Doonorelundid

August oli juba pea täielikult paranenud ja pidi peagi haiglast koju saama.

«Polegi need Jõgeva arstid need kõige hullemad,» mõlgutas ta. «Mis tost, et nende valediagnoosidest imelikest ravivõtetest linna peal hirmu- ja õudusejutte räägitakse.»

Raadiokell piiksus üheksa ning justkui sellele rihitult lükati varbad ees palatisse uus patsient. Avarii ohver, nagu selgitas õde. Vaene vennike oli ülepeakaela sidemetesse mähitud. August kõlgutas voodiserval jalgu ja valmistus uuega entusiastlikult vestlusse astuma, kuid õde laitis selle nõu maha: mees vajavat rahu. Ja seda pidi August isegi tunnistama, et avariiohver eelistas pigem suletud silmil vait ja vagusi olla, mis ehk tulenes ikka veel osaliselt mõjuvast narkoosist. Ohates keeras August raadio vaiksemaks ja asus raamatut lugema. Palat oli lämbe ning avanud akna, keeras August end peagi magama.

Öö. Pahaselt keeras August teise külje. Kõige magusama une pealt tundis ta, et peab asjale minema.

«Neetud!» vandus ta mõttes. «Nüüd mine ringi tuiama ja siis ei jää jälle tükk aega magama.» Kuid teha polnud midagi. Huuled enda peale pahameelest torus, ajas mees end üles ja kooberdas WC-sse. Heitnud unise pilgu uue kaaslase poole, täheldas ta, et too on jalutu. Pannud kitsukeses ruumis tule põlema, astus August poti ette ja ajas püksid maha. Sellesse poosi ta mõneks hetkeks ka jäi, lollakalt allapoole vahtima. Midagi oli raskelt valesti. Ta sikutas püksid uuesti üles ja kuumalaine käis üle terve kere. Tal oli all kaks paari jalgu. Ühed olid ilusti pükstes, teised, veidi pikemad karvased sääred algasid puusadelt. Sealt kus pidzaamapükste värvel lõppes. August oli lühike mees ja kõik -- ka kõrgemalt algavad jalad -- ulatusid ilusti põrandani. August astus sammu tagasi. Kõik neli jalga allusid talle nagu varem kaks tükki, ainult astuda oli veidi kindlam. Ta pani käe jalale ja silitas seda. Jalg oli tema oma, mis tema oma. Mees tundis selgesti oma käe puudutust. Ärevus haaras Augustil ajust ja pitsitas seda. Susside lohisedes ja paljaste jalgade plätsudes kandus vennike koridori ning sammus jalgu sassi ajamata valveõe lauakese poole. Laua ees jäi ta seisma. Õde tõstis pilgu ajakirjast ja vaatas talle küsivalt otsa. August tõstis oma kaks paljast jalga üles ja lõi nende taldadega õe nina all plaksu.

«M-mis te s-selle peale ütlete?» kraaksatas ta kokutades, kuid küllaltki rahulikult, sest asi polnud talle veel päris kohale jõudnud. Õde jõllitas teda hetke jahmunult, kuid pomisenud siis midagi, mis kõlas nagu «üks moment», haaras sisetelefoni toru ja klõbistanud nuppe, sisistas sellesse: «Mida te juhmid seal teete? Üks patsient keldriblokist kooserdab siin praegu ringi... selge, et kindel -- TAL ON NELI JALGA!» ja virutas vihaselt toru hargile. «Kohe tullakse.»

August ei öelnud midagi. Ta oli tumm mis tumm.

«Ärge seiske siin valguse käes, keegi patsientidest võib veel näha, saab südamerabanduse. Mis asju te siin õieti ajate?»

«Ma ei tea,» pomises August segaselt. «Mul oli kopsupõletik, aga sellest sain üle.»

«Kopsupõletik? Miks nad teile siis jalad külge pookisid? Või olete amm?»

August ei saanud midagi aru. «Küllap vist,» pomises ta.

«Mina olen ka, muidugi ainult siis, kui ma öövalves olen. Lisaraha ei tee kunagi paha.» Naine lükkas juuksepahmaka kõrvale ja näitas vasakul pool pead olevat kolme kõrva ja kitliesist triikides kolme rinda. «Vaesekesi peab ju toitma, kuni nad omaniku leiavad.»

Eemalt koridorilabürindist hakkas kostma jalgade astumist ning summutatud kõnesosinat.

