Ohvritall

Ma vihkan pilvi, mis on kogunenud taevalaotusse. Eriti lausvihma pilvi. Need pole suve õrnad uduriismed ega ka paksu valget vahtu meenutavad päikesevarjajad. Samuti pole need sünkmustad kobrutavad lained, mis veerandtunni jooksul välguraevu endast alla paiskavad ning siis avanevate eesriietena kõrvale vajuvad. Ei, ma räägin sinakashallidest pilvedest, mis katavad nädalateks kogu taeva justkui tuulega mestis olles ning nagu piinakamber näib see hall lagi pikkamööda allapoole laskuvat, surudes su enda ja su mõtted porisse. Õhk muutub talumatuks nagu põua ajal: see pole ei palav ega külm, värske ega läppunud, kuid see tuimestab sind, nagu muutub suvel toomingamarjade söömisest tuimaks suu.

Praegu näitas kell pärastlõunat ja ma tahtsin jälle magada. Vihm trummeldas tänaval autokatuseid... või oli see närviliselt sõrmedega trummeldav uni, ootamas mu valmisolekut silmad sulgeda. Avasin akna ja püüdsin endasse ahmida vihmavärsket õhku, neelasin aga ängistavat ollust, mis siirupina näis kleepuvat mu suulae külge, tilkudes aeglaselt keelele ja valgudes sealt pikkamööda kurku.

Loidumust tundes lõin akna kinni ning sikutasin ette paksud tumedad kardinad, luues nõnda seina enda ja suitsiidile õhutavate surnud vihmapiiskade vahele. Seesama tuikav väsimus sundis mind ka voodisse heitma. Sõõrmeisse tõusis vaevutajutav niiskuselõhn, millest ei suutnud ma enam hoolida. Niiskusehõngu kerkis padjast ja tekist, ning hoolikamalt nuusutades tundnuks ma enesestki niiskust õhkuvat. Silmad sulgusid ja ma ise avanesin, et teisel pool minu ja maailma vahelist seina saaks uni lõpetada vihma sõrmedega trummeldamise vastu autokatuseid, astuda mu juurde, heita mu peale -- tungida minusse.

«Otsekui katapuldiga visatakse mind akna poole -- välja kardinate vahelt, välja ka unest, aga mitte reaalsusesse, vaid kuhugi sinna vahele; piirimaailma, millest ei saa ennast eraldada, sest see on mu sees. Vaim on ärkvel, aga keha näib magavat, liikumine on pigem unes kui ilmsi, ehkki kõik tundub niivõrd reaalne. Eimillessegi vajumine, olek une ja reaalsuse vahelisel eikellegimaal, see on alati seotud halvava hirmu ja ebamäärasusega. Mida enam ärkveloldud minutid järjekordset hirmuhetke minust eemale kannavad, seda raskem on möödunule mõelda ja seda kirjeldada, kuid see ei jää viimaseks korraks ... mitte kunagi.»

Nüüd lebasin ma aga jälle pimeduses nagu sündimata laps -- loode, kelle ümber õrnalt põimub teadvuse haisvast kloaagist tõusnud paanika, kelle meeltele vajutab sosistava pitseri hirm ise.

Lamasin, kuulatades oma hingamist ning kaugelt kostvat vihmasabinat; korrus allpool kääksatas lahtivajunud uks. Tajud olid halastamatult ergud. Uks allkorrusel paugatas, keegi oli selle nüüd sulgenud. Niiskusest tursunud hoone imes endasse kaja, mille tekitasid mu toale lähenevad sammud. Ikka veel näljasena ahmis ta enesesse ka koputuse.

Ma pidin ukse avama -- ja nüüd, nüüd sain ma püsti tõusta. Kell näitas, et olin pool tundi maganud, läbi kardinate kostis endiselt närvesööv veesolin. Kummatigi polnud kumbki neist asjadest esimene, mida märkasin. Heitsin esmalt pilgu eemaleheidetud tekiga õlgmadratsile, justkui lootes seal midagi näha. Arvasin seal nägevat... ennast. Kas äsja unest ärganu segadus või mingi muu põhjus tekitasid minus tunde nagu poleks mina see, kes asemelt tõusis.

Selle üle võinuks veel juurelda, kuid peavalu tuletas end teravalt meelde. Järele mõeldes oli see pigem seletamatu äng, mis aeglaselt oma kruustange kokkupoole keeras. Nii toetasingi ühe käega pead, teisega otsisin tuge seinalt.

