Valge furgoon keeras suurelt teelt ära. Sotsiaalametis töötava juhi kõrval istus brünett naine, kes vaatas aknast välja. Marianni ees avanes vaade külale. Peagi keeras auto majade vahele, mis ei asetsenud väga tihedasti koos. Mitmegi maja juures oli lisaks aiale kartulimaa.
Ühe maja taga oli põllulapp, kus kasvas kõrge umbrohi. Kasvas otsekui märk, et kartuleid polnud seal mitu aastat olnud. Masin keeras sellesse aeda.
Vanatädi majal oli kaks korrust ja veranda. Värv seinalaudadel oli luitunud mälestus hiilgeaegadest. Mariann ei vaadelnud seda kaua. Sotsiaaltöötaja avas koputamata ukse. Pimedus selle taga oli päikeselise maailmaga võrreldes jahe tuttava lõhna puhang. Kõhedalt tuttavalõhnaline; naise alevivanaema külmkapi ravimtaimede lõhn oli ehk sarnane.
Koda oli kitsas; selle järel tuli köök. Köögikapid olid valget värvi; puiduimitatsioon sellesse kööki ei kuulunud. Muud detailid libisesid läbi köögi astuvast naisest kirjeldamatu virrvarrina mööda .
Mariann astus magamistoa ukselt edasi, kui sotsiaalameti töötaja teda tutvustas. Tädi teki kott oli lapseliku mustriga. Kirju kui Marianni põrandakalts..
Tädi vaatas talle otsa. Tema nägu ei paistnud niivõrd vana kui vaevatud. «Sina oled siis Annemari tütar?»
Ta vastas, et Annemari on tema isa õde. Tüütu tädile sülletoppimine silme ees, ütles Mariann, et Annemari oli tema lemmiktädi.
Elsa naeris ja vestlus jätkus. Rääkisid küll peamiselt tädi, keda Mariann teietas, ja sotsiaaltöötaja, kelle hääle oli sama ilmetu kui mees isegi. Vanatädi oli seevastu aukartust sisendav. Piisavalt, et tema möödunud aegadest rääkivate juttude ühest kõrvast sisse ja teisest välja laskmine ei läinud süümepiinadeta.
Lõpuks jäid nad kahekesi. Mariann tegi süüa, pesi nõusid ja tõi ravimeid tädile voodisse kätte. Töö ja Elsa juttude kuulamisega päev mööduski. Kuivkempsus käis «teie» kepile toetudes ise.
Marianni magas ühes kolmest alumise korruse toast. Riidest lahti võttes mõtles ta, mis saab vanatädist siis, kui tema kuu aja pikkune puhkus lõppeb. Meeste võrgutamiseks mõeldud pitspesu, mis siin sootuks otstarbetu, tripid rippusid nõutult..
Hommikul riietudes mõtles Mariann, kas ta polnud öösel näinud üht veidrat kogu istumas ahjul. Ta pilk liikus sinna; ahi oli madalam kui raudahjud enamasti.
Söögi viis Mariann vanatädile plastkandikul, mille pleekinud toon oli ehk kandiku kriibitud pinda väärt.. Lõunaga lõpule jõudnud, andis tädi ta vabaks. «Lähed ehk jalutama, peale sööki on see kasulik.» Mariann viis kandiku ära ja tõstis enda tooli voodi eest laua alla. Sellel oli raadio, mis poleks praeguseid jaamu vastu võtnud. Disainiime klaviatuuriklavhidena neljakandilised nupud jäid seega sisse vajutamata.
Küla Marianni eriti ei tõmmanud. Ta nägi metsa tagant tõusvat suitsu ja läks eksimist kartmata metsatuka poole. Ümber selle minnes jõudis ta vana surnuaeda sülelevale välule, kallistavaks käeks seesama ühte otsa pidi kalmuaia tagusesse metsa suunduv tukk, mille «sõrmedest» Mariann mööda tuli.
Autoteed polnud. Jalgteel ilmselt käidi, sest päris hooletusse jäetud see polnud. Sama aga ei saanud öelda surnuaia madalast kivimüürist väljaspool seisva maja kohta. Võibolla oli see puust hoone kabel. Katusel risti polnud ja uks rippus hingede peal; vilets kui maamehe salalootus.
