisel päeval tehtigi algust.

Kõigepealt puhastati kõrgendik võsast ja alustaimestikust, seejärel võeti maha suured puud ja veeti minema, lõpuks juuriti välja kännud koos juurestikuga. See oli raske ülesanne, võttis rohkem aega, kui Walter oli arvanud ja ta ei suutnud enda eest varjata, et kogu selle ürituse kohal hõljus veider halva õnne aura. Üks meestest vigastas end kirvega ja ei saanud tööd jätkata, teine jäi haigeks. Kolmas tuli pärast kahe mehe kõrvalejäämist tema juurde ja palus end vabaks. Walter asendas nad uute töölistega ja töö kulges vaevaliselt, hoolimata Walteri ägedast kannatamatusest ja tagantkiirustamisest. Ta ise viibis kohal vara hommikust ja hilja õhtuni. Mehed teadsid, et otsivad aaret, ning olid peaaegu sama elevil kui ta isegi, ja Walter ei unustanud hetkekski, et tema äraolekul võidakse leida mingisugune hinnaline ese ja võib-olla leidja poolt ära peita või salamisi minema viia. Aga möödusid nädalad ja midagi ei leitud. Nüüd oli sellest kohast saanud paljas ja inetu mülgas, mida ilmestasid augud kohtades, kus varem olid kasvanud puud. Üle ümbritsevate põldude ja lagendike viisid kärurataste roopad, künka ümber lebasid suured puud ja peenem võsa oli laotud riitadesse. Kogu künka ja kraavi pealt oli pinnas pealt kooritud ja iga päev kaevati kõrgendik maapinnani, nii et iga labidatäis raputati läbi. Lõpuks ometi jõudsid nad mingisuguste inimtegevuse jälgedeni. Künkapinnasest leiti lühike ja mõlkis antiikse kujuga pronksmõõk, Nurgast leiti roostes metallihunnik, mis võis kunagi olla soomusrüü. Teisest nurgast leiti mõned suured püstised ja kaltsineerunud kivid, mille all oli rohkesti puutuhka – see tundus olevat algeline kamin. Ja ühest kohast, mis näis olevat sügav auk, avastati rohkesti mädanenud ainet, mis paistsid olevat luude jäänused. Walter ise oli juba väsinud ja kurnatud, osaliselt raskest tööst, aga veel rohkem lootuste luhtumisest. Ja mehed muutusid süngeks ning mässumeelseks. Ka Walterit üllatas, et rohkem kui üks tema naabritest kõneles tema ettevõtmisest halvakspanevalt, otsekui oleks see rumal või isegi väär. Ent ikkagi töötas ta raevukalt edasi, magas vähe ega hoolinud, mida sööb või joob.

Lõpuks oli tööga peaaegu lõpule jõutud. Ala oli servast servani läbi kaevatud ja enamasti olid nad jõudnud välja kõva liivakivini, mis paiknes üsna maapinna lähedal. Pärastlõunal oli maha sadanud kõva paduvihm, mistõttu mehed olid varakult koju läinud, märgade ja tujututena. Walter seisis Punase Laagri juures, riided kaetud mudapritsmetega, südames raskus ja ängistus, ning vaatas sünge pilguga kraave, mis läbistasid inetute armidena rohelist küngast. Taevast katsid tintmustad sakilised pilved, silmapiiril välkus äike.

Kui ta ringi kõndis ja kraave silmitses, märkas ta, et ühes kohas tundus pinnas kraaviservas otsekui teist värvi olevat. Ta astus kraavipõhja ja nägi, et kaevamine oli paljastanud ðahti meenutava avause külje. See ðaht näis olevat kaevatud sügavale maapõue. Ta kummardus lähemale, et asja uurida, ja nägi siis kraavi põhjas midagi, mille vihm oli välja pesnud ja mis tundus olevat kas kepp või juur, ulatudes kergelt pinnasest välja. Ta pani käe selle vastu, ese tundus külm, kõva ja raske, ja järgmisel hetkel sai ta aru, et see on metallist pulk, mille teine ots on kraavikalda sees. Ta haaras labida, puhastas pulga ümbruse kiiresti mullast ja lõpuks oli see üleni maa sest väljas. Ta sai aru, et see on kang, ja väga raske, aga selle lähemal uurimisel märkas ta, et sellel on mingisugune pitsat. Ja järgmisel hetkel, kui ta vaatas kohta, kus labidas oli seda kriimustanud, nägi ta, et see oli helekollane metall. Ühtäkki jõudis talle kohale – ðokina, mille peale oleks ta peaaegu teadvuse kaotanud –, et ta on sattunud mingile osale aardest. Ta tõstis kangi kõrvale ja seejärel, olles kõigepealt ringi vaadanud, et veenduda, et keegi teda ei näe, hakkas kaevama kraavikallast. Mõne hetke pärast tabas labida mingit kõva eset ja õige pea oli ta jõudnud terve kangidereani, mis lebasid tihedalt üksteise kõrval rivis. Ta võttis need ükshaaval välja ja nende alt leidis ta järgmise rea, mis oli laotud ristipidi, ja veel ühe rea, ja veel ühe, kuni ta oli lahti kraapinud seitse rida, kokku viiekümne kangiga. Kõige alumise kihi juures libises labidas mingil ümmargusel ja siledal esemel. Ta viskas mulla kõrvale ja tõmbas maa seest välja pruuni ja vettinud kolju, mis oli lebanud aarde all. Selle all oli pehmem muld, aga selle seest tuli välja kaks mehe reieluud.

