12.LI
Tal hakkasid palavikuhood. Juba viiendat päeva ei ole ta võimeline liikuma, ainult haliseb, küsib küsimusi, millele mina ei oska vastata. Ta jalad on endiselt täis rohelist mäda, mida ükski kaasasolev rohi ei paranda. Paljud kardavad, et see on nakkav, ning räägivad kiirest taganemisest.
Eile istusime koos kahe sanitariga öö otsa tema juures ning püüdsime teda märgade lappidega jahutada. Telgi jahutusseadmetest ei piisa isegi tervetele inimestele, need eelistavad magada õues, aga kaptenit ma välja tassida ei luba -- tema immuunsussüsteem on liiga kurnatud ootamatuste jaoks.
Reeglid näevad ette, et ilma ülemuse käsuta taganemine loetakse reetmiseks. Sellele järgneb aga teadagi mis. Ilmneb rahulolematust. Meie ülesandeks peaks olema edasi tungida, kuid mina soovitasin paigal püsida ja oodata. Võibolla kapten paraneb, võibolla saadetakse tagalast uusi käskusid.
Laagriplats on küllaltki vaikne, aegajalt parandavad mõned igavuse peletamiseks kaitserajatisi. Sidepunkti ees on pidevalt järjekord. Seistakse kannatamatult üksteise taga, vahetatakse siis mõni sõna, kõnnitakse tülpinult ringi ja võetakse uuesti sappa.
Närvide rahustamiseks lasin eile toidu sisse vastavaid ravimeid panna, aga need ei paistnud eriti aitavat. Nende jutt muutus ainult segasemaks ja mõttetumaks. Nad ei jaksanud enam teineteist kuulata ning täheldasid seeläbi üksildust.
Sõdur, kellele olime haiguse üle kandnud ja keda püüdsime sügavjahutusega parandada, langes koomasse.
*
Lasksin igaks juhuks valmis panna amputeerimisriistad ning kordasin üle selle võika protsessiga kaasnevad ohutusnõuded. Saatsime kapteni koeproovid tagalasse. Ma ei ole kindel, aga kardan, et mehe rakud on sadades lahingutes tohutu pinge all mingil moel deformeerunud. Vanades kartoteekides talletatud noorusaegsed proovid ei pruugi enam töötada. Muidu peaks meil ju ravim ammu teada olema.
Pea valutab, sööksin tablette, aga hoian neid veel hullemateks päevadeks. Tahaks meeletult magada, sügavalt ja rahulikult nagu vanasti tsiviilis, aga painavate mõtete käes rahmeldan öö otsa.
Minus on tekkinud mingisugune skisofreeniline hirm, mida ma ei suuda lahti seletada. Ma kardan, et kui kapten sureb, siis peetakse mind tema mõrvariks. Hoolimata sellest, et arste ei saa meditsiiniliste ebaõnnestumiste eest vastutusele võtta, kiusan ma end süütundega.
Toimus ka väike tulevahetus. Keegi olla näinud vaenlase luurajaid laagrist lõunas. Mehed täristasid kuulipildujatega sodiks mitmeruutmeetrise maalapi. Jälgi vaenutegevusest ei leitud.
Lasin oma personalil pisut ringi liikuda ja märkmeid teha. Tervis paistab kõigil enamvähem korras olevat. Isu on pisut üle normi, võibolla on see sellest, et meid varustatakse kuradi hea toiduga.
Homme peaks tagalast saabuma vastus.
*
Ei ole ikka veel und leidnud. Viimaks otsustasin üles tõusta ja end pisut õues tuulutada.
Paljud teisedki olid ärkvel. Istusin paari sõduriga ja rääkisime tühjast- tähjast. Nad küsisid kapteni seisukorra järele, mina ütlesin, et küll ta paraneb. Ausalt öeldes ma ei usu, et ta täielikult paraneb.
«Mis elukad need sellised on?» küsis üks noormees, tuhmide nukrate silmadega.
«Netrahid,» vastas teine, «Mulle tundub, et mida kauem me siin istume, seda rohkem neid juurde sigib.»
Seepeale me vaikisime ja jõlkusime oma mõtetes. Esimene ohkas, viitsimata varjata ühtki oma väikest emotsiooni.
Räägiti, et netrahid ei suutnud kunagi inimestega kokkuleppele jõuda. Nad pidasid absurdseid läbirääkimisi, kuni vastaspool lihtsalt tüdines ja väikese järeleandmise tegi. Sellest aga ei piisanud, juba järgmisel päeval olid nad uute nõudmistega platsis. Siinne rahvas oli aga rahulik, tundis isegi mingit uhkust oma helduse üle. Nad jagasid netrahidele oma toitu ja masinaid, taandusid iga kuuga.
Kaks aastat tagasi tungisid netrahid peale. Nad tapsid maha kõik, kes ette jäid, panid põlema iga maja. Inimesed polnud seda oodanud, siin polnud ühtki relva, millega lööki tõrjuda, ühtki kaitserajatist, millesse varjuda. Netrahid olid jõudnud oma arengus nii kaugele, et otsustasid oma olemasolu kõigile näidata. Nad tungisid peale kogu kontinendil. Mujal suruti neid tagasi või oli juba ammu sõlmitud rahu, siin aga polnud me veel eriti kuhugi jõudnud. Peale seda, kui kapten enam vägede juhtimiseks võimeline ei olnud, poldud enam aga üldse liigutud.
13.LI
Hommik oli lämbe. Tuult polnud üldse, kogu laagriplatsi täidab läppunud hais. Õhus on mingisugune kummaline pinge, ma ei saa aru, millest see tuleb. Sind ei teretata enam, ühmatakse midagi ja visatakse silmad maha.
Lasin oma mäletamist mööda ühel sanitar, Jollyl, eile ergutid välja otsida ja minu telki laua peale valmis panna. Hommikuks polnud seal aga midagi. Justnagu oleks keegi öösel mu telki sisse astunud ja vedeliku minema viinud. Huvitav, mida lootis ta sellega peale hakata? Need ained on mõeldud kehast eraldatud, üksikute kudede turgutamiseks ja ärapetmiseks, elavale organismile ei tohiks neil mingit positiivset mõju olla.
