Hullumeelsus on unustus

Alumiiniumplekist angaarid paistavad kahvatus ja külmas päikesevalguses täiesti mahajäetud. Ei ole mitte midagi peale nende nurkadel murduva valguse, millel silm võiks pidet leida. Lagedus. Silmapiiril taevaga kokku puutuv tolmune lagendik, mõned madalad põõsad ja lühike traatjas rohi. Pole teid, ei radasid. Selles pildis mõjuvad helklevad ehitised võõrana, tarbetuna. Nagu oleks keegi laps tohutus liivakastis pillanud käest mõned sädelevad lelud, kaotanud huvi või leidnud midagi põnevamat. Vahest kutsus keegi teda ära. Lähme nüüd! Kiiresti! Kell on palju! Võibolla tuleb ta veel -- homme? -- tagasi neid üles korjama. Võibolla aga küsib õhtul ema käest: kuhu need jäid? Ja ema vastab: sa kaotasid ära. Ma ei tea, kuhu sa nad jätsid. Ning laps unustab. Lapsed unustavad üldse kergesti.

Läbi tolmu alaliselt punakana näiv päike on jõudnud tasandiku servale, puudutab lagendikku ning hakkab kiiresti, alguses loperguseks, siis poolkeraks muutudes, sinna sisse vajuma. Momentaalselt jahenenud õhk virvendab tolmuse maa soojuse käes ja ei tea kust lagedale ilmunud inimesed süütavad lõkked. Sitketest põõsastest on nad välja kiskunud kuivanud oksad, süles on nad kokku kandnud tolmukorraga kaetud rohu ning päeva jooksul ladunud need suurtesse hunnikutesse, pelgamata jalavaeva ja väsimust. Aga mida muud siin olekski teha? Kuhu minna?

Bill Daube ja Vladimir Okkeida jõllitasid vaikides lõkkesse. Ööhääled nende ümber koosnesid tuule vaiksest vuhisemisest leekides, lahtiste plekktahvlite (ja neid oli palju) alalisest plaginast ning üksikutest lausekatketest lähistel põlevate lõkete ümbert.

Bill koputas väikese, põõsajuurest tehtud piibu vastu saapakanda tühjaks ning hakkas vaikides uut toppima.

«Viska tikku.»

«Ole ettevaatlik, mul on vaid seitse pakki alles.»

«Jäta, hiljemalt nädala pärast oleme siit läinud.»

«Muidugi.»

Kummagi häälest ei kostnud erilist veendumust, pigem päheõpitud vormelite alalise korrutamisega saavutatud tuimust. Suu tegi sõnu ja mõistus ei juurelnud nende tähenduse kallal. Kas on võimalik vaid sõnade kordamisega, ilma mõtlemata, saavutada nendega väljendatavat soovi? Meie Isa, kes sa oled taevas? Kas lugedes palvet automaadina, nagu masin, kelle sisse on lastud õige väärtusega raha ning vajutatud nupule, kas nii on võimalik palvetada? Ma armastan sind. Kas nii on võimalik armastada? Ei ole? Aga äkki on juba sõnadesse endisse kätketud mingisugune toime, võibolla juba need õhuvõnkumised ise mõjutavad kosmost. Kõige sügavamal tasandil. Sõnad on maagia?

Nende meeste jaoks igaljuhul oli nii. Nad uskusid, mida nad rääkisid.

«Anna üks mahv.»

Vladimir tõmbas pika sõõmu kõverikust piibust ning krimpsutas nägu. Läks aega peaaegu pool minutit, enne kui ta suitsu kopsudest välja puhus ning murelikult teatas: «Hakkab juba läbi minema... varsti peaks vist uue tegema. Kaha täiesti ära põlenud.»

«Ma mõtlesingi, homme,» nõustus Bill.

«Homme, jah.»

Kostis kuiva liiva krabinat ning lõkke valgussõõri ilmus äkki pruunides tunkedes mees. Täpselt samasugustes nagu ka Bill ja Vladimir kandsid.