Taevas hakkas nüüd tumedamaks tõmbuma, aga ta kaevas välja kogu selle ðahti, tungides sügavamale kalda sisse, ja ta nägi, et ümmargune auk oli kaevatud otse ülevalt alla liivakivi sisse. Kondid lebasid liivakivi peal, aga ta leidis rohkem luid ka selle koha kõrvalt, kus oli asunud kuld. Seepärast tundus talle, et kuld oli paigutatud surnukehade vahele ning lebanud seal roisu sees. See oli ähmane mõte, mis jäi ebameeldival moel ta aju salasoppi pidama. Aga ta oli nüüd kogu augu lahti kaevanud ega leidnud sealt muud kui mõned suured määrdunud vaskmündid, mis lebasid surnukehade vahel. Ta tõusis vahepeal püsti ja silmitses aaret, aga leiuga kaasnenud juubeldusega segunes ka sünge ja raske rõhumistunne, mis rikkus tuju ja mida ta ei osanud seletada. Ent lõpuks võttis ta end kokku, korjas kondid maast ja viskas need augu põhja, sest ta kavatses oma kaevetööd meeste eest varjata. Selle toimetuse ajal, kui ta parajasti augu kohale kummardus, tundus talle, et keegi astus ootamatult tema selja taha ja jäi sinna seisma, väga lähedale, otsekui kiikaks üle tema õla. Hetke jooksul oli tema hirm nii suur, et ta tundis, nagu tõuseksid tal juuksed peas püsti ja tema süda hakkas metsikult pekslema. Aga ta sai endast võitu, pööras ringi ega näinud midagi peale kraavide ja pilverünkade tumedas taevas. Sellest hoolimata tundus talle, et keegi või miski oli vaikselt minema lipsanud. Aga ta sundis end visalt tagant, et alustatu lõpule viia. Ta viskas mulda aukudesse, töötades otsekui raevunult, ja kahel korral tabas teda sama tunne, et keegi on tema selja taga, ja kahel korral pööras ta ringi ega näinud kedagi. Aga kolmandal korral kostis lääne poolt terav pikseraksatus ja vaevalt oli ta töö lõpetanud, kui vihma hakkas sadama ja langes ladinal kraavidesse.

Seejärel asus ta kõrval lebava aarde kallale. Segus, et ta saab korraga kanda ainult mõnda kullakangi ja ta ei julgenud ülejäänuid lagedale jätta. Seetõttu kattis ta need mullaga ja kõndis ringi vaadates maja juurde. Seal võttis ta ettevaatusabinõusid rakendades aiast käru, ent teda haaras hirm vahelejäämise ees ja ta otsustas minna tuppa sisse, õhtustada nagu harilikult ja vedada aarde majja hilisõhtul. Seni ei pakkunud aare talle mingit rõõmu. Ta poleks eales arvanud, et see talle nii rõhuvalt mõjub – ta tundis, nagu oleks ta hoopis süüdlane, kes varjab mingit pahategu kui mees, kellele on langenud osaks suur õnn.

Ta läks sisse, vahetas märjad riided kuivade vastu ja sõi emaga õhtust. Vastuseks ema tavapärasele küsimusele – mida huvitavat olid nad leidnud – võttis ta taskust mündid ja näitas neid, mainimata sõnagagi kulda, visates aga nalja, et need mündid vaevalt tema pingutused tasa teevad. Mõeldes oma leiule ei suutnud ta õhtusöögilauas peaaegu üldse juttu ajada. Aeg-ajalt tabas teda hirm, et teda nähti kaevamas ja et isegi sel samal hetkel on mõni varas juba kohal ning kaevab tema aaret lahti. Ema silmitses teda küsivalt ja ütles lõpuks, et Walter näeb väga väsinud välja. Selle peale vastas mees üsna teravalt, nii et ema enam rääkida ei tahtnudki.

Ühtäkki aga, kui õhtusöök hakkas läbi saama, tundis ta samasugust kohutavat hirmu nagu varem augu ääres. Talle näis, et keegi astub talle ligi ja seisab otse tema selja taga, kummardudes üle õla, ja teda haaras mingisugune jäine külmatunne. Ta võpatas ja vaatas kiiresti ringi. Ema silmitses teda ärevalt ja küsis: „Mis on, armas Walter?“ Walter leidis mingi vabanduse, ent tundes, et vajab omaette olemist, vabandas ja läks oma tuppa, kus istus toolile ja teeskles lugemist, oodates, et majas jääks kõik vaikseks.

Pärast keskööd, kui kõik olid magama heitnud, sundis ta – ehkki hirmutunne oli vallanud teda täienisti – end üles tõusma, pani tööriided selga ja läks aeda, hiilides nagu varas. Ta võttis kaasa laterna ja käru, mida ta kandis seljas, sest kartis, et ratta kriuksumine võib kellegi üles ajada. Komistades ja higistades, olles juba enne väga väsinud, läks ta mööda metsaradu künka juurde. Kohale jõudnud, süütas ta laterna, kraapis kullakangid välja ja hakkas neid kärule tõstma. Keegi polnud varandust vahepeal puutunud. Kui kõik kangid olid kärus, tabas teda ootamatult samasugune hirmuhoog – nagu oleks keegi tema läheduses – ja talle tundus hetkeks, et minestab. Aga ta istus kärule ning jahe õhk aitas tal endaga toime tulla. Seejärel hakkas ta käru pimedas maja poole lükkama. Ta komistas siiski tihti ja ajas ühe korra käru ümber, nii et kogu koorem maha libises. Seepärast, hoolimata hirmust vahelejäämise ees, oli ta sunnitud süütama laterna ja selle kärule asetama. Lõpuks jõudis ta maja juurde, kus paigutas kullakangid ühe kirstu põhja, mille võti tal oli, ja kattis need paberitega. Seejärel läks ta voodisse, aga ta viibis otsekui palavikus, hambad plagisemas, kuni ta vajus rahutusse unne, mis kestis koidikuni.

