Operatsioon «Ogaline Päike»

«Kas sa tõesti näed siin midagi?» vaatas Öäk imestunult ringi.

«Sinu silmad. Tegelikult muidugi ei näe, see on puhas kujutis, ainult natuke korrigeeritud võremeetrite käänupunktide järgi.»

Öäk vaatas uuesti pead vangutades ringi, siis laskus istme seljatoele. «Mugav, kiire. See on juba reisimine! Ja kõige kummalisem on mõelda, et terve mu laev, mida sa teenitud lugupidamatusega sädekühvliks nimetasid, on kusagil all laoruumis.»

«Viimase sädelennu teeme sellega.»

«Eh Zätereit, pead sa seda mulle meelde tuletama...»

«Tõe eest pole pääsu, nii et kas on mõtet end kiusata ajutise unustusega? Aga ma targutan. Meil on aega -- räägi palun veel midagi Nozilast. Rahulikult ja mis pähe tuleb.»

«Pähe tuleb... Siis peaksin ma alustama oma vanaemast.» Ta vaatas vilksamisi kõrvale.

Teise mehe nägu oli ükskõikne ja liikumatu, kui ta looritatud pilguga tühjusesse vaatas.

«Alusta siis vanaemast,» lausus ta vaikselt, kõlgutades purki mingi joogiga üle tooli käsipuu rippuvas käes, raske kogu lõdvalt puhkamas, teravad varjud madalate hallide juuste ja habemega raamitud näos.

Vaikus tihenes. Zätereit ootas. Ta teadis, et kulub enne aega, kui tähise tühjuse asemele tekib lapsepõlve taevas. Lõpuks hakkas Öäk rääkima:

«Õieti pean ma jutustama ühe vana legendi. Sa ei ole seda arvatavasti kuulnud, sest päriselt olen ma alles nüüd sinuga suheldes aru saanud, kui suur on Universum. Elades ühel planeedil, ei hooma me tegelikult kunagi isegi Galaktika suurust. Ma olen käinud Buna Tleel aga see polnud ka see. Lihtsalt üks järjekordne linn, palju kordi suurem kui ükski Nozilal, aga elutul, hingamiskõlbmatu atmosfääriga planeedil. Ma tean ka küll, et Rhinodont on Nozilast kaheksakümmend valgusaastat, ent selle sisu... Isegi mulle, piloodile! Ja Tuukan on tuhande ringis...

Ma kasvasin ühes neist küladest, mis laiutavad ümber Nozila ekvaatori. «Laiutavad», on õige sõna, sest ruumi on meil tohutult. Kogu planeedi kohta alla kümne miljoni inimese. Päevad on tulised, ööd krõbedad. Ja nii kogu aeg, suviti natuke kuumem, talviti natuke külmem. Vaid päikese tõusul ja loojangul on lühike aeg, mil temperatuur on inimesele vastuvõetav. Me kõik teadsime varajasest noorusest, et kaugele minna ja ära eksida ei tohi -- kui jäid päevaks kõrbesse, olid surnud, jäid ööseks, olid ka surnud.

Vanaema hoidis meid, sellal kui vanemad olid ära, enamasti tööl, põldudel. Päris lõpuks läks ta vist natuke segaseks, ent temas oli midagi... Midagi varasematest aegadest, midagi suurematest aegadest. Ehk jättis mulle selle mulje viis, kuidas ta neid oma lugusid vestis, selles oli selget igatsust. Seda lugu, kuidas inimesed Nozilasse jõudsid, rääkis ta korduvalt. See meeldis meile. Ette rutates -- muidugi ei vasta see tõele. Keegi meie eellastest peab olema planeedil käinud ja suured generaatorid rajanud juba vähemalt kümmekond miljonit aastat tagasi. Ajaloolased aga väidavad, et püsiva asustuse jälgi ei ole miljonite aastate kaupa kuni viimase sajatuhandeni. Meie praegused teadmised minevikust lõppevad umbes kirjeldatud sündmuste ajal, nii et see on ainuke tegelikkusega sobiv punkt...