Laagrist poole kilomeetri kauguselt leiti ristide vahelt kaks luurele saadetud sõdurit. Nad ei olnud enam kõndimiseks võimelised -- ootamatult tabanud haigus oli nende jalaluud muutnud pehmeiks, mõtlemise lünklikuks. Nii äkki pole veel keegi rivist välja langenud. Ma kahtlustan, et mehed lihtsalt ei öelnud, et neil olid mädapaised, et nad olid teadlikud oma tõvest, kuid kartsid seda teistele teada anda. Peaksime vist korraldama läbivaatuse, et selliseid ootamatusi vältida.
Kapten muutub aina kahvatumaks. Tema silmad ei taha enam liikuda, need on kuivad ja sisutud. Mees ise pole veel alla andnud, ta on tõeline võitleja ja selline tahtejõud on vajalik, kui on tarvis surma lävelt tagasi astuda. Andsin talle veel paari rohtu, kuigi ei usu, et neist mingit erilist kasu on.
Saime tagalast vastuse. Selles ei olnud midagi head. Haigus on neile tundmatu, ravida nad seda ei oska. Laborid on niigi üle koormatud, suuremaks uurimustööks ei raatsita aega raisata. Kõrgemad organid on lubanud meie saatuse üle arutada, võib juhtuda, et meile saadetakse järgi teadlasterühm.
Roheline mäda on pea täielikult ära söönud tehislikult nakatatud sõduri. Temas pole enam ühtki elundit, mille päästmiseks tasuks see amputeerida. Kaks luurajat asutasime tema kõrvale, need saavad aru, mis saatus neid ootab, kuid ei julge iitsatadagi. Tegin ajuloputuse veel kahele reamehele ning määrasin nad «ravile» kolme haigestunu vahele. Ma ei usu ikka veel, et tõbi on nakkav, selle väikese eksperimendiga peaksime tõe teada saama.
*
Üks sõdur sai surma. Haigus muutis ta olematuks. Temast jäi alles vaid rohekas ebamäärane lihatömp. Ta lahkus haudvaikselt, alles siis, kui ta kehast väljavoolanud plöga põranda märjaks muutis, tõstisid ta kõrvalvoodeis lebavad patsiendid kisa.
Matusetseremoonia oli lühike. Laiba tassimine oli ristide vahel vaevaline -- kõik vabad kohad, kus parasjagu ei istuta, on täis igasugu prahti. Kord on nii lagunenud, et mul on väike hirm, mõeldes sellele, mis võiks juhtuda, kui sõdurpoisid mõne karmikäelise ohvitseri silma alla peaksid sattuma. Väliselt oleme laostunud, sisemuses aga ikka veel võitlusvaimu täis -- keegi ei öelnud midagi, kui me hukkunut läbi laagri tirisime ja ära põletasime.
«Sõdur peaks surema lahingus,» poetas üks tuld reguleeriv mees.
Mina ei osanud selle peale midagi kosta.
«Aga mis sa teed, kui lahinguid käepärast võtta ei ole,» jätkas ta.
«Kuidas kaptenil läheb?» küsis ta kaaslane kannatamatult.
«Halvasti,» vastasin mina.
«Elab veel?»
«Elab.»
«Siis on hea, kui elab. Siis saame meie rahulikult siin edasi redutada, ei pea mööda ilma ringi hulkuma ja juhuslike vaenlaste hoopide ette jääma. Ma rõhutan just -- juhuslike -- sest planeeritud, järjepidevate lahingute vastu pole mul midagi, neid ei ole vaja karta. Aga kusagil võõras paigas, kus ei ole veel jõudnud kohaneda, on kogu aeg hirm, et äkki juhtub midagi -- juhuslikult. Seistes on hea, tekib mingisugune turvatunne, sa hakkad usaldama ümbrust ja seejärel iseennast, aga liikudes vahid iga põõsast kui vaenlast.
Keeruliste situatsioonide üle arvet ei peeta. Siis peab igaüks enda eest väljas olema. Ja on ka -- see on selge ja asetab kõik asjad oma õigetele kohtadele. Kuid kaitstes ja oodates peab olema kord, siis jälgitakse iga su liigutust, karistatakse sind iga vale sõna eest.»
«Noh, oleneb ikka inimesest ka,» vaidles teine sõdur.
«Loomulikult oleneb inimesest ka. Oleneb võimalustest ja oleneb valikutest. Ma lihtsalt mõtlen vahel, et kui, täiesti kogemata ja juhuslikult, juhtuks midagi sellist, et rahulikul ajal saaks keegi surma, et võibolla see polekski nii hirmus, kui meile tavaliselt enda seisukohalt vaadates tundub. Ühtki meest maha ei jäeta, kedagi teiste nimel ei ohverdata -- ma tean seda, kuid samas on küsitav, kas tasub kurnata kõiki neid teisi selle ühe pärast. Kas on kellelgi õigust oma puudusi esile tuues keerata tuksi terve väeosa vastupanuvõime ja moraal?»
Siis seisime me vaikides ja andsime hukkunule au. Suits ei tahtnud taevassegi tõusta, täitis kogu laagri. Nad ei näe enam põhjust nutmiseks, nad vaatavad mööda kõigist koledustest, pigistavad silma kinni iga ilusa mälestuse juures. Me oleme kalestunud -- isegi nüüd, kus suurt lahingutegevust ei ole. Meie ümber on mingisugune tihe, läbitungimatu kilp.
Ma tahaksin tagasi tsiviili. Ma ei tahaks enam arst olla, ma tahaks kusagil ustavate inimeste keskel istuda ja mitte midagi teha, midagi uskuda. Isegi vangistus näib mõningail hetkedel parem kui see lootusetus rindel. Kuid ma ei saa lahkuda, ma ei tohi alla anda, ma olen vande andnud, mind usaldatakse.
*
Jalgade amputeerimisega ei tohiks enam venitada -- haigus liigub edasi, mädanenud kehaosad kurnavad välja ülejäänud organismi ning immuunsussüsteem võib üles ütelda. Lasin uuesti kõik vajaliku üle kontrollida ja proovisin operatsiooniga algust teha, kuid käed värisesid liiga tugevasti, et skalpelligi korralikult pihus hoida. Käskisin kõigil end korralikult välja puhata ja loota, et homme pole veel liiga hilja.
Pea valutab ja söögiisu pole üldse, aga ka oma telgis ei saa ma rahu -- ümberringi vedelema jäänud arstiriistad ja korrastamata paberid tuletavad aina tööd meelde. Ventilatsiooni mootor teeb lausa põrgulikku häält, hommikul peab laskma kellelgi selle üle vaadata.