Ta nägi kohutavat unenägu. Selles unenäos tundus ta istuvat Laagri juures maapinnal, käes hoidis ta kulda. Laager oli unenäos selline, nagu see oli olnud enne puhastamist, tihedalt puudega kaetud. Ühtäkki astus puude vahelt välja tuhmis roostetanud raudrüüs mees, kahvatu jume, metsiku näoilme ja lühikese habemega, mis näis niiskusest tokerjas. Mees hoidis käes piiki või oda ja ta astus kiirel sammul raevukalt Walteri poole, otsekui kavatseks teda tappa. Aga siis näis mehe eesmärk muutuvat, sest seistes Walteri kõrval, vaatas ta toda õela ja läbitungiva pilguga, nii et Walter oleks meelsamini hoopis löögi vastu võtnud. Ja siis ta ärkas, aga südame pekseldes, sest mees näis ikka veel tema kõrval seisvat – kuni ta läitis küünla ega näinud kedagi.

Ta ärkas hommikul kurnatu ja haigena, ent naeratas emale ja ütles, et on otsustanud teha midagi, mis emale heameelt valmistab ja jätta töö Laagris sinnapaika. Ja ta ütles meestele, et rohkem ta kaevata ei taha, plats tuleb siledaks lükata ja siis rahule jätta. Nii mehed tegidki, torisedes kibestunult.

Järgmine nädal oli Walteri jaoks erakordselt haletsusväärne – ta poleks iial uskunud, et inimese süda võib nii raske olla. Talle tundus, et ta lebab sarnaselt nende õnnetute kontidega, mis ta oli varanduse alt leidnud, lömastatuna ja murdununa selle raskuse all. Tal oli kiusatus teha kullaga kõiksugu meeletuid asju: matta see uuesti Laagrisse maha, visata see maja lähedal asuvasse mudasesse tiiki. Palavikulistes unenägudes nägi ta end aerutamas paadis tumedal merel ja kullakange ükshaaval vette pildumas. Selle põhjuseks polnud mitte ainult hirm aarde enda ees, aga kohutav veendumus, et teda jälitab keegi, kes ei jää temast sammugi maha, kuhu iganes ta ka ei läheks. Alati kui ta istus kusagil üksi, nihkus see olevus talle lähedale ja kummardus tema kohale. Talle tundus sageli, et kui ta vaid suudaks väga kiirest ümber pöörduda, siis jõuaks ta olevusele pilgu heita ja see mittemiski, mida näeks, oleks sama hirmutav kui see, mis oli nähtamatu. Ja seepärast läks nii, et kui ta istus koos emaga, siis püüdis ta oma käitumist valitseda, et ema mitte ehmatada, ent pärast pikka kannatamatut agooniat ei suutnud ta rohkem kannatada ja vaatas kärmelt selja taha. Ta jume muutus kahvatuks ning haiglaseks ja isegi mõisa töömehed märkasid, kui tihti ta kõndimise ajal ringi pöördus. Lõpuks ei tahtnud ta isegi õues jalutada, välja arvatud vara hommikul ja hilja õhtul, kui ringi liikus vähem inimesi, kes teda näha oleksid võinud.

Ta oli töömehed minema saatnud, aga kord või paar märkas ta Laagrist möödudes, et keegi oli mudas kaevanud ja sonkinud. Mõnikord jätsid tema hirmud ta tunniks või paariks maha, kuni ta hakkas mõtlema, et on täielikult terveks saanud. Aga see oli nagu kassi mäng hiirega, sest pärast taolist puhkust kannatas ta veel rohkem, kuni lõpuks oli ta omadega nii puntras, et mõtles meestest, kes oli ise enda elu võtnud, ja ehkki ta teadis, et on kohutav patt hellitada taolisi mõtteid, ei suutnud ta neid täielikult eemale tõrjuda, vaid hakkas mõttes kavandama, kuidas plaani kõige paremini ellu viia, nii et see paistaks õnnetusjuhtumina. Mõnikord kandis ta oma häda stoilise ängistusega, aga teinekord ta raevutses, mõeldes sellele, kui õnnelik ta oli alles üsna hiljuti olnud. Ja isegi tema armastus Marjory vastu tumestus ja lagunes selle kurja olevuse tõttu ja ta vastas naise arglikele ning sõbralikele pilkudele morni ilmega. Tema ema oli peaaegu sama õnnetu kui ta isegi, sest ema teadis, et midagi on väga tõsiselt korrast ära, kuid ei suutnud ära arvata, mis see on. Tõepoolest, vana naine suutis vaid soovida, et asjad oleksid teisiti, ja paluda poja eest, sest ta ei teadnud, milles õnnetus seisneb, kuid arvas, et poeg on kas haige või isegi nõiutud.

Lõpuks, pärast ühte eriti masendavat päeva otsustas Walter, et ta sõidab Londonisse ja otsib võimalusi varandusest lahti saamiseks. Ta oli tihti mõelnud, et kui ta matab selle taas Laagrisse, siis saab ta vaevadest lahti, aga ta ei suutnud end sundida seda tegema. Ta tundus iseendale mehena, kes on saanud kätte raske võidu ja nüüd tahetakse temalt, et ta võidu käest annaks.