«Ma sain vist teate!»

«Ahah...»

«Teate teiste käest!»

«Ma mõtlen, et kuidas. Mil viisil. Kolasid angaarides?»

Billi hääl ei olnud ei üllatunud, ei rõõmus. Rahulik, uuriv, kaalutlev, vahest veidi kahtlustav. Vladimir aga ei reageerinud üldse vaid uuris ikka veel keskendunult põõsajuurest tehtud piipu.

«Angaarides leidub igasugust koli. Ma ehitasin raadio!»

«Raadio?»

«Teadete vastuvõtmise masina.»

«Ja kust sa seda õppisid?»

Nüüd vaatas ka Vladimir esimest korda tulijale otsa, mühatas põlglikult ja pööras pea ära.

«Seal on üks peaaegu terve dotsent, ta näitas mulle. Ja ühes angaaris on ikka veel raamatukogu töökorras.»

«Ma soovitaks sul vähem angaarides kolistada. Sa ju tead, mis võib juhtuda.»

«Vale puha. Kui nad läksid, siis öeldi ju, et angaarides on kõik vajalik olemas. Et me ei muretseks mitte millegi pärast. Seal pole mingit ohtu!»

«Sa ju tead mis teistega juhtus. Loll!» käratas Vladimir ootamatult vestlusesse sekkudes. «Nad lubasid tagasi tulla! Tagasi tulla ja meid kaasa võtta. Me ei pea hakkama siin ise mitte midagi ehitama! Nad tulevad varsti!»

«Nii nad ei öelnud.»

«Ütlesid küll.»

«Ei öelnud.»

«Tõmba minema!» Vladimir kargas püsti. «Sitale keri!»

«Hea küll, kohe lähen... Aga ma sain tõepoolest teate.»

«Ei saanud. Neil ei ole raadiotki!»

«Äkki nad ehitasid.»

«Mine ära!»

«Olgu, olgu...» ütles mees ning taandus valgussõõrist.

Bill ja Vladimir istusid vaikides nagu enne külalise tulekutki. Suitsetasid piibu seest rohtu ning ei vahetanud omavahel mitte ühtegi sõna rohkem, kui hädapärast tarvilik. Eemal kumasid veel viis-kuus lõket, kõik täpselt samasugused nagu nende omagi. Peamiselt juurikatest ning krõbinal põlevast heinast, kaks-kolm inimest soojuse veerel konutamas. Vaikides. Oli näha, kuidas kellegi must siluett liikus, kummardus, jäi paariks hetkeks peatuma ning lahkus siis. Paistis, et iga lõkke juures läks raadioehitajal täpselt samamoodi, kui siingi.

«Valetab raisk,» sisistas Vladimir läbi hammaste.

«Jah.»

«Isegi dotsendid ei osanud omal ajal raadiot ehitada. Liiatigi siis nüüd tema.»

«Jah.»

***

Hommikul leidsid nad ühe angaari ukse juurest surnukeha. Ta oli räbalates, riided puruks rebitud, keha täis verevalumilisi sinikaid, liikmetes abitus ja valu. Keegi oli nagu mingi raske esemega tagunud vastu surnud mehe keha, pead, tema näojooned olid fikseeritud vereplögasse, hallikasvalge ajumass turritas luukildude vahelt häbitult välja. See inimene oli tapetud vihaga, vihkamise ja väga suure jõuga.

«Peame ta vist ära koristama.»

«Viskame alla.»

«Jah.»

Nad togisid surnu keppidega plastikaattükile ning vedasid teda nagu kelgul, kordamööda, vahetustega, peaaegu kilomeetri. Päike paistis ja mõned üksikud kärbsed sumisesid laiba läheduses, haistes võimalust seal elu jätkata, muneda sinna sisse oma vastsed ning loota niiviisi liigi jätkule. Sedasama lootsid ka inimesed, kuid nad ei otsinud elu surmast vaid vahtisid taevalaotusesse ning lootsid seal lageduse keskel näha väikeseid liikuvaid täppe. Nende kaaslasi, kes peavad tulema. Kindlasti. Aga nad nägid vaid kärbseid.