Peale paaritunnist vähkremist tõusin voodist üles ja käisin laagris ringi. Ma leidsin kolm meest kaarte tagumast ning nad kutsusid mind neljandaks käeks. Alguses ei olnud mul üldse õnne, kuid siis suutis hasart panna mind muid muresid unustama ning edaspidi pakkusin pidevat trenni saavatele sõduritele juba tugevat konkurentsi.
«Kõik on mäng, kõigest mäng,» püüdsid kaaslased lohutada üht neist, kes juba mitmendat ringi kaotajaks jäi.
«Sellepärast ma seda vihkangi,» ühmas too.
Hakkas juba valgeks kiskuma, kui me lõpetasime. Hoolimata meeletust väsimusest oli mul hea enesetunne ning lootsin voodisse jõudes sügavalt magama jääda. Homme teen väikese lõikuse, teen mõned katsed -- ma olin tagasi saanud omase enesekindluse.
Paraku ootas mind telgis ees uus probleem, mis lausa jalust rabas ja järelejäänud ööks mõtlema jättis. Tööriistade kõrvalt olid kaduma läinud ergutid. Kui ma välja läksin, siis olid need veel alles. Keegi käib salaja minu telgis, minu asjade kallal -- ja sööb erguteid!
14.LI
Lõikasime kaptenilt jalad ära. Ta elas selle päris hästi üle -- mingeid häireid ei esinenud. Ta nahk on isegi pisut roosakamaks tõmmanud ning läbi hüpnoosi väreles ta higistel huultel korraks naeratus.
Ma ei tea, kui kauaks sellest kasu on, haigus on siiski veel tema sees ja võib iga hetk uuesti võimust võtta. Jalad säilivad lahuseis hästi -- nüüd on meil võimalus katseid teha ja võibolla kapteni elu päästa. Peab lootma, et ta niipea veel alla ei anna. Amputeerimisest pole me talle veel rääkinud.
Mehed arvasid, et hakkab sadama ning otsustasid seetõttu pisut laagriplatsi koristada. See on hea, sest senine pilt meenutas kõige rohkem prügimäge ning oli lisaks loidusele heaks taimelavaks ka kõikvõimalikele teistele tõbedele.
Vihma siiski ei tulnud. Üksikud pilveräbalad lagunesid laiali ja sõudsid edasi. Varem vahetasin päevas paar korda särki, nüüd ei ole sellelgi enam mõtet -- isegi pestult on neid sama vastik kanda.
Saime sõnumi, et vaenlane on kaugel edelas läbi rinde tunginud, et rüüstamine on tabanud uusi külasid ja linnu, mobiliseeritakse uusi inimesi, ümberkorraldused said sisse uue hoo. Ma ei teagi, kas see rõõmustab või kurvastab meid.
*
Nad tulid öösel jälle. Tormasid hordina kallale. Olin just suikunud, kui alarm tööle hakkas. Paljalt, nagu ma olin, hüppasin telgist välja, et olukorrast võimalikult kiiresti õiget pilti saada.
Pimedas tormates lõin oma jala vastu ühte risti ära. Kolm varvast said tugevalt põrutada, üks küüs murdus ning tungis naha sisse. Kõiki meeldetulnud sõimusõnu kasutades vedasin ennast laatsaretti ja püüdsin end tohterdada. Ka teised saabusid kohe ja tulid mulle appi.
Ümberringi lõgisesid kuulipildujad ja tärisesid automaadid, üürgas alarm. Sõdurid karjusid ning oigasid. Keegi loll oli ööseks laatsareti jahutuse välja lülitanud.
Enne veel, kui mu jalg kinni seotud sai, oli rünnak tagasi löödud. Aegajalt kostus ümbrusest veel üksikuid laske, kui keegi mõne netrahi leidis, siis kutsuti kõik tagasi. Öösiti ei tahetud kedagi metsa jõlkuma jätta. Oli juhtunud, et... Oli toimunud imelikke asju.
Käisin igaks juhuks kõik patsiendid läbi. Kapten oli poolärkvel ning sonis. Kergemate vigastustega patsiendid olid üleval ja küsisid, kas nüüd läheb jälle sõjaks. Ma ei osanud neile midagi lubada. Teises telgis, kus hoiame mädatõve uurimiseks nelja meest, valitses pingeline vaikus. Surm leiab meid kõiki, kuid selle teeb nii traagiliseks just katkematu ootus.
15.LI
Veetsin suure osa päevast laboris. Tegime kapteni jalgadega kõikvõimalikke katseid, kuid mingit suuremat edu ei saavutanud. Ainetegevust pärssivate ühenditega võime küll haiguse levimist hetkeks pidurdada, kuid sellest ei piisa. Meil ei ole küllalt teadmisi ega vahendeid, et suuremaid uurimusi teha ja kasulikke tulemusi saada. Silmad on väsinud ning käed nõrgad, kuid midagi pole parata -- peale järjepideva töö ei oska ma midagi kapteni ja väeosa päästmiseks välja pakkuda.
Peale öist rünnakut põgenes üks patsient. Cardo Veltan -- seesama, kellel me lasime teha ajuloputuse ning kelle peal uurisime tõve nakkusohtlikkust. Võimalik, et see oli kõigest halb juhus, et ta mõistuses läks midagi sassi ning ta tormas vaenlasi nottima. Võib ka olla, et ta avastas endalt haiguse esimesed nähud ning kartis surema jääda. Mida me kõik kardame? Ma tean, et paljud ei viitsinud isegi öösel saadud haavu ja kriimustusi paikama tulla. Kuhu on kadunud nende teadmised hügieenist?
Otsustasime kõik mehed ükshaaval läbi vaadata. See võib võtta meilt mitu päeva, kuid pole ka mõtet seda aega lihtsalt ootamise peale kulutada.
*
Kapten langes näost täiesti ära. Ma kardan, et teda pole enam paariks päevakski. Ma ei tea, mis siis saab. Meid kutsutakse ilmselt tagasi, saadetakse laiali. Kui õnnestub õigel ajal õiges kohas olla, siis on võimalik endale tsiviilipääs välja kaubelda. Vajan hädasti puhkust, aga olukord mujal rindel muutub aina pingelisemaks ja ilmselt suunatakse mind ümber. Need on kõik muidugi ainult hüpoteesid, enne kehtivaid otsuseid peame istuma siin ja higistama oma lärmakate mõtete käes.