Ta kavatses minna oma isa vana ja targa sõbra juurde, kes oli Londoni Kollegiaalkiriku kanoonik ja suhtles õukonnaga. Niisiis peitis ta aarde kindlustatud keldrisse ja sulges ukse tabalukuga, aga võttis siiski ühe kullakangi sõbrale näitamiseks kaasa.

See oli kurb sõit. Tema hobune näis olevat samavõrd tujust ära kui ta isegi ja tihti haarasid teda hirmuhood, kuni ta hakkas arvama, et võib olla hulluks läinud. Ja tõepoolest, mõeldes südant vaevavale koormale ja magamata öödele, ta arvas, et pole sellest kuigi kaugel.

Kui ta peatas hobuse vaiksel linnatänaval asuva kolledþi ukse ees, tundis ta kergendus- ja kindlustunnet, nagu sadamasse jõudnud laev. Käes kandis ta riietekohvrit, mille sisse oli peidetud kullakang. Kanoonik tervitas teda väga sõbraliult väikeses raamatuid täis hubases võõrastetoas. Õueaknast paistis ere meeldiv päike ja linnaõhk tundus kosutav ning lahke.

Aga kanoonik oli Walteri väljanägemisest väga üllatunud. Härrasmees oli harjunud lugema inimeste südamemuresid nende nägudelt nagu elutark preester ja ta nägi Walteri näol teatavat meeleheitlikku ilmet, millist ta oli näinud nende inimeste palgel, kellel oli soov üles tunnistada tõsine surmapatt. Aga tal polnud kombeks ise uurima hakata ja seetõttu vestles ta viisakalt ning sõbralikult ja kui oli selge, et Walter ei kavatse ise rääkida, viis jutu tähtsusetutele linnauudistele.

Nad einestasid kanooniku toas – sest Walter ütles, et eelistab seda söögisaalile, kui kanoonik valida pakkus – ja pärast seda mainis Walter, et tal on rääkida üks kummaline lugu. Kanoonik polnud üllatunud ja olles kummaliste lugudega harjunud, otsustas tähelepanelikult kuulata, sest tema arvates andsid kõige raskemates ja kurvemates patulugudes just kannataja enda sõnad tihtipeale vastuse või väljapääsu, kui neid vaid hoolikalt kuulata.

Ta ei katkestanud Walteri juttu, esitas vaid paar täpsustavat küsimust, et kõik selge oleks, aga tema nägu tõmbus vägagi tõsiseks ja loo lõppedes istus ta mõnda aega vaikides. Seejärel ütles ta, et järelduse tegemine on raske ja ta peab esitama Walterile ühe küsimuse. „Ma ei palu teil mulle öelda,“ alustas ta väga taktitundeliselt, „mis see võib olla, aga kas pole te hakkama saanud mõne muu teoga, mis ei ole Jumalale meelepärane? Sest taolised kurvad mõtted ja hirmus saadetakse mõnikord karistuseks patu eest ja selleks, et pöörata inimene tagasi valguse teele.“

Selle peale ütles Walter, et tema ei tea sellist pattu, millega ta oleks Jumala nii kõvasti välja vihastanud. „Ma olen olnud hoolimatu,“ ütles ta, „ja olen ka praegu, ja, ma räägiksin teile kõik, mis mu südames on, isa. Ma ei varjaks teie eest ühtegi saladust, kuid ehkki ma olen patune ega teeni Jumalat nii korralikult, kui tahaksin, ma siiski sooviksin Teda teenida, ja mul pole ühtegi pattu, mis seisaks seinana minu ja Tema vahel.“ Ta lausus need sõnad siiralt ja uhkelt ja vaatas vaimulikule nii otsekoheselt silma sisse, et too ei kahelnud temas, vaid sõnas: „Sellisel juhul, mu poeg, peame otsima põhjust mujalt. Ja ehkki ma kõnelen praegu huupi ega kaalu oma sõnu põhjalikult läbi, mulle tundub, et mõistu öeldes olete te mees, kes on leidnud juhuse tõttu metslooma uru, lõbu pärast kutsikad minema viinud ja nüüd on see loom tagasi tulnud, avastanud poegade kadumise ja röövlile jälgipidi järele läinud. Nende vaeste sõjameeste hinged on praegu kusagil Jumala mõisas, meie ei tea, kus. Kui nad oma eluajal ausalt elasid, siis saavad vähem peksa, nagu pühakiri ütleb, aga nad ei pruugi nautida Tema õnnistatud puhkust ega altari all lebavate ja Tema saabumist ootavate ustavate hingede rahulikku und. Ja ehkki nad ei suuda teid tappa, suudavad nad siiski teile palju vaeva valmistada. Pühal Kirikul on tõepoolest võim kurjade hingede üle, inimese sisse pugevate kuradite üle, aga ma pole kuulnud, et Temal oleks võimu surnute hingede üle ja veel vähem nende üle kõigi üle, kes elasid ja surid väljaspool kogudust. Ehkki ma koban pimeduses, tundub mulle siiski, et need õnnetud hinged ei raatsi loobuda varandusest, mille nad välja võitlesid ja mille eest surid, ega anda seda mehele, kes pole selle eest võidelnud. Me võime ju mõelda, et on madal ja lapsik hoida kinni sellest, mida ise kasutada ei saa, aga ükski manitsus ei pane last teistpidi mõtlema ja minu meelest on need õnnetud hinged ikka veel lapsed. Ja mulle tundub, otsekoheselt öeldes, et nad ei jää enne rahule, kui te olete selle neile tagasi andnud või kasutanud seda ilmselgelt nende hüvanguks. Ühes olen ma kindel – te ei tohi seda tarvitada enda rikastumiseks. Aga ma pean loo üle veel järele mõtlema, sest see on üks kummaline lugu ja ühtegi taolisega pole ma varem kokku puutunud.“

