1000 ahvi

Jõgi

«Kui sa vaatad jõge küllalt kaua, näed oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.»

Jõgi. Nimi, mille inimesed on meeldumuse järgi pannud nagu kunagi orje suva järgi nimetati. Küsimused...

Sõrmenukid tõmbusid pingutusest valgeks.

Ladinlased uskusid, et jõgi tuleb voolamisest, lakkamatust liikumisest, isegi tormlemisest. Selle vood viivad mõtteid ja toovad tegemata tegusid. Aeglaselt ja kiiresti, möödapääsmatult, võibolla igavesti. Hiinas istusid mõned jõe kaldal ja mõtlesid, kreeklased kirjutasid voolamisest ja veest kui kõige algest ning hiljem armastasid alkeemikud elavhõbedat. Vedelat metalli, nürimeelseks tegevat ja imelist, kõigi saladuste võtit.

Meelekohas tuikas kuivalt löökdrell vastu raudbetooni. Külm ja kuum. Lakkamatult liikus vool edasi, päikesekiired vilgatasid äkki punakalt, kusagilt paistis midagi rohekat, sinist -- kõik vaheldus.

«Kui kaua juba?»

Aeglaselt pead pöörates nägi ta sumisevaid kärbseid, paakunud verd ja kangestunud korjust.

«Ma ei tea.»

Jahedus ja oranž päike lasid aimata õhtut või hommikut. Valutav selg tähendas, et siinsamas oli ta istunud kaua. Kui kaua juba, seda ta tõesti ei teadnud, sest vooluga oli kadunud ajataju, pingutusega oli ta hoidunud mõtlemast, unistanud unustusest.

Ta sulges silmad. Varsti peab midagi toimuma: selg on kange, silmad hägused, pea lõhub, unetus tahab tappa. Värisevate laugudega vaatas ta üles, kuid sulges sähvatuste ees uuesti silmad.

«Vist on hommik»

Pea nõksatas rinnale. Esimese ehmatusega ei olnud ta suutnud mitte midagi muud teha kui istuda ja vahtida, aga nüüd oli ta väsinud. Väsinud olemast siin võõras kohas, õudus ja hirm südames, lootusetus.

«Surra, magada.»

Kätele toetudes laskus ta selili ja pead laiba poole keerates jäi vaatama pruunikat verd ruudukujuliste betoonplaatide peal ning pragudest välja tungivaid pritsmetega kaetud rohuliblesid. Viadukti vari oli juba katnud surnukeha ja pidi varsti temani jõudma. Ikka veel päikest püüdvad hõbedaläikesed alumiiniumiga kaetud magistraaltorud heitsid veidralt värelevat sära lömastatud kehale ja selle kõrval vedelevatele klaasvatitupsudele. Aeg ajalt sähvatas kollakaspruunides nutsakutes klaasikild või peegeldas valgust surnu jalast väljaturritav peeglitükk.

Ta tõmbas lõhkirebitud hallikassinise kampsuni varruka pea alla ja pigistas silmad kinni. Pähetungiva undamisega sõitsid bussid, madalamalt ja ähvardavamalt urisesid kaugsõiduveokid, peaaegu kuuldamatult sahisesid pehmete kummidega väikeautod. Kirev jõgi voolas näiva juhuslikkusega eesmärgi suunas, mille eripalgelisust ei oska kirjeldada. Piiskadena läikivad autod libisevad mööda tumedaid teid ja toovad endaga kaasa õnne ja õnnetuse. Vahel surma.

Ühtlane undamine muutus unelauluks ja keha lõtvus.

*

Elas ärkas sellest, et keegi haaras õlgadest ja tõstis ta rohelise presendiga kaetud kanderaamile. Peenikesest metalltorust tuge otsides surus ta vaevaga silmad lahti ja nägi arstirõivais meest kummardumas ning uurivalt vaatamas. Kanderaam liikus ja lükati rapsakuga kiirabiauto kahepoolselt avatud tagauksest sisse. Viimane, mida ta välisilmast nägi oli päikese käes sillerdavad alumiiniumiga kaetud magistraaltorud ja liitekohtadest väljaturritav klaasvatt.

«Ahh.»

Järgmise asjana oli ta valges toas, kips jalgade ümber ja side üle rinna.

«Võ govorite po ruskii?» küsiti. Aktsendiga ning nagu meelega sõnu halvasti hääldades.

«Nähtavasti oletasid passi järgi,» mõtles Elas.

«Nemnogo.»

Arst seletas, et keegi mööduv autojuht oli välja kutsunud kiirabi. Et tal tegelikult veel vedas, et midagi hullemat ei olnud juhtunud. Et tegemist on lihtsalt luumurdudega.

Elas ei hakanud küsimusi esitama vaid lasi teisel rääkida. See, et arst midagi tüdrukust ei olnud maininud tähendas juba iseenesest, et midagi ei olnud öelda.

Siniseruudulist karedat tekki siludes vaatas Elas mehe vesihallidesse silmadesse ja lasi kogu jutu kõrvust mööda.

«Niisiis surnud...»

Teatud mõttes oli pikk vahikord silla all teda ette valmistanud. Ta ju teadis juba siis, et midagi päästa enam ei anna. Nägi juba siis. Aga nagu kiuste oli lootus ikka veel säilinud ning alles nüüd -- vaikimisega -- andis arst selle kustumisele ametliku kinnituse.

«Ana?» küsis ta siiski.

Mees vaatas korraks ebalevalt maha ja seletas siis haavadest, surmast ja asjaolust, et see oli tüdruku jaoks saabunud äkitselt ning ta ei pidanud kaua piinlema.

«Ja vsjo videl,» nentis Elas.

Äkitselt tõusis arst püsti ja astus paar närvilist sammu kitsukeses ruumis. Pööras siis otsusekindlalt voodis lebava patsiendi poole ja teatas, et varsti peavad nad ta tagasi Eestisse saatma. Ja muidugi ka tüdruku.

«Politika,» lisas ta seletuseks.

Elas toetas pea padjale ja vaatas lakke. Hetkel tundus see nii tühine.

«Peaks vist vanematele helistama,» tekkis mõte.

*

Tagasisõit Eestisse möödus nagu unes. Tegelikult ta magaski enamuse ajast -- hägused mälestused jäid vaid hirmutavalt valgest lennujaamast ja näiliselt sihitult sebivatest inimestest. Naeratavast neiust, rohelises vormis vuntsidega mehest, küsimustest.

Nüüd oli ta jälle haiglas. Nagu siis kunagi.

«Ja palju sellest möödas on?» mõtles Elas voodi servalt ajalehte küünitades.

Jalg tuikas.

Tsüaansinise Postimehe logo alla oli kirjutatud «Esmaspäev, 22. september 2000.»

Jalad olid üldiselt pidevalt probleemiks. Ja seda juba lapsest saadik -- kui murdus mõni kont või rebestus kõõlus, siis Elase puhul oli see ikka ainult jalgades. Vahel tekkis tunne, et vähemalt poole oma elust on ta veetnud lamades, sest jalgadega on midagi korrast ära. Muidugi on sellistel õnnetustel omad plussid -- ta luges siis kohutavalt palju.

Elas tõusis püsti ja proovis kõndida.

«Kuidagi on ikka võimalik,» nentis ta rõõmuga.

Nädalaid oli ta siin haiglas lamanud ning alles eile oli arst lubanud esimesed sammud teha. Põetaja ja toolileeni abiga oli õnnestunud veidi edasi kobada, kuid kõndimiseks ei oleks seda ka parima tahtmise juures saanud nimetada. Täna oli parem. Mitte, et ka eile oleks nii väga valus olnud. Pigem hoidis tagasi hirm, et midagi on viltu, midagi äkki enam ei tööta ja siis peab elu lõpuni voodis või ratastoolis vedelema.

«Uhh,» ümatas ta tagasi istudes. «Mis siis ikkagi juhtus?»

Kõik oli kuidagi teisiti. Pärast lennusõitu ei olnud ta vabanenud unenäolisuse tundest. Vahel ujusid päevad märkamatult mööda, vahel kasvasid pisiasjad tohutuks ja varjutasid kõik muu. Mõni tühine objekt kiskus tema ruumi ja aja musta auguna kõveraks ning vaid vapustusega pääses sellest kohutavast külgetõmbejõust välja. Võibolla vaid teisele poole. Teisele poole esemeid, objekte? Ta elas nüüd nagu unes, nagu kirkas unes.

*

Vesi

Esimene, mida ta kuulis oli kellahelin, tüütu ja tavaline -- piip, piip, piip, loodud vaid selleks, et ärritada ning mitte mingil juhul rahu anda. Vaid pikaajalise harjutamisega saavutatava imelise koordinatsiooni ja liigutuste otstarbekusega sirutas ta käe teki alt ja pead padjalt tõstmata nihutas kella tagaküljel oleva nupu vaikivasse asendisse.

Raadiost hakkasid kostma soovilood, sest ennast tundes ei usaldanud ta mitte kunagi vaid ühte meetodit, ühte lahendust, vaid alati mõtles sellele, et mis saab siis, kui esimene kord ei õnnestu. Ja ettenägelikult oli raadio voodist piisavalt kaugel ja piisavalt vaikne ja piisavalt hommikumeeleolu ja piisavalt meeldetuletav, et teisiti ei saa -- tuleb minna.

Suutmata siiski ennast magamise uimasusest välja rabeleda sooritas Elas kõik järgnevad toimingud samamoodi kui oli vajutanud kinni äratuskella: otstarbekalt, vilunult ja täiesti automaatselt. Vaadates suures tassis keerlevat müslit jõudis ta järeldusele, et ideaalne inimene peabki olema masin, hommikust alates. Masinana tegema hommikust hooldust ning masinana tankima. Kes on aga otsinud masinate unenägusid?

Kampsun selga, tagi peale, telefon tasku ja välja. Niiske õhk äratas veidi.

«Vabandust, härra, kas äkki juhtub suitsu olema,» kostis selja tagant äkki reibas küsimus.

Elas seisis võrdlemisi juhmi näoga varahommikusel kõnniteel ja jõllitas küsijale ebaviisakalt otsa: «Üks moment.»

Miskipärast tundis ta ärritust. Ilmuda niiviisi välja, selja tagant, häirida. See ei sobinud automaton'i unenäo maailma.

Mees naeratas talle imelikult klaari näoilmega ja tundus kuidagi tuttav.

«Võibolla mõnest kõrtsist,» oletas Elas põuetaskus kohmitsedes.

Paratamatult liikus mõte sellele, et kas küsija on öö läbi kuskil joonud ja alles nüüd kodu poole läheb; öö veetnud võõras kohas ja oma valget ülikonda seljast võtmata linadeta sohva peal joomasügavat und välja maganud; või hoopis inimene, kes pole viitsinud õhtul ülikonda korralikult riidepuu peale panna ja nüüd kiirustades ja unesegaselt selle selga ajanuna avastab, et tal pole taskus suitsu ega raha, kuid olles juba kodust liiga kaugel ei viitsi ka enam tagasi minna. Või ...

«Ega ikka iga inimene nii vara hommikul suitsu küsima tule,» langetas Elas vastasseisva mehe kohta hävitava hinnangu ja õngitses pakist sigareti.

«Palun,» ütles ta kuuldavalt, tõmbas koos üksiku sigaretiga kogemata taskust terve paki ning pillas selle poriloiku.

«Rhh,» nohises ta sigaretti võõrale ulatades.

See võttis mineraalveepudelist lonksu: «Aitäh.»

«Ikkagi tuleb joomingult,» otsustas Elas, haaras maast kahe sõrmega ebameeldivalt tilkuva suitsupaki ja sammus edasi.

Parajasti siis kui ta kaalutles, kuidas seda kuivatada hüüti teda jälle: «Hei! Koolis õpetati, et vesi on värvitu, maitsetu ja lõhnatu aine, kuid selle pudeli peale siin on kirjutatud, et naturaalse maitsega. Kuidas saab maitsetu olla mingisuguse maitsega?»

Elas jõudis üsna mitu sammu astuda, enne kui talle mingi vähegi mõistlik vastus pähe tuli.

«See on mineraalvesi,» hüüdis ta ümber pööramata, suunates seega oma vastuse eelkõndijate selgadele. Keegi neist ei reageerinud, kuid tagantpoolt kuuldus mõne hetke pärast -- juba üsna pika vahemaa tõttu vaikselt -- hüüatus: «Väga teravmeelne tähelepanek.»

Elas pööras trepist alla.

«Veider.»

Midagi tundus kogu selles stseenis kunstlikku. Milleks selline kulunud repliik veest? Oli see mingi vihje? Millegipärast kerkisid silme ette Taevaskoja koopad ja liivasest urust välja voolav selge vesi. Allikas. Mineraalvesi. Puhastav vesi. Maitsega vesi.

Muidugi! Voolamine.

Elas tundis äkilist külmavärinat. Mööda munakive klobistades kihutas tume auto väga lähedalt mööda. Jalg tuikas.

«Ahh...»

Loomulikult ta mäletas. Kogu möödunu oli meeles nagu ammu kuuldud lugu. Kummaline oli vaid see, et kuni praeguse momendini ei tekkinud tal kunagi meenutustest hirmu. Nüüd aga oli kõhe. Kõhe keeramine kõhus, nagu kartus füüsilise vägivalla ees, sundis teda peatuma, hingama, mõtlema. Noh, ta oli nüüd siin. Ikka veel hinges.

