Utoopia on düstoopia

Nad on riides väga erinevalt. Ka soeng on neil erinev. Kuid nad on umbes ühevanused ja nad räägivad ühte keelt. Ja miski on neis veel ühtemoodi. Pilk? On nad sugulased? Ei, seda küll mitte.

Ta alustab ettevaatlikult, ebalevalt. Talle ei meeldi, et tema peab alustama. Nagu oleks see mingi loll vemp. Pealegi pole ta kunagi korraga nii palju rääkinud. Pikapeale saab ta oma kohmetusest üle ja räägib siis täiesti vabalt.

Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast.

Tema nimi on Tänapäev ja tema vanemad olid lihtsad inimesed. Tal on hea nägemine ja ta tunneb tähistaevast nagu oma peopesa. Päikese ja varju pikkuse järgi oskab ta hinnata, kas on palju aega möödas koidust ja kas jääb palju aega loojanguni. Kui mehed kaugele lähevad, kasvõi jahile, võetakse tema teejuhiks, sest temaga ei eksi kunagi ära. Oma koja ette ehitas ta päikesekella. Teised naeravad seda, aga ära ka ei ole lõhkunud. Ta oskab liita ja lahutada seitsme piires. Tema naine on talle sünnitanud kaheksa last. Kolm nendest on elus.

Ta alustab enesekindlalt. Ta on ennegi rääkinud ja tema sõna kaalub. Paar korda on ta loojakust koiduni rääkinud. Ainult et siin on tal ka kuulajad. Tal pole midagi karta, sest ta räägib tõtt ja on seda eluaeg teinud.

Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast.

Tema nimi on Tristan ja tema vanemad olid aadlikud. Seitsmeaastasena õppis ta lugema ja ta vanemad pidasid seda jumala märgiks. Sellest ajast elab ta kloostris. Ta kuulub kloostri eestseisusesse. Vahel korraldab ta dispuute olulistes küsimustes, näiteks mis värvi on kuradid põrgus või miks Jehoova Jaakobist jagu ei saanud, kui ta kõikvõimas on. Tal on piibel peas. Hea küll, peaaegu peas. Vabal ajal kirjutab ta käsikirju ümber. Mitte ainult religioosseid, vaid ka paganlikke. Ta ei ole kordagi naist käega katsunud, kui ema ja amm maha arvata.

Ta alustab rahulikult. Rääkimine on tema töö. Ja kirjutamine ka. Ainult sellest, mida siin, ei ole ta kunagi rääkinud. Vahel peab ta peatuma ja mõtlema, kuidas jätkata.

Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast.

Tema nimi on Taivo ja tema vanemad kuulusid keskklassi. Lugema õppis ta kolmeaastaselt. Neljaselt, kui ta soravalt luges, laskis vanaisa tal aeg-ajalt ajalehte ette lugeda ja arvas siis, et ta saab kuulsaks. Eriti täitunud see ei ole. Ta on majandusinsener ja tehnikamagister. Ta on ülikooli õppejõud ja elab rohkem tööl kui kodus. Tal on oma korter ja ta on vallaline.

Ta alustab sõbralikult. Sõbralikult vestlemine on tema töö. Inimesed tulevad temaga rääkima oma tulevaste laste geenidest. Kuid kordagi pole ta rääkinud sellest.

Ta räägib ühiskonnast, kus ta elab. Seda ei pea kordama. Ja ta räägib iseendast.

Tema nimi on Tesla ja ta sündis morganaatilisest abielust. Tema isa on tuntud realist, tema ema plastib. Pealegi oli ema alles kolmekümneaastane, kui Tesla sündis. Kahe aasta pärast, kui Tesla oli lugema ja kirjutama õppinud, nad lahutasid. Pärast üldhariduskooli astus ta ülikooli geneetikateaduskonda. Õppimise kõrval läbis ta kavuta ja sai paar pisemat rolli, kuid taipas, et temast ei saa kuidagi niisugust realisti nagu isa. Ta töötab geenikonsultandina ja tal on oma maja, kust ta igal hommikul ulderiga 250 kilomeetri kaugusele tööle sõidab. Ta on kaks korda lahutatud ja lasteta.