Nende tarkade ja ettevaatlike sõnade peale sai Walter uut julgust ja ta jutustas oma rahahädas mõisast ja armastusest Marjory vastu ja vaimulik naeratas ning ütles, et armastus on parim vahend maailmas hakkama saamiseks. Ja seejärel, kuna oli juba hilja, ütles preester, et nad peavad magama heitma ja et hommik on tihtipeale õhtust targem. Nii ta siis juhataski Walteri tolle kambrisse, väikesesse kenasse tuppa, mille aknast avanes vaade hoovi. Sinna ta külalise jättiski, ent kõigepealt laskus põlvili ja palvetas, asetas seejärel käe Walteri pealaele, õnnistas teda ja andis ta jumala armulikku meelevalda. Ja Walter magas rahulikult ning ükski kuri unenägu ei häirinud ta und. Ja hommikul viis vaimulik ta kirikusse, kus Walter põlvitas väikeses kabelis ja vanahärra luges missa, andes sellega Walteri kannatustekoorma jumala armulikesse kätesse, nii et Walter tundis südames suurt kergendust.

Pärast missat uuris preester Walteri tervise järele ja küsis, kas kurjuse saadikud tal öösel külas käisid. Walter ütles „ei“ ja vaimulik sõnas seejärel, et mõtles pikalt selle loo peale, mis oli kummaline ja väga sünge. Aga nüüd teadis ta kindlalt, mida Walter peab tegema. Ta ei arvanud, et varandus tuleks nüüd, mil see on juba maa seest välja kaevatud, sinna tagasi panna, sest see oli ainult põgenemine kurja eest, aga mitte sellele vastu astumine, ja see oleks kurva päranduse jätmine vaid mõnele järgmisele mehele. Õnnetu hing tuleb saata igavesele puhkusele ja varandust kasutada Jumala hüvanguks. „Ja seepärast,“ ütles ta, „arvan mina, et tuleb ehitada kirik ja pühitseda see Kõikidele Hingedele, ja seeläbi saab teie võrk olema piisavalt lai, et ka see õnnetu hing kinni püüda. Ja te peate ostma väikese maavalduse selle kiriku vaimulikule ja siis saavad kõik rahu.“

„Kõik peale ühe,“ sõnas Walter nukralt, „sest siis puruneb minu unistus korrastada oma maja, mis on kokku varisemas.“

„Mu poeg,“ ütles vana preester väga tõsiselt, „teie ei pea nurisema. Teile on küllalt, kui Jumal vabastab teid hinge valusatest vaevadest ja küll Tema hoolitseb kõige muu eest.“

„Aga see pole veel kõik,“ jätkas mees väikese pausi järel. „Kui teie oma rahahädas mõisaga ehitate kiriku ja annetate preestrile, hakatakse küsimusi esitama. Kindlasti tuleb ilmsiks, et te olete leidnud varanduse ja võib-olla jõuab see kuninga kõrvu ja asja hakatakse uurima. Seepärast lähen ma täna hommikul õukonnaülema juurde, kes on diskreetne mees ja minu vana sõber, ja ma räägin talle kogu loo ära, kui te lubate. Ja tema annab nõu.“

Walter sai aru, et vaimuliku nõuanne oli hea, ja seepärast lubas ta mehel minna ning preester suundus õukonda. Kuni kanoonik ära oli, istus Walter nukralt, raamat käes, ja tema hirmud haarasid teda uue hooga. Olevus lähenes talle ja seisis selja taga ja ta ei suutnud sellest lahti saada. Walterile näis, et olevus oli kurjem kui eales varem ning valmis sundima teda mingisugusele meeleheitlikule teole. Seetõttu läks ta õue ja kõndis seal, aga olevus näis liikuvat tema kannul, kuni ta arvas, et läheb peast segi. Aga kui ta nägi, et kiriku uksed on lahti, läks ta sisse, laskus nurgas põlvili ja palvetas ning sai mõningase hingerahu tagasi. Ent ikkagi tundus talle, otsekui ootaks keegi teda ukse juures, ent ei suuda talle pühitsetud paigas kurja teha. Ja siis andis Walter tõotuse, tõotades anda kogu oma elu Jumala kätesse, sest ta oli avastanud, et maailm on raskem koht, kui ta oli alguses arvanud, ja talle näis, et ta kõnnib nähtamatute vaenlaste hulgas. Lõpuks nägi ta vana preestrit kirikusse astumas ja ringi vaatamas. Walter tõusis ja läks tema juurde. Preestri ilme oli rahulolev, ent tulvil tähtsatest uudistest, ja ta ütles Walterile, et too peab temaga kohe õukonda kaasa tulema. Ta oli näinud oma sõpra lord Poyningsit, kes oli viinud ta otse kuninga juurde ja kuningas oli kuulanud lugu väga uudishimulikult ja tahtis Walterit veel samal päeval näha. Niisiis võttis Walter kullakangi ja küsis preestrilt, kuidas ta käituma peaks, mille peale too vastas naeratades: „Nagu inimene teise inimese juuresolekul.“ Ja minnes rääkis Walter kaaslasele, et õudus oli teda jälle külastanud, ent ta oli kirikus rahu leidnud, ja preester ütles: „Jah, seal leiab ikka rahu.“

Nad jõudsid lossi juurde ja juhatati otsekohe sisse, väikesesse raamatuid täis kambrisse, kus laua taga istus karusnahkses ametirüüs kena näoga auväärses vanuses mees ja kirjutas. See oli lord Poynings, kes tervitas Walterit väga leebelt, ent tema pilk reetis varjatud tähelepanelikkust. Walter näitas talle kullakangi ja mees silmitses seda pikalt. Lõpuks astus sisse paaþ, kes teatas, et kuningal on vaba hetk ja ta soovib härra Wyatti vastu võtta.