Värava kohal oli kivikaar. Mariann avas ja sulges roostetanud värava. Ta pühkis kätt taskurätikuga.
Tee ääres lokkas rohi unustuse iseenesestmõistetavusega. Sellesse kadusid ka vanemad hauad. Mõnel puudus hauakivi, teistel paistis ainult kivi selg rohelusest, mis varjas ühtlasi eelmise aasta lehtede kõdu. Naine tundis selle tumepruuni hõngu.
Üks perekonnanimedest tundus tuttav. (Kas Antsla kandis ei elanud ühed Madlid?) Mariann hakkas põnevaid haudasid otsima. Kui ta pööras väravapoolse müüri äärde viivale teele, nägi ta meest. Hauakivid ununesid, sest Mariann ehmus.
Seljaga surnuaia poole seisjal olid jalad kergelt harkis. Mariann oleks arvanud, et mees on purjus. Aga ülikonnastatud tüüp ei tuikunud oma positsioonil kabeli kõrval, ja naine ei söandanud talle ja ehitisevarele läheneda. Sestap ta ei läinud värava poole, vaid ronis ühes kohas üle müüri ja sukeldus metsa.
Mõningase ekslemise järel jõudis Mariann maja juurde, mis asus praktiliselt vanatädi elamise kõrval. Taimi istutav keskealine naine vaatas teda huvitult ja pöördus tagasi oma töö juurde, otsekui vääriks võõras vaid tema dressipükste veninud trääsa.
Oma ajutises kodus tegi Mariann purgisuppi. Olles liiga väsinud, et midagi suuremat ette võtta, jättis ta nõude pesemise järgmisele päevale.
Kannus oli soojaks lastud kaevuvesi. Mariann lõpetas loputamise ja hakkas pesukausi kõrval nagis rippunud rätikuga nõusid kuivatama. Käterätiku nagisse panemine peast lennanud, läks ta lõpuks vanatädi toa uksele.
Elsa oli talle rääkinud, et ülemisel korrusel on pööning. (Mariann muljus rääkides oma pesemisest kortsulisi käsi.) Kas ta võib seal asju vaadata?
«Kui pirn korras on. Aknad on seal väikesed.»
Mariann läks kolmandasse tuppa, kus oli treppredel. Sellel seistes kobas ta lüliti järele ja veendus, et pirn pole läbi põlenud. Naine ronis üles. Pööningul olid vana mööbel ja raamatuvirnad. Ta vaatas ringi ja astus nende vahelisse labürinti.
Mariann leidis riideid, mis oleks camp-i mõttes kõlvanud selgagi panna. Samas ta unustas need, sest siin oli veel eestiaegseid ajakirju, uurimist nõudvaid kummuti- ja lauasahtleid. Aeg möödus kiiresti, paljastades oma laegaste, milles vana paberi hõng, sisu.
Ühte kirstu märkas Mariann kaks korda. Kõigepealt soris ta selles olevates nõukogude- aegsetes raamat-kalendrites. Hiljem heitis ta juhusliku pilgu selle poole. Väljas oli vist juba päris pimedaks läinud, nagu Mariann veendus aknast välja vaadates. Lambil polnud kuplit ja valgus ei moodustanud kitsast vihku. Õigupoolest langes see suure kollase larakana, serv kirstu riivamas.
Istuja oli rõivastamata -kui tal üldse oli keha. Nukker naeratus ja kutsuv käeviibe ei tähendanud midagi. Tegemist võis olla hinge miimikaga. Kui maja vaim on hing.
Marianni pole vanatädi elamises tarvis. Vaim edastas selle mõttega ja lisas: «Hea ametimees võib ise Elsa eest hoolt kanda.»
Aga miks ei või tema sama hästi... Vaim katkestas Marianni.
«Sinu kohalolu on pidev. See segab Elsa äraminekut.» Marianni karjatuse -või sellena tunduva mõtte- peale lisas teine, et Mariann rikub suremisrahu.
Kas see toimub varsti? Majavaim ei vastanud sellele ja siis polnud Mariannil enam mõttevahetuspartnerit. Naine lahkus kiirustades pööningult.
