21.03.
Tahaksin olla ema sarnane. Tal on selline pikk kael, luigekael, kutsutakse seda ja pisike punane monalisalik suu, naeratus on tal nagu hindu jumalannal, sellel söakal ja sõjakal, surmaval ja ohtlikul, kelle nime ma ei mäleta, justkui tilguks see äsja tapetud, tema altarile ohvriks toodud vaenlaste magusast verest. Veri, veri, veri -- minu ema suu lausuks naeratades justkui selle sõna.
Kuigi ta sõnad ei ole kunagi meelega julmad, näib kogu tema peidus pool olevat kogunenud nendesse huultesse, mis nii kaunilt ja salakesi ja ühtepuhku naeratavad. Ema kulmud on kaarjad ja suunduvad viimasest kolmandikust natuke järsult alla nina poole, mis on indiaani, juudi, kotkanina ja mille sõõrmed nuhutavad õhku justkui metslooma sõõrmed, ( kes seisatab pärast hommikust käiku allikale jooma -- jahe allikas, värskendav pulbitsev voolav vesi -- mis ootab mind ees -- ma püüan aimata ) mandlisilmad on nii suured ja viltused ja ripsmed on liblikatiivad aga põsesarnad teravad, tungivad esile ja mu ema juuksed muudavad värvi, kuid kunagi ei ole nad mustad. Blond, kuldne, vasekarva, samblaroheline, porihall, mis iganes, mitte must.
31.03.
Ma olen hakanud liikuma ema moodi kui oleme koos, jalutame Ududes või tuleb siis tema meie juurde. Perla ei liigu graatsiliselt, ei libise hääletult, ei hõlju kassi nõtkusega, pehmed sandaalid tippimas, ei, mu ema liigub nagu noor sälg, tugev aga natuke nurgeline oma liigutustes, nõtkus kombineeritud millegi aimatavalt puisega, hobuse samm kõnnumaal. Ehk sellepärast ei olegi kellelgi tulnud pähe teda saatuslikuks nimetada või mõne kuulsa kurtisaaniga võrrelda, milline naeruväärne komme siin levinud on. Millisena ma Ingmarile tundun,kui meenutan ühel õhkõrnal hetkel oma ema tema hobuseliku liikumisega; kassi, sest Hashe, kui teda üldse millegagi võrrelda saab, näib sellena; pööran ehk pead ja heidan juuksed taha isa zestiga nii et see ajab vaataja pilgu segadusse, sirutan ennast hommikul voodis ja haigutan ja olen täiesti teravalt iseenda moodi, nii tõeline, et tõelisem ei saagi olla ja väga stiihiline, aga ei, seda ma endale ei luba, kuigi see olen mina ise.
Võibolla eksisteerin ma parimal võimalikul viisil. Võibolla halvimal.
Minu keha ei ole ema ega isa kehakujule sarnane. See on nii ebamäärane -- ma mõtlen sarnasust. Ema on lühikest, isa pikka kasvu. Kumbki neist ei ole nii peene kondiga nagu mina. Olen keskmist kasvu, pikem emast, aga isast lühem. Isas pole kriipsugi ema kerget nurgelisust, liikumise asemel tundub ta kulgevat ühest punktist teise, ta on sihvakas kuid lapselikult pehmete näojoontega, ebamäärast värvi silmade ja peaaegu valgete juustega. Võiks öelda, et ta on ilus, aga osades inimestes tekitab ta seletamatut, paanilist hirmutunnet. Miks ka mitte?
Ema kinkis mulle oskuse lahendada saladusi ja mõistatusi, ühendada ja lahti seletada informatsiooni. See on anne, suur anne. Paljud annaksid selle eest kasvõi hinge. Aga enamasti pole mõistlik seda kasutada, sellel pole mõtet. Kõik asjad jooksevad lõpuks ikkagi üksteise sisse kokku ja moodustub kassikangas, umbsõlm või kude -- kuidas kunagi. Lõpuks on pahandus ikkagi käes.
Olen hakanud tundma, et isal on minust kahju. See ei ole tema tunne ja ma ei tea, mis see kaasa võib tuua.
Olen inimestest võõrandunud.
2.04.
