Ära mõtle, kallis!

Mõtlemine on paha! Väitku teised mida tahes, aga mõtlemine on paha! Tõeliselt vastik tegevus, kohutavate tagajärgedega. Ma olen oma elus palju mõelnud ja seeläbi ka palju kannatanud, ent aidata ei suuda keegi. Mõtlemine on väga paha, ainult mitte keegi ei mõista seda ja sellest on muidugi kahju. Maigutavad vaid suud ja küsivad: mida ma sellega mõtlen? Mitte midagi. Mis mõtet on seletada?

«Kas sul on paha tuju? Või on sul hoopis miski naljakas tuju, kus sa hakkad igast sõnast kinni ja norid seni, kuni kõik sinust ära tüdinevad? Ma tean, täpselt nii ongi! Nagu viimati. Ütlesin ainult, et pulgakommil on imelik maitse ja siis hakkasid tännitama; kui imelik paber sel veel ümber on ja missuguses imelikus purgis ma seda hoian. Lõpuks olid absoluutselt kõik maailma asjad nii kohutavalt imelikud, ja kõige imelikum oli vahest see, et me ikka veel ühes toas teineteise imelikku seltskonda suutsime taluda. Tähendab, sina suutsid, aga mina mitte. Ütle nüüd midagi, mis sa vait oled?»

Jah. Tal on õigus. Me olemegi imelikud, kohutavalt imelikud. Aga mis siis? Keegi ei saaks aru... Õues sajab vihma ja kõik on tore. Tol päeval sadas ka. Kui poleks sadanud, oleksin ta kuupeale saatnud nagu tõeline mees. Öeldakse, et naine teeb mehest mehe, nii et viga on alati naises! Ühesõnaga see naine on ebaõnnestunud!

Praegu sajab jälle. Igavesed jurakad piisad plõnnivad vastu aknaruutu ja üksikud nired ronivad raamide vahelt tuppa. Peaks need kuramuse aknad ükskord kinni toppima! Aga las olla. Muidu ei saagi mõelda, et need aknad tuleb kord kinni toppida. Kui närvidele hakkab käima, küll siis topin! On hullemaidki asju, mis närvidele käivad. Näiteks see üleküpsend aedmaasikat meenutav suu, mille omanik teiselpool lauda tugitoolis kössitab. Vott, kui õnnestuks see mõneks ajaks kinni toppida, siis oleksid kõik inimesed siin maamunal kaks-ja-pool kraadi õnnelikumad. Äkki tuleb siis isegi Jeesus tagasi? Äkki on sellest vähe! Vahet pole. Elu oleks ikkagi ilusam. Kas või natukeseks ajaks!

«Ütle siis midagi! Mida sa põrnitsed mind oma tühja pilguga? Ma ei taha siin niimoodi lihtsalt istuda ja päeva surnuks lüüa. Aga sinul sellega vist probleeme pole, nagu näha?»

Jumal küll, väljas sajab paduvihma! Mida muud saabki selle päevaga teha, kui surnud päeva veelgi surnumaks lüüa? Kust kohast ta selle energia küll võtab? Mul kama, kust.

Küünealused on mustad. Nina nokkimisest vist. Peaks ära lõikama.

«Mida me siin niisama vahime, ütle siis midagi!»

Olgu, olgu, ma ütlen. Ei, ma parem küsin midagi. Erinevus on selles, et kui ma midagi ütlen, siis ütleb ta kohe vastu. Aga kui ma küsin, siis ta nii kiiresti ei vasta. Siis ta ütleb midagi viis sekundit hiljem. Vait ta igatahes ei jää, see on selge.

«Kas ma peaksin ütlema midagi arukat või tobedat?»

Vastik, mu korter on nagu seapesa! Kaks... ei, kolm paari sokke vedeleb tugitooli kõrval ja üks diivani all, otse rusikasuuruse tolmurulli kõrval. Kas ma mitte üleeile ei koristanud? Ja päris põhjalikult.

