Herilase laul

«Nojah, minu poolest saada kasvõi maasikatesse,» ütles Bet-Ha??amaim veidi ärritunult, »Peaasi, et nad õunad rahule jätavad.»

(Potiäss)

1.

Poiss hakkas tüdrukut armastama. Et tüdrukul selle vastu midagi ei olnud, olid nad natuke aega õnnelikud. Siiski oli vähemalt poisi jaoks lühike õndsusperiood täidetud närvilisest kahtlemisest ja tungivast vajadusest end tüdruku silmis voodis tõestada.

Nende armastuse aeg oli kummaline: see oli segu porisest talvest, jäisest, hooti rahetavast sügisest, külmast ning vihmasest suvest ja hilinevast kevadest.

Muide, võimalik, et poiss tahtis end tõestada peaasjalikult enda silmis. Ta sai sellega enam- vähem hakkama.

Nad armastasid majas, kus oli kelder, pööning, magamistuba, köök, aken, voodi, lamp ja veel üht- teist.

Keldris oli hulk värskeid õunu. Õunte seemned olid juba pruunid. See kelder oli üks lige koht: põrandal vonklesid rasvunud vaglad ning seinad olid kaetud hallitusega. Ei teagi, kes need õunad sinna tõi.

Pööning oli avar ja loendamatutest pragudest katuses käis läbi tuul ja paistis valgus. See oli kuiv ja värske paik, ehkki mõnikord jahedavõitu. Pööningu lage läbisid kaks jämedat tala või aampalki, millede küljes rippusid sinna hooletult visatud pakkimisnöörid. Seal oli ka üks suur ja krabisev herilasepesa. Herilased sumisesid peaaegu kogu aeg. Nende sumin oli üsna uimastav.

Teinekord viis majast üks ammuunustatud uks suurde pidusaali, kus siis viisakad põskhabemete ja jämedate sigaritega härrad ja uhketes kleitides daamid massiivsete kroonlühtrite kirkas valguses elavalt juteldes uusi tutvusi sõlmisid ja vanu uuendasid. Sinna juurde maitsesid nad kombekalt kalleid ja keeruliste nimedega jooke.

Poisi muutis murelikuks see, et tüdruk jõi palju dzinni, mis oli villitud sinistesse plekkpurkidesse. See oli segamini kihiseva greipfruudilimonaadiga, kangust 5,5 protsenti. See tegi tüdruku muretuks ja lõbusaks. Ka tüdruk oleks väga tahtnud peole minna.

Poisi meelest olnuks parem, kui tüdruk oleks eelistanud õlut, sest õlut juuakse seltskonnas, aga mitte üksipäini nagu dzinni.

Ühel õhtul tülitsesid poiss ja tüdruk taas, nagu seda viimasel ajal üha sagedamini juhtus. Poiss tahtis, et tüdruk läheks ära. Ta ei tahtnud enam temaga koos olla. Tüdruk ei tahtnud ära minna. Ta oleks pidanud ema juurde minema, ja ema oleks öelnud: «Näe, jälle viskas üks poiss su välja! Kui mitmes kord see juba on?»

»Sa ei saa minuga niimoodi teha,» vaidles tüdruk jonnakalt, ajades poisi veel rohkem raevu. «Sul on ju minuga voodis hea olnud,» jätkas tüdruk, «Ma arvan, et olen sellega ära teeninud vähemalt niipalju, et sa mind siit täna õhtul või vähemalt veel tund aegagi ära ei aja.»

Siis võttis poiss tüdrukul tugevasti käest kinni ja hakkas teda ukse poole lohistama. Tüdruk punnis vastu.

Umbes sel ajal pani poiss järsku tähele, et herilaste sumin katuse all justkui valjenes, ja imestas, mis selle põhjuseks olla võis. Aga sumin muutus üha tungivamaks ja uimastavamaks, lõpuks tärkas poisi peas õel mõte.

«Nii et- ah et sina ei taha siit majast välja minna?» ähkis ta teist ikka ukse poole nügides. Tüdruk raputas pead.