Ja ema usub minusse, on määranud mu oma järglaseks, mida ma küll alles hiljuti teada sain. Kas see on nii sellepärast, et olen ta ainus laps? Ei. Nende hõimul, ühiskonnal või kuidas iganes ma seda nimetada võiksin, pole sellist tingimata oma järeltulija eelistamise kommet, eriti mitte minu emal. Ema lemmik lastest on Elin, mingil kummalisel kombel saavad nad hästi läbi. Mis saab edasi ja kas ema mõtles asja tõsiselt või petab ta mind ? Koos kõigi segavate faktoritega on minu määramine juhiks pretsedent üle neljasaja aasta. Selline teadmine tekitab ebameeldiva, õõnsa tunde.
2.08.
Ema on lõpuks jõudnud oma põlisvaenlase jälile, too on varjunud Natha nime taha ja valitseb seejuures päris suurt riiki. Kõiki kokkuahnitsetud varasid pole tal seejuures enam alles, kuigi nii kaheksatkümmet protsenti hoiab ta kindlalt käes. Ta on taiplikult viinud naiste õigused riigis miinimumini, seitse kümnest hõimu liikmest on ju naised, kuid ema väidab, et ülestõusu korral pole sellest õhkagi kasu. Natha hävitas nii palju vendi ja õdesid kui vähegi suutis, ütleb ema, aga sama palju seadsid end kättemaksuhimuliselt asemele tema ümbruskonda. Natha otsustab liiga palju välimuse järgi, ütleb Perla. Peaaegu kõik halliilmelisemad kaaskondlased tema ümber on minu ema hõimust, mis kõige toredam, Natha on abielus mu ema õega. Aga ise ta lihtsalt ei tea seda, ütleb Perla. Inimesed võivad näida erinevad, kanda maski ja see on teinud Nathast tõeliselt paranoilise inimese. Õde on muidugi pidanud näguripäevi läbi elama, aga tal on tore poeg, täiesti hõimuverd. Ka seda pole mees ära jaganud. Ema ei taipa vist ise, kui õel ta on. Äkki ta polegi, äkki oleme me kõik sellised. Tegelikult.
Ilma Perla, juhita ei saanud hõim Natha vastu aktiivselt võidelda. Ta on tugev. Ta on kudunud enda ümber tõelise kaitsevõrgu. Aga nüüd on aeg käes. Aeg lõplikuks võitluseks. Mina jään Ingmari juurde ema eest paluma. Keda küll,kui taevas ei lähe arvesse, aga nõnda ta ütles, palu minu eest, sest see tuleb vastik. See on tema sõda, sõda verivaenlase vastu. Isale tehtuga läks Natha juba liiale, astus vanadest tavadest üle. Tea, mis temast siis saab, kui Pärl võidab. Mina olen kui trumpäss tagataskus, natuke ebaaus ja peidetud. Saab Perla surma, jätkan mina tema tööd. Iseasi muidugi on minu sobivus juhi kohale. Aga seda me veel näeme. Ja loodetavasti ikkagi ei pea nägema. Segane lugu.
6.12.
Elin
Ma tean, et D. peab päevikut, aga mul ei õnnestu sellesse sisse murda. Ausalt öelda, ma ei proovinudki peale teist korda enam, niisiis olen väga viisakas ja kui D. seda eales lugema juhtub, võib ta kindel olla minu austuses tema privaatsuse vastu. D. teab, milline mu tahe ja järjekindlus tegelikult on. Selle eest, et Ing iialgi seda ei loe, ma juba hoolitsen.
Täpselt kaks nädalat tagasi, selsamal tunnil ja minutil sai Nathaiyo võitu Pärlist ja hukkas ta. Nojah, see ei ole veel kindel. Tean täpselt, mis seal sündis, aga oma teadmiste allikat täpsustan teksti lõpupoole.