Walter oli lootnud, et vaimulik või vähemalt lord Poynings tuleb temaga kaasa, aga sõnum käis ainult tema kohta. Niisiis läks ta paaþi saatel mööda kõrge laega koridori, mida ääristasid relvaalused. Kuningas oli olnud nooremana suur sõjamees ja toonud kaasa palju trofeesid. Nad jõudsid suure ukse juurde ja paaþ koputas. Seest hüüti vastuseks ja paaþ ütles, et Walter peab sisse minema üksi.

Walter oleks tahtnud mehelt küsida, kuidas ta kummardama peab, aga enam polnud aega, sest paaþ avas ukse ja Walter astus edasi.

Ta leidis end väikeses ruumis, mida kaunistasid rohelised seinavaibad. Kuningas istus pärgamentidega kaetud laua taga suures toolis. Walter kummardas kõigepealt sügavalt ja laskus siis põlvili. Kuningas andis käega märku, et ta tõuseks ja ütles siis vaikse ning rahuliku häälega: „Ah et teie oletegi siis see härrasmees, kes leidis varanduse ja tahab sellest jälle lahti saada.“ Nende tasaste sõnade peale tundis Walter, et ta vabaneb oma hirmudest. Kuningas silmitses teda tõsiselt ja tähelepanelikult. Ta oli juba eakas mees, tema pea oli peaaegu paljas ja tal oli pika ninaga kõhn nägu ning kitsad kokkusurutud huuled. Peas kandis ta avarat sametmütsi ja tema kuub oli karusnahast. Kuninga kaelas rippus kalliskivi ja tema sõrmi ehtisid suured sõrmused.

Kuningas ei hakanud vastust ootama, vaid sõnas: „Teil on haiglane jume, isand Wyatt, ja pole ka mingi ime. Istuge ja jutustage mulle mõne sõnaga oma lugu.“

Walter rääkis loo nii lühidalt, kui suutis ja kuningas katkestas teda korra või paar, Ta võttis Walteri käest kullakangi, uuris seda, kaalus peopesal ja ütles: „Jah, see on väärtuslik aare.“ Korra või paar palus ta Walteril mõnda lauset korrata ja ta kuulas lugu esemest, mida käes hoidis, silmnähtava aukartusega.

Lõpuks lausus ta naeratades: „Te jutustasite oma loo hästi ja selgelt, härra. Kas te olete sõdur?“ Kui Walter vastas „ei“, sõnas kuningas: „Sellest hoolimata on see suursugune amet.“ Seejärel lausus ta: „Olgu peale, sir, see varandus kuulub teile, et te kasutaks seda, nagu ma aru saan, Jumala kiituseks ja selleks, et anda rahu ühele õnnetule hingele, mis on kahtlemata ühe suure rüütli hing. Aga minul ei ole tahtmist, et see hakkaks mind kummitama,“ Ja ta lõi risti ette. „Saagu see siis annetuseks ja mina kirjutan teile välja tähe Krooni poolt, millega Kroon loobub oma osast. Kui palju te ütlesite neid kullakange olevat?“ Ja kui Walter vastas „viiskümmend“, ütles kuningas: „See on suur varandus, sir, ja ma loodan teie enda pärast, et see poleks nii nukker pärandus.“ Seejärel lisas ta veel: „Olgu siis nii, sir, kõik on selge, aga ma tahaksin kuulda, kuidas see lugu lõpeb, sest ma pole millegi sellisega varem kokku puutunud. Kui teie kirik saab valmis ja kõik asjad on korda aetud – ja juhtugu see võimalikult kiiresti –, siis tulge uuesti minu juurde.“ Ja seejärel lausus kuningas lahkelt naeratades: „Ja mis puudutab noort naist, kellest ma olen kuulnud, ärge heitke meelt. Sest teile kuulub vana ja väärikas maja ning seda ei tohi lasta hävineda. Hüvasti siis ja pidage meeles, et teie kuningas soovib teile kõike head.“ Ja ta andis käega märku, et Walteri audients on läbi. Walter laskus taas põlvedele, suudles kuninga sõrmust ja lahkus kambrist.

Kui Walter välja astus, näis ta otsekui õhus hõljuvat. Kuninga lahkus ja sõbralikkus liigutasid teda tugevalt ja tema süda täitus ääreni lojaalsusest monarhi vastu. Ta nägi, et vaimulik ja lord Poynings ootavad teda, ja kui nad paleest lahkusid, rääkis Walter preestrile, mida kuningas oli öelnud.