***

Nad vaatavad üksteisele otsa. Tänapäev on otsustanud, et seekord ta esimene ei ole. Tesla -- nojah, on üsna arusaadav, et ka tema ei saa alustada. Taivo või Tristan?

«Mul on kahju,» plahvatab ta, «et inimkonna areng on lakanud. Kogu aeg inimene kui liik arenes, aga siis -- stopp. Igasugune areng on kohastumine keskkonnaga. Juba Isaac Asimov ütles, et kui inimene hakkab keskkonda kontrollima, siis loob ta selle endale sobiva. Ja lakkab arenemast.»

Tesla raputab pead. «See ei loe. Me ei räägi inimesest kui liigist, vaid üksikutest inimestest. Kas ei taha sa siis meie hulgas elada?»

«Mis elu see ka on. See on saiapudi. Kui jalgpall ja dzuudo on välja surnud, siis...»

«Kas elu mõte on jalgpall ja dzuudo?»

«Ei, muidugi mitte, nad on sümbolid. Nad näitavad, et bezatreerimine kaotab hulga muidki asju, osa inimese olemusest, vastu andmata midagi analoogilist.»

«Ta kaotabki osa barbaarse inimese olemusest: vägivalla. Alates sõdadest ja lõpetades poisikeste kaklustega. Suurema osa kuritegevust. Maailmavaate, et jõuga saab kõike. Ma ei teadnud, et sa seda igatsed.»

«Ei kiida ma heaks sõdu ega isegi kaklusi. Kuid ühiskond, kus pole õudusfilme ega õudusjutte, sõjaväge ega relvi, on kaotanud suurema osa kui mulle meeldiks.»

«Milleks meile sõjavägi, kui pole sõdu?»

«Lubage sekkuda,» ütleb ta. «Kas pole nii, et ilma sõjaväeta võib teie ühiskond kergesti langeda vaenlase ohvriks, kes vallutab teie maa, nagu Iisraeli sugu vallutas Kaanani, ja teeb teid endi orjaks?»

«Kust tuleb see vaenlane, kui kogu maa on ühe võimu all?» Ta peab dramaatilise pausi. «Ainult kosmosest...»

«Taevaste vägede vastu ei saa niikuinii,» pomiseb Tristan.

«Kuid teie ühiskond ei saa enam aru meie ajaloost, kultuurist, mõttemaailmast.»

«Inimesi ei huvita bezatreerimise-eelne ajalugu; seda peetakse barbaarseks.»

«Sellest ma räägingi. Meie luuletaja Juhan Liiv on öelnud: kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Teie ei tunne oma ajalugu, teie areng on peatunud -- teil pole tulevikku.»

***

«Kahetsusega kuulasin, kuidas maailm tulevikus hukka läheb. Selle põhjus on täiesti selge: inimesed ei tunne Jumalat ega tema õpetust. Taivo, kas sul on kodus piibel?»

«Vist on.»

«Vist! Sa ei tea isegi seda, kas sul on Raamatute Raamat või ei! Tesla, kas sinul on piibel?»

«Bezatreeritud inimesed pole kunagi piiblit välja andnud. Seda peetakse liiga vägivaldseks: igal leheküljel tapetakse keegi.»

«Sugugi mitte! Aga, Taivo, sinu maailmas leidub ju neid, kes teistele jumalasõna kuulutavad. Sinu juttu kuulavad paljud noored mehed. Kas ei võiks sa rääkida neile Jeesusest, meie päästjast Issandas?»

«See on keelatud.»

«Mis! Kas sinu rektor on muhameedlane, Kristuse salgaja?»

«Ei ole muhameedlane, seda kindlasti mitte.»

«Või ehk ristimata pagan?»

«Propaganda mistahes religioosse või poliitilise maailmavaate poolt või vastu on keelatud.»