Nathaiyo lasi juba enne võitu püstitada oma palee teisele siseõuele ( milline privileeg ühele vaenlasele!) kena piraka tapalava, nagu türannidel ja diktaatorikestel ikka kombeks on olnud. (Siinkohal ei saa jätta mainimata tapalava Udude siseõuel(kaheksandal), mida on peale D. tulekut(nagu olen kuulnud) häbematult vähe kasutatud. D. ei oska isegi öelda, kas see on hea või halb ja Ingi käest küsima ma ei lähe, oh ei, nii loll ma ka ei ole.) Kaks nädalat võttis tal aega, et ümbritseda see loitsude kattega. Nojah, nagu ma olen aru saanud, oli see päris hea. Läbitungimatu Perla kaaskondlastele. Perla ise oli samuti Väega kenasti kahjutuks tehtud. Nathaiyo rivistas oma nõunikud, ministrid jne. rahva kenasti publikuks üles, et kõik saaksid koleda naisdeemoni surmas ikka veendud ja võttis omaenese kenasti mittemaniküüritud kätte väga uhke pistoda. Muidu oli ta püüdnud olla tõeline härrasmees, et heastada oma osalust D. isaga seotud intsidendis, vaadake, mina seda küll ei teinud, mina olen härrasmees. Ehk ta, lollike, arvaski, et keegi ei tea ja et Ashe polegi välja ilmunud, kuigi ei, selle pidi ta Perlalt teada saama. Arvan, et Perla jättis talle mulje, otsekui oleks Ashe mälu kadunud või midagi sellist. Muidu oleks Nathaiyo vist Perla suure hirmuga vabaks lasknud ja ise näiteks mungaks hakanud. Ta on üks nendest, kes Ashet pööraselt kardavad.
Pärl oli saanud parima kohtlemise osaliseks, kuid lavale tuli teda tassida. Ta oli murtud, ta juuksed olid läinud halliks ja silmadest voolasid pisarad. Kena tsirkus, nagu hiljem selgus, aga ärgem rutakem ette. Niisiis lohistatakse Perla tapalavale tema elu niiöelda suurimaks etteasteks, Nathaiyo vaatab teda põlgliku ja natuke solvatud ja alandatud pilguga, võta ennast kokku, naine, ja sure väärikalt, kunagi olid sa suur väejuht, või mis iganes, appi, mul on juba piinlik. Arglikul, väriseval häälel palub Perla täita oma viimane tahe. OK, kui see on mõistlik. Nathaiyo ei salli nutvaid naisi, talle on nutt äärmise nõrkuse tundemärk, ta kiirustab, komistab, appi, üks asi on avalikult tappa suur ja tugev vaenlane, saavutada täielik triumf, teine asi on avalikult võimutseda nõrga naise üle.
Perla viimne soov on saata oma naeratus pojale, ainsale lapsele. Nathaiyo teab küll seda poega, OK. Too pole millekski võimeline. Teda pole ju isegi tunnustatud. Ja Nathaiyo saadab vaimu abiga Perla naeratuse, lühikese ja õrna, sekundiga kohale, nii et Perla võiks veel viimsel hetkel tunnetada valitseja suuremeelsust.
APSAKAS :) -- kas pole smileyd mitte toredad asjad!
Perla kaob, hajub hetkega õhku. Teda lihtsalt enam ei ole seal. Ei ole. Plats puhas. Ta -- daa. Hehehehee. Kleebin siia D. jaoks pisikese pildi oma õelast naeratusest.
Nathaiyo kisendab, katkub juukseid, ent enam pole midagi teha. Mees kargleb ühe koha peal nagu lollakas hüpiknukk ja kõigil on selge, et sellest loost head nahka ei saa. Mõni mees laseb ehk hirmust püksid täis. Pooled aukandjaist põgenevad, mõned laseb ta tappa. D. vastu saadetakse välja terve palgamõrvarite armee ja Nathaiyo poeb oma kambritesse tema vastu vaime kutsuma. Aga sellest on vähe abi, sest...
...ma istun Ududes õdusas toas otse kamina kõrval, oleme toas vaid seitsmekesi: mina, Ing, Teo, D. ja kaks teenijanäitsikut, ning Tulin, kes meile mingil kitarritaolisel Dena muusikariistal mängib ning vaikselt laulab. Ainsana lastest olen kodus mina. Toas on hämar. Teo näib tukastavat, Ing sosistab midagi D´le, kindlasti midagi, mida lapsed kuulda ei tohi...
...ja korraga puhkeb D. naerma. Ta naerab kui Udude lhewa, kellest on räägitud, et ta lendab otse päikeseni välja, naer algab tema seest ja purskab pisikeste trillerdustena välja, muutub helinaks ja siis naerab ta juba kõva häälega. Lõpuks suudab ta jätta, tõukab järsult eemale Ingmari käe, mille too tema poole on sirutanud, vaatab julgena Teo silmadesse, mis ärganuna on omandanud tavapärase kalgi läike ja, oh õnnetust, vaatab meile otsa üsna sarnase pilguga, silmad safiiridena sätendamas, pupillid ahenenud, rahulolev muie näol, hambad paljastatud irvituseks.