Und ei tulnud jälle. Mind haaras isegi mingi kummaline tegutsemistahe. Mu peas hakkas vasardama mõte, et ma ei taha surra, ma ei tohi surra. «Ma pean elama!» kordasin ma seda lauset, ehkki see näis nii kulunud ja mõttetu. Tormasin laatsaretti, kiskusin sidemed jala ümbert ja püüdsin vigast kohta pesta. Seal ei olnud suur haav, aga haav ometi. Rünnaku ajal polnud meil võimalik sellega põhjalikumalt tegeleda, nüüd desinfitseerisin ma kõik korralikult ning asetasin tihke kaitsme peale.
Jäin vist hetkeks tukkuma, ärkasin kolina peale. Nägin, kuidas keegi telgist välja jooksis. Tahtsin talle järele söösta, kuid lõin jala uuesti vastu lauda ära ja vajusin kokku. Väljas oli pime.
Ta oli käinud rohukapi kallal, mitu pudelit oli ümber lükatud ning mõned puudu. Jälle ergutid -- nagu ma arvasingi. Tahtsin ööks valvama jääda, kuid loobusin siis sellest mõttest. Kirjutasin toimunust paari reaga paberile ning tulin oma voodisse magama.
16.LI
Hommikusöögiks valmistati mingi vormitu segu tangudest ja jahust. Kuulsin, et see pidi olema uus retsept, aga ma kahtlen, kas lihtsalt mingeid aineid segamini ei aetud. Lasin selle maitsetu plöga sisse rahusteid segada. See peaks kõiki uimaseks muutma. Lootsin, et nii õnnestub meil teistest eristada ergutite varastajat.
Terve hommiku rügasime tööd teha -- tegime sõduritele põhjalikku kontrolli. Uurisime, märkisime üles kõik, mida vähegi mõõta sai. Tegime võrdlusi varasemate andmetega, et avastada mingisugust üldist tendentsi. Rahusti oli hästi mõjunud -- nad ei pärinud palju, miks me midagi sellist ette võtsime. Uusi haigusjuhtumeid pole avastatud, aga ligi pool inimestest on veel läbi vaatamata.
Kogu aeg olen ainult kirjutanud, käskinud, jälginud. Polnud aega, et korrakski umbsest telgist välja saada, peas jooksevad ringi erinevad sümbolid. Hommikusöök keerleb kõhus siiamaani.
Ühe sõduriga sain siiski korraks pikemalt rääkida.
«Mis muret teeb?» küsisin mina.
«Hirmus on,» vastas too, aeglaselt ja mõtlikult.
«Mis on hirmus?»
«Ma ei tea, kõik. Varem ma usaldasin teisi, aga nüüd enam mitte. Ei julge enam midagi öelda, midagi teha. Kõik on jälle sellised väikesed ja südametud inimesed.»
«On sul siis midagi varjata?» pärisin ma, jõudmata iseennast kontrollida.
«Meil kõigil on,» jätkas mees pikkamisi, «Vahel tulevad sellised imelikud mõtted, veidrad nägemused.»
«Nägemused?» mõtlesin mina.
Nägin imelikku und. Ei, see polnudki uni, oli mingisugune meenutus. Lapsena meeldis tohutult magada -- mu uned olid nii sügavad, et ei ärganud isegi siis, kui internaatkoolis tulekahju ajal meeletu lärm puhkes...
Teised poisid teadsid seda. Ükskord magades tassisid nad mind kappi ja lukustasid ukse. Kui viimaks ärkasin, ei mõistnud ma, kus olen. Ümberringi oli pimedus, liikuda polnud kuhugi -- ainult külmad seinad. Minus süttis meeletu hirm, ma ei mäletanud, kuidas olin sinna sattunud. Püüdsin rabeleda, hüpata, kuid pääsu polnud kuhugi. Peksin, karjusin appi, aga maailma ei olnud enam olemas. Siis lootsin ma, et magan ikka veel, püüdsin end üles ajada, kuid see ei olnud võimalik. Ma ei näinud midagi, ma ei kuulnud midagi. Viimaks kostus kaugelt itsatusi ning ma mõistsin, mis oli minuga tehtud.
Sarnaste situatsioonide vältimiseks õppisin magama üks silm lahti. Osa minust suutis olla ärkvel ning jälgida iga krõbinat. Rohkem teistel sellised naljad ei õnnestunudki. See hea, hädaga õpitud oskus on hiljem korduvalt kasulikuks osutunud, paaril korral päästnud isegi surmast. Praegu olen aga liiga väsinud, et suuta end üles ajada, kui midagi ümberringi toimubki.
«Ma kujutan vahel ette, mis saaks, kui ma teid reedaks,» jätkas sõdur, «Millised oleks mu võimalused? Kui öösel kümme minutit edumaad saada, siis oleks võimalik üsna hõlpsasti ära joosta ja end kuhugi peita. Pimedas ei julgeks keegi ju järele tulla; ja järgmiseks päevaks oleks ma juba kaugel.»
«Ja milles seisneks see reetmine?» küsisin mina.
Ta vaatas mind oma uimase, väsinud ilmega ning vajus siis norgu.
«Ma ei tea, ma ei tea.»
Sel silmapilgul ma uskusin teda, ega osanud kuidagi lohutada.
«Ma tahaks lahinguid. Ma tahaks taganemist, muutumist. See neetud paigalseismine püüab meid ära tappa, tekitab vastikuid mõtteid, paneb nähtut ja kogetut ümber hindama.»
Kui ta poleks nii tülpinud ja jõuetu olnud, siis oleks ta ilmselt nutma puhkenud. Lasin tal minna ja jäin pikaks ajaks tühjaksimetult toolile istuma.
*
Rääkisin omastega. Ma ei teagi, miks. Polnud midagi uut öelda. Nad ei tea midagi, nad ei saa millestki aru. Nad küsisid olukorra kohta, rääkisid seda, mida olid ise kuulnud. Ainult sõnad, ainult faktid, umbmäärane tervik. Neil ei ole aimugi üksikutest päevadest, suutäitest, hingetõmmetest.
Nad ütlesid, et tahaksid mind jälle näha, minuga silmast-silma rääkida. Mina ei öelnud midagi. Ma ei tea, miks. Sooviksin siit palavast põrgust pääseda, aga mul on tunne, et ei näe tsiviilelu enam kunagi. Mu kujutlustes ei ole enam ühtki maja, ühtki tänavat, kuhu tagasi pöörduda. Pole midagi järgi sellest, mis mul oli armee ridadesse astudes.