Nii et siis suur peremaja -- neid hüütaks meil tarudeks -- kus võis muide seeski ära eksida -- oli ju pinda hektarites... lõpuks käis ju pea kogu elu katuse all. Maja keskel on tavaliselt suur, minu lapsepõlvekodu puhul peaaegu selle kosmoselaeva suurune hall. Suured klaasseinad, suletud, välja arvatud lühikesed hetked hommikul ja õhtul. Enamikule seintest ja akendest võib ju lasta kujutise või need läbipaistvaks muuta, nii et päris kindel ei võinud kunagi olla, mida sa parasjagu nägid... Meil olid omad toad, ent enamasti vedasime pimeõhtutel oma madratsid kokku vähe kõrgemasse soppi halli nurgas, kust nägime kogu kõrbe ja lahtistest talveaia ustest tuli võõrplaneetsete taimede eksootilisi lõhnu. Multimeedia on kinni pandud, meid teki alla topitud. Tuled on hämaraks keeratud, vanaema on oma toa seina kõrvale lükanud ja istub seal kiiktoolis lambivalgel. Tavaliselt oli tal mingi näputöö käes, kui ta vaikselt pajatas, meil silma peal hoidis ja lõpetas alles siis, kui kuulajate hulk oli nulli jõudnud, see tähendab, et me kõik magasime.

Tollal ma ei teadnud, mis on õieti Urth. Muide ka autentseks peetavad allikad räägivad üksteisele vastu, nii et vanaema versioon ei ole halvem kui teised. Jutt hakkab tavaliselt sellest, et Seitsmeteistkümne Nõukogu sooritas riigipöörde ja kihutas eoone võimul olnud valitsejad minema. Loomulikult oli rojalistidel palju toetajaid alluvatel planeetidel, erinevad armeedki toetasid kord üht, kord teist poolt, isegi väeosad läksid teinekord lõhki ja hävitasid end sisetülis. Nii oli õnne ja uue ajastu asemel tulemuseks kaos, suur lepitamatu kodusõda laastas Vana Kuningriiki, lahingulaevad ja muudki alused kuni võitluseks pea kõlbmatute kaubapaatideni pidasid sädetaguses võitlusi, nii et üksikud sähvatused ja vrakid isegi tavaruumi lendasid, jäädes ainsaks märgiks mitte kunagi tagasi pöörduvatest alustest. Saatuse irooniana läks piir läbi Urthi enda süsteemi -- Urth 4 (sest tegelikult ei tehta pea kunagi vahet tähe ja selle pealinnplaneedi vahel) langes esimesena ja Ize, Urthi tähe viieteistkümnes planeet, viimasena. Rojaliste jäi aina vähemaks ja lõpuks polnudki järgi pea kedagi, püsis ainult vana ihukaitseülem, kes oli olude sunnil ka Ize kindluse komandant. Aga lootust ei olnud. Harvemaks jäid ka rünnakud uue valitsuse vastu, juba hakkas hajuma võitjate hirm, et veel kusagil ilmub välja hiigelarmee rojaliste. Selline oli olukord, kui Ize kindlus koondas oma tule ja raius kaardiväe laevadele tee välja. Neid ei suudetud peatada, kuid hakati jälitama, ja neid jäi aina vähemaks ja vähemaks, kuni ka mitmelt poolt tagaajamisega ühinenud suured lahingulaevad hakkasid neile järele jõudma. Ihukaitseülema laev pöördus, mõned rüütlid koos temaga.

«Mine, printsess,» ütles vana mees, kes teadis, et rohkem ta teha ei suuda.

«Kuhu?» küsis printsess, perekonna viimane võsu. Ekraanidel oli ta sünge ja kahvatu, näis palju vanem, kui tegelikult oli; päris laps oli ta. Ka tema teadis, et kõik on läbi.

«Kuhu, vana sõber?» Selline kõnetus oli suurim austusavaldus, mida valitsev monarh võis oma sõdurile osutada, ja kui irooniline see ka tunduks, seda ta sel hetkel oli. «Murrame koos läbi!»

