Arvab ema ära tundvat oma lapse kauge itku,
seistes kääpail neil,
kesk veretavat kanarbikku.
Hoone on püsinud sealsetel rannakaljudel lagunenuna ja eraklikuna pea niikaua kui ajalugu mäletab. Õieti polegi päris selge, kas on üldse tegemist hoone või hoopis millegi muuga. Nende kühmlike ja meeletute müüride nimetamine hooneks õigustab end niisama vähe kui tömp meenutab teravat. Too mustja kelmega kaetud sopiline ehitis pole ei rõhutatult kõrge ega ka piisavalt avar, et omada ühegi tuntud tsivilisatsiooni templi või kultuskoha otstarvet. On kaheldav ka ehitise kunagine sobivus ühegi mõistusliku inimese eluasemeks, sest niivõrd selgusetu ja loogikavaenulik on sealsete ruumide paigutus ja kuju.
Ümberkaudsete maakondade teadmamehed on targu keelitanud oma inimesi ehitise lähistelt eemale hoiduma, sest väidetavalt ei ole sealne aura päris puhas. Neis paigus olevat lukku jäänud mõni muistsetest saladustest. Selline, millel puudub nimi ning mida rahvasuus sosinal edasi kantakse, kiivalt hoidudes välja ütlemast teatud asju. Asukohast rääkides pruugitakse vaid üldistatud nimetust Varemed või mõnede vanemate vestjate poolt kasutatavat väljendit -- Hulluse Varemed.
Mõlemal juhul teavad kohalikud täpselt, millest jutt.
Vaatamata manitsustele tõmbavad Varemed ning kaljused küngastikud, millel need kõrguvad, ikkagi ligi kõikvõimalikke õnnekütte ja salatsejaid lootuses leida muistseid rikkusi või anastada salajasi teadmisi ning väge, mida kõike pidavat peitma maapõu ehitise all. Ehitise keldervõlvide vahelt lähtuvad kopituselehased ja pimedad tunnelisuud, mille kaugematesse soppidesse ei ole teadaolevalt jõudnud ühegi inimese jalg. On küll väidetud, et seal suured rikkused peidus on, ent on vihjatud ka samas luusivatele jõududele, kelle hingedel lasuvad hirmsad, pimeduse varjus kordasaadetud teod, mille ilmsikstulekut ei tohiks soovida küll üksi täiearuline inimene. Sugugi harvad pole juhtumid, mil kartmatud ja heatujulised seiklejad, kes vähegi sügavamale tunnelite sisemusse on kaenud, pikemalt mõtlemata tagasi tõmbuvad, mornilt oma asjad pakivad ning esimesel võimalusel kodu poole purjetavad. Tagasi vaatamata.
Igalühel pole avanenud õnnelikku juhust Varemetele selg pöörata ja lahkuda. Liiga sageli on siinmail peetud pisaratuid mälestusteenistusi mõnele jäljetult haihtunud võõramaa rändajale või omakandi külamehele. Kergemeelsetele, kes pole vastu suutnud panna ahvatlusele lüüa labidas kamarasse neil hüljatud aladel või jäänud liigkauaks põrnitsema murenenud irvmärke kiviseintel ning libedatel eendvöödel, mis horisontaalselt viirutavad Varemete välismüüre.
Eriti palju pole aega kulunud, mil viimati nende müüride vahel okultseid riituseid peeti, püüdmaks võnkeid, mis tuikavad tajutavalt sealses õhus. Enamus riituses osalenuid on napisõnalised ja sünged vanamehed, kellelt uudistajad ei ole välja pigistanud muud peale ägestunud urahtuste ning lakooniliste vihjete jätta rahule see paik ning naaseda pere juurde. Mitte kunagi enam siia tagasi tulla ja see mõtegi unustada, peita nii sügavale, et see eales enam ei meenuks. Need harvad teaberiismed on siiski peaaegu külluslikud võrreldes mõnede järjetute ättide pominaga, kelle silmis pelgalt koha nime mainimine läidab miilava õuduse ja paanikaläike, mida võiks põhjustada vaid miski, mis ei pärine sellest ilmast.
***
Karl Léche silmitseb läbi rusikasuuruse aknaorva taamalt lähenevat pisipoega.
Võpatab. Võpatab jälle ärkvele. Et taaskord mitte millestki aru saada. Need nägemused korduvad regulaarselt. Iga kord natuke reaalsemalt. Lähemalt. Võõrapärasemalt.
Karl Léche, riikliku ajalooinstituudi palgal olev etnograaf, on selle kauge rannikupiirkonna elanike keskmist eluiga määrama asudes üürinud väikese talukoha ning võtnud endaga ühes naise ning kuueaastase poja. Ta on arvestanud nii umbes kolmenädalase perioodiga, mille jooksul peaks instituudi jaoks ühtteist leiduma. Kui nüüd antud töö eriti huvitav ei tundugi, siis igatahes tema pere jaoks on siinses mereõhus viibitud päevad just selleks, pikisilmi oodatud vahelduseks pealinna kurnavast elurütmist.