''Olen Perla järglaseks määratud,» ütleb ta. Ja keegi meist ei tea veel, milliseks ta on muutunud.
Aga me aimame. Keegi pole veel julgenud Teole nõnda silma vaadata. Appi! Õigemini aiman mina. Ing vahib D. poole üsna lollaka näoga. Rahunenud näoga. Ing õpetab mulle juba paar aastakest erinevates situatsioonides käitumist. Kallis õpetaja! Jobu. Kui mina niimoodi käituksin, laseks Ing mul käekirja parandamise põhimõttel nii viissada korda mingit solvavat, aga nupukat vanasõna ümber kirjutada. See selleks. Elini sisemonoloog venib sutike liiga pikaks juba. Aga pole lugu. Point on selles, et mul on käesoleva situatsiooni ajal vesi ahjus.
Ülejäänud kaks päeva, mis on vaja oodata selleks, et teda ametlikult tunnustataks, näeme me tõelist Perla teisikut. Ing saab muideks vastu hambaid, vist esimest korda oma elus. See on minu suurpäev. Tantsin mööda Udude Lossi vasaku tiiva koridore ja huilgan rõõmust. Jess, jess, jess! Tundun südametu, jah? Aga... nojah, Ing pole just alati kõige kenam olnud ei minu ega D. vastu. Kuulsin isegi kõlakat, et D. ei jäänud Ingi juurde vabatahtlikult, vaid Ing lihtsalt võttis ta endale. Vägisi. Aga seda ma ei usu. See tundub viimase mögana. Ing ei ole ikkagi selline. Ta on niigi kenam kui Teo, kes söödab vangivõetud vaenlasi aias taimedele. Issi.
Täitsa lõpp on see hõim, kuhu D. nüüd kuulub. Veri. Nende enamust kutsutakse Veri. Veri annab nõusolekuid, võtab vastu, tõukab ära. Sünnib laps hõimuväliselt, tal kas on Veri või ei ole. On, võetakse ta vastu. Ei ole, ja ta kas tõugatakse ära või jäetakse ainult siis, kui ta milleski erilist annet ilmutab ja tema lastega tehakse samamoodi. Orbudekodudest on hõim lapsi kasvatada võtnud, sest neil on Veri, mis võib välja lüüa ka põlvkondi hiljem. Nad kuuluvad kokku nagu sipelgapesa, neid on igas ilmanurgas ja neid ei ähvarda vananemise oht, sest peamiselt on nad segaabielus. See pole mingi häbi. Nad tegutsevad lakkamatult üksteise heaks, peavad rasketes oludes vastu aastasadu, on alati üksteisele toeks. See, kuidas tehakse kindlaks lapse kuuluvus hõimu, on üsna hästi hoitud saladus. Kuulujutud küll liiguvad, aga enamik neist on üsna lollid.
Ja niimoodi sattuski D. sõltuvusse päevikupidamisest. Seal peaksid olema kirjas seigad enamiku tema elu kohta. Aga ma ei muugi seda lahti, ei muugi, ei muugi !!!
Lõpetan igaks juhuks ära.
8.01.
Olen tagasi, küll väsinud ja läbiklopitud, aga siiski elus ja terve. Elin on kirjutanud siia minu eest. Ei oskagi midagi öelda tema kirjatüki kohta, loll laps ta igal juhul ei ole. Et liiguvad jutud minu ja Ingmari kohta -- mõni üllatus !
Sel hetkel, kui naerma puhkesin, saabus minusse kogu Perla vaim, kõik tema tarkused, kogemused ja õelus -- kenasti ühtesulatatult. Olin sageli kuulnud tema naeru ja ikka selle tagant mõistatust otsinud, ent saladus oli suurem, kui oskasin aimata. Ja Perla ise polnud surnud, teadsin seda, kuigi ta polnud ka Natha võrkudest välja rabelenud. Aga saatnud ära kogu oma olemuse, polnud Perla enam muud kui vari, õhuke kui ämblikuvõrk, aga siiski olemas. Paljud tema eelkäijad oleksid ennem surnud, kui sellise julgustüki sooritanud. Seda loitsu, mida Natha tähele ei pannud, sest vaene mees lihtsalt ei teadnud seda, kasutati viimati väga, väga ammu. Aga meie kaks teadsime seda. Natha ei teadnudki, et ma hõimu kuulun.