Siis võttis poiss tüdruku nagu heldinult sülle ja viis ta kitsukesest trepist üles. Tüdruk pani poisile käed kaela ümber ja suudles pisut mossitades -- aga see võis olla ka teeseldud -- ta kõrvalesta.

Poiss tõukas tüdruku üle läve pimedale pööningule ja parajasti siis, kui viimane end jalule ajama hakkas, sulges ukse ja pani selle tugevasti lukku.

»Ole natuke aega seal, kui ära minna ei taha,» hüüdis ta kibedalt rõõmutsedes ja heitis magamistoas sassiaetud tekiga voodile, et mõne aja pärast tüdruk välja lasta.

Nüüd olid küllap loodud kõik tingimused selleks, et juhtuks see, mis edasi juhtus.

Herilased polnud rahul keskkonnaga, kus neile oli antud olla. Nad olid lae alla kerkinud keldriidee. Neil oli kõva tahtmine juhul, kui nad keldrisse ei saa, laiendada keldrit pööningul.

Õunadki polnud rahul selle passiivse rolliga, mis neile antud. Nad olid mutta tallatud pööninguidee. Aga neil polnud mingit võimalust.

Mingil endale arusaamatul põhjusel võttis poiss külmikust tüdruku dzinni ja jõi selle ära. Seejärel jõi ta ära veel ühe. Kolmanda. Teda ei piinanud enam niiväga see, et ta tüdruku üksi pimedasse ruumi lukustas. Ta leidis vastuoksa, et tegu on üsna lõbusa naljaga, ja jäi äkki magama.

Tüdruk ei kartnud algul eriti, ta oli veel pisut purjus. Ta koputas natuke uksele, aga kui see tulemuseta jäi ja ta silmad pimedusega harjusid, läks ta ajaviiteks pööningut uurima. Ta ei julgenud kõvasti karjuda, et poiss ei vihastaks ja teda kohe minema ei ajaks. Ta ju arvas, et saab peagi välja.

Herilased sumisesid.

Tüdruk ei mõistnud seda kummaliselt rauget ja kerget tunnet, mis teda valdas. Aga ta mõistis, et tahab ära, ei taha minna ema juurde, isegi poisi juurde mitte. Kui poiss oleks natuke teistsugune, kui ema oleks natuke teistsugune.

Tüdruku huuled avanesid pehmeks ja unelevaks naeratuseks, kui ta rippuvaid nööre silitas.

Ta jälgis hoolega, kuidas need kõiguvad, ja kuulatas.

2.

Möödusid mõned kuud. Poiss oli ammugi unustanud selle, mis ta tüdrukuga tegi, õigupoolest lubas ta endal haruharva tüdrukule mõelda. Ta suhtles mõnede tuttavatega, siis jälle katkestas need suhted. Ta palus vahetevahel vanematelt õpingute jätkamiseks raha, aga harvad saadetised kulusid enamjaolt õlle peale, mida ta väheste kaaslastega kuskil timmis.

Ilmad olid muutunud marusemaks, taevas troostitumaks. Päikest oli vaid haruharva näha. Kui ta esikus poriseid saapaid jalast tiris, vaatas ta hoolega mööda paarist väiksematest jalatsitest. Need olid pehmest mustast nahast naistesaapad, kroomitud pannalde ja nööridega. Tolm kattis nende ninasid. Palitu pani ta nagisse juba kustutatud tuledega esikus, hoidudes käega riivamast teist, väiksemat, mis seal rippus.

Teinekord hilisõhtuti, kui ta ainiti mustavasse aknasse põrnitsedes oma peegelpildiga tõtt vaatas, tundus talle, et sellest kumab midagi läbi. Kellegi kaarjad silmad, lopsakam ja jultunud suujoon. Siis muutus naha ähmane värelus klaasil kirkamaks, otsekui seisaks peegelpildi taga õues keegi nii hele, et silmadel valus vaadata.

Tüdruku keha, mis kõigist unustatuna pööningul rippus, oli kaleda tuule käes pooleldi kuivanud ja ta pärani silmis polnud ammu enam läiget. Ta oli surnud vaikselt, peaaegu ilma krampideta.

