Ohtlik arheoloogia

Laest tilkus vett. Põrand oli külm. Ukseavast tekkinud tuuletõmme võlus mulle kananaha ihule. Nihutasin oma laptopi tulevasest loigust kõrvale, võtsin selle sülle ja hüüdsine Fernandesele: «Mine välja, võta juhe kaasa ja ühenda mind satiga, ja kähku.»

See oli mu teine suur avastus selles maailma kultuuri varakambris, nagu seda kutsus mu kallis kadunud professor. Nazcas olid elanud arvatavasti inkad ja maajad, arvasin ma. Kuid professor ei olnud minuga selle punkti kohalt ühel meelel. Ta ei olnud kunagi minuga ühel meelel, peale ühe asja: ta tunnistas, et mul on kuradima palju annet. Nüüd tõestan, et mul on õigus!

Läppar hakkas levitama vaikset suminat -- see tähendas, et Fernandes oli kaabli akuga ühendanud. Monitor lõi sinakashallilt helendama, viskas ette kirja LOADING... PLEASE WAIT... Kasutasin hetke ja vaatasin enda ümber, olgugi et mu silmad ei suutnud läbi tungida sellest pimedusest, mis oli tuhande aastaga siia lõksu jäänud.

Hauakambri avavus oli 1,5 meetrit pikk, poole võrra kitsam, ohtralt kaunistatud igasuguste piltkirjadega. Juba need andsid tunnistust, et siin olid elanudasteegid. Mu kuklakarvad tõusid püsti mõtledes tunnustusele ja aule, mille saan Rahvusvahelise Arheoloogia Seltsi iga-aastasel kokkutulekul -- nad saavad lõpuks näha, kes on vana narr ja kes kahe jalaga maa peal -- jah, siin on mu pilet ajakirjadesse, poliitikasse, võimule, kuid mis tähtsam -- võimule.

Kamber ise oli veel uurimata, kõik mu valgustandvad vahendid olid saanud läbimärjaks koos mu seljakotiga, kui me koos Fernandesiga ja kalli professoriga läbi selle neetud mädasoo olime sumanud. Mu rõõmu kahekordistas mälestus, kuidas professor oli tunnistanud üles, et ta oli mu peale kade, jah, minu peale, selle sajandi suurima avastuse tegija peale.

See templikomplekt oli jäänud varjatuks satelliitidele, isegi pärismaalastele, kellel oli siit kahe miili kauguses väike küla. Aga mu meetodid olid kandnud vilja, olgugi tembeldatud «naeruväärseteks». Ma näitan neile veel naeruväärsust, kui ma märgin oma asukoha läbi GPS-i. Kuvar teatas: LOADING COMPLETE... UPLINK ACTIVATED...

Ma ei suuda kirjeldada tunnet, mida ma tundsin, sisse toksides koordinaate ja oma andmeid, enda teadmata lasin aeg- ajalt välja sundimatu naerulagina. Rumalad harimatud pärismaalastest talupojad: nende esiisade kuningas, Lõuna-Ameerika Verepreester, Tulekummardajate Isa Quetzalcoatl oli maetud siia, otse peatempli altari sisse -- Eldorado rajaja, rikkaima impeeriumi omaja, julmim kõigist oma järgijatest oli puhanud oma hauas kogu see aeg oma järeltulijatest ainult miilide kaugusel -- järeltulijatest, kes nüüd omavad õigust kõigele sellele, mis peaks olema minu. Ainult minu.

SENDING REQUEST... PLEASE WAIT... 16%... 42%... 71%... Ja järsku... Monitor sähvatas ja kustus siis aeglaselt, viies ekraanilt pildi ja valguse. Alguses istusin lihtsalt vaikselt, olles jahmunud ja segaduses. Kontrollisin kobamisi juhtmeid, kõik oli korras. Asetasin targa arvuti ettevaatlikult maha ja tormasin õue. Päike pimestas mu pimedusega harjunud silmi. Ma ei suutnud seda uskuda: saatja koos akuga oli kiviga puruks tambitud, süüdlast aga polnud ei kusagil näha.

Haarasin kätega juustest. Neetud! Neetud! Miks nii? Kes julges mind segada? Nüüd, kui ma olin nii lähedal oma elutöö lõpetamisel. Ka Fernandes oli haihtunud, leidsin kivi pealt musti juuksekatvi ja verd, mida leidus ka ohtralt maas.

Tuhat kuradit! Tegin nagu kivi ja seisin paigal vaikselt ja liikumatult. Mitu neid on? Mida nad tahavad? Kas nad jälgivad mind praegugi? Mida ma ometi vatran, muidugi on neid veel ja nad võivad kohe järgmise puu taga varitseda. Pöördusin kannapealt ringi ning tormasin ummisjalu uksest sisse, arvuti taha mingi ähmase kindlustundega, nagu suudaks kilo plastmassi ja vasktraati kaitsta mind kuuli ja leegi eest.

Kas see oli oksa praksatus, mida ma just õues kuulsin? Haarasin matðeete vöö vahelt välja, taganesin koperdades tahapoole, pimedasse, kus arvasin nägevat hämarat nurka. Maa oli märg ja libe, libisesin kätel ja põlvedel roomates, kuid valu oli asendunud hirmuga.