Pere jaoks võimaldatav puhkus on oluline, kuid ei ole määrava tähtsusega -- et sõita just siia. Lihtsalt palju hõlpsam oli nad endaga kaasa võtta. Ei ole ka instituudi poolt määratud tööülesanded peamiseks siiatulekupõhjuseks. Koostatav elueaaruanne on pigem nagu ettekäändeks -- tõelisele põhjusele -- põhjusele, millest mees pole rääkinud ei perele ega kolleegidele. Teadlane on enda teada hoidnud isikliku saladuse -- kui on sobiv nimetada ühe privaatse uurimustöö sisu saladuseks. Teadlase ratsionaalne vaist on liigset uudishimu vältides otsustanud pigem vaikida asjust, millega seonduvad hämarad uskumused ei pruugi heita soodsat valgust tema karjääri ja tõsiseltvõetavust silmas pidades.
Ta kavatseb uurida üht kiviobjekti, mille puhul polegi niivõrd erakordne see ebajalik ja kühmjas objekt ise (samalaadseid leidub siinsetel randadel teisigi), kui just selle seintesse uuristatud kujutiste tavatu iseloom. Nende kujutiste olemasolu avastas noor Karl Léche (oleks õigem öelda, et sai neist teadlikuks) suvalisel ja sunnitud moel umbes kümnekonna aasta eest ühe Liibanoni väikelinna turul. Mitteselgetel asjaoludel sattus tookord tema valdusse vanu materjale, mis käsitlevad senitundmatute ehitajate poolt rajatud kiviasumeid skandinaavia kaugetel kallastel ja jäätunud saartel. Need ulatas temale keegi poolpime muhameedlane, silmini safranivärvi rätikutesse mähitud, valkja kaega peidetud silmitu pilk suunatud ei tea, mis äraspidi reaalsusse. Ulatas oma lehed sõnagi paotamata, resoluutselt. Karl ei taibanud esmases jahmatuses pärida vähimatki selgitust tollelt tundmatult, kes kui maa alt tema teele astus ja need paar võidunud leheräbalat ta pihku surus. Ja kui ta tookord oma silmad paberitelt tõstis oli safranivärvi võõramaalane ammugi inimeste sekka kadunud. Jäädeski ilmutuseks, kellega äsjase kohtumise võinuks Karl kirjutada ka oma erutunud meelte ja vilka fantaasia arvele, kui poleks olnud neid arutuid pilte ta käes ja kuumas keskpäevatolmus hõljuvat raskepärast, vürtsidest tihket aroomi.
Karl Léche ei uskunud oma silmi vaadates neid veidraid illustratsioone -- visandeid müütilistest väeolenditest, mis olevat unustatud aegadel uuristatud ühe põhjakalda kivirajatise müüridesse. Ta poleks iial osanud uneski näha ega aimata sellise jõu olemasolu, kui seda kiirgus ainuüksi nende süngete olendite visandlikest kujutistest. Unenäod aga nüüd alles algasid. Ning alati ei olnud võimalik väita, millal need lõppesid. Pikkade aastate jooksul ei saanud Karl enam uinuda rahulikul ja lihtsal moel, nagu oli harjunud. Veidrad tunded valdasid tema tähelepanu nii unes kui ilmsi.
Pikk ja ebameeldiv vaikus varjutas kõik päevad, mil ta kummargil paberite kohal midagi võrdles ja üles kritseldas. Ta otsis kinnitust oletustele, et on avastanud rabavaid fakte nende olendite tõelisest päritolust.
***
«Karl, millal sa ometi viid meid kuskile puhkama. Veidikesekski ajaks. Ära siit neetud linnast, kus peab iga päev võitlema istekoha eest metroos või kannatlikult kuulama oma juuksuri lõppematuid ümberjutustusi? Ei jaksa niimoodi järjest, tõepoolest!»
Naine seisab abikaasa töötoa ukselävel ning piidleb meest tusasel moel.
«Millal, Karl? Palun! Kasvõi su poju pärast, mõtle midagi välja.»
«Sa ju tead, et arst soovitas poisile mereõhku ja lõõgastust. Ega sa ju ei taha, et need hirmuunenäod lõpuks tema närvikava täiesti vussi keeraksid? Et see miski, mis poisi sõnul teda unes ähvardab ja enesele nõuab, paneks tal ühel päeval suu päris lukku? Näed isegi, kui sõnaahtraks on ta muutunud. Aita vähemalt niipaljugi, et võimaldad talle mingit vaheldust. Ehk muutub rõõmsamaks ja ei lasku enam niitihti oma süngetesse fantaasiatesse.»