«J-jah-jah raha ei tee kunagi paha,» noogutas ka August tundmatu ohu lähenemist tajudes ja veel enam närvi minnes. See oli nagu mingi painaja. Kolme rinna ja nelja kõrvaga naine, tumehämaratest koridoridest lähenevad Keldribloki inimesed (arvatavasti inimesed). Ja tal endal neli jalga.

«Kahte pead sa niisama lihtsalt otsa ei klapita,» kostis koridorihämust. «Sellega on ikka tükk pusimist.»

August taganes ja pistis kõigi oma nelja jalaga jooksu.

«Kuhu!» kostis selja tagant valveõe terav käratus. August tuiskas ümber nurga ja kihutas esimesele korrusele viiva trepi poole.

«Kitsepõrgusse!» vingatas ta endamisi, kui kuulis tagant äkilisi hõikeid ja tagaajamismüdinat. Jooksnud pimedas õigest koridorist mööda, põrkas August vastu mingit potis kasvavat kummipuud, pöördus ringi ja süstis õigesse suunda. Ent viivitushetk maksis end kätte. Mustavast õhust kihutas välja kahepäine, kuuekäeline ja jumal üksi teab mitmejalgne peletis. Hirmuhuilet kuuldavale lastes haaras August trepikoja ukse kõrval seisva metallvarrastest riidenagi ja ise peaaegu vastu seina joostes käänas otsa jooksu pealt olevuse poole. See rehmas kõigi oma kuue käega, ent tegu oli siiski nii ootamatu, et piigina tungisid mütsivarna ogad tollele vasakusse pähe. Õõksatades taarus olevus paar sammu tagasi ja enne veel kui põrandale kukkus, lagunes tükkideks. Käed-jalad ning teine pea pudenesid läbisegi põrandale ning hakkasid seal siis rahutult siplema. Õudusega nägi August, kuidas jalad ennast ükshaaval hämaruses püsti ajasid ja tema poole hüplema hakkasid. Tumedalt linoleumilt ei paistnud hästi, aga mees tundis, et ka käed sibavad tema poole. Pooleks ininaga urisedes kukkus August neid jalgade ja riidevarnaga laiali peksma. Pealetungivad ihuliikmed tõmbusid tagasi, niipea kui ta oli mõnel neis luud purustanud ja kadusid krabistades pimedatesse koridoridesse ning trepikotta kuhu nad ta hoopidest paiskusid. Ainult purustatud peaga, kahe käe ja jalaga inimkeha jäi põrandale veritsedes lamama. Ning teine pea, mis külmal kooljailmel Augustit vahtis. Mees virutas sellele riidevarnaga - ajusi laiali pritsides lendas pea pimedusse, kus ta vastu seina kopsatas.

August seisis vabisedes keset musta koridori ja ei teadnud mida teha. Trepile ta pelgas minna, sest kartis sinna kadunud paari kätt ja jalga. Arvatavasti jäid nad kuhugi varitsema. Sealtpoolt, kust ta tulnud oli, kostsid äkki mingid hääled. Küllap oli keegi lärmi peale üles ärganud. Siis vapustas haiglat jube kriiskamine.

«KÄSIIIII, KÄSIIII!»

Kellegi hõik, millegi klirin. Kriiskamine lämmatati, see muutus mulksuvaks ja hajus. Ent nüüd kostis uste avamist ning hääli ka mujalt. August hakkas mööda seinaääri sinnapoole hiilima. Ärritatud-ehmunud hääled valjenesid.

«Oodake siin, ma lähen kutsun kohe tohtri!» kostis valveõe hääl.

August piilus nurga tagant välja. Kitlis naine kadus teisele poole koridorihämusse. Põrandal lamas minestunud naispatsient ning ümber tema 7-8 pidzhaamades inimest. Laual, mille kõrval nad seisid, lebas käsi. Arvatavasti üks neist, kes Augusti eest jalga lasid.

