Koer tõstis koonu üle rõduserva ja ulus tasakesi talvetaevas lõdiseva kollase kuuveerandiku poole. Rõdu paneelpõrand tõmbus koera hatusest kasukast immitseva soojuse tõttu härmakarraliseks. Hingeõhk kerkis valge pilvekesena kuu ja karjadena parvlevate tähtede poole.
Mats! Huilge katkestas naaberrõdult alla visatud lumepall, mis tabas koera otse koonu pihta. Loom raputas alistunult pead, heitis külmunud paneelile, ning tõmbus vastu rõduust kerra, surudes karvase selja tihedasti uksealusesse prakku, kust inimkäega paika pandud tihenditest hoolimata immitses peenike soojanire... Ta toetas koonu käppadele ja jäi alistunult kuu poole piiluma.
Miski tema sees ulus raevukalt ja järelejätmatult üles kuu poole...
Kuu oli juba aastaid Koera karja ainuke liige. Vähenõudlik ja heasoovlik. Koera ja kuu maailm koosnes külmast ahtast betoonpõrandast ja puust rõdupiirdest, ning lõhnadest mis tulid altpoolt, sealt, kuhu Perenaine teda päeval vargsi, oma vähestel vabadel hetkedel jalutama viis. Naine oli Mehe karja liige, ja Mees urises raevukalt, kui naine Koeraga tegeles. Kunagi, kutsikana, oli ka koer kuulunud Mehe karja, käinud koos temaga sörkimas, kandnud Mehele kive ja puutoikaid ja maganud soojas toas... Siis oli Mees ta oma karjast välja ajanud, pagendades Koera kitsukesele alale inimesi täis kivimägede vahel.
Rõdu kõrval olev köögiaken avanes. Mees toetas küürnanukkidele ning pahvis närviliselt sigaretti. Läbi akna kostis köögist naise kime hääl, mis järelejätmatult klähvis. Koer lingutas naise häält kuuldes kõrvu, ning põrnitses oma toidukausi poole. Kausipõhjas lebas paar külmunud leivatükki. Varavalges tulevad tuvid jäätunud leiba sööma. Koer mäletas kordi, kui mõni ettevaatamatum tuvi tema hammaste vahel asjatult tiibu paristas...
Perenaine toitis koera korralikult, putru ja leiba oli ikka, sekka mõni vorstiviil või singikamar. Miski ei maitsenud aga nii hüva, kui äsjapüütud soe tuvi. Koer limpsas keelega üle härmatumakippuva nina. Altpoolt kumav lõhnavine tõi talle ninna kellegi köögist kerkiva isuäratavat praelõhna...
Koer tõstis pea käppadelt ja nuhutas õhku. Lisakas praelõhnale haistis ta talveöös kummalist rahutust, suurt võõrast meest, heast- paremast ja ootusärevusest pungil kotti, punast värvi mantlit, vitsaraage, pikki valgeid lõua otsas kasvavaid karvu...
Karv tema turjal tõmbus turri. Koer igatses iga oma kondi ja karvakesega külma käest ära, tuppa. Ta tahtis soojuse ja valguse kätte, sinna kuhu peremees teda haruharva lubas, nuheldes ka siis koera valusasti põrandast kõrgemal asetsevate magamiskohtade valimise ja isuäratavate lõhnade tagaajamise eest. Koer surus oma niisket nina tühjas lootuses üha kõvemini vastu soojaimmitsevat uksepragu...
Korraga oli Koer toas. Aken tema ees oli lahti, ning tema kopse tungis tugev sigaretiving. Ta läkastas, tõstes käe suu ette. Käe. Karvadeta. Ta raputas pead. Pea ei tundunud korraga olevat päriselt tema oma, selles keerles palju igasuguseid rahutukstegevaid lõhnu, mälestusi, impulsse... Ta klähvatas imestunult, ning oli siiralt üllatunud, kuuldes oma suus korraliku haugatuse asemel inimkeelt.
«Kurat!» vandus köögiaknal rinnutav mees. «Tänapäev jätan suitsetamise maha! Jälestusväärne...»
Naise klähvimine vakatas. Koera nina lähedale ilmus perenaise murelik nägu. Sama murelik, nagu siis kui ta vahel terve päeva oma toidukausi puutumata oli jätnud.
«Artur, mis sul viga on?» küsis naine kohkunult.
