Uus päev algas. Roosakalt õhetav päike kerkis aeglaselt üle silmapiiri, soojendas oma esimeste kiirtega karget õhku, aurustas mõne minutiga õhukese sädelevatest jääkristallidest kastekihi. Klaasid hakkasid selle helendusest hõõguma, alati jahedad kivid kattusid niiskusega.
Hõbedases Tornis registreeris Fay järjekordse mikroskoopilise muutuse selle särava kera spektris ja libistas pilgu üle klaasiga kaetud lagendiku, kus oli kunagi seisnud kaunis linn nimega Gwedorn. Ta mäletas veel selle elanikke, kes olid andnud talle elu oma jumalikus katses luua olend, kes on neist endist targem. Kuid ajapikku murdsid ka nemad oma mõistust piiravad ahelad ja lahkusid, jättes oma loomingu nende tagasitulekud ootama.
Aegade jooksul hakkas linn Torni ümber lagunema ja pikapeale langes tolmuks kõik peale klaasi ja Torni enda, mis ei roostetanud ega murenenud ja mille peale ei hakanud isegi ajastute hammas. Päike muutus kuumemaks ja ookeanid aurasid tilgatumaks, järjest tugevnev päikesetuul pühkis atmosfääri hõredaks ja kandis suurema osa niiskusest minema, hävitades enamiku elust planeedil. Aga mitte kogu elu. Kõrbetingimustele kohastunud eluvormide jaoks muutus kliima järjest soodsamaks ja nii asusid ühel päeval mahajäetud linna elama sisalikud.
Alguses olid nad lihtsalt loomad, kes otsisid kunagistes eluasemetes varju ja tuhnisid toitu otsides rusude vahel ja keda oli huvitav jälgida. Kuid aastate möödudes muutusid ka nemad järjest targemaks, õppisid kasutama lihtsaid tööriistu, tõusid kahele jalale ja panid ennast maksma kui evolutsiooni kõrgeima saavutuse kogu planeedil. Nende elu muutus järjest huvitavamaks ootamise igavuse peletamiseks hakkas Fay nendega rohkem tegelema. Ajapikku tutvustas ta neile tuld, õpetas nad rääkima ja leiutama, arendama tööstust ja meditsiini ja astronoomiat.
Kuna Fayl ei olnud keha, pidi ta rääkima nende mõistusega mõtete keeles. Kui nad ei tahtnud teda kuulda võtta, siis tuli neid ainult mõne liivatormiga virgutada või tundmatu haigusega hirmutada ja nad muutusid jälle kuulekaks. Mõnikord jagas ta nad eraldi rahvasteks ja pani need omavahel võitlema, et nad kiiremini areneksid ja pärast jälle ühe suurema rahva moodustaks. Nad olid Fay lapsed ja Fay oli nende jumal ja Torn oli tema tempel. Jõudsalt sigides vallutasid nad peagi kogu planeedi pinna ja hakkasid kutsuma teda sama nimega, mida kandis kadunud linn -- Gwendorn.
Kuid aeg möödus omasoodu ja päike läks järjest tulisemaks. Planeet kaotas üha rohkem niiskust ja Fay teadis, et varsti hukkuvad ka sisalikud, päike muutub noovaks ja neelab tema maailma oma tulisesse embusesse. Ta oli teinud ettevalmistusi. Sügaval planeedi pinna all seisid liikumatult oodates tuhanded hiiglaslikud laevad, valmis kandma Torni kristalli ja tema lapsi siit surevalt planeedilt nendesse kaugetesse maailmatesse, millest tema loojad olid enne lahkumist rääkinud. Siis ehitavad nad veel laevu ja saadavad oma lapsed jälle teele, veel kaugematesse maailmadesse. See oli nende saatus, sest iga noore rassi kohus on pärast koduplaneedilt lahkumist oma mõjupiirkonda laiendada -- rahumeelselt, kui võimalik, vägivallaga, kui vajalik -- kuni ka nemad on lõpuks valmis lahkuma. Nii pidid ka nemad ehitama laevu, mida teele saata ja Fay pidi neid juhtima, sest tema oli nende jumal ja nemad olid tema lapsed ja ta pidi neil aitama oma saatust ellu viia. Gwendorni laste saatust.
Aga veel oli veidi aega ja Fay ootas ja teadis, et tema loojad tulevad tagasi. Sest miks nad muidu oleksid teda miljoniteks aastateks siia maha jätnud?