Vaevalt kaheksa sammu oli mu tuba pikk ning poolt niipalju lai, ent ometigi tundus selle läbimiseks kuluvat masendavalt pikk aeg. Pimedus oli silme eest kadunud, ent midagi hirmutavat jäi õhku rippuma. Ma kartsin ust avada, kuid ometi keerasin suurt raudvõtit lukuaugus.

Sikutasin rõskusest pundunud ukse lahti ja nägin siis oma külalist. Ta seisis pimeduses, väike, sale ja tema huultel oli naeratus. Ometigi sundis miski mind ahastuses tagasi põrkuma, lööma ust kinni tema ja ta suu ees, mis oli jõudnud öelda «Aita...!». Keerasin võtit, tahtsin karjuda, ent kurgust tuli vaid kähin. Naine ukse taga, ta oli ülikontrastne kaader mustvalgelt filminegatiivilt. Ta näis pildina, mis tekib silmi kõvasti kokku pigistades: pahvak neoonvalgust, kiiresti hajuv kogu. Oli see ikka veel uni? Vajusin tagasi oma asemele, sulgedes silmad, püüdes mõtelda millelegi rõõmsale, ning kogu kehas veidrat surinat tundes ärkasin lõpuks. Tegelikult polnud ma selles lõpuni kindel, kuid hirm oli asendunud kergendusega, ning irreaalsustunne mu ümbert kadunud. Komberdasin hingeldades kraanini.

Määrdunud klaasi solises punakas vesi. Neelasin seda januste lonksudega, pööritustunnet alla surudes. Kell näitas, et olin pool tundi maganud, läbi kardinate kostis endiselt vee solin -- mida vaiksem, seda rohkem see kõrvu lõikas.

Taas pikali heites mõtlesin mälust, mis suudab meelde jätta lõputult reaalsusest kõrvalolekuid. Näiteks kolme aasta eest nähtud uni -- seal oli mustriliste kiviplaatidega sillutatud rada, igal plaadil kuukivi värvi nool. Mäletan end ootusärevuses rajal kõndivat ning häält, mis mulle veidraid ja hirmutavaid sõnu lausus. Uskusin, et see on Dauphine'ist lahkumineku tõttu; tundsin oma hinge asemel tuhandekeelset viiulit, mille iga keel enne katkemist kriiskab. Dauphine oli mu elu, mis mind hülgas.

* * *

Seekord ei mäletanud ma oma unenägusid. Võib-olla ei toimunudki midagi hetkeni, mil ma tundsin oma keha taas vangistuses olevat. Kerra tõmbununa selles põrgu emaüsas, kus kõik mõtted tõrva sisse kastetult, sulgedega kaetult, põlema süüdatakse, nägin avasilmi millegi iseenda peast sündinu surma. Mida rohkem õudu see minusse külvas, seda rohkem tekkis mõtteid, seda suuremaks ja valusamaks muutusid leegid, kuni uskusin, et kuulen oma hinge röökimas elavalt põlemise piinades.

Pole mõtet pärida, miks ei suutnud ma oodata ning näha, kuhu see kõik viib. Aimasin oma teekonna lõppu juba ette. S e l l e raja plaadid olid murenenud ning kaetud värske verega. Selja taga polnud minu jaoks muud, kui seesama tuba, mille poikvel uks rõskesse koridori avaneb... kiunatab... sulgub mütsuga?

Justkui uksekoputusest ehmununa vabastasid mu väändunud mõtted mind, tõusin püsti ning tundsin taas, nagu oleks osa minust rõskele õlgmadratsile jäänud. Poolteist tundi on möödunud, kinnitas kell, ning kardinate taga suunas tugevnenud tuul vihma rabinal vastu aknaklaasi. Ajasin ennast vaevaliselt püsti ning jälle tuletas pea ennast valuliselt meelde.

Keerasin suure raudvõtmega ukse lahti ja nägin oma külalist. Negatiiv oli muutunud. Helevalges näos asetsesid kaks kiiskavpunast rubiinsilma. Valged huuled, enne vaid kontuur, olid juurde saanud puna, ning püstiste rindadeni langevate ronkmusti juukseid võis vaadata ilma, et pimedus sind endasse prooviks haarata. Silmi kissitades tõstsin käe ja puudutasin ta põske. Nahk oli jahe nagu vihmajärgne õhk. Pikad ripsmed värahtasid.