Hoolimata hirmust ei jätnud Mariann magades tuld põlema. Kui unenägu leiab kellegi laugude tagant valguse nõrga kuma, siis see ehk ei too kaasa nägemusi väikese, juurena jändriku käe kägistusest.. Selle asemel nägi Mariann unes majavaimu nukrat ilmet. Tolle nukker kogu tundus ikkagi niisama võõrastav- ta ei osanud endiselt seda millegagi võrrelda. Nii siis oligi naine lugenud vaimu mõtteid ta laugassügavatest silmadest.
Hommikul püüdis kurnatud Mariann mitte mõelda öistele hirmudele. Ülekeev kann oli hoopis tähtsam. Selle maha tõstnud, vaatas ta, et gaas kinni saaks. (Ja kohutava mao sisin vaikiski, leek lämbunud võidetud elaja kõrri.) Siis jätkus võileibade tegemine ja alusele seadmine. Peagi oli kandik ära viimiseks valmis.
Mariann ei tahtnud majas olla. Ta käis kaevul, kuigi ämber köögipingil oli veel pooltäis. Peale lõunat ei pidanud Elsa talle jalutamisest rääkima, sest ta pakkus selle ise välja. Surnuaeda ei tahtnud ta minna. Paraku polnud külaelanikud kõik nii ükskõiksed kui rohinud naine. Meeste pilgud, mida ta lühikestel poeskäikudel poleks märganudki, oleksid naisele isegi meeldinud, kui poleks tegemist olnud keskealistega, kelle vuntsid laulsid hümni igavestele kaheksakümnendatele ja kelle igapäeva rõivaste juurde käis sonimüts. Mariann oli peaaegu õnnelik, kui ta tädi majja tagasi jõudis. Kui sa õhtut ei oota, saabub see kiiresti.
Seekord oli kogu ahjul. «Sa ei ole veel...»
Jätku vaim talle elamise rahu. Mariann läks häirimatult kööki ja hakkas õhtusööki vaaritama.
Sellel öösel jättis ta tule põlema sellepärast, et lüliti oli ahju kõrval.
Hommiku-, lõuna-, õhtusöögid. Rohud ning Elsa nooruse heinateod ja polkad takkaotsa. Kõike jälgis üks kummaline mõistus. Marianni ainus kaitse oli kuivkemps, mis ehk pole päriselt maja osa. Kempsurahu on väga oluline. Eriti veel, kui sind ärritavad koduhaldjatagi praod laudade vahel ja ajaleht, mida tuleb tualetpaberi ostmise ununemise tõttu kasutada. Eilne päev potist alla...
Mariann sikutas pesupüksid reitelt üles. Kui aus olla, siis oli vaimu ligidal olek viimasel ajal rohkem tema luul. Tegelikult rahunes Mariann öistel virgumistel selle peale, et ta ei adunud mingit tumedamat laiku ahju kohal. Keegi ei vaadanud vastu otsast laienevate uksenuppudega kapist, kus tädi rohte hoidis. Nukrus inimese kuluvuse pärast välja arvatud.
Kui sotsiaaltöötaja neid teisel nädalal vaatamas käis, polnud kummalgi naisel millegi üle kaevata. Kõik oli korras. Elsa juttude järgi otsustades juba sellest ajast peale, kui tema veel noor oli.
Kui mees oli läinud, seadis tädi end magama. Mariann hakkas läbi köögi enda tuppa minema, kui kostis koputus. Naine mõtles, et sotsiaalameti mees tuli tagasi. Ta imestas, sest too oli ära läinud tükk aega tagasi. Kui ta ka avastas, et miski oli ununenud...
Kojas oli keeratav lüliti, sest sellised olid kogu majas. Valgus süttis ja Mariann avas ukse. Selle taga ei seisnud sotsiaaltöötaja.
Mehe nägu oli võõras. Ülikonda oli ta näinud tookord surnuaial. Nüüd oli see ainult räsitum. Mehe hallisegused juukseid oli Mariann näinud, aga mitte mehe koolnupalet. Et millelegi muule mõelda, mõtles Mariann totralt: saabki uusi tuttavaid.
