Mängureeglid

/-/
Su nimi kui julgustus -- mängima tule
Unusta piirid ja piiratus kuni
Juhuse käsi kustutab tule
Ärkad, et ohata -- jumalik uni

Unicorn
«To my virtual lovers»

Lonely: Olemegi kahekesi? Mis sa siin üksi tegid?
Mr. X: Ootasin sind :)
Lonely: kuidas sa said mind oodata? Sa ju ei tunnegi mind!
Mr X: Lihtne - kui sa tulid, sain aru, et sind ma ootasingi. Midagi sinu nimes? ;) Oled sa üksi, ilus tüdruk?
Lonely: üksi jah... (ohkab). Igav..
Mr X: enam ei ole
Lonely: See on ju tore, kuigi ma ei saa aru... me ju ei tunne teineteist.. Või tunneme? Oled sa siin äkki varem mõne teise nimega käinud? (kahtlustavalt) Kust sa üldse tead, et ma meessoost pole?
Mr X: Just a wild guess. ;) Pealegi - tundmine või mittetundmine on liiga suhteline. Arvad, et tunned kedagi - ja tegelikult ei tunne üldse. Või siis - korraga on võõras inimene sama lähedane kui vana tuttav. Who knows? Räägi parem, mida sa seal teed?
Lonely: joon kohvi tegelikult... koorega... istun kodus.
Mr X: tule välja! ;;))
Lonely: eeeee.... kas sa kutsud?
Mr X: nojah, mängult :) kasvõi.
Lonely: vähe hilja ei ole või?! 8-/
Lonely: mmmmh, mai tea... mängult võibolla. (ettevaatlikult) Oled sa kindel, et me pole varem rääkinud?
Mr X: iial ei või teada ;)
Lonely: kuule, ma lähen ära, kui sa mind lollitada kavatsed!
Mr X: ära mine! andestust - ma tegin ainult nalja. Minu teada ei ole me varem rääkinud. ja üldse - miks sa selle pärast muretsed? Siin on kõik ju mängult, kui me ainult tahame.. Ütleme näiteks, et ma olen võlur... ja täidan kõik su soovid? Mida sa sooviksid? Mis on su esimene soov?
Lonely: pakk kohvikoort! ;o)
Lonely: ei, sorri, nali... tegelikult oleks hoopis...
Mr X: waiting...
Lonely: päriselt?
Mr X: waiting patiently... Püüan su soove su silmist lugeda :) Nii päriselt, kui võimalik. Või sa ei oskagi mängida? ;)
Lonely: OK ;o)
Lonely: ma soovin... midagi... mis igavusest välja murraks. Midagi põrutavat, ... näiteks... näiteks sõita H Davidsoniga läbi linna või... noh, sampusevann. ;o)
Mr X: shampusevanni saad ... (ajab HD-d garaazhist välja) ja sõidu teeme ka. Hoiad minust ikka kõvasti kinni? ;)
Lonely: siis... kas nüüd on juba kaks soovi soovitud?
Mr X: nojah, ütleme, et üks. Sinule luban lisasoovi..
Lonely: OK, järgmine soov oleks... reis Pariisi!
Mr X: väikesed kohvikud, sirelites boulevard, uhke Odeon, vanad kitsad linnatänavad, suveöö?
Lonely: sa oled seal käinud?! ja just see kõik! .. kas seal ongi nii ilus, kui räägitakse? 8-)
Mr X: homme sõidame. Tuled sa minuga Pariisi? ;)
Lonely: iga kell! kasvõi homme... ;o) kasvõi mängult. Kas nüüd kolmas soov?
Mr X: raudselt...
Lonely: ma tahaksin, ma tahaksin... ma tahaksin kuldset briljantidega kaelakeed ;o)
Mr X: kee, milles on kuu ja tähed?
Lonely: just!
Mr X: tahaksin selle sulle ise kaela panna ;)
Lonely: on keegi takistanud? ;o)
Mr X: ma ei tea ju, kus sa oled... ja kuidas ma sinna saan? (hüppab Harley selga ja paneb hääled sisse) juhata ainult teed!
Lonely: olen kodus ;o)... ja kuidas sa siia saad? Lihtsalt tule! Ise ütlesid, et siin on kõik võimalik. ;o) Mängult.
Mr X: kas sa kutsuksid mind?
Lonely: aga ma ju kutsungi - tule, tule!
Lonely: ära ainult keed maha jäta...
Lonely: ach, unusta ära, räägi mulle parem veel Pariisist!
Mr X has left the channel

Mr X katkestas ühenduse ja pani sülearvuti kokku. Lõpuks ometi! Rõskus puges juba vägisi kontidesse, sest nõlvak, millel ta istus, ei olnud mahalangenud kastest niiskena kuigi õdus paik. Ka tühi kõht andis tunda -- ta polnud teab mis ajast korralikult söönud...

Ta heitis pika näljase pilgu linnale, mis sai alguse sealtsamast mäejalamilt -- siinseal särasid vaid üksikud tuled ning pimedade tänavate labürint sulas silmapiiril öösse. Tal tuli vaid õige maja üles leida ning sisetunne ütles, et see ei saanud olla liiga kaugel.

Aeg oli minema hakata. Ta peitis halli kasti nahkkohvrisse, mida ta musta mantli hõlm varjama ulatus -- riietuses armastas ta traditsioone ja kübeke elegantset teatraalsust võis ju tõesti Pariisist külge jääda -- ning libises tumeda varjuna tänavalabürinti, liikudes õiges suunas sama seletamatu eksimatusega kui näljane hunt, kes läheduses saaki tajub.

Peagi jõudis ta ühe kõrge tornmajani, mis troonis keset madalamate majade rägastikku nagu kindlusetorn. Ta heitis võiduka pilgu ainsale valgustatud aknale. Läbi õhukeste kardinate kumas pehme laualambivalgus, mille südames paistis aimamisi viirg kuvari maagilisest ruudust. Seitsmes korrus. Seitse oli ta õnnearv...

Teda oli kutsutud -- ja reeglite, väga iidsete reeglite kohaselt võis ta nüüd minnagi, ükski lukk ei saanud teda enam pidada. Ainult need majad, kuhu keegi teda ei sisse kutsunud, jäid igaveseks suletuks.

Tänapäeval olid inimesed ettevaatlikumad kui vanasti ja kutse saamine oli lihtsalt... pisut keerulisem, aga üldse mitte võimatu, o ei, üldse mitte võimatu, kui vaid veidi kohaneda. Ettevaatlikuimagi inimese hinges oli üks reetlikult vastupandamatu nõrkus, mida ta juba aegade algusest ära oli kasutanud -- soov uskuda anonüümsuse turvalisusesse. Ta mäletas sajanditaguseid pööraseid maskiballe, kõrgest soost daame reisimas inkognito... mälestused tõid ta huulile melanhoolse naeratuse. Jah, hoolimata ajastust olid anonüümsuse võlud alati tema kasuks töötanud ning inimene, paistab, et ei muutunudki kuigi kiiresti.

Hetk hiljem avas ta juba akna: «Bonsoir, mademoiselle!»