«Aita mind,» liikusid huuled ta näos ning kauge, kajast nõrgestatud sosin jõudis aegamisi mu pähe. Tuba me ümber hakkas keerlema, hoogu järjest suurendades, muutudes lõpuks eri värvi joonte karusselliks. Ainult meie kaks seisime paigal. Kartes pöörisesse kukkumist, kinnitasin oma pilgu tema helkivatesse silmadesse. «Palju pole enam jäänud,» sosistasid lained mu kõrvades. «Võta see...»

Silmi pööramata sirutasin käe välja, peopesa ülespoole -- midagi kerget pandi sinna. Püüdsin suruda oma pilku temasse, tundes end juveliirina, kes vahast noaga teemanti lõigata üritab. «See on vaid uni,» hõljutasin oma mõtte tema kõrge lumivalge lauba taha, mida osaliselt varjas ronkmustade juuste tukk. Naine sulges seepeale silmad, nägin värvide keerlevat kaleidoskoopi ühe hetkega peatuvat, tundsin tasakaalu kadumas ja kukkusin.

Poolteist tundi on möödunud, kinnitas kell.

Mida see kõik tähendas? End istukile ajades kobasin sigaretipaki järgi.

Välgumihklit kinni klõpsates, pärast esimest sügavat sõõmu, vaatasin uuriva pilguga ringi. Kardinate taga oli vaikseks jäänud, aga tuul oli kas suunda muutnud ja puhus vihma eemale või olid jämedad piisad asendunud pooleldi udusarnase vihmalooriga.

Määrdunud klaasi solises punakas vesi. Neelasin seda januste lonksudega, pööritustunnet alla surudes.

Juhuslik pilk tabas kraanikausi äärel lebamas midagi piklikku ja õhukest, mis isegi hämaruses helkivat näis. Peopesal tundus see sama kerge kui ese, mis anti mulle unes.

Vaatasin lähemalt.

Viil?

Kõkutasin vaikselt naerda, muutusin siis aga tõsiseks. Pikaks kasvanud küüntega sõrmedes tundus midagi teistmoodi olevat. Pesin jääkülma vee all käed ning uurisin uuesti, tajudes seekord oma küünte ilu -- need olid valged, õrnroosa varjundiga allpool, ning sobisid päris hästi mu kitsaste pikkade sõrmedega. Kahju oleks küüsi ühetasaseks viilida.

Kust see viil siis ikkagi tuli? Kindel, et too unenäo- naine oli midagi sellist mulle kätte andnud, kuid...? Kas saab nädalatepikkune tegevusetult olek tähelepanuvõimele n i i mõjuda? Parem mõtelda, et viil on kraanikausi äärel kogu aeg olnud, aga oma tagasihoidlikul moel jäänud lihtsalt märkamata.

Kuid küüned. Nendega tuli midagi teha. Ja pagana päralt, miks siin nii pime on? Sikutasin kardinaid eest, lastes ruumi tulvata sumbel valgusel, ent hämarus täielikult ei kadunudki. Läbi klaasi ei paistnud midagi peale halli voolava vee.

Igatahes oli valgust nüüd tööks rohkem.

Haarasin viilist ning alustasin vasakust käest... see oli veider tunne, kui krobeline raud vastu küünt puutus. Ma ei teadnud täpselt, mida ikkagi teha, aga kui pöidlaga ühele poole sain, taipasin lõpuks. Rahulolevalt käisin viiliga üle ka teised küüned. Kahkjas valguses paistsid nad nüüd suurepärased -- valged, ühtlaselt teravate tippudega. Kiskja küünised.

Vajutasin nimetissõrmega õrna nahka randme siseküljel. Pühkisin verepiisa ettevaatlikult ära, ning vaatasin otsivalt ringi. Ma tahtsin veel midagi teha.

Tõmbasin käega üle seina kraanikausi kohal ning seal see oligi, tolmukorra alla mattunud. Puhastasin peegli ning silmitsesin hoolikalt oma nägu. Kerge naiselikkus muutis selle veelgi ilusamaks. Õlgadeni ulatuvad öömustad juuksed -- pisut sasitud, kuid neid saab kammida. Piimja nahaga nägu. Kõrge laup, otsekui söega visandatud paks kulmukaar ning kaks hõõguvat silma pikkade ripsmete taga. Tõmbasin oma pika hõlsti koomale ja silusin käega juukseid. Midagi oli veel tarvis korda saata. Ma ei tahtnud veel laskuda pimedusse, mis hirmu jõudu nautides mu üle irvitavat näis. Elu on mind hammustanud, miks ei võiks mina teda hammustada?