Harkisjalgne kogu viipas mitte päris sihipäraselt. Koolnu vehkimine suurendas veelgi Marianni hirmu. Ometi tõmbas ta ukse enda järel kinni. Surnu taganes talle trepil ruumi tehes. Tema tuikumine tundus mehe kehahoiaku juures lohutvalt loomulikuna. Trepituld polnud Mariann põlema pannud. Oligi ehk hea, sest nii ei võinud mõni mööduv külaelanaik zombi nägu näha. Seega polnud üldse kindel, kas see üldse oli tegelikult nii hirmus või leidsid laibalikke jooni tema tugevalt näolt naise silmad, mis pingul jänestena õudu otsisid.
Kui laip talle oma pea lähendas, Mariann peaaegu ootas alkoholilõhna. Lehk oli paraku hoopis teine ja ta nägi hämarusest hoolimata surnu peas olevate pilude sisu. See liikumatu vaade, milles silmaterad olid kolletavatena ülejäänud silmaga pea kokku sulanud, hirmutas teda. Mehe juurde trepile tükkimine oli ilmne viga.
«Sa ei tahtnud esimest sõnumitoojat kuulata. Kuula mind, kui sul ka on vaatamisega raskusi. Selle maatükiga, milles sisse jäävad nii surnuaed kui maja, pole kõik korras.» Zombi sõnad oleksid mõjunud igati kaalutletuna, kui ta poleks nii ilmetult mörisenud. Siis ta jätkas ja rääkis kurjematest jõududest kui tema, kes ta ihkab vaid rahu. Mariann pidi Elsa maha jätma. «Ta on selle paigaga liiga seotud. Võib juhtuda, et ta tooks endaga rahutud vaimud kaasa.»
Mariann vaatas zombi jutu ajal alla hämarusse, milles pidi peituma.trepi kindel tugi. Ta arvas, et kõneleja tegi järjekordse pausi. Too aga hakkas ära minema, tõmmates naise tähelepanu, kui ta kukkus trepist alla. Peagi aga oli surnu püsti ja kole kõnd jätkus.
Mariann ei jäänud seda vaatama. Ta kiirustas Elsa tuppa, riivates puupliidi hirmunud loomana kössitavat kogu. Vanatädi ei ärganud, kui teekann läks sellest tõukest teekonnale, mis lõppes veeremisega peidupaika laua all . Mariannil tuli tädi raputada. Väljast kostis hundi ulgumine, millele Mariann tähelepanu ei pööranud. Ta lõpetas raputamise siis, kui ulgumine üha uuesti kordus. Selle allikas ilmselgelt liikus. Mariann tormas kööki.
Välisuks oli jäänud lahti ja hunt ootas naist. Ta tuli gaasipliidi kõrvalt lähemale ja Mariann taganes teise seina ääres seisva.puudega köetava pliidi juurde, oma saatusekaaslase kõrvale. Susi hakkas liikuma, külg ees. Tema Marianni poole pööratud nägu möödus liiga lähedalt. Elsa toa uksel ta urises, andes Mariannile tõuke põgenemiseks.
Naine mõtles, et ta ei pääse. Tädiga ühele poole saades jookseb hunt talle kindlasti järele. Ta oleks pidanud juba siis minema, kui käisid majavaim ja... Mariann peatus trepil. Ta juurdles ja läks lahendust vaid aimates tagasi majja, kus mängiti mingit mängu, sest majavaim ja elav surnu, libahunt takkapihta, sattuvad kokku vaid tondimajas.
Tädi magamistoas oli pimedamaks läinud, mis ometi ei võinud varjata loomalehka. Haisuna, mis levib nägu lakkuvate koerte suust, tõusis selle võrdpilt Marianni mälusse. Tädi siiski oli saak. Naist tabas iiveldus, sest mis see muu võis panna vaiba ta jalge all paksu ja liikuvana tundma? Seal, kus oleks pidanud olema voodi, tuli tal kummardada liiga sügavale ilma, et midagi oleks vastu tulnud.
Mariann vaatas nõutult üle õla. Väljapääs hakkas sulguma; küllap teadis naine isegi oma sööstu mõttetust. Ta ei jõudnud avani enne, kui hundi lõuad laksatasid kokku, varjates hambakoonuste kollaseks tõmbunud siseküljed pimedusse.