Mõtted keerlesid peas nagu paarituvad rästikud, põimudes, vääneldes, libedalt ja hirmutavalt.

Ettevaatlikult, kartes ehmatada ennast ja ümbritsevaid inimesi, hakkas ta kõnnitee hoonetepoolsesse serva hoidudes tasaste sammudega edasi kõndima. Keegi oli talle just vingerpussi mänginud, selles oli ta juba üsna kindel. Tegemist ei olnud juhusliku teoga vaid ette kavatsetud ja puhtalt maha mängitud etüüdiga. Võibolla polnud isegi suitsupaki loiku kukkumine juhuslik. Jah, nüüd kus ta mõtles tundus seegi olevat liiga kombineeritud, et olla tavaline sündmus.

Ikka veel ringi piiludes jõudis ta lõpuks ülikooli juurde. Kell oli umbes kaheksa ja kohe pidi algama loeng antiikfilosoofia ajaloost, täpsemalt Mileetose koolkonnast.

*

Hakk

Selle päeva viimane loeng lõppes alles siis, kui väljas oli juba kottpime ning tänavad nägid välja nii nagu nad ootaksid vargaid. Koos teistega astus Elas õppehoonest välja ja hakkas minema mööda värvitud betoonist valatud kõnniteeplaate mille vahelt vihm oli välja uhtunud pikad liivaribad. Mudases kõnniteeservas paistis prahti ja loikudest peegeldusid vastu kollased tuled. Tuled, mis valgustasid maju, läikivaid vihmavarje ja kühmutõmbunud inimesi. Otse tema ees jalutasid tüdruk ja poiss, kes hoidsid üksteise käevangust kinni nagu vanades filmides. Ja nende kõrval, punases nahktagis ning kummaliselt sirgete juustega neiu, kes näis Elasele miskipärast tuttav.

Ta aeglustas meelega sammu, et kauem näha märgi juukseid, mille taga võis loota tuttavat ilmet.

Hommikuses loengus oli Mihkel Aabram rääkinud Thalesest ning sedamööda, kuidas see lõpule lähenes, suutis Elas järjest rohkem rahuneda. Kahtlemata ei olnud asi Thaleses. See oli vaid järjekordne tüütu vihje, kuid nüüd oli ta aru saanud, et midagi on teoksil. Seetõttu ei tulnudki nii tuttava tüdruku ilmumine enam üllatusena. Pigem valmistas ette.

«Täpselt samasugused juuksed olid...»

Niiskest hämust paistis elustuvat ammust ja tabamatut. Kas nad olid kõndinud sel õhtul, just siis kui painav hämarus vaheldus meeldiva pimedusega? Teeservas krabises kruus ja minna oli kaugele ning poolvõõras tüdruk oli tema vasakul käel.

Ta ei tahtnud kontrollimisega kiirustada. Ei saanud ju mööduda ning piinlikul moel teise nägu uurima hakata.

«Muidugi, mis ma arutan. Ei ole lihtsalt võimalik,» raputas Elas pead. «... samas -- ikkagi väga tema moodi.»

Kõik oli kuidagi sassis. Elu automaatsuse juures ilmus alati kusagilt välja sündmus, mis püüdis väärata selgelt mõistust. Ta ju pidi seda tüdrukut tundma -- vihmast sirgeks tõmbunud juuksed, kergelt harali, otstel siramas veepiisad. Tuttav kõnnak.

Teiseltpoolt -- ta oli ise istunud laiba kõrval, kuni kärbseid hakkasid sumisema ning veri päikese käes pruunikateks laikudeks kuivas.

Seda meenutada püüdes vaatas ta korraks maha ja sealt jõllitas vastu surnud hakk: tiivad sirgelt külgedele sirutatud ja jalad kunksus justkui enne oksalt lendu tõusmist, keha aga juba silmaga vaadates kange, nagu rauast tehtud.

«Või nii,» mõtles Elas ja jäi seisma.

Tüdruk kõndis koos oma kaaslannaga, kes hoidis hallides teksades poisil käe alt kinni, edasi.

«Ikkagi siis surnud.»

«Surnud...» ütles haki pilk.

Elas kükitas maha ja tonksas ettevaatlikult vitsaga. Kuidagi kõhe oleks olnud koolnud olendit käega puutuda -- pealegi, Jumal teab, millesse ta suri.

Hakk vahetas külge.

«Auto?» vilksatas Elase peast mõte läbi. «Peaks ta tee pealt kuhugi kõrvale lükkama.»

Ta surus vettinud oksaroa musta linnu alla ja -- arvestades valesti haki täpset tasakaalupunkti ning surnud lindude alati ootamatuna tunduvat kergust -- vibutas surnukeha vaevalt poole meetri kõrgusele maast ning suunas selle keerleva ja räbala puntra rentslisse.

«Kurat.»

Vaikse platsatusega kukkus haki laip vette. Mitme päeva vihmasajuga kogunenud vool võttis selle kaasa ning ikka veel aeg ajalt kuhugi takerdudes hakkas lind, nagu söetükk mööda Gangest, kanalisatsioonikaevu kohale kogunenud väikese järvekese poole kulgema. Elas vaatas kuidas tillukesed veekeerised surnud olendiga mängisid ja talle mõned vahtralehed ümber mässisid.

Kohatu lõbususega hakkas helisema telefon. Ikka veel hämmeldunult otsis Elas taskust ärritava piiksuja välja ja jäi põrnitsema ekraanil ilutsevat kirja «Varjatud nr».

«Kes kurat?» tekkis mõte.

«Jah,» ütles ta valjult.

Selgus, et mõned joovad. Ja siinsamas lähedal.

«Ma ei tea, võibolla isegi tulen. Ei... kaua mul läheb, seda ma küll öelda ei oska.»

Elas pani telefoni tagasi taskusse. Hakk keerles kiirenevas tempos kanalisatsioonikaevu kohal. Rütm oli jälle häiritud.

Ta teadis üsna täpselt, mis ees ootas. Ajaloolased olid alati kõige kindlam seltskond -- neil oli nimelt pea kogu aeg piiritust saadaval ja starteriks kõlbas see alati hästi. Pärast oli enamasti juba ükskõik -- keegi, kellel oli raha, tegi välja ja teised hoolitsesid selle eest, et jook ei lõpeks laualt ja inimestel lahkus südamest. Täna oli muidu ühetaolisesse rutiini väike mõra löödud ning nendeks lööjateks olid üliõpilased Norrast. Keegi ei teadnud täpselt kuidas, aga mingitpidi oli nii juhtunud, et välismaalased ei olnud pärast ringkäiku ülikoolis ja ühe ingliskeelse loengu külastamist väsinult oma ühikasse läinud vaid kellegi kavala õhutusel kauemaks kohvikusse jäänud. Kohvikus aga pakuti odavaid alkohoolseid jooke -- mis edasi sai, seda ei ole kuigi keeruline aimata.

Elasel hakkas kõhus tekkima vaikselt eelaimus, tunne, mis ütleb mine ja miski mis ütleb ei tea. End varvastel kõigutades otsis ta taskust suitsu ning jäi raagus puid põrnitsema. Ta soovis, et see eelaimdus tugevneks, et ta tunneks sügise kogu kurbust ning igatsust. Üksik auto kihutas mööda nagu deemon ja asfaldi peale jäid hetkeks tuhmid triibud. Vaadates kuidas vesi voolas tagasi autokummide poolt kuivaks vajutatud kohale tekkis hämar tunne, et ta teab, mis nüüd juhtub.

Ikka veel mõttes hakkas ta edasi liikuma. Jalg tuikas.

Seda pinget, mis koosneb sügisemasendusest, teadmatusest, ebakindlusest ja hirmust, ei saa teisiti välja elada, kui tuleb hävitada mõtlev pool endast ja kõige lihtsam ja leebem vahend selleks on juua ja teiste joodikutega koos lamiseda suurest tulevikust ning enda geniaalsusest. Just seda ta praegust tahtis, kuid peale selle tundis Elas midagi veel. Sellele aga ei oska mitte keegi nime anda.

Kui ta kohale jõudis oli kogu seltskond ülireibas. Esimese asjana rabas ta klaasi ja kummutas pea ühe hingetõmbega alla -- tema olukorras ei olnud midagi muud teha kui võimalikult kiiresti teistele järele jõuda. Uuesti klaasi täitnud istus ta vaibale ja vaatas ringi: tuttavad, paar võõrast ja norralased, kaks tüdrukut ja poiss. Poisil olid jalas hallid teksad.

Elas tõmbas sügavalt hinge. Siiski, näod olid võõrad ning ettevaatlikult tüdruku poole vaadates võis seal vaid kerget sarnasust märgata. Noh, et selja tagant ajaks sassi. Igaks juhuks küünitas ta veel otsima, kas kusagil riidenagis ei paista kirsivärvi jakki.

Räägiti juba filosoofiast, enamasti seda, mida keegi loengutes kuulnud oli -- Elas sekkus ja hakkas kohe kellelegi vastu vaidlema, püüdes sellesse peita oma taastekkinud närvilisust. Kogu jutt käis viisakusest muidugi inglise keeles, see aga muutis vestluse kohati täiesti arusaamatuks.

Keegi tegi kohvi, köögis tehti suitsu ja Elas jäi üha rohkem purju. Ta karjus parajasti midagi hermeneutilise filosoofia ja eriti Gadameri kohta kui ta nägi uuesti seda tüdrukut.

«See oligi siis see lõks.»

Tüdruk oli vähemalt sama purju jäänud kui ta ise -- tõenäoliselt rohkemgi -- ja vaatas teda. Kes oskaks seletada kuidas ja miks asjad juhtuvad. Ühel hetkel on kõik tavaline: seletused, poolik vein, liiga kõva muusika... ootamatult aga on «niimoodi» ja siis peab otsustama, sest siis on valik. Elas jäi hetkeks vait ja seda momenti ära kasutades hakati rääkima progressi müüdist -- sõnajärje saamine ja selle põhjalik ärakasutamine on mõnikord olulisem kui jutt ise.

Veiniklaasi maast võttes vaatas Elas veel kord tüdruku poole ja läks kööki. See oli läbini siniseks suitsetatud ning hoolimata pärani avatud aknast umbne. Oktoobrilõpu pluss kümme kraadi ei ole siiski piisavad selleks, et jahutada maha väikest, rahvast pungil täis ruumi. Ta mahutas ennast aknalauale istuma, kus oli veidi värskem õhk ning kallas endale suvalisse tassi kohvi.

Kihk tagasi minna ja tüdrukuga rääkida tundus vastupandamatu, kuid selle asemel ta otsustas oodata ja mitte veel nii kohe otsustada. Alati võis ju kogemata valesti aru saada, alati võis ju eksida. Hirm ja igatsus sundisid naeratama: ei ole midagi ilusamat kui eelaimdus. Aimdused sellest, mis tuleb ja kindel veendumus sellest, mida ei näe on igasuguse usu alus ja usk oli midagi, mida ta sel hetkel ihkas. Rohkem, kui seda tüdrukut, enam kui joovet, oli tal vaja usku sellesse mida ei näe. Ta mõtles usu üle, imelise juhuse võimalikkusest, elu algusest. Ümbritsevad hääled sumbusid mõttetuks müraks ja ta põrnitses keskendunult tilkuvat kraani. Veetilgad langesid taldrikutele, valgusid laiali, voolasid üle, võtsid kaasa veidi kohvipuru ja trügisid äravoolutoru suunas.

Äkki sirutati tema poole jointi ja ta võpatas tagasi reaalsusesse. Organiseeriti parajasti uut jooki ja arutati olulist küsimust, et kes viitsib järele minna.

«Ma võin minna,» ütles ta pika hingetõmbe järel suitsu välja puhudes.

Oli vaja mõelda, veidi olla eemal sellest lärmist ja saada sopilistesse kopsudesse värsket õhku. Elas jõi kohvi ühe sõõmuga lõpuni ning läks esikusse saapaid otsima -- sellest jalanõude hunnikust õigete ülesleidmine ei olnud põrmugi kerge ülesanne. Võideldes joobumuse ja raskusjõuga sidus ta parajasti paelu, kui tüdruk sisse astus.

«No, I'm just going to buy some stuff, if you know what I mean.»

«Yes, you are most welcomed.»

Tüdruk tahtis samuti õhku hingata. Elas mõtles teatava kurbusega, et millegipärast ei suuda ta ise kunagi algust teha -- alati jätab ta asja imelise juhuse või kellegi teise hooleks. «Võibolla usun ma liialt sellesse, et millegi saavutamiseks on vaja ainult oodata ja mõelda. Kui vaadata jõge küllalt kaua, näed sa oma vaenlase laipa sealt mööda ujumas.»

Just sellest rääkis ta kui nad kõndisid treppidest alla ja mööda halvasti valgustatud kruusast teed kesklinna poole. Hakid karjusid ja tüdruk naeris. Elas jäi seisma, keeras ennast ikka veel naeratava neiu suunas ja võttis ettevaatlikult punase nahktagi varrukatest kinni.