*
Otsustasime ööseks laatsaretti valve välja panna. Olnuksin ise esimesena üleval, kuid tervis ei peaks ilmselt vastu. Sanitar Olle lubas selle kohustuse enda õlule võtta. Ta on tugev ja kiire taibuga, loodetavasti püüab meie varganäo juba esimesel õhtul kinni. Teistele ei tohi me sellest muidugi teada anda, Olle peab istuma pimedas umbses telgis ja ootama. Ma loodan tema enda pärast, et saboteerija kaua ei viivita.
Kapteni parem käsi langes haiguse ohvriks. Ta elu hoidmiseks peame ilmselt sellegi eemaldama. Kardan, et päästa meil teda enam ei õnnestu -- päev päeva järel napsab tõbi uue organi. Isegi kapteni hambad on tõmmanud rohelisteks, juuksed langevad välja lausa salkudena. Veri on puhas, täiesti puhas, süda töötab tõrgeteta -- see on ka kõik, millest saame kinni haarata ja millele loota.
Kaks teist tõbist on loobunud vastupanust -- mäda õgib nende kudesid lakkamatu hooga. Rääkisin neile kaptenist ja võimalustest, mis kaasnevad amputeerimisega, kuid nad ei tahtnud mind kuuldagi. «Parem surm ühes tükis kui elu poolikuna,» vaidlesid nad. Mul on õnneks vahendeid, et neid oma seisukohti muutma panna. Minu kohus on säästa iga elu, olenemata selle suurusest ja omaniku tahtest.
*
Kui täna ei õnnestu erguti-tarbijat tabada, tuleb homme jälle toidu sisse rahusteid segada. Vähese portsuga tulemuste saavutamine on rohkem õnnemäng, suurte koguste puhul ei osanud me aga ette näha võimalikke tüsistusi. Võib juhtuda, et pidurdatud organismis lakkab süda töötamast.
Lasksin kahe sõduri peal katsetada, kui suur doos oleks mõttekas. Neljakümne grammi juures hakkas ühel kehatemperatuur katastroofiliselt langema, vaevu suutsime ta elu juurde tagasi tuua. Teine oli väga unine, kuid pidas ka järgmised kümme grammi ilusti vastu. Kaugemale ei julgenud me veel minna. Tegime neile kiire loputuse ja saatsime välja magama. Peab peale passima, et nad hommikul toitu ei puutuks.
*
Ma olen väsinud, maailm käib silme ees ringi. Võtsin rohtu, aga see pole veel mõjunud. Ma ei suuda olla korraga kirurg, psühhiaater ja väejuht. Mured kuhjuvad teineteise otsa. Ma ei tea, mis ma siis peale hakkan, kui taas madinaks läheb ja tuleb tohterdada haavatuid, saata neid tagalasse ja täita kõiki neid ülaltpoolt esitatavaid pabereid.
Üks noor sanitar tuli mu juurde ja rääkis oma unest. Ta näinud oma pruudi surma ning anus, et teda tsiviili saadetaks. Ta arvas, et ei suuda enam siin piinelda, et pole enam võimeline kedagi ravima, vajavat puhkust. Püüdsin teda lohutada, ta on kogenematu.
Käskisin tal palju juua -- ta oli end täiesti kuivaks higistanud. Ta palus ühte vaba päeva, kuid ma tean, et see oleks kõige hullem, mida tal praeguses seisus üle elada.
Kondasin pea tund aega mööda pimedat laagrit ringi, enne kui oma telki läksin. Seal oli neetult palav, aga ma ei julge õues magada. Kõrvad huugavad mingitest sosinatest, uni tuleb kummituslik.
17.LI
Ergutid ei aita. Ma olen selles nüüd täiesti kindel. Ausalt öeldes pani see mind miskipärast pettuma. Ma arvasin, et haigus kapteni jalgades annab lõpuks alla, kui ta avastab, et tal pole enam kuhugi laieneda. Kõik katsed erinevate ainetega on ebaõnnestunud. See on veider -- haiguski peaks siis olema elus, ühtegi märki aga selle osakestest pole me mikroskoobis näinud. Pidasin seda põletikuks, kurnatuseks, võibolla mingiks senitundmata immuunsuse ilmingukski, kuid nüüd tean, et olen kogu aeg olnud valel teel.
Tagalast saadeti uusi vaktsiine, mujal olla uusi epideemiaid puhkenud. Need aga ei puutu meisse, koorem rohtusid tähendab kõigest tohutut hulka lisatööd.
Olle sai öösel surma. Varas oli talle mingi kõva asjaga pähe virutanud. Hommikuni, mil poisid ta leidsid, istus ta toolil, lömastatud aju sültja massina veresoustis laua peal kõrgumas. Ruumi koristamine oli üks jälgimaid asju, mida meil sõja jooksul teha on tulnud. Oleks süüdlaseks olnud mingi tundmatu inimene, oleks selleks olnud teada-tuntud haigus või vaenlane, siis poleks sellest midagi olnud.
Me põletasime ta ja asusime siis lausa palavikulise hooga eile kontrollimata jäänud sõdureid üle vaatama. Nad on veel loiumad, veel tuimemad. Palusin jumalat, et meid täna ei rünnataks või et me ise ei saaks käsku pealetungiks. Kuid see pole veel kõik -- oma väsinud olekust ja ähmasest pilgust hoolimata on nad võimelised loogiliselt mõtlema. Nad teavad, et üks sanitar on surnud, tapetud. Nad teavad, et meie seas on reetur.
*
Lõikasime kaptenilt ka ta parema käe. Ma ei suuda kirjeldada tundeid, mis mind selle operatsiooni jooksul läbisid. Püüdsin muid mõtteid peletada, kuid need lausa ronisid kallale.
Vaatasin skalpelli oma sõrmede vahel ja kujutlesin, et teen mõne vale liigutuse. Nägin vaimusilmas, kuidas vahe teras rebestab liigselt nahka, läbistab hoolimatult veresooned. Peale viie inimese -- nii palju meid seal oli -- ei teaks sellest keegi midagi, võiksime öelda, et mäda röövis ta otse meie käte alt. Kui ma laseks laibal veel päevakese seista, lagundaks tõbi haavad laiali ning ükski ekspertiis ei saaks tuvastada, millesse mees tegelikult suri.