Järgmisel päeval sõitis ta tagasi Sussexisse, aga sõidu ajal tundis ta kibedat ängistust ja jõudis koju suures masenduses. Ent ta ei raisanud siiski aega, vaid asus suure innuga oma uue ülesande kallale. Kirikule tehti vundament ja varsti hakkasid seinad kerkima. Vahepeal oli Walter lasknud kulla kuninga rahapatta toimetada ja sealt sai ta sõnumi, et varanduse hinnaks on kokku ligi kakskümmend tuhat naela, terve krahvi vääriline varandus. Seetõttu ehitati kirik väga võimsa ja massiivsena ning vaimulike kolleegiumi ülalpidamiseks osteti viljakas maalapp. Aga Walteri süda oli väga raske, sest tema hirmuhood tabasid teda endiselt päevast päeva ja ta polnud oma murede lahendamisele sammugi lähemale jõudnud.

Siis hakkas ta tundma teravat kiusatust. Ta võiks ehitada kiriku ning anda vaimulikele maavaldused, ja sellest hoolimata võiks ta varandusest midagi näpistada, et ise vaesusest pääseda. Ja iga päevaga hakkas see plaan talle üha enam ja enam meeldima.

Lõpuks, ühel päeval, kui ta metsa vahel ringi jalutas, sattus ta Marjoryga vastakuti, ja tolle näol oli nii õrna ja armas ilme, et ta ei suutnud rohkem vastu panna, pööras ringi ja jalutas koos neiuga, rääkides tollele ära kõik, mis ta südant vaevas. „See kõik, et mind niimoodi karistati, juhtus armastuse pärast sinu vastu,“ ütles ta, „ja ma pole oma eesmärgile ikkagi lähemale jõudnud.“ Ja kui ta siis nägi, et neiu valab pisaraid ja armastab teda nii siiralt, avas ta noorele naisele oma südame ja ütles, et kavatseb osa varandusest endale hoida, et ta päästab niimoodi oma maja ja et neist saavad mees ja naine. Ja ta suudles Marjoryt suule.

Aga Marjory oli ausa südamega ja tark neiu ning armastas Walterit rohkem, kui too ise teadis, ja ta ütles mehele kaastundest värisedes: „Kallis Walter, see ei saa niimoodi minna. Siin tuleb olla ustav, sest sa oled kuninga alam ja sa pead surnud hingele andma selle, mis on tema oma, ja veel seetõttu, et just sind armastan ma kõige rohkem. Ja me ootame, sest jumal ütleb mulle, et see peab nii tehtama, ja Tema on veel tugevam kui armastus.“

Selle peale tundis Walter häbi ja ta heitis alatud mõtted peast. Ja ta lasi viimase raha eest teha kena altarimaali ja kallist klaasist aknad, ja kogu tema raha saigi seeläbi otsa.

Sellal, kui kiriku ehitus käis – ja ehitati nii kiiresti kui vähegi võimalik – tundis Walter nukrust ja rahutust, aga see näis talle teistmoodi rahutusena, Kõigepealt oli ta kindel, et õige pea saabub päev, mil sünge olevus lahkub, ja mees, kes kellel on kindel eesmärk silme ees, suudab selle nimel ka valu ja raskusi taluda. Aga lisaks sellele tundus talle, et nüüd ei rõhu teda mitte vaenlane, vaid vahimees. Oli päev, mil hirmutunne oli väga tugev ja olevus oli pidevalt tema juures, oli Walter siis jalutamas või istus toas, oli ta üksi või teiste inimeste seltskonnas. Ja neil päevil tõmbus ta üksindusse ja tema nägu tumendas sünge vari. Seetõttu hakati arvama, et ta varjab mingisugust saladust. Aga nendel kibedatel hetkedel õppis ta asju, mida ei õpetata üheski koolis. Ta õppis kannatama koos kõigi nende teistega, keda rõhub raske ja nähtamatu koorem, nendega, kes liiguvad ringi hirmu kägistavas haardes ja komberdavad tumedate hädade raskuse all. Ta muutus õrnemaks ja tugevamaks. Ta avastas, et tema käes on võti paljude südamete juurde. Varem polnud ta tundnud huvi teiste inimeste mõtete vastu, aga nüüd leidis ta end lakkamatult mõtisklemas selle üle, millised varjatud mõtted on teiste inimeste südametes, ja ta oli valmis vajadusel neid koorma kergendamisel abistama. Varem oli ta elanud muretus kamraadluses lõbusate semudega, aga nüüd tõmbas teda pigem vanade, tarkade ja kurbade poole. Ja ta tundis osadust püha vaimulikuametiga, mida tunnevad kõik, kelle kurbus on viljakas kurbus, ja kes kibeda tusatsemise asemel üritavad teisi õnnelikumaks teha. Kui ta kuulis mõnest kurbusest või hädast, siis tema mõttes polnud enam see, kuidas sellest hädast võimalikult vähe kuulda ja teada, vaid see, kuidas tema ise saaks seda kergendada. Seetõttu kasvas tema süda iga päevaga suuremaks.

Ja lõpuks saabus päev, kui kirik oli valmis. Korraliku torniga kena valge pühamu seisis künkatipul ja sellest natuke eemal asus vaimulikele mõeldud elamu. Hoonet pühitsema oli saabunud piiskop, Londonist oli kohale tulnud veel üks kõrgem kirikuisa ja kogunes ka grupp ümbruskonna inimesi, kes tulid vaatama, kuidas püha hoone välja on kukkunud.

Piiskop õnnistas kiriku väga kenasti sisse. Ta oli juba vana ja haige mees, aga ta kandis oma jõuetust kergelt ja rahulikult. Ta oli palunud Walteril eelmisel õhtul endale varanduselugu jutustada ja leidnud selle äärmiselt üllatava olevat.