Pidin leidma Perla varjukuju kenasti Natha õuelt ja ta elustama, mis oli muide väga lihtne. Minna kohale ja naerda oli vaja. Enne muidugi sõda lõpuni sõdida. See oli alles asjakohane komplikatsioon! Täna ma rohkem ei kirjuta. Lähen vaatan, mis Ingmarist sai, ta peaks umbes poole tunni pärast tagasi jõudma. Loodan, et ei riivanud eriti tema ego selle «vastu hambaid andmisega».
9.01.
Elin
Või et mina ei ole loll laps! Ja seda peab see häbematu kiitmiseks! Pätt, suli, karjavaras, kaabakas ja sitapea! Mina isiklikult leian, et ma tegin tema eest kõva töö ära oma kirjutisega ja see on igati geniaalne. Hakkan oma päevikut kirjutama, käigu ta kuu peale!
See selleks. Ise nad nimetavad endid veel täiskasvanuteks. Muidugi sai ta sellega hakkama. Ing käis terve esimese nädala ringi justkui kummitus (nagu neid meil veel vähe oleks!) ja mõtles kõva häälega: »Ta ei saa sellega hakkama!» Siis muutus ta normaalseks tagasi, kuigi hulga tigedamaks, kui varem ja mina hoidsin tema teelt igal juhul kõrvale. Ma ei saa kogu sellest värgist enam aru. See pole küll uudis, et nad minu eest midagi varjavad, aga seda infi on rohkem kui ma arvasin. Mida sellest ikka juhtuda saab, et D. on Juht? Meie vaenlased peaksid ju nüüd meist kaarega mööda käima! Mingi jama on Perla ja D. vahel olnud, sest Perla tunnistas teda oma järglasena alles viimastel minutitel. Vaja oleks ju olnud palju varem, hõim ei ole temaga üldse harjunud. Ja mingi kiskumine pidi ka nende ja Ashe vahel olema, sest too käitus nii imelikult. Kuidas Pärl ja Ashe üldse lapse said. Öäkk. Erakordsed tegijad ikkagi.
Aga mida ma ei pannud kirja, on see, et ma käisin Ashe juures. Siis kui D. minema läks. Ta sisuliselt kadus ära ja ma olin kohutavalt mures. Nii Ashe kui Pärl on jätnud mulle juhised, kuidas enda juurde pääseda. Ma ütleks, et nad peavad teineteist vastastikku napakateks, suured targad, nagu nad on. Ja Perla oli surnud. Niisiis panin ma õhtul öösärgi kenasti selga, ütlesin Ingile head ööd ja...kui Ing oli ära läinud, tõusis hea laps üles. Panin selga rohelise sametist kleidi punase pihaosaga, jalga valged sukad ja mustad nahast kingad. Juuksed panin klambritega üles -- tahtsin kena välja näha, Ashe on üsna hirmutav tegelane. Mida paremini ma riides olen, seda enesekindlam. Välja arvatud korsett. See on öäk. Olen seda ainult paar korda kandnud. Ja sellised pirakad vanaaegsed tseremoniaalsed kleidid. Neil peaks rattad all olema. Nagu ratastega kohvritel. Mulle meeldib ikkagi ennast liigutada.
Kõige selle peale panin ma väga kena, karusnahaga ääristatud keebi. Teo kinkis selle mulle. Kui ma küsisin, mis looma nahk see on, vaatas ta mulle pikalt otsa, otsekui ei suudaks uskuda, et ma rääkida oskan ja ühmas: »Karusnahk !» Ma arvan, et ta ise ei teadnud. Mehed on ikkagi lollid. Mingis mõttes. Oh, oleks ema siin ! Tema oskaks seletada.
Niisiis panin ma end kenasti riidesse ja avasin värava. See oli üsna keeruline. Kui ma olin veendunud, et olen ikka elus, selgus, et isegi mu riietus oli viimase peal korras. Läbi värava minnes oli lihtsalt tundunud, nagu tõmmataks mind läbi solgitoru pluss hakitaks nugadega.