Toimetasin edasi. Iga elu tuleb päästa, isegi siis, kui see kõigist sinu pingutustest hoolimata otse su käte vahelt laiali nõrgub, isegi siis, kui sinu higi võib päästa ainult mõne päeva. Peame lõikama tüki tüki järel, niikaua, kui see elu veel ülejääki ära mahub.
Ja kaugele saame me üldse minna? Kui vähe võib inimesest alles olla, et ta ikka veel inimene oleks? Ja mis juhtuks siis, kui me asetaks kapteni rindkere üleni lahusesse? Rakud usuks, et nad on ikka veel elus... Meil pole ka nii suurt nõud, milles seda võimalust katsetada.
Lisaks kahele varasemale leidsime lauskontrolli käigus veel kolm tõbist. Haigus ei ole nakkav, muidu oleksime juba kõik suremas, kuid ometi peab see just meiega ja selle kohaga seotud olema, sest vastasel juhul ei suhtuks ülemused toimuvasse nii leigelt.
Võib ka olla, et tagala teab paremini, mis haigust põhjustab. Võib olla, et nad just seepärast ei saa meid tagasi kutsuda, et nad just seepärast käsivad meil paigal istuda ja kaptenit viimse hetkeni elus hoida. See tähendab seda, et me oleme määratud surmale.
*
Istusin ülejäänud päeva laboris ja haudusin kurbi mõtteid. Üksikutest häältest tean, et ka teised kahtlustavad midagi. Vahetpidamata kostus kuulipildujate tärinat. Ise nimetavad nad seda treeninguks, kuid ma usun, et tegelikult loodavad nad võimalikult kiiresti lintidest lahti saada. Tagala peaks sel juhul lisa saatma; ja kui nad seda kohe ei tee, siis on teada, et nad ei tee seda enam kunagi.
Mõned hakkasid jälle maast neid metallpõõsaid välja kiskuma. Need on aga meeletult tugevasti kõvasse pinnasesse juurdunud ega mõtlegi kergelt alla anda. Ristid on hakanud juba painavaiks muutuma, püüdsin meenutada, missugune nägi välja sile maapind, kuid ei suutnud.
Pean täna korralikult välja magada saama, sest homme on minu kord laatsaretis valves olla. Telgi ees peaks nüüd ööl ja päeval seisma kaks sõdurit, kuid ausalt öeldes ei usalda ma neid. Nad on lohakad, neile on võimatu selgeks teha, miks nad üldse peaksid rohtusid valvama. Neile on õpetatud, et kõik ravimid on tasuta, et iga arst on nende teenistuses ööpäev läbi, küsimusi esitamata -- ja nüüd korraga on neil käsk maha kõmmutada kõik, kes oma õigusi nõudma tulevad.
Ometi ma tean, et keegi laagrist neid erguteid ei söö. Mida muud aga on nendega siis üldse peale hakata? Ja miks just ergutid? Hetkeks lõi mulle silme ette pilt, kuidas üks sõdur säilitab salajas kusagilt lahinguväljalt leitud jäset. Mina pean nende poolelusate organite keskel päevast päeva töötama, pean võpatama nende sisuliselt surnud tükikeste ootamatute liigutuste peale, siiski ajab paljalt mõte, et peaksin neid kusagil laborist väljaspool kohtama, mul südame pahaks.
Kuulsin, et lõuna paiku olla vihma tibutanud, kuid ma ei suuda seda eriti uskuda. Õhk tõmbub iga päevaga aina kuivemaks, nahk punetab kergelt ja on valus.
Mõned katsed jäid veel pooleli -- võtsin need kaasa, et juhul, kui jälle und ei saa, võiksin öösel nendega oma telgis edasi tegeleda. Lootsin, et selline teguviis aitab mind rahustada ja kindlustab kiirema une, kuid tegelikult hoopis pelgan, et reetur tuleb minu juurde vargile. Ma pole varem maganud, skalpell padja all.
18.LI
Täna polnud enam põhjust meestele rahusteid anda, kuid võibolla oli see viga -- nad on reipad ning saavad nüüd aru, et viimastel päevadel pole lood nendega päris õiged olnud. Käskisin teistel valetada, et meie nende loiduse põhjust ei tea, et see võis tuleneda kliimast või halvast toidust, aga sellest neile ilmselt ei piisa.
Uni oli rahutu, mitmel korral tegin silmad lahti ja haarasin noa järele, aga keegi mu juurde sisse ei tunginud. Öistest meditsiinieksperimentidest ei tulnud midagi välja, ma olin liiga nõrk, et end suurema põhjuseta voodist välja sundida.
Üks sanitar hakkab hulluks minema. Ta tuli jälle oma jutuga, et tarvis koju sõita ja asju korraldada. Saatsin ta haigete telki tõve põhjuste ja esimeste tunnuste kohta küsitlema ja uurima. Lootsin, et töö suudab teda maha rahustada, kuid tunni aja pärast oli ta veel suuremas ahastuses.
«Mis juhtus?»
«Need sõdurid, neetud surijad, hakkasid ähvardama,» kogeles ta.
«Millega?»
«Nakkusega. Lubasid meile selle tõve tagasi anda, lubasid kätte maksta.»
«Tagasi anda?» uurisin mina imestusega.
«Jah,» vastas sanitar, «Nad väitsid, et mina olengi neile selle süstidega sisse surunud, et muidu nad peaksid täiesti terved olema, et nad peaksid elama.»
«Mismoodi teie seda neile teha võisite?» püüdsin ma meest rahustada.
«Ma ei tea,» nõustus ta, «Aga nad üritasid mind sisse piirata ja nakatada.»
«See ei ole ju nakkav,» kinnitasin mina.
«Ma ei tea,» pobises sanitar.
«See on kõigest põletik, laiaulatuslik enesekaitse. Lahingutes rakud põruvad, saavad vigastada, üliaktiivseks treenitud immuunsussüsteem püüab vigasid eemaldada, satub liiga hoogu, rikub üht kohta parandades ära teised kaks tema kõrval.»
«Inimene ei saa ju iseennast hävitada.»
«Võibolla on see sellest,» pakkusin ma välja, «et on nii neetud rahulik, et organism ei leia endale enam muud väljundit, püüab parandada igat väiksemat deformatsiooni, iga kõrvalekallet.»
Ma teadsin, et see oli vale -- kapten ja mõned sõdurid, kõik nüüdseks juba surnud, haigestusid juba siis, kui üksikud lahingud veel käisid.