«Oleks võinud ju SELLE ka kaasa võtta,» virises keegi. Üks meestest astus lauale ligemale ja katsus kätt. Sooja puudutust tundes elustus käsi silmapilkselt. Välkkiirelt haarasid sõrmed mehel randmest. Hirmust röögatades hüppas mees metsikult oma kätt vabaks raputada püüdes eemale. Ent SEE oli kui tangidega ta küljes. Vastikusest moondunud näoga tagus mees Kätt vastu lauaplaadi serva. Puhkes kohutav lärm ja rüsin, milles keegi vanem mees endal rinnust haaras ja põrandale vajus. August volksas nurga tagant välja ja jooksis Käega maadlevale mehele appi. Enne veel kui ta kohale jõudis oli Käsi mingi trikiga mehel kõri kallal. August haaras Käest ja hakkas seda ära kiskuma. Mehe silmamunad pöördusid pahupidi. Käe hiigelbiitseps värises pingutusest. Nähes pimedusest ilmunud neljajalgset meest üksiku käe kallal, põgenesid paanikas patsiendid haiglasügavusse. Meeletult rapsides kiskus August mehe tahtmatult tasakaalust välja. See kukkus alguses põlvili, seejärel kõhuli. Siis lasi ka Käsi temast lahti. August, kes ei osanud seda oodatagi, pidi oma neljast jalast hoolimata selili prantsatama. Hooga tõmbas ta Käe vastu oma rüseluses paljakskistud rinda. August tundis kerget valupistet ja siis oli käsi temaga üks. Lahutamatu nagu jaladki. Rõvedust tundes haaras August sellest kinni ja tundis, et hoiab käes iseenda kätt.

Sellest vapustusest toibumata kuulis August taaskord eemal sammukobinat ja hääli. Kikivarvul hüppas ta oma palatiuksest sisse ja tõmbas selle enda järel peaaegu kinni, jättes vaid õrnalt paokile. Siis heitis ta pilgu ümberringi. Palatis polnud kedagi peale jalutu avariiohvri. JALUTU? Augustile tõusis eredalt silme ette pilt, kuidas too mees õhtul tuppa lükati. JALAD EES!!! Hetke seisis ta nagu halvatu. Ning siis taipas ta, et mees on ärkvel ja vahib teda ja tema kaht paari jalgu. August lausa hüppas talle oma kolme käega kallale: «Sina oled selles värgis osanik,» lõrises August ja näitas kolmanda käega oma karvastele lisajalgadele. Mees noogutas ehmunult.

«Kust sa nad said? MIKS NAD MINU KÜLJES ON?» Ta heitis pilgu palatiukse poole. Koridorist kostis tramburai minestanud naise ja kahe surnud mehe ümber. Paistis, et ka vanaätt oli hinge heitnud.

«RÄÄGI! Vaikselt aga kiiresti!»

«Ma sain nad peale avariid, kus ma mõlemast jalast ilma jäin. Doktor Pärnakeselt, tema need aretas.»

«Misasjad?»

«Need doonorjalad.»

«...ja käed,» August lehvitas oma lisakätt mehe näo ees.

«...ja käed ja muud asjad.»

«Misasjad?»

«Need on nagu eraldi elusorganismid, parasiiditüüpi. Kui inimesele külge paned, lülituvad kohe tema närvi- ja vereringesüsteemi. Sealt saavad nad peremehelt toitaineid. Neil endil ju suud ei ole.»

August vahtis teda uskudes enda hullumeelsusse.

«Aga miks nad minu küljes on?

Mees naeratas virilalt. «Sellepärast, et ma sain vigastada. Kui peremeesorganism ei suuda enam oma kohust täita, siis lähevad need neetud parasiidid uut peremeest otsima. See on nende ainus viga.»

«Teine viga on neil veel,» ütles August. «Nad tapavad inimesi.»

Mees raputas kõhklevalt pead, «..ee.. eei teea, kui sa neile just liiga ei tee.»

August võpatas, mõeldes inimesele, kelle ta oli riidevarnaga tapnud.

«Aga miks nad seda siis salaja teevad? See on ju suur leidus!»

«A mis sellest lihtrahvale ikka kuulutada, raha neil nagunii pole. Tasu neid ilmaasjata kättesaamatuga õrritada. Muidu veel keelatakse jälle ära, nagu klooniminegi.»

August korsatas. «Noh, enam seda vaka all ei hoita,» sisises ta ja tõusis. Kuulatas. Koridoris oli kõik vaikseks jäänud. Nähtavasti oli personal valitseva segaduse klaarimisega kusgil mujal ametis.

«Kuhu sa, loll, lähed,» hüüatas mees.

«Kuhu vaja, sinna lähengi,» pomises August ja libistas end palatist välja. LÄTAKI, lõi kirvehoop ta pea pooleks. Tükkideks lagunedes vajus poole peaga keha põrandale. Kirves koos pea ülemise poolega jäi uksepiida sisse. Doktor Pärnake vaatas valveõele valjult otsa.

«Patsiendid palatisse tagasi ja hommikul kannad ette, et nad said kogemata hallutsinatsioone esile kutsuvaid aineid.»