Peas vilksatas pilt sillast ja selle all pimeduses kihutavatest autodest. Punases nahktagis tüdruk tema kõrval, veoauto undamine. Hiljem arstide küsimused, kips jalgadel, sidemed rinna ümber.

«Palju sellest möödas on? Mida ma selles elus teen!»

Talle vastasid poolavatud niisked huuled. Suudeldes valitses Elase peas täielik segadus -- ta tundis kuidas teise käed surusid tagi hõlmade vahelt särgi alla ja võpatas kergelt külmade sõrmede puudutusest. Silmi lahti tehes nägi ta raagus puuoksi ja suletud laugusid. Justkui kõrvalseisja registreeris ta asjaolu, et ümberringi polnud ühtegi inimest, et kokkuriisutud lehekuhi on neist paremal ja pealtnäha võrdlemisi kuiv. Käsi nagu lumeinglit tehes laiali ajades lasi Elas ennast sinna langeda ning jäi pärani silmil tumedasse taevasse vahtima.

«Kas ma näen seal okstel karglemas hakke?»

Äkki istus keegi talle kõhu peale ning nad suudlesid jälle. Automaatselt libistas Elas käe mööda teksade karedat pinda tüdruku jalgevahesse ja keeras neid mõlemaid külili. Vahtralehed kratsisid põske, ta tundis läbi pükste niiskete lehtede külmust ning vaatas küsivalt teise poole.

Tüdruk naeratas ja pühkis leheporised käed põlvedesse puhtaks.

Nad ei läinud tagasi ja see oli kõige piinlikum. Vaikselt ja otsusekindlalt kõndides läksid nad mujale, ustest sisse, mööda pimedat koridori edasi, tuppa, võtsid riided seljast, vaatasid üksteisele otsa ja kustusid. Uni oli alanud juba ammu enne aga alles nüüd sai unenäoline maailm endale õigustuse.

*

Elas ärkas kohutava januga ja väljas oli ikka veel pime. Vett otsides varises ta kööki ja jäi vaatama pudeleid täistopitud kilekotti.

«Nähtavasti käisime ikka siis poes ka,» mõtles ta. Mõne tunni tagustest sündmustest oli tal meeles vaid fragmendid ja poeskäimine nende hulka ei kuulunud.

«Aletheia panen ma sulle nimeks,» ütles ta magavat tüdrukut vaadates. Kaalutlevalt võttis ta kotist pudeli ja kiskus sellelt plumpsatusega korgi pealt.

«Midagi lõpmatut ja määratlematut, see on kõigi asjade, suhete ja aegade algus.» Seda oli ta aimanud, kuid enne tänast, enne seda hetke, ta ei teadnud seda. Nüüd aga oli see teadmine terav, selge ja painav. Kuskilt aegade vahelt oli talle ennast ilmutanud Mnemosyne, kõikide muusade ema, ja tuletanud talle meelde suuri sündmusi -- mädanenud hiilgust, kangelasi veel sündimata, olendeid veel olemata. Elas tundis rinnus ängi koomale tõmbuvat ning ruumi seinu moonduvat, jooksis akna juurde ja paiskas selle kolinal pärani. Ruumi voolas jahe ja niiske õhk.

«Kui kaose draakon sööb alati korda, siis on vaja midagi, mis oleks üle nii kaosest kui korrast. Midagi nii pehmet, mida ei ole võimalik lõhkuda.»

Tüdruk tõusis istukile ja naeratas. Ainult särgiväel astus ta akna juurde Elase kõrvale, vaatas laternakoonuses värelevat uduvihma, muutus siis häguseks ja kadus.

*

Hommik algas krampidega kõhus ja piinava peavaluga. Ta roomas kraanikausi juurde, laskis suure sinise morsikannu vett täis ja alles seejärel märkas lahtist akent. Sealt paistsid raagus puude ladvad ning hallikaspilvisest taevast tibav, pigem aimatav kui nähtav, vihm. Aknalaud oli öisest sajust kaetud väikeste ümmarguste veepiiskadega ning põrandal oli veidi tumedam loik. Raskuse pingest tudiseva käega pani Elas kannu enda kõrvale puulaudadele ja nautis hetke väljast tulevat niisket külmust. Olemine läks tunduvalt paremaks.

Ettevaatlikult vedas ta end püsti ja toetas käed läikivatele piiskadele -- äkiliselt pindpinevusest vabanenud voolasid need niredena sõrmede vahelt maha ja kukkusid mõõdetud vahedega põrandale ja paljastele jalgadele. Väljas oli ilm peaaegu täiesti tuulevaikne ja kummaliselt soe.

«Võibolla 10 kraadi, isegi rohkem,» mõtles ta.

Märgade kätega korraks üle näo tõmmates astus ta kapi juurde ja otsis välja lahustuva C vitamiini joogi. Samal ajal kui kihisev ja ringlev apelsinikarva tablett lõplikult tassi hajus silmitses ta sassipööratud linasid ning toas vedelevaid riideid.

Punane nahktagi paistis kogu selle segaduse sees selgelt silma.

Elas jõi kahe lonksuga kogu joogi ära ja krimpsutas natuke viimase, keemiamaitselise sõõmu juures nägu.

«Igaljuhul mõjub see tervisele hästi,» mõtles ta.

Esikus olid korralikult kõrvuti asetatud kaks punast saabast. Mõtlikult ühte neist käes kaaludes jõudis ta järeldusele, et ka parima tahtmise juures ei oleks ta suutnud neid endale jalga toppida. Need pidid tulema siia korterisse järelikult kellegi teise jalas. Ja see keegi oli lahkunud ilma saabasteta, sest Elase enda jalanõud olid alles.

Muidugi ta mäletas! Aga ikkagi tundus juhtum täiesti delirioosne ning esimene mõte oligi, et tüdruk oli mingil põhjusel lihtsalt minema läinud. Kõndinud.

«Siiski, vaevalt keegi omast vabast tahtest sellise ilmaga sokke väel jalutab.»

Soe võis ju olla, aga porine ja kummaline oleks mööda linna niiviisi ringi liikuda küll.

«Jabur.»

Olemine tundus järjest kindlam ning ka mõistus hakkas tasapisi selginema. Võis aimata, et hullem osa hommikusest ärkamisest on möödas -- nüüd tuli veel vaid vesi keema panna, juua tass rohke piimaga kohvi ning siis võis juba välja minna. Süüa enne kahte kolme tundi veel ei tohtinud, kuid sellest ei olnud midagi. Enesetunne oli kirgas.

«Teised norrakad tuleb üles otsida, vahest oskavad nemad midagi öelda.» Miskipärast ei tulnud pähegi võimalus tüdruku enda üles leidmisest.

Kampsun selga, tagi peale, telefon tasku ja õue.

Jalutades mööda ebatasastest munakividest laotud tänavat peahoone poole kaalus ta oma võimalusi. Võibolla keegi eilsest peoseltskonnast teab midagi? Tõenäoliselt oli see kõige loogilisem koht alustamiseks -- nemad need norrakad ju kaasa meelitasid.

«Tuleb ise kohale minna.»

Kõigile eelmise õhtu sündmustele mõeldes oli see muidugi võrdlemisi piinlik ettevõtmine, kuid mingit teist lahendust ei suutnud ta ka välja mõelda.

*

Koputus, uimane nägu, remontõlled laual, suitsev koni tuhatoosis, pärani lahti aknad.

«Tere.»

Õnneks mitte eriti õelad küsimused, arusaav naeratus ja pooliku pudeli pakkumine.

Elas raputas pead.

«Mäletate seda tüdrukut, kellega ma eile siit koos, ütleme, ära läksin?»

Ta seletas neile kogu loo, ilma liigsetesse üksikasjadesse laskumata, ning uuris, mis teistest norrakatest sai. Selle kohta oli vastakaid arvamusi, kuid üldiselt pidid nad täna ikka Tartus olema ning arvatavasti praegust veel ühikas.

«Muide,» ütles habeme ja prillidega tüüp muiates. «Saara vist tegi eile siin pilte ning võibolla on see tüdruk ka kusagil peal. Juhuks kui sa ta nägu ei mäleta...»

«Haa...» ütles Elas kommetaariks.

Nagu hiljem selgus, ei teadnud ka ühikas pohmelli käes vaevlevad norrakad tüdrukust midagi: ei nime, vanust, silmade värvi -- mitte midagi. Üks väheseid teateid, mis tal üldse saada õnnestus, oligi peo käigus tehtud mustvalge foto. Lühikeste juustega tüdruk istub seal pudeleid täis põrandal ja naeratab klaasi käes hoides kuhugi kaamera taha.

«Kunstikool on Saarale ikka kasuks tulnud,» mõtles Elas.

Kaader oli ilusasti valitud, korralikult terav ning oli ainuke tõendus, et tüdruk oli reaalselt olemas olnud.

«Kui saapad ja tagi muidugi välja arvata.»

Teiste käest kuuldud jutu põhjal oleks aga võinud arvata, et tegemist oli vaimuga. Kõige hämmastavam tundus Elasele just see, et mitte keegi ei olnud temaga isegi rääkinud, igaljuhul ei mäletatud midagi, mida tüdruk oleks öelnud. See asjaolu ajas kõige rohkem segadusse, sest tagantjärele mõeldes ei mäletanud ta ka ise mitte midagi. Oleks ta suutnud kasvõi üheainsa tüdruku poolt lausutud sõna meelde tuletada -- miskipärast tundus see väga oluline.

Elas vaatas pilti ja püüdis aimata, mis on naeratuse taga. Kuidas aga pildi järgi otsustada, mida sa tegelikult vaatad? Talle sai üha selgemaks, et see oli illustratsiooniks, mineviku meeldetuletus ja tuleviku lubadus.

«Järjekordne vingerpuss.»

*

Otsimine

Ta sattus otse juhi selja taha istuma ning pidi seetõttu kuulama popplaule, mis hakkasid tüütama juba siis kui buss Ringteed pidi linnast välja keeras. Kiiruse kasvades hakkas midagi kiuksuma, tuled kustusid. Oli pime ning raadio ja buss krääksusid asünkroonselt, ebameeldivalt.

Kusagil pilvede taga paistis kuu jättes taevasse pika triibu valgust. Reisieelne ärevus oli lakanud ning asendunud rahuliku ootusega. Ta teadis ju kindlasti, et lähema kolme tunni jooksul ei muutu midagi: ta istub oma kohal ja vaatab välja, või paneb silmad kinni ja püüab magada. Poole sõidu peal hakkab kindlasti piinavalt igav ning siis tuleb iga viie minuti tagant kella vaadata ja arvutada, kui palju maad on jäänud.

Elas toetas pea istmele -- ühtlane undamine uinutas ja lubas mõtetel lahkelt edasi uidata.

... oli tulnud ning meelitas oma pildipealolemisega ja maha jäetud riietega. Meelitas otsima ja ootama -- päevad olid kulunud ja nüüd ei suuda ta teha midagi muud, kui ainult selle peale mõelda. Kõik muu läks tast aeglaselt, kuid paratamatult mööda, sõbrad ja tuttavad lakkasid olemast. Oli see midagi, mida see tüdruk temaga õhtul tegi? Kas siis, kui ta sel delirioossel ööl aknast välja vaatas, lausus keegi selja taga loitsu, mille lummuses ta nüüd elas?

Bussi liikumine läbi märja õhu sundis veepiisku aknal võbelema ning aeglaselt tahapoole roomama. Silmade taga pakitses tunne, et ta teab mida see tähendab. Vesi, kui elu algus, lootevesi, suur veeuputus...

Samamoodi oli selle tüdrukuga, ta sümboliseeris midagi, millest Elas aru ei saanud. Mõtted voolasid.

Buss loksus samal ajal läbi pisikeste külade, peatus, et lasta välja pampudega inimesi ning peale tulla seljakottidega vanataate. Regulaarselt plõksatas põlema juhi kohal olev lamp, loeti raha ja võeti vastu pileteid.

Elas võttis märkmiku vahelt pildi: «Aga võibolla ei olegi teda olemas. On vaid minu kujutlus. Kas pole äkki nii, et mina peegeldasin kuidagi tema olemasolu esile. Et kõik on vastupidi -- mitte tema ei nõidunud ära mind, vaid nõidujaks olin hoopis mina?»

Tuli plõksatas kustu, buss hakkas liikuma.

*

Nad sõitsid Pärnusse sisse mööda valgustatud, kuid tühje tänavaid. Elas tõusis esimesena püsti, sirutas istumisega kangeks muutunud jalgu ning ajas tagi selga.

Soojade kummide suhinal peatusid nad jaamas ning kolksatusega avanes keskelt volditav uks.

«Aitäh,» ütles ta juhile ja astus kaks astest bussist välja.

Kollased tuled muutsid kogu ümbruse soojaks ning õhk tundus väga värske. Elas naeratas, võttis koti mugavamalt selga, klõpsatas kinni kurgu all oleva klambri ja hakkas liikuma.

Tal oli vaja minna vaid umbes kilomeetrijagu ning see vihmavärske ilm sobis jalutamiseks suurepäraselt. Tibutamine oli järele jäänud, tammed kahisesid, raagus pärnadelt tilkus veel mõni piisk, tekitades siledatele loikudele kiiresti hajuvad kontsentrilised ringid. Tänavad olid täiesti tühjad, ei inimesi, ei autosid. Liikumatus, rahu.