«Kas sa mõistad, et niisugune käitumine soodustab tegelikult uskmatust?»

«See on tõsi.»

«Näha päevast päeva enda ümber noori inimesi, näha neid pääsmatult hukka minemas ja ma ei tohi neile tõde rääkida! See murraks mu südame. See on peaaegu nagu põrgu.»

«Selle eest on meil kadunud palju muud, mis teid vaevavad. Rõuged, katk, pidalitõbi, rotid, täid, lutikad -- neid ei ole enam või saab neist jagu kerge vaevaga.»

«Kuid mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab kogu maailma, kui ta sealjuures kaotab oma hinge?»

***

«Kui te oma elust jutustasite, ei rääkinud keegi sõnagi jahist. Mis saab siis, kui teil tuleb himu näiteks hirve jahtida?»

«See on keelatud: hirved on kuninga omad. Ainult kuningas võib neid jahtida.»

«See on keelatud: hirved on looduskaitse all. Neid võib lasta ainult eriloaga.»

«Jahipidamine on üldse keelatud: igal loomal on õigus elule.»

«Aga kui lihtne inimene (mitte pealik) tahab teisele maale minna?»

«See on keelatud: kõik lihtsad inimesed on kellegi omad; ilma isanda loata ei tohi nad kusagile minna.»

«Sul peab olema isikuttõendav dokument ja piiriületusluba. Üle piiri võib minna ainult piiripunktist ja teisele maale ei tohi viia keelatud asju. Kui piirivalvurid kahtlustavad, et sa seadust rikud, võivad nad sinu ja su asjad läbi otsida ja keelatud asjad ära võtta.»

«Seda ma kahtlustasingi. Inimesed teie ühiskonnas ei ole tõeliselt vabad. Mina võin minna ükskõik kuhu ning keegi ei nõua mult tollimaksu ja käibemaksu ja tulumaksu ja sotsiaalmaksu ja kümnist ja teopäevi ja andamit kuninga heaks, keda ma pole iialgi näinud ega näe ka. Kui ma kellelegi annan, siis mitte sellepärast, et ma pean, vaid sellepärast, et ma tahan. Ma tean täpselt, kellele ja misjaoks ma annan.

Mitte keegi ei saa mind vahetada paatide ja koerte ja merevaigu vastu, nagu oleksin ma mõni pudulojus.

Te elate kivist karpides, kus on palju ilusaid ja veidraid asju. See on nagu kullast puur. Mis kasu on mul sellest, kui mu kodus on isepesevad ja iseküpsetavad masinad, kui ma ei saa tunda, kuidas lõhnab muld pärast vihma, ega näha, kuidas viskleb kasteses rohus omapüütud kala... Ptüi, kala ju ka ei tohi püüda!»

***

Ta õhetab. Nii palju ja ägedalt pole ta tõesti kunagi rääkinud. Teised vaatavad pisut süüdlaslikult üksteisele otsa.

«Ausalt öelda arvasin ma, et teile bezatreerimine kangesti meeldib.»

«Vahest ainult karistusena kurjategijatele kõlbaks see.»

«Kui õnnestuks kõik muhameedlased bezatreerida, aga kristlased mitte... jaa, see oleks elu!»

«Kas loomi saab bezatreerida?»

«Jah, muidugi.»

«Hundid võiks ära bezatreerida.»

«Nii et läheme igaüks tagasi sinna, kust tulime,» võtab Tesla kokku. Teised noogutavad.

«Ma ei tahaks sellest teistele rääkida,» ütleb Tristan. «Vennad kurvastaksid, kui kuuleksid inimkonna hukkaminekust. See ennustab maailma peatset lõppu. Hea, et selleni nii kaua aega on.»

«Ka mina ei taha teistele jutustada, kuidas inimesed elavad vabatahtlikult vangis ning end õnnelikuks peavad,» ütleb Tänapäev.

«Aga mina tahan küll meie vestlusest kirjutada,» ütleb Taivo.