«Tubakaving on ....» Koera peas liikusid tema jaoks arusaamatud sõnad ja otsisid kiiresti väljapääsu «... tervisele kahjulik. Andsin endale just uue-aasta lubaduse see halb harjumus maha jätta.»
Naine kallistas teda. Koera esimeseks mõtteks oli perenaisel keelega üle näo tõmmata. Enda jaoks ootamatult leidis ta, et suudab suu torru ajada ja sellega naise põske ja suud puudutada...
Inimeseksolemisel pole väga vigagi, mõtles Koer mõne aja pärast, õnnetundega valgetel linadel lamades. Naine tema kõrval lamas vaikselt, pea ühele käpale vajunud ja norises läbi une.
Koer haigutas, tõmmates sooja teki üle karvadeta kõhu. «Ja kirpe ka ei ole», ohkas ta enne magamajäämist õndsalt endamisi.
***
Mees lõdises rõduukse taga. «Kurat!» proovis ta vanduda.
Vali haugatus kajas paneelmajade vahel. Ta üritas närviliselt taskust suitsu otsida... Küüned kraapsasid karvast külge kohal, kus hetk tagasi oli tasku. «Neetud! Mis kuradi jama see on...» Tema suust kostsid ainult lühikesed teravad haugatused.
«Koer! Ma olen koer!» mõtles ta õudusega.
Sigaretinälg läks sellest teadmisest üha suuremaks. Mees nägi rõduveere lumetriibus üht külmunud sigaretikoni. Ta haaras selle kiiresti hammaste vahele, nätsutas ja neelatas. Jäle. Külm. Tuul puhus läbi karvase koerakasuka. Mees vandus veelkord. Naaberrõdult visati teda kõva lumepalliga, mis tabas meest valusasti vastu pead...
Ta vingatas ja raputas ennast.
«See on uni,» mõtles mees aeglaselt. «Jõin vist õhtul liiga palju.»
Ta tõmbas ennast mugavamalt kerra ja langetas pea käppadele. «Hommikul ärkan oma voodis ja naeran selle üle.»
Külmatunne oli järelejätmatu. Lumi ja härmatis rõduveerel tundusid une jaoks liigagi tõelised. Mees üritas ennast ärkvele näpistada. «Koer ei saa ju ennast näpistada... hammustan parem sabast...» Mees puristas suust karvu ja vingus valust. Hammustus tundus ilmselgelt tõeline. Saba ja valu selles samuti.
Mees hakkas rõduust kraapima. Lootusrikkalt. Naine peaks seda ju ometi kuulma ja mind sisse laskma. Perenaine... hommikul putru... Ta raputas pead. Mõte ei liigu. Kusagilt tuleb verivostide lõhna. Ta neelatas ja vaatas otsivalt ringi.
Kollane kuuveerand säras kõrgel taevas. Mees tõstis koonu kuu poole ja hakkas tasakesi uluma.
***
Hommikul läks Naine koerale süüa viima. Öösel oli olnud rekordiliselt külm. Ta mõtles kahetustundega vaese looma peale, kes mehe käsu kohaselt «Koera koht ei ole toas!» terve oma eluaja kitsal kolmanda korruse rõdul pidi kükitama. Naine lubas endale, et niipea kui mees on uue aasta puhul sõpradele külla läinud, laseb ta koera tuppa sooja.
Rõduuks käis raskelt. Liigagi. Ukse taga lamas koera elutu keha. Naine silitas hellalt looma karvast pead. «Said vaeseke vaevast lahti,» sosistas ta silmanurgast pisarat pühkides.
Mehe soe käsi langes ta õlale. Naine võpatas, ja pööras pead. Viha temas kustus korraga. Mehe silmades oli ääretut nukrust.
«Mul ei tulnud pähegi..» lausus mees vaevukuuldavalt. Ta käsi silitas kõhklevalt karvast keha. «Viime ta vähemasti,...» ta hõõrus meelekohta, võõras sõna otsis tema peast kiiresti väljapääsu «... lemmikloomade surnuaiale. Saab vähemalt korraliku viimase puhkepaiga.» Naine noogutas, nüüd juba avalikult pisaraid valades.
«Kui tahad, võtame uue koera, ja lubame tal toas elada. Ma hakkan temaga ise jalutams käima...»
Naise silmad olid talle korraga väga lähedal. Ilme nendes oli täiesti võõras, soe, kurb ja vesine. Koer tundis kuidas temagi silmadest langes korraga soolaseid piisku. Nutt, mõtles ta käega üle silmade äiates.
BGCOLOR="#F0FFF