«Rahulik?» küsis sanitar peale pikka mõtiskelu, «Kas siin on teie arust rahulik? Pidevalt peab selja taha vaatama, et keegi sulle nuga kõrri ei lööks. Inimesed surevad iga päevaga, sina võid alati olla järgmine. Kord puudub -- keegi ei tohi käsutada. Nad muutuvad lapsikuiks, püüavad lollusi teha. Järgmisena hakkavad nad üksteise peade kohalt münte tulistama.»
«Meisse see ei puutu, sanitarina oled sa arstide kaitse all. Meil on omad õigused, oma võim, me ei tohi sellelgi oma isiklike põhjuste pärast laguneda lasta.»
Ma ei usu, et suutsin teda palju trööstida, mul endalgi on pidevalt hirm distsipliini täieliku lakkamise ees. Andsin talle uinuteid ja saatsin magama. Paraku tundub, et mina samas olukorras ei julgeks neid rohtusid puutuda.
*
Pea on täiesti tühi. Läbiproovimata ühendid, mis veel eile andsid mingitki lootust tõve rahustamiseks, jäid täna täiesti puutumata. Istusin mitu tundi liikumatult laboris, purgid ja paberid hulpisid silme ees ringi. Oleks lihtsam, kui ma kindlalt teaks, et mingisugust ravimit ei ole olemas.
Pingete maandamiseks otsustasin ühe patsiendi teiste hulgast eemaldada. Ütlesime, et see on karistuseks hommikul toimunud intsidendi eest. Midagi temaga peale polnud hakata, tekitasime ainult väikeseid hallutsinatsioone. Lasime tal nõrkemiseni erinevaid harjutusi teha ja viisime siis voodisse tagasi. Kui ma kõrvade kuminast ja maokrampidest hoolimata ei eksi, võib organismi väsitamine haiguse levikut pidurdada.
Sobitasin pisut tutvust ka kahe sõduriga, kes täna koos minuga laatsaretti valvesse asuvad. Rääkisid üsna arukat juttu, kuid ma ei usalda neid grammi võrragi. Niipea, kui avaneb hea võimalus, on nad kasvõi ise nõus mulle relvaga vastu kukalt virutama ja rohtude kallale sööstma, et oma elu veidigi huvitavamaks muuta. Väe pidev kaitseseisang on reamehe jaoks sisuliselt puhkus ja lõbu kavatsevad nad ka igal võimalikul viisil saavutada.
Mitte mingil juhul ei tohi ma magama jääda, kuid uni tungib iga minutiga peale, silmad vajuvad kinni ja käed muutuvad jõuetuiks. Varusin endale toitu, et oleks kogu aeg midagi näkitseda, kuid isu ei ole absoluutselt. Peale pikka vaidlust iseendaga sai elutahe must võitu ja süstisin verre mõned ärkvelolekut pikendavad ained. Kasutasin kõiki ettenähtud turvameetmeid, desinfitseerisin nii rakke kui nõela mitu korda, kuid ikka on hirm, et väikesest haavast saab alguse suur roheline mädapaise.
*
Nad rääkisid midagi omavahel, kui ma telgist välja astusin. Ma ei tahtnud hämaras ruumis magama jääda, õues oli pisut jahedam.
«Lähete ära?» küsis üks valvur.
«Ei,» vastasin mina, «Tulin niisama end tuulutama.»
«Vanasti kuulasid väepealikud kah tuult, enne kui lahingusse läksid.»
«Siin pole ühtegi lahingut,» vastasin ma tujutult.
Ma ei tea, miks need sõnad nii võltsid tundusid.
«Mälestused tuhmuvad üllatavalt kiiresti,» rääkis üks sõdur taevasse vaadates, «Mul pole enam vähimatki aimu, millal ma viimati relva kasutasin. Tekib selline kahtlus, et kui peakski miski madin tulema, siis ei oska ma midagi ette võtta. Käsud ja eeskirjad tunduvad praegu kuidagi võõrastena, need ei ole justkui mõeldud mulle, vaid kellelegi teisele. Kõik on justkui unenägu, mis ei taha kuidagi lõppeda.»
Tekkis meeletu soov laatsaret maha jätta ja magama minna. Miks pidanuks keegi kahe mehe poolt valvatavasse telki sisse murdma? Ja kui murdiski, mis vahet seal oli? Mida see muutis, et ta pisut oma tarbeks erguteid ära sõi?
Kuid ma ei läinud ära, vestlesime peaaegu tund aega, enne kui mingi meeletu tülgastus, senikogematu üksindustunne mind telki sundis.
19.LI
Cardo Veltan tuli tagasi. Hommikul, varavalges. Aeglaselt taarudes, alatihti ristide otsa takerdudes saabus ta laagrisse. Ta laatsaretiriided olid räbaldunud, niidid hõljusid ta kannul.
Ta nahk oli must ja kriimuline. Ta oli kõvasti kõhnemaks jäänud ja nägi oma paksudes hõlstides välja nagu hernehirmutis. Ta lasi kuuldavale vaikseid krooksatusi, võibolla, et püüdis rääkida. Ta pilk oli tühi ja kurnatud, ehkki ta sammudes näis olevat mingi suund -- aina komistades ja longatavat jalga vahetades üritas ta välja jõuda laatsareti ukseni.
Laager oli vaikne, ainult varajased toimkonnad askeldasid ringi, teised püüdsid viimasest jahedusest enne põletavat päeva veel viimast võtta. Need, kes teda nägid ja kel kiiret tegutsemist pähe ei löönud, lukustusid kindlalt oma sõja käigus arenenud kapsleisse, üritasid silmi mujale keerata.
Viimaks siiski üks relv leiti ning Veltan lasti maha, nagu määrustik seda ette näeb. Tükk aega lebas ta elutu kondine keha keset telke ja prahti. Kutsuti sanitarid, kes ta, ise ikka veel unised, koristasid ning ära põletasid. Keegi teine ei julgenud teda puutuda.
*
Olen kokku varisemas. Ma ei näe selgesti ning kusagil seistes või istudes kaob mõte täiesti, langen mingisse hämarasse äraolekusse. Ootasin lõunani und, aga isegi ei saanud aru, kas ma vahepeal üldse silmi kinni sain või mitte. Pliiatsit hoides hakkas käsi nii värisema, et ma paberitööd teistel teha palusin.