Läbi pargi minnes nägi ta kuidas midagi hääletult ühe puu otsast teisele liugles.

Elas võpatas korraks, kuid mõistis siis kohe: «Öökull.»

Ta jäi seisma ning hakkas automaatselt silmadega maandunud lindu otsima.

Ühe puutüve lähedalt paistiski liikumatult kükitav kull nagu murdunud oksatüügas. Hämmastaval kombel oli lind maandunud madalale ning hämaras oli näha, kuidas ta vilks-vilks pead keerutas. Elas ei olnud kunagi nii lähedalt ühtegi öökulli näinud. Lind kargas edasi järgmisele oksale. Mees astus veel kaks sammu ja kükitas märjale murule. Kakk oli temast vaevalt kahe meetri kaugusel ning paistis laternakumas hallika laiguna tumeda taeva taustal. Ettevaatlikult nihutas ta ennast nii, et võiks öökulli nägu näha.

«Kas lindudel on nägu?»

Pea pöördus ja lind jäi talle tõsiste silmadega otsa vaatama. Elas tardus, kuid kakk ei laskunud ennast häirida vaid istus endistviisi oksal ja jälgis inimest ilmselge uudishimuga. Ja inimene jälgis lindu: kõvadest sulgedest hallikad ringid pruunide läbitungivate silmade ümber, säbruline rind, suletuust väikese noka all.

Nende pilgud kohtusid ning nagu kummitus tõusis öökull oksalt.

«Tule,» huikas ta kumedalt ja lendas risti üle pargi mere poole.

Ja Elas jooksis, mõtlemata, midagi tundmata, silmad taevas halli laigu poole. Nii kummaline kui see ka polnud, ta ei kaotanud kordagi tasakaalu, ei komistanud millegi otsa, vaid jooksis vabalt, valutult. Rohi ja põõsad peksid vastu jalgu, samm plaksus vahel asfaldi peal -- ta jooksis kuni polnud enam midagi hingata, kuni silmad ei eristanud üht taevas keerlevat täppi teisest, kuni ta lõpuks vajus läbi millegi pehme. Jalg tuikas.

«Ma ei näe teda enam,» lõõtsutas Elas, nägu vastu rohtu. Aga ei pidanudki enam nägema.

Ta lebas väikese lagendiku serval. Pilku tõstes nägi ta kõigepealt vanu, sammaldunud õunapuuoksi, siis maja, mille katus oli sisse varisenud, ning lõpuks kedagi uksepakul istumas.

Elas ajas ennast istukile ja vaatas ilmutust. See istus vaikselt ja nähtavasti ootas. Ilmutuse seljas oli seesama särk, millega ta tüdrukut kadumise hetkel mäletas, paljad põlved surutud üksteise vastu, lõug toetatud kätele.

«Aletheia?»

*

Aed

Õhtupäike muutis kogu taeva punaseks ja tõstis õhukese lumega kaetud jääl selgesti esile faarvaatri neile, kes soovisid tulle sõita. Meri oli aga täiesti tühi. Rüsinal oli kaldale kokku lükatud teravaservalised pangad ning aimatava rannajoone piiril paistis kollakam, kobrutav ja paakunud lumepudi.

Sellel vallil istus kägarasse tõmbunult, hingeõhk keerlemas uduna näo ees, Elas ning vaatas lapikusse päikesesse.

Kõik voolav oli tardunud liikumatusse, tuul puhus vaid kergeid ja väikeseid lumenõelu ühest kohast teise paljastades musta, kõva ning äkilisest jäätumisest siledat merd.

Elas vaatas helveste imeliselt juhuslikku liikumist ning püüdis sealjuures mõista kaose ja loogika seaduspärasid. Vee defineerimatus, tema võime moodustada igale anumale vastav vorm näis talves hajuvat.

«Võibolla vaid kiiresti saabuvas külmas tuleb ilmsiks selle tõeline kuju?»

Ta võttis paar sammu hoogu ja libistas end lumepilve üles tuisates mööda merepinda edasi. Tahtmatult tekkis mõte, et kreeklased oleksid seda veel peal kõndimist täiesti uskumatuks pidanud. Niisiis on tegemist imelise sündmusega.

Elas naeratas.

Asjad, mis on täiesti loogilised väljaspool meie maailma, võivad sageli imelistena tunduda. On vaid kaks võimalust: kas on imelised kõik sündmused, või polegi midagi imelist.

Ta pöördus ümber ja jäi vaatama eemal paistvat sissevajunud katusega maja ning õunapuid selle ümber. Põlvekõrguses lumes mõjusid jändrikud tüved mahajäetuse, kuid samas ka ajatuse kuulutajatena.

Aletheia ilmus, nagu alati, varjude vahelt ning viipas Elasele.

Mees hakkas jää krabisedes tagasi minema. Põsed olid pikast ootamisest muutunud tuimaks ja valgeks ning tahtmatu liigutusega püüdis ta neid kinnastega hõõrudes soojemaks muuta. Sellega oleks nüüd juba pidanud harjunud olema, kuid ikkagi, iga kord kui ta nägi tüdruku paljaid jalgu valge lume sees hakkas kuidagi külm.

Elas vaatas neiu katmata ihu ja püüdis aru saada, mis on selle taga. Nagu sõnad mõtteid, nagu asjad ideid, nagu vorm sisu -- niisamuti varjas inimihu enda taga midagi, mis jäi tundmatuks, nägematuks. Kõigepealt ei suutnud ta juba otsustada, kas ta peaks Aletheiast mõtlema kui tüdrukust või naisest? Kus algab see piir, millest alates saab poisist mees ja tüdrukust naine. Puberteet? Esimene seksuaalvahekord? Välimus? Aga saab seda, mida on silmale näha, uskuda?

Elas muigas mõttes: just hetk tagasi oli Aletheia lennanud linnuna. Millest ta arutleb?

Naeruväärne oleks otsustada ainult nähtava valguse peegeldumise järgi, kuuldava heli järgi, kombatava pinna järgi. Siiski on need ühed vähesed asjad, mida usaldame. Inimlik puudutus...

Sõnatult võttis ta kinda käest ja libistas uudishimulikult käega üle tüdruku helepruuni, sulgpehme naha, üle ümmarguste rindade, üle kõditava kõhu tumeda karvase kolmnurgani -- sinna, kus elab madu. Käel hakkas soe.

Ta teadis täpselt, mis nüüd tulemas on -- sellest ajast peale, kui ta Aletheiaga esimest korda kokku sai olid nad kogu aeg mänginud. Mõnes mõttes oli see alanud juba ammu enne. Meelitustega. Sest kuidas teisiti nimetada neid vingerpusse?

Kerge värinaga võttis ta tagi seljast ja lasi sellel lumme kukkuda.

Kui kunagi mängisid keltide aladel poeedid, siis oli see nagu mõõgavõitlus -- pettemanööver, meelitus, hoop. Ahvatleda vastane torkama, et kaitse jääks lahti.

Aletheia naeris ja tema naeratus oli meelitus. Elas püüdis oletada, mis toimub tüdruku peas ja nagu head luuletust lugedes tundis, kuidas eelaimuse ja ärevuse laine kõhust üle terve keha valgus. Kummardus siis ja suudles mängu alguse märgiks tüdrukut laubale.

«Mao äratamise mäng,» teadustasid linnud puuokstelt.

Nad mängisid mao äratamise mängu nagu muistsed kütid mängisid hirvi enne jahiretke, manasid head õnne tulema, püüdsid tabada oma vastase vaimu ja seeläbi jõuda talle lähedale. Ettevaatlikult tantsides tegid nad ringe, kuulasid üksteise südame rütmi, tunnetasid hingamist ja lihaste värinat -- loomad, kes kihutavad läbi padriku ja üle rohtmaa. Nende ihuliikmed põimusid nagu keldi ornamentidel linnud ja maod. Ainult armastades sai hästi mängida, sest siis ei olnud segavaid mõtteid ja seitse hingetõmmet enne lõppu valitses peas kirgas selgus.

Elas haaras käega tugevamini tüdruku puusadest: «Rõngasmadu. Madu, kes sööb iseenda saba -- ei otsa, ei algust.»

... nägi suurt madu keerduvat ümber terve maailma, madu, kes hoiab magades saba suus ja kelle iga liigutus võiks hävitada linnu. Maailmameres magava roomaja helkivates keerdudes paistab tuleviku kaos, igikestev häving ning isegi jumalad ei suuda talle vastu seista -- päeval kui nad seda üritavad saabub nende hukk.

«Kõik maod vahetavad nahka. Nahavahetamine sümboliseerib uut elu ja uuestisündi. Igikestvat muutumist,» sosistas Aletheia. Tüdruku käe tasane puudutus tõi Elasele meelde Genesise alglugude mao, kes saatis inimesed kiusatusse ja meelitustega viis nad hukatusse.

...õunapuud sirgusid ja lehed värvusid ereroheliseks, ta vaatas tagasi ja nägi kauguses leegitsevaid mõõku. Valelikkuse ja libeda keelega õhutas see kõhu peal kõndija teda mässama Jumala keelu vastu ja nüüd on ta siit aiast igaveseks välja aetud. Pisarad voolasid mööda nägu ja ahastusega vaatas ta paljaid jalgu, mis olid teravate kivide peal veriseks kraabitud. Veri jättis valgele kivile pikad kõverad jooned ning valgus loiguks kogunedes tumeda mulla sisse.

Elas püüdis sellest pildist lahti rabeleda. «...kuidas kuri demiurg hoidis inimesi vangis ja madu -- kui valguse esindaja, kui tõeline Kristus -- vabastas inimesed orjusest ja tegi neile võimalikuks tee täiuse poole. Ta nägi terveid lapsi õnnelike emade kätel -- alles langenuna sünnitasid naised poegi ja tütreid. Nägi vigaseid ja vaeseid, õnnetuid ja surevaid inimesi.

Ta ei suutnud ühtegi mõtet kuuldavale tuua, sest kõik võimalikud maod keerlesid tema peas nagu paarituvad rästikud, sarnased ja samas erinevad. Jormungand, Yurlungur, Quezalcoatl, Kundalini, Ourboros. Ta pidi leidma selle õige, sest kohe on kõik läbi -- ta tundis lõpu lähedust juba väga selgelt. Kuidagi pidi üks madudest olema seotud voolamisega ja võibolla veel millegagi.

Siis hakkas aegamisi mõistuses ringlevast hämarusest esile kerkima aimdus. See liikus pimedusest aeglaselt valguse poole nagu merepõhjast end lahti tõuganud sukelduja kerkib pinnale, tundes rinnus viimase õhujäänuse kopitavat valu. Ta nägi alguses tuhmilt, kuid edasi üha selgemini säravatest valgetest kividest saali, jämedaid sambaid toetamas lage ja kollast liiva kumamas sammaste vahelt. Seejärel jõudis teadvusesse rahvahulk -- teda jälgisid sajad tumedaks värvitud silmad. Paljaste ülakehadega mehed ja kergete tuunikatega naised seisid kogu tohutu saali ulatuses poolkaares, näod uudishimust põnevil, trügides naabreid, kuid julgemata siiski ise lähemale astuda. Tuulega oli põrandaplaatidele jõudnud veidi liiva ja ta leidis ennast silmitsemas süveneva ebamugavusega väikest kuhja jalgade ees. Kogu see rahvahulk ootas midagi, ootas, et tema midagi teeks aga ei olnud kindel, mida teha ja veel enam, kas ta ikka suudab midagi teha. Kasvava ängiga tundis ta, et ei saa kauem niimoodi seista. Piinlikkustunne eelkõige enda nõrkuse ja ebakindluse pärast masendas niivõrd, et tahtepingutusega tõstis ta kepi, sirutas selle rahva kohale ... ning laskis siis käest kukkuda. Elas vaatas kuidas kepp unenäolise aeglusega põrandaplaatide poole hõljus, otsaga liivakuhila laiali paiskas ja punasekirjuks maoks muutus.

«Ahvatlus maagiale,» ütles ta silmi avades ja veri kohises kõrvus nagu öine meri.

*

Toas oli valge ja läbi hõredate kardinate paistsid aknast raagus puuladvad. Raadiost loeti uudiseid ning diktori selge hääldus segunes koridoris vaikselt rääkivate inimeste jutukõmaga. Kusagil kostis kiuksuvate rataste kolinat, paugatas uks.

Elas naeratas virilalt, äratundmisrõõmust. Iseloomulik lõhn ning kare roheliseruuduline tekk lisasid veel viimase kinnituse, et ta tõepoolest on haiglas. Ettevaatlikult ennast küünarnukkidele nihutades vaatas ta välja. Hall taevas, tumedamad pilveribad, vaikselt tibav vihm. Ei jälgegi lumest.

Midagi oli juhtunud.

Oli ju olnud talv ning tema lamanud Aletheia kõrval lumme sulanud augus. Nagu lasteluuletuses olid leevikesed istunud õunapuuokstel ning kohevil sulgedega jälginud kummalist vaatepilti: esimeste tähtede ilmudes, videvikupakases, hulpisid kaks alasti inimest jäätunud servadega madalas loigus, tumeroheline rohi nende liigutustest edasi-tagasi voolamas. Külmas ja pilvitus taevas oli universumi telg säranud läbi kõiksuse õhupalli torgatud sukavardana -- lõhkumata õrna reaalsust, kuid samas olles sellega absoluutselt ühildamatu.