Õunad keldris mädanesid. Sõnnikuussid ja vaglad kobestasid usinalt muldpõrandat, et ehk tärkab seal mõni seeme.

Herilased sumisesid lakkamatus korrapärases unisoonis. Juba ammu oli uks avatud.

3.

Poiss ei saanud kunagi teada, et ta lõpuks selle ammuunustatud ukse leidis, selle avas ja rõskesse koridori astus.

Ta arvas, et näeb veidrat und, kus on sattunud mingisse piduseltskonda, kallilt riietatud inimeste sekka, kes suitsetavad sigareid, rüüpavad kõrgetest pokaalidest kihisevat ?ampust ja jutlevad heatujuliselt.

Ta käis piduliste seas ringi, hoidudes rohkem seina äärde, et mitte teistele jalgu jääda. Ta oleks ka ?ampust tahtnud, aga ei söandanud küsida, sest keegi ei paistnud temast välja tegevat. Nad kõik tundusid väga tähtsad olevat.

Vahetevahel läks ta saalist välja ja läbis mingeid bee?ikaid koridore. Ta sattus korra kööki, kus suurte katelde ümber askeldas hulk valgetes, piinlikult puhastes ürpides kokki ja nende abilisi. Siis läks ta jälle tagasi.

Ta oli õhtul silmitsenud hullusti vigastatud ja surnud lapse fotot, mis teda hingepõhjani vapustas. Ta arvas, et sellest see veider unenägu.

Pidutsejate seast eraldus üks tüdruk, kes poisil käest kinni võttis ja temaga lõbusasti lobisema hakkas. Poiss tundis kergendust, sest lõpuks ometi märkas keegi tema kohalolekut.

Ühel hetkel läks tüdruk ja tõi klaasi, kus sees kihises jook.

Poiss silmitses teda nüüd hoolega, kui ta kirjust inimhulgast irdus, ja oma kohkumuseks pani ta tähele tüdruku kahvatut, sinkjasvalget palet ja häguseid silmi, tema närtsinud huuli ja nende vahelt välja küünituvat paistes keelt.

Inimeste valjuhäälne ümin meenutas talle järjest enam ärritunud herilasparve jõminat.

Tüdruk naeratas, kui ta poisi uurivat pilku märkas. Tema näomusklid liikusid nagu elaval, aga nahavärv ja veidi nihestunud näoproportsioonid rääkisid selget keelt -- see inimene pidi olema surnud. Tüdruk ulatas klaasi poisile ja viimane rüüpas lonksukese, seda käte hirmsa värisemise pärast peaaegu maha pillates.

Tüdruk jätkas elavat ning muretut sädistamist, poiss noogutas kaasa ja pomises midagi, kui talle paistis, et selleks on sobiv aeg. Ta püüdis iga hinna eest kõhedustunnet mitte välja näidata, sest talle tundus, et kui tüdruk ühtäkki mõistab, et tema, poiss teab, et tüdruk on tegelikult surnud, juhtub midagi koledat.

Ta võpatas, kui tüdruku külmad sõrmed nagu ennegi ta käe alt kinni võtsid ja teda mööda saali ringi talutama hakkasid. Ta püüdis salaja mõne teise inimesega silmsidet saavutada, et paluda abi või vähemalt veenduda, et nad ikka teavad, et surnud inimest oma seltskonnas sallivad, ja teda ühes temaga, aga kõik jäi tulemusteta. Inimestest moodustus nagu mingi kõrge müür tema ja elu vahele, ning kui mõni nende suunas pilgu heitiski, pööras ta selle kohe jälle vähimagi tundevirvenduseta mujale.

Nii kestis see üsna kaua, ja poisi aru ei püüdnud lõpuks enam ühtki tüdruku öeldud sõna, ta pomises päris masinlikult haledal häälel mingeid seltskondlikke häälitsusi ja noogutas kogu aeg pead.

Kas keegi siis tõepoolest ei näe, et surnu nendega ühes ruumis on, mõtles ta vaikses meeleheites. Ja kui nad temast, poisistki, sugugi välja ei tee, siis vahest ei näe nad ka teda? Aga võib- olla näevad ja ainult teevad näo, et ei näe? Järsku paistab ka tema neile surnuna nagu tüdruk temale? Ja nad sellepärast ei vaata sihilikult tema poole? Nüüd oleks ta meelsasti nõus üksigi olema, kui aga surnud tüdrukust lahti saaks.

