Võõras ruumilaev ilmus Maa orbiidile Greenwichi aja järgi vahetult enne koitu. Laeva komandosillal viibivad olendid imetlesid lummatult rohekassinist sensorekraani, mida täitis suure planeedi kujutis.
«Atmosfääris domineerivad ilmselt lämmastik ja hapnik, mis tähendab, et mõistuslike eluvormide esinemise tõenäosuse koefitsient on 0,42. See omakorda seab teie ülesande -- rahumeelse kontakti loomise intellektuaalsete vahendite abil -- hoopis uude valgusse. Ma loodan, et ei pea teile meelde tuletama teil lasuva vastutuse suurust. Periferiaalsektoris 14 oleme me mõistusliku elu esinemist täheldanud vaid seitsmel planeedil, kusjuures selle sektori keskmine tõenäosuse koefitsient on kõigest 0,072. Arvestada tuleb teil veel sellegagi, et erinevad eluvormid võivad sellel planeedil olla veel staadiumis, mil nad pole meiega kontaktivõimelised -- mis veelgi ebameeldivam, nad võivad meile ohtlikuks osutuda...» Kontaktideloomise Osakonna vanemteadurile meeldis väga loenguid pidada.
«Seda kõike muidugi juhul, kui me tõesti mõistusliku elu otsa oleme komistanud,» vanemteadur muigas.
«Kuid nüüd on teil aeg lahkuda. Teile on teada, et kui te hiljemalt 25 temporaalühiku pärast biosignaale ei aktiviseeri, arvestame me, et olete hukkunud või deserteerunud ning lahkume. Õnn kaasa!»
Kaks spetsiaalse kontaktilooja väljaõppe saanud sensoroloogi lahkusid komandosillalt, ronisid miniatuursesse ruumihõljukisse ning jäid väljalendu ootama. Komandosillale jäänud teadlane noogutas neile ning klõbistas mõned sekundid kollasel statsionaarklaviatuuril.
Kui hõljuk oli lahkunud, aktiviseeris osakonnajuhataja antigravitoni, et võtta sisse mugav puhkeasend.
«Ja ikkagi, hoolimata nii suurest intellektikoefitsiendist on mul halb eelaimus,» pomises ta, «see planeet ei meeldinud mulle juba esmapilgul: paistab vastik koht olevat.» Teaduri pilk vilksas sensorekraanile.
***
Mõne hetkega jõudis ruumihõljuk Maa atmosfääri välimistesse kihtidesse. Täiesti juhuslikult valisid olendid maandumispaigaks Suurbritannias Essexi krahvkonnas asuva metsa, millisest faktis neil muidugi vähimatki aimu ei saanud olla.
Hõljuk potsatas pehmele samblavaibale kahe kõrge männi vahel. Ettevaatlikult väljusid olendid oma lennuaparaadist.
«Täiesti hingatav,» avaldas esimene sensoroloog männimetsa õhu kohta oma arvamust. «Jäkk! Prrr!» ta oli kõrge kastemärja heina sisse astunud. Kiirelt hüppas olend sealt välja ning raputas end. Kastepiisad helkisid läbi männilatvade tungivate üksikute hommikuste päikesekiirte käes.
«Erakordselt sümpaatne planeet,» arvas teine olend ühelt kännult teisele hüpates. Kuna ta oli parandamatu optimist, ei saanud ta lisamata jätta: «Sellisel ilusal planeedil elavad kindlasti kõrge intellektiga sõbralikud asukad.»
«Me peame leidma mõne asustatud paiga. Esimene temporaalühik hakkab varsti läbi saama. Kui meil üldse õnnestub kedagi leida, ma mõtlen, et kui Galaktikajumalanna üldse seda planeeti seemendas.» Esimene olend paistis silma oma erakordselt kaine mõistuse ja kriitilise meele poolest.
Pikkade hüpetega suundusid kontaktiotsijad sinnapoole, kus nad enne maandumist üht veidrat moodustist, mida meie lihtsalt barakiks võiks nimetada, olid märganud.
***
Iga hingetõmbega kopse pilgeni männimetsa niisket õhku täis tõmmates astus Marty rahuliku sammuga kastemärjas rohus. Ta oli majas kõhu kiiresti täis söönud ja läbi lahtise ukse salaja välja lipsanud. Poleks ta sedasi talitanud, oleks Pete, see tähendab doktor Quincy ta kindlasti enesega laborisse kaasa tassinud ning sundinud taas neid lollakaid katseid ja eksperimente tegema. Täielik totrus! Temal oli sellest igatahes kõrini. Marty tahtis lihtsalt männimetsas ringi uidata ja elust rõõmu tunda. Ta ajas pea kuklasse ning vaatas uudishimulikult läbi männivõra kaugel sillerdavat päikest. Suur kastepiisk kukkus kõrgelt Marty ninale. Prrr! Ta raputas veepiisa maha ja jooksis sügavamale metsa. Milline võrratu hommik!
Varem või hiljem hakkab Pete teda aga otsima ja pillerkaaritamisel ongi lõpp. Nüüd tuli iga hetke nautida.
Äkki märkas Marty mättalt mättale hüppavaid valgeid punaste silmadega olendeid, kes talle kiirelt lähenesid.
«Me oleme pärit kaugest...» alustas üks olenditest, kui teine teda juba endaga kaasa vedades põgenema pistis.
Tsivilisatsioonidevahelise suhtlemise oli katkestanud Marty, saamata ise sinna midagi parata. Vaevalt veidraid elukaid märganud, leidis ta end järgmisel hetkel neid juba taga ajamas.
Puude ja põõsaste vahel meeleheitlikke haake tehes jooksid olendid kosmosehõljuki poole. Marty ei jäänud neist sammugi maha. Ta oli tagaajamises väga osav, pealegi tundis ta metsa nagu oma tuba.
Järsku raksusid eemal puuoksad ning võsast astus välja pikka kasvu jahiülikonnas mees. Sensoroloogid jäid imestunult seisma. Hetke pärast maandus Marty, kes polnud kunagi oma elus soodsaid juhuseid käest lasknud, olendite otsas. Kiirelt surus ta hambad mõlemale kõrri. Ta valgele maniskile pritsis ohtralt erepunast verd.
Pikka kasvu mees vibutas rusikat: «Jälle oled sa pahandusega hakkama saanud!»
Marty silkas tema juurde ja doktor Peter Quincy'l oli tükk tegemist, et mitte loomale otsa komistada. Marty oli üks esimesi kodustatud rebaseid, kes Peterborough ülikooli eksperimentaalteaduste kolledzi juures toimuvates katsetes osales.
Doktor Quincy astus mahamurtud olendite juurde, kükitas nende kõrvale ning, püüdnud tagajärjetult loomakeste südamelööke leida, ohkas: «Ja miks need kaks jänest sulle ette pidid jääma?»
Mees sasis Marty karva ja tõusis pead vangutades püsti.
«Mina ju tean, mida sa teed, kui metsa jooksma pääsed, aga professor Hodgkins usub siiralt, et on su ümber kasvatanud...»
***
Kahekümne viies temporaalühik sai täis ning ruumilaeva distantssiirde mootorid käivitusid.
«On ikka vastik koht,» mõtles komandosillal seisev pikakõrvaline jänes nukralt, «kaotasime kaks esmaklassilist teadurit!»
Peagi lahkus ruumilaev päikesesüsteemist, samal hetkel haihtusid nõrgaks jäänud biosignaalide tõttu ka ruumihõljuki kontuurid. Mõneks ajaks jäid samblavaibale veel hõljuki jäljed, kuid keskpäevaks kadusid needki.