Vanamees vangutas pead.

«Mina olen juba surnud. Mine kuhugi kaugele. Su laev on üks kiiremaid. Ühel päeval kohtute kõik, kes te siit pääsete. Otsi endale planeet, kuhu ei ole astunud inimese jalg ja jää sinna. Varsti on uutel valitsejatel muudki teha, kui sind otsida. Siis kogute te jõudu ja kuningriik sünnib uuesti; seni peab ta elama teie südametes. Mine ära. Siin on vaid surm ja sa ei tohi surra, sest siis kaob tõesti ka viimane lootus.»

Salakoodid olid ammu antud, kõigele oli mõeldud. Vist ei mõistnud paljud neist kunagi, et ajalugu on uue lehekülje pööranud, et nende aeg on alatiseks läbi. Veel viimast korda helises vana komandöri hääles iidse aadlisoo uhkus, kui ta oma laeva lähenevatele vaenlastele vastu pööras. Muistset lahingulaulu lauldes kihutas ta ühele suurematest laevadest vastu. Ta laev põles heledas tules, kui vaenlase löögid teda tabasid, ent temagi laev oli parem kui enamikul ründajatest, nii et ta jõudis sihile -- rammis suurt ristlejat. Tema kaaslastel nii hästi ei läinud, paljud neist olid samuti teisi rammida üritanud, kuid enamasti hävitati enne kokkupõrget. Võideldi alla andmata, kibeda vihaga, võitlust, mis oleks teinud neile au, kui keegi oleks seda üles täheldanud. Vähe oli neid ja ülestõusnute mass lämmatas nad. Kui võitjad jälle mahti said ringi vaadata, oli printsess kaugusesse kadunud.

Sellal oli Seitsmeteistkümne Nõukogu end juba palees sisse seadnud ja tegi oma igapäevast tööd. Tõsi küll, seda oleks mujal hulga paremini saanud teha.

«Nüüd algab uus ajastu,» kuulutasid nad kõigile, hääles viha. «Vabadus, võrdsus, suur vaimne tõus, õitseng. Ja siin saab olema meie keskus.»

Ja kui Esimees seda ühes kõnes ka Nõukogule kordas, kuulis ta jälle Vana poolt vaikset pilkavat küsimust: «Ausalt?»

Vana oli ainuke, kes seda endale lubada võis.

«Aga muidugi,» jätkas Esimees pisut ebakindlalt. «Sa vaata seda ehitist -- milline tõusvate joonte ilu. See on valitsusele väärikas koht.»

«Aga mina arvan, et me ei tunne end kunagi koduselt siin, kesk miljoniaastaseid traditsioone ja luksust. Muide, me võitsime jälle.»

«Ja miks sa sellest nii süngel toonil räägid? Kas põgenev kaardivägi on purustatud?»

«Jah. Ent kui meil tavalistelt läks 2,7 laeva ühe vaenlase kohta, siis selles tagaajamises on läinud 6,2. Ja printsess pääses põgenema.»

«Me peame ta hävitama!» Ja ülejäänud nõukogu liikmed noogutasid nõusolekuks.