4.

Poisi haletsusväärne olukord muutus, kui tüdruk taas märkamatult ta juurest lahkus. Dzinniklaasi oli ta jätnud poisi kätte ja viimane rüüpas sealt hajameelselt, nautides gaseeritud joogi kihelemist suulaes. Üle kõige kartis ta seda, et tüdruk tagasi tuleb. Ta nõjatus ettevaatlikult mugavamini vastu seina ja võttis uue lonksu.

Parajasti siis katkes pööningul pakkimisnöör, mis tüdrukut kaelapidi õhus hoidis. Juba üsna võika välimuse omandanud laip kukkus tuhmi tümpsatusega saepurusele laepealsele, purustades samaaegselt suurema osa hiiglaslikuks kasvanud herilasepesast. Tigeda suminaga andsid selle elanikud teada neile tehtud ülekohtust ja parvlesid minema mõnd sõbralikumat pööningut otsima.

See aga sündis nõndaviisi. Õunaseemnetest keldris oli tõepoolest kasvanud paar kahvatut ja nõrka võsukest. Herilased tajusid seda järjest kasvava rahulolematusega ja kiirustasid pesa laiendamisega, kuni üks suur koda, hall paberilaadne mügarik, lähenes ohtlikult sellele kohale, kus pingul nööri oli poodud tüdruku pea. Järjest tugevnevad tuuled puhusid halastamatult läbi loendamatute katusepragude, pannes surnukeha kiikuma, ja niigi nõrk nöör hõõrdus vastu tala, mille külge seotud oli. Kui nöör lõpuks katkes, vibutas see end vabanenuna pessa ja lõhestas tolle. Suurem jagu kukkus maha, puistates surnu halli prahiga üle.

Poiss jälgis hoolega inimesi, püüdes tabada tüdruku lähenemist enne, kui see teda üllatada saaks. Ta lootis, et nii on tal ehk aega end pisut koguda ja harjutada silmi viimase hirmsa välimusega. Lõpuks väsis ta sellest. Teadmata, kas tal tüdruku eemalviibimisest enam hea meel ongi, poetas ta tühja klaasi kuhugi maha ja lükkas end seinast lahti. Ta kõndis natuke inimeste seas ringi, ühtaegu lootes ja kartes teda silmata. Aga mis siis, mõtles ta taas pead tõstva hirmuga, kui isegi tüdruk mind enam ei märka?

Pidulised andsid talle teed, mõned noogutasid kergelt tervituseks.

Tüdruk seisis keset saali, kõige eredamate tulede paistel. Ta juuksed olid seatud kaunisse kõrgesse soengusse, mis kaela paljaks jättis. Selgesti võis märgata tumedat joont nagu võru looklemas ta kurgu all. Ta naeratas saladuslikult, kui poiss julguse kokku võttis ja talle lähenes.

«Meie teeme avatantsu,» ütles tüdruk.

Poiss tundis, kuidas ta juuksejuurteni näost punaseks läks. Teravalt tajus ta kõigi tähelepanelikke pilke enesel, otsekui oleks midagi suurt otsustamisel. Valitses haudvaikus, keegi ei rääkinud, keegi ei sumisenud. «Aga... ma ei oska tantsida,» kohmas ta lõpuks. Hetk hiljem taipas ta, et see oli esimene selge tähendusega jutt tema suust kogu selle õhtu jooksul. Ja naeratas äkki, justkui suurest taagast vabanenult.

Ukse juures tekkis hetkeks rüselus, kui lautomängija järgi saadeti.

«Hea küll,» ütles poiss. «Kas õpetad?»

Alul koperdas ta pisut, ajas sammud sassi. Aga siis, kui kõlasid esimesed õrnad helid, sättis ta käe hoolsamalt tüdruku tihke ja külma puusa vastu ning kogus hoogu.

Nad tantsisid terve ühe igaviku, ja teised ühes nendega.