Aletheia oli tasasel häälel rääkinud.

Elas pani silmad kinni ja püüdis meenutada sõnu. Need olid moodustanud mingisuguse loo, võibolla mõistujutu, võibolla tõe. See oli tüdrukust endast, miks nad kohtusid ning mis võib edasi juhtuda.

Elas raputas pead: mälestused oli segased ja väga raske oli asetada üksikuid kilde ajalisse järjekorda.

«Nii,» mõtles ta. «Algas see muidugi esimesest õnnetusest. Helkivate autode lakkamatust liikumisest. Jah, see oli esimene surm ja esimene voolamine.»

Selgus aga veel, et tüdruku jaoks oli kõik juhtunud palju varem. Elas mäletas arutelu ajast ja ruumist, hetkede ning sündmuste lõikumisest. Kindlasti lauset, et koht ja aeg ei ole selgepiirilised. Ta ei proovinudki seda mõista -- kogu jutuajamine tundus unenäona millest on meeles vaid üksikud fragmendid ning udune aimdus.

Elas küünitas vaatama, kas öökapi peal ei ole mitte ajalehte. Kuidagi oli tarvis ju kindlaks teha, mis kuupäev ja mis aastaaeg praegust on. Lehte ei olnud seal ega ka kusagil mujal käeulatuses. Vaevaliselt keeras ta end istuma ning proovis tõusta. Jalg tuikas.

«Esimese asjana ütlen arstile, et ta mulle lehe tooks.»

Loomulikult oleks võinud kuupäeva ka otse küsida, kuid selline mälukaotuse demonstreerimine tundus kuidagi piinlik.

«Pealegi on patsientidel õigus tutvuda päevauudistega!»

Otsivalt vaatas ta ringi, sest kindlasti ei soovinud ta nii kaua tegevusetult lesida, kuni suvatsetakse visiidile tulla. Voodi peatsis paistis helekollase värvikorra all nupp mille kohale oli kruvitud metallsilt tähtedega «Võzov.» Elas oli üsna kindel, et selle vajutamisest pole mitte kõige vähematki abi, sest kindlasti on juba aastaid tagasi õe väljakutsumiseks mõeldud süsteem lakanud töötamast. Igaks juhuks otsustas ta siiski proovida ning surus pöidlaga selleks ette nähtud kohale. Nupp liikus väga raskelt, kuid üllatuslikult kuulis Elas selle peale koridoris nõrka kellahelinat.

«Ohoo,» ei suutnud ta imestust varjata.

Oodanud umbes viis minutit, ilma et keegi oleks uksest sisenenud proovis ta uuesti ja sedakorda palju pikemalt.

Kellahelina vaibudes hakkasid kostma sammud ning uksele ilmus slaavipäraste näojoontega naisterahvas. Elas ei öelnud igaks juhuks midagi vaid ootas, et teine alustaks.

«Mis probleem?» kostis konkreetne küsimus.

«Millal ma siit välja saan.»

«Aga see pole minu otsustada.»

«No. Mul pole ju viga midagi,» varjas ta jalavalu.

«Ma juba ütlesin. Arst otsustab.»

Elas teeskles allaandmist ja naeratas vabandavalt: «Mul oleks siiski vaja wc»s käia. Äkki saaksite mulle kargud või midagi sellist tuua.»

Toodi kargud.

Ta surus hallist plastmassist käepidemed tugevalt pihku, vibutas ennast püsti ja jäi kummargil voodi kõrvale seisma.

«Nojah.»

Kargud olid nagu alati liiga lühikesed. Ta istus tagasi, reguleeris teleskooptorud pikemaks ja hopsas siis tõepoolest WC-sse. Peeglist vaatas vastu habetunud, kuid muidu võrdlemisi normaalse välimusega nägu. Pidžaama sinikollane muster tuletas meelde, et nii küll ei ole võimalik tänavale minna. Tuli välja mõelda, kuidas võiks enda riided kätte saada.

«Tjah, kas mul olid üldse riided?»

Seda on kindlasti kerge kindlaks teha -- kiiresti ja vaikselt liftini ning alla esimesele korrusele. Seal on tarvis lihtsalt uurida, kuidas võiks oma isiklike asjade juurde pääseda. Et on tingimata vaja helistada ja kahjuks ei mäleta peast numbrit.

Kõik paistis alles olevat. Kiiresti hakkas ta haiglariideid omade vastu vahetama.

«Arst soovitas teha väikeseid jalutuskäike,» valetas ta.

«Teile on pakk,» ütles riidehoiutädi. «Hommikul toodi.»

*

Saadetis

Pakk oli ametliku väljanägemisega, ilma margita ning selle peale oli nähtavasti kirjutusmasinaga trükitud nimi. Tema nimi -- tegemist ei olnud eksitusega. Pakki taskusse toppides suundus Elas uksest välja. Ta ei tahtnud seda veel avada.

Kõht oli jube tühi.

Mööda tänavat liibates püüdis Elas sõnastada vähegi selgemat tegevusplaani. Ei saanud ju ometi istuda ning oodata! Ei, ei, tegutsema peab kohe.

«Kõigepealt -- kuupäev,» otsustas ta viimaks.

Kõrts olid hommikusi kundesid täis, kes rüüpasid ümmargustest tassidest sooja jooki ja libistasid pilgu üle ajalehtede. Sigaretid hõõgusid. Rutakalt hopsas Elas roheliste uksepiitadega ruumi sisse ja tellis ühe kohvi. Koorega.

Aparaat turtsatas paar korda ning neiu naeratas rõõmsalt.

Tass kolises alusel, kui ta sellega laudade vahel tüüris ning vaba kohta otsis. Selga mugavamalt toolile toetades tõstis Elas lehe: tsüaansinise Postimehe logo alla oli kirjutatud «Reede, 3. november 2000.»

«Niisiis sügis ikka,» mõtles ta. Press andis talle teada, et kõik oli juhtunud ühe öö jooksul. «Kogu talv ühes päevas.»

Automaatselt avas ta tagumise külje ning heitis pilgu koomiksitele. Ei midagi head. Lehte juba peaaegu kõrvale pannes märkas ta äkki 27. lehekülje keskel pilti mustkunstnikust. All olev tekst rääkis Copperfieldist ning sellest, kuidas see kaotas Las Vegases lavalt elevante.

Aletheia oligi sellest rääkinud!

Elas pani lehe kõrvale ja vaatas lakke. Silmad pakitsesid ning pea tundus raske. Peaaegu füüsiliselt tundis ta kuidas Aletheia hulpis jälle tema kõrval lumest sulanud vees ja rääkis...

See oli mingi mäng mida mängiti. Meelitati neid ettekavatsetult, kannatlikult. Tõmmati neid alt nagu mustkunstnik publikut. Labaselt salapäraste ja sügavmõtteliste trikkidega -- kõik teavad, et tegemist on haneks tõmbamisega, kuid ikkagi...

Elas muutus närviliseks. Ta ei saanud ikka veel midagi aru.

«Ah jaa, pakk,» tuli äkki meelde. Ettevaatlikult pruuni paberisse mässitud saadetist lauale asetades takseeris ta seda kahtlustaval pilgul.

Raadiost kostsid ühtlaste vaheaegadega piiksatused ning diktori hääl teatas: «Kell on 10.»

Saadetis oli väike ja kerge. Mingisugune tabamatu ärevus -- nagu ootaks halba sõnumit -- ei lubanud seda kohe avada ning nii keerutas Elas pakki mõttetult käte vahel. Otse tema trükitud nime alla oli paberile käsitsi sinise pastakaga kirjutatud: Mutaberis.

Krabinal rebis ta ümbrispaberi ning jäi silmitsema hiina tee karpi. Tavaline, ilustustega, võibolla veidi hägustunud pikast kapi peal seismisest. Oranžil põhjal kuldsed hieroglüüfid lubamas kahtlemata vaimustavaid tee-elamusi.

«Mida sellises karbis saata?» Võimalusi oli mitmeid.

Vaikse naksatusega lükkas Elas kaane pealt ning jäi hämmeldunult põrnitsema plekktopsi sisse topitud ussinahka. Väikesed läbipaistvad soomused, kollakas, kilejas kest.

«Nunuh,» ümises ta.

Uudishimulikult tõstis ta selle õrna ja krabiseva kesta välja ning puudutas näpuga kohta, kus kunagi oli olnud roomaja aju. Tema olemine.

Nagu hiina sõrmelukk jäi nahk pöidla külge kinni. Pooleldi muiates püüdis Elas seda ettevaatlikult vabastada, kuid täpselt nagu väike filosoofiline mänguasi haakus kest veel tugevamini. Elas tõmbas, ning soomuseline nahk liigutas end edasi -- vähe, kuid märgatavalt.

«Mida tehti nende sõrmelukkudega?» mõtles Elas. Anna järele, tule vastu ja sa vabaned.

Nõutult laskis ta käel sülle langeda. Ussinahk liigutas end veel veidi, haaras terve sõrme ja libistas end vaikselt piki kätt ülespoole. Täiesti kivinenud ilmel jälgis Elas, kuidas see liibus tihkelt tema -inimese- nahkkoele ning jättis sinna võrgustiku nagu sadade ämblike kootud peene püünise. Kummaline tunne mis tekib üksikute lihaste liikumisest ning liigeste omavahelisel hõõrdumisel kuulduvast naksumisest kandus piki käsivart ülespoole ning Elas sai aru, et siin selles kõrtsis, selle tooli peal kasvab tema ümber maonahk. Uss-mees.

Ta pani silmad kinni ja laskis sellel rahulikult juhtuda.

Kas oli võõrast nahka vaja selleks, et ta ise oma nahast välja poeks? Et ta ei tahaks oma nahas olla? Pea oli tühi, ta ei suutnud mäletada. Mälestused, kus te olete?

«Läinud?» küsis Elas endamisi.

Ta tõstis peopesad silmade ette ja vaatas -- kõik jooned olid endise kujuga, kuid läbi nende kumas muster nagu Bütsantsi mosaiik. Nagu luitunud punane tätoveering sügaval naha all. Nagu mälestused...

Vargsi sõrmede vahelt ringi vaadates imestas Elas, et mitte keegi kohvikukülastajatest ei olnud märganud veidrat sündmust. Kiiresti lipsas ta WC-sse ja heitis pilgu peeglisse.

«Päris maitsekas,» otsustas ta. Näol jooksev peenike punane muster tegi ümber silmade kaare ning jälgis üsna täpselt loomulikke näojooni. Võibolla võimendades neid sobivatest kohtadest -- või vähemalt nii tundus sel hetkel Elasele. Ta istus potile ning toetas pea kätele.

«Mis siis nüüd?»

«Tilk, sulps, tilk,» luges kraaniotsast immitsev vesi sekundeid.

«Hullumeelsus...»

Ta astus veel kord peegli juurde justnagu lootes, et võibolla on mingi ime läbi toimunud muutus ja kõik ei ole enam nagu painajalikus unenäos. Kogu olukorra ilmne jaburus tundus peaaegu naeruväärsena.

Midagi ei olnud muutunud, see oli ikkagi veel tema, maonahk kumamas läbi inimkesta. Pettunult hingas ta oma peegelpildile näkku ja -- andmata oma tegevusest aru -- kirjutas sinna: «Mutabor.»

*

Surm

Plaks, lõi silmade eest kõik pimedaks ning järgmisel hetkel toetas Elas end kätega lumme.

«Pagan,» kirus ta ja tõusis istuli.

Ta leidis ennast istumas kolme madala kuuse vahel, jäätunud veekristallid torkimas paljaid käsi, lõikav tuul puhumas kuklasse. Ta ei olnudki üllatunud.

Nõiaringina kasvasid hangede seest välja kuplitesse peidetud teleskoobid ning ühendasid oma olemusega taeva ja maa. Vaatlustornid tundusid olevat ehitatud maagilise aia täiusliku kuju ja täiusliku sümbolina -- seeneniidistiku kobava juhuslikkusega, ometi alludes alati kehtivale korrale. Nagu Jumala esimesest artikuleerimata silbist «om» sai alguse kõik elav ja olev, tundus siit algavat universum ja siin rippus maailm -- taevapoolkera toetumas silindrilisele maale, alati pöörlemas, lahutamatult sidudes allolevat ülemisega.

Peaaegu õnnelikult vaatas ta ringi, lootes näha tüdruku kuju. Ei olnud mingit kahtlust, ta pidi tulema, ta pidi siin olema. Hoolimata külmast ja lumest laskis Elas ennast tagasi selili langeda ning jäi vaatama kolme puu tippudest moodustuvat kujuteldavat kolmnurka. Sealt paistis punakas õhtutaevas.

