«Aja ja ruumi uurimise eksperimentaallabori» kirjaga uks avanes, lastes välja kaks süvenenult vestlevat meest: «...ja see peatselt algav sõda toob meile kopsaka summa sisse,» hõõrus üks neist käsi.
«Sa räägid ikka sellest Kindlustaja-värgist või?» küsis teine hajameelselt.
«Aga muidugi, selle viimane variant saab ju homme valmis. Meil jääb vaid demonstreerida, et see tõesti tagab ühe või rohkema objekti -- ka elusorganismi -- säilimise ükskõik mis olukorras, ja raha hakkab voolama kiiremini, kui me kulutada jõuaksime!»
«Ja siis?»
«Samasugune demonstratsioon ka teisele sõdivale poolele ja raha tuleb topelt. Kaitse kümnete miljonite ruutkilomeetrite suurusele maa-alale; kaitse, mida on võimatu murda, sest isegi kõige salajasemad uuringulaborid pole jõudnud aine-antiaine ja ruumi-antiruumi uurimisel pooltki nii kaugele kui meie!» Mees zhestikuleeris ägedalt, silmade särades.
Ka tema vestluspartner sattus õhinasse, justnagu nad poleks seda kõike juba aastaid tagasi kümneid kordi läbi rääkinud. Unelm oli saamas reaalsuseks. Tohututes ulatustes kulutatud raha paistis hakkavat end ära tasuma. Nad võisid saada rikasteks.
Kuu aega ja veel kaks nädalat, ning pärast «tuhandeaastast rahuriiki», nagu ajakirjanikud innukalt möödunud aegu kirjeldama tõttasid; pärast kiiret liitlaste leidmist kummagi riigi poolt, puhkes Kolmas Maailmasõda. Selleks ajaks oli «Eksperimentaallabori»-meeskond koos «Kindlustajaga» kolinud ühte väikesesse orbitaal-linna, milliseid tiirles Maa ümber kümnete kaupa -- odavaim lahendus tohutule ruumiprobleemile. Kindlustaja ise paiknes kilomeetrite sügavusel Maa pinnases, kuid juhtimine toimus siitsamast, orbitaal-linnast. Veerand aastat jälgisid nad summade suurenemist interplanetaarsetel pangaarvetel, heites illluminaatoritest aeg-ajalt pilke Maa poole, kus sõda oli juba algusest peale võtnud patiseisu. Nende eeliseks oli «Kindlustaja» ainuke nõrkus -- see ei suutnud tagada pidevkaitset nii suurele pinnale rohkem kui kahekümneks tunniks.
Kuid järjekordne hommik tõi muutusi. Maalt lendas satelliitide poole teade, nood peegeldasid selle orbitaal-linna ja sealt suunati see «Eksperimentaallabori» ajutiste ruumide hiigelsuurtele infoekraanidele.
*** välja töötatud relv millega saab kindlustaja kaitse murda käikulaskmiseni 5 (viis) tundi seniks ostame uue kaitse ***
All ühe sõdiva osapoole elektrooniline signatuur. Viis minutit möödus täielikus, jahmunud vaikuses. Nad tuiutasid ekraane, püüdes mõista, kas tegemist oli blufiga. Kindlustajat ei saanud murda. Ei tohtinud murda. Nad ei teadnud veel antiaine ja antiruumi omadustest piisavalt palju, et ette ennustada, mis saab nende baasil loodud kilbi purustamisel. Võib-olla mitte midagi. Kuid võib-olla midagi väga halba.
Infopaneel hakkas piiksuma -- keegi võpatas ootamatust helist -- andes märku uue teate saabumisest.
*** saime vastaspoole relva täpsed plaanid kindlustaja kaitse murtakse 5 (viie) tunni pärast tellime seniks kaitse uuenduse -- jumal olgu meiega ***
«Ei, noh, ma ei suuda seda uskuda,» pomises keegi.
«Me peaksime siit kuhugi kaugemale jalga laskma,» oli kuulda paari häält -- «kui antimateeria lõhustub, siis oleme kadunud. Ja...»
«Jama!» lõigati jutt nende juhi poolt läbi. «Vinge tehnika, mis nad arvavad endil olevat, on Kindlustaja jaoks nohu. Köömes. Null. Mitte midagi. Selge? Nii... Sina, Dathe, jääd täna lülitajaks. Sul on 1 tund aega, siis pead siin kohal olema ja mõlemale poolele kaitse peale seadma. Anname neile nende 5 tundi.»