Seisin peaaegu et Udude taolises koridoris ukse vastas, mille ka kohe lahti lükkasin, muidugi, Ududes oleks see olnud tõeline julgustükk peale seda intsidenti Teo lihasööjate taimedega... Aga see selleks. Ühesõnaga, seal Ashe oli. Täiesti ihuüksi. Tuba ei olnud väga suur, kuid lagi oli väga kõrge. Kogu põrand ja seinad olid kaetud vaipadega. Vikerkaarevärvides, sadu värve üheainsa silmapilgu jooksul. Mul hakkas pea ringi käima. Ashe nipsutas sõrmeküüsi ja korraga kõik värvid tuhmusid. Ta oli nii kummaline keset kõiki neid värve, ainult valgesse riietatud.
«Sa oled üks väga õnnelik väike tüdruk,« ütles Ashe. «Kas sa tead, kui harva ma siin üldse käin?«
Muidugi ma ei teadnud. Mida ta mind narrib.
Põrand ja seinad olid tõmbunud tumedateks ja ruumis oli peaaegu pime. Ashe riided helendasid nõrgalt pimeduses ja ta suured silmad läikisid.
«Räägi!» ütles ta.
Surusin küüned peopessa ja paanilise hirmu alla. Rääkisin D. kadumisest. Tema ainult naeris. Ja siis rääkis ta mulle Perla hukkamisest. Kirjeldas seda üksikasjalikult. Ise nipsutas aeg-ajalt sõrmeküüsi. Naks, naks, naks.
Mul polnud tarvis küsida. «Ma vaatasin seda pealt,« ütles ta. Jumal teab, kellena.
»Miks sa teda siis ei päästnud?» See ei olnud minu hääl, või oli? Selline hale piiksumine.
Naksutamine katkes hetkeks. «Aga ma teadsin ju kogu aeg, mida ta teeb.»
Väike hetk imestunud tähelepanu sai mulle saatuslikuks. Ashe lausus hästi kiiresti: »Kõik on korras. Küll ta tagasi tuleb. Tubli, et sa minuga rääkisid.» Ta pani käe mu õlale ja tõukas mind eemale. Ja siis olingi ma oma toas tagasi. Muidugi. Tema jaoks käis värava läbimine siis nii.
Aga ma olin elus ja saanud oletatavalt häid uudiseid.
Kas olin? Brrr.
Pugesin voodisse ja püüdsin külmavärinatest lahti saada.
Ashe elas terve aasta meie juures. Siis ma teda ei kartnud. Ma ei saa aru, miks ta nüüd nõnda muutunud on.
12.01.
Ingmar käitub ebalevalt. Naeruväärne. See olen mina ja ma olen elus. Olgu ometi õnnelik!
See, kuidas me linnani jõudsime, võtab enda alla päris suure materjali. Olgem ausad -- ma pean selle niikuinii üles tähendama. Teen seda veidi hiljem. Igal juhul jõudsime me viimase pidepunkti, paksude müüride ja koledate sõnumistega kaitstud linnani üsna ruttu. Sisse me ei saanud. Aga sealt välja ei saanud ka keegi. Ja mis kõige tähtsam, suutsin kindluse ilusti loitsu sisse keerutada.
See tähendas, et abi polnud võimalik kutsuda. Natha keel oli kindluse sees sõlme seotud. Ta ei saanud kutsuda appi mingeid võlglasi, vaime, deemoneid mida iganes. Isegi mitte oma Kaitsjat. Kindluse sisse ei saanud keegi.
Kahjuks ka meie mitte. Aga ma ei oleks saanud seda loitsu katkestada. Natha kaitsja oli minu jaoks liiga suur suutäis, nagu Perlagi jaoks.
Otsustasin kasutada viimast abinõud ja Veri jäi minuga ühele nõule.
Saatsin sõnumi ja linnas algas mäss. Meie inimeste mäss.