Kõik külm ja tardunud on voolamise vastand -- ta teadis seda nüüd. Vaid siis, kui ta oli selles tardunud lummuses, vaid siis sai ta tüdrukuga kokku. Võibolla oli see mingi ajahetk? Külmunud aeg? Elas mõtles sellele, kuidas nende esimesel kohtumisel neiu oli äkitselt hajunud õhku ja sellele, kuidas võis välja näha tema enda kadumine talveilmast. Vahest oli ta eelmine kord seal jääaugus hulpides äkki lakanud olemast ning vesi oli lurtsatusega löönud kokku seal, kus just hetk tagasi oli olnud tema keha auk. Kindlasti oli see nii.

Elas vaatas loojuva päikese poolt kollakaks muutuvaid pilvi ja arvutas endamisi, et täieliku pimeduseni on jäänud vähem kui pool tundi.

«Mismoodi siis aeg,» arutas ta endamisi. «Päike ju liigub... Võibolla teine maailm? Vaevalt...»

Keegi astus äkki tema vaatevälja ning ta tundis sooja õhu puhangut: pead kergitades nägi ta tüdruku paljast keha ning punaka taeva taustal Aletheia naeratavat nägu. See kummardus ja suudles meest põgusalt huultele.

Elas hakkas riideid seljast võtma, sest tüdruku keha soojus sulatas lund ning küljealune hakkas niiskeks muutuma. Pealegi...

«Ma olen rase,» teatas Aletheia.

Elas vaatas talle arusaamatult otsa: «Mismoodi?»

«Mäletad, sa leidsid mao?» uuris tüdruk. «Siis, kui me mängisime mao äratamise mängu?»

Noogutus.

«Sellest ma jäingi.»

«Laps?»

«Ma ei tea... See pole alati niiviisi olnud.»

Elas mõistis äkki. Mingi arusaamatu mängu jõul lükati neid ühest reaalsusest teise, kõigil on oma lood ning algus. Aletheia oli samamoodi ebareaalne kui tema. Või samamoodi reaalne, kui soovite.

«Eelmine kord sa rääkisid tulest?» jätkas Elas. «Kas sa nägid tuld samamoodi kui mina nägin madu?»

Aletheia naeratas nukralt: «See oli ammu.»

Ta sirutas end nii, et nad olid vesises lumes täpselt kõrvuti, keeras ennast mehe ümber ning soojendas tema ihu kuumavate liikmetega.

Elas suudles teda kaelale.

«Vaata,» alustas Aletheia. Ja Elas nägi. Läbi tüdruku sõnade kõla nägi ta linna, tumedate puust raamidega akent, lauda ja pruunis rõivas tüdrukut istumas selle taga. Istuja tõstis pea -- see oli Aletheia. Ta pani raamatu kinni ja nagu näitleja teatrilaval kõndis ukse juurde.

«Ma lähen reisile,» lisas ta selgituseks.

...kohale jõudsid nad mai lõpus. Ilmad olid juba vastikult palavaks muutunud ja kogu maa jättis räpase mulje. Dekoratsioonide vahelt ilmus uhke hoiakuga daam ning tegi kummarduse: «Mina olen Helena Petrovna ja see tüdruk tuli koos minuga reisile. Minu saatjana. Ma rääkisin talle spiritismist ja ida kunstidest, ta vaimustus sellest ning nüüd otsib kõike tulega seonduvat. Võluv, kas pole?»

Niisiis, vesteldes pühameestega püüdis Aletheia leida mingisugust vihjet, mis juhiks tule saladuse jälile. Kõik, mida ta aga kuulis oli hämar ja seosetu jutt ning alati suunati teda lõpuks tulekummardajate juurde, kes oma keerukate rituaalide ja põlevil silmadega vaid kummastust äratasid. Raske on valida, kui on olemas valik -- raske on valida, kui tahaks midagi, teadmata mida.

Ühel päeval kuulis ta pooljuhuslikult, et Indoneesias oli ärganud tulemägi. Lühike uudis Daily Telegraphis informeeris, et Batavias sattusid inimesed ärevusse reast plahvatustest, mis -- nagu hiljem kindlaks tehti -- pärinesid Java ja Sumatra vahelises merekitsuses aktiviseerunud vulkaanilt. Pärast esimesi ägedaid vulkaanilise tegevuse ilminguid oli mägi rahunenud ning nähtavasti ei kujuta enam endast elanikkonnale suuremat ohtu.

«See oli midagi kirjeldamatut. Ma tahtsin jubedalt minna, kuid samas oli mul hirm. Ma olin küll ennegi neid mägesid näinud, kuid tegutsemas mitte kunagi. Oli selge, et kui ma sinna ei lähe, ei leia ma kunagi enam rahu. Tulemägi on ju alguse ja loovuse sümbol -- Hephaistos oli küll lombakas aga osavaim kõigist. Tema loovus on tuli, mis oli asjade alguses kõikjal. Vormitu algtuli jahtus ja jagunes ning sellest sai alguse meie maailm. Nii vähemalt tundus mulle siis.»

Aletheial õnnestus endaga paar tuttavat kaasa meelitada pakkudes neile võimast vaatepilti ja müstilisi elamusi -- elementide loova maagia õpilasel ei saa olla midagi ihaldatavamat kui elu algollust tegevuses näha. Nii saavadki õpilastest sageli turistid.

«Praegust ei saa ma ausaltöeldes aru, mida me seal tegelikult teha tahtsime, kuid ega see polegi nii oluline. Kahtlemata olid minu reisikaaslased sama moodi vaevatud inimesed. Tavalised inimesed. Jõudsime sinna suurte lootustega kohale, kuid esimene vaatepilt kohalikule tulemäele ei olnud paraku eriti muljetavaldav -- veest paistis vaid umbes kilomeetrikõrgune kerge rohelusega kaetud hallikas koonus. Võrreldes selle kandi teiste vulkaanidega on see tegelikult üsna kääbuslik.»

Nagu aga hiljem selgus ei olnudki vulkaani omapäraks kõrgus vaid hoopis laius -- saar moodustas pea kümnekilomeetrisest veealusest kalderast tühise osa. Vana vulkaani servadele tekkinud väikesed kraatrid olid ennast aja jooksul merest välja kergitanud ning tegutsesid nüüd märgatava aktiivsusega: vee kohal hõljus pidev suitsupilv ning õhus oli tunda teravat väävlihaisu. Väävel, mis imeliselt elavhõbedaga ühinedes loob elu.

«Loomulikult ei jõudnud me ära oodata hetke, kui saaksime hakata mäge uurima. Paraku oli mäe tipp kohalike andmetel paksu kivi täis ning sealtkaudu ei olnud võimalik kindlasti midagi olulist märgata. Seevastu pakuti välja, et kui me soovime nii tingimata oma elu ohtu seada, siis leidub mäe jalamil küllalt grotte ja koopaid, mille kaudu võibolla jõuame sula tuleni.

Nii muretsesimegi endale mõned kandjad ja ostsime paar koormalooma... Ühesõnaga, kohe kui tekkis esimene võimalus, asusime tulemäge läbi uurima.»

Ja mägi ootas neid nagu tulejumalanna -- kuivanud laavajõgede juuksed laotatud üle küngaste, koobaste tardunud naeratus kahvatus rohelises rohus ja alaliselt hõõguv süda nähtamatus sisemuses.

«See oli tegelikult üsna ebameeldiv matk. Noh, sa võid oletada mida tunneb tsivilisatsiooni hüvedega harjunud naine päev otsa kaljudel ja võsas rassides ja rohkem kui kasinate pesemisvõimalustega telklaagris ärgates. Erinevalt vanast Vesuviusest oli siin laava värske, kaljud libedad, õhk niiske, putukad tüütavad ja väävliaur ajas pea valutama.»

«Jah,» jätkas Aletheia. «Kolmandal päeval leidsime midagi käigusarnast mis tundus suubuvat otse mäe juurte poole. Võtsime siis toidupakid kaasa ja asusime seda mööda minema. Nagu arvata võib keeldusid meie ustavad abilised kaasa tulemast, kuid selle eest võib neile ainult au anda.

Alguses oli võimalik mööda pragu üsna vabalt edasi kõndida, kuid varsti muutus käik kitsamaks ja lõppes äkitselt mingi koopataolise õõnsusega. Selle pind asetses käigust mitu meetrit allpool, nii et meil kulus tükk aega enne kui me ise ja kõik kompsud kenasti all olid. Koobast läbi uurides selgus, et see läheb veel tükk maad edasi mäe külje sisse, kuid lõpeb siis mittemidagiütleva seinaga. Parajasti kui me seda põhjalikumalt järele uurisime toimuski esimene tõuge...

Selliseid asju juhtub vulkaanide läheduses tegelikult võrdlemisi sageli, nii et me oleksime pidanud maavärinaga vähemalt arvestama. Meile tuli see aga täieliku ootamatusena. Esimene reaktsioon oli paanika aga kuna muud midagi teha ei olnud, viskusime kõhuli. Kaljupind ei olnudki üllatuslikult külm vaid pigem leige. Tükk aega lesisime sõnatult ning ettevaatlikult püsti tõustes oli esimene mõte võimalikult kiiresti koopast välja saada. Asju kiiruga kokku korjates märkasime aga, et toimunud tõuge oli avanud koopa taga põrandas peenikese prao ja sellest praost kumas punakat valgust.»

Mida otsivad virvatulukesed soos? Mida otsivad need, kes kõnnivad tulede järel?

«Jacques kummardus esimesena prao juurde. Alguses oli ta tükk aega vait ja ütles siis, et me peame seda ilmtingimata nägema. Avanenud pilti on tõepoolest raske sõnadega kirjeldada. Ülevalt vaadates paistis paarisajameetrise läbimõõduga saal, mida valgustas hõõguv kobrutav mass. Pimedas oli kõigepealt näha punakat jõge ja seejärel, nagu põrgu eeskojas, vigaseid varje ja hullumeelseid kujundeid. Sulanud kivid olid hangunud kõige kummalisematesse poosidesse ja kogu see grotesksus tundus meid hoiatavat -- see siin ei ole midagi inimese jaoks. Laavajärv oli üsna lähedal meie all ning me peaaegu tundsime sulanud kivimi kohutavat kuumust ja hirmutavat jõudu. Hetkel, kui me olime kõik kogunenud vaatepilti nautima, toimus teine tõuge. Kuskil kuuldus kivide varisemist ja meie pilkude all tõmblesid laavajõe sooned nagu magava verekoera lihased karvutu naha all.

Igaljuhul otsustasime me nüüd lõpuks lahkuda. Ma mäletan, et sel hetkel polnud veel mingit paanikat, pigem aukartus vulkaani ees ja väike kahjutunne, et seda kaunist, kuid hirmutavat, vaatepilti ei saa pikemalt nautida. Kobasime käiku mööda edasi nii kiiresti kui suutsime.»

«Järgnevatest sündmustest ei oska ma peale üksikute mälupiltide mitte midagi rohkem jutustada...

Olin parajasti ronimas ülemisse lõhesse, kui järjekordne tõuge raputas mind tagasi ning kostis laest pudenevate kaljukobakate mürtsatus. Jacques oiatas korraks ja kuskilt august alla tulvav äkiline päevavalgus lõi silme eest virvendama. Kükitasin vist oma paarkümmend sekundit juhmistunult ühe koha peal.

Lõpuks ma karjusin ja keegi vastas tagantpoolt, samuti karjudes. Ilmus Hector ja hakkas mind paanilise hooga seinast üles upitama -- rabasin endal küüned verele ja lõin põlve väga valusalt ära.»

Kummaline, et füüsilised aistingud jäävad alati paremini meelde kui emotsioonid. Teiseltpoolt jälle, võibolla olidki nüri hoop põlvega vastu kaljuserva ja murdunud küüned selle hetke põhilised emotsioonid, äng ja kahjutunne ja hirm tulevad alles siis kui tekib aega. Aega aga oli jäänud väga vähe.

«Lõpuks jõudsin hingeldades üles ja nägin, et seal, kus oli seisnud Jacques oli vaid kivikuhil. Ma vaatasin otsivalt ringi ja ei suutnud veel mitte midagi otsustada, kui altpoolt kostis Hectori röökimist. Kummardusin üle serva ja registreerisin nagu kõrvalseisja koopa sisemusest aeglaselt kerkiva laavamassi ning Hectorist järele jäänud vastikult krampunud räbalad.

Hakkasin täiest jõust jooksma. Olin jõudnud edasi vast ainult paarkümmend meetrit, kui kostis kärgatus, mis lõi kõrvadest vere välja. Ma ei tea enam täpselt, mis edasi juhtus. Väljas liugles tuhka ja tuld. Võibolla põlesid mul juuksed ja tõenäoliselt kõrbes khakivärvi matkaülikond seljas mustaks. Mäletan nagu sähvatust päikesepaiste taustal vehklevaid inimkujusid. Tuim valu kogu kehas ei lasknud mul selle peale mõelda ja mehaaniliselt püüdsin jalgu üksteise ette tõsta. Ehmatusega mäletan hõõguvat klompi endast mitu meetrit eespool. Siis tunnen äkki, nagu oleksin auku astunud -- läbi pisarate udu näen söestunud riideribasid ja parema jala mustaks tõmbunud könti. Väävel, kärsahais, tuli, valu, okse ...»

«Viimase lootuse mäng,» kostis mäe värinast ja laava põletusest.