Kaptenist ei jää vist midagi järgi -- teine käsi kaotab järjest oma roosakat jumet, küüned pudenesid ära ning oma paistetanud jäsemega näeb ta välja nagu määrdunud väike laps. Tunnustatud väepealikust säilib esialgu vaid seedetrakt. Elu tuleb hoida niikaua, kui see vähegi võimalik, aga ma ei tea, millal ja kas ma üldse võimeline olen võbiseva skalpelliga selle inimesejäänuse kallale asuda.
«Kuidas te küll suudate nende paksude saabastega vastu pidada?» küsis üks sanitar.
Kõik teised kannavad nii vähe rõivaid kui võimalik. Laager ei meenuta enam militaarasutust, pigem on see turuplats, hiiglaslik meelelahutusüritus.
«Ma ei tea, ma püüan sellest palavusest üle olla,» vastasin ma.
«See võib tervisele hakata,» arvas tema.
«Küll ma selle üle elan,» julgustasin mina.
Kuidas saab saabaste kandmine veel midagi hullemaks muuta? Need on ainsad asjad, mille abil end püsti hoian ja millest uut energiat ammutan. Ma ei tohi ju ometi langeda nende näruste reameeste tasemele, ma pean hoidma oma prestiiži. Veelgi enam -- ma pean hoidma kinni oma rutiinist, oma eesmärkidest. Ma pean tegutsema määrustiku järgi, kaitsema patsiente haiguste ja iseenese eest.
«Ja haavale mõjub puhas õhk kah paremini,» jätkas mees minu kallal urgitsemist.
«See oli kõigest tühine kriimustus,» ütlesin ma juba pahuralt.
«Mine seda tea, mina ei julge isegi teistega ühest katlast toitu süüa.»
«See ei ole nakkav,» kinnitasin mina.
Tema ei vastanud midagi, leidis endale pidevalt mingit kohmitsemist, kuni mina lõpuks õue päikese kätte kõndisin.
Jalad on valusad, mujalgi lööb mäda juba pinnale. Silmavalged on veel selged, juuksed kohevad. Varsti pean hakkama hoiduma hämarasse.
*
Täna on jälle sõdurid laatsaretis valves. Ma ei usu, et keegi enam röövima tuleb. Ja kui tulebki, mis vahet seal on? Olin liiga väsinud, et teistele meie ürituse mõttetust selgeks teha, kassi-hiire mäng näib neile pakkuvat mingit lõbusat vaheldust. Neid on haaranud haiglane hasart, aga ma ei püüagi enam neid mõistusele kutsuda.
Kuulsin kusagilt kaugelt tasast müdinat, justkui oleks läheduses suurem lahing toimunud. Meie teada ei tohiks ümbruses otsest sõjategevust olla, luurajate sõnul pole ümbruskonnas ühtki vaenlast olla. Ma usun, et kujutasin lärmi lihtsalt ette. Teiste käest ma nõu küsida ei julgenud.
Välja ilmus veel üks haigestunu -- mees, kes kuu aja eest haavata sai ja kellele me eksperimendi mõttes südame ette metallplaadi paigutasime. Sellest lisandist oligi tõbi levima hakanud. Saatsime ta laatsaretti, kuid võime ta kaotada juba täna -- ta siseorganid on kõik lagunemas, vereproovi pidasin ma esmapilgul tiigimudaks.
Ilmselt tuleb hakata toimuva kohta valetama. Haiged lepivad oma saatusega üsna kiiresti, kuid vaevalt teevad seda need, keda seni terveiks peetud. Inimesi õmblustega ja metallplaatidega on liiga palju. Kui hirm neil üle pea tõuseb, võivad nad mässu tõsta. Kaptenit nad ei puutu -- vaevalt, et nad teda enam äragi tunnevad. Ainsaks sihtmärgiks oleme meie, meditsiinitöötajad. Minu kohus on teisi ravimi kiireks leidmiseks tagant sundida, muidu oleme kõik kadunud.
*
Pea lõhkus meeletult, neelasin tablette, aga need ei aidanud. Tõusin voodist ja kõndisin õues ringi, kuid asu ei leidnud kusagilt. Ristid tundusid mulle pimedas inimestena, magajad laipadena. Ma näen püstijalu viirastusi, vajaksin puhkust, vajaksin sõpru ja ilusat õhtut kaminatule ääres.
Lõpuks suutsin end kokku võtta, heitsin laagri servale pikali ja sulgesin silmad. Veider, kuid ma tõepoolest tahtsin, et meid sealsamas rünnataks, et ümberringi oleks lärm ja et mõned meist sureksid. Võibolla taastaks otsene hädaoht jälle distsipliini, võibolla sunniks selgepiirilisem vaenlane põgenema vastased meie seest.
Pikapeale mõistus taastus ja tekkisid mõned ideed. Üksikud ravikombinatsioonid on meil veel läbi proovimata, minust endast ei pruugi veel niipea asja saada, iga käsi on vajalik. Otsustasin laatsaretti valvanud mehed ära magama saata.
Liikudes hakkas pea jälle meeletult valutama. Jalad lirtsusid, ehkki maapind on kuivem kui kõrbes. Toetusin ristidele ja rabelesin edasi, ühel hetkel enam ei jaksanud...
Ärkasin laatsaretis. Vaatasin oma väsinud silmadega ringi ja sain kõigest aru. Üks sanitar oli haavatud -- kaelale skalpelliga tõmmatud lohakast haavast nirises verd. Ravimikapi uks oli lahti, purgid ümber lükatud. Üks riiul paistis olevat teistest tühjem, teadsin juba ette, milline neist -- ergutite oma. Laatsaret oli ebamääraselt valge ning liikumist täis, valgeis kitleis inimesed kõndisid ringi ning pidasid omavahel aru. Nad olid juba ammu jahti pidama asunud, oli ainult aja küsimus, mil saakloom nende lõksu pidi langema.
Mina lamasin kõval haiglavoodil, vist esimest korda oma elus. Mind kammitsesid tugevad rihmad, peale kaela ja silmade ei suutnud ma midagi liigutada. Käsi hoidis kramplikult endas ergutipudelit. Püüdsin uinuda, korrakski puhkust leida, loobuda mõtlemast kapteni ja väeosa saatuse üle.
Miski ei aidanud. Põletik ronis edasi, surus kokku iga raku, muutis selle kapseldunud klimbiks ja neelas siis alla.
2002