Dathe noogutas.
Kui teised olid lahkunud, vaatas ta kärmelt ringi, liikus juhtpaneeli taha ja suurendas maapealsete kilpide kaitsevõime maksimumini. Mõtles veidi, vajutas paarile klahvile, sisestas parooli ja käivitas muidu ainult lõpptestidel kasutatud rezhiimi.
Maa peal, nähtamatuna ümber sõdivate osapoolte, oli tunda äärmiselt teravat osoonilõhna. Kindlustaja paiskas viimaseks viieks tunniks välja maksimaalse hulga energiat, pingutades nagu finishi poole sööstev saja meetri sprinter. Viiendal tunnil pidid käiku minema ka eraldiseisvad reservid - suurendades kaitse tugevust ja samas ka kasutusel oleva antimateeria hulka sajakordselt.
Veendunud, et kõik töötab nagu vaja, läks Dathe linna peale lonkima, vahetevahel harjunult Maad vaadates, ning suundus tasapisi mängupõrgusse. Mänguautomaadid olid tema suurim nõrkus, kuigi ta ei tahtnud seda enesele tunnistada.
Juba harjunult lükkas ta krediitkaardi mänguautomaadi pilusse, toksis PIN-koodi ja heitis pilgu kontojäägile. Piisavalt raha. Esimesed võidud ja kaotused aitasid tal end sisse elada. Viienda või kuuenda mängu ajal lõi ta panusele hajameelselt juurde kolm nulli rohkem kui vaja, kaotas ning minetas oma senise külma rahu. Suured kaotused polnud talle kunagi meeldinud -- isegi mitte nüüd, kus ta oleks võinud kogu mängupõrgu koos mänguritega ära osta.
Aeg läks nagu lennates, kui ta silmadega automaadi ekraani õgides toksis sisse üha uusi ja uusi panuseid, kirus või hõiskas mõttes vastavalt oma mänguõnnele. Dathe vaatas kella. Veel pool tundi aega. Ja võib-olla teist samapalju veel, ega nad seal nii täpselt ka ei alusta.
Veel üks võit.
Kaks kaotust.
Suurem võit.
Aega kümme minutit.
«Peaks vist lõpetama,» mõtles Dathe pahuralt. Miski sundis teda siiski veel kaks panust tegema.
«Kaotus,» vilkus kiri ekraanil.
Veel kaks panust. Ei, kolm. Ei, parem juba üks ja suur. Nii. Dathe'il hakkasid käed värisema. Peavõit! Tal oli kombinatsioon, mis annaks peavõidu! Jääb veel vajutada nõustumisnupule. Ta oleks tahtnud rõõmust karjuda. Erutusest värisev käsi liikus kogemata mööda ja vajutas nupule «Väljasta kaart».
«Pagan!» needis ta endamisi. «Teil on 20 sekundit aega kaardi tagasi asetamiseks, vastasel juhul mäng katkeb,» hoiatas ekraanilolev kiri. Kaart libises higiste sõrmede vahelt välja.
Dathe needis uuesti.
Nii. Nüüd on kaart sees. «Nõus.»
Masin lasi kuuldavale võitu tähistava meloodia. Inimesed pöörasid tema suunas pead, silmis veiklemas puhas kadedus. Dathe jälgis võlutult suurenevaid numbreid kontoarve näidikul, ta tundis end olevat oma õnne tipul.
Maa mõranes... pragunes, nagu aeg-luubis põrandale kukkuv siniroheline portselankera, mähkus silmipimestavasse tuleleeki, mis muutus valgemaks, kui orbitaal-linna elanikkude silmad taluda suutsid; kasiinos avanev pilt oli kui fotol: õnnejoovastuses Dathe, pilk naelutatud mänguautomaadile, tardunud mängurid, vaatamas kosmosesse läbi suurte klaasjate seinapaneelide, ja nende ees tohutu erevalge tulekera, mis iga sekundi murdosaga kahekordistus -- aeg näis lõpmatult pikaks hetkeks seisatavat, mõtted näisid peatuvat, vaikus.... -- ja siis pühiti pool Päikesesüsteemi igaveseks ajaks unustusse.