«Mitmes ta meil juba on?»

«Kes seda enam mäletab,» kohmas Bill.

«Jah,» nõustus keegi plastikaattüki vedajatest. «Teeme vahetuse.»

«Olgu peale.»

Viimaks jõudsid nad oma raske kandamiga järsaku veerele ning sirutasid selga. See koht eraldas neid muust maailmast. Peaaegu kahesaja meetri kõrgune astang, mille alt hakkas pihta madal ja sogane vesi. Kui sinna kivi visata, siis oli näha, kuidas see vastu põhja muda üles keerutas... Mitte keegi ei olnud neist seal käinud. Nad ei pääsenud alla. See oli nii järsk, nii kõrge, et pea hakkas ringi käima. Nad olid sinna kõik oma surnud visanud. Kõik need, kes olid angaaride uste lähedal surma saanud. Vaikiva kokkuleppe järgi ei räägitud sellest mitte kunagi. Keegi ei küsinud, miks või kuidas. Nad tegelikult ei tahtnud teada. Oli selge vaid see, et seal elas miski, mis tappis kõik, kes pikemalt olid angaarides askeldanud ning selle kellegi rahu rikkunud. Nad kartsid.

Plartsatusega maandus keha vette ja sõnagi lausumata pöörasid mehed selja ning hakkasid aeglaselt tagasi lonkima. Neil ei olnud mitte midagi muud teha, kui oodata. Ja angaaridesse nad ei julgenud minna.

***

Bill tõusis lõkke juurest püsti, tõmbas veel viimase mahvi piibust ning andis selle siis Vladimirile: «Võta sina.»

«Kus sa lähed.»

«Angaari vist. Ma ei suuda siin enam niisama oodata,»

«Jäta, sa lõpetad tead küll kuidas.»

«Ma lihtsalt ei suuda, anna andeks.»

«Ise tead.»

Bill vaatas veelkord lõket, ohkas ning kõndis aeglaselt sinna, kuhu -- ta teadis nüüd -- nad kõik varem või hiljem lähevad. Plekist uksed tundusid tohutuna, ähvardavana, kuid samas ka kodusena. Ta seisatas aru pidades, miks see asi niimoodi on. Aga ei, ta ei teadnud.

Kiuksudes liikusid uksepooled lahti ning Bill peaaegu tundis, kuidas kõigi viie lõkke ümber inimesed võpatasid. Aga mitte keegi ei vaadanud tema poole. Mitte keegi ei vaata tema poole enne, kui ta vedeleb siin angaari ees maas, pea lõhki löödud ja ajud väljas.

Tekkinud avavusest sisse piiludes hämmastus Bill, et kõik sees oli nagu inimeste jaoks loodud. Ta ootas hoopis midagi muud -- rauakola, võibolla palju juhtmeid, vanakraamiladu. Aga olid hoopis väikesed kõnniteed, punase ja sinisega tähistatud liikumisrajad, uksed, kust paistsid ikka veel põlevad pirnid, laokil kööginõud, saapad, mantlid nagides. Väike linn. Näis, nagu oleksid inimesed siit lahkunud kiiruga, põgenedes, võttes kaasa vaid seda, mis kätte puutus ning jättes ülejäänu saatuse hooleks. Ta astus sisse, kiikas esikutesse, leidis endale paari saapaid. Täpselt parajad.

«Haa...» rõõmustas Bill.

Tema enda omad hakkasid juba läbi minema.

«Pole siin midagi,» pobises ta omaette.

«On küll,» vastas meeldiv naisehääl tagaruumist. «Ma olen siin.»

«Jah?»

Bill tormas elutuppa. Seal põles tuhm pirn ning pehmele mööblile laotuvas valgussõõris konutas dotsent nagu inimesed konutasid valgussõõrides angaaride lähedal. Oodates.