Ma ei saa aru, mis asja ta mossitab seal tugitoolis. Hakaku näiteks koristama, kui niisama istuda ei meeldi! Tolmuimeja kätte ja nühkima! Temal on energia ülejääk, mitte minul! Mina tõstan ilusti jalad üles ja naeratan. Ei, ei naerata. Tolmuimeja müriseb vastikult kõvasti, nii et midagi meeldivat selles tegevuses ei oleks.

Nüüd ta kohe ütleb midagi. Ma tunnen seda! Tal on kohe selline nägu peas. Asi on selles, et ta ei suuda üle kümne sekundi vait olla. Võiks öelda perekonna viga, aga tal pole ju perekonda! Praegu on ta suutnud mittemidagi ütelda hämmastavalt kaua. Peaks rekordiraamatusse kandma.

Kolm. Kaks. Üks.

«Ei, sa ei pea ütlema midagi tobedat ega arukat. Lihtsalt kuidagi imelik on seda taluda, kui sa pidevalt vait oled ja millelegi ei reageeri. Liiguta kas või kätt, jalga või kõrvu ja naerata! Anna mingit elumärkigi, et sa minuga samas toas istud! Või ütle midagi ilusat. Vanasti sa ikka aeg-ajalt ütlesid! Praegu me lihtsalt põrnitseme üksteist ja ma ei saa aru, kas sul on halb tuju või sa tahad mind meelega närvi ajada. Kas sa tahad, et ma ära lähen?»

Hmmm. Hea küsimus. Kas ma tahan? Ei vist. Siis oleks ma ju päris üksi ja kuuleks ainult vihmapiiskade plõnnimist. Ja siis hakkan jälle mõtlema. Mõelda ei tohi! See on paha. Mitte siis mõtlemine iseenesest, vaid need asjad, mille peale ma mõtlema hakkan. Pealegi, kuhu tal minna on? Tal pole isegi mitte passi! Kohe kui korravalvurit näeb on ta klõpsti siin tagasi.

«Ei taha.»

«Mida sa ei taha?»

«Et sa ära lähed.»

«Mida sa tahad siis?»

Kurk kuivab. Juua tahaks küll. Õlut näiteks. Aga kes selle vihmaga seda poest tooma läheb? Eks tema läheb! Kui armastab, siis läheb, kui ei armasta, siis ei lähe. Lihtne.

«Juua tahan.»

«Mine võta köögist.»

«Õlut tahan.»

«Õlut pole.»

«Too!»

«Vihma sajab ju! Daaaa!»

«Ma tean.»

Oh, ma vihkan seda üli-imestunud nägu! Plink, plink, käivad ripsmed vastu põsesarnu ja lõug on totakalt töllakil. Mu peos on väljamõeldud karikakar, millelt rebin kroonlehti: armastab, ei armasta, armastab, ei armasta...

«Kus vihmavari on? Ja anna raha ka, mul pole sentigi.»

Me teineteise mõistmine on vahetevahel suurepärane. Ikkagi armastab! Kas pole tore! Mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan? Peaasi et õlut toob. Tolvan, vihmavari on koridori nurgas püsti! See on kogu aeg sama kohapeal, õpi juba kord ära!

«Noh, kus see siis on? Ja raha ka!»

«Vaata koridori nurka ja mu mantli tasku. Too kaks pudelit!»

«Ma tahan ka!»

Plink, plink, plink...

«Too siis neli.»

Ta võiks mind üllatada ja kuus pudelit tuua. Mis sest neljast saab? Ahh, mis ma ikka unistan. Sellist taibukust pole ta kunagi üles näidanud.

Tegelikult parem, kui ta ei läheks. Ma pean jääma jälle üksi. Kümneks minutiks? Oh jube! Kümne minutiga võib väga palju mõelda. Filmis võib kümne minutiga isegi kohutavalt palju juhtuda! Nüüd on küsimus selles, et kas ma suudan kümme minutit mittemillelegi mõelda? Kas ma suudan olla minuti mõtlemata?

Ei.

Kümme?

Eluilmas! Tuleb mõelda ainult headele asjadele. Või lugeda sajani. Kahesajani on palju, siis loen juba automaatselt ja mõte läheb vaikselt uitama. Kui kätte saan, võib olla juba hilja.