Mees vaatab naist osavõtmatul pilgul, pilgul mis fokuseerub hoopis mingis arusaamatus punktis naise vasaku õla kohal. Siis mehe nägu selgineb, ta isegi naeratab naisele: «Hakka valmistuma, sõidame peagi, võib-olla isegi tuleval nädalal.»
***
Karl on nüüdseks hästi kursis aegade vältel esinenud inimkadumisjuhtumitega oma huvipiirkonnas. Samuti igivanade ülestähendustega foniikia meremeeste logiraamatutest, milles ammused seilajad on kirjeldanud nende kallaste läheduses ilmuvaid, pahaloomulisi varje laevaparrastele ja ahtrilainetuse veepööristele. Ka on logiraamatutes korduvad motiivid sõudjatest, kes peale pikki põrnitsustunde endalt kumbagi käe sõrmed on lasknud raiuda ja need lainetesse loopinud. Justkui ennetades hirmsaid tegusid, mida need käed saaksid sooritama. Vaatamata neile ebaterve iseloomuga juhtumitele ja kirjeldustele ei näe Karl ometi põhjust, mis paneks teda ümber mõtlema ja oma otsusekindluses kahtlema. Ta otsustab sõita. Ise pisut iroonilise hoiakuga kõige kuuldu suhtes. Ent siiski mitte päris vabana närvilisust põhjustavatest tundmustest.
Karl Léche spetsiifilised uurimused on märkamatult varjutanud tema särava iseloomu ja muutnud ta endassetõmbunuks ning kergelt ärrituvaks meheks, kellel näib olevat märksa enam iga, kui tegelikult peaks.
***
Paar nädalat on kulunud. Siinne mereilm on püsinud rahulik ja päikseline vaatamata läheneva sügise poolt kantud jahenevast õhust. Karli poeg on kohalike külalaste seast leidnud isegi mõned mängukaaslased. Poisi meeleolu on paranenud silmnähtavalt ja ühestki hirmuunenäost pole enam juttu olnud. Karli enda ametlik töö on sujunud ilmsete takistusteta ning on lõpukorral. Ta on saanud pühendada ka piisavalt aega oma isiklikeks uuringuteks tolle ehitise müüride vahel, mida kohalikud Varemeteks nimetavad. Kohalikud loomulikult vaatavad teda umbuskliku pilguga nende uuringute tõttu, kuid eelkõige tänu Karli rõõmsale perekonnale, on inimesed mõnevõrra leplikumad teadlasega suheldes ning tema küsimustele vastates.
Siinse elanikkonna kohta andmeid kogudes on selgunud Karli jaoks ka mõned tavaküsitlustest huvipakkuvamad faktid. Siin praktiliselt puuduvad vanurid! Haruldane on kuuekümnenegi elanik. Ometi on nende inimeste seas hulgaliselt peaaegu raugalikke noori mehi ja naisi, dementse mälu ja kehva organismiga. Vaevalt neljakümnestena! Mõned neist lõpetavad aga elupäevad trööstitus hulluses, akontaktsete ja mõttetusi pomisevatena. Need on küll piisavalt kummalised tähelepanekud, ent veel enam kummastavalt mõjub siiski fakt (Karl pidas seda arvamust kuulujutuks senini, kui ta ise kohapeal asja tuvastas), et märkimisväärne osa siinse sünniregistri järgsest elanikkonnast ei sure loomulikul moel, vaid jääb teadmatult kadunuks. Mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lugematud lapsed.
***
Karl kopeerib söepulgaga paberil viirutades groteskseid märke tumeda kiviseina sisefriisilt. Ruum on hämar. Õhus ristuvad sajad valgusvihud seintes asuvatest vaateorvadest. Orvad paiknevad stiihiliselt, meenutades kaldapääsukeste pesaavausi. Karli tähelepanu hajub hetkeks ja pilk eksleb mujale. Ta vaatab ruumist välja läbi rusikasuuruse aknaorva. Jälgib käänulist teed, mille kaugemasse otsa ulatub veel pisut õhtust päikesevalgust. Niisugust jahedalt hõõguvat põhjavalgust, mis annab augustiõhtule erilise igatsuslikkuse ent samas seletamatult vaevatud värvuse. Karl näeb mööda teed lähenevat väikest kogu. See on ta poeg.
Enam ei saa olla kindel, et tegemist on vaid nägemusega. Toimuv on reaalsemast reaalsem.