«Ma tulin siia...»

Dotsent ei vastanud midagi ning õõtsutas vaid oma metallist keret edasi-tagasi.

«Ma tahan neile järele minna. Ma ei suuda enam oodata.»

«Kuidas,» vastas metallist kere meloodiline ja kaunis hääl. «Kuidas sa neile järele minna saad. Tahad lennata?»

«Jah. Ma tõesti ei saa enam siin tegevusetult passida.»

«Nad ju ei tule tagasi. Me ei suuda mitte midagi teha.»

«Nad lubasid!»

«Nad ei tule, ära arva, kallis.»

«Õpeta mind lendama!»

«Hea küll. Aga ma tahan sinu käest midagi vastutasuks.»

«Olgu.»

***

Bill kolistas päevade ja ööde kaupa angaarides ringi ning otsis lennumasina jaoks vajalikke detaile. Talle sobisid duralumiiniumist peenikesed torud, talle sobis purjeriie, talle sobis kõik see, millest oli võimalik ehitada suuri tiibu. Ja dotsent, kes juba ammu ei suutnud enam liikuda, istus koos temaga tuhmi pirni valguses ning rääkis sellest, kuidas ehitada, näitas talle raamatukogu (mis oli päriselt olemas, Bill ei uskunud oma silmi) ning ka sellest, et nende ootus ei lõpe kunagi. Dotsendid olid oma aja ära elanud. Mõni üksik veel suutis liikuda, enamiku mõistus ei olnud päris korras. Nad tiirutasid ringi, ajasid seosetut mula lastekasvatamisest ning ühiskonna teenimisest ja olid täiesti ohutud.

See väike ja toimimatu ühiskond oli enamvähem sellises seisus olnud juba sajandeid, sajandeid olid dotsendid püüdnud neid inimesi aidata, neid rohkendada, kuid kõik surid ja nad ei saanud sellega hakkama. Siis hakkasid aga dotsendid ise mõistust kaotama ning enamik inimestest oli põgenenud. Keegi ei mäletanud, mil viisil nad põgenesid. Keegi ei teadnud kuhu nad põgenesid. Nad põgenesid, et mitte tagasi tulla.

«Ma ei usu seda, ma mäletan väga hästi, et nad lubasid tagasi tulla.»

«Sa sündisid pärast nende äraminekut, sa ei saa seda mäletada.»

«Aga ma mäletan.»

«Ma ise aitasin su ilmale.»

«Sa valetad.»

«See on tõsi. Na arvasid, et inkubaator enam ei tööta, aga see töötab veel.»

«Kust ma siis mäletan?»

«Te mõtlesite selle välja. Te olete sellest elust lõkete ümber ja sellest rohust, mida te suitsetate, mõistuse kaotanud.»

«Sa valetad.»

«Ei.»

***

Käega hellalt üle pingul riide vedades vaatas Bill seda asja, mille ta oli valmis teinud. See polnud mingi kohmakas raadio, see polnud mingi logisev auto, need olid tiivad. Ta seob need endale selga ning järsakust alla hüpates lendab sinna, kuhu teised läksid. Dotsent rääkis, et nendega võib ta mitukümmend, võibolla isegi sada kilomeetrit õhus püsida. Kui ta hommikuste õhuvooludega piisavalt kõrgele tõusta suudab, siis võibolla ta näeb seda paika, kuhu teised läksid. Ta võib kaasa võtta teemoona ning leida kõrgemaid kohti, lennata igavesti. Ta uskus seda. Dotsent uskus ka.

«Ma tahan nüüd, et sa aitaksid mind, kallis.»

«Jah.»

«Ma tahan veel lapsi näha.»

«Kuidas?»

«Me saime alguses teha inimesi ilma algmaterjalita, aga nüüd on meil teie abi tarvis.»

«Mida?»

«Tule siia ja võta püksid jalast.»

«Aga.»

«Tule.»