«Tee siis kähku!»

«Ma tean. Nii kähku kui võimalik! Vaata aknast välja ja mõtle minu peale. Eks?»

Tolvan. See veel puudus, et ma temale mõtlema hakkan. Kaks lobamokka oleks juba liig mis liig.

Mäletan, et lapsepõlves istusime sõpradega pimedas toas ja pajatasime üksteisele tondijutte, aga kui lõpuks mõne närvid enam vastu ei pidanud ning keegi kiljuma kukkus, siis jutustaja asus kohe lohutama «Ei, ei, ära karda, tegelikult pole teda olemas! Ma mõtlesin ta välja!» Kust tuleb selline arvamine, et pole olemas, ma mõtlesin ta välja? Mul ei õnnestunud küll kedagi sedaviisi lohutada, sest alati kui tuli minu kord lugu jutustada, siis mõtlesin ma ta päriselt ka välja ja kõik kuulajad, kaasa arvatud ma ise, panime putku. Too naeruväärne arvamus, et tegelikult pole teda olemas on puha vale! Kollid on alati kuskil olemas ja iga kord kui oli minu kord kedagi välja mõelda, siis mõtlesin ta peidust välja. Mõtlesin ta reaalseks ja ta oligi olemas! Aga eks sa püüa teda seejärel olematuks tagasi mõelda! Seda kunsti ei valda ma isegi praegu veel korralikult.

«Tsau, ma läksin siis! Ja ära mõtle, kallis!»

Uks kolksatas. Nonii, nüüd olen ma üksi. Huvitav kui kauaks? Kümme minutit pean vastu, aga kui tal kauem läheb, siis on muidugi jama. Mismoodi ära mõtle? Ma mõtlen kogu aeg! Praegu ka! Eks sa püüa olla kümme minutit absoluutselt millelegi mõtlemata! Isegi kui ma endale mingi tegevuse välja mõtlen -- oi kui vastik väljend see on! -- ka siis ei saa ma eriti kindel olla, et ma ühel hetkel ennast ära ei unusta.

Raamatute lugemine ei tule kõne allagi! Mul on väga elav kujutlusvõime ja oleks äärmiselt ebameeldiv avastada juba esimesel leheküljel, et mu korterisse on kolinud kari marakratte koos turtsakate vanematega. Kui nad elaksid vaikselt ühes nurgas oma raamatu elu, siis polekski kõige hullem. Aga ei! Nähes mind siin tugitoolis vedelemas, läheb kohe sõneluseks, et mis mina siin teen. Ükskord viskas turske perepapa mind korterist välja. Mul olid jalas ainult trussikud. Katkised veel pealekauba.

Sõjaromaanidest ärme üldse räägigi! Ma peaksin olema püstihull, kui sihukese raamatu kätte võtaksin. Vahepeal lugesin koomikseid ja esmalt oli tulemus päris tore. Mööda põrandat sibasid ringi Piilupart Donalt ja ta company, aga see trall hakkas lõpuks ära väsitama. Garfieldil polnud ka algul vigagi kuni ta oma punkris tudus, kuid juba järgmisel päeval ilmnes, et apla kassi seltskonda võib ainult poolearuline välja kannatada. Lõpuks kui mu külmkapis ei olnud enam toidukübetki, võtsin aru pähe ja viskasin kõikvõimalikud raamatud korterist välja, et rohkem lugemiskiusatust ei tekiks.

Telekaga oli nii ja naa. Kuidas kunagi! Kui film huvi ei pakkunud, siis ei juhtunud midagi. Õudusfilmidega juhtus alati midagi ja seetõttu lasin telku ka minema viia. Parem karta kui kahetseda!