Kes need põrgulised olid? Jäi üle vaid oodata. Kuulsin juba selgemini kellegi lohisevaid samme, nende omanik eu teinud katset neid varjata. Mind polnud kunagi haaranud selline kabuhirm nagu praegu. Olin valmis peaga vastu seina jooksma, see võrdus tundega, mida olin tundud paar minutit tagasi satelliidi võrku sisse logides. Ainult nüüd olin surmasuus.

Need jalasammud, see on surm, see on surm! Pigistasin värisevate kätega matðeetet, jalad niikuinii enam ei kandnud, istusin nurgas ja värisesin... Aeg venis nagu siirup, nägin, kuidas mu saatuse vari aeglaselt uksele ulatus, siis seisiski too juba uksel ees, takistades mulle kalli valguse sisse pääsemist.

See... see ei saanud olla... Karjatasin kähedalt, pillasin külmrelva ning tormasin kabuhirmus koolnust mööda, välja, välja sellest jäleduste pesast, kus kõik mu unistused ja lootused olid purunenud... Ma jooksin ja jooksin...

Professor Engell heitis veel viimase pilgu oma õpilase laibale, enne kui kopterivints selle oma alusel üles vinnas. Pööranud pilgu, söandas kohalik võimuesindaja Huanez talt uuesti küsida: «Saan aru teie kaotusevalust oma sõbra ja õpilase üle, kuid kas saaksin kasvõi mingisuguse ettekujutuse sellest, kuidas ta hukkus? See kõik on nii, kuidas ütledagi...»

«Omadega perses.»

«Akadeemiliselt öeldes küll,» irvitas Huanez.

«Me asusime otsima üht teatud templikompleksi, muud teil meie ülesande kohta tarvis teada pole. Ületades seda mädasood siit lõuna pool...»

«Patzcali Verd...»

«Mida iganes. Kahjuks olid ta närvid selle ülesandega liiga pingule läinud... kõik see aastatepikkune töö ja nii... Arvan, et tahtis seda kõike endale... ma ei tea mis talle pähe lõi... võib-olla mõjusid talle soogaasid. Asjad läksid kahjuks nii, et ta ootas kuidas teejuht Fernandes neist kenasti ette jõuab ja enne kui arugi sain, lõi ta mulle selja tagant vastu pead ning surus mind mu oimetus olekus vee alla...»

«Vaene mees, pea igasugu pahna täis... Kummaline ikkagi,»

«Mis asi on kummaline?»

«Noh, kuulge,» muutus Huanez tõsiseks, «tal oli ju ikkagi pistoda rinnus ja pea lõhki. Kuida seda seletada? Metsloomad?» Ta irvitas uuesti oma mõttelageduse tippsaavutuse üle.

«Pärismaalased. Kuulge, kui saaks natuke privaatsust, mu tuttav tapeti just... Ma, noh, saate aru ju...»

Huanez noogutas, sülitas arusaavalt maha ja asus oma saatjaskonnaga tagasiteele.

Kui viimanegi inimene peale oli tihnikusse raiutud tee jalge alla võtnud, suundus Engells varjatud templi tagaossa, sikutas sealt välja pooluimase Fernandese keha ning vinnas suure vaevaga õlale.

Kui Huaneze kaaslane tagasi oma mütislotut otsima tuli, kuulis ta justkui kusagilt maa alt tulevat sõnumist: « ZARIATNATMIX, JANNA, ETITNAMUS, tõuske üles oma uinakust, oo ma juhin teid Pühade Nimede käsul: OXAS, MAVOC, BAYAR! YOG- SOTHOTH! QUETZALCOATL! Tõuse! Ja teeni!»

Kui Huanez lähimast linnast politseinikud koha peale oli juhatanud, leidsid nad varjatud templi sissepääsu, altaril lebava surnud mehe ning lõhutud altariastmed, mille all oli olnud varjatud avavus, just parajalt suur, et varjata inimest. Kogu kamber oli seest kuum nagu saun, maas vedeles pistoda. Paljud kaasatulnud külaelanikud lõid ette risti, mõni vanem inimene aga suudles värisedes mingit ebajumalakujukest.

Politseinik pühkis oma kiilakalt pealaelt higipiisku, küsides Huanezelt: «Sul ona kohalikku verd ikka oma perekonna liinis, sa tunned neid inimesi. Mis siin nende arust toimus?»

Huanez lasi katkistel kollastel hammastel end näidata ja viskas nagu mokaotsast: «Ah, ei midagi, vanainimeste ebausk. Nad arvavad, et Anti-Kristus äratatai just üles.»

Päike vajus horisondi taha, jättes mulje, nagu oleks jõevesi olnud veri. Egiptuses kogunesid mustad pilved ja külmalaine pühkis üle Sudaani. Lengi platool tõi lahti pääsenud Fenrir kuuldavale kohutava uilge, mis tõi kuuldusi tulevast Ragnarokist.

Huanez ainult irvitas. Ja sülitas veel korra maha.