Aletheia vajus kokku nagu heinakõrred lõkkes. Punane veri, kuum tuli, hing on kuiv tuli. Kõikevaldav metsik karjumine, tumm hala ja hirm, tules kägarduvad putukad ja katkendlik hingeldamine.

Viimasel luksataval hingetõmbel aeg seiskus ja tulitav valu kadus. Leegitsev madu keerdus nagu fetaalasendis lohe, peas valitses imeline kirkus ning ta mõistis, et kohe on kõik möödas. Samal hetkel kui kuumusest vedel kivi kattis kõrbenud keha nägi ta õhtupäikesest punakat merd kummaliselt kõrgelt ja tundis jahedat tuult.

Aletheia ei öelnud tükk aega midagi.

Elas tundis millegipärast häbi ja kaotusevalu. Kui erinevad on teed ja kui sageli ei suudeta neid lõpuni käia -- vaid juuksekarva piir eraldab võitu kaotusest ja murdunud ripsme kaaluga on sel hetkel elu. Inimese surelik keha on nagu õieke väljal, tuul puhub ja see närtsib, laguneb olematusse. Vöötagem ennast siis õigluse vööga ja võtkem kingad jalast -- see on püha pind.

*

Uuestisünd

Elas tegi silmad lahti ja vaatas taevasse. Päikese valgus hakkas vaikselt kustuma -- Aletheia jutt oli kestnud vaid lühikese viivu. Oli alanud päikese loojumisega ning lõppenud hetk enne täielikku pimedust.

«Sa oled juba ammu surnud,» ütles Elas. See polnud küsimus.

«Ja sina ka,» noogutas Aletheia.

«Sinu rasedus?»

«Ma ei tea... võibolla... ma ei tea... Ma ei teadnud sellest kõigest midagi, enne kui ilmusid sina. Vahel on mul tunne, et praegust on võibolla mõni sekund pärast mu põlemist. Et ma ikka veel tunnen vedela kivi kuumust. Ometigi... Päevad ja nädalad on kõik vaid näilised. See on miskitmoodi väljaspool aega, vahest kõrvuti ajaga.

Ja minu rasedus -- ausalt ma ei tea isegi seda, miks ma olen selles nii kindel -- lõpetab minu jaoks kõik.»

«Mismoodi?» küsis Elas.

«Suren, aga võibolla sünnin uuesti. Kummaline on see, et mingiks hetkeks kõik sündmused koonduvad.»

«Mul on selle peale mõeldes veidi kõhe,» ütles mees tüdrukule otsa vaadates.

«Mul ka, sest ma ei tea millal see juhtub. Aga see juhtub äkki.»

*

Kairo külje all, turistidele bussidega hõlpsasti ligipääsetavaks tehtud kohas, asub Heliopolis. Kes seal käinud on saab aru, et kõik ajad muutuvad ja miski ei jää nii nagu enne -- altarid, mida teile näidatakse on juhuslikud väljakraaped liivast ja müürialused, mis veel paistavad, on kollakaspruunid ja lohutud. Kunagi seisis just seal, plaatidega sillutatud platsil, valgest kivist altar, mida igatsusega teenisid hommikuti need, kes olid pühendanud ennast päikesele. Paljaste pealagede ja õliste nägude ring suitseva altari ümber vaatas taevasse ning lootis harda veendumusega, et just täna paistab see päike, mis kuulutab uut maailmale. Sajad päikese käed puudutamas esimesest hommikuvalgusest vidukil silmi ja sajad käed, mis teevad õnnistust kogu rahvale. Aastasadade jooksul oli kõrbest tuulega kanduv liiv tekitanud väikeseid hunnikuid platsile ja igaks hommikuks olid need koristatud -- koristajad aga surid ja siis ei olnud enam kedagi, kes oleks oodanud.

Elas jäi seisma ja püüdis kergelt tuhmimaks muutuvate tähtede järgi kindlaks teha, kui palju võiks veel päikesetõusuni aega olla.

«Pool tundi, mitte rohkem,» otsustas ta.

Tegutseda tuli kiiresti: läänemüüri servast 40 sammu otse ja kolm korda nii palju vasakule -- nüüd peaks ta olema täpselt seal kus seisab valgest kivist altar siledate ja tihedalt kokku sobitatud kiviplaatide peal. Seal kus ta seisis aga oli vaid laudtee, mida mööda palgatöölised tassisid kaevanditest kiviklibu ja prahti.

«See on siis su altar,» muigas ta.

Kohad ja ajad on erinevad -- vahel on ilusaks ja pühaks ehitatud hooned jäänud seisma sajandeid ning neid kasutatakse ikka veel turistide poolt. Vahel on kõik nagu siin: liiv seal, kus enne oli kivi ja räbalad seal, kus enne olid seisnud inimesed harduses.

Elas vaatas rohmakalt kokkuklopsitud laudadele kogunenud liiva ja lohistas seda saapaga üle plangu veere minema. Väga hästi aru saades, et see sunnitud liigutus on mõeldud vaid tema enda jaoks.

Seljakotti maha asetades võttis ta ettevaatlikult välja purgi, kus esimese hommikuhelenduse järgi võis aimata rohukõrsi ja vesist tuhka. Kunagi ammu oli ta korjanud Aletheia kehast järele jäänud lumeseguse tuha koos mõningate heinakõrtega kokku ja sulgenud selle liitrisesse klaaspurki. Nüüd keeras ta kõik, mis oli tüdrukust alles, kummuli siia laudadele.

Enamik sisust kopsatas kohe lahti, kuid seinte külge kleepunud pori kättesaamiseks tuli Elasel tükk aega vastu kumerat põhja kopsida. Tegelikult ei olnud ta kindel, et kas seda on üldse vaja, kuid tundus kuidagi viisakam purk tühjaks kraapida. «No nii,» võttis ta oma tegevuse kokku ja vaatas ootavalt ida suunas. Suurem heledus andis märku, et nüüd, iga sekund, peaks päikese serv paistma hakkama.

«Ela!» hüüdis ta ja virutas klaaspurgi keset väikest tuhahunnikut kildudeks. Just siis kui purk laudu puudutas ja räpases tuhas tuhmi klirinaga kildudeks lendas ilmusid kõrbe servast esimesed päikesekiired.

Elas teadis, et selleks kõigeks, mis nüüd toimuma hakkab on vaja täpselt samasugust imelist juhuste kokkulangemist nagu iga elu algusel. Mis saaks olla imelisem kosmilise tolmu koondumisest keradesse, nii, et vete alt hakkab paistma maa ja sinna tekivad kõik loomad, linnud ja inimesed -- kõik oma liikide järele. Millist juhuste kokkulangemist on vaja, et sünniks inimene?

Sel hommikul juhtus, et päike paistis purunenud klaasi kildudele ja kummalise juhuse tõttu olid need pragunenud ja langenud just nii, et kiired murdusid ja koondusid paksudel kumerustel. Tuhk soojenes.

Veel kummalisema juhuse tõttu sattusid mõned rohukõrred otse fookusesse ja äkki oli Heliopolise puna-kollases hommikus tunda Egiptuses väga haruldase rohu lõhna. Karukell, kurvameelsuse rohi...

Liikumatusse õhku kerkisid sirged hallikad triibud ning Elasele näis, et suitsu sees hakkab tekkima selgemaid vorme ja piiridega kujusid. Juba pikaksveninud triibud joonistasid rõngaid, spiraale ning keerlesid, põimusid üksteisest läbi, jäid tuulevaikuses toppama ja moodustasid lõpuks kollasele liivale ebamäärast varju heitva põimiku. Hallis massis tundus algavat elu -- seletamatult nägi ta seal pilkuvat silma, vilksatasid suled, kuskilt paistis küünis. Muutus palavaks ning päikese eredus peegeldus keerlevast vinest otse silma. Elas taganes ning kobavalt tuge otsides väändus jalg plangu serval. Ta kukkus karjatusega külili.

«Kurat,» suutis ta öelda, kui ennast käpukile ajas.

Midagi oli juhtumas.

Kätega silmi varjates nägi ta, kuidas kümne sammu kaugusel kerkis sulavast massist vikerkaar nagu hea õnn taeva poole. Kuumus oli muutunud väljakannatamatuks ning virvendava õhu all hakkas kollane liiv punaselt hõõguma. Pähe kerkis mõte, et kusagil peab olema mingi koobas, ümberringi vajus kõik mulksudes ja suhinal. Söestunud lauajupid roomasid nagu maod aeglaselt klaasiste seintega keerises ja isegi seal kus tema põlvitas, voolasid liivaterad krabisedes allapoole. Ta proovis ennast püsti ajada kuid selle asemel, et leida jalgadele toetuspunkti avastas ta ennast seismas kiiresti vajuval pinnasel. Ei jäänud mingit kahtlust -- ta ei saa enam põgeneda.

Kätega poolringi tehes kaotas ta tasakaalu ja libises selili hõõguva klaaslehtri poole. Nii kiiresti kui jõudis keeras ta end ümber ja proovis instinktiivselt august väljapoole rabeleda -- tuhandekraadine liiv kõrvetas kätelt naha ja näolt kõik karvad.

«Vesi,» suutis ta mõelda.

...kummardas ja võttis vibu seljast. Ettevaatlikult järve kaldale põlvitades vaatas ta kuidas sajad väikesed, ererohelised konnad istusid laiadel lehtedel ja pilgutasid aeg ajalt silmi.

«Palun krooksuge.»

Õhtuhämaruses tiirles vee kohal pisikesi putukaid ning kogu konnade tähelepanu oli neile suunatud.

Ta astus paar sammu vette, vedas haabja kaldast lahti ning libistas ennast kahe tõmbega vesikupu lehtede vahele. Paat jättis veepinnale perfektselt voolava kaare ja keeras siis nina kaldaga paralleelseks. Tasase kolksuga pani ta mõla mustaks põletatud põhja, tüüris hääletult konnade juurde ja kohendas ennast paremini tugikaarele istuma. Kergelt kummardudes pistis käe vette.

Vee jahedus oli hõrk ja ärritav.

Jõudnud aeglaselt hulpiva konnani, kergitas Elas ettevaatlikult peo veest välja ja tõstis päris näo lähedale.

«Krooksuge nüüd.»

Veest läikiv roheline krooksuja vaatas talle liikumatute silmadega vaikides otsa, olles segane kevade ja õhtu ekstaasist. Mittemidaginägevad silmad põrnitsesid tühjalt enda ette. Siis kummus aga äkitselt kurgualune, nii et see peaaegu läbipaistvaks muutus.

«Vihma äratamise mäng,» nõustusid ka teised konnad ja esimesed piisad langesid.

*

Elas soojendas käsi teetassi ümber ning vaatas aknast välja, üle lamedate katuste, kollase kõrbe silmapiirile -- siit neljandalt korruselt oli päris hea vaade.

Tema maonahk oli kadunud. Hävinud tules, pealt maha koorunud. Vahest oligi kogu selle etenduse, selle jabura burleski ainuke mõte teda meelitada siia, kus talt nahk maha kooruks. Kaitsta teda tule eest. Mõelda talle selga asbestist ülikond.

«Jaburus!»

Ettevaatlikult kergitas ta suveniirkarbi kaant. Selle egiptusepäraseks maalitud külgede, odavate ja viletsalt kinnitatud hingede ning kaanele kleebitud hinnasildi järgi võis otsustada, et tegemist on turistidele mõeldud prahiga, mis on võrdlemisi hiljuti kuskilt -- võibolla Kairo -- turult ostetud. Sildile oli käsitsi kirjutatud 40 £.

Araabiakeelsete ajalehtedega vooderdatult paistis selles ebaõiglaselt kalli hinna eest ostetud karbis perfektselt ümmargune sfäär, mille sees võis aimata tuhka nagu udu ja rohukõrsi nagu tulekahju. Juba ei-tea- mitmendat korda põrnitses Elas selle mõnevõrra labase sfääri sees keerlevaid kujundeid. Mõnikord uskus ta, et tegemist ongi silmamoondajatele mõeldud keraga, kuid samas sundis väiksemgi liigutus teda kohe neid mõtteid tagasi tõrjuma. Kogu keha valutas ikka veel hirmsasti ning nii kummaline, kui see ka pole sundis ümbritsev külmus teda omi põletushaavu teravamalt tajuma.

«Huvitav, kas ma enam saangi kunagi sooja?»

See küsimus oli siin täiesti õigustatud, sest nagu teavad kõik need, kes on talvel Egiptuses käinud, ei ole midagi hullemat kui kütmata kiviseintega ja olematute aknakatetega toapugerikus külma kannatada.

Uks kääksatas ja Elas pööras pea tulija suunas. Mees, kes sisse astus oli mustade vuntsidega, lühikest kasvu ja tõenäoliselt tumedaraamiliste prillide tõttu autoriteetse väljanägemisega.

«Wie fühlen wir uns heute,» küsis ta veidralt lobeda aktsendiga ja kiirusega, mis suutis Elast alati hämmastada. Alati üllatas ka asjaolu, et ta üldse midagi sellest kiirkõnest aru sai.

«Nicht schleht,» pomises ta valges kitlis mehele.