Poiss astub rõõmsalt otse Varemete suunas. Karl ronib müürilt maha ja sammub pojale vastu, viipab kätega. Pojani jõudes vaatab lapsele otsa tahtes teda kõnetada. Poiss astub väljategematult edasi. Karl taipab, et asi ei ole õige. Teda valdab ärev veendumus, et poiss ei näegi teda! Ta ei mõista veel seda tunnet. Tema endaga hakkab toimuma midagi ennekogematut. Miski temas, mida võiks nimetada teadvuseks, surutakse kokku tihedaks punktiks kusagil silmade taga, jättes kogu ta olemuse halvatud kõrvaltvaatajaks. Tema olemusse hoovab senitundmatu ükskõiksus ja teravus. Need silmad, mille taga ta arvab end asuvat, ei ole enam enda omad, vaid on l õ i k a j a d, mis näevad läbi kivi ja läbi mõtete. See ei ole enam tema keha. Ta tajub enda energiavälja kaalutut hõljumist maapinna kohal. Järgmisel hetkel tabab end silmapilgu jooksul möödumas oma pojast, miski temas pöördub välkkiirelt ning jälgib poisi pisikest kuju seljatagant, kõndimas muretult rohtukasvanud raja põlvekõrguses orasheinas. Karl tunneb maapinna kohal libisemise kummalist erutust, kui tema horisontaalselt hõljuva energiakeha r i n d m i k u vastu painduvad rohukõrred. Jõuab pojale järele, peab sammu ning tungib tema mõtetesse.
***
Karl vaatab enda ümber ning on segaduses. Ta peaks täna hoopis teisi asju ajama. Ometi on ta siin ja ei mäleta midagi. Seisab rõske basaltseina ääres, mitmenurkses ruumis, millel on pool lage. Teine pool on väga ammustel aegadel sisse langenud ning olematuse tolmuks pudenenud. Ta on Varemetes. Karl tunneb eksimatult ära irvmärkide read, needsamad, nõtked ja jõledad, kivisse nüsitud uuristused, mis kujutavad köntjate koonudega olendeid, kelle arutut päritolu ei kajasta ükski seniteadaolev entsüklopeedia. Karl on siin küll korduvalt viibinud neid puretud uurdeid kopeerimas. Aga praegu miski ei klapi. Olukorras on rõhuvat meelevaldsust.
Igasuguse ettehoiatuseta rabab meest üürike selgushoog. See on üks sellistest eksistentsiaalsetest hetkedest, mil kõik tundub omavat absoluutset tähendust, kuid mõistus tõrgub leidmast vähimatki, mis aitaks neid tähendusi ratsionaalselt sõnastada. Karl Léche tajub kalki ja intensiivset jõudu, mille ees taanduvad tühiseks kõik tema senised teod ja mõtted. Tema silmanurkades vilksatavad põgusad ja näotud variolendid, pikalevenitatud ja groteskselt graatsilised. Rõhuvad ja vajutavad raskelt tema külgedele. Karl Léche ei ole üksi. Temasse tulvab teadmine. Uus energia.
Ta on üks n e n d e s t. Nüüd, alatiseks. Pöördumatult. Mees ütleb kuuldavalt oma nime ja ta ei ole enam kindel, kas keegi kunagi veel seda nime öeldes, teda kõnetades, räägib sama mehega, kes seisab siin, lummatuna, jälgides oma lähenevat poega.
Karli laps jõuab pärale. Nägu väljendamas pelgu ja rahutust.
«Miks sa siin oled, poeg?» Karl vaatab murelikult poisile otsa.
«Issi, aga me ju mängime siin peitust. Mina ja Svennu ja Luksuv-Olof, tead küll, see punase peaga.» Poiss vaatab ümberringi: «Nemad peaksid juba tükk aega siin olema.»
Karl raputab poega õlgadest: «Ma olen täiesti kindel, et nende vanemad ei lubanud neil siia tulla. Ja mitu korda olen ma sulle öelnud, et siin ei ole laste mängukoht. Kas lubad mulle, et sa mitte kunagi enam siia ei tule?»
«Luban, issi.»
Karlile meenub üks aastatetagune kohalik lugu, mis ajas jalule pool maakonda -- kui Thorwald-Aericu põnn juhuslikult söögilauas ära rääkinud oli, et nad poistega Varemetes peitust mängisid. Ja et poiss enam teisi lapsi üles polnud leidnud ning koju ära tulnud, arvates, et teised teda narrisid ning ammu juba läinud olid. Vaatamata nädalaid kestnud otsingutele, ei leitud neid lapsi kunagi.
«Issi, kui ma siia tulin, siis miski vaatas mind rohu seest. Ja kutsus mind kaasa.»
«Jah, ma tean poja. Tule, hakkame juba minema.»
«Issi?»
«Noh?»
«Kas me läheme nüüd koju?»
«Ei, väike värdjas. Me läheme nüüd sinna, kus Svennu ja Olof juba ees ootavad.»