... aga ma võin. Kui elu annab mulle käpahoobi, võin ma küüned talle näkku puurida ja silmad välja kiskuda. Kui ma elu mind pureb... puren mina teda.

Korjasin viili üles, võtsin peegli seinalt maha ja läksin akna alla. Piisavalt valgust kumas sealt mu jaoks.

Värisesin kogu kehast, kui sakiline raud kriuksudes mööda silmahammast edasi-tagasi liikus. See oli valu oma ehtsuses, mille kummatigi tegi magusaks ootusärevuse pekslev kihk. Kuradi... elu! Hammustan vastu!

Ajaks, mil ma asjaga ühele poole sain, oli ilm juba pimenenud. Tirisin kardinad taas ette, sest ilma nendeta näis aken mind jälgiva suure musta silmana. Kardinad olid ehk liigagi suured, lebades veel tubli poole meetri jagu põrandal. Igatahes sinna otsa ma komistasin ja tõmbasin kukkudes kogu värgi endale kaela. Pead tabanud kardinapuu andis piisavalt kõva obaduse, et mind hetkega unustusse lüüa.

* * *

Karjusin, vehkisin kätega. Järgmisel hetkel avas silmad ka teadvus ning ma mõistsin, et siplen vaid kardinas. Viivu pärast meenus mulle suurem osa juhtunust. Pimedus. Aken. Kardin. Komistus. Põmaki.

Olin just end sasipuntrast lahti harutanud, kui kuulsin koputust uksele -- veidi nätsket nagu virutataks puuhaamriga saiataignasse. Välisuks polnud kääksunud ega kolksatanud, järelikult pidi see olema keegi majaelanikest, ärevusse aetud mu karjumisest. Kippusin unustama, et keegi veel s i i n elab.

Avasin ukse ja nägin oma külalist. Rindadeni ulatuvad ronkmustad juuksed lebasid lahtiselt tema helevalge, lausa kiiskava hõlsti peal, mis kuukivi värvi vööga keskelt seotud oli. Puurivate rubiinsilmade helk sütitas hetkelise iha. See sundis mind sõrmi rusikasse tõmbama ja hambaid kokku suruma. Kui see on uni, siis miks? Kui see on reaalsus, siis kuidas?

«Kes -- kurat! -- sa oled?» paiskasin küsimuse järsult ta poole. Tajudes taas, et liikus vaid mõte, mitte aga mu huuled.

Naine naeratas, võttis mu rusikas käed enda pihkudesse ja lükkas silitades sõrmed lahti. Kummagi käe peopesas oli neli veritsevat sälku.

Aeglaselt, oma rubiinsilmadega lausa hinge vaadates, tõstis naine mu käed suu juurde ja lakkus need aeglaselt puhtaks. Surusin lõuapärad veelgi kokku, tundes end otsekui halvatuna. Ta lähendas oma suu minu omale, olin valmis suudluseks, aga ta limpsis ära mu suunurgast jooksnud verenire. Klammerdusin silmadega tema pilku, kartes jälle kukkuda.

Siis suudles ta mind tõesti, aga põgusalt. Tundsin, kuidas ta keelega üle mu hammasterea libistas ja aistsin midagi soolast oma keelel -- veri, ta oli oma keele mu ihutud hammaste vastu veristanud. Kummatigi ta vaid naeratas malbelt, heites silmadest smaragdide helki. Tundsin eneses taas viiulit, mille tuhandest keelest paljud olid kunagi vingudes puruks plaksatanud, ent see naine näis allesjäänud keeltel mängivat lootuse ja armastuse nokturni, tekitades minus tahte hundina uluda, raevutseda, rebida tema ihult see kiiskavvalge rüü ja võtta teda, kuni ma väsimusest suren. Ma olin aga ahelais, iga jäse keha külge, jalad maapinda needitud, suutmata liikuda ega selgelt mõtelda. Painaja oli tagasi, kuid pigem Aphrodite kui Beltsebulina. Painaja, mis suutis üksnes pilguga hulluks ajada... pilguga, millesse olin ma juba imetud, mille vastas seisab varsti vaid tühi kest. Ma tahtnuks hõljuda ta silmadesse, lasta end ümbritseda rubiinpunasel rahul, aga värisedes tõrjusin selle mõtte kõrvale.

«Ma olen ingel, Jumala saadik,» kostis kõikjalt ning see hääl oli samal ajal hirmutav ja meelas. «Meie elu on igavene, kuid vanaks muutume sellegipoolest. Et jääda igavesti nooreks, on vaja noort verd... ja Jumal on sind minu jaoks välja valinud.»