Sõjaminister läks marssali juurde ja käskis printsess iga hinna eest kinni püüda. See kutsus oma staabiülema ja käskis sel vastav operatsioon ette valmistada ja käima panna. Staabiülem, väheke mõelnud, kutsus esimese erioperatsioonide lüli koloneli ja määras selle tagaajamise üldjuhiks. Kolonel kutsus välja oma kõige teenekama kapteni ja käskis tal põgenik tagasi tuua või hävitada. Kapten mõtles natuke, et kes võiks sellega hakkama saada ja palju tal üldse oli võimalik selleks ressursse eraldada, ilma et muud ülesanded ohtu satuksid. Ta vabastas ühe oma vanematest leitnantidest jooksvatest ülesannetest. Paraku oli leitnant laiskvorst, kes lihtsalt kutsus välja oma seersandi ja andes talle põgeniku ligikaudse suuna, käskis asjaga tegelda. Tollest seersandist rühmakomandörini jõudes oli info juba niipalju lahjenenud, et Nõukogu imperatiivsest käsust oli saanud tüütu rutiin. Rühmakomandör kutsus välja kaks teenekat võitlejat ja lahingulendurit, kes mingi bürokraatliku segaduse tõttu ümberformeerimistel olid tema juurde sattunud, ja keda ta ei sallinud, kuna nad olid head ja kuulsad sõdurid. Nähes head võimalust neist lahti saada, viskas ta meestele kausta pihku ja kupatas nad oma toast välja, mida kõnealused ka rõõmuga sündida lasid. Olles enne pika retke tarvis kohalikus laos rüüstamise korraldanud, olidki nad varsti oma tundmatu sihi poole teel. Hiljem on püütud väita, et see oli nii mõeldudki ja et tegelikult oli lahendus geniaalne. Paraku on see puhas mõttetus.

Ja printsessi laeva kaduvat jälge otsides arutasid nad korduvalt oma võimalusi.

«Käsk otse valitsusest,» urises üks. «Huvitav, miks see meieni jõudis?»

«Võib-olla ei taheta teda üldse kätte saada? Saata kaks meest erilise varustuseta...» täiendas teine.

«Ja mis siis meist saab? Süüdi oleme igal juhul.»

«Nii et parem keerame kuhugi Servale? Pidime end üldse selle kambaga siduma!»

«Nüüd on hilja. Kui me tee pealt midagi huvitavat ei leia, pole meil eriti kuhugi minna.»

«Täita ülesanne? Aga printsessi laev?»

««Helesinine viirastus». Tavaliste lahingulennukitega teda ei võta.»

«Ainult kui õnnestuks rünnata teda pea vastaskülgedelt, siis arvatavasti üks meist jõuaks sihile.»

«Ei ole kutsuv lahendus.»

«Seda minagi.»

«Ajada ta valgusbarjäärile lõksu? Kui hea piloot ta on?»

«Piisavalt. Lisaks on ta aadlik, mis tähendab, et tark ja kaval.»

«Ja peamiselt on ta väga veetlev neiu. Kuidagi ei tahaks teda tappa.»

Pärast pikka jälitamist jõudsid nad Nozila kohal printsessile järele. Nad olid ettevaatlikud ja pidasid mitu päeva kaugdistantsilt võitlust.

Sellest kohast libises mu vanaema kiiresti üle, sest kosmosevõitluste termineid ta ei tundnud ja arvatavasti ei saanud ta jutustusest lihtsalt aru, nii et ta jätkas sealt, et kõik kolm laeva said viga ja kukkusid erinevates kohtades planeedile alla. Ise üritasin teismeliseeas tagantjärele rekonstrueerida, mis algses jutustuses juhtuda võis, ning sarnaste lahingute kirjeldusi sünteesides arvan, et peeti silmas võimalust, kus nad, üritades üksteist valgusbarjääri lähedale lõksu püüda, sattusid ruumipöörisesse ja tardumise vältimiseks pidid tegema avariiväljumise, mis enamasti põletab küll sädeefektorid maha.

Igatahes ei jäänud neil muud üle, kui maanduda ja üritada abi kutsuda. Laevad laskusid madalale tasandikule ekvaatori lähedale, kus tundus olevat kõike vajalikku. Abi aga ei tulnud ega tulnud. Barjäärid langesid, kolme laeva vrakid olid ühendatud üheks majaks. Siis sündis esimene laps. Siis teine. Siis kolmas. Ja nii edasi. Vanaks elasid nad, ning kakskümmend kaks oli neid lapsi. Laevades oli kõike eluks vajalikku, nii et järgides aegade algusest tuttavaid protseduure, harisid nad maad. Vähesed taimed suutsid planeedil ellu jääda, ainsad, mis pinna kohe omaks võtsid, olid suured kaktused. Tundmatu pinnas muutis nende olemust ja nii saadi nende vartest imelist peiatot, eluvedelikku.

