Tõlkinud Rauno Pärnits
Jumal tänatud hea kohvi eest.
Ma ringutasin ja valasin endale veel ühe tassitäie oma laual seisvast väikesest kohvimasinast. Paraku on see hädavajalik eneseupitamine, eriti kui alternatiivvariandina mõelda personaliruumis seisvast ühiskasutuses olevast automaadist kättesaadavale pruunikale liisunud vedelikule. Täna oli mul olnud arutlusel kaks kaklust, rusikavõitlus kisakoori titeootel tüdrukute vahel ja kõigele krooniks telefonikõne idarannikult, psühhiaatrilt. Mu ema oli läinud omapead uitama. Jälle. Täna ma vajasin kohvi, mille sisse lusikas püsti seisma jääks.
Veerand neli. Just parasjagu aega, et lõpetada ettekanne viimase kakluse kohta, enne kui kell kukub ja ma saan ühineda lustlike õppurite väljarändavate hordidega.
Kop-kop-kop.
"Sisse."
Ukse vahelt puges sisse liibuvas valges T-särgis vibalik nooruk, näol endaga rahulolev naeratus ehk Brandon Crawford oma täies hiilguses.
"Kui kena, Brandon, et sa oled koputamise ära õppinud. Mis toob sind sel ilusal pärastlõunal meie tagasihoidlikku osakonda?"
"Tegelikult mister Higginsi talumatud raevupursked. Aga täpsemalt: tulnukad, lõbu ja Billy Bob Thornton..."
Seitseteist täis ning nii kuradima tark iseenda silmis. Täpselt nende tüüpide koopia, keda ma koolis jälestasin, kuna ma ei suutnud neisse armumist jätta. Ta kõhetu kere valgus lösakile toolile ning pani selle tagumiste jalgade peal lõnkuma, ise asja lähemalt selgitamata.
"Tulnukad või?" Kell on viis minutit üle veerand nelja ja mul on temast täiesti suva.
"Just. Tulnukad, kes kõik näevad välja nagu Billy Bob Thornton. Ma rääkisin Marcyle, kuidas nad andsid mulle need kasutud oskused, nagu näiteks nüüd suudan ma alati öelda, kui seksist mõeldakse."
Mu mõte lipsas tahtmatult tagasi hommikusse. Soojad linad ja Vijay väike hommikueine-eelne kaisutus, mis viis ...
"No näed! Sa läksid just särama nagu jõulupuu!"
Taas see naeratus.
"Ole nüüd, Brandon. Sa võid kõigile seda öelda ning mis sa arvad, mis tuleb kõigile kohe esimese mõttena pähe? Hea katse."
"Ei, tõsiselt. Mõned õpetajad on siin nii pagana pärglid, Higgins näiteks. Ta läheb üleni hõõgvele, kui Marcyga samas ruumis viibib. Ja Gillespie. Tema on veel õudsem, sest tema ei sütti üldse mitte kunagi. Kas ta on mingi eunik või?"
"Eunuhh. On tore, et sa nii avameelselt räägid, Brandon, ent õpetajate seksuaalelu ei ole endiselt heakskiidetav jututeema... Niisiis, kas Billy Bob Thornton on nüüd siis uus Elvis?" Ma püüdsin leida ohutumat jututeemat.
"Mis asja?"
"Tead küll. Elvis võeti pantvangi, tulnukad viisid ta endaga kaasa ja võtsid endile jumalaks. Tüüpiline sopaajakirjanduse värk." Küll mina juba tean. Ma kasvasin üles oma ema Weekly World Newsi sõltuvuses... ja kolisin rutuga kolm maakonda kaugemale, kui ta mu lõpetamisele fooliumist mütsikesega ilmus.
"Ääh, Elvist seal polnud, ainult kamp Billy Bobe vangutas päid ja kiirgas tulesid mu silmisse. Ma polegi sotti saanud, kas ehtne filmi-Billy-Bob on üks nendest või nad võtsid oma kuju tema järgi."
"Ja nad andsid sulle supervõimed?"
"Mis super, kasutud enamasti... Näiteks suudan ma näha kõiki kohti, kus olen kunagi käinud. Just nagu oleks mingi limane teojälg mul sabas. Ja kui ma olen kodus ja tekib sihuke "oh, ma pole kunagi astunud täpselt sinna kohta teleka kõrval", siis ma tunnen, et lausa pean sinna minema. See on üks pagana loll tunne."
Ma kergitasin kulme võltsvandumise peale, ent oli juba peaaegu pool neli ja jätkasin võitlust. Poiss nägi vaatamata oma sihilikult lodevale hoiakule tegelikult natuke rööpast väljas ja ma imestasin, mis selle keeruka luiskeloo taga peitub.
"Kõlab nagu sundkäitumine, Brandon, ent vaevalt see sind häirib. Kas on veel midagi, mis sind vaevab?"
"Nojah. Kogu kupatus on mu peas veidi sassis. Ma kuulen nagu pasunakoori, kui inimene on näljas, ja see ajab mu hulluks. Mu ema jälgib teraselt oma kaalu ja peab vahel rangelt dieeti, ent ma ei arvanud, et ta on kogu aeg näljane. Eile ma isegi ütlesin talle: "Emps, võta ometi üks võileib! Sa paned mul pea valutama."
Viimati, kui mina oma ema nägin, sajatas ta jumalakeeli juurvilju maapõhja, teatades, et mida paksem ta on, seda kergemalt emalaev teda üles leida suudab. Haigla dietoloog oleks peaaegu kreepsu saanud temaga selle üle vaieldes. "Agnes, ükski tulnukas ei taha röövida skorbuudipõdejat," ent ema vaid suunas oma sõrme porgandile ja püüdis seda taldrikult haihtuma mõelda. Enne kui ma lahkusin, heietas ta mulle pikalt-laialt, kuidas diabeedi ja südameinfarkti oht pole midagi võrreldes lootusega taas kord tähtede vahel lennata.
Kas ma peaksin teda vaatama minema, kui nad ta jälle üles leiavad?
"Ja mis siis juhtus?" küsisin taas tähelepanu Brandonile suunates.
Ta kehitas õlgu.
"Ma proovisin kõrvatroppe, ent neist pole kasu. See tuleks justkui mu pea seest." Ta kummardus mu laua kohale ja sosistas vandeseltslaslikult: "Üks vana krõhva rääkis mulle fooliumist. See töötab kodus imehästi, ent isegi mina ei julge seda koolis pähe panna."
Enesekindel irve oli tagasi. Ma olin seda näinud. Ent kes küll oli rääkinud Brandon Crawfordile minu emast? Keegi ei heida mu ema üle nalja peale minu ja täna pole mul selleks tuju. Ma tahtnuks väikese punkarihakatise oma kontorist välja visata, ent teesklesin hoopis ükskõiksust. Manasin näole oma parima ma-ei-lase-sul-endaga-mängida-sa-väike-rott nõustaja naeratuse.
"Kell läheb kohe tundi, Brandon. Kas sul on veel midagi oma kasutute võimete kohta öelda, enne kui lähed?"
Ta raputas pead ja osutas sõrmega mu ununenud kohvitassi poole.
"Ma ei öelnud, et nad kõik on kasutud."
Lusikas tõusis ja hakkas laisalt tassis keerlema, kui tass kerkis laualt ja hõljus aeglaselt Brandoni väljasirutatud kätte. Ta rüüpas suure lonksu, endal naer silmanurkades.
"Agnesel on ühes asjas õigus. Telekinees pole põrmugi paha."