Polnud ühtegi kiriku osa ega mööblitükki, mida ta oleks jätnud pühalikult sisse õnnistamata ja seda pealt vaatav Walter tundis siirast rõõmu, et kõik on nii kena ja viisipärane. Jäikades tikandkirjadega rüüdes vaimulikud liikusid koos piiskopiga ühe seina juurest teise juurde ja tugev värskelt hööveldatud puidu lõhn segunes viiruki püha hõnguga. Piiskop pidas lühikese jutluse ja kõneles rohkesti oma tööd vapralt teinud hingede võtmisest koguduse hulka, isegi kui nood polnud eluajal Kristust tundma saanud.

Kui toimetused läbi said ja külalised olid lahkunud, ütles kirikuisa, et ta peab hommikul Londonisse naasma ja et tal on Walterile kuningalt (kes polnud unustanud küsimast, kuidas tööd edenevad) sõnum, et Walter peab koos temaga kaasa minema ja rääkima kuningale, kuidas nende plaan on õnnestunud.

Tol ööl nägi Walter kummalist und. Ta näis seisvat hämaras võlvitud ruumis, mis meenutas sügavale maapõue ulatuvat koobast. Ta seisis ühe suure kivimüraka varjus ja ta tunnetas, kuidas keegi tema lähedalt möödub. Ta heitis möödujale pilgu ja nägi, et see oli seesama sõdalane, keda ta oli näinud ühes varasemas unenäos – väikesekasvuline lühikese habemega kahvatu mees, seljas rohkete sälkudega roostes soomusrüü. Mees hoidis käes oda ja astus rahutul sammul nagu keegi, kes pole millegagi rahul. Aga sellal, kui Walter teda silmitses, näis vastassuunast lähenevat veel keegi. See oli üleni valges pikka kasvu mees, kes näis toovat sellesse hämarasse paika kummalist värskust – õhku ja valgust ja lillede lõhna. Teise mehe kõnnak oli hoopis erinev, enesekindel ent siiski pehme, otsekui otsiks ta kedagi, kelle jaoks tema saabumine on oodatud ja meeldiv. Niisiis jõudsid need kaks kohakuti ja rääkisid midagi omavahel. Sõjamees hoidis kõvasti odavarrest kinni ja näis neelavat iga teise öeldud sõna – Walter ei kuulnud alguses öeldavat, sest nad rääkisid väga vaikselt, aga kõige viimased sõnad ulatusid tema kõrvu: „Ja ka sina kuulud meie hulka.“ Seejärel laskus sõjamees põlvili ja asetas oda maapinnale ning teine näis kummarduvat ja põlvitajat õnnistavat ja seejärel oma teed minevat. Ja sõdalane jäi põlvitama ning vaatas teise minekut sellise näoga, nagu ta oleks kuulnud imelist ja ilusat uudist ega suuda seda ikka veel uskuda. Ja see näoilme oli nii püha, et Walterile tundus, nagu sekkuks ta mingisugusesse tähtsasse müsteeriumisse, ja seetõttu astus ta kaugemale kivi varju. Aga sõjamees tõusis püsti ja tuli tema juurde ning vaatas talle mõneti kõhkleva näoilmega otsa, otsekui paluks ta vabandust, ja sirutas käed välja, Ja Walter naeratas talle ja teine naeratas vastu ja sel hetkel Walter ärkas koidikuvalguses, südames kummaline rõõm, ja tõustes kiiresti voodist, tõmbas kardina eest ja nägi metsakohale kerkimas uue päeva hahetust ja ta teadis, et koorem oli ta õlgadelt võetud ja et ta on nüüd vaba.

Hommikul, kui vana kirikuisa ja Walter Londonisse sõitsid, rääkis Walter teisele mehele oma unenäost. Ja kui ta oli sellega lõpule jõudnud, nägi ta, et vana vaimulik vaatab talle naeratava näoga otsa ja et tolle silmis on pisarad ja ta ei saa sõnagi suust. Niisiis sõitsid nad edasi meeldivas vaikuses, mis on rohkem väärt kui hulk sõnu.

Järgmisel päeval külastas Walter kuningat. Tal oli kaasas kirjalik ülevaade selle kohta, kuidas kogu raha oli kulutatud, aga ta ei tundnud hirmu ja astus kuninga kui oma parima sõbra ette.

Kuningas võttis ta väga soojalt vastu ja palus rääkida, kuidas kõik oli sujunud. Walter rääkis ning jutustas lõpuks väga vaiksel häälel oma unenäost. Kuningas jäi hetkeks mõttesse ja lausus siis: „Niisiis on see tema südame soov.“

Sellele järgnes vaikus. Ja seejärel, otsekui meeldiva mõttelõnga tulemusena, võttis kuningas laualt pärgamendi ning ütles Walterile, et too on käitunud õigesti ja targasti ning kuna ta on äratanud kuningas usaldust, on ta nüüdsest Sussexi krahvkonna ðerif, ja ametiga kaasneb suurem rahasumma. Ja see polnud veel kõik, sest kuningas käskis Walteril võtta seinalt konksu külge seotud mõõga, tema enda mõõga, millega ta oli võidelnud lahingutes, ja lõi sellega Walteri rüütliks, öeldes: „Tõuse püsti, sir Walter Wyatt.“ Enne, kui ta Walteril minna lasi, ütles ta veel, et ootab meest korda aastas õukonda, ja lisas naeratades: „Ja kui sa järgmisel korral tuled, siis annan sulle korralduse võtta kaasa ka proua Wyatt.“

Ja Walter lubas seda ja pidas antud sõna.