Tegemist oli ainukese inimesega terves majas, kes rääkis ka mingit muud keelt peale araabia. Kus ta seda õppinud oli ja miks ta pärast sellist üllatavat võõrkeeleoskust ikka veel teisejärgulises haiglas töötas ei õnnestunud Elasel kuidagi välja uurida. Mõne päeva eest, kui ta oli teadvusele tulnud ning püüdnud arstidega suhtlema hakata olid teised lõpuks leidnud sellesama Aziz'i, kellega see vähemalt mõningal määral õnnestus. Tema iseloomulik aktsent ja hääletoon siin Egiptuses sundisid Elast alati mõtlema ühele paari aasta eest toimunud kummalisele jutuajamisele Saksamaal. See oli vist kaks aastat pärast õnnetust.

«Võibolla on sellel mingi seos kogu looga,» mõtles ta teise pigimusti vuntse silmitsedes.

Tol korral oli ta just tulnud välja jalutama ning üksinduse peletamiseks võtnud kaasa pudeli veini. Mitte millelegi mõeldes ronis ta mööda mäe külje sisse uuristatud punaste telliskividega vooderdatud treppe üles kuni jõudis väikesele vaateplatvormile ja istus pargipingile maha. All orus paistis terve linn ning selles linnas ei olnud mitte kedagi, kellega oleks saanud rääkida sellest, mis teda vaevas. Kibestunult tõstis ta pudeli suule ja võttis pika lonksu.

«Darf ich?» küsiti äkki.

Häiritult vaatas ta üles ja nägi lõunapärase välimusega meesterahvast tema kõrval istet võtmas.

«Mis mul enam teha,» mõtles ta kuid ei öelnud midagi.

Pikka aega olid nad vaikides vaadanud rohelisest mäenõlvast väljakasvavate majade katuseid ning siis küsis teine, et kas ka tema on siin linnas võõras. Elas noogutas ja veinipudeliga viibates hakkas eneselegi ootamatult rääkima. Rääkima sellest, et tühjus on hinges ja Jumal on võõras ning kauge. Mees naeratas kurvalt ja ütles, et Allah võib mõnikord tahta asju, mis meile arusaamatud. Et ta ise oli samamoodi uidanud puude vahel ja pargis, et leida vastuseid, rääkida kellegagi. Tükk aega oli ta jälginud, kuidas Elas trepist üles tuli ja tühja pilguga linna jõllitas ning saanud aru, et sellel inimesel on halb.

Ja nad rääkisid jumalatest ja inimestest ja sellest, et vahel on kõik üks ja seesama, vahel on kõik üks. See jutuajamine tuletas talle alati meelde, et asjade seosed on olemas kusagil sügavamal ning mõnikord piisab vaid juhuslikust kohtumisest, et neid jälle näha.

«Vahel piisab vaid selle kohtumise meenutamisest, et kõike uuesti mäletada,» mõtles Elas ja vaatas küsivalt arsti poole.

«Wir haben eine kleine Probleme,» deklareeris see.

See avaldus ei tulnud Elasele sugugi üllatusena -- õigupoolest oli ta juba paar päeva oodanud, et keegi midagi ütleks. Nädal tagasi, kui ta siin haiglas ärkas, olid tulnud politseinikud ja tõlgi abiga esitanud rea küsimusi. Loomulikult andis ta vaid hägusaid ja umbmääraseid vastuseid. Nüüd sai selgeks, et täpselt nädal oli kulunud seadusesilmal järeldusele jõudmiseks, et tema jutt ei pidanud paika.

Võibolla loodeti sellele, et ta on niikuinii haiglas ja ei kao sealt kuhugi ja võibolla kulus asjaajamiseks siinkandis lihtsalt kauem aega, aga igaljuhul oli see käes.

Elas võttis suveniirkarbi, sulges selle hoolikalt ja õhutas arsti jätkama: «Ja?»

See seletas lühidalt ja asjalikult, et teda on informeeritud vaid sellest, et siin haiglas ei tohi Elas enam viibida, kuna tal pole ei haigekindlustust ning ega ka raha haiglaarvete eest tasumiseks. On juba võetud ühendust eesti konsuliga Ateenas, et klaarida ära tekkinud segadus ja saata ta tagasi kodumaale ning nähtavasti peab ta ülejäänud aja Egiptuse pinnal veetma politseijaoskonnas. Et hakaku ta parem asju pakkima.

«Lassen Sie nicht den Wunden rotten gehn und alles wird gut,» lõpetas ta oma teate lausega, mis pidi kõlama positiivsena.

*

Elas

Tagasi saadeti teda jälle lennukiga. See hakkas juba mingiks rituaaliks kujunema ning tal oli päris ükskõik. Pead vastu plastmassist illuminaatoriäärt toetades püüdis Elas aru saada mis siis oli toimunud.

«Kohutav segadus...»

Unenäolisuse tunne ei lakanud. Ainult unes on võimalik kohtade ja aegade kiire vaheldus, nende segamine üksteisega, täielikud seosetud veidrused. Ta oli kas ikka veel unenäos, või ei suutnud reaalsusel ja unel enam vahet teha.

«Tüdruk?» ümises ta mõttes.

See tõi meelde suveniirkasti ning ta avas kaane kontrollimaks, et kõik on ikka endine. Ei olnud vähematki aimu, mida ta selle keraga peaks peale hakkama.

Siis naeratas ta äkki.

«Kui juba, siis juba.»

Kui nemad oli kokku saanud kuskil külmas, jäätunud maailmas, siis sinna saadab ta ka selle kera. Kuhugi, kus külmus hoiab seda endas.

*

Kõik ümberringi oli ebamäärane ja sellest ebamäärasusest õhkus talumatut külma. Aastaaja ja selle laiuskraadi pika päeva külmust. Silmapiirini ulatuv lauge tasandik, millel keerutasid hämaruse saabumisest elavnenud jääkristallid, paistis luitunud päikesekiirtes vaenulikult ükskõikne.

Täna oli Elas sellesse tasandikku paigutanud ümmarguse klaaskera ja suusatas nüüd tagasi laagri poole. Ta mõtles munkadele, kaupmeestele ja kerjustele, kes omal ajal ja omal kombel käisid omi patte lunastamas. Santiago de Compostela, Püha Peetruse katedraal, Püha Haud -- patustajate silmad ihkasid näha neid paiku aga mitte alati ei läbitud kogu teed sinna jalgsi. Kui palju neid oli, kes suutsid Norra rannikult või Peipsi soodest Jeruusalemma müürideni vaid omal jalal jõuda. Pool teed sõideti laevaga, pool hobusega, kus iganes võimalik istuti vankriotsale. Teekonna lõpp oli kõigil siiski ühesugune -- viimane osa sellest kõnniti, paremal juhul koguni roomati põlvili anudes halastust.

Elas sumas põlvini ulatuvas pehmes lumes vaevaliselt edasi. Just siis, kui päike langes kõige madalamale punktile silmapiiril, jõudis ta kohale. Laager, mis koosnes vaid kahest telgist, oli äratuntav ainult mõne lume alt paistva erekollase laigu järgi. See siin oli Elase kodu: ühes telgis elas ta ise ja teises oli kogu tema maine varandus, millest 90 protsenti moodustas üsna kobakas generaator.

Kindaid käest tirides istus ta toolile ning lülitas arvuti sisse -- selle sinakasteravas valguses paistis vana mehe nägu nagu külmunud oliiv. Alles siis, kui ta veendus, et kõik näidud on normis, hakkas ta riideid seljast koorima, süüa otsima ja teed keetma. Ta oli peaaegu 6 tundi järjest mööda jäävälju rühmanud ja telk oli selle aja peale üsna külmaks läinud -- soojendus nõudis energiat ja seda tasus kulutada vaid siis, kui sa ise olid kohal.

«Kõik voolab,» kirjutas ta esimesed sõnad 19. novembri sissekandeks.

Enne järgmist lauset soojendas ta tükk aega käsi teetassi ümber ja põrnitses ekraani. See, mis ta oli kirja pannud, oli igapäevase õhtupalve kindlaksmääratud algus. Edasi tulid vaid variatsioonid samale mõttele: ajad, kohad, märkused ja tähelepanekud. Need täitsid kiiresti peaaegu 100 rida, suutmata siiski muuta irooniat, mis peitus tardunud maastikul kirja pandud esimeses kahes sõnas.

Elas neelas viimase lonksu teega segatud piiritust ja muigas - - selle jahtunud joogi lääge maitse oli talle viimasel ajal liigagi tuttavaks saanud. Tassi põhja kleepunud sulamata suhkrut silmitsedes mõtles ta, kas peaks äkki uue tegema.

«Tulivesi,» pomises ta kanistrist piiritust tassi soristades.

Sellest, või õigemini selle sõna- sõnalisest tähendusest, oligi tema lugu alguse saanud. «Alguses oli tuli, alguses oli vesi, kõik voolab, hing on kuiv tuli,» kordas Elas lusikaga suhkru segamise ajal energiliselt kolistades.

«Elemendid on alati olnud vaid sümbolid, mille taga peitub asi ise. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, kuidas rääkida müstilisest unest või maagilisest maailmast? Parema kirjelduse puudumisel tuleb elemente kasutada võrdpiltidena, võrdustes aga peitub ülim ahvatlus maagiale -- eksperimentaalteadusele. Abort, Retry, Fail?, kas pole see mitte maagia põhiküsimus? Jälgi, leia seos, proovi uuesti -- senikaua, kui sul pole enam rohkemaks jaksu ega usku.» Need sõnad oli Elas öelnud kunagi ammu enesekinnituseks. Täna oli kõik valmis saanud ja temast ei sõltunud enam mitte midagi. Ta on siin ja selle neetud kera jääse paigutanud.

Kontrollides veel viimast korda kirjapandud teksti ohkas ta väsinult. Hoolimata kõigest ei saanud ta asjas selgust.

Viimane lause oli: Elas ja Aletheia olid nupud laual.

*

1000 Ahvi

Külmus ümberringi oli tõepoolest talumatu. Üsna kindel, et hullem, kui ükski Maa peal või all elutsev, vähegi vettsisaldav organism oleks välja kannatada suutnud. Seda, et see tõepoolest ületas igasuguse taluvuse piiri kinnitas ka täielik vaikus külmunud pinnase kohal. Nii hõredas atmosfääris on tuul peaaegu hääletu nähtus ning mis veel võiks surnud maastiku häirida?

Kas mõte on liikumine? Poolt ja vastulaused nagu soe ja külm õhk, mis kokku puutudes võivad tekitada kerget briisi aga ka tormi, rebides majadelt katused. Kui mõtted on tuul, siis üle igavesse liikumatusse kivistunud lagendike tormasid, vilisesid ja keerutasid mõtted, aimdused sahisesid sõnades ja veendumused huugasid loosungites.

Kreeklased teadsid, et kui on olemas liikumine, on olemas ka liigutaja. Miski, mis eelneb kõigele liikumisele -- ja see miski saab olla vaid an arche ja an archos, ilma alguseta ja ilma valitsejata, jumalik anarhia. Kreeklased aga surid ning siis sai jumalikuks liigutajaks Newtoni seadus, mis olemuselt sama müstiliseks jäädes liigutas asju nende lõplikkuse suunas. Igal mõttel on mõtleja, kes liigutab mõtteid nende lõplikkuse suunas.

«Oodata ja mõelda -- seda peab oskama iga pühak ja pühad mõtted on meie kõigi mõtted.» Seda aimas külmunud lagendik, seda aimas rahunenud meri. Sest et meri elas, ta oli mõtete liigutaja. Tema kristallidesse olid külmunud ammu surnud ideed ja tema ümber ja sees liikusid uued. Elas, kes oli kord sellele merele isaks andis talle jääaja koidikul kõik edasi. Kõik mõtete kohta öeldud sõnad olid siis toona, kui päike veel soojendas suviti vett ja lubas lainetel liikuda ühest paigast teise, merele selgeks õpetatud. Inimeste öeldud sõnad ujusid ja lagunesid tähtedeks ja ujusid ja jõudsid kõigisse maailma nurkadesse. Aga nagu magnet rauda ja armastus armastust igatsesid nad üksteist ja jutustasid nendele, kes viitsisid kuulata, oma armastusest. Ja siis oli kogu maailmameri armunud. Ja armastusest sai alguse elu. Selleks oli kulunud aega, kuid mis on miljon aastat sellele kellel pole ihasid või kaks miljonit sellele, kellel pole soove?

Merele meeldis ennast nimetada «1000 ahvi». Kuidas teisiti nimetada seda, kelles on kõik võimalikud sõnad kunagi vooganud kõigis võimalikes variatsioonides? Kabbala?

Tõsi, ka juudi õpetlased olid kunagi proovinud oma pühade raamatute sõnu ja tähti ja tähendusi ümber paigutada, et sellele mõeldes saada müstiline kaemus kõige liigutajast. Nad nimetasid seda mõtet kabbalaks. Aga nemad surid ning siis kasutasid seda õpetust järgmised, kes teadsid ka seda, mida kreeklased kunagi rääkisid.

«1000 ahvi» naeratas mõttes.

Elas ja Aletheia olid tema loojad, ema ja isa. Nüüd aga tema loob nemad -- sest on tõsi, et kui 1000 ahvi kirjutavad 1000 aastat 1000 trükimasinaga, siis nad loovad kõik mis võimalik. Ka Elase ja tema unenäod. Ka Aletheia ja tema surma.