«Mida... pean ma tegema?»

«Ettevalmistused oled sa juba teinud.»

Ta tõstis mu käe, pöörates randme heleda sisekülje minu poole. «Hammusta!»

Naise keeleots libises mööda ülahuult. Aeglaselt, kuuletudes, tõstsin oma randme suu juurde.

Hammusta! Elu on sind hammustanud, hammusta vastu! Näri! Rebi! Küünista! Kurat võtaks, mida sa ootad??

Surusin teravaks viilitud purihambad oma ihusse, nahk krudises ja krõpsatas vaevukuuldavalt, kui hambad sellest läbi tungisid. Valu oli peaaegu tajumatu. Suhu tulvas soolakas voog.

«Luba mind...»

Jälgisin hingeldades, kuidas ta veenist jooksva verenire oma keelele püüdis ja alla neelas. «Elujõud!» vasardas naise mõte mu peas. Ta tõstis korraks pilgu, ta silmad olid saanud kuukivi värvi. Vabastades soone, mida oli enne kinni surunud, lasi ta mul täie jõuga endasse voolata. Vöö rebenes, helevalge hõlst vajus lahti ning ma tajusin isegi väheses valguses tema keha absoluutset täiuslikkust.

Teadsin, et paari minuti pärast on ta juba läinud, nagu kaovad ka pilved maja kohalt. Teadsin, et üksikud udulaamad sõuavad veel akna taga, kuid needki hajuvad peatselt; et koidiku kollasesse valgusesse põimuvad seekord peened punased kiired, justkui oleks taevasse tõusmas hele rubiin. Mulle olid jäänud üksikud minutid jumaliku naisega, kes poleks midagi keelanud...

Jah, ma kasutasin seda võimalust, nagu oleks kasutanud ilmselt iga mees. Ma tundsin Elu oma käte vahel, ma janunesin selle järgi, ma ei tahtnud sellest loobuda. Meie liigutused muutusid kõrgpunktile lähenedes üha kiiremaks, surusin oma suu ta kaelale ning vajutasin hambad kogu jõuga kokku. Neelasin igavese elu nektarit, mida enam ei saanud peatada; naine viskles mu all, kuid asjata. Verd voolas juba nõrgemalt, ma tõstsin suu ta kaelalt, ning karjusin võidurõõmsalt -- pikalt ja kaua.

Mu võidukisa vaigistas raske saapaga antud hoop vastu suud, mis purustatud hammaste ja vere segapudruks muutus. Nüüd juba valu käes karjudes vajusin külili, millessegi porisarnasesse...

«Kuradi... haige värdjas,» sosistas keegi väriseval häälel. Hetke pärast tiriti mind juukseidpidi põlvili, andmaks hästi sihitud põlvehoopi näkku. Ninaluu murdus kuiva praksatusega. Valu! Valu!

«Vaata hästi, mida sa temaga teinud oled, ning jäägu see su viimaseks vaatepildiks,» sisistas mees. Ta kiskus mu pea üles ja näitas millelegi suunas.

See ei olnud mu ülekavaldatud ingel.

Tegelikult ei näinud ta üldse välja nagu surnud ingel.

Ta nägi välja, nagu surnud Dauphine, mu surnud elu.

Ka kardinapuu oli keegi tagasi üles pannud.

See on mingi... eksitus...?

Edasine kadus kuhugi hämusse. Mind tõsteti, lohistati -- kuulsin võõraid hääli ning sõnakatkeid «hakkas vastu» -- käed väänati selja taha, midagi külma klõpsatati randmete ümber ja siis jälle see punakas hämu. Ma ei suutnud aru saada, kes mind ümbritsevad, aga ma püüdsin neile selgeks teha, et see on vaid eksitus. Püüdsin läbi oma lömastatud suu rääkida neile Jumalast ja mind külastanud inglist. Rääkida, et verest tühjaks imetud Dauphine on eksitus. Rääkida isegi vihmast ja unedest, kus säravad kuukivid. Püüdsin rääkida, kuid ei saanud mingit vastust.

Kurat võtaks, kuulake ometi! Ärge laske end inglitel lõksu püüda! Minuga on nõustunud isegi Napoleon ja Ramses -- mis sest, et selles veidras särgis oli mul pagana raske kätega oma juttu ilmestada.

Palun võtke mind kuulda... ja teile jäävad kirkad puutumata uned.