Piloodid, kes olid palju vanemad, surid enne. Kui printsess surema hakkas, oli neid, kes ta voodi ümber kogunesid, üle saja. Ja neile lausus ta sõnad, mis on hiljem tuntud Nozila Testamendina:

«Teie ei ole näinud tähti. Mina olen. Minu isa ei suutnud mulle jätta sadu tuhandeid tähti hõlmavat kuningriiki, mina suudan teile jätta vaid selle planeedi. See planeet kannab vilja. Elu on ainus, mis tähendust omab. Mis siis, et need on vaid ogalised kaktused, kibedad, kui minu kaotus. Te olete kuninglikust verest, ent nüüd on teie oma vaid see kera, kord tuline, kord külm. Ühel päeval tuleb keegi ja te saate siit minema lennata. Osa teist astuvad vastu oma saatusele kaugel oma sünnimaailmast, osa jäävad siia. Ent te kõik pidage meeles, mida ma oma elu hinnaga õppinud olen -- ka vaenlane võib olla armas ja just sellisest vaenlaste armuühendusest te kõik sündinud olete. Nii nagu see armetu kera on teile andnud peiato, ja kuigi see täna on tähtede vahel tundmatu, makstakse teile selle eest kunagi kallist hinda. Kuni teie vahel valitseb arm vaatamata vihale, te elate ja valitsete, olgu see kuningriik kasvõi vaid teie südames. Kui te lähete mugavuse ja viha teed, olete kadunud. Kaitske väärtusi, mis teil on, sest sellelt, kel midagi väärtuslikku on, tahetakse seda alati võtta.»

Ta suri, ja mõned nädalad hiljem maandus planeedil tähelaev. Need olid kaupmehed Servalt, kes otsisid uusi kaupu. Nozila elanikel jätkus oidu pakkuda peiatot vähehaaval ning oma päritolust üldse vaikida, küll aga demonstreerida laevade kahureid. Ühendused taastati, planeedile tuli ka teisi elanikke, aga ta on senini Urthi viimase printsessi järeltulijate võimu all.»

Mehed vaikisid mõne aja, Zätereit ilmselt otsimas jutus ivasid ja Öäk ikka veel majas keset kõrbe.

Lõpuks Öäk ohkas. «Paljud usuvad seda. Mitte just nagu religiooni, aga ilmselt ikka arvatakse, et selles on palju tõtt.»

«Urthi viimane printsess ju tõesti kadus. Arvatakse muidugi, et ta sai mõnes lahingus surma. Igatahes ei ilmunud ta kunagi kusagilt välja. Sa mainisid, et planeet on sisuliselt umbes saja perekonna võimu all ja need on natuke teisest rassist?»

«Mitte just otseselt.» Öäk kehitas õlgu. «Mina olen ka seda tõugu. Sisuliselt on kõik, kel sellel planeedil üldse midagi määrata on. Jaa, oleme heleda nahaga ja pikad. Erineme hilisematest sisserändajatest... natuke. Aga ühtegi materiaalset tõendit selle kohta ei ole, pealegi ei ole planeet loomuliku eluga ning biosfääri forsseeritud arendamist on alustatud rohkem kui kümme miljonit aastat tagasi. Vanad generaatorid on alles, oleme neid üldlevinud skeemi järgi täiendanud. Võib-olla oli planeet kaua aega tühi, võib-olla olid need tõesti Urthi põgenenud rojalistid, kes sinna pakku tulid. Nad võisid ka näiteks põliselanikud tappa või kõrvale tõrjuda... Kui üldse on asustuses olnud mingi üks laine, kust meie tõutunnused pärit on. Kes seda enam teab...»

Öäk sirutas oma klaasi baariroboti poole.

«Selle joogiga võib harjuda, kuigi ta maitseb hoopis teisiti kui meie kaktuseviin, tekela.

Olgu, sinu kord rääkida.»