Oh jah, kuhu ta siis nende õlledega jääb? Tegelikult ma tean küll, miks me ikka veel koos elame. Et ta mind armastab, see on muidugi üks asi, millele ei hakka ma vastu vaidlema, aga lisaks sellele meeldib talle see põnev ja iseäralik külg minu juures. Mugav elu ka muidugi. Tööl pole vaja käia, sest raha on kõige lihtsam välja mõelda. Mulle käib küll närvidele tema pidev loba ja arulage ilme, aga paraku pean tunnistama, et ilma selle lobata, mida ma päevast päeva kuulama pean, jääks mul palju rohkem aega mõtlemiseks. Ja see oleks halb. Reeglina ei mõtle ma toredatele asjadele. Nii et lobisegu pealegi! Siis on mul vähemalt üks tüütu tähelepanuobjekt, kes nõuab pidevalt neid asju, mis ei tee kellelegi kahju. Kleidid, kingad, sõrmused... lasku aga käia! Enamus neist on muidugi rämps, mis ei kõlba kuhugi. Ega ta ise ka ei tea, mida tahab! Vot sihukesed kontsad või sihuke õlapael... Lõppude lõpuks ega ma mingi moekunstnik ei ole! Rahaga on asi poole lihtsam! Kui kukubki veidi iseäralik välja, siis poemüüad ei tee niikuinii vahet!

Kuhu ta nüüd nende õllega jääb? Nii kaugel see pood ka ei ole! Küll ta tuleb, küll ta tuleb!

Olen paar korda püüdnud õlut välja ka mõelda. Pudel tuleb täiesti korralik, aga sisu on selline sodi, et isegi mu joodikust sõbrad ei võtaks seda suu sisse. Raha on turvalisim viis. Raha paneb rattad käima!

Oh, trepikojas on kellegi sammud! Lõpuks ometi! Ma juba tean, mida ta sisse astudes ütleb! Midagi äärmiselt arulagedat. Näiteks: õues oli kohutavalt märg! Ja siis raputab oma märgi juukseid. Ta on ju sihuke tuutu, et ei oska vihmavarju ka kasutada! Kõndides toetab ta vihmavarju vastu õlga nagu mingi suvitaja ja ainuke koht mis tal pärast kuivaks jääb on selg.

Nüüd tulebki! Uks käis... Nonii.

«Said õlut või?»

«Uhh, õues oli nii kohutavalt märg!»

Ehhh, mis ma ütlesin! Kana-ajudega plika! Vähemalt õlut oskas tuua! Siis on kõik korras.

«Ma tõin kuus pudelit. Kaks mulle, ülejäänud sulle! Sa jood nii kiiresti ja pärast võtad minu omad ka endale, nii et ma mõtlesin, et ostan siis sulle rohkem.»

Ei või olla! Uskumatu! Ta tuligi täiesti iseseisvalt selle peale! Peaks kohe kommiga premeerima! Ainult mul pole kommi. Mhhh, vihmaga uuesti poodi kommi järele saata oleks vist inetu. Vale-kommidest saab ta aga kohe aru, nii et preemiat ei tule. Ütleks siis niisama midagi ilusat.

«Sa oled nii tubli!»

«Olen jah tubli, mis sa siis arvasid? Oled sa ikka üksi?»

«Mis moodi üksi?»

«Noh, pahandust ei teinud? Tead küll mida ma mõtlen! Ükskord läksin riidekappi jopet ära panema ja ehmatasin ennast surnuks, kui sealt terve kari tuttmütsidega päkapikke välja kargas.»

«Ah, see oli lihtsalt nali. Nad ei tahtnud ju pärast enam ära kaduda ja ma pidin nad kõik ükshaaval kempsust alla laskma. Ja sina ulgusid magamistoas nutta ja lubasid politsei kutsuda! Nii et ära pabista, lollid naljad jäävad seekord ära.»

Ahh, see oli tõesti loll nali. Kõigepealt poleks ma iial uskunud, et need olevused nii tüütud on! Kohe kui nad aru said, mis mul plaanis, lõppes see idiootne hei-hootamine räige sõimuga. Päkapikkudel oli ikka ilge suuvärk! Pealegi ei olnud nad midagi nii pisikesed, et oleksid terves tükis kempsust alla mahtunud! Oh seda kisa ja kära.