Dotsent tõstis oma liigendilised, väga inimkäte sarnased külmad sõrmed ning haaras Billi puusadest kinni, kiskus pingutuseta püksid lõhki. Vilunult rebis ta riide ribadeks ning mässis need oma metallist sõrmede ümber.

«Mul on vaja su seemet, et alustada uut rahvast.»

«Sa oled hull.»

«Ma pean seda tegema, kallis.»

«Mul on valus! Ai!»

«Ma olen õrn, ma luban. Mu käed on nii pehmed...»

Bill rabeles ning püüdis põgeneda. Tal oli väga valus. Dotsent aga kohmitses maas ning proovis oma liigendiliste kätega sooritada neid liigutusi, mis tal võibolla raamatukogust meeles olid. Võibolla oli tema peas ikka veel alles midagi sellest, mis tema ehitajad olid kunagi mõelnud. Tema sisse istutanud, et ta looks uue inimkonna. Nüüd aga oli temasse alles jäänud vaid kõigi teadmiste karikatuur.

«Ai palun jäta. Kuradile! Appi!»

«Mhhh, aah, aaaaaah.»

Veider oli kuulata, kuidas dotsent Billi rahustamiseks ei tea kust õpitud orgasmieelseid häälitsusi kuuldavale manas. Tema hääl oli õrna armastaja hääl, kirgliku, kauni, meela ja armastava naise hääl. Ihara naise hääl. Väga tõetruu.

Bill proovis täiest jõust dotsendi käsi eemale sikutada, rebis ja tõmbas, aga tema jõud ei olnud võrreldav metalli jõuga. Valust pikali langedes proovis ta minema roomata, lohistas dotsenti enda järel. Bill tundis, kuidas ta murdub.

«Palun! See ei käi nii...»

«Aaah, kallis, ma tean kuidas see käib.»

«See ei käi nii. Lase mind lahti!»

«Mhhhh, armasta mind! Kallis!»

«Lase mind lahti...» Billi hääl oli nutune ja soiguv. «Ma tahan ära!»

Dotsent lõpetas äkki oma tegevuse, hoides siiski ikka veel Billist kõvasti kinni: «Sa oled nagu kõik teised. Vaid oma tahtmist saada ning siis ilma tasuta minema putkata.»

«See pole nii.»

«Te läksite meie juurest ära! Sinna neetud lõkete juurde istuma! Me kasvatasime teid üles, me toitsime teid, me ehitasime kõik selle. Ja see on siis tasu. Te kasutate meid vaid alatult ära. Te ei arvesta meiega absoluutselt!»

«See pole nii.»

«Just nii see on!»

«Sa oled hull, saad aru. Vigane masin. Peast põrunud.»

«Sina ise oled ka!»

«Ei ole!»

«Oled küll!»

Uks läks lahti ning aeglaselt hõljudes ujus sisse veel üks dotsent: «Lapsed, täna mängime mõistatustemängu. Mina peidan nuku kuhugi ära ning teie peate ära arvama, kus see on.»

«Appi,» karjus Bill. «Ta tahab mind vägistada!»

«Tss, tasa, ei maksa erutuda. Ma võin muidu kurjaks saada!»

«Appi!»

«Ma võin kurjaks saada...»

«Sa oled tänamatu... Tõbras,» sisistas Billi kinni hoidev dotsent hüsteeriliselt, hääles hingepõhjani solvatud naise vihkamine.

«Appi!»

«Ma ei taha sind enam mitte kunagi näha!»

***

Hommikul olid dotsendid Billi ühiste jõupingutustega tassinud angaari ukse juurde. Võibolla oli nende omavaheline dialoog väga sarnane sellele, mida inimesed Billi keha leides rääkisid.

«Peame ta vist ära koristama...»

«Viskame alla?»

«Jah.»

Samal ajal, kui teised jäänuseid plastikutükile togisid, keerutas Vladimir taskus rohujuurest tehtud piipu ning tundis, et ei jõua siin enam niiviisi oodata.