See on see, mida Elin nimetab Vereks. Meie jaoks ei ole sellel nime. Osad meist kannavad seda, osad mitte. Need, kes ei kanna, ei kuulu päriselt meie hulka. Kui ma keskendun kogu oma jõuga ja annan käsu, siis kuulevad seda kõik. Seda järgivad kõik. Tegelikult häbeneb igaüks iseennast veidi ja sellepärast pole käsu andja -- juht -- just eriti hea olla. Mäss tähendab sisuliselt seda, et kõik need inimesed, kellel on võime käsku kuulda, muutuvad märatsevaks, segaseks rahvamassiks, millele miski pole püha. Nad valguvad laiali, rüüstates, röövides ja hävitades kõik oma teel, kaasa arvatud inimesed, mitte millestki hoolides. Kas see ei peaks neist tegema valitseva rassi? Ei, õnneks või kahjuks. Lapsi, kellel on Veri, sünnib umbes pool kõigist üldse. See tekitab püsimajäämise probleemi, sest meid pole olemas ilma needuse ja õnnistuseta mis meid ühendab -- olla üks rahvas. Hetkel, mil nad on eneste üle kontrolli kaotanud, ei hooli nad ka ellujäämisest, mis ongi suurte kaotuste põhjus.
Kõik see polekski nii hull, kuid pärast mässu lõppu tabab hõimu krooniline depressioon. Muidugi on ka neid, kes ei lase tujul langeda, kelle tuju isegi tõuseb, aga neid on umbes pool kõigist. Pika aja jooksul on neid koheldud võrdsetena ja nad on alati olnud valmis aitama hädasolijaid, kes on kohutavas ahastuses tehtu pärast. Kuid juba paar põlvkonda on väldanud meie jaoks rasked ajad ja neid on hakatud soosima. Samuti on nende kätte koondunud suuremad rahad, võim jne. Halb on seda öelda, kuid varem on selline kihistumine juba kaks korda lõppenud kriisiga.
Võõrast verest perekonnaliikmeid hoiatatakse. Kuidas, ei pane ma kirja. Ettevaatlikkus tasub end ära.
Muidugi juhtub ikkagi ebameeldivaid intsidente. Meie rahvas on laialipuistatud, meid on palju ja hoiatused võivad ununeda. Esineb juhtumeid, mil tungitakse kallale oma perekonnaliikmetele. Pärast mässu esineb enesetappe. Kuid mulle ei meeldi sellest kirjutada. Elasin kõik need etapid juba läbi. Üsna kergelt, kuid siiski oli palju kurbust ja pahandusi.
Mäss algas. See oli kohutav. Vähem kui kahe päevaga oli kõik läbi. Linna polnud jäänud peale meie soo ja nende, keda hoiatati, ühtegi elavat inimest.
Muutusin päevapealt ebapopulaarseks. See on alati niimoodi olnud, kuid mul oli lihtsam kui juhtidel enne mind, sest sain jätta asjad Perla hooleks ja ise lahkuda. Hea ettekääne oli ka haavatasaamine, mille põhjuseks üks Natha saadetud tapjatest. Kuus on hävitatud, kolm veel alles. Näeb, mis saab.
Arvatavasti saab neist taimeväetis. Parem oleks muidugi, kui nad Ududesse üldse kohale ei ilmuks, mis on ka täiesti tõenäoline.
13.01.
Teadagi peaksin ma olema võimeline unustama kiiremini, kui keegi hõimu liikmetest. See on juba kord juhi kohus. Aga see oli hirmus. Nathaiyo tappis tema enese naine, Perla õde. Mis saab kord minust? Nii vähe on meie hulgas neid, kes lõpetavad oma elu vanas eas ja õnnelikuna. Ma ei tohi enam kedagi usaldada. Isegi oma väheseid lähedasi mitte. Kas tuleb päev, mil ma ei saa enam usaldada Ingmarit? Kui peaks nii juhtuma, soovin ma vist, et ei oleks iialgi sündinud.
Aga mul ei ole valikut. Neetud olgu kõik need, kes on eales endale soovinud võimu. Mina ei ole seda soovinud, aga see ei vabasta kunagi süüst ega vastutusest.
14.01.
Ingmar
Ja siis sa tulid tagasi. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et sa tõesti tagasi oled.
Ma arvan, et olen sind liiga vähe uskunud. On väga kahju, et pean jälle ära minema. Oleks tahtnud sind rohkem näha.
On asju, mida ma sinu kohta iialgi teada ei taha. Vaiki!
Ma ei tea, mis edasi saab.