Pärast seda ei rääkinud plika minuga kaks päeva. Kaks päeva ei nõudnud ta mingit tähelepanu ja ignoreeris mind! Need olid kõige kohutavamad kaks päeva! Hakkasin igasugustele lollustele mõtlema ja asi läks veel hullemaks. Lõpuks võtsin hunniku unetablette ja kustusin ära. Kui ma üles ärkasin oli jälle kõik korras. Ei mingit boikotti enam!

«Noh, kus need õlled siis on?»

«Võta ise kotist! Ma kuivatan juuksed ära!»

Õige ülbe! Aga olgu pealegi. Peaks talle õpetama kuidas vihmavarju hoida! Ehh, ta pole seda isegi lahti teinud! Vihmavari on ju täiesti kuiv! Hani mis hani! Õlled, õlled, õlled... õlled... õlu on elu, elu on õlu... Ma armastan seda heli, kui õllepudelil kork pealt ära lendab!

Oot-oot, see maitseb nagu kusi! Kust kuradi putkast ta need tõi?

«Kuule, see on ju täielik rämps, mis sa tõid!»

«Mis sa räägid? Ma ei kuule siia vannituppa!»

See on ju...

Kurat, keegi on koridoris! Ma pole midagi koledat mõelnud! Ausõna pole! Koll ei saa olla. Kes siis? Sissemurdmine?

«Kes seal on?»

«Mina, kallis! Ära pabista, see olen kõigest mina! Õues oli jube märg! Tule aita mul need saapad jalast ära. Mul on jalad läbimärjad! Kuuled või? Pealegi, selle raha eest ei saanud nelja pudelit. Sul oli taskus ainult kolmkümmend krooni! Kuule, kelle mantel see on? Ma näen, et sa ei ole üksi! Vähemalt ei ole külaline päkapikumõõtu...»

Oh õudust. Super. Oleks pidanud ikka kahesajani lugema! Tegelikult oleks pidanud kohe taipama, et ta ei olnud päris! Ta tõi ju kuus pudelit õlut ja ma loll jäingi uskuma. Nüüd jälle nalja kui palju. Nad on ju ühte moodi riides ja ühte moodi märjad ja ühte moodi lollid. Ja kui nad kõrvuti seisavad, siis ongi mul sassis, kumb on kumb.

Kohe varsti tuleb see teine sealt vannitoast välja ja siis läheb kismaks. See on täiesti vältimatu! Oh ma ei taha mõeldagi! Nad hakkavad käituma täpselt nii nagu ma kardan. Ja ma kardan, et nad mõlemad hakkavad mind üksteise võidu veenma, et just tema oli siin ennem. Nii nagu alati! Kui üks neist oleks päris, siis oleks muidugi palju kergem. Päris-naise tunneksin kiiresti ära, kuna sellisega oleks võimalik vähemalt mõistlikule kokkuleppele jõuda. Paraku pole neist kumbki päris! Kui ma ainult suudaks ette kujutada sõbralikku õllejoomist, siis võiks sellest isegi tore õhtu kujuneda -- pudel näkku ja kädinat kui palju -- aga ühel hetkel võtab asi ikka traagilise pöörde. Ma lihtsalt ei ole eriti positiivse mõtlemisega! Sadu kordi proovitud!

Ja siis, ja siis, ja siis... lõpuks pean ma mõlemad taas olematuks mõtlema. Ebaõnnestumise korral läheb asi veelgi hullemaks ja siis olen sunnitud nad oma enda käega teise ilma saatma. Fui! Maja hoovis on juba terve surnuaed! Pagan, ma olen nagu mingi kuradima Sinihabe! Ole hea tüdruk ja ära vannitoa ust lahti tee, sest muidu juhtub midagi hirmsat!

Mõtle positiivselt! Nüüd mõtle ainult positiivselt!

«Ma ju ütlesin sulle, et ära mõtle!»

«Ei, sa ütlesid: mõtle minu peale, kallis!»

No nii, nüüd läheb vannitoa uks lahti... Oh õudust! Kus mu õlled